Eile, esimesel oktoobril tähistati ülemaailmselt rahvusvahelist muusikapäeva ja muide see tore traditsioon algataja 1975. aastal rahvusvahelise muusikanõukogu tollase presidendi, legendaarse viiuldaja Yehudi Menuhin eestvõtmisel ja neljandat aastat järjest andsid ka Eesti muusikanõukogu ja eestikult Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital sel päeval üle muusikapreemiad. Neid kui 12 ja pidulik tseremoonia toimus teatris NO99, kus esinesid Tallinna kammerorkester ja dirigent Risto Joost ja veel mitmed teisedki muusikud ja kollektiivid ja õhtut juhtisid Mirtel pohlajad, Tarmo Tiisler. Aga nüüd siis preemiasaajatest eesti heli. Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital andis üle üheksa preemiat ja seda siis mõistagi eelmisel hooajal enim silma paistnud muusikategelastele viiulimängu edendamise eest nii Eestis kui mujal pälviskul tuur, kapitali preemia, Tallinna muusikakeskkooli õpetaja, Eesti muusika- ja teatriakadeemia ja Sibeliuse akadeemia viiuliprofessor Mari Tampere pes Rootney Kultuurkapitali preemia muusika trivallas pälvis erinevate muusikaartiklite eest muusikateadlane Kristel Pappel. Margo Kõlar pälvis preemia elektronmuusikavaldkonna arendamise ja heliteosed tornikellade laul eest. Kultuurkapitali preemia pälvis muusikaekspordi edendamise ja kontsertide korraldamisest tal Tallinn Music Weeki eestvedaja Helen Sildna. Uute ideedega eksperimenteeriv koosseis, ansambel resonaabilis saiakultuur Vitali preemia sisuka kontserttegevuse ja Eesti uue muusika esitamise eest. Mitmekülgse interpreedi Ena pälvis preemiaga klaratist Meelis wind. Kultuurkapitali preemia sai ka ooperi Puhastus esiettekande eest Soome rahvusooperis helilooja Jüri Reinvere ja säravat ooperirollide eest ja mitmekülgse kontserttegevuse eest. Nii Eestis kui välismaal pälvis preemia tenor Mati turi oratooriumi Paulus ettekande eest ja särava hooaja eest. Eesti riikliku sümfooniaorkestri külalisdirigendina pälvis Kultuurkapitali preemia dirigent Olari Elts, kes annetas oma preemia ERSO juurde loodavale fondile, mille eesmärgiks on toetada noori orkestrantide, kellest siis ehk sirguvad tulevased ERSO hulkastrandid. Ka Eesti muusikanõukogu andis välja kolm preemiat, mille andis üle siis Eesti muusikanõukogu president Peep Lassmann. Ja need preemiad pälvisid järgmised inimesed. Interpretatsiooni preemia pälvis Eesti riikliku sümfooniaorkestri, kus selle juht ja Šveitsi romaani sümfooniaorkestri peadirigent maestro Neeme Järvi. Preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest pälvis ka pianist ja Eesti muusika ja teatriakadeemia kauaaegne välissoeta prorektor Marje Lohuaru ja Eesti muusikanõukogu. Heliloomingu preemia pälvis helilooja Arvo Pärt ja kuulamegi nüüd siin Arvo Pärdi kõnet eilselt preemiate galal. Ma olen väga liigutatud. Aitäh. Minu kallid ükskõik kus te ka ei ole ja kes ei ole. Ma tahan teile rääkida ühest saladusest, köeti kahest saladusest. Esimest ma tean Aga teist saladust ei tea mina ka. Juhan Liiv on ütelnud, et hing heliseb. Encon sõnad. Seda liiv ei räägi mitte muusika kohta. Ta räägib hingest ja sõnast. Ta paneb nende kahe vahele võrdusmärgi. Kujutage ette, milline peab olema nende sõnade võim, jõud ja puhtus mis hoolivad ühe inimese hinge selliseks, et ta helisema hakkab. Sama võiks juhtuda ka muusikaga. Teate, miks? Sellepärast, et iga muusikaline heli on ka sõna. See on üks saladus ja selle saladuse unustavad tihti muusika tegijad ise. Nad viskavad selle ära nagu tarbetu kiri. Aga sellel kivil on nurgakivi potentsiaal. Ma toon teile näiteks kõks, selgem oleks natukene negatiivne näide. Fantaseerime. Kui mõni literaat tunneb vajadust igas kolmandas lauses midagi roppu ütelda siis kuulaja võib mõelda, või lugeja, et sellel hingel on midagi viltu. Kuidas öeldakse ta kriipsu põik rääksup või? Ta peab õlitama. Ta sõidab õlitama sõnaga nii kaua, kui ta jälle helisema hakkaks. Sõnaga, mida peab kirjutama suure tähega. Ja see hing, kes niimoodi tegi, see ei kõlba ei ukse ega akna jaoks. Ka muusikas juhtuvad sellised asjad, ma tean seda oma naaberkoma 40 aastat tagasi. Vanamuusikat hakkasin õppima. Tegime seda Kuldar singliga koos. Meil olid väga huvitavad ajalooraamatud muusikaajaloo raamatut prantsuse ja inglise omad ja kõige rohkem meid vapustasid muusikanäited. Aga nad kõik olid anonüümuste poolt. Ja need olid sajad näitlejad. See oli täiesti vapustav muusikaline materjal, millega me kohtusime. Need anonüümsed, see on nagu firmament mis särab taevalaotuses meie peale. Aga mehed ja isegi nende nimesid Minul on häbi seista praegu siin teie ja nende ees. Siin rambivalguses oleks palju puhtam olla. Ononüümus. Võib-olla Juhan Liiv oleks selline Anonymous kuni maailma mastaabis vaadata. Ja kvaliteedilt on ta see, teate neid anonüümseid on igas kunsti vallas olemas, isegi Keila vallas on olemas. Ma räägin teile kohe ja, ja igal aastal, igal kevadel, igal sügisel istub ta püks tundmatu inimene minu uksed, ilusa lillepeenrad, mis on tegelikult kunstiteos? Ma ei tea, kes ta on, ma ei saa teda kätte. Ma loodan, et ta võib olla, äkki vaatab televiisorit praegu? Sellepärast ma siia tulin. Aga võib-olla ta on siin saalis saalis, ma ei usu, et ta on, sellepärast, et anonüümused niimoodi ei tee. See inimene on mind nii õnnelikuks teinud. Kuna ka 10 korda päevas lähen uksest välja ja sisse, siis ma alati mõtlen tema peale, kui ma sellest peenrast mööda lähen, olen südamest tänulik, temal tahaks talle midagi kinkida. Oleksin mõni lill, siis ma võib-olla kingiks talle selle lillagamistusele, lillega teeb. Ma arvan, et see, mis minule kingiti praegu et see on ka tema jaoks sellepärast et mulle kingiti see sellepärast selle eest, mida tema on minus väetanud. Tänan teda veel kord südamest ja, aga ma kingin teile ühe. Ma räägin praegusele lille isalt Räga Ühe Juhan Liivi proosakillu käsitlev lilleunenägu.