Lomentondina andilik kaevus. Loeme saksa reisimehe Piet pidi möödunud sajandil kirja pandud sõnad. Mehe ees laius hirmuäratavalt viljad 1000-l ainult lumega kaetud Andid Kõitsipilt. Eeldustest süvenemisele saab küll mõistetavaks kurbuse vajada. Kui vaadelda viie kuni 6000 meetri kõrguseni ulatuvat. Näha igilund ja näilist elutust võib tõesti tekkida leedus tunne. Et kas ainult mägede nägemine on inimeses esile kutsunud küünlaid, teid ülendavaid võrd kujundeid pannud tööle, luule raju. Käesoleval aastal olekski saanud sajaaastaseks Peruu luuletaja House Santos Chocaanu ülistades sünnimaad ei saanud Chuck Anandidestki. Just nagu alasti marmorist voolitud laukooni madu põimivad Andide tõmblevad sõrmed ümber suur mandrid, keha, tantellid, hirm sind väristab äkki nähes nii suurt hulka Valmdiaid. Tõusevad mis nagu kilbid, graniidist hõbedast säravad kiivrid. Ja lõputu on igaühe igatsus. Selles soovis värisedes paigalt Mihkudes ja valus sünnitab, tahtes karjuda. Aga karjet ei ole. Ja ihuüksindusse jäituna ülevas süngusest küllast tulla. Veel kõrgemal tippudest. Voolab ühe jõe vaiki pisar. Atiius, poeg Lotte, Jakuutia, hüvasti, Jakuutia rahvas. Kutsun tähtis provintsi keskus põrus. Kui kuulata seda muusikat, siis on selge, et Peruu kõrgmäestikus mitte ainult kaeveldud vaid isegi tantsiti. See ongi tantsulugu ehk Vaino, mida tantsiti juba inkade impeeriumi ajal. Seda tantsu kirjeldatud juba vanades Hispaania kroonika võttes. Tantsiti kahekesi hoides teineteisel kätest või siis olid käed ristilaenusid, kuid ka laulda. Praegu mängib pillise har on Euroopa päritoluga, aga mängutehnika on igati kohalik. Miks ei peaks ka omamoodi olema, ega belgia pole õhtumaine kontsert, harf. Euroopa kontsertharf juba naljalt õlale ei võta. Lõuna-Ameerika harf mängitakse ka rongkäigus, käis. Andi mägede piirkonnas on niru koondunud vormidesse Gusson, bet kassijõgesid või järvi. Kui vesi puudub, algab jällegi kõrv peale. Veekogud võivad olla veidi kõrgel tikaaga järv, millel on eriti tähtis koht. Inkade mütoloogias on ühtlasi maailma kõrgeimaks järveks muidugi enam kui 3800 meetrit üle merepinna. See on juba kõrgus. 3500.-st meetrist alates algavad juba niinimetatud puunad. Sketš indiaanlaste keeles tähendab külmad kohad. Puunad, elanikel huuled alati veritsevad. Nahk lõheneb sealse külma ja kuiva tuule. Hõre õhk tekitab mäehaigusi, mille üks avaldusi on rõhutud enesetunne. Siiski peavad indiaanlased vastu ka kõige raskemates looduslikes tingimustes. Loomadest taluvad suuri kõrgusi kõige vapramalt laamad. Nende, kaameli tõugu aga viimastest vaiksemate hapromite loomade nimetus on samuti tulnudki. Indiaanlaste geelist laamad võivad sealgi elutseda, kus kitsejaks üles ütleb. Erinevates kõrgustsoonides on ka taimkate erinev. Nii harv, kui see ka on. Siin-seal kasvavad kõrged puud, askeedid, algab Roobad, võsismi, moos, sisele, kaktused. Vaikse ookeani ranniku saartel puudub taimkate hoopiski. Jällegi mängitakse andides nii populaarset tantsulist vahinat sedapuhku kahelm bambusflöödid, mida nimetatakse geenodeks. Tala nimetus Garcyczkatšai viitab okastaimele, mis võib valu teha ja võrreldakse seda muidugi armastusega, mis samuti palu valmistab. Laenudel on enamasti kaks osa, mida võiks võrrelda samalaadsete joontega. Ungari Chardassi. Ja Moldaavia rubiini oina juures aeglane nukram sissejuhatus mida vaenude puhul nimetatakse Triste ja kiirem huuga. Foogaaemmenot õhtumaiseid, polüfoonilise Foogasid. Pigem võiks olla seletatud nii nagu doktor Karl August Hermann seda tegi tõlkides sõna Fooga kui põgu. See on põgenemine. Aga nüüd flöödid või siis keenud, on Peruus eriti vanad pillid. Luust tehtud geenosid on leitud enam kui tuhandeaastaste haudade lahtikaevamisel. Peruu kaugel minevikus on ka omad saladused muistse linna Nazca juures ongiltuma. Seda lennukilt vaadeldes avaneb omalaadne vaatepilt. Kilt maantäis jooniseid tohutu suur, ligi 620 meetri pikkune inimfiguur ja selle ümber. Tohutud loomade, lindude ja meri, elanike kujutused ja siis paralleelselt jooksvad kihkantsed, sirgjooned. Talvisel ja suvisel pööripäeval langevad loojuva päikese kiired täpselt nende joodi, siis jooned on niisiis seotud astronoomiliste nähtustega. Samal ajal aga hämmastab seedniku. Tõsi, sirgjooni võib näha ainult suurest kõrgusest seal lennu peal. Ja nii tekivadki kahesugused vaated. Ühed leiavad, et siin on tegemist grandioosse, astronoomilise kalendriga või rituaalse keskusega. Teised aga mõtlevad, et need orientiiri kosmoselaevadel tõendid, et maad on külastanud kosmonaudid, maailmaruumist. Elken, kelle raamat tulevikumälestused on meil tuntud samalise filmi kaudu kirjutab. See võib olla esitatud vastavalt juhenditele õhusõidukilt. Kindlalt ei saa ütelda, kas Nazca kiltmaa oli kunagi lennuväli. On siis võimatu mõte, et need sirgjooned on tehtud selleks, et ütelda nii-öelda jumalustele maanduge siin kõik on tehtud vastavalt teie korraldusele. Ent kogu peru ei ole ju kõrgmäestik ja kiltmaad. Suunaga sisema poole algavad mäenõlvad suurte ürgmetsa teada. Ka loomariik on siin märksa rikkalikum. On karusid, on ahve, on laisk, elajaid on ja karja puuma lindudest, andsincoli, brid ja papagoid ei puudu anakonda. Madu pikkusega kuni 25 meetrit. Lauludes lauldakse jutu soojema vööndi loodusest, näiteks laulis puuri purud. Puhas, puhtaim arm, mu kallis, sa söandasid küsida, kuidas ma lähen, ära sellest hooli. Mul läheb nagu minema peab. Kui sa jätsid mu maha nagu peab, sel hetkel, kui sa lahkusid. Koolibri on vangi võetud, sest ta maiustas meiega roosidest ja nelkidest. Nagu kooli peal ei ole minagi vangi võetud, sest ma armastasin teise mehe tütart. Aga põrgu sinuga? Ega sa pole ainus naine, kes väärib armastust. Vääri. Seda laulu lauldigi tša keeles keeles mis oli kunagi inkade impeeriumi riigigeeriks. Vanade inkade kultuuri jälgi on tugevasti säilinud. Kammusikas. Olgugi, et see muusika kõlab euroopalikult kitarril, põhineb ta traditsioonilisele viie helilisele laadil. Seda võid ka pinda tuuniliseks, seega viie tooniliseks nimetada. Kiitšuadel ja teistel indiaani hõimurahvastel on ka algelisemaid, kolmiseli viisi laade hundu, indiaanlasi kõige erinevamad traditsioonidega joad ja aima raad on inkade kultuuritraditsioonide pärijad. Samal ajal on ürgmetsades veel indiaani suguharusid, kes elavad kogukondlikul viisil. Igavese kultuuritase avaldub muusikaski. Praegu kuuldav vana on niinimetatud pumpindscha stiilis mis eeldab ka vastavat kitarrihäälestust. Muistsed incad, see on siis sketši, Aimara hõimude indiaanlased pidasid end päikeselasteks. Aga on olemas veel väike Chippajade hõimkond, kes pole inkade võimu all olnud ja kas love jultunult usuvad, et nende hõimkond on veel vanem kui päike. Inkade müüdid muutusid aja jooksul tegemiseks kus segunesid jumaluste müütilist olevust tegelikult olemas olnud valitsejatest sõnad ja teod. Inkade valitsejad kasutasid meelsasti müüte selleks, et oma sugupuu minevikule suurust ja väge juurde anda. Päikesejumal koni Rajeviracoodža kutsunud inkad ja nende valitseja mango kappak oma juur. Ja andnud neile teada, et nad on arvatud päikesel asteks ja et nad alistuvad veel õige palju teisi rahvaid. Nüüd kuulame inhadi müüt, kõigepealt päikese sünnist, siis inimeste loomisest ja inkade pärinemisest. Kunagi ammu-ammu olid inimesed paganad ja elasid pimeduses. Päikest veel ei olnud, ainult kuu valgustas õige õrnalt maad. Niimoodi pimedas nad Harrisidki jama põldu. Inimesed ei osanud keeta ja sõid toorest toitu. Meened meeletud, elasidki pimeduses. Nende keskele ilmus vanamees, hea ennustaja. Saanud palju teada, ütles mees paganutele. Idast tuleb väga halb ja suur vanamees. Ta hakkab tapma ja põletama. Ta tuleb tuld valades ja hakkab inimestega võitlema. Seda kuuldes ütlesid inimesed. Nüüd me hakkame ehitama itta pööratud maju, siis ei saa keegi meid ootamatult rünnata. Iga maja kõrvale korjasid nad hunniku kive, et halva vara mehega võidelda. Nad tegid isegi odavad. Nad tunglesid päeval ja öösel ja muudkui vahtisid itta. Ja näe, ilmus päike ja hakkas inimesi tapma ja nende maju põletama. Päike tappis inimesi ja nad ei suutnud talle mitte midagi teha. Räägitakse, et paganate majad on siiamaani itta pööratud. Räägitakse, et kõik inimesed ja loomad hukkusid suure uputuse aegu. Vesi tõusis siis kõige kõrgematest mägedest kõrgemale. Ellu jäid ainult üks mees ja üks naine, kes olid laevas. Aga kui vesi langes ajastul laevauana koju õe juurde kõigelooja, käskis neil sinna jääda ja valitsema hakata. Juua nakkus lõida sealsed hõimud. Ta tegi igast hõimust ühe savist inimese ja joonistas talle rõivad, mida ta kandma pidi. Need, kes pidid olema pikkade juustega, tegi ta pikkade juustega. Need, kes pidid olema pügatud voolis lühikest aega. Ja igale rahvale oli antud oma keel, oma laulud, rohukõrred ja toit. Kui looja oli selle töö lõpetanud, andis ta elu ja hinge igale nii meestele kui naistele ja käskis, et nad läheksid maa alla. Aga välja tuli iga hõim, sealt, kus kästi, räägitakse tühjad, väljusid koobastest, teised küngaste mägedest kui allikatest. Mõned puudest. Inimesed tulid välja ja hakkasid paljunema. Aga need kohad, kust nad pärinesid, said pühadeks. Räägitakse, et esimesed, kes selles kohas sündisid, muutusid kivideks. Teised jälle räägivad, et esmasündinud muutusid pistrikeks, Condoritakse teisteks lindudeks, loomadeks. Sellepärast on igale hõimule ise Huaka, keda nad kummardavad. Räägitakse, et looja elas Djoua lahkus. Sellepärast ongi seal suurepärased vaimustust väärivad esitused. Nendel on kujutatud indiaanlaste rusikad. Seal on ka palju kivist mehi ja naisi. Nad kivistusid kuulmatuse pärast loojale. Räägitakse, et varem oli pime. Looja, tegi päikese kuu tähed ja käskis neil minna Detikaga saarele, et sealt taevasse tõusta. Räägitakse veel, et kui inimesekujuline leegitsev taevakeha kõrgustesse kerkis, kutsus ta incad ühes nende pealiku Manco kappakiga ütles. Sina ja sinu järglased peavad olema isandad ja alistama palju rahvaid. Arvake minduma isaks ja te saate minu lasteks ja hakkate mind austama nagu oma isa. Nende sõnadega andis ta maakoga pakile eraldusmärgid ja relvad. Samal silmapilgul anti päikesele kuule, tähtedele käsk tõusta taevasse ja asuda oma kohtadele. Sel ajal laskus Lancock atakk oma õdede ja vendadega looja tahtel maa alla ja väljus Bacaraithambo koopast. Räägitakse, et ka teised rahvad tulnud sellest koopast ja sealtsamast tõusis esimest korda päike kui looja öö ja päeva eraldas. Sellepärast kutsutigi inkasid päikeselasteks ja sellepärast nad austasidki päikest nagu oma isa. Kunagi vanal hallil ajal teeskles kuni raja piraka otsustaja armetut kerjust, nii et kõik teotasid ja narrisid teda. Aga nagu räägivad, vanakesed, olid tema ju kõige olemasoleva looja. Eks olnud tema see, kes käskis kaljude jõgede järskude kallaste peal lamada. Eks olnud ju tema, see, kes tühja pilliroovarsi laiali loopides niisutuskanalid tegi. Kuid mõnikord lahutas jumal meelt lõbusate vempudega. Neil aegadel elas ühes külas tütarlaps nimega Gaull aka. Ta oli nii ilus, et isegi jumala tihaldasid teda. Kuid keegi polnud veel tema heasoovlikkus tunda saanud. Ükskordistus Gaull hakkab puu all ja kudus aga kaval kuningraja moondus ilusaks linnuks. Võttis tilga oma seemnest, muutis selle küpseks mahlaseks viljaks ja pillas kaunitari jalge ette. Sellest hetkest peale, kui kaugel lakka vilja ära oli söönud, hakkas ta last kandma. Üheksa kuu pärast sünnitas ta poja ja toitis teda terve aasta. Kuigi ei teadnud, kes poisi isa on. Kui imik roomama hakkas, nõudis tütarlapsed kõik jumalad tuleksid kokku, selgitamaks, kes on lapse isa. Kõik valmistusid hoolega koosolekuks, kammisid juukseid, pesid end, panid selga parimad riided. Igaüks lootus, et väljavalituks osutub just tema kui kohad olid vastavalt seisvustele sisse võetud, ütles ka villaga. Minu poeg on juba aastane, aga mina ei tunne veel tema isa ega tea, kuidas teda leida. Teile kõigile on teada, et ükski mees pole mind puutunud. Öelge siis ometi, kes teist on, söödi minu õnnetuses. Keegi ei vastanud. Koniraja istus kerjus Ena kõige taga. Tema poolega villaga ei vaadanudki, sest kus võis seda teada, et see ongi otsitav. Nähes, et kõik vaikivad, hüüdis Kavillaka. Kui keegi ei julge tunnistada, leidku laps ise oma isa üles. Poiss roomas otse sinna, kus istus mustades kaltsudes Konigraja puhkes rõõmsasti naerma ja istustele sülle. Nägiga hull, aga seda ja tal hakkas piinlik. Kas tõesti pean mina suurtsugu naisterahvast, seda haledat, kerjused oma lapse isaks pidama, hüüdis ta ja jooksis mere äärde. Kunigraja rüütus uhkeisse kuldseis rõivais, lahkus imestunud jumalate koosolekult ja hõikas Gaull hakkama käskijanna. Vaata kui ilus ja sirge ma olen. Kui uhke neiu ei pööranud peadki ja karjus vastu. Sellest hetkest peale, kui ma sain teada, et minu lapse isa on must ja armetu almustel Unija ei taha ma enam kedagi näha. Ja kaugel lakas hüppas koos pojaga merre. Nad muutusid kaljudeks. Inimesed räägivad, et neid kaljusid võib veel praegugi näha. Hispaania kroonik Felipe pooma lõpetas umbes 1615. aasta paiku oma kroonikaraamatu. See oli kirjutatud poolenisti ja poolenisti halvas hispaania keeles. Selles kirjutuses on ka rohkesti jooniseid, mis kujutavad inkade elu. Ühel pildil võib näha, kuidas preestrit tähistavat päikesetõusu. Üks tõstab päikese poole peekri chach ehk maisiõllega. Teine lööb trummi. Kolmas puhub keelu flööti, neljas aga paaniflööti. Praegu kuuleme paaniflöödimänguansamblilt mis koosneb 16-st mängijast. Juustu lüüakse veel kaelas rippuvat trummi. Ega paaniflöödi ei ole noorem kui keenum. Savist paani plajategi on leitud enam kui tuhandeaastaste haudade lahtikaevamisel. Paaniflööt näeb välja nagu miniatuurne kätte võetav orelivilede komplekt. Terve rida väikeseid vilesid on üksteise külge kinnitatud. Kutsutakse seda paaniflööti sihikuks. Mängijad on siis sikurid. Ja see kõla ise nagu ka keenum muusika peaks andma ettekujutuse inkade impeeriumi muusikast. Kuigi praegu, Me nimetame Hincadeks kõiki muistse impeeriumi asukaid oli inkade nimetus esialgselt tiitliks kuningliku perekonna liige. Meile. Tõenäoliselt tuleb nimetus inka sõnast inti, mis tähendab päike. Inkade dünastia legendaarne rajajad, mahku kapatki ja tema õde ning naine. Maa põllu olevat päikeselastena sündinud deti kaka järves ja sealt välja rännanud kuskuss millest sai Kolumbuse-eelse Ameerika suurima riigi pealinn. 16. sajandi algul oluliselt rohkem elanikke kui Londonis tolleaegse Euroopa suurimas linnas. Kuigi Cuzco asub Uruk kamba jõe orus, On see org ometigi 3400 meetri kõrgusel. Cuzco tähendab ketšova keeles naba. 11.-st 15. sajandini loode tsentraliseeritud riik, asjevileeriti vallutatud hõimud. Keedživa keeleusund ja kultuur sai kõigile ühiseks. Inkade riigi ajaloo algust loetakse 1438.-st aastast, kui krooniti valitsejaks Patšikud tihka. Siis oli valitsejal käes lausa piiramatu võim oli ühtlasi päikesejumala ülempreestriks koguma, omanikuks raha riigis ei olnud, aga alamad olid kohustatud oma tööd või tüüvilja loovutama. Üks kolmandik tuli jumalatele ohverdada, teine kolmandik, eks valitsejale. Kuna alamate hulgas olid nii põllupidajad kui ka käsitöölised sai valitseja oma käsutusse ligi miljon töötundi aastas. Selle tööjõuga võis juba ehitada grandioosse kindlasit pleid. On imekspandav, kuidas saadi siis raskete ehitusmaterjali kõrgele transportida. Arvatakse, et inkad oskasid isegi kive pehmendada. Kuskilt keskuseks korigandža. Mis kitšokeeri tähendab kuld õue? See oli suurte templite ansambel. Kuldplaat ega üle löödud päikesetemplisse võis astuda ainult valitsev Inkaise aga hõbeplaatidest helkivasse kuutemplisse sai siseneda ainult inka abikaasa siseõuel niinimetatud indi pampal olid kullast ja hõbedast tehtud maisiväljad, loomad ja linnud. Kui Patšikuteekasse üldiselt hea administraator, siis tema pojal tuppa hingas, olid maadevallutaja kalduvused. Tuppa inka võttis endale nimetuse jupantki, mis tähendab unustamatu. Päris piinlik lugu kohe, et näiteks Aleksander Suur või Tšingis-khaani kõrval on tuppa ikka võrdlemisi unustuse hõlma vajunud. Aga ometi jõudis tuppa inka vallutada maa-ala praegustel Tšiili ja Argentiina territooriumidel, mis oli suurem kui Hispaania Allandeid, kohtles ta leebelt, kuigi mõned neist pidid saama ohvriteks jumalatele tõrksate nahastaga, tihti trumme, nende pealuudest, joogikarikaid. Mõne koha pealt oli tuppa hein ka siiski Makedoonia Aleksandrit kangem. Aleksander oli ratsamees tuppa inka ja tema sõdalased tegi ta oma vallutusi jalgsi krampides. Veokeid meil ei olnud, sest nad ei tulnud ratast küll Araali kasu kannatlikest Laamadest. Inimese kandjaid neist loomadest ei olnud, aga koormaid võis neile küll selga laadida. 20 päevaga käisid laamad oma 700 kilomeetrit ära. Neid kodustatud loomi söödi, kasutati nende valgeid, pruune ja musti nahku ja muidugi ohverdati neid ka jumarustele. Laamade kulul mängiti vankrit veel elavast loomast, eriti väljas sisikonda või isegi veel tuksuvad südant, et selle kõige peal ennustada. Inkadel, vastupidi, asteekide ja maiade puudus Macyeri arvestus peeti tollal ja mõnel pool veel praegugi niinimetatud kippudel kimpu seotud ja sõlmidega nööri juppidele. Kiipudel peeti riiklikku statistikat, loendati sündinuid, surnuid, nihkruteid ja ehitustöölisi laamasid ja viljasaaki. Kirja ega ratast inkad ei tundnud, aga arstiteadus oli neil kõval järjel. Säilinud kujukestel on näha, kuidas tohter teeb patsiendile kolju operatsiooni. Patsiendil on päris rahumeelne nägu peas. Ilmselt on teda uimastatud kookaga. Koka oli dopingu eest. Ta pühkis ära väsimustunde, aga samal ajal kurnas närvisüsteemi lühendada. Kui ka aga uimastas vahendist, ei loobuta siiski. Kuigi inkadel puudus kirjasõna, oli neil ummiti olemas teatrikunst. Hiljem on kirja pandud draama Holland tahi mis on nüüd maailmakirjandusse läinud. See on lugu väe pealikus, dollantaist, kes julges armuda valitseja enesetütresse. Ta leidis ka vastuarmastust, ent oma õnne pärast tuli tal päris kaua võidelda. 1530. aasta paiku oli inkade maal vennatapu sõda. Kaks venda konkureerisid trooni pärast. Võitjaks tulijate hulk oma kaotest venda ei jõudnud taga veel karistada. Maale tungisid Hispaaniat konkistatoorid tissarra juhatusel. Meil on 62 ratsameest ja 100 koos jalaväelast. Mehhiko vallutamine kartlase poolt oli neile muidugi ennustavaks eeskujuks. Vallutusretke alguses tegid nad hirmu pärast püksi, siis aga täpselt fantastilise barbaarsuse ka korraga umbes 6000 Ingat. Paul pat hoiti vangis, et rohkem kulda välja pressida. Vangis jäeti talle mõningad õigused ja ta ulpa kiirustas oma vennaga arveid õiendama. Aga pärast venna hukkamist ei elanud ta ka ise kuigi kaua. Kui ta oli lunatasu kõrge toatäie kulda kokku lasknud tassida, käskis pessarro temagi hukata kõri kinni nöörimise teel. Konkistatooride otsisid kõikjalt kulda. Üksinkadest olevat nende käest küsinud. Kas te sööte kulda. Inkade impeerium loojus. Pime kerjus mängib tänava nurgalt geenot inkade impeeriumi aegset pilli. Sellist pilti võib Peruu tänavatelt tänapäeval tihti näha. Kitša ja Aimar aa keeled on praegugi levinud. Viru enam kui 14 miljonilisest elanikkonnast kõneleb neid oma üheksa ja pool miljonit. Tänu keelte säilimisele on säilinud sugemeid ka iidsest kunstist sealhulgas muusikast. Konkistatoorid tõid kaasa katoliku usu, indiaanlased aga pesitsevad kristlike pühakute näol oma iidseid jumalusi. Ohvriks tuuakse neile lilli ja lõhnaaineid, küünlaid ja vaha. Peruu linnatänavatel võib tihti näha loomi, sealhulgas ka härgi. See kitarrimuusika kuulub harjaajatele. Kui mägedemehed kassis härgadega Viilma omavahel kokku saavad, käib tervitus sedaviisi. Ära valeta, ära varasta, ära laisk vastaseks. Samas ollagi mitte lasklemise meenutus on vist eriti minevikuga seotud. Inkade ajal laisklejaid ei sallitud ning nende elupäevi lühendati otsustavalt. Härjad asenduvad need tänavapildis kohalike võimukandjate rongkäijad, kes tulevad kirikusse. Saatemuusikat mängitakse meile akordioni, flöödi ja teokarbist Sarbit. Nad marsivad mööda üks eemal asuvatest küla majadest, mis on tehtud savist kas segatult õlgadega või ilma. Õlgedest tehakse isegi sildu ainult trosside abiga. Selliste sildade korras hoidunud tülikas toiming, põlgi tuleb igal aastal vahetada. Aga õlgedest rippsildu kasutasid juba vanad incad. Kuskil küla majaski parajasti puuduvad. Naised on oma kõige uhkemad sallid ümberpannud, mehed ei loobus kilomaa laiaäärtega kübaratest. Püksisääred ulatuvad põlvini, jalas kantakse sandaletid. Tantsitakse harfimuusika saatel. Tantsu, juhib tseremooniameister pastoneerum oma kõrge kepiga. Ta juhatab ka laulu, aga laseb tantsijatel teha igasuguseid odavus. Proove. Kes toime ei tule, annab midagi trahviks. Mis see siis on, karnevalirong? Paraku kurvem nähtus, need matuselised, kes on äsja lapse kulda senti siia temast testima teda selliste lauludega. Kolm pillimeest on kokku saanud. Kahel neist on käes normaalsuurusega kitarrid. Kolmandal palju pisem kitarr. Onko viisibis. Tal on neli paari keeli, igal paaril oma kõrgusloo nimeks on mu väike papa, kui lase kuuldaja, teata mu lahkumisest. Aga flöödimees ei suuda võistelda, kui tuleb terve puhkpilliorkester ja ka puhkpillimuusika on peroolaste indiaanlaste ellu tunginud. Eks sealne rahvas oli harjunud käigu küll mängima ning käigu peal mängib iga korralik puhkpillikoor. Siis Agas ja veel tantsumuusikat puhuma. Kiriku. Vaimude järgi mitte ainult ei tantsitud neid ka lauldi Vainos nimega Kariidu pasa, riito palutakse möödujaid oodata kiriku peaukse ees. Laul ise käib Hispaania ja ketšup keeles segu paratamatus, rahvat segunevad, omavahel, segunevad keel ja kombetki. Lõuna-Ameerika mandril on neid segunemise rohkem kui kuskil mujal. Kus rahvast palju koos seal jutustati juba vanal ajal müüte ja legende pajatada. Kuidas tekkis kuu, kuidas rinnast kistud süda võis vulkaani kustutada? Enne seda, kui kuumaagia kaasas hakkas käima ilmus inimeste hulka keegi vanamees. Räägitakse, et ta tuli idast. Ta oli vist hoopis teisest hõimust, sest talle kasvas pikk tihe habe. Tal oli kolm nime. Kotšika nelke, Teeba ja suhe. Raames õpetas inimesi riideid kandma, onne esitama, maad harima ja koos elama. Tal oli kaasas naine, kellel oli samuti kolm nime. Chia jubek aegu aiajuht taaka. Ainult et kaunis chia oli väga kuri naisterahvast alatasa vaidlast oma mehega, aga see soovis inimestele ju üksnes head. Chia nõidus jõe ära ja uputas kogu vooru. Palju inimesi sai surma. Raevunud vana mees ajas Chia minema maast kaugemale ja ta muutuski kuuks. Mees otsustas inimesi aidata. Ta lõi võimsa käega vastu suurt kaljut tegijale pooleks ja sundis jõge läbi selle lõhe alla voolama. Siis ehitas ta hõimudele linnad ja käskis päikest kummardada. Ta andis neile pealikud ja jagas võimugaheks vaimulikuks ja ilmalikuks. Vanamees ise läks Idakansa nime all pühasse orgu. Elas seal 2000 aastat maga, elu. Seitse aastat tagasi tuli lumi maha ja kogu maa lõi õitsele. Äkki hakkas purskama vulkaan puhast kuivas maa ega andnud enam saaki. Siis kogunesid pealikud nõu pidama. Äkki ilmus ei tea kust keegi, mees ja kõik jäid vait. Isegi linnud. Ja vaata, mida ütles mees. Mul on tütar nimega lika raien. Mägisilek. Tema süda kustutab vulkaani. Lumi tuleb uuesti maha ja maa ärkab ellu. Kuidlike Raiendust surema keset mägi, jah, kaasa lüüa. Ja kui ta sureb, rebib julge inimene tema rinnust südameid. Ja seob kaneelipuuoksa külge. Mägedes laskub Kondur, haarab südame ja viskab vulkaani. Nii ütles mees, jagadus. Pealik kuulis seda ja kahvatas küllike raie ütles. Ära kurvasta, isa. Ma ei sure ära. Julge inimene korjas kokku kõik lilled, mis kasvasid aasade mägedes ja tegi neist sängi. Tuli pealik ja pani tütre sängi. Elikke räiens suri ja inimesed ja linnud olid tasa. Julge inimene rebis tema rinnast südame ja sidus selle südameid kaneelipuuoksa külge. Condor haaras südame ja viskas vulkaani. Ja siis tuli lumi maha. Vulkaan kustus, armastuslaule lauldakse kõikjal. Kakitsioonisid kiidavad oma armastatu musti silmi. Kaua sa ikka istud üksinduses või ainult koos oma perega ning närid veel inkade-aegsed rooga. Kuivatatud kartulid, džuuniot. Karnevaliaja saabudes võib kaua kogunenud energia välja puistata. Karnevalipidu pühitsema on agarad, eriti noormehed. Et see on seotud muistsete viljakusrituaalidega. Selles on erootilise tava täitmisi agaga veriseid kähmlusi vaheldumisi tantsu ning lauluga. Karnevale pühendatakse Kristlikutele pühakutele ainult nimeliselt. Tegelikult aga austatakse vanu jumalusi. Karnevali menüüst ei puudu kookali ei maisiõlut ega pisku. Värske viin. Sellest otsitakse ka unustuste eluraskustele. Kas selline laule puudu karnevalid repertuaarist? Ma ütlesin sulle, mine ära. Aga sa ei läinud. Ma ei taha näha nõtvana, ma ei taha näha sind kannatavana. Kui mina näen sind nutmas, kannatamas, pööran ümber ja lähen. Preester käskis mul abielluda. Võib-olla preester teab, võib-olla mitte, kui kaua olen öösiti oma armastust otsinud. Kui saan kirikumehe käte, murran tal kaela kahekorra. Ta ütles aamen. Kui mu armastatud laulatati. Imelikud olles silm silma vastu mägede üksinduses võivad Hildis väljendada üksindust ja kurbust. Nad võivad loodusrahvalikku vahenditusega anduda ohjeldamatult pidustustele ja samal ajal on nad jäänud omanäoliseks rahvaks sest nad on nii mõndagi suutnud säilitada oma esivanemate kultuuripärandist.