Tänast saadet alustan pisut kaugemalt, kui on välja kuulutatud teema kuid ka algus on seotud järgnevaga. Ja kohe saab sõna Richard tunnus, kes pool sajandit tagasi oli Eesti skaudiliikumise üks juht ja on seda ka praegu. Kõne all on ikka veel 1940. aasta suvi. Skautide koduli Vene tänaval, siis seal käisime, osalesime, vahetasime oma mõtteid. Mina olin sõjaväes sel ajal ja teatavasti kohe pöördepäeval viidi sõjavägi männiku laagrisse. Ja siis minu skauti juhina minu sekretäriks Rebere Heino tulistab mulle sena kasarmusse, et Kulets, tuleme poistega Kadriorgu spordiväljakule täna su kokku, et lähme teeme üks rongikäik linna. Ma panin siis tsiviilid, selge. Nuud ettevalmistusi, mina midagi ei teinud ju, ma olen sõjaväes, ainult kuulsin, poistel on niuke kavatsus ja läksin siis kõhtu, vist tuli umbes kuskilgi. Lagu. Läks ainsana kontsertväljakule. Nii silmaga visata üle 100 poisi võis seal koos olla, käisid seal edasi-tagasi, keegi midagi osanud ette võtta, noh, ma olin nagu võimlemisõpetaja sel ajal ja poistega kurssi skautjuht ja siis tegime häält ja võtsin need poisid siis rivisse. Plaan oli meil siis niisugune, et lähme rongikäiguga kooli õpilaste ausamba juurde meelde avaldama, kas isegi pärg oli vist toodud või valmis mõeldud mingisugune? Võtsin poisid rivisse, sellega jäin ma nagu selle asja etteotsa, seal oli veel aktiviste, paar tükki, üks oli veel temani öös. See mootorrattur, võtsime selle saba rivisse, läksime, lähme presidendi külla. Aga ei saanud siis enam, vot see oli meile ootamatus, juba oli presidendi väravas omakaitse mehed ees, nii et nad olid just esimestena päevalis seal alles, mis oli üsna esimestel päevadel. Ei lase, nemad ei tohi meid lossi lasta, noh ma ütlesin, me kõik ei tahagi minna, lasku siis muistas. No mõni võiks minna. Ja siis me läksime neljakesi. Mina, boss. Ja vot kaks vist olid reaalkooli poisid vanematest klassidest nagu tulitatavad hätta. Läksime sisse, losse sisse, meid lasti, aga presidenti ei näinud. Tuli ohvitser, kõrge ohvitser, nägupidi ma ei tunne, nüüd kõneletakse, mõni käsundusohvitser võis olla, küsis, mis me tahame, käis ära ja tuli meie juurde tagasi ja ütles, et president ei ole niisuguses tervislikus seisukorras, et ta saab teie juurde tulla. Aga ta palub teile edasi öelda noortele, et las noored jäävad nii oma tööpostide otsa nagu temagi on jäänud. Tulime rivisse Alt ilusti valve sammuga välja, väravast poiste juure võtsime jälle rivi saed tahkaie, viisime siis sinna väljakule uuesti tagasi. Ja siis juba, kui me olime seal, et hakkasime kohendama ennast linna minekuks, tuli jällegi see minu sekretäri jooksuga. Ütles, et riik saab. Ärme lähme, tankid tulevad vastu. Tangid vastaga Speni julged poisid ka ei olnud, siis ma mäletan, et ma siis olin õlgadel, poisid tõstsid õlgadele aspirant ka, kuskil tõsteti õlgel natuke eemal, tema rääkis, et olge mõistlikud, minge koju. Seda ma veel kuulsin, aga mina rääkisin umbes niisuguse jutu, et kui meil nüüd täna ei lasta müüa targa sinna, siis ärgu lilled seal ausambal märtsi. Ja sain just selle jutu ära öeldud jooksjaid kümmekond nii silma, ärge mäletad Arru meest läbi sealt metsa selle pargi poole ja tulistasid. Aga maha. Pistolitest no muidugi, jookseme laiali. Ja sellega see sündmus lõppeski. Järgmine hommiku minu arvates oli siis just jaanipäeva aegu pühapäev. Ma kartsin ka, et äkki hakatakse mind kimbutama ja et ma panen siiamaale teise skaut, juhige läksime sinna, vaata enne seal ausamba, vastas oli väike kolmnurk, niukene roheplats. Istusime ja vaatasime, mis seal tehakse. Tühiks vanamutikene tülile. No me natuke istusime, sõitsime Aegviitu, see päev, ma olin aegudsuse järgneda, läheksin kasarmusse tagasi, aga siis hakkas see lill ei andnud, kui olete kuulnud. Lilled ei lõppenud, poisse tassiti kinni, neid lilli veeti ära, valve pandi välja. Kauaseni kestis, vot mälestustes kaob ära minu arvates see, kes peaaegu kuni samba mahavõtmiseni, see lillede viimine. Jõudsimegi teema juurde. Jutt on vabadussõjas langenute õpetajatele ja õpilastele püstitatud mälestussambast mis paiknes Tallinna reaalkooli praeguse teise keskkooli juures asuval väljakul vastu Estonia teatrit. Graniidist pjedestaalil oli alasti mehe skulptuur. Üks põlv maas, parem käsi nagu tõotuseks üles tõstetud vasak toetumas mõõgale. Silmad vaatasid taevasse. Kunstnik Verdi Sanna mees, kelle loomingus oli see üks meister rikkumaid taieseid kujutas sele figuuriga surmavalt haavatut noort inimest, kelle viimne mõte ja viimsed tõotus, sõnad olid pühendatud isamaale. Mälestussammas avati pidulikult 13. novembril 1927. Hiljaaegu ma lugesin Kanadas välja antud rohkem kui 600 leheküljelist koguteost maja Vabaduse puies, veel selle on koostanud Tallinna reaalkooli paguluses viibivat vilistlased ja selles on kirjutisi kooli ajaloost, vilistlaste ja endiste õpetajate mälestusi aga ka koolilõpetanute nimekiri, kuni. Noorematel inimestel tekib võib-olla küsimus raamatu pealkirja kohta maja Vabaduse puiesteel. Mis koht see niisugune on? Ja mitte ainult nõmmel, vaid ka Tallinnas oli vanasti Vabaduse puiestee praeguse Estonia puiesteelõik, mis asus Vabaduse väljaku ja Suur-Karja tänava vahel, kandis seda nimetust Estonia teatrist alates kuni Viru väljak, kuni oli tänava nimetus, siis samuti Estonia puiestee. Nimetasin välismaal ilmunud raamatut sellepärast et selles on jutuga mälestussambast, selle püstitamisest ning sellega seotud traditsioonidest. Muidugi ka samba hävitamisest. Siis kui sammas oli avatud, leidus nagu alatiga nurisejaid lausa moraalijüngreid. Mis see siis olgu, pannakse alasti poiss keset linna ja otse koolimaja kõrvale. Ja üle tee on kunstitempel. Lasti käiku isegi anekdoote. Raamatust maja Vabaduse puiestee loen. Tuli vanamutike kompsudega, turult astus mõttes mööda rakast libedad kõnniteed. Turg muide, oli siis Estonia taga. Mutike läks mööda ka sambast, tõstis korraks pilgu ja jäi siis kätt laubale pannes seisma. Jumaluke, tillijai turult ostmata. Nii palju siis naljakat. Vabadussõjas langenud õpetajate belglaste mälestussamba ümbrus oli Eesti vabariigi ajal püha paik, kuhu toodi lilli ja kuhu kogunes inimesi peamiselt noori riiklikel pühadel. Mina enne sõda Tallinnas ei olnud ega saa seda meenutada. Küll aga on eriliselt meeles 24. veebruar 1944 paar nädalat enne punalendurite terrorirünnakut, Tallinnale. Olin siis arvatud oma koolimeeskonda, kes läks sambale pärga panema. Läksime rivikorras ja lauluga. Üldiselt oli meeleolu sünge ja õhk täis pinget, sest Narva all käisid sel ajal ägedad lahingud. Pärjad ja lilled pandi sambale vaikides kõnedeta. Seejärel jäädi langetatud päi platsile seisma. Ootamatult sõitis ette must auto, millest väljus pärjaga okupatsiooniaegse Eesti omavalitsuse juht Hjalmar Mäe. Ka tema pani oma pärja vaikides, seisis viivu ja sõitis seejärel minema. Mäe oli vabadussõjas koolipoiste pataljonis võidelnud aga siis hakkasid äkki kõnet pihta. Need olid omaalgatuslikud ja emotsionaalsed. Eriti on jäänud meelde mees, kes kõneles puu otsas mantlihõlmad eest lahti ja pintsaku vääril rippumas vabadusrist. Ma ei ole oma elus teist nii sütitavad ja kaasakiskuvad esinemist kuulnud. Kui kaua see improviseeritud rahvakoosolek kestis, ei tea. Me pidime kooli tagasi marssima, kuna selle päeva tunnid ei olnud veel lõppenud. Nüüd ühest lillede panekust ja sellest, millega lugu lõppes eelmisel nädalal, millal ma käisin Järvamaal Väätsal külas pilvi üllastel, kes Eesti vabariigi lõpus oli riigi ringhäälingus populaarne raadiotädi. Olin minagi lapsepõlves tema kuuldemängude ja muude lastesaadete austaja. Tol ajal eraldi raadiomaja ei olnud. Ringhääling asus Estonia teatrimaja katuse all. Mis aga juhtus sellest, räägib pilvi üllast teise aeg sügis 1940. See oli esimese septembri ööl vastu teist septembrit olid ringhäälingus parajasti valves saatega vabalvest. Ja saatekava lõppes kella 12 aeg ja olin ühtlasi ka olnud viimast päeva tööl. Nii et lapsed, raadiolapsed olid toonud mulle palju lilli sõna tõsises mõttes kahe käega hoidsin kinni seda suurt lillekimpu ja siis kaks tehnikud kaskija toom, saatsid mind siis läbi linna, ütlesid hilja minna ja lilled käes ja sealt ma mõtlesin ausamba juurde jõudes, noh, see lühikene maa minna sealt raadiomajas seekord. Et siis ma neid koju viin, ma pidin järgmisel päeval sõitma maale, et viia neid kaasa mula pakid ja viia neid koju, neid on liiga palju, jäävad sinna närbuma ja lihtsalt tuli mul inspiratsioon, ma panin need lilled sinna ausambale, seal on ennegi Liliu olnud, et ma panin oma lilled ka sinna nagu hüvastijätuks Tallinna linnale, ma pidin pikemaks ajaks minema Türile vane vanema juure. Ütlesin poistele, et oodake natuke, ma lähen panen oma lilled sinna ausambale. Ja need jäid sinna seisma, mina läksin ja hakkasin neid ilusasti sättima, seal oli ennelil pead ja mina siis vaatasin, kus ma neid panen, hakkasin ritta lillekimbuga sättima. Järsku kuuled, et keegi nagu jookseb minu selja taga, mina mõtlesin, et poisid jooksevad ka nüüd sinna siis kahti, haarati mul käevartest kinni, tõmmati käed selja taha ja väga karmid hääled kostsid. Te siin teete, kes te olete? Mis ma oskasin öelda, ma ütlesin, et ma tõin siia lilli. Mis jaoks nii, edasi, tulge kaasa. Ja kohe ilma pikemate vürsti auto oli sealsamas. Lükati mind sinna autosse. Kõik need lilled korjati sealt kohvi, kuhu võrdlemisi hoolimatult visati mulle näkku, seal. Ma nägin, et austust küll sellega ei kaasne ja siis viidi mind ära, üles Toompeale, seal kuulati läbi, nii ja naa. Kuna ma rääkisin asja ära, ütlesin, et mina tõepoolest ei tea, et see oleks olnud keelatud. Pole kuulnud, et keegi oleks karistada selle eest saanud silti mingit väljas ei ole. Vabandage, aga tõepoolest ma ei tunne ennast milleski süüdi olevat, et mis siis nüüd tähendab, Nemad kujutasid ette hoopis midagi muud ja mida julgemalt ja kindlamalt pina seal ennast üleval pidasin seda kahtlase maksmine nende meelest muutusi. Nii et pool tundi seal räägiti minuga ja siis leiti, et mind on tarvis panna Botorisse tüvi digiilusasti botaris. Seal siis olin, uuriti ja uuriti, arvati, et ma olen väga suur kangelane. Öeldi kohe, et teid on ära tunda antud, et te olete seal Kadrioru lossi juurde sõitnud selle Velde vanniga mootorratta tagaistmel olevat ma istunud ja seal temal oli rahvahulgast läbi sõitnud ja seal siis mina olevat tõusnud püsti tagaistme peal ja annud punaste rooside kimbu sellele tantsule. Ah et niisuguse kangelasteoga saanud hakkama? Mul oli jah, 71 päevasel tarvis nende käes vaevelda. Näitan ülekuulamisi oli siis hiljem ka, ega siis ainult seal istunud, ikka uuriti ja puuriti. Tügokaatuid vanglat, ülekuulamised väga tihti üle, vahel üle kahe öö. Ja ikka tavaliselt öösel. Äkki klopiti uksele tõust küljes, pange riidesse ja viidi mind siis läbi igasuguste Sabürintide seal jalutad hulga aega nähtavasti psüühiliseks läbitöötamises läbi neid keldreid seal ja, ja koledate rauduste vahelt ja ja siis viidi ülekuulamisele. Mis nad siis tahtsid käest veel teada? Tahtsid teada, kes ma olen, kes mind on käskinud need lilled sinna viia, millisesse organisatsiooni ma kuulun, kes töötavad minuga koos? Ma pidin välja andma need, kes organiseerisid seda lillede viimist. Ma ei teadnud üldse, et need lilled on organiseeritud, ma arvasin, et need on inimesed, viivad sinna nii nagu minagi panin, eks ole. Nõnda et ma olin ikka täiesti süütu inimene, aga mind peeti hirmus suureks kurjategijaks vanglaõues, teised vangid jalutasid seal ikka suurte hulkade najal, aga siis mina käisin üksinda täiesti üksinda. Ei, kiirus on kurjategija. Aga kas nad aru ei saanud, noh, et inimesed ikkagi viivad mälestussammastele lilli, et kas see oli siis tõesti nende silmis suur kuritegu? Ma panen väga imeks praegugi ja mõtlen, mis inimesed need küll olid, kes ei saanud sellest aru, et see on ju nii loomulik. Aga nad ei saanud, nad nii hirmsasti vihkasid seda vabadussõda ja kõike, kes sellest olid osa võtnud ilmselt et nad ei suutnud seda üldse inimlikuks tundeks pidada. Nad olid kasvatatud vihkama seda ja nad vihkasid ja kõik, kes sinna kuidagimoodi oma tundeid läksid avaldama, need olid kindlasti vaenlased. Nende meelest. NKVD käest ei pääse ju nii lihtsalt ja enamasti üldse ei pääsenud inimesed, aga teil siiski vedas? Võib-olla ka sellepärast teatud määral vanemad olid mul lihtsalt tööinimesed, nagu öeldakse proletariaadi, nii et mul ei olnud need sotsiaalsed viga puudust küljes, et need vanemad oleks olnud rikkad või midagi nii. Ja siis minu onu lootus 1905. aasta revolutsioonis poodi üles. See andis ka väga palju, isa läks kohe sellega võitlema, et noh, niisugune mine, Visio päritolu on ja ja kõik nii. Ja ma olin ise vahvaga sõimasin tot kõigepealt läbi. Imelik küll seda niimoodi rääkida, aga mina ütlesin kohe, et vabandage milles te mind süüdistate üldse, kas mina pidin tulema otsima teid või teie mind kui tööliste last, et valgustada oma ideed, et teie pidite ju noh. Ja neid veenma ja nendele selgitama ideed ja kõik ja miks te minu juurde ei tulnud, mis te mind nüüd süüdistate, kust mina pidin teid otsima, et ei ole ju selle idee levitajad jääma, on muidugi väga tragi ja kõik sedamoodi, aga ega see ei lugenud, nad ei uskunud lihtsalt, et ma olen see, keda ma ütlen ennast olevat, see oli kõige suurem süüdistus, et miks ma ei tunnista, oinas, võltsitud pass ja kõik olla võltsitud, võltsitud, võltsitud. Minu kambris oli Jahnegi lae alla kriibitud kolp surnu pealuu või kuidas seda nimetatakse. Et mul tekkis selline arvamine, et võimalik, et see pidi kah mind kuidagimoodi psüühiliselt töötlema. Olite üksikkambris, jah, üksikkambris kogu aeg olin. Ei puutunud kaasvangidega üldse kokku ei puutunud. Viimases otsas saksi kolooniast üks tütarlaps pandi mulle sinna, et ma pean tõestama kasvatatut tõesti suudan kasvatada või tähendab, ühesõnaga, kas ma olen raadiotädi olnud ja pandi saksi tüdruk sinna, et tema on väga metsik ja niisugune toores, et kas mina suudan teda mõjustada, ümber kasvatada, kasvatasin tüdruku ringi, kuigi see oli mul eluohtlik, sest tüdruk lubas mitmel korral mind ära kägistada öösel. Ma teen sulle lõpu peale, aga siiski mina ikkagi jäin võidumeheks. Füüsilisi kokkupuuteid mul temaga ei olnud, suutsin ikka nii huvitavalt jutustada, sest kust see kõik niuksed, asjad võtad, kus ta ikka võtad, need jutud käisid. Ja siis ta küsis mu käest, kes sa oled õieti ütle, kes sa oled, mis pärast sind siia toodi. Kommunist, mis kuradi jutt? Sina, kommunist? See on küll vale ja mõtlesin, et olen küll ja miks ma seda ütlesin, ma ütlesin lihtsalt selleks, et ma arvasin, teda, viiakse kuhugi ja hakatakse küsima, mis ta rääkis ja mis ta veel rääkis ja mis ta veel rääkis, aste, tüdruk oli siiski niivõrd lihtsameelne, et ta ütles, et ta ütles, et ta olevat kommunist. Olge lahked, ma küsisin, kui kaua ma siin pean siis olema, et mul ei ole tõesti mingisugust süüd, ma olin kõik oma tunnistused teile rääkinud ja kõik nii. Ja siis ütles mulle see sein oli selle nimi veel see vangla politruk ütles, et Teie küsite. Kui kaua teie peate siin olema, teid on süüde olnud kinni võetud. Siin istusid süütud inimesed 14 aastat ja veel rohkemgi. See oli kõige hirmsam, see oli kannatust, näed, mul olid hallid juuksed peas, kui ma tulin sealt vanglast välja valutööde 20 aastane, 22-ni. Kui ma olin juba suutnud siis kuidagimoodi selgeks teha, kes ma olen ja ma tõesti olen see, kelleks ma ennast nimetan ja kelle pass mul taskus on ja siis ülekuulaja leidis, et et ma olen ikka süütu inimene. Ja ütles, et, et kiiremini siit vanglast välja saaks, selleks on tarvis anda tribunali kätte teid. Tribunal pidi siis otsustama paks või surma. Ja nii siis ma läksin tribunali ette. Ja mul oli üks kindel relv, millele ma toetusin, nad andsid mulle lugeda seal üks Lenini teos oli ja siis Marxi Kapital ja sealt korjasin omale võitlusvõimet ja, ja neid tsitaate õppisin pähe ühte kui teist ja läksin siis tribunali ette ja, ja ütlesin, Lenin ütleb nii. Ja Lenin ütleb nii. Ja miks te mind siin siis kinni hoiate? Ma tahan teostada, need löödi nüüd. Siis oli nii, et kõigepealt venelane ütles, ah see rannaalad tõusis üles, läks minema. Aga juut see rääkis eesti keelt, ütles ei. Oodake, ja millise lehekülje peal see niisugune tsitaat on, nagu te siin ütlete praegu meil niimoodi. Ja siis ma vastasin selle peale, et teate seltsimees Lenin ütles, et me peame tema teoseid lugema ja neist sisuliselt aru saama, mitte et me peaksime tema teoste lehekülgede numbreid pähe õppima, siis ei osanud see juut ka enam midagi öelda, see läks ka minema ja siis siis mind lasti lahti. Kuid need välja saadeti nomis sõnad teile siis peale loeti. No muidugi, tuleb olla tubli ja mõistlik ja, ja nii edasi, kõik ja kõike vaenlasi näha ja kõik üles anda, kui midagi näete kuskil ja viimse kui natukene iganes sõna tuleb võtta, panna kirja kohe ja naudi. Raadio direktor Uusman keelas kategooriliselt ära, seda inimest ei tohi raadiomajja sisse lasta enam. Niisugune keeld oli siis teha nii, et ma ei saanud enam ei tohtinud esindada raadiusega ega polnud soovitav ka, et ma kusagil mujal oleks esinenud. Ütles, et sellel inimesel on nii tugev mõju noorte peale, et et ega teda ei või ikka päriselt usaldada. Suure hirmuga nüüd lubas hea laps olla, aga mine sa tea. Mind pandi siis ka tööle niisugusesse kohta, kus mind ilusasti valvata, saia suur valvamine oli kogu aeg ümber, Tallinnast ma ei tohtinud ära minna. Oleks neil käest ära kadunud. Siiski ma ikkagi oma vanaema juures käisin vanaema juurde, ma just pidin minema, kui ma need lilled panin. Et noh, vanaema rõhutab ja ta on haige ja, ja ma pean saama minna, et nüüd on isegi säärane asi. Kaks ja pool kuud olen mina kadunud olnud. Kas mu vanaema üldse elab veel selle murega? Ja nii, et sinna ikka lubati siis minna? Niisugune oli siis ühe lillede paneku loo lõpp. Ütlen siia veel, et pilvi üllaste isa ustus Toomendi oli üle Eesti tuntud kandlemängija, kes esines tihti ka raadios. Tema vanaisa Mats Tõnisson oli aga kõigi aegade kalendritegijate hulgas tõeline suurmeister. 1940. aasta sügisel algas vabadussõja monumentide barbaarne purustamine. Kõik see, mis meenutas meie ajaloo kangelaslikku ajajärku, mil võideldi idast pealetungiva vägivalla vastu tuli rahva mälust välja kiskuda. Vandaalide ohvriks langes siis umbes 200 mälestusmärki. Ei antud armuga vabadussõjas langenud õpetajate ja õpilaste mälestussambale. Noppisin oma lindistuste hulgast välja mõned meenutuskillud, milles kõnelevad hävitustöö tunnistajad. Niisiis sügis 1940. Taas räägib Richard tunnus endine skaudijuht ja kuigi skaudiliikumine oli juba ära keelatud säilist veel endised sidemed Ma olin siis autotankirügemendi likvideerimiskomisjonis, looderdasin sõjaväes ja jälle äkki kõlistanud vist jälle sedasama saare perre, Rexa ausammas võetakse maha. Mul polnud enam aega mitte ümber, tegi sõjaväeautoga, sõitsin kohe linnamundris, nagu ma olin, läksin sinna ausamba juures, oligi pärast rahvas aurusamba ümber ja pärast seda võeti sealt maha. Poisid loopisid tindipottidega, seda ma tean, aknast. Jamaga vaatasime sekka teed rahvas, palju jäänud roomehed seal Ümera, seda üks ruumes tuleb minu juured. Seisin seal nurga juures, sest koolimaja nurga juures punaväelane kuluks ka tulla appi, rahvast eemale tõrjuma. Saing ütled siis ma oma teravmeelsema ütlemise elu siis ütlesin, siis ütlesin maha issa Makuk. Edasi meenutab Edmund Viisileht, kes tol ajal oli äriteenija ja sattus samuti sündmuse tunnistajaks. Ma jõudsin sealt läbi minema, reaalkooli ees oli vabadussõja mälestussammas ja parajasti võeti seda sealt maha. Ma võitjad olid keskealised mehed, ferromehed olid seal. Lindid olid käe peal ja saabas oli nördinud, aeti minema minema kõik seal, kes seal oli sillä momendini suhtsust tulema, sinna kaks madrust eesti madrust sõjaväevormis. Ja mees saludeerisitsile samba ees ja leidtervituses Eesti sisse. Ja errumehed nägid ja hakkasid neid kinni haarama, Neposid jooksu. Kas nad kätte said või ei saanud, aga üks poiss oli Pelgulinnast pärit, kus ma ise olin elanud ja enam-vähem tundsin ja temal oli kadunud ka pärast hiljem kusagil enam teda ei leitud, pärast saatis need inimesed sealt laiali, kus see sammas viidi või mis sellega tehti, seda ma ei tea, aga igatahes rabati lastud seal seista ka vaadata, midagi aeti ikka eemale, ajati ära, et midagi kogumis ei tekiks. Toonane Ringhäälingu töötaja Valve Esop on meie saadetes korduvalt esinenud seegi Gordon ta tunnistajana mikrofoni ees. Ringhäälingus seal kuulda sammast võetakse kittel seljas ainult väljas, külm oli, külm ilm oli, seisis seal nurga peal koos oma leeri vennaga, kes oli sõjakooli lipnik ja, ja nüüd on Velikije Luki ühishauas, tema oli reaalkooli vilistlane, reaalkoolis käinud algusest lõpuni, lipniku vorm oli tal seljas arenenud üldse oma pisaraid. Kes seal üle tee siis Estonia poolsel nurgal ja vaatas pealt, kuidas seda sammast maha võeti ja koolipoisid oli tunda, et neid justkui seestpoolt tõkestati, muidu see oleks kindlasti palju niisugune hoogsam ja marulisem olnud see tomatite ja tindipottidega loopimine seal nendel aga siiski neid loobiti. Ja see tõstmine oli kuidagi kettidega kettide kusagil kõlarana küljes olid ketid, mis läbisid seda sammast sealt ülesse. Nii kõnelevad tunnistajad, kas võib keegi veel kinnitada, et monumentide hävitamine toimus töötava rahva tahtel? Tunnistajad rääkisid 1940. aasta sügisest, kellelegi ei meenunud, täpne kuupäev. Pool sajandit on ikka pool sajandit kuid nüüd esineb mees, kellelt see kuupäev on kindlalt meeles. Endal Ritsu, kelle mälestusi kohe kuuleme, oli siis reaalkooli teise klassi poiss. Praeguse koolisüsteemi järgi arvates õppis ta üheksandas klassis. Mis kuupäev siis oli, kui mälestussammas maha võeti, endale vitsu? See juhtus 23. septembril hommikupoole eest nii kella üheksa-kümne ajal, kui kool oli alanud juba. Kuidas siis kooli bostoni jõudis teade, kass vaatas aknast välja. See kuuldus levis niivõrd kiirelt suu, et ja kõik olid nii masendunud. Meie olime väljas võimlemistunnis, teisel said nad kinni panna, aga meie olime, jäime välja õue. Õlleblokaadist Me panime seal riidesse, riietasime aga siis otsustasime, et enne kui me niisiis selline kõik, et lähme vaatame siis oma ihusilmaga, mis seal tehakse. Vaat siis läksime sinna ja siis poistel tekkis, töötas üks katse siit ja teine sealt hakkaski abistama neid, mehed hakkasid neid blokke üles sättima, siis kiskusin meil nüüd alla seal ja ja sättisime siis, mehed said aru, et siin asi ja ja siis kutsuti õpetaja, Tammann oli meil õpetajaks ütleme siis õpetaja ja siis see ajas meid siis sealt klassi minema, mehed seal meest enam jagundistele. Ja hiljem toodi siis juba sõjaväge sinna kohale ja. No teiega juhtus seal pahasti, kuidas teie siis vahele jäid? Ei, sellega millegagi vahele, mis kõik aeti koolimajas, siis see klass ja, ja sel korral midagi, aga järgmise tunni ajal hakati meid välja kutsuma seal üks kakshaaval ja me nägime, et asi on kahtlane ja meie panime seal mõne poisiga jooksul. Meil oli kindel koht, me teise korruse aknast seal medalit, niisiis alla ja minema. Ja samal öösel siis tuldi koju ja, ja püsti eesnime järele endelt. Et kas endal on kodus, ei olnud aimatagi midagi ja emadeks ukse lahti ja sisuliselt kaks meest, et kus ta on. Ja siis magamispealt võeti mul nüüd muidugi ei lasknud panna nüüd otseselt riided läbi kõigepealt ja siis anti mulle seal riided kätte ja ma küsisin siis ka, milles asi on, et ei ole midagi, tulete need kaasa ja siis viidi mind üles Tombele roostaapi öösel. No seal siis toimus öö läbi ülekuulamine, et kes käskis ja kes sündis ja igatseda muud asja, seal toodi välja igatepidi ja siis järgmisel päeval, siis viidi juba patareisse hommikul peale Eesti lagunemiseni. Ka jätkus ikka seal ka ülekuulamine. Patareis hakkas juba teistmoodi ülekuulamine seal juba professionaalsel alusel juba kõik täideti, lehed kõik ja protokollid kõik ja, ja siis hakati igatsugu asju uurima. Muidugi kest meie järel on vanematest inimestest, meie olime kõik 16 aastaste kuuekesi võitlesid koolist või sellest plast, möödub kolmekesi umbes eks kinni, aga pärast liideti meil juure seal veel neid, et meie tuttavaid, keda veel välja tuli ja siis, et olen mingisugune põrandaorganisatsioon, tähtis oli see üks oli meil see provokaator, kes seda organiseeris kõik täpsemalt, et see organisatsioon tekiks ja ja siis selle algukusime siis balti ringkonna sõjatribunali alla. Kuidas teiega ülekuulamisel käituti ka ikka julmalt, julmalt anti peksa. Peksa ei olnud, ähvardati igatemoodi, ülekuulamised tehti hästi tihti ja iga kord mitme mehega tehti siis tehti ristküsimusi IKT poolt nurgas, tihti seal ja sätiti prožektorite alla istuma ja ja igatemoodi, nagu siis oli, moeksid tehnikat siis ei olnud, et midagi muud kui ainult sõpra sektorid ja need. Või kes need ülekuulajad siis olid, olid natuke? Ütles, et oli, meil oli versiiniga relversiini olemmi uurimisgrupi juhataja ja siis üx Villemi nimeline eestlane ja üks kuusk oli sellega arreteerimise juures üks kuuse-nimeline. Aga need nimede või õiged olla, sest nendel siis seal vale nimi jõhvikas, ma tean, need olid seal meestel ja siis oli niuksed imelikult nimetatud, kindlasti neil olid need varjunimed, kambrikaaslane, kuuse känd, Eesti tähtsamate asjade kohtu-uurija, tema õpetas, kuidas käituda seal ja kuidas juriidiliselt asi kõik välja kujunenud ja ja kui ma siis uurijad juure pärast läksin ja siis hakkasin oma vastuväited on, siis öeldi kohe mulle. Ah, sa oled nüüd juba targaks saanud seal selle kuusekannu kaudu. Ülekuulamine ikkagi oli eesti keeles eesti keeles toimus töid süüdistati ju täiesti alusetult ja. Võib arvata, et tegi vihaseks ja tegi ka kurvaks ja noor inimene. Eks need tundmused ikka vaheldusid ka kogu aeg. Eks muidugi, et siis oli see teadmatus, et mis tuleb ja mis on siis, inimesed võeti kinni ja kadusid jäljetult siis et meil juhtub samuti meilt midagi omaks võtta ja mis jätta, mis pressiti peale seal ja mis kirjutati kirja pärast kirjutad alla? Lihtne asi. Nende käes tuli ka midagi omaks, seda ei mäletagi enam, mida seal omaks sai võetud ja mida ei saanud veetud. Laagris olid Need inimesed koos seal Kaug-Idas, kes tulid tulnud langi laagrisse, seal on lihtsam see asi, seal tehti leeklambiga vastu, ahjul olid, seisid seal ja siis leeklambiga. Need, kes rääkis, laatasid, seal käis kiirelt seal midagi peksmist ega midagi seal ei tehtud. Leeklamp puises seal, kui ei rääkinud, siis lasti sulle algusest muidugi virastagas jalgu ligemale ligemale ja siis kirjutad lihtsalt alla ja klaar. Eile siis sokutati külge veel mitmesuguseid süüdis. Jah, lendlehti muidugi juur pandi seal ja kuigi meil ei olnud kellelgi ühtegi lendlehte, polnud kohtus ette tuua ega ega ei olnud kellegi käest leitudki lendlehtedega otsiti veel relvasid igatsuguseid ja minu käest pressid eriti välja, et mul teadsid, oli mul veel. Aga, aga siis seda nad ka ei saanud muidugi jaa. No jutt oli sellest ka organisatsioonist. Ega teil ei olnud mingit gruppisi? Ei olnud mingit grupp, käisime, ajasime juttu, aga see veel ei grupp. Kuidas see kohtuprotsessis oli, oli mingeid tunnistajaid? Ei, absoluutselt, meil meeldis tõstnud ka midagi, nimed, püsteerit ja kolm sõjaväelast istusid laua taga ja nemad rääkisid rohkem omavahel. Me ei tohtinud omavahel rääkida, siis oli jälle valvur Timberg keelast meil ära. Siis öeldi, et ja poolel täna ja viidi minema meid. Ja siis laupäev, pühapäev oli vahet. Ja siis 10. märtsil siis läksime veidi veel sinna korraks tagasi ja seal meil ainult ainult otsesed kätte, muud midagi, nii et meil seal midagi küsimisega. Miks tahtsin midagi, noh, milles esiteks, milleks, milles ja see otsus oli viis aastat kõigile. Noh, kõik olid alaealised. Istusime siis muidugi üle aja kuus aastat. Sel ajal oli vanglas ju väga palju inimesi, keda tootja uuriti ja süüdistati väga tihti ja peamiselt olematutesse asjadesse, mis teil on nii-öelda vanglaajast meelde jäänud. Vangla sai siis täis tuubitud, varsti, Hans, ruttu juba. Mina olin number 85 vang pärast hiljem nüüd numeratsioon segati ära, üle 200 läks, siis segati numeratsioon ära siis et igaüks teaks, siis fännid on, aga siis segati numeratsioon ära. Siis tulite igavest see, et siin ja otstarbel tema, need olid esimesed Nende hulgas. Aabrans näiteks oli üks sporditegelane kaugusestu omanik. Tema oli esimestest üks. Ja Veldemann ja maleng nüüd kahekesi süüdistati Eesti lippude levitamise pärast selles jalgpalli maavõistlusel. Koolinoori oli ka, seisid. Siis oli Vandra grupiks kao ja katel, mul on meeles, kes need olid veel nendest ja siis üks Saarmanni poiss oli Haapsalust ja ja need olid need nooremad, aga teiselt poolt siis juba vanema generaalaasta või paar. Märtsis mõisteti kohut teie üle. Kaua te siis veel Eestimaal saite olla? Kuni sõja alguseni kogu Tallinna vangla evakueeriti korraga. Ja siis seal Kirovis lahutati meid, ärasikud lammastest, meie, kes olime kinnitatud Sand Eestis otsese, need saadeti hiljem mal mussi, vanglasse elasin ja siis pärast ma siis tulime tagasi ja siis saadeti edasi kohe sinna laagritesse. Teised tegid kiirus kiilu vangimas, mul on meeles veel, kui hein paluti, kutsuti välja seal ja need kõik kõrgemalt. Eesti need ministrid seal ja tagasiteel mal Mussist, siis viidi meid kiiru vanglaõuel, siis sügisene aeg oli, porilombid olid maas, siis anti käsklus istuda maha, siis kõikidest maha, aga üks mees, sarni nimeline mees, kes õppis, oli ka mingi õpetlane, sumerite elu uuris Eestisse see istunud ja siis sellel võeti koheselt kinni ja peksti ta seal läbi ja siis viidi vangla korraldasime, kuulsin, kui ta karjus appi veel seal. Ja rohkem temast ka ei tea midagi tema saatust. Palju neid laagrid siis kokku sai teil, kui te selle aja ära istusite, kuus aastat. Seal surmagi laagrile Vectra, lätlaste laadad, sinna jäidki lätlased siis meie kahekesi, eestlased, viilisel korraga kõik minema ja me kaks eestlast jäime sinna. Nõmme-nimeline ja mina. Ja siis me sõitsime edasi siis seal, kus olla Agas. Töid oli kuus poissi, sealt ühel ajal ühest koolist palju Next'is tagasi tuli. Tagasi tuli esimest korda, tuli veel tagasi, suri kui teist korda täis ka veel Venemaal ära ja siis jõudis Tallinnasse, siin kohe suri, peale seda. Mis see tähendab esimest ja teist korda? Asumine enam laagrisse ei pandud, muidugi siis oli eluaegne asumine sama asi võib teist korda uuesti ülesse ja siis hakkas otsast peale jälle nagu ikka pagarikelder siis selle Tallinna vangimaja Lasnamäe mängime, siis hakkas minema Leningrad ja, ja kiiru Novosibirski, enne kui ükskord siis lasti sinna vene külasse laati Novosibirski oblastis ustaske rajoonis Murassei küla, meie külas ei olnud ühtegi eestlast peale minu, aga siis seal ligidal oli küll ümberkaudu külades aga meil oli keelatud alguses minna teisest külast teise külasse. Me käisime muidugi salajas. Kuuldud loole on raske midagi lisada, kuid mälestussamba enda kohta nii palju see taastati saksa okupatsiooni ajal. Alguses oli skulptuur, mis õnneks säilinud, lihtsalt maa peal kaetud alati lillede ja vanikutega. Hiljem taastati ka pjedestaal. Pärast sõda, kui taas algas monumentide lõhkumine, püsis vabadussõjas langenud õpetajate ja õpilaste mälestussammas siiski mõned aastad oma kohal. Vista arvestati 1940. aasta kogemust. Alles 1947. aasta lõpus see kõrvaldati ja kadus teadmatusesse. Kuid lilli pandi veel kaua paigale, kus varem oli monument. Ajalehe reede, 21. septembrinumbris. On avaldatud üleskutse taastada vabadussõjas langenud õpetajate ja õpilaste mälestussammas. Nagu paljudes kohtades üle Eesti, on monumendid juba oma endisele kohale tagasi pandud. Loodetavasti on elu juba nii palju kõike õpetanud, et vandalism enam ei kordu. Vägivallaga ei ole kunagi suudetud rahva mälust midagi kustutada. Lõpuks soovid kuulajate kirjadest. Jaan Litover sündinud 1920. Sõja alguses oli ajateenija 22. territoriaalse laskurkorpuse sidepataljonis. Osales lahingutes viimati nähtud 700 neljandas ehituspataljonis magnitu korskis, mis temast on saanud. Voldemar Mesi arreteeriti 1941. aasta veebruarist Tallinnas. Edasi oli ta Kirovi, linna ja oblasti vanglates ning laagris. Kas keegi mäletab teda neist aegadest? Aleksander pais sündinud 1913. Arreteeriti juulis 1941 oru vallas Läänemaal. Hiljem viibis Irkutski vanglas, kus olevat 1942. aasta mais maha lastud. Kas on veel elus kedagi, kes tema saatusest lähemalt teab? Karl vask, sündinud 1915 Järvamaal Vajangu vallas. Arreteeriti 1945. aasta novembris. Kuulduste kohaselt viidud Tallinnast Vorkuta laagrisse, kus surnud septembris 1946. Kas keegi on teda laagris kohanud? Kordan uuesti kõik nimed. Jaan Litover, Voldemar Vesi, Aleksander pais ja Karl Vask. Kui teate nende meeste saatusest midagi, kirjutage meile, et saaksime omastele teatada taas kuulmiseni.