Tänase saate alguses võinuks sõjaväeorkester marssi mängida, sest teema on sõjavägi. Täpsemalt Eesti sõjavägi pärast nõukogude okupatsiooni algust 1940. aastal. Kuid jäägu pasunad siiski puhumata. Selle asemel on mul kiusatus pöörduda kõigepealt juba mõnda aega kestnud vaidluse radadele. Küsimus on selles, kas Eesti riigijuhid talitasid õigesti, kui nad 1939. aasta septembris alistusid Nõukogude Liidu nõudmistele ega mobiliseerinud rahvast Eesti vabariigi suveräänsust relvaga kaitsma. Mäletan, et otsisin sellele küsimusele vastust juba kümmekond aastat tagasi kui korduvalt külastasin ainsat eesti kõrgemat sõjaväejuhti, kellel õnnestus peaaegu kuni meie päevadeni elada. Olgu öeldud, et see mees oli aastatel 1930 kuni 1940 Eesti õhukaitse ülem 1939. aastal mõnda aega ka sõjavägede staabiülema asetäitja. Temalt ma sooviksingi teada saada, missugune oli Eesti vabariigikaitse kontseptsioon ja kas oli, millega sissetungijate vastu hakata. Leidsin vanade linkide hulgast üles ka selle jupi, millel püütakse vastata minu esitatud küsimustele. Niisiis kindralmajor Richard Tomberg? See oli ka uued eksemplarid luuremeeskonna jaoks. Teie juhtisite õhuvägesid nagu öelda, kui suured nad väed siis olid kõige parem? Ents võis Inglismaalt tellida uued lennukit, kaks teistkümne hävitajaid ja. Ikka põhimehed valmistavad ette kaadrid inimesi, et oleks, sest et oli teada, et kui ka sõjaväeline tegevus inimesi meil kusagilt saada ei olnud, aga materjali oleksime võinud vas saada. Enne kommenteerimist lisaksin siia veel mõned arvud. Õhujõudude ja staabimehena, Richard Tomberg unustas märkimata jõud. Palju seda polnud aga kaks Inglismaal ehitatud moodsat allveelaeva torpeedopaat miinia abilaevad ning Peipsi flotill siiski olid. Pluss 28 rannakaitse patareid maa peal. Ja mehed. Neid oli 1940. aasta alguses teenimas sõdurite-ohvitseride sõjakoolides õppijate ja piirivalvurid täna peaaegu 15000. Peale selle kuulus relvastatud organisatsiooni kaitseliit ja selle abiorganisse naiskodukaitsesse ligi 60000 inimest. Aga ühtekokku valmistati Eesti sõjaväes 20 aasta jooksul ette ligi 150000 reservväelast. Niisiis võib kindraliga nõus olla, et ettevalmistatud inimesi oleks kodu kaitseks jätkunud. Nüüd jääb üle küsida, kas tõesti Eesti vabariigijuhid rajasid oma arvestused valedele alustele, lootes, et Kustki midagi saadakse, nagu saadi vabadussõja ajal. Kust siis kõne alla võisid tulla ainult Inglismaa või Saksamaa ja eks panuseid tehti nii sinna või tänna. Vahetult enne sõja puhkemist tundus perspektiivika olevat sõjaline abi Saksamaalt ja seda mitmete põhjuste kokkulangemise tõttu. Ent sellele lootusele tõmbas kriipsu peale Molotov-Ribbentropi pakt, mille sõlmimise järel Saksamaal kadus igasugune huvi anda relvastust balti väikeriikidele, mille saatus oli jäetud Nõukogude Liidu otsustada. Tekib veel üks küsimus. Relvastust oleks tulnud hankida varem, mitte hakata sellele mõtlema vahetult sõja puhkemise eel. Kas siin polnud tegu valearvestusega? Võib-olla oli, aga võib-olla polnudki, peaasi oli ikkagi Eesti majanduse kandejõud. Mingil määral saadi jalad alla alles 1930.-te aastate teisel poolel. Aga siis, nagu nägime, oli juba hilja. Muide, tehti ka üks lausa meeleheitlik samm kütti relvi hankida Nõukogude Liidu kes vastastikuse abistamise lepingu alusel pidi nüüd olema meie liitlane. Detsembri lõpust 1939 kuni märtsi alguseni 1940 viibis Moskvas relvaostu üle läbi rääkimas Eesti sõjaväedelegatsioon kelle eesotsas oli meie saates kuuldud kindralmajor Richard Tomberg. Midagi sealt välja kaubeldi peaasjalikult suurtükke ja lennukeid. Need maksti kinnigi, kuid kohale ei tulnud. Nagu mäletas Richard Tomberg, jõudsid esimesed ostetud suurtükid juuni alguseks 1940 Kingissepa ja sinna nad jäid. Tuli nõukogude okupatsioon ja varsti ka Eesti sõjaväelõpp. Stalinil olid omad plaanid ja polnud Eesti vabariigijuhtide võimuses neid väärata. Ja milleni oleks viinud rahva relvastatud vastuhakk 1939. aasta sügisel? Seda ei oska kujutledagi. Kuid Staliniga seoses üks meenutus kild, mille mulle kasutamiseks usaldas tallinlane Arnold Aaviksood. Kindral traksmaa oli Eesti valitsuse poolt määratud side kindraliks Eesti Nõukogude vägede vahel. Tal oli kogemusi Nõukogude organitega suhtlemises, tema oli isegi mõnda aega Eesti saadik Moskvas. Ta oli enne sõda Eesti saadik Moskvas ja kui baaside suhtes läbirääkimisi peeti Moskvas, siis tema oli ka seal ja prouad raksma rääkis mulle paarkümmend aastat hiljem et läbirääkimiste ajal tulnud sinna ruumi Stalin jalutanud seal vedas tagasi vaikse sammuga tale pehmed säärikud alati jalas. Jäänud siis kindral traksmaa juurde ja ütled August kantsubits. Ossa Stolitsa kurd, Tallinna Tobavid Pukva ess ibudes Tallinn. Ka sellele mõtles Kremli valitseja juba 1939. aasta sügisel. Nendel Eesti poistel, kes viimastel sõjaeelsetel aastatel läksid sõjaväkke aega teenima ei olnud kerge elu. Püüame meenutuste abiga natuke selgemaks saada, miks ei olnud, kuigi kogu teemat on võimatu ühe saatega ammendada alustab Hans Jürgenson, kes 50 aastat tagasi oli sidepataljoni seersant. Meie teenis veel näidata, kus need kuud ja 39. aprillil pandi Eesti seal kõik poolteist aastat 18 kuud. Elu läks edasi niikaua, kui uue aastani. Siis oli staabis Laidoneri käskkiri, millega oli pandud kaks aastat aspirandid, lennukool, kasvast, merevägi ka. Ja raadiotelegraaf klass kõikaks aastad. See käskkiri oli aastavahetus 3090 40. No kuidas siis ajateenija sellesse suundust head tuju ei teinud. Siselootuse sügisel seal lahti, siis sellel ajal, kui läksid viiendal oktoobril kahe aastaks see läks vussi, kuueteistkümnendas septembris võeti üle käskkirjaga punaarmee kaks laskurkorpus ja siis teenini, et ei tea, kuna lahtiselt sain lahti. 41. aasta. 30. aprill tuli kokku kodust ära kaks. Et üheks aastaks tulite ja, ja 207 kuud olid. Aga teie olite kõik see mees, kes siis kui see seitsmeteistkümnendal juunil varahommikul punaarmee Estit Lokupeerima tuli, kes sellest kõige varem teatud sai, Jaak sain, ja kuidas see juhtus, ma kukkusin telefonikõne peale. Piirivalvest teatati võrgu. Kapten Malibu teatas pommingule, et õhtul hilja, venelased teatasid, et kell viis täiendavaid vägesid baasides. Aga piirivalve esindajad nii ruttu saadmede teesid sulgema ja, ja kõik ETV tegema. Nii nagu sügisel see toimus ei ole vaja tulemise kõiki olemasolevaid teesid. Kapten, pommikaalsed ja sellist maa okupeerimine, piirivalvevenelane varem või hiljem, ma ei tea. Aga kui see ettekanne, jutul lõpp, kell null, null neli viis. Piirivalves juba ka siin ka keegi, kui see lihtsalt, kui tankid tulid läbi, no ja siis vahtisin aknast binokliga välja, mine lubatud, seal see värk staabi lae pealt vaatasin pööningult ja siis ma enneile linn nagu pühapäeval distankid olid, nad ei sõitnud mitte Kreutzwaldi, Tartu maanteel tuleb vaid ühe tänava võrra edasi või see oli munakivi, teda nurk küll üles, pöördu pahupidi ja maavalitsuse hoone juures läksid diagonaalselt üle turuplatsi, tapame väljast. Jumal ju nendest teise vaatamise. Kuidas Eestimaa Bowidviors see mõte käis läbisert? Sõduril oli muidugi valus, kui teenistusaega pikendati. See võis lüüa segi mõnedki eluplaanid. Kuid sellest valusam oli kindlasti tõdemus, et meie kodumaale on tulnud okupatsioonivõim. Me oleme oma saadetes juba rääkinud 16. juuni ultimaatumit. Punaarmee suurte väekoondiste sissemarsist Eestisse ja kõigest sellele järgnevast. Oleme rääkinud sellestki, kuidas Eesti sõjavägi oma kasarmutest välja tõsteti ja siia-tänna laiali paisati, et võõrvägedele ulualust anda. Meil on olnud juttu ka sellest, kuidas sõjakool pidi mõne tunniga oma ruumidest Tondil kolima Pärnu maantee koolimajja. Täna pisut lisa sellele Hiiumaalt pärit mehe Paul tüüri meenutuste kaudu. Kuidas elu uues paigas algas? Minu teada ainult rahu, pooled jäid sinna maha. Aga teised asjad Me taimega ikka ära. Ja siis muidugi revad ka, seal oli relvaladu. Ja siis mis me vaater seal ringi. Kaks meest, kus nad said kruvi keere ja väetised esimese kompanii seina pealt maha selle tahvli marmortahvel ja kus oli neli nime. Need mehed said surma esimesel detsembril 1924. Kolme nime ma ei mäleta, aga üks nimi oli Allebras pakaspiraat, nõlvakuga saime nende käest. Kruvikeerajat ja tööriistad ja v läksime otsima maha aspirantide kassinu. Aga ei, ei pannud, kuskil. All olid aspirandid, kaks korrust ja see helistan nelja korrusele liiva Ülo, ohvitser klassid. Muidugi v asi oli kõik kõik väga segamini ja tuli nii tassi etajate et linnarahvas tuli meie koolimajja uksest sisse vaates, mis seal on ja tekituuri ära ja kes nad olid, kes need saatis või? Ja meiega, nad ei rääkinud suurt midagi ja läksid jälle uuesti välja. Aga ega me sellest siis numbur ei käinud, sest igaüks sai olukorrast aru, et siin lootusetu olukord oli. Relvad ka viidi ära, eks ole, meie käesolevad relvad, püssid meil muud poldril, Brady leid, meie käest keegi esialgu ära ei võta. Aga muidugi sõjakooli suur relvaladu padruneid ja need võeti muidugi ära. Aga seda ma tean, et meil Pärnu maanteel padrun ei olnud. Met toon, teil oli õppetöö ja siis kõik see elamine. Aga kui me läksime sena Pärnu maanteele, siis see asi läppar lihtsalt ära. Olime seal koolima magasema, madalat sete peal ja aga mis oli, et süüa me saime küll, välikatlad olid koolimaja õuel ja kokad tegid seal süüa. Ja meil ei olnud siis muud midagi, natuke mõni loeng võis olla, ma mäletan. Aga me saame vaba elu, eil võimaldati kesta siis üks kuu omas kodus tööd teha ja seal oli meil palju talupoissi. Läksid lihtsalt kodus tööle ja see oli suvi aeg, siis oli ju põllutööd igasugused kes suvel. Sisuliselt Eesti vabariigi sõjakool lagunes ja lakkas olemast. Nõndanimetatud rahva võimul polnudki seda tarvis. Oma rahvusliku meelsuse poolest oli see õppeasutus isegi ohtlik. Pärast 21. juuni sündmusi said kannatada kõik sõjaväeosad, keda tänavatele toodud tööbel nõukogude soomusautode toetusel eriti ägedalt ründas. Kes nimelt ründasid sellest üks näide toonasest Juhkentali sõjaväehaiglast meenutab praegune Paide mees Voldemar Selter, kes noil päevil seal haiglas viibis, kuigi mitte ravil. Aga mina olin met velskri korrustel käisid meil söögisaali aknad, aga ikka nad pätid ja nendel oli omaette korterisse ladunud tühjaks nende propsi virnad ja sealt teatud koopad neil sees ja seal olid riided nelja teki ja panid need seal nad kohe elasid nagu talved läbi iga isik, sest et üle raudtee oli, see süsi lükati maha. Katlajäätmed seal tuli järgas, visati veelsem risu peale soe ja ja seal nad elasid, Dinakast jäid ja nad hakkasid käima, jah, meil seal selle komanduma akna taga. Meil oli toitu järgi ja me andsime sne, ilusam, palju ka elu siis ikka kodutallu jämmer kaasas, ladusime selle ämbritäis seal Kotlitaja suppi ja kõik see. Ja vahest tahtistene, et noh, kas söögialust napsu ka, ütlesin, et no vaatame, kui sa annad sealt haiglas seda demoor piiritust ja tiks, poiss hüppas aknast välja ja sealt siis läbi ajada seal ämbri kätte ja siis antiklaasiga naps ka. Kiideti väga ja pühiti vuntsi oli nii muhe mees, läks kohe jälle minema. Neid mehi siis keegi tööle ei pannud. Kes neid pani, sest nad olid ikkagi töötatööliste kirjas, nad ei tahtnudki tööd teha, seda abitöölisi mitmes kohas, sest kui venelane, siis teisel 40. aastal lõpetati Liivalaias selle suure keskhaiglahoone stamist. Juhkentalis koliti meid ülesanne haiglasse ja seal oli väga palju naisi ja mehi, seda ümbrust tasandatia tehti ilusaks, seda haiglahoone ümbrust. Seal oli sümboli viis 60 inimest oli seal kärge käsikärudega kõik miski arvutati muld ühest kohast teise, otsiti neid töölisi, aga need lihtsalt niuksed, mis tööd teha ei tahtnudki. Kui siis tuli ja siis need samased paadialused olidki need, kas siis tulid meile külla kohe esimene asi, et vot rõlvatavad raha anda ja kus nad veomasin, see seda ei tea, aga sealt hakkasid meil relvi nõudma ja meil midagi teha ei olnud, kus me vast hakkasime seal, võite meil relvad ära, viidi padrunikastid ära ja kõik. Ja öösel tulid siis punaarmee väeosa üksus tuli meil haigla hoovi sisse, tankiga. Ja sõdurid tulid meile, ajasid meid kõik maast üles seina, ritav pesu väel. Ja otsiti relvi, Kurphanterelvad torgiti läbi kõik tääkidega, madratsid ja kurssaga relvad. Push relvad on, meil vähe, oli neid vene keele oskajaid, üks vene poiss oli meil see tegi selgeks, et relvad õhtul viidi ära, antsetavad pätid on nüüd linna peal ja nüüd tulistavad igal pool ja röövivad ja teevad sealt päti, miks tantsid relvad ära? Viimati tuleks selgeks teha, ei lasta rahulikult ära siis ja siis jäi meil rahu majas saime magama, jäid veel vastu ummikud ja aga siis hiljem kui juba kuu või oli see meil, see valitsus juba sees või ta ei olnudki kuus paar nädalat, kui sedasama toiduviie, kes meil toidul käis, ikka toitu viimas. See tuli mul linna peal vasta ja nad tundsid meid ära, sest meil olid erilised tunnused, meil punas, žestid lõkmete peal. Ja tulid, võttis mul nööbist kinni, ütles, et kuule sõber, see ei ole meie valitsus, need kuradid panevad ju tööle. Vot see oli siis uudis alles neist. Ja sellestki oleme varem rääkinud, et 21. juuni õhtul läks Raua tänava koolimaja juures lahinguks sidepataljoni sõdurite ja sissetungijate vahel. Uued võimud tegid kõik, et seda maha vaikida sest nende plaanides oli jätta muljet, et eesti rahvas tunnistas üksmeelset uut võimu. Aga ometi on üle poole sajandi püsinud mälestus sellest vastu hakust, kui Eesti sõjaväe tegeliku meelsuse ere näide. Uued võimud saatsid juba 22. juunil 1940 erru sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri asemele nimetati sõjavägede juhatajaks kindralmajor Gustav Jonson kes 1938. aastal oli presidendi käsundus. Kindrali kohalt erru saadetud. Johnson oli nõrga iseloomuga ja alkoholilembuse mehena. Uutele valitsejatele oli nähtavasti just niisugust inimest tarvis. Algas ka sõjaväe kõrgema juhtkonna väljapuhastamine, millega siiski esialgu ei kiirustatud. Silma all hoida. Viiendal juulil 1940 määrati ametisse sõjaväepoliitilised juhid. Poliitiliseks peajuhiks määrati endine poliitvang Paul Keerdo, kellel küll sõjaväeasjadest vähimatki aimu ei olnud, kuid ometi sai kohe ka kindralmajori auastme. Omamoodi paradoks oli see, et Eesti sõjaväge hakati uute võimude kordama, haldusel rahvaväeks nimetama. Ilmselt unustati, et rahvaväe nime kandvana organiseerisid esimesed sõjameeste salgad 1918. aasta lõpus, et vastu astuda sisse tungivatele punavägedele. 29. augustil 1940 likvideeriti Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu otsusega senine Eesti sõjavägi arvates olemasolevat väeosad punaarmee koosseisu territoriaalse laskurkorpusena millele hiljem anti järjekorra number 22. Eesti sõjaväe nelja diviisi asemel moodustati kaks diviisi. 180. diviis keskusega Tallinnas ja 182. diviis keskusega Tartus. Korpuse komandöriks määrati Gustav Jonson, kes sellega seoses ülendati kindralleitnandiks. 180. diviisi ülemaks sai kindralmajor Richard Tomberg, endine õhukaitse ülem. 182. diviisi etteotsa pandi kindralmajor Jaan Kruus, kes Eesti sõjaväes oli teise diviisi ülemkorpuse staabiülemaks määrati kolonel. Nüüd siis muidugi juba polkovnik Martin Tuisk. Endiste kõrgemate sõjaväelaste nimetamine korpuse diviiside ja polkude etteotsa oli muidugi suur pettus. Esialgu oli tarvis jätta muljet, et rahvusväeosad jäävad alles ainult punaarmee koosseisus. Kuid juba juuni alguses 1941 vahetati eestlastest sõjaväejuhid välja mujalt sisse toodud umbkeelsete kindralite ja polkovnik kutega. Edasi aga mõned mälestuskillud sellest perioodist, mil asuti punaarmee kaitsva tiiva alla. Nagu siis rõhutati. Meenutab taas Paul Türi, kes pöördi päevadel oli lõpetamas sõjakooli, mis edasi sai? See aeg tuli ka, kus autot ära ja mina kukkusin, 10. jalaväepataljoni aspirandid oli siis see kava kohaselt niimoodi, et see oli nagu praktika. Ja mina läksin siis sinna praktikale. Aga need teised poisid läksid, kus saadeti tapale ja, ja Tartusse läks poisse ja ja Narva ja, ja anti meile kätte aspirantide klassi lõputunnistused. Meie aukraad oli äramineku ajal aspirant, nooremseersant ohvitseriks ülendati alles peale prakiga aega järgmine vabariigi aastapäev. Aga järgnev vabariigi aastapäev, tead isegi, jäi tulemata, jäi küll tulemata. Ja need poisid, kes seal olid, need jäid siis kõik ületamata nende seast Maret, kes said Eesti korpuses seal antercis, Laurad ja sakslased andsid ka aura oli ja kompaniiülemaks ja nii et meie poisid sõdisid siis lõppude lõpuks üks sealpool külges. Ja teine siinpool külges, kui tuli üleminek punaarmeesse, kus teie siis olite? Meil tehti niimoodi, esimene pataljon oli pikk tänaval siin kuskil Tallinnas esindajatel ja kaks pataljoni olid männikul. Männikul ehitati spetsiaalsed baraki teipi, suured kasarmud ja need on seal praegu olla korteris. Relvur, allohvitser. Ja mina pidin siis nüüd püsisi puhastama ja nende arvet pidama, neil kaarti täitma ja pärast ma olin rühmavanema koha peal rühmakomandör abi, lasketiir veel üldse olnudki. Lasime seal metsa all, oli säetud natuke seda võimalust. Siis väga palju nautis tol ajal lennukite tulistamist, vint püssis, olid tehtud pikad kõrgelt postid, traat vahel ja seal peal likkuse lennuki siluett ja sai pihta küll, ei saa ütelda. Aga eks punaarmee sisekord oli ikka pisut erinev, kui oli Eesti sõjaväes meie sisekord, mina olen neid. Me oleme sõjaväes olnud, oli peaaegu sama mis ainult siis need poliitjuhid pidasid hommikul natuke seda loengut seal üks tund-poolteist, noored poisid nagu meiegi, see natuke kolid vanemad, need rääkis loo, marksismi-leninismi, rääkisid eesti keeles, üks poiss oli eestlane, üheksanda ruudu poliitjuht räägib muidugi, aga siis meie oma oli vist, ma ei tea, kas kas kasahh lennuka, aga siis meil oli poissi see palju, kes oskasid ju ju vene keelt ja ega seal midagi luges partei ajaluu ja kuidas siis sõdurid seda uut teadust vastu võtsid, oli öelnud ka meestel, et, et ei maksa oma tarkust. Kõik vaikselt käis see asi ja ja seal oli nii, et seal tuli tähele ka panna, sest et küsiti ka ju ikka nagu nagu koolibossiga, palju mehi tuli mereväest ja need olid augu võõrad ja. Meie omad poisid ka. Aga ega siis sõdur ju väga pikalt ei saa ju mõelda, temal on lehed üles õppus tegema ja korralik olema ja aga et seal mingit intsidenti oleks, mina, mina ei tea küll mitte ühte, mitte mingisugust enam ei olnud ju Eesti sõjavägi, nüüd oli ju punane armeega see midagi teha, aga see oli ainult nime poolest meil kõik see komando ja kõik eesti keeles ülemad olid eestlased ja allunud siis need poliitjuhid olid seal ruudukoht üks. No tema seda pilti ei suutnud ka muuta ja me ootasime ju kõik seda kaua siis ikka siin tuleb olla kodus noh, Eesti sõjaväes juba olnud ja nüüd siin punaarmees ja tahab koju minna. Kõik seda mõtlenis. Teil tuli ju ka punaarmeelaste vandetõotus anda, jah, ja seda, seda nõuti vene keeles. Keegi vene keelt ei osanud ja mina veel kuidagi veerisin seal. Poisid ütlesid järsku kõik eesti keeles sellele vanad õudsas ära. See meie poliitmeestel küll ei meeldinud eesti keeles öeldi niimoodi, saad aru. Võib-olla kobilisel, üks asi on mul meelde jäänud, meil oli üks sõdur, tema nimi oli Lepland, temal käisid päeval külalised seal. Ta tuli siis õhtupoole ära ja oli nagu vahe viinevatud. Ja tuli sinna ja seina peal oli Stalini pilt. Poiss tõmbas selle pildi maha. Jumala tõsi ja kirjutas nurga peale tibla. Ja see klaarsest läks katki. No siis muidugi jooksid selle kõik ja rodo korrapidaja ja tead isegi sõjaväes, kui midagi erilist juhtub, siis on kõik on kohe hakkamas. Ja helistati polgukomissarile. See oli üks pikk mees, vene mees, see tuli sinna. Selleks ajaks oli Lepland pandud juba karta ja läks Leplandi juure kortse ka uksest sisse ja me olime kõik väga vaiksed, et mis nüüd juhtub. Sel ajal oli ta ju tribunali alla ja kuidas keegi võttis. Ja nad olid seal võib-olla üks kolmveerand tundi. Uks läks lahti ja komissar tuli ees välja ja Lepland tuli tema järgi ja komissar võttis lauapealsele Stalini pildi, võttis näpu vahele ütles head aega ja läks uksest välja ja rohkem sellest asjast juttu ei olnud. No siis, see oli ikkagi haruldane komissar selle ega siis polgu komissar. See ei ole naljaasi, on ju väga kõrge koht sel ajal punaarmee aga likvideeris selle ära, nii et sellest ei olnud mitte midagi. Ja Lepland läks oma koisher, Otifitse pani magama ka meil oleks võinud ju küsida, et mis ta rääkis, mis te tegite või? Sellest rohkem mitte midagi jäi vaikseks. Niisugune äpi end olid toonastes oludes muidugi erakordne sest kõik, mis oli seotud Stalini nimega, oli ju püha ja puutumatu. Võib arvata, et kõrgekomissar mõttes kõigepealt omaenda naha päästmisele sest niisugused juhtumid alluvate hulgas ei oleks jätnud tedagi puudutamata. Edasi aga mõni sõna elust sidepataljonis. Mina olen veel Võrus tööl, seal lõuna lõhud, siis tuli Tartu, teine sirgub taga, oli seal augusti lõpp, september Tallinna toodi mind. Allohvitseri Veltri Felteeri viidi ära vibroarvult aga 41 41. Raua tagant vastava Kukkov seoses ja ja tema kood oli tal juba 24. mässukatsel. Kavastu kantsler kajastus veega aga teine noor poiss, väga vähe üle tee New York mitte üle 25. fil, Valter Kalvik Tseedeedi. Jaanuari lõpul juba. Ohvitseri kedagi ei viidud siis sel talvel millal täide need polit trukid tulid, kuidas nendesse suhtusite suhtutud. Kui vaata pealt kõigemine, tuli pataljoniülema asetäitja Olivia jalad, see oli Venemaa eestlane ja siis võrdub tühja kõhuga, ÜRO tuli üks asi, see oli siis tuli pataljonikomissar ka. Tilkus üks oli teise oli venetööks, oli Venemaa eestlane ka. Aga siis poiss ei hakatud kahtlustama seal või, või siis ei, ei nad aga hakata, ta vihastas millegi rahvuslikult väga küll. Küsib lahtisaamist tihti, millal, millal mees peab rohkem teenima külvi Ratasele punane asi teenida. Ma olen lugenud ja kuulnud, et noh, et kui tulid need punaarmee toidunormid ja meie poisid ei olnud nendega harjunud sugugi ega ei meeldinud ja mis on nagu hommikukohvi ja siis tuli tee ja kapsasupp on nagu siis, kui tehti sellest kuivatatud sõnased Nüüd küsimus Paul Türile. Kuidas männikul ninaesise ka oli? Tuli ette, et liha ei toodudki. Kokk pani siis tangutsena Katsla ja mis seal oli, aga liha ei olnud. Saime seda suppi ka natuke ja seda super suurt ei söönud. Aziz väeti, õieti pataljon rivisse hakkas häppused pihta üle rivistatud. Ja meil pataljoniülem oli major Jaan soe ja temal, see suuvärk oli ka õige kohaveol, tema läks poisi juurde, küsis, et kuule, misjaoks kurva näoga oled. Noh, kui major küsib ühe reamehe käest niimoodi ja naljatoonis ehmatas kohe ära kohkus ära ei oskand midagi öelda. Keegi ütles selja tagant, liha pole supi sees olnud, keegi puistes, noh, mis siis sellest on? Tead, ega see polnudki, kaupasid, mees, liha polnudki meil kauba sees, tuli niimoodi aru saada. Kui pööre oli, siis töölised küsisid tööd ja leiba annad, liha ei küsinud. Ja major Soev ütles seda kohe edasi ka meestele, et te pole ju liho küsidki, kui tahad ja nii kui see asi oli olnud, igavene naer ja mürin läks lahti. Ja siis Vene politruk ide komisjonid, mis ta ütles, mis ta ütles, mis ta ütles, terve väeosa naerab, ega siis keegi nendele ei ütelnud, mis, mis seal öeldi, lõppes ära, see vahejuhtum, õppur läks edasi. Rasketel aegadel avaldub vast kõige selgemini rahva suhtumine oma sõjameestesse. Eks avaldusse ka 1940. aasta lõpupoole, kui algas väeosade ümberpaigutamine. Näiteks kirjutab Lembit Kiisma jõhvist. Tõeline rahva meeleavaldus toimus 10. septembril 1940 Jõhvi raudteejaamast. Sel päeval lahkus sealt neljas üksik jalaväepataljon, kes oli Jõhvi mõisas asunud 1929.-st aastast peale. Kõik, keda jalad kandsid, ruttasid jaama vägivaldset lahkuma sunnituid saatma. Linna arvukad aiad tehti lilledest tühjaks. Laulud, kõned ja hüüded kuulutasid rahva õiget meelsust. Nii kirjutab Lembit Kiisma. Ta lisab, et selle demonstratsiooni järel arreteeriti jõhvis umbes 10 inimest. Niisamasuguse rahva meeleavalduse elas läbi ka meie saates. Täna juba esinenud Voldemar Selter aga Narvas. Sinna ta sattus pärast sõjaväe Venstrite kursuse lõpetamist. Nagu ka sõjakursus läbi sai, siis anti meile kuu aega puhkust ja pealtpuhkus siis neljanda aasta sügisel. See oli septembrikuu komandeeriti menud Narva esimese rügemendi ambulantsikud ja Eesti sõjavägi oli juba oma kindluse kasarmatust kõik välja viidud ja see oli mööda linna laiali üks pataljon siin-seal sinise risti Palvama sai see pataljon, kus mind majutati söömaajale mõju töö, kohtulisse lambuland, siis ega ma kaua seal saanudki olla kuu aega vä? Ja vaat siis ta tuleb Eestis avitab Narvast välja viia juhte tulidele fonogrammil, et järgmine hommik, see oli pühapäeva hommik nagu sõjavägi välja minema, suisa laadusega suhte räägid. Hommiku määrati mind siis esimese ešeloni velskriks kella 10-st kas käsutati jaama laadimine hakkab et siis peab olema seal meditsiinitöötaja, seal sakas narva rahvast tulema, testiks noored noored pärast vanaemad, nii et õhtu hämariku aeku rong seal on välja tuli, siis oli tervem peaaegu Narva linnarahvas, kõik jaamas seitse 8000 inimest. Kõik olid, tulid saatma sõjaväge, tütarlapsed nutsid, toodi lilli, kui palju lilli oli ja kõik maiustused, kõik hobused teost kioskit, Jaama emmerkeke osteti tühjaks, toodi kõik sõduritele ja siis ohvitseride, kõik laulsid seal kaasa, orkester mängis seal divisjoni, orkester, kõiksugu isa maaliku laulusi ja marssisi ja rahvas laulis kaasa ja siis kõik õhtuhämaruses. Siis hakkasid rong liikuma. Hümni saatel eesti hümni mängiti, rahvas laulis kaasa söögiks. Kõige kurvem pilt, mis üldse elus olingi, viidi esimene peatus, komisjon, poodiumid otsuga tappa ja kui teised ainult ärrituid, siis poisid juba rääkis, et ei sisalda ükski inimene jaama ligi. Kõik punaarmee osad olid juba jaama ümber piiranud kõiki kuulipildujaid üleval, need kedagi jaama ei lastud. Kuulsite ainult mõningaid kilde toonasest sõdurielust. Loodan, et kuulajad aitavad kaasa, et pilt saaks täieliku. Nüüd jälle otsimissoovid kuulajate kirjadest, kes teab. Rudolf Kuusk sündinud 1922 pärit võisiku vallast 1940. aastal teenis sidepataljoni, kolmandas kompaniis viidi üle punaarmeesse ja teenis arvatavasti Petseris. Kaduma jäi sõja alguses noo linna piirkonnas. Kas keegi teab, mis temaga juhtus? August kuusk sündinud 1895 jäi kaduma Saksa sõjaväes. Ka tema saatuse kohta soovitakse andmeid. Werner Johannes võikar arreteeriti 1944. aasta lõpus ametliku teate järgi surnud üheksandal mail 1946. Kas keegi teab midagi lähemat temaga juhtunu kohta? Kordan otsitavate nimed. Rudolf kuusk, August Kuusk, jaa, Verner Johannes võikar. Kui teate nende meeste kohta midagi, kirjutage meile. Ja veel. Väliseestlane Jon Toro otsib oma sugulasi, keda ta arvab, elavad Tartu kandis ja võivad kanda ka perekonnanime toru. Son Doro isa oli tsaariajal arst, kuid hiljem kolis elama Ameerikasse, kus suri. Nii et kes Eestis on son, Doro sugulane või kes teab neid kätte juhatada, teatage meile. Kahjuks jäi täna mitu soovi ette lugemata, kuna nimed meile saadetud kirjades ei olnud selgesti loetavad. Eksimuste vältimiseks, palun kirjutage otsitava nimi trükitähtedega. Taas.