Tänasel hilisõhtusel tunnil kutsume teid kuulama Ellen Niidu luulet autori enda esituses. Üks väike laul oli rannas maas. Keskmerikarpe ja adru. Üks väike laul oli rannas maras täna hommikul peale sadu. Ja oli sel laulul üksainuke mere maigune, värsin, armas sina, sina oled mu ainuke surmatunnini armas. Kui oleksin tundnud sind varem, siis oleksin kinkinud sulle oma kollase lumelabida oma punase liiva, labida ja sinise ämbri, kus taevatähed peal kõik võilillemurud oleksin andnud ma sulle ja liivaaugud ja kekskastiplatsid ja puiesteed, kõik täislehti ja kastanimune ja kõige pikemad liukohad rentslis, mis teada. Ja tünnid kõik vihmaveetorude all, must läikiva veega, must läikiva, põhjatu veega, must läikiva veekõnega taevast, puu ladust ja pilvede lennust, mis imelik alltekst nii ülal ja sellestki veidrast, mis vaadates sinna tõusis mul kurk kui nagu lind nagu hing nagu kuumalane. Ja ma isegi usun, et kollase karu oma kulunud ninaga kollase karu kõigi saladustega, mis temal teada oleksin andnud, ma sulle päriseks nutnud, siis küllap teadmata ise kas haledast meelest või rõõmust. Tean, mis hoog on merevahutuses. Ta suurest veest ma olen olnud piisk veel praegu võngun sellest rahutusest. Must huikab lainte Rütt ja tormi kriisk. Molin kild maailmamahud tusest. Tean, soe on südasuvetaevakumm ja sügistuule selges jahutuses on viimse viia küpsemise lumm. Kuid hallaööde valgest kahutusest, kus kõike katma peab kord jäine kirm. Ei tea. Jaa, igavesest lahutusest on põues tundmatuse tumehirm. Aastatel on tiivad mu armas päevad lendavat peost nagu linnud. Sügis on käes ja kurgede Kolmnurgad Pluutavad lahkumist taeva all. Kask pillutab lehti karges päeva ja öösel sajavad tähed taevatähispuust. Tule kogume kokku, mis andis suvi. Maitseme viljade magusad ja paneme tallele küpsenud seemned uharmas, las jääb sinna sekka paar Ruskavat lehte. Sellest sügisest. Kirjute tuulerataste lend mööda puiesteed, puiesteed, puiesteed, Bilbas raam, nende tiivapõrinat täis lennus, mu juuksed tuules. Mu käis ma suvisel puiesteel, lendan Mu tuulerattad kannavad mind tuulerattaga, laps on sama mis lind. Olen linnuks tormanud enda kirju tuuleratastel end. Kiil on mu õde, iilon, mu vend. Linnuparv on mu tuule rätastelenud, nende kannul ma linnuna tunnen end. Kaks sinilindu, üks punarind, kaks kollapugu, üks hõbelind ja veel üks lind. Ja veel üks lind. Mu varbad ei riiva enam teed. Ülalokstes päikesetäpp, pidest giid, pesa, sulgede, valge uni. Mu sulis tiivad kannavad mind tuulerattaga, laps on sama mis lind. Sulis pilvede valge lumi. Läbi okste, Kund roheka kaaristu. Siinav kõrgus tulvab meist läbi. Lind vaid mõistab, et mitte lennata on suur ja raske häbi. Valgete pilvede lend üle paepealse maa. Kadakas on mu vend. Kivid, mu vennad on ka kadakajuurte põim kinni maalihas ja luus. Kare ja karm on mu hõim. Sõnad kinni on suus. Põldmarjad, tume pilk, liivadi kume, Lõmm, orjavits, ergav, tilk, seegi valu ja rõõm. Maakivi mõttes näo otsimas, ise end kaugel kukkuvad käod, Valkab liblika lend Valkab liblika lend heleda mõttelaast. Otsida iseend, tahan siit, et sellest maast. Ma tundsin kahte suurt keel. Ma olin nendega lähedaselt tuttav, ma kõnelesin nendega ühtepuhku. Me vahetasime mõtteid vihmausside eluviisi üle ja mättaaluste ja samblaaluste asjade üle ja pähklite valmimise üle. Nad elasid säravikus otse säraviku südames. Kõik pähklid olid neile jumala selged. Urvas tuumani surmast sünnini läbi ja lõhki. Ma usun, et kanilenestel olid tuumad ja koor. Mõnikord kukkusid pähklid neile kaela. See tegi neile nalja. Siis ma nägin neid naermas muuginal ja endamisi niiviisi naeravad ainult Kiievis. Üks neist tehti hiljem raidkujuks. See oli hirmus. Ma kohtasin teda juhuslikult linnas ühel väljakul. Ta ei tundnud mind ära. Ja see oli isegi hea tuuli, kui surnud, jäik, elutu, tumm, kalgi, jaga haleda näoga. Tühi koor. Teine suri kurvastusest kivines. Olen käinud ta haual. Mul on praegugi jube nende saatusest mõeldes. See lapsepõlvest igaüks ei tunne mõnu. Igaüks ei oska lihtsalt enam lapsepõlvesõnu. Igaüks ei jaksa hoopis lastekarja kannul joosta. Kiker kukerpalli plaane laste seltsis ta ei koosta ega oska kogunisti nutta, naerda, andeks, anda oma rõõmu oma risti nagu lillekimpu kanda. Sina aga sina aga küll ei kõnni nende mestis alles eile alles eile, õnnis lapsepõlv, sul kestis? Sina aina sina, aina lapse kombel oled tee peal. Kui teeb lusti, siis sa lendad. Kui teeb lusti, kõnnid vee peal. Unekuminu ümber suvesumin mu põues, hun humalapuu üha kasvab me õues hull humalapuu tema all, meie asi mind, su käed sinu suu enam lahti ei lase. Hull humalapuu alt ülesse laine olla jumala truu, olla lihtsalt su naine ennast mähkida lasta, hella humala väeti, sinu pilkude all olla, jumala väeti, käia lõpuni, tee sinu silmade kuumal kaelas humalagi olla tugev, kui jumal. Vana vase-töötoa roostes värava kobav käsi kauges ajas paotab. Tahmunud jää siis leek lööb särama. Tule lõhna. Tuttav levila ootab. Kiiläikes palged, kuumavad, mustad pihud käivad üle vase tahmakäpad. Vasejumalad laskis sisse. See siin on minu aseukse kõrval, olin vait kui hiir. Haamri ette, jalgu ma ei tiku. Palja pirni tiine valguskiir murrab lahti kauge mineviku. Las ma seisan selle ukse all kellelegi, sest ei tulekahju. Näe, isa, haamer, masinal taob seal Russ kest vasest vann ja ju kuidas singub haamer, kuidas taob hinge kinni, matab pauku, väike tahmunud seina piire ümbert kaob siis üteld punab Vaskne päike, tahmunud seina piire hävib eest tuulevihm ja haamri laia lendab. Taeva sepibaja lävees ammul suima seismas, leian enda siin mu isal, noorel prillitul haamri all on vasest rummi pada. Eks ta sellegawa pime hull tahab inglikoori üllatada sest seal kooris hääle hõbedal laulab tema kaunis noor Heleene. Et see vasar nõnda tantsib, tall, see on selle armsa ingli teene. Väsida peatuda, istuda kivile, kännu-le, vaadata kõrvalt teeliste rutule rännule viibida, vaikida, silmad kaaseebu võõras vahtida taevast ja sammalt, raudkivi võõras, märgata allikat, maa üsast voolamas üha näha on vett veel, mis karge, puhas ja püha. Suruda silmade pilk läbi liiva ja räha põhjavee virdamist sügaval mõista ja näha. Tõusta siis kanduda taas keset teeliste summa. Uskuda uuesti terendust, loitsu ja lumma. Uskuda lätet kesktulvavee vahtu ja melu. Arutus hetkes, uskuda igavest elu.