Minu ees laual on mitu paksu kaustikut lehekülg lehekülje järel ilusat naiselikku käekirja. See on ühe ema elu kroonika õigemini pildid ühe elu kõige karmimatest aastatest. Kirjutajat ennast ei ole enam meie hulgas. Kaustikud jõudsid minuni tema pojatütre vahendusel. Tänases saates tahaksingi neid pisut lehitseda ja üht-teist sealt kuulajatel ette lugeda. Palusin osalema ka kirjutaja noorema poja, kes räägib oma emast nii, nagu teda lapsepõlvest mäletab. Meie ees on elu ligi pool sajandit tagasi kogu oma valusast, tegelikkuses. Saagem kõigepealt tuttavaks kirjutaja endaga. Aino Neeme, elukutselt pedagoog. Eesti vabariigi lõpuaastail töötas Tallinna linnavalitsuse sotsiaalosakonnas patronaažiõena. Tema abikaasa oli riigi trükikojas osakonna juhataja. Nõukogude okupatsioonitulek esialgu suuri muudatusi perekonnaellu kaasa ei toonud. Vast ainult see oli muudatus, et Aino Neeme suunati peagi tööle esimesse lastekodusse kasvatajana. Ja 1941. aasta kevadel edutati neljanda lastekodu juhatajaks. See lastekodu asus nõmmel. Poeg Enno oli siis seitsmeaastane, teine poeg Arto, aga viieaastane. Korter oli neil lastekodumajas. Kuid siis tuli ilusa suve alguse saatuslik päev. 13. juuni 1941. Kogu päeva õmblesime ühe vanema kasvatajaga koos tütarlastele kleite rutasime, sest järgmisel hommikul pidin 10 last viima Tallinna, et neid kuuks ajaks suvelaagrisse saata. Aeg oli juba hiline, kui lõpetasime. Soovitasin kasvate ellaste juurde ööbima jääda, kuna hommikul tuli jälle vara tööle asuda. Nii me siis seadsimendid puhkama. Ma ei olnud veel uinunud, kui kuulsin, et kellelegi sammud tulid trepist üles siis koputati valjusti mehe toa uksele. Kes see küll võis olla? Arvasin alguses, et poiste tubades on midagi lahti. Sel puhul tuldi mõnikord meie isalt abi paluma. Kuid juba koputati ka minu uksele. Esimesena tuli sisse abikaasa ja ütles vaikselt. Meid viiakse ära. Tema kannul astus tuppa veel kolm meest, kaks sõjaväemundris, rahvuselt venelased, üks erariides eestlane. Küsisin kohmetanult, kuhu viiakse, kui kauaks? Vastus oli? Ei tea. Mis meie lastest saab? Võtate kaasa ja pange rohkem sooje riideid, pakki. Meist keegi polnud siis veel kuulnud, et juba nädalapäevad koostati pääskülas pikka kaubavagunite eželoni ja sellega seoses liikus igasuguseid kahtlasi jutte. Seda, mis tegelikult juhtus, ei osanud keegi aimata. Äratasin oma väikesed poisid üles, nad olid pahurad, ei taibanud, miks nad peavad üles tõusma. Rahustasin neid, et kohe saateautoga sõita. See oli selle aja poiste suur unistus. Mees läks koos saatjatega oma tuppa. Mina hakkasin lapsi riietama. Enda peale ei osanud mõelda ka enda jaoks midagi kohvrisse panna. Südamesse tekkis isegi salahirm. Ei tea, kas ongi enam midagi tarvis. Viimasel ajal kadusid inimesed öösiti kodudest. Metsadest kostis püssipauke. Ei teadnud endal mingit süüd olevat. Mind isegi edutati. Aga siiski. Vahepeal, kui olin lastega üksinda, avas valvur puhvetilaeka, võttis sealt välja hõbelauanõud kapist klaasi tagant, korjas ära kõik hõbe peegrit, mis minu mees oli laskevõistlustel auhinnaks saanud. Toppis need kõik rahulikult oma koti. Just nagu peakski see nii olema. Talle meeldis ka kohvergrammofon. Ka selle krahmas kaasa. Mu mees tuli tagasi meie tuppa, portfell näpus. Sinna oli ta pannud käterätiku habemeajamistarbed, seebi ja hambaharja. See oli kõik. Lastekodulapsed olid üles ärganud ja trepile tulnud, kõik nutsid. Lohutasin neid, küll me varsti tagasi tuleme, me pole ju milleski süüdi. Soovisin lastele, et nad oleksid alati tublid ja ausad. Keskkooli juba möödas, kuukse selja taga sulgesime. Värava ees seisis veoauto. Selle kastis olid juba mõned saatusekaaslased vaiksed nukradiaalistunud. Ronisime meiegi nende juurde ja auto hakkas pääsküla poole veerema. Meelde nutvat lapsed lastekodutrepil. Pääskülas käsutati mehed naistest lastest eraldi vagunisse. Miks seda ei öeldud? Astusime kuulekalt meile määratud vagunisse. Väike kohver käe otsas, teine käsi aitamas kahte väikest poissi. Vagunis oli rahvast, palju, oli tegemist koha leidmisega. Siiski ülemisel lavad, siin oli veel vaba ruumi, kuhu me kolmekesi ära Mahtasime. Olin võrdlemisi rahulik. Püüdsin teisigi lohutada, et kõik on ajutine. Varsti saame koju tagasi. Aga mis see aitas, kui inimesed olid nagu leinas? Ainult lapsed olid rahulikult. Neile oli see öine sagin täiesti arusaamatu. Aga nad olid koos emaga. Ja see oli kõige tähtsam. Tuli uus päev ja see oli laupäev. Hommikul kutsus tunnimees, et keegi tulgu vagunist väljajaamast ämbriga vett tooma. Mina läksin. Olin üllatunud, kui nägin jaama juures rivist seismas lastekodu lapsi, kaasas mahukas korv. Sinna olid perenaine ja kasvataja, pakkinud toiduaineid, leiba-saia, konserve, võid ja muud. Peale selle veel üleriideid mulle ja lastele paar kerget tekkija, teisi asju. Olin südamest liigutatud. Tahtsin muist toodud asjadest abikaasale viia, kuid mind ei lubatud minna. Aga poisid võisid. Koos asjadega andsid nad talle üle ka minu viimased tervitused. Ja poistele oli see viimane kohtumine oma isaga. Ainult üks hetk ja seegi püssimehe valve all. Kolm päeva ja kaks ööd seisis rong pääsküla jaamas. 90 kaubavagunit igaühes närid ja lavatsid akendel trellid. Põrandas auk, mis asendas klaseti. Kõik need päevad toodi inimesi juurde. Kolmanda päeva keskpaiku hakkas rong liikuma. Püüdsime pääseda väikesed trellitatud akna juurde, et kasvõi ühe silmaga näha veel kord kodukanti. Raudtee ääres oli palju rahvast, kes nuttis ja lehvitas meile järele. Pole sõnu, millega seda suurt ahastust kirjeldada. Arvan, et kogu rahvas leinas neid, kes vägivaldselt oma kodudest välja kisti. Surma sünge vari oli tulnud meie koduma kohale. Püüame meenutajast tema kodust ja äraviimisest veel pisut teada saada. Nagu öeldud, tema noorema poja abiga. Vanem on Enno, kes elab praegu võhmas, on vanemmeister elektrifikatsiooni alal noorem Ardo on masinaehitusinsener, tema räägibki. Siis ta oli viieaastane, nüüd juba peaaegu pool sajandit hiljem ise palju vanem kui ta ema toona oli. Ema oli väikest kasvu inimene ei saa öelda päris brünett, aga, aga ikka tumedate juustega. Ta oli üsna kena. Ja ta ei häbenenud seda ka mainimast, et varematel aegadel, kui ta tegutses hoolekande süsteemis neil olid mitmed väljasõidulaagrid, kus valiti ka laagri, mis et ma mitmel korral tuli siis võitjaks. See sobis lausa tema elava loomuga. Ja ta rõhutas vanast peast seda mitmel korral. Teie ema, nagu ma tean, oli pedagoog. Kas te mäletate ka, missuguse õppeasutuse ta oli lõpetanud? Tallinna Õpetajate seminaril see nähtavasti tingiski selle ta inimestega oskas suhelda. Aga õpetajana ta ei olnudki töötanud. Isa õieti meie kasvatamisest osa ei võtnud. Isal oli palju tegemist kaitseliidus, mille tõttu neid lõpuks ka nagu selgus, küüditati. Isa oli Tallinna kaitseliidu organisatsioonis üks juhte. Me nägime teda küllaltki harva. Meiega tegeles põhiliselt tema. Ja nüüd siis, mis tuleb meelde sellest hirmsast tööst, kui teid kodunt ära viidi? Sellest kurjast ööst viieaastane laps mäletab üsna vähe kuid ma tean seda, et tulijaid oli kolm inimest. Kõnelus käis vene keeles, tõlgi abil tulime kodunt ära. Peaaegu ilma asjadeta. Emal õnnestus saata teade oma kaastöötajatele, kes tõid meile pääskülla järele hulk riideesemeid ja emale. Hiljem nii väga vajaliku käsiõmblusmasina. Lehitsen elu kroonikat edasi sõita tundus ääretult pikana. Tingimused vagunis olid rasked. Teel saadi teada, et sõda on puhkenud. Tekkisid mitmesugused, kuulud, tud lootused peatselt koju saada. Need siiski olid nagu kulutuli kustusid kiiresti. Aeg ei peatu. Meie rõngaga, peatus Vjatka jõe kaldal Kotellnixi väikelinnas. Vagunid meestega sõitsid edasi Sverdlovski poole. Meie neid enam ei näinud. Esimese öö pidime veetma koolimaja koridoris tassisime sinna oma pambud ja jäime nende juures magama. Ees oli ootamas uus päev, mil pidi selguma, kuhu meelama asume. Kas ajutiselt või alatiseks. Hommikul tulid hobuveokid. Meid polnud küll palju, ent veomehed olid hädas meie kraamiga. Kuidagi need peale said, mõned väiksemad lapsedki leidsid endale pampude vahele koha. Teistel tuli jalgsi minna. Tee polnud eriti pikk, ainult 18 kilomeetrit. Kuid kohale jõudsime alles õhtuks. Küla, kuhu meid veeti, nimetati pere Voss. Seasus maantee ääres, 150 kilomeetrit Kiirovi linnast. Kogu küla oli tulnud meid vastu võtma. Külanõukogu esimees teatas, et korterid on meie tarvis korda seatud. Sõidu ajal olin tuttavaks saanud mereväe ohvitser, Grentsi abikaasa ja tema väikese tütre liiaga. Nüüd palusime, kas me ei saaks ühte kohta elama. Õnneks oligi ühe maja teisel korrusel kaks vaba tuba. Kumbki pere sai omaette elamise. Et teekond oli meid väsitanud, seadsimendid kohe magama. Kahjuks oli uni väga üürike. Paari tunni pärast ärkasime sellest, et meid torkisid just nagu nõelad. Leidsin küünla ja nägin oma suureks ehmatuseks, et minu valge padjapüür oli suisa punasetäpiline ja need täpid kõik elasid puha lutikad. Kuulsin, et kõrvaltoaski kolistatakse. Eks lutikad olid proua Grentsiga üles ajanud. Ülejäänud lihtsalt istusime koos, muretsesime, mida sellises olukorras ette võtta. Hommikul läksime külanõukogusse oma häda kurtma. Seal arvati, et meile ometi anti kõige parem korter, mis me nurisime. Lutikad, neid on igas tares. Siiski lubati meid ajutiseks suviseks koolivaheajaks koolimajja elama asuda. Elasime vaikselt, magasime põrandal. Lutikaid seal esialgu ei olnud. Õpetaja, kes elas samas majas, käis suvevaheajal kolhoosis leivalisa teenimas. Et ta oli tuntud kohaliku õmblejana, siis ta suveks töö soikus. Õigemini ta andis oma kunded mulle üle, oletades, et ma seda tööd hästi tunnen. Mul oli õmblusmasin, mis seal handis. Haruldane oli. Ega ei osanud õmmelda, küll aga tegin targa näo ette. Ise harutasin üha oma kleitidest üles, et näha, kuidas riidetükid on lõigatud. Tegin vanast ajalehest tükkide järgi lõiked ja hakkasin pihta. Kundesid tuli. Tüdrukud olid enamasti saledad ja minu kasvu. Need lõiked sobisid. Toodi riiet, toodi niiti. Kui taaniale kleit meeldis, tuli ka Margus ja, ja nõnda edasi. Tasuks toodi toiduaineid, jahu, tangu, kartuleid, piima. Esialgu sai kuidagi läbi. Aga ikkagi tuli kokku hoida, sest õmblustööd ei jätkunud kauaks. Varsti tuli hakata kaasa toodud esemeid müüma. Päevadest said nädalad nädalatest kuud. Peagi tuli meil koolimajast välja kolida, sest õppeaasta algas üle tee, peaaegu koolimaja vastas oli vana mahajäetud majake. Ainult üks ahjuga tuba. Kolisime sinna sisse, sest muud võimalust ei olnud. Küla, kus elasime, oli rajoonis üks jõukamaid. Igal perel oli oma lehm. Maja taga oli aia magus, kasvatati kurki, sibulat, küüslauku ja kapsast. Ka kartuleid oli nii palju, et jätkus suveni midagi saadiga kolhoosist, kui riiginormist üle jäi. Tööd tegid peamiselt naised, kuna mehed olid sõjas. Ka hobused olid krooni teenistusse võetud. Nii et künda tuli lehmadega. Kui viletsalt seda maad hariti, oli põld siiski helde ja viljaväljad lause lainetasid. Kaed vili kasvas hästi. Kapsapäid andis päris tõsta. Liha söödi aastast siiski vaid väga lühikest aega. Kevadel võeti peresse põrsas, söödeti teda suvel rohuga, talvel lisati toidule terake jahu sõkleid, niiet põrsas kasvas järgmise lihavõtteajaks meie mõistes parajaks kesikuks. Vastast lihavõtteni oli paastuaeg. Kui esimene püha mööda sai, mindi liha kallale. Kesikute hakiti tükkideks. Tükid laoti malmist potti, valati vett peale ja pandi ahju hauduma. Pärast tõsteti pott lauale, igaüks võttis oma puulusika ja söödi, lihatükke ja leent. Söödi mõned päevad, kuni liha oli otsas. Siis tuli uusi lihavõtteid ootama hakata. Küll olid inimesed seal vähenõudlikud. Perenaine läks hommikul tööle, põues tükk leiba, Vatjopi taskus, kas sibula või küüslaugumugul. Ja see oligi tema päeva toit. Meie pere söögilaud sõlttus suurel määral juhustest. Kui oli häid andjaid, sai mõnikord isegi kõhu täis. Lastele pisteti vahel pirukas pihku kuskile antitilk piimasuppi valguseks. Meie jaoks jäeti teinekord mõned lusikatäied supikausi põhja järele. Poisid sõid, mina teiste jääke ei tahtnud. Lapsed olid juba üsna nõrgaks jäänud, haigused tulid kallale. Korraga põdesid nad mumpsi, mis neid tabas päris raskel kujul. Siis jäi noorem poiss kopsupõletikku. Valmistusin juba kõige halvemaks hakata siiski paranes. Nõrk laps vajab kosutamist, kuid millega peaaegu kõik riided olid leivapalukest eest ära antud. Õmblustööd külas enam ei olnud, sest kõik sitsitükikesed olid juba Klettideks õmmeldud ja sõja ajal midagi osta ei olnud. Molotovskisoli artell, kus gooti kampsuneid meid kutsuti, sinna tööle. Läksime mitme naisega. Norm oli viis kampsunit kuus ja igaühe eest saime viis rubla. Viis rubla maksis ka leivapäts. Tuli hakata eraotsi tegema ja selleks pidi öötundidest lisa võtma. Kui tihti vajus silm kinni, samal ajal aga sõrmed kudusid edasi. Veel tegin noorte tüdrukute valgetele pluusidel värvilisi tikandeid. Seda tööd oleks palju olnud, aga niit lõppes otsa. Töökojas anti meile normi leiva asemel tihti tõkladega segatud jahu. Sedagi sai väga vähe. Taignale tuli lisada küll ristikheinatutte, küll linaseemnekooki. Kui seda õnnestus mõne eseme vastu vahetada. Kõlbasid ka kartulikoored, kui neid juhtus olema. Sellest tainasegust küpsetasin ahju, sul väikesed käkikesed. Oleks neidki jätkunud. Sügisel, kui vili oli põllult koristatud käisime kõrrepõllult varisenud teri herneid korjamas. See oli aga rangelt keelatud. Kord, kui me pulgaga herneteri välja urgitsesime, ratsutas brigadir meie juurde ja ähvardas rangelt karistada, kui peaksime veel kord põllule tulema. Mis parata, et kui me nii näljased olime. Ema oli oma loomult väga optimistlik, väga ettevõtlik inimene, kes üheski olukorras ei heitnud meelt vaid ta püüdis igast olukorrast leida väljapääsu, ta mitte kunagi meie juuresolekul ei ahastanud, ei nutnud, vaid vastupidi, ta alati kohutas meid. Et varsti saame jälle koju tagasi ja kõik läheb jälle hästi. Kui meil enam midagi süüa ei olnud. Jälle ta leidis midagi, mida, mida patta panna. Sageli pika talve lõpuks ei olnud meil enam mitte mingisuguseid varusid. Kergendust tuli siis, kui kevadel hakkas taimestik koosid ärkama. Ema leidis kohe võimaluse, kuidas värsketest rohtudest meile süüa teha. Viimases hädas müüs ta lõpuks maha meie õmblusmasina, mille eest sai puuda vilja selleks, et päris mitte naljasurma surra. Tema eluvaim oli nii tugev, mis ei lasknud perel hukkuda nendes tingimustes, kuhu me sattusime. Suveperioodil Me ei näinud oma ema nädalate kaupa. Ta oli ainult tööle, kui meie ärkasime ja tuli töölt kui me juba magasime. Ja see töö oli tõesti väga raske. Aga ta ei kurtnud mitte kunagi, et tal oleks raske olnud. Ja nähtavasti see optimiski aitas meil üle elada väga karmid talved kus temperatuur ulatus miinus 40-ni ja alla selle, kus me riided asumise aja lõpul olid juba väga armetud. Käisime viiskudes. Oma ülestähendustes teema nimetab ainult mõnda eestlast, kellega koos olnud. Aga eks neid oli seal ju rohkem. Eestlasi oli perepoosis üsna palju. Suurem osa eestlasi hoidis väga kokku, üsna sagedased olid eestlaste kokkutulekud. Ühe või teise juures oli mul suur lauluarmastaja ja ma mäletan, et nendel koosviibimistel alati palju lauldi. Vaatamata sellele raskele elule lauldi loomulikult peaasjalikult laule kodumaast. Külaelanike suhtumine eestlastesse oli väga sõbralik. Meid võeti peresse, kus oli omal juba viis pereliiget. Eriti andis ülerahvastatus tunda õhtul magama, heitis seal, siis tehti asemed otse põrandale ja olime kõik seal siis üksteise kõrval siruli maas. Kui meil oli üsna kitsas toiduga, siis vanaperenaine sagedasti põlle alt torkas ka neile lastele tüki leiba pihku. Mäletan seda, et vahetult pärast sõja lõppu tuli külla teade et eestlased korjaku oma oma kompsud kokku ja hakkab kodumaale sõit. Ja tõesti, meid viidi Vjatka jõe ääres asuvasse sadamasse, kus pidi olema laev ootel. Olime seal mitu päeva ja siis kästi kõigil tagasi minna. Tagasi saabudes siis selgus eriti, keda eestlastest taheti tagasi ja keda ei tahetud tagasi, kui töökas keegi oli. Ja kui hästi tausta Kas kohaliku rahvaga läbi saada, määras ka selle, kuidas kohalik rahvas neisse suhtus? Stalinliku süsteem, mis meie, inimesed kodust kaugele viletsus c5 ei jätnud neid ka searahule. Meil väljasaadetu-il oli kohustus iga 10 päeva järel käia Molotovski julgeoleku osakonnas endid registreerimas. Et mul oli kaks väikest last ja ma oskasin pisut vene keelt, olid sealsed ülemused nagu mesilased mu ümber. Nad tahtsid, et hakkaksin nende abiliseks ning luuraksin oma kaasmaalaste tegude juttude järele kandes kõigest kahtlasest ette NKVD-le. Seda tuli teha kirjalikult. Minu jaoks oli mõeldud välja isegi agendi nimi, see oli Tanja. Registreerimas pidin käima teistest eraldi, et keegi haisu ninna ei saaks. Minult nõuti allkirjad, ma ettepanekuga nõus ole. Oi, kuidas ma rabelesin vastu. Mul ei ole aega, ma üldse ei ole võimeline kellelegi järele luurama, kuna mu südametunnistus ei luba oma nina teiste inimeste isiklikku ellu toppida. Selle peale öeldi, et südametunnistus ja au on teie endise koduma närune igand. Siin pole sellega midagi peale hakata. Ma ei lubanud neile midagi, aga allkirja pidin ikkagi andma. Küll oli kole. Registreerimine toimus NKVD maja alumisel korrusel. Mina aga pidin minema erikabineti teisel korrusel. Ametnik, kes mind seal vastu võttis, oli alguses üsna viisakas. Küsis, mis on külas uudist, kuidas kaasmaalased elavad, millest räägivad. Olin omaenda pere toitmisega isegi ülearu koormatud. Teiste elamine ja teod mind ei huvitanud. Niimoodi ma ütlesingi. Esimene kord lepiti, sellega lubati veel oodata. Ükskord, kui olin järjekordseks visiidiks üles läinud, kurtsin, et trepp on liiga järsk nõrkade jalgade jaoks. Salvas ametnik vastu. Kas me peame teie jaoks lifti ehitama? Talle oli teada, et ühel eestlasel oli olnud sünnipäev ja see, et seal osalesin, ütles sedagi, et seal räägiti ja lauldi palju mida räägiti ja mis laule lauldi. Vastasin üpris rahulikult. Millest muust kui oma kodumaast räägime ja laulame, sest süda igatseb ta järele. Ütlesin ka seda, et kui nad nagunii kõike teavad, miks siis veel mina peaksin seal käima. Ülemus vihastas, pani mind seina äärde seisma, võttis püstoli pihku ja hakkas mulle utsinad tegema. Istu püsti-istu püsti. See kestis tükk aega, kuni ta ise väsis. Eminud tulema laskis. Järgmine kord, kui ma jälle seal oma tavalise vastusega olin, võttis ta telefonitoru ja küsis kelleltki. Kas seal ei ole vaba kohta. Tal olevat üks parase randa. Ma ei tea, mis talle vastati. Minult aga küsis. Kas mul ei ole kahju oma lastest, kes nüüd orbudeks jäävad. Seegi kord pääsesin tulema, kuid äärmiselt rusutuna. Asi hakkas väga tõsiseks minema. Haigestusin jalad paistetasid põlvedeni ülest. Perenaine ravis mind maarohtudega pikkamööda, paranesin, kuid polnud suuteline linna teekonda ette võtma. Siis sain kirjaliku käsu ilmuda. Tuli minna ja seletada, miks ma polnud ette nähtud ajal käinud ja nõnda edasi. Ehkki neil minust kopikatki eest kasu ei olnud, kutsuti mind ikka ja jälle välja. Minu kui jalutu olukorras olise lauspiinamine. Ja seda nad tahtsidki. Ükskord oli kabinetis keegi teine mees. Nüüd küsisid mõlemad teineteise võidu. Näiteks, millest te koos olles omavahel räägite? Mina küsisin vastu, millest teie räägiksite, kui meie teid niimoodi kohtleksime, nagu teie meid. Kodud ja perekonnad on lõhutud. Meid on veetud kodumaast kaugele võõrale maale võõra rahva hulka. Millest me peaksime rääkima? Sellele ma vastust ei saanud. Vanarahvatarkus ütleb, kui oled hundiga silm silma vastu, ära karda. Ole julge. Niisugune Madison ringi vähemalt seekord. Jäin nii haigeks, et viidi haiglasse. Avastati, et mul on märg kopsukelme põletik. Kaks nädalat lamasin palatis, kopsust võeti vett välja. Kuidas mu lapsed sel ajal elasid, polnud aimugi. Julgeolekus käiama sel ajal loomulikult ei saanud. Kui pärast paranemist ükskord koos teistega jälle linna läksin, ratsutas üks võimukandja meist mööda. Mind nähes peatas ta hobuse, hüüdis Tanja homme kell 10. Mis mul üle jäi? Nii nõrk, kui ma pärast haigust olin, pidin oma kolgata teele minema. Kus te olite? Miks te ei tulnud? Olin haiglas, ma pole veel praegugi, terve. Lahkudes soovitati mul kalmistul enda jaoks hauaplats valmis vaadata sest kodumaale ma nagunii ei pääsevad. Seekord piirdus asi sellega. Läksin tagasi oma laste juurde, kes ema suurest murest midagi ei teadnud. Loomulikult sel ajal ei rääkinud ta meiega nendel teemadel Taali sageli murelik ega me ei osanud ka seda tähele panna, mis põhjusel ta seda oli. Kuid nii palju on mulle teada, et agendiks tema ei hakanud vaatamata ähvardusele maha lasta jäi ta endale kindlaks. 1945. aasta mais lõppes sõda. See äratas lootusi, et ehk saab varsti koju. Kuid midagi ei tahtnud, muutuda jäi raske, töö jäi tühi kõht. Mure laste pärast jäid vintsutused julgeolekus. Kord just nagu lootust tuli. Sellest rääkis meile Arto Neeme ja see oli siis, kui laeva ootama käsutati. Aga sisse lootus jälle kustus. Kuid suvel 1946. Et tuli teade, et emad, kes soovivad oma lapsed omaste juurde Eestisse saata toogu nad kiirabisse, kust Tallinnast tulnud mingi lastekaitseasutuse prouade ees ootavad. Meid oli kolm ema, kes me läksime oma lapsi kiirabisse viima. Teel pidasime omavahel nõuet, kui katsuks ka ise koju sõita. Muidugi salaja, sest meil polnud ju mingeid dokumente. Aga kas maksab Tallinna? Seal võidakse meid kohe kahtlustama hakata, sest meie välimus võiks kodumaal kaunis kahtlane tunduda. Täpset kuupäeva ma ei mäleta, aga see oli augustikuus, kui andsime oma lapsed Tallinna prouadele üle. Poistele pistsin väikese paberitükikese taskusse tädi hulga tarvis, millele kirjutasin. Kui sinu uksele koputavad kaks kerjuse poissi, luba neil lahkelt sisse tulla. Need on minu lapsed. Ise tulen paari päeva pärast. Lühike, valuline, kuid siiski lootusrikas jumalagajätt. Lapsed asusid teele kodumaale. Ise Me leidsime lahke vanamutikese, kes meile öömaja andis. Järgmine hommik Kirovi raudteejaamas. Rahvast murdu. Meie kolm eesti ema. Seisime kannatlikult piletikassa ees järjekorras. Seisime terve päeva ja öö, et saada piletit Leningradi. Lõpuks oli see meil käes ja võisime sõita kuni Leningradini erilisi juhtumusi ei olnud. Seal aga uus trügimine piletite pärast. Pärast lõunat tuli üks vanem naine küsima, kas ma ei tahaks Tallinna piletit. Poeg pidi temaga koos sõitma, aga miski tuli vahele ja ta ei saa sõita. Nõustusin, kuigi oli kahjukaaslastest kesi kannatlikult piletisappa seisma. Kui õhtul oma vagunisse astusin, oli hammustus suur. Ümberringi ainult sõjaväelased, kõik mehed. Sain platsi akna äärde. Istusin hiirvaikselt ja vahtisin kogu tee ainiti välja. Kuigi kätte tuli öö ja näha polnud midagi. Tahtsin ainult, et keegi mind tähele ei paneks ja midagi küsiks. Kogu minu tagasihoidlik varandus oli pereposti maha jäänud. Pampulin sidunud oma ainsad kingad, puuvillased sukad ja ühe kleidi. Enne Kirovisse minekut laenas perenaine mulle tanksaapad ja vati jopi, et teel külm ei hakkaks. Öösel võtsin vaikselt oma kingad bambust välja. Tanksaapad aga lükkasin hästi kaugele pingi alla. Head teed neile. Ehk minu varanatuke, mis maha jäi, korvas perenaisele tema kaotuse. Hommikul jõudsime Tallinna rong peatus, väljusin koos sõduritega. Uksel komistasin pisut kare, mehe hääl kirus. Missa koberdad, vaata ette, et ma ei küsinud, kust sa tuled ja kuhu lähed. Ah nii on lood juba alguses kohe hüppasin kiiresti perroonile ja kadusin rahva hulka. Ja siis nagu linnutiivul lilleküla jaama poole tädi Olga juurde, kuhu minu lapsed peaksid juba olema jõudnud. Jälle kodumaal. Õnn oli nii suur, et ei mahtunud südamesse. Maid voolas pisarateni vatiõppi hõlmadele. Ei märganudki, kuidas jõudsin raudtee tänavale, tädi Olga maja ette. Kohe, kui andsin kella, avanes uks ja välja tormasid minu poisid seljas uued mundrid ja jalas nägusad kingad. Ring sai täis kurva loo ilusat lõppu. Te juba kuulsite. Kuid kahjuks ei olnud see veel lõpp. Pärast Eestimaale tagasi jõudmist ema sai võimaluse asuda tööle Puiatu lastekodu algkooli juhataja Dajana. Ta oli sellel ametikohal kuni 1948. aasta detsembri keskpaigani. Siis kutsuti ta välja Viljandi julgeolekusse viidates sellele, et Kirovi oblastist nõutakse teda tagasi. Omavolilise sund asumiselt lahkumise pärast kästi tal mõne päeva jooksul oma asjad kokku panna ja tagasi sõita. Ta viitas sellele, et tal jäävad siia maha alaealised lapsed. Julgeolekus vastati talle, et ta võib oma värdjat kaasa võtta antud tähtajaks. Noh vabatahtlikult ära ei sõitnud. Ja siis järgnes juba tema arreteerimine. Ta veetis Viljandi vanglas mitu kuud. Nii Moskvas tehti erinõupidamise otsus ja talle määrati kolm aastat vabadus kaotusliku karistust koos sundasumisele saatmisega. Pärast karistuse kandmist 1949. aasta aprillis saadeti ta Krasnojarski oblastisse vangilaagrisse kus ta veetis täpselt oma ettenähtud aja ilma mingit armu saamata. Ja pärast seda saadeti asumisele samasse Kirovi oblastisse. Kuid juba teise kohta. See oli töölisasula v lja Holunitsa. Käisime vennaga teda seal vaatamas 1953. aasta suvel. Seal oli jälle küllalt suur eestlaste koloonia ja nad elasid seal üsna üksmeelselt. Kuna ma olin lõpetanud juba Paide tööstuskooli, mul oli pidev sissetulek, siis ema palvel. Ma saatsin armuandmise palve NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumile. Ja hiljem ma veel kordasin seda. Kas oli see ajendiks või Stalini surmajärgselt kogu poliitilise kliima soojenemine. Kuid ema lasti vabaks, nii et ta jõudis Eestisse tagasi just 1954. aasta jõuludeks. Tallinnasse elamisluba talle ei antud. Ta asus elama Viljandisse, kus oli mitmeid meie sugulasi, nii et tal ei olnud seal elamispinna probleemi. Pedagoogilise tööle teda algul ei lubatud ja algul teenis ta ülalpidamist lasteaiakokana. Hiljem oli ta sama lasteaia juhataja aegade muutudes. Nagu kuulsite, on selles elu kroonikas kirjutatud väga karmidest aastatest. Seda on tehtud rahulikult, ilma kibeduseta. Omasaadete tõttu olen ma pidanud ära kuulama arvukalt analoogilisi jutustusi. Ja ikka on mind köitnud rääkijate üleolek möödunus kogetud raskustest ja kannatustest. See ei ole resignatsiooni saatusele alistumise, vaid jõu tunnus. Aino Neeme väike elav peaaegu brünett naine tõusis pärast tema meenutuste kaustikute läbilugemist minu kujutusse just julge ja vapra eluvõitlejana. Kahju, et kuulaja jõudis tutvuda ainult mõne leheküljega, sellest kroonikast. Lõpuks jälle kuulajate kirjad, milles soovitakse teavet omaste kohta. Konstantin Karo sündinud 1895 oli Eesti sõjaväearst. Arstina läks ka koos 22. territoriaalse laskurkorpusega sõjateele ja kadus jäljed tult. Richard Miller mobiliseeriti juunist 1941 punaarmeesse. Detsembris 1941 oli ta ära viidud tööpataljoni muldonnist ja sellest peale ei teata temast midagi. Martin Trii Kask sündinud 1877 Kuressaare metodisti koguduse õpetaja. Küüditati juulis 1941 vene ale. Omastele on teatatud, et ta lasti jaanuaris 1941 Irkutski oblasti ühes vangilaagris maha. Kas keegi on laagriaegadel temaga kohtunud? August Talve sündinud 1915 töötas Eesti vabariigiraudteel rongijuhina. Arreteeriti arvatavasti juulis 1941. Viimased teated Vologda jaamast. Heimar soom sündinud 1925 Saaremaal. Mobiliseeriti 1943. aastal Saksa sõjaväkke ja sellest peale ei ole omastele tema kohta mingit teadet tulnud. Otu mäed talu sündinud 1904 mobiliseerida eriti 1944. aasta veebruaris Virumaal Mäetagusel Saksa sõjaväkke. On teateid, et ta 1944. aasta sügisel oli olnud Petseri vangilaagris, kust kadus jäljetult. Kordan tänaste otsitavate nimed. Konstantin Caro, Richard Miller, Martin intriig, Kask, August Talve, Heimar soom, fotomäe talu. Kui keegi teab otsitavatest midagi, kirjutage meile taas kuulmiseni.