Loos on asju. Tervist head kuulajad, eetris on kirjandussaade loosn asju. Stuudios on saatejuhid Peeter Helme, Jan Kaus ning tänase saatekülalise kodanikunimi on Margus latikaga, kirjandushuvilised tunnevad teda hoopis teise nimega. Tere tulemast Natura pere. Ja matra stuudiosse. Kutsumisel on olnud meil mitu põhjust, esiteks ilmus tal eelmisel aastal luulekogu kumalase päev. Ja sellest raamatust me täna ka pisut lähemalt räägime. Aga kohe alustuseks tuleks ka ära märkida, et matura lisaks luuletamisel on ka tõlkija ja mullust aastat võib siis sinu loominguteel pidada mõnes mõttes märgiliseks, kuna ilmus mitu tõlget ja just proosa tõlget, et varem oled sa ikkagi teinud päris palju luuletõlkijana, ka eelmisel aastal ilmus kaks proosa tõlget. Bennok On jumalaid hammastades ja Dylan Thomase 11 lugu. Ja kõik need nimetatud raamatut nii sinu enda raamatuga, sinu tõlked on ilmunud sellises kirjastuses nagu allikaäärne ja kas siis vastab tõele, et maturaja allika äärne mingis mõttes sünonüümid? No ma ei tea, kas sünonüümid, aga see on jah, mõnda kirjastus. Võib öelda, miks või mis ajendas sind enda kirjastust looma. No minu kokkupuude kirjastamisega üldse sai ja tõlkimisega sai tegelikult alguse India religioossete tekstide tõlkimisest ja ja ühtlasi ma siis töötasin kirjastuses, mille nimi on bakterile antud puhtast, mille keskus asub Rootsis. Elasin mingi aeg seal, töötasin selles keskuses ja see võimaldas mul ka kogusada kirjastamisprotsessi üsna lähedalt näha nii-öelda ma ei tea algpunktist kuni lõpp-punktini, kõik see asi näha ja selgeks saada, et selles mõttes ma suudan raamatuga teha kõike peale trükkimise trükimasina. Ja noh, Eestis kindlasti, mis puudutab luulet, aga mulle tundub ka suur osa ilukirjandusest üldse, et see ilmub nii või teisiti teatud fondide toetuste najal. Et noh, Meil on enda Kultuurkapital, aga ütleme siis tõlkekirjanduse puhul noh, oleneb, mis maalt autor on, pärit on ka siis erinevaid sellel algupärandi maa fondades, mida kasutatakse, et et selles mõttes minu arust ei ole väga suurt vahet, et kas see on nagu suurkirjastuse väikekirjastused, nii või teisiti tehakse selliste toetusrahadega ja ja lihtsalt kuna me kogu selle protsessi niikuinii teks suurelt jaolt ise, noh, võib-olla peale siis keeletoimetaja või või fotode või mingisuguse kujundusega. Et siis ma arvan, selline viis lihtsalt aitab võimalikult palju kasu lõigata raamatute tegemisest. Sa oled tõlkinud igasuguseid huvitavaid ja, ja ka olulisi autoreid. Et mille järgi sa tõlgitavad autoreid valida, arusaadav on isiklik sümpaatia ja ka kas sulle olulistes teostes, mida sa tõlgid, on mingeid korduvaid motiive või juhtmõtteid, mingeid seoseid su enda eluhoiakuga või meeleseisundiga? No ma ei tea, võib-olla isegi kõrvaldan lihtsamad, nõnda et kas on mingeid korduvaid motiive jätma. Ma olen küll avastanud ise, et mitmed kirjanikud, kes mul on huvi pakkunud ja no tegelikult ka mitte ainult kirjanikud, näiteks ka heliloojad või et nad huvi pakkunud ja mulle on meeldinud ja siis ma olen alles nagu mingi hiljem avastanud, et tegelikult ma leian ka nagu äratundmist nende vaadetes, et isegi isegi Dylan Thomas, kes nagu pealtnäha võib tunduda väga kuidagi tavat, avatum võib-olla minu jaoks, aga minu arust ka temas on olemas selline. No vaimne või transon, täpne mõõde, mütoloogiline mõõde, ütleme nii, et ma arvan, et me ikkagi mingit sellist aspekti selles kirjandus üldse ja siis ka selles, mida tõlgin, nagu ütlesin. No lisaks sellele ma olen püüdnud ikkagi valida selliseid autoreid, kes kes oleksid Eesti kultuuriruumis ja kirjandusruumis nagu tähenduslikud ka kuidagi laiemas mõttes, mida võib-olla ka ei ole väga palju tõlgitud. Nii et võib öelda, et sa oled noh, kas just ideoloogiline, aga ideeline kirjastaja sa leiad, et midagi on puudu ja seda on vaja, on pakkuda lugejale? No võib-olla kuigivõrd, noh, ma ei arva, et see päris puudu on, et ma olen üldse ainuke tühimikku täitjaga. Et kindlasti on teisi ka, aga kindlasti see ei ole ainuke tühimikku täita, et mul tuleb meelde, mis kunagi Kivisildnik ütles, kui tema alustas oma jumalikku ilmutust jumalik ilmutustega, siis ta ütles, et inimesed, ärge pidage küülikut, vot ja muid koduloomi, midagi kirjastusi võtab palju vähem raha ja teeb palju rohkem kasu teistele. Ilmselgelt ma vaatan neid allikaäärse kirjastuse avaldatud teoseid, siis näiteks sa tõlgid ikkagi päris mitmest keelest inglise keelest siis hindi keelest. Tõlkinud. Ja näiteks sanskriti keelest ikkagi täiesti nagu klassikalisi india kultuuritekste, näiteks neljandal sajandil enne Kristust elanud India tark Jonakia kuninga käsiraamat. Et kuidas sa selle sanskriti keele ja kõikide nende keelte nii jõudsin, ma kujutan ette, et need on ikka väga raske omandada. Ma pean muidugi selles mõttes tunnistama, et ma arvan, et hindi keelt ma oskan küll nendest kahest paremini kui nad lihtsalt lihtsalt mingis mõttes hindi keel ongi lihtsustatud sanskriti, paljude pärsia laenudega. Aga Ma ei, ma sellegipoolest ma ei võtaks kummastki keelest tõlkimist, et ilma, et mul oleks paralleelselt võimalik kasutada, siis noh, kas mingeid inglisekeelseid või, või äärmisel juhul venekeelsed siis materjale kõrvale või nagu tõlkeid siis samadest asjadest kõrvale vaadata. Et. Et selles mõttes ma enda kohta tavaliselt ütlen, et ma oskan mitmeid keeli halvasti, ma arvan, et ma võib-olla hästi oskangi ainult inglise keelt ja võib-olla ka vene keelt. Nonii aga liigume siis sinu enda luule juurde, et kummalase päev on need sinu seitsmes luule koguja. No patt on, tunnistas, tuleb öelda. Jah, me just enne saate algust maturaga mõtlesin, et, et kui meil mõlemal oleks oleks võimalik teha pisut revideerida siiani välja antud raamatuid, siis võib-olla täitsa alguses otsast. Koristaks mõned mõned teosed teosed ära. Et esimesed kuus võiks võtta ühte või kahte raamatusse kokku, et. Aga see ei ole loomulik, et ega inimene hakkab seda, mida ta varem kunagi ammu kirjutanud on, ei tee skeptilisemad, kriitilisemad. No eks ma arvan, inimene muutub kriitilisemaks enda suhtes ka kui teatud suurema küpsuse saavutamisest selliselt et ma just hiljuti lugesin Ja siis ei olnud küll tema tsitaat, aga ma ei mäletagi, kellele seal viidates, aga temalt nagu küsiti, sama küsimus, et, et kas teile ei tundu, et ükskõik kes võte luuletajatest et kui neile elu lõpus pakkuda võimalus välja valida, siis oma loomingust see, mis nende arvates täiesti võiks jääda pinnale, et see alati päädib siukse 10 15 tekstiga. Aga kas sinu puhul ei või võib-olla see on väga vale oletus, et ma siiski küsin, sinu puhul ei või rolli mängida ka see, et sa tõlgid, et kas sa loetuma tõlkeid ka oma loomingu osaks või on need täitsa eri liine pidi jooksvad asjad endale ruumi. Tõlked. Isegi ei oska niimoodi öelda? Ei no selles, ma olen küll kindel, et kõik kõik asjad, mida ma olen tõlkinud, need on ka mõjutanud seda, kuidas ma ise kirjutan ja ma arvan, et erinevus, et üks asi on raamatut lugeda, lihtsalt lugeda. Aga kui sa hakkad teda tõlkima, siis sa pead ikkagi palju sügavamale kaevuma mõtestama. Nii selle, selle, kuidas see tekst on üles ehitatud üldse peale selle, et sa saad sealt mingi elamuse. Mul. Ei ole absoluutselt jah, no isana olen korduvalt kasutanud seda metafoori, et tõlkimine on õppus ja siis enda loomingu kirjutamine on lahing. Seal peabki olema väga raske lahingu, selleks oleks pisut pisut kergem sõngarise võrdluse. On need sinu raamatu juurde, jah, et kui sa ütled, et sinu eelnevat kuus luulekogu võiks nii-öelda tihendada üheks kaheks raamatuks, siis kas sa ise tunned, ütlesin kumalase päevas nüüd midagi väga uut, et sa oled seal kuidagi teinud mingi väga järsu kurvi või pannud hüppan mingile uuele tasemele, sest mulle tundub, et sinu luule on muutunud üha mõtlikumaks isegi mingil määral nagu filosoofiliseks, et et noh, esiteks näiteks loodus, lüürikat, mis on minu, minu arust sinule olnud kogu aeg omane, et on siin kumalase päevas nagu mõnevõrra vähem. Ta on võib-olla kontekstiks rohkem ka kui, kui, nagu sisuks. Ta ei ole võib-olla enam tõesti lihtsalt eesmärk, eks ju luuletus eesmärk, vaid vaid vahend millegi muu mõtlemiseks. Kuidas sa ise tunned? No ma arvan, et see mulle endale tundub, et see raamat on vist tihedam küll kui, kui eelmised ma muidugi võib-olla lähevad mõned aastad mööda ja siis ma vaatan seda raamatut, noh, võiks pool Welle'le jätab. Aga, aga kui see raamat välja tuli, siis ühte asja ma küll tabasin, et ma tabasin ennast mõttelt, et et no näed, nüüd seitsmenda raamat raamatu juures, mul on siis esimest korda tunne, et ma tõesti tean, mida ma teen. See on küll väga hirmutav, aga mul on ka, sa ütlesid mulle endale ühe, praegu me kokku saime, et kuidagi selle raamatu lõpu tegemine läks kiireks ja sul on tunne, et kõik ei ole päris nii, nagu peaks. Samas mulle endale on jälle see tunne, et see raamat on väga hästi komponeeritud, väga õigesti, loogiliselt justkui isegi narratiivi moodi kokku pandud ja kõik asjad on väga paigas, aga see ei ole ikka päris rahul või, või sain ma valesti, aga no eks ma olen võib-olla sihuke päästakse Nestor. Ma võib-olla vaatan ka selliseid detaile, mida lihtsalt aval tavaline inimene ei panegi tähele, et, et noh, kas ka mingeid tehnilisi külgi ja noh, siin on üksikuid detaile, millega me ei ole rahul, aga üldpildis ma olen küll rahul ja, ja ja selles mõttes ma olen selle tähelepanekuga nõus, et tegelikult ma raamatuid üldse ka luulekogusid sageli kirjutas. Ta on niipidi, et ma olen kõigepealt mingi suur pilt mingisugune ettekujutus tervikust, no isegi kui see on umbmäärane ja siis ma sinna sisse kirjutanud nagu neid luuletusi Ma vaataks pisut teemasid ka, et miks mulle see raamat väga meeldis, on see, et ta on üsna õhuke, ta ei ole väga mahukas, sellepärast see ei meeldi mulle. Ühesõnaga, sellepärast et olles olles üsna õhuke, on ta samas sisuliselt minu arust nagu väga tihe ja haarab ikka mitmesse suunda. Et põhimõtteliselt võiks selle raamatu saatal mõtiskleda, noh, ütleme otse välja kogu nagu elust, elust kui sellisest. Et noh, muidugi seda, seda väidet oleks kuidagi püüda konkretiseerida. Et noh, muidu meile meil ei olegi rohkem nagu mõtet edasi rääkida, ütleme, et see, see raamat on elus ja, ja kohtumiseni järgmisel nädalal. Mulle nagu tundub, et, et see on kuidagi väga selgelt aja ja kohatundlik luule. Ja üldiselt ma arvan, et tänu sellele juba see raamat sümpatiseerib mulle sellest üldse aega käsitlev kirjandus mulle väga sümpaatne. Et ma olen näiteks mõelnud mõnikord, et kuidas oleks elada ilma teadmiseta, et nüüd nii-öelda täitus järjekordne nädal või järjekordne kuu järjekordne aasta. Arvatavasti tekkis kohe selline intuitiivne vajadus hakata päevi loendama või kuidagi nii-öelda lahterdama aega, aga praegu aeg on väga selgelt osadeks jagatud. Tundub nii-öelda loomuomane otsida teistmoodi ajatunnet voolavamat ja ringlevamat aega, et mulle tundub, et et sa ajad ka seda mingil moel taga või, või sa mingil hetkel näed seda. Et sinu raamatust leiab sellist teistmoodi ajataju. Et aeg liigub mitte piki sirget, vaid nii-öelda kaardub väga vaikselt ja tasaselt, ühesõnaga ma praegu hakkasin mõtlema, et kuidas sa räägid, et see on kuidagi sinu luulest nagu tekstis olemas vaikne ja tasane ja sügav ja rahulik hetkedel väga kummaline. Ja siis see aeg kuidagi viib mingid otsad kokku. Et kas mu tunne on õige, et siit raamatust kumab läbi, sa oled sattunud oma elus sellisesse olulisse hetked, põlvkondade vahetus, et üks põlvkond sinu eest nagu kaob ja teine tuleb asemele, et vanaema sureb siis tütar, kes on siis väike kummalane? Sünnib mingil määral kindlasti. Nukk võib olla üks asi on ka ma ei tea, eks ole, umbes samas vanuses, et ma ei tea, kas on mingi vanus, käsi ka, aga noh, teine asi on kindlasti see, et oli, oli lapse sünd kolmest kolm aastat tagasi, pärast mida siis on see raamat kirjutatud. Et noh, tegelikult vanaema suri juba üle 10 aasta tagasi, selles mõttes juba enne minu esimest raamatut, aga aga tõesti, ka sellele küsimusele ma olen hakanud rohkem mõtlema just viimasel paaril aastal. Muuhulgas läbi läbi selle, no see haakunud küll sinu küsimusega täpselt, ma kaldun teemast kõrvale kalduv valdu rahulikult, aga näiteks kuskilt. Ma arvan, et see oli paar-kolm aastat tagasi, kui ma hakkasin mõtlema selle peale, et et ma kasvasin üles nõukogude ajal. 73 oleme sündinud, tähendab, et mu lapsepõlve seitsmenda lõpp, kaheksakümnete kaheksakümnendad aastad. Ja justkui oleks pidanud olema väga raske ja siuke sünge aeg. Aga mina mäletan seda väga, ilusa ja helge ajana. Ja hakkasin natuke mõtlema selle nagu vastuolu peale. Et noh, ilmselt siin mängib rolli see, et laps isenesest elab mingitest natuke teistsuguses maailmas mingit teatud küsimused, mängin talle mängidele rolli. Aga igatahes ma hakkasin mõtlema rohkem selle peale, et kuidas see oli siis minu vanaema jaoks ja teiste inimeste jaoks, kes kes enne mind seal elasid ja keda enamik ei ole ka enam. Ja Ma arvan, et see vastus, mis ma leidsin, kui ma leidsin mingi vastavuses, ongi selline. Ma ei saa seda öelda niimoodi ühe lausena, et ma arvan, et võib-olla mingisugused tunda just sellest aja Kulgemisest ma ei tea, kas siis teatud tsüklitena lihtsalt teatud ühikutena, siis kirjeldati tegelikult inimeste elud samamoodi mingit ühikut selles suures ajas nii-öelda ja siis selle aja sees, mis, mis meil on, siis püüame midagi ära teha, et võib-olla sellele ajatundele aitab kaasa ka see, et see on suurelt jaolt suva raamat. Suvi on selline olustikus inimene sageli nagu aeg, nagu muutub natuke vähem tähtsaks, seal on saajat nädalast nädalasse või millal mingeid pauside Aga üks asi veel, mul tuli meelde, et õppisime varasemates luulekogudes oled sa kirjeldanud üsna palju oma reisimiseks on selline väga palju maailmas ringi reisinud ja see on kajastanud luules ja nüüd kumalase päeva luule on ikkagi väga selline kuidagi eestikeskne, ühesõnaga väga ühe kohakohaga seotud. Aga sa kirjutasid, kas ma saan õigesti aru seda ikkagi mehikuse? No mingi väikse jupi sellest ma kirjutasin Mehhikos ja Mehhikos, ma vaatasin üle neid tekste. Ma mõtlesin, et see on natukene nagu Andres Ehinil oli üks luuletus, kus kus ta punased on Karl Ristikivi, kes sõidab Itaaliasse selleks, et kirjutada oma seal kodukülast kadumist. Aga suuremalt jaolt siiski kirjutatudki seal lahemaal, et aga see oli teatud taotlus külmule. Mõtlesin, et oli see kohalolu raamat, mis on peamiselt ongi peaaegu kõik on reisidest ja ja siis nendel reisidel ma nii-öelda avastasin, et et ka reisimise juures kõige tähtsamal kohal olla. Aga ma mõtlesin, et seekord, et ma võtan vastupidise lähenemised, ma võtan ühe väga. Läbi selle noh, ma ei tea, pigem tähised oleks liialdus öelda, aga püüan nagu näha siis sellest kohast välja. Mingit suuremat maailmale. Kas võib öelda, et kui mõnes teises raamatus sa reisid ruumist, siis siin reisides rohkem ajas, sest et sa liigud ju nii ajas tagasi, meenutades oma vanaema kui ka ajas edasi. Nimelt selline. Mulle tegi see kõige-kõige paremas mõttes ka nalja, kus ühes luuletuses räägid oma tütrega lootuses, et ta juba on täiskasvanu. Juba saab aru, et et kas see nii-öelda ajas reisimise teema, aga võib-olla see, mis siin raamatus kuidagi kompenseerib, asendab ruumis reisi. Võib-olla see kompenseerib siis kõigil? Ma pean ka tunnistama täiesti kirjanduse väliselt, et. Et ma olen mõnusal nagu üha rohkem kasvanud, see tunne Et noh, reisijad on väga tore, aga aga teisest küljest erilist vahet ei ole. Tulika võib kohal olla ja, või noh, lihtsalt näide elada seal, kus sa siis parajasti elada. Ja ongi Reismi Naisest sai ju ise oma raamatut sedasi küll esmapilgul paradoksaalselt, aga siin on mingi väga selge loogika ja kinnitus sellele, mis sa ütlesid, et päralejõudmine on pärale jäämine. Jah, see, see mõte on küll veidi laenatud. Konvernaraadid, aga sina, no ma siis tsiteerin mõnda teist kohtuks. Lõpuks raske öelda, kas armastad seda paika tegelikult või oled temaga harjunud, sa oledki see paik, tema varjatud hääl ja kutse. Et võib nagunii tunda, siis ei olegi vaja enam väga palju liikuda. No võib-olla ja ma ei tea, kuidas sul endal sa tahad. No ma ei ola reisimisest muuseas kunagi oluliseks tegelikult pidanud, et et mul on ta alati olnud millegi muu vahend, mitte kunagi eesmärk. Mind ka paneb veidi imestama, et läks seitse luulekogud. Jätkub kirjandussaade loos on asju stuudios Jan Kaus ja Peeter Helme ning täna meie stuudiokülaliseks matura, kellelt ilmus hiljuti luulekogu kumalase päev. Saate esimeses pooles jõudsime selleni, et võib-olla reisimine ei olegi kõige tähtsam. Võib-olla on oluline see kohalolutunne. Aga päriselt me vist selle luulekogu tekstide nii veel ei jõudnud, kuigi Jon tsiteeris paari. Natukene arutasime selle üle, et mis siis üldse on selle nii-öelda luule kirjutamise aluseks, mis on need mõtted, mis meie tänast külalist ajendama, tuuled kirjutama. Aga ilmselt on meil aeg veidiga vaadelda seda, et mis luule siis on, sest et üsna tihti võib juhtuda nõnda, et me loeme luuletusi, leiame, et see on väga tore. Meile meeldivad ainult tekstid, aga kui keegi meilt küsib, mis seal taga on, mida me tegelikult ei sihaldame, mis meile meeldib, siis võib-olla ei oskagi midagi konkreetset öelda. Ometi on selles kumalase päevas teatud konkreetsus ihalus olemas, me rääkisime juba ajatunnetusest ja jõudsime nii kaugele küll, et saime aru, et siin raamatus on väga palju konkreetselt. See raamat on ehitatud üles ühe ühe mitme idee peale aga et võib-olla läheme siis veel veidikene sügavamale sisse. Jah, mul on raamatut lugedes tekkis, tekkis üks, üks mõte või üks seos, mida ma siin-seal kuidagi kohtasin. Kuidagi tundus kogu aeg nagu hoovavat sõnade alla siis aeg-ajalt siis nagu sõnadesse tungides sedasi teda umbes nagu mingisugused väiksed keisrid või, või protoperantsid, korraga hüppasid sõnadesse mingisugune selline hoovus ja ma ei oska seda kuidagi paremini nimetada kui ihaks selguse järele. See kuidagi väljendub siis nagu selle sõnade ja siis selles sõnastamatu vastuolus, et on mingi mingi sõnastamatu asi, mida sa ihkad sõnastada. Ja siis samas tajud seda paradoksi, eks kütkestav, samas eks nagu ületamatu ka võib-olla seetõttu ongi kütkestav, et on ületamatu sõnade ja maailma vastuolu, et maailma või loodus või kõiksuse ilu. Ja minu meelest sinu teoses tuleb ilmsiks, et, et selle maailma looduse kõiksusega teatud selline ükskõiksus või see, mida inglise luuletaja John põõsaid nimetab ilusaks halastamatus, eks. Et see on nii kõikehõlmav, et tahaks sellele vastukaja, ta tahaks sõnade abil sellega ühendust leida. Aga sõnad hoopis mingil moel eraldavad. Ühesõnaga kuidagi siin tuleb jälle see vana hea küsimus, et kas, kas meie keelepiirid määravad ära meie maailma piirid, et kui me midagi ütleme, siis kuidagi muudame selle vaesemaks sõnu on alati vähem kui maailma. Ja et kui sa juba seda oma sõnadega valgustad, siis aga kuidagi muudad seda ilu, et see pole enam seesama ilu. Ja selle paradoksid ummist, kuidas muuta nii-öelda kõikehõlmavat ilu, piiratud arvuks sõnadeks, minu meelest kohtab ka kumalase päevas, ma tsiteerin ühte väga selget ja lihtsat kohta. Aga ilu jääb ikka kirjutamata raamatuks nagu elugi. Jah, tundub küll nii, et teave. Aga. Ma olen nüüd viimased poolteist aastat vist umbes teinud silmas aeg-ajalt ka muusika fantaasia ja sinna saatesse muusikat valides, nagu mõeldes üldse, mis muusika mulle siis meeldib olla, otsides veel uut muusikat, mis mulle võiks meeldida. Hetkel ma jõudsin enda jaoks järeldusele, et, et minu jaoks kõige parem muusika on selline, mis kõigepealt mõtleb sellele, mida tähendab vaikus nagu mõtestab enda jaoks vaikus ära. Et alles siis on põhjust sinna midagi lisada nagu muusika näol. Ja võib-olla midagi sarnast toimib ka noh, minu jaoks kirjanduses, et ma, ma päris nii ei ütleks, et et kui me nüüd püüame sõnadesse panna panna seda ilu või kõiksust, et siis me kuidagi rikuks selle ära, ei muudaks seda. Aga mulle tundub küll, et midagi jääb alati hoomamatuks või väljendamataks vähemalt, aga noh, ma arvan isegi hoomamatuks, et me ei suuda tekkineid kuhugi piirideni jõuda, et. Mulle tundub küll, et sa oled natuke liiga pessimistlik oma viimase kogu alguses, sest et minule tundesse sellise Ideaalse talvelugemiseni ma lugesin seda, ma tõesti tundsin suvist päikesevalgusse männilõhn rannaäärses metsas ja virdavat augusti valgust. Et, et selliseid asju, et ma arvan küll, et sa jõudsid võib-olla, kui mitte enda meelest, siis vähemalt minu kui lugeja jaoks väga lähedale sellele, et see tegelik, kus sõnadesse panna ja mitte ainult sõnadesse panna, vaid tegelikkus muutagi minu jaoks tegelikkuseks, et võib-olla autorina on vahel seda raskem tajuda. Lugeja näeb tihti ju asju, mida autor tihti ei taha, küll seal tekstis näha. Hein on, ma arvan, et väga Jaagusekse. Sihukese tundmiseni jõudsid, et kui selle raamatuesitlused olid, siis ma näitasin taustale videolõike slaide suvesse seal lahemaal ja see oli siuke umbes kümneminutine siis noh, lõikamises kordusele jäi korduma esitluse vältel, kui ma ise mõtlesin selle peale, et noh, et äkki see tüütab inimesi ära, seekordne jälle tuleb mingi sama asi nagu mingi kolm-neli korda selle ürituse jooksul siis pärast teised inimesed ütlesid, et ei, no mis mõttes, et mis mõttes tüütab ära, et just tahakski neid suvel. Ja siis sa oled, sa oled olnud suvepildid sõnadesse panna, et sa oled ikkagi suutnud suutnud seda kõiksuse ilu nii-öelda sõnadesse Fongistada. Aga on veel üks väike ja Sinulikult kuidagi vaikselt lahendatud keerdsõlm, mida minu meelest sama raamatus punud. Et see on seesama sellise kõiksuse tekitatud nagu ühtsustunde, et sa tunned, et sa oled kõiksusega üks. Ja siis teisalt selle kõiksuse ükskõiksuse paradoks, et see kõik on ka samas nagu kuidagi ükskõikne, eks jälle tsiteerin sind. Oh, rahu maa peal, õnnista mindki oma kõikehõlmava määratlematusega, meri on klaar ja ükskõikne, just nagu taevane õnn. Mulle väga meeldib see kõikehõlmav määratlematus, siin oled minu meelest sõnastanud selle ühtsuse ja ükskõiksuse selle paradoksi mõisale, ühtsuse iha ja siis selle ükskõiksuse fakti nagu ühes ühes väljendis. Et kui nüüd lihtsustada siset et selline kusagil nagu nende nende tekstide vahel ja, ja see, see mõnikord ka esil köeb mingi iha olla ühenduses selle suurema ja hõlmamatuga mis tegelikult panebki nagu igapäevased mured ja igasugu argielu jamad, kuidagi kahvatum. Minu meelest ta ei ole nagu ideaalne talvelugemine, ainult nagu ütles Peeter, vaid ideaalne argilugemine, et kui argielu hakkab rusuma, siis tuleks minu meelest seda kumalase päeva lugeda. Muudab kuidagi nii, et argielu Murat kahvatuks ta kuidagi vabastab inimese mingist sellest eneseteostuse painest või soovist olla universumi juhtiv, et universum ei vaja juhtimisteks universumi eesrindlane. Ja ma tahaks lugeda siit raamatust, et ühe luuletuse tervikuna, mis minu arust seda tunnet ühelt poolt nagu väga vihjeliselt ja teiselt poolt väga täpselt kirjeldab. Sulle Novend mõõde, kõik on sulle, öö on sulle iga päev päikesevalgusvalgel ajal kuupaiste pimedas puulehed, kuuvalgel puulehtede rahutus, Nende tarkus 1001 rohelust ja kollast tooni. Päeva roosatki värvid on sinule, sinule ihusoojuspeopesal ihu pehmus, pikali heitmise mõnu. Hommiku Tered on sinule ja sadamas õõtsuvad purjekate mastid. Sulle kõik nädalapäevade nimed, kalendrikuude nimed Sulle, aerupaadierksinine värv sulle kirjakandja jalad, pottsepa, käed higipiisad laubal, laupadesse lastud kuulid sulle kalmistud ja hauakivid vanglad, käerauad, valmis seotud silmused Sulle, kõik on sulle, siin mõni võib nüüd arvata, et sa oled luuletuse lõpus kuri aga minu arust saaled kuidagi imelisel moel leplik. Kummaline, et sa selle teksti ette lugesid, see oli minu jaoks küll. Siit raamatust kõige häirivam tekst algab nii optimistlikult, nii sõbralikult, nii kenasti lõpeb selliste piltidega, mis ma arvan, igas eestlased tekitavad selliseid ajaloolisi. Pilte no see on. Ma pean ütlema, et see on ka ainuke, eks selles raamatus, mis on pooleldi tõlge tegelikult tõukub väga tugevalt türgi luuletaja Horanveli luuletusest sinule. Ja ma isegi algul kaalusin, et kas ta, kas ta kedagi üldse keeltele ulatuseks, aga Liia inglis oli selle raamatu toimetaja. Teadlastel oleks väga hästi, võrdles türgi originaaliga ja ütles, et et ei, et see ei olegi. Aga muidugi huvitav ongi, et sa oled raamatu lõppu pandud kommentaarideta, selgitada taustu nendele lugejatele, kes erinevalt minust rahvusvahelist muude maade luulet paremini tunnevad ja kes, kellel võib-olla tekib palju rohkem selliseid momente, kus mõni tekst kõlab kokkumine mõne välisautoritekstiga, et see on väga tänuväärne, et see raamat ei ole ju mitte ainult lihtsalt mingid tekstid paberil, vaid kuulub mingisse laiemasse kultuurikonteksti ja ei häbene seda öelda, nagu praegu. Ja sinu jutus tuleb muuseas välja just selle selle luule väga tugev intertekstuaalsuseks. Need tekstid on seotud teiste tekstidega. Sa oled osa mingist nagu suuremast ühtsusest, eks. Nojah, seal on jah, selliseid otsesemalt kaudsemaid viiteid veel. Ja, aga selle sinu eelmise jutu valguses ja ka selle luuletuse valgus ma sellepärast ka selle luuletuse ikkagi siia raamatusse panin, et mulle endale tundus, kavatsed, toob teatud printsiipidel hästi esile et tihti, kui inimesed hakkavad mingit vaimsust otsima ja ma arvan, et ma võin ka nagu ennast nende hulka lugeda, kes, kes on seda teed käinud või võib olla käimas, siis aga et sageli algab sellest, et et otsitakse sellist kõigehõlmavat ilu ja headust ja nii edasi. Aga paratamatult, kui me võtame kõiksuse, siis ei saa sisaldada ainult ühte äärmusse tol ajal üldse terviklik, nii täielik, seal peavad olema esindatud mõlemad vastandid ja ja võib-olla see, mis, mis tegelikult tröösti või vähemalt minu jaoks või kuidagi lepitab, nagu sa ütlesid. See on see, mis tõuseb nendest mõlemast tasandist kõrgemale, mitte ei samastu ühe või teisega nakas kõrgemale või välja või ükskõik ütleme, kõrgemale, kuhugi. Jajah, ja see viib mind omakorda uue mõtte, nii et ma mõtlesin, et see raamat võiks olla tegelikult seeneteraapiline raamat. Et tegelikult ta sobiks väga hästi aseaineks igasugustele eneseabiõpikutele põhimõtteliselt eneseabiõpikut aknast kaarega välja ja Sumalase päevaastmele lihtsalt seetõttu, et mulle tundub, et õnnest tänapäeva ühiskonnas räägitakse nagu väga palju õnn on just nagu selline. Avalikkuses on palju inimesi, kes räägivad, kui õnnelikud nad on, see on just minu jaoks kajastub nagu ühe äärmusena, eks tegelikult sellest elu kogu sellest spektristeks. No eile just selle raamatu valguses arutasin oma kolleegi, luuletaja Veronika Kivisillaga et see tegelikult õnn nõnda intensiivne ja, ja kõikehõlmav tundmused mingis mõttes ta sarnaneb sügavale õnnetusetundele. Et selle, selle vahe lihtsalt, et see õnnetuse tunne tavalist kestab kauem. Et õnn on nõnda tugev, asjatu, võib nagu väga kiiresti ära väsitada. Siis me mõtlesime, et mis võiks olla õnne alternatiive. Veronika pakkus sellise sõna nagu hingerahu. Ja see sõna tõesti pole nõnda palavikule nõudlik, nagu õnn. Ja selles sõnas tundub olevat nagu rohkem rahu mõtlikust või nagu mingit teadlikkust sellest, mida sina nimetad selles oma luuletuses selleks valmis seatud silmuseks. Erksalt mulle tundub, et see raamat on selline hingerahuraamat. Kas budistlik tunnetus, et sa pead otsima mitte õnn mitte õnne, vaid seda, et sa oleksid vaba igasugusest tungist otsinud või midagi? Nojah. Mulle tundub, et eneseabi raamat vahepeal vist kirjandusringkonnas. Et selles mõttes ma ei tea, kas tasub ikka võrdlekkima vastanduse ja eneseabi raamatut välja. Aga hingerahu vot vot selliste sõnadega minu jaoks noh idee poolest olen muidugi ma olen nõus, aga võib-olla siin just selliste suurte sõnadega õnn, armastus ja hingerahu võib-olla ei ole nii suur sõna selles mõttes, et teda ei ole nii palju kasutatud. Eks siin võib-olla on. Need võivad kõlada väga pretensioonikas hinge, ma arvan, et hingerahu, kui kirjeldada oma olekunagi või mingisuguse kirjelduse, näed, siis ma arvan, et see on nagu väga sümpaatne. Luuletuses ulatuses võib mõjuda pretensioonikas k, eks. Sest tegelikult Oleme natuke rääkinud sellest raamatust öeldes, et see luule kokku, aga see sisaldab väga palju proosatekste, et kas sina käsitled neid tekste, mis siin vahepeal on proosa luuletusena. Mul pole õrna aimugi, mis asi see on, inimesed kirjutavad nii. Või on need mingid teksti, mis peavad rütmistama seda muud luulematerjali või? Kas tahaksid sellest natuke? No eks mulle koigepealt tunduda Ma ei ole väga selline mängur, aga mulle ta natukene meeldib mängida ka loomingus. Et mäletan, kui see kohalolu raamat oli, siis Jürgen Rooste väitis, et öelgu autor mistahes osad, need tekstid on esseed. Võib-olla tal oli õigus ka jaa, jaa raamatuga no ma ka ei tea, mis asjad nad on, mind ei huvitagi, mis asjad need on. Et noh, mul ei olegi nagu enda jaoks vajalik seda määratlased määratleda raseda mingit vormi või sandli, et kas nüüd luulepeol ta mingisugune luule, proosasegu või proosaluuletuse, no ilmselt võib öelda proosa, luule. Väga tore lugeda, mis lõpuks mind, see žanr ei vaeva mind nii väga, aga pigem, et kas sa tahaksid nende funktsioonis siin raamatus rääkides, minul on selline tunne, et need kas lõpetavad, juhatavad sisse ühte teemat või? No ma arvan, et nad aitavad jah, ikkagi. Luua sellist filtrikonteksti, et mulle tundub, et kui nüüd võtta puhtalt need luuletused, et siis võib-olla kuidagi võib-olla luuletused üksi ei suuda kogu seda ma ei tea, meeleolu või mingit olustikku edasi anda. Ja ühtlasi oli intertekstuaalse rääkida, sest ta oli ühtlasi ka mõningaid tsitaate või, või mingeid autoreid, keda ma oleks väga tahtnud mainida nende luuletuste kontekstis. Aga. Aga mul ei õnnestunud nendest mingit luuletust kirjutada või mulle tundus kuidagi, et nad mõjuksid vahetumalt kas mingisuguses proosalises või, või ka sihukeses seelides vormis. No nagu näiteks Ameerika maalikunstnike vajasse kütma ja tema isa ütles, et kui ta, kui poiss oli väike, noh, mis on rohkem kui 100 aastat tagasi, aga Klaad võib-olla ka kuidagi mingil moel kindlasti tänapäevast tänavi aktuaalsetena. Et ma arvan, et mu püüd ikkagi kokkuvõttes oli selle raamatuga jutustada ühte lugu mida siis jutustavad ta luuletused. See tuli sul ka suurepäraselt välja, nagu ma enne juba kiitvalt ütlesin, et kuigi võib-olla ise mõne asjaga rahul ei olnud, mulle väga meeldis selle raamatu kulgemine. Et siin oli üks selge narratiiv, mis tuli lugedes välja Võib-olla võib-olla see tuleneb ka siis minu aeglasest, aga, aga vaiksest liikumisest suurema proosalisuse suunas proosa suunas, et tegelikult mul on ka pooleli paar proosaraamatut pole küll aimugi, millal nendest võiks saada mind midagi valmis kujule. Kas neist ka Kasnes kindlasti saab, aga vähemalt ma olen nagu rohkem hakanud proovima ka. Proosas olles kirjutamist kõlab paljutõotavalt, jääme ootama. Eetris on kirjandussaade loos on asju, stuudios on saatejuht Peeter Helme Kaus ning tänaseks külaliseks luuletaja ja tõlkija mootoro kellel eelmisel aastal ilmus uus luulekogu kumalase päev. Tore on tõesti tähelepanu väärne mitte ainult luuletajana, vaid ka tõlkijana, siis ei olnud raskusi ilusa koha leidmisega. Ma longi ette matura ühest matuna tõlgitud teosest, see on India siis kaasaja üks kõige kuulsamaid luuletajaid, kummarna Rann tema valikkogu, see ainuke maailm, mis ilmus allikaäärse kirjastuses aastal 2010 ja miljon hindi keelest tõlkinud siis maator ise. Ja enne kui ma siit luuletuse etalon küsikski maator su käest, et mis sind kummar Naraini. Rass kütkestab. Mind saate alguses rääkisime ka sellest tekstitihedusest, et tema juures üks asi, mis mind juba köidab, on tema suur enesedistsipliin, et kuigi nagu sa ütlesid, ta on üks pärjatumaid hindikeelseid, ajakirjanike ja ta on, läheneb oma 90.-le juubelile varsti tema elu jooksul ta on avaldanud kas kuus või seitse luulekogu koguses nende aastate jooksul. Ja mulle meeldib ka tema tekstis selline ajalooline kultuuriline kihistumine. Et kuigi see on nagu tänapäevane luule ja tema viited mütoloogia ajaloole, ei ole väga rõhutatud, aga sealt alt tuleb välja nagu kogu see India kultuuri ja maa, selline nagu suur igasugust erinevat kivi. Et. See luuletus on servapidi, pigem siis loodusluuletus puude kõrged ladvad, sulge see aken, mis avaneb suletud aastatele vaata parem sinna, kus puud jagavad õnnistavaid ande. Nende suursugused, lähedased sumas tuules. Ta ikkagi tõuseb just sealt, kuhu lootusrikkalt pööravad pilgu puude kõrged ladvad sealtsamast pilvede koondudes märjaks kastetakse, no niisama märjaks, kui esimesest vihmast põgenevad puude kõrged ladvad. Palgata siis nii nagu kuningas palvetab oma poegade nimel. Et koguma Nad, valitseks rahu ja küllus. Õnnistatud olgu ta külalised nagu õnnistatud see perekond, kes kannab pisikesi õisi oma laiadele õlgadel puude kõrged ladvad saa vabaks, nagu on vabad ennastsalgavad puud, kui annavad põrmugi elule. Lase tuulel end puistata laiali, võid suudelda taevaid, nii nagu puude kõrged ladvad. Head kuulajad, kui elu tundub pisut rusuv. Minge otsige üles allika äärne kuulmiseni.