Sajandivahetusel kuulusid meie juhtivate luuletajate hulka kaks Jacobit kaks Väike-Maarjas elanud meest Jakob Tamm ja Jakob Liiv. Tänane keskprogrammi luulekava ongi koostatud Jakob Tamme. Jakob Liivi luulest. Loeb Tõnu Mikiver. Voog mühiseb merel. Voog kohiseb kurjalt. Laas tõuseb ta turjal. Laastu, vajuta turjalt. Ei ole tal pühi, ei peatust, käigil, ei soikudel merel, Esihti talleegil torm kaldalt kord kiirulda hädas andis. Voog võttis selle vastu vokaasa sealt kandis. Ja sedagi oli nii rahulik ase. Nüüd vitsutab saatus, neid lahti, ei lase. Laast lepib kõigega, paremust lootes ei nurise kordagi halastust ootes. Kuid teadmata, kuhu veel tormist saab kantud mille randa saab aetud meile rahu, saab antud. Pilv viibis allika kohal ja vaatles end allikavees. Tal südasest hõõgus ja kuumas, et nägi end allikavees. Tuul aga tema viise üle ja kurvalt ta lahkus siis. Ja kurvalt ta pisaraid, Kallas ja valu ühes, viis. Ja surmani hinges seisis talallikus ennast näinud. Kuid allik sealt pilvega ühes ka mälestus olidest läinud. Ja teine pillucial tuli ning paistis allika sees ja imestas otsatut õrnust ja värskust, mis allika sees. Kuumuse rõhus lämmatav vaikuse nõgus taevas, kui klaaskauguses üles pilveke paisuma süles. Niiskusenõudel on haru ja s. Põllumees vaatab ja ootab looja käes lunastust, loodab sõnadon suul. Sõua pilveke sõua kuivust siin kanda ei jõua. Tule Juuduul. Veidi läheb ootuse aega. Veidi läheb kannatust, veel välku lõi pilveses aega, tuulispask keerlev jo teel tolmuda, tõstab talgujoon, jällegi käis taevakülg pilve saab täis müringi kõrvu, sealt kostab kangeks läks, tuul kohiseb painduval puul tolmuda, pühib edasi, edasi rühib, kartmalebrinud peitu, läheb loom ja läheb lind. Issand, oh, kaitsemeelt halva välgus ja mürinas valva. Hädaldab huul, Vihmann vaja. Tasa, ei korraga tuul, pea kohal pilvede raja. Süda on hirmu ja lootuseväes. Kuuldaval kahin, välgatus, kärgatus, sahin, vihm on ju käes. Öö on selge. Kõrgel kuu läige üle lumehärmas seisab iga puu. Taevaserv on sume, tuled paistvat siin ja seal säral läbi isegi. Eemalt kuulda, kiunub hääl. Riigisemasse regi. Vaikne ilus talveilm. Astun üle hange. Ukse poole pöördub silm. Külm on õues kange. Hiilgel ilm on päikse ees tuimus aga taeva jumes hääli pole õhu sees. Täiel tasub talveilu lume lademikul nüüd. Kuid see ilu on nii, vilu on praam, surnurüüd. Nuttev süda. Rahus kuulen tasast kurba laulu. Kui nutuhääli õrna õhu sees. Kaleina sosin laias Peipsi vees ja kaldal kurtes seisab vaikne salu. Siin laulab ööbik, nagu tunneks valu, puulehed, longus, unenägudes, kõik lilled, tull, kaste vees. Ja murre mõttes suigub soojapalu. Kuid siiski loodusõis. Häälil ruttab vast ilutsema juba koidu ajal. Ta ilu kustub minu silmal ette. Sest minu oma süda rinnas nutab tähendab kurvaltentsel armumaal kui ilmub minevik mu vaimu ette. Vabaduse pühal heegeloidul laulis Rästas rõõmu lugusid hommikusel Helendaval koidule, kullane ta suled särasid. Aga kurja kulli kõrvadesse kostavad lauluhelinat sulehiilgus murdja südamesse kannab himustused kangemad. Veel ei olnud otsas laululugu ega päike tõusnud koidule kui kulli kuri paha sugu. Kohutust ei laulja hingesse. Jaks kurja südant laule ei muuda. Juba püütud süütu linnuke nõder vastu võidelda ei suuda. Hädakisaks muutub laulmine. Kotkas kuuleb, laulja hädakisa, ruttab uhkelt võidupaigale, pakub abi nagu päästja isa rästale, kes üsna verine. Nüüd on linnukene jälle vabapäästele tänus ligineb. Aga kotkas tõstab uhkelt saba kuninglikul viisil, kõneleb Eisuga avavee, laadasin lase. Ega iial enambarane. Minu kõhus on sul parem ase. Päästja palgaks, sure, linnuke. Pimedus õhtul välja lähevad kes ülekohtu all on vaevatud, kes unetu voodis vaevelnud ja nuttes leiba söönud, elupäevad neid tröösti, öine vaikus, sest nad jäävad seal valevendadele varjatud. Mis kurvad hinged ootele ihanud. Siin selle eest juba vaimine, kus pilti näevad. Öörahust paistab vaikne hauarahu ju elust väsitatud vaimule. Kes ihkab õndsat kui leida ilmas. Sest surmavalda kadedus ei mahu seal värav lukus ilma laimule ja põlgab vaade kustunud venna silmas. Sa väike ojake haiknes alu. Emad ei iial unustada või sealt ema mulle tihti lilli tõi. Kui paterdasin õues paljajalu. Sealt pärastpoole lustile, püüdsin kalu kui minu kaitsel kari aasal sai. Seal süda esimest kord armus lõi. Seal hiljem tundsin lahkumise valu. Seal veelgi nagu õhuõrna käega mu ema vaim mind õhtul õnnistaks ja paitaks palgelt kurbus hingest vaeva. Mu süda nagu ime salaväega seal uuesti saab nooreks kergemaks. Ja lapselikult tõuseb. Minu luulehällipaik. Mängu muruks oli Peipsi kallas. Kus vesi, sina salasilme ees, mis vahest paistis peegli vaikuses ja vahelist mässul hirmu hinge valas. Ma armastasime rahuvetevallas, sest taevakuju nägin vaikses vees. Kariloomad paistsid ka seal sees ja karjapoiss maise viisud jalas. Ka nägin vahest pilvise vikerkaari taas läikis iluvärvidest ja maalisus kett pilte järve pinda, mis kujutasid ilumizzi Saaria linnasid. Kui üles tõusvat veest. Neid nähes tungil imestus Murinda. Veepinnal paistis mõni üksik puri kui lendaks õhus valgel Lagle lind, mis tuules paisunud, kui piiga, rind, kel tundmata veel kavalus, jaguri. Et mõni sõudja lainetesse suri ja lõhkes mõni paat, meil kallis hind. See ütlemata kurvaks tegi mind, et armsal Peipsil vaest sassis turi. Vaatasid seal mu südamesse, siis luule aimu, vaikus, tormi kohin ja vetesina tähed, taevavõlv. Neid tundmusi nüüd liidan lauludesse kui lubab Isamaa, et laulda tohin. Mis hinge peitis lahkellapse põiv? Tänases luulekavas kuulsite Jakob Tamme ja Jakob Liivi luulet luges Tõnu Mikiver.