Maailma kirjanduses esindab usbeki kirjandust esimese suurusjärgu täht. Nusamandin Alisser kirjanikunimega, Navoy. Navoy vanemad töötasid mitme Timuri soost valitseja õukonnas ja sultanite hea sooblikkusest sõltus suuresti ka luuletaja enda käekäik. Navoy vaimne suunitlus on tihedalt seotud viimase pärsia luule suure klassiku loominguga. Kuid nagu seda ennegi on juhtunud, läheks õpilane oma õpetajast mööda. Tänases luulekavas kuuleme katkendeid Navoy poeemist discandri sein. Andres Ehini Jeli Seppeli tõlkes. Poeem on pühendatud Aleksander Suurele. Iskander on lihtsalt nime Aleksander idamaine kuju. Ja luuletaja näebki Aleksandri tegevust kogu selle mitme tahulisuses ja vastu oksuses läbi idamaalase silmade. Poeemi esimeses katkendis on noorelis kandril tekkinud konflikt šahhide šahhi taraga ajaloos tuntud Dareios sest Iskander ei taha maksta viimasele makse. Kui Padisse päike läände vajus, idast kerkinud täiskuu, siis täisvõimud ajus ei tahtnud ta jääda päiksele alla. Escandrina suursugust sädelust kallas vaenuleerides sõdurid pikali, heitsid sõba silmale lastagi aega, nad leidsid. Oli lõppenud taplus rõma rüga. Nüüd leerides valitses rahu, sügav. Ei lõppenud päriselt. Valvsus ja hool. Tunnimehed tõi välja nüüd kumbki pool kõrv kikki, neil läks igast kahtlasest õigust silmatäitki, neil polnud magada õigust. Eks väsinud silmad neil unetult puneta, kuid ka pärslaste šahh telgis lamaskles uneta. Et unetus liialt meeli räsitaks, šahh veini ja muusika kohale käsutas. Ei elanud helidki rõõmude merele. Väärt märjuke maitses šahhile verena. Aina meeles mõlkus homseid muresid, halvad aimused, narrisid, piinasid, purjesid. Iskander, ent puhkas muldsel. Tahtaal oli hingerahu ja tasakaal. Temast vasemal istusid targad nõuandjad, temast paremal sõjaväe kõrged aukandjad. Nad haudusid. Enne kui kavasid avasid, nad haudusid kavalaid rünnakukavasid. Ei mõelnud nad sellest, kuis aeglaselt piirata. Nad mõtlesid sellest, kuis lüüa ja hiilata. Nii, mõlemas leeris see öötund möödus. Oli kaht sugu pitsereid palgeile löödud. Iskander jäi üksi. Ta tardus valvesse maha, jumala ette, ta heitis siis palvesse. Oli koidutäht harraste silmade ees, kui võitu palus see kange mees. Polnud päike veel ida poolt tõstnud pead juba sammusid taplusrivid, read oli kumbki suur väehulk, ühtviisi raudne Lytauridest elas õhk ümberkaudne peagi ilmama pikkadest piikides täitus kokku raksu vest, piikides sädemeid läitus, siin armutus, vihavahus ja ohus oleks käimas olnud, kui viimane kohus. Iskander, ent eraklas omaette jälle palveis, laskus jumala ette selle tiivul, kui lõppe, siis kandri hardus, ta saadikut nägi, kes tikksirgeks tardus saadik skandrile, välkkirja ulatas, mis noor šahhi näojooned liikuma sulatas. Jacques sõnumit luges. Tal kerkisid kulmud. Ta taipas, et jumal on appi tulnud. Asehaldurid kaks oli olnud Araal, kes hallanud kumbki mahukal maal. Neil sai villand tarast, kes julmast rõhus. Meil turgatas pähe salanõu, tõhus oli teadada rast, ta ei salli neid mehi heal meelel, ta näeks nende surnukehi. Et endale etemat saatus nõuda. Nõuks olid nad võtnud Darrast ette jõuda. Milleks ootama peame lõhkimeidkistaks, meil targem Darraa Enn surnuks on pista lask küpseda, vargsime vandenõu. Las raksatas sinisest taevast, kuid kõu rahva hingele vabadust ihkama tuua, ihkama võimukarikast juua. Nii puistus see vandaselt südant discandrile. Selles kirjas, mis saadik tõi võitluse tandrile ei teadnud Iskander, kas uskuda maksab. Äkki mängus on kavalus? Kaelamis kaks saab et ei riivaks mind, kihvt ine, kavalus kidagi. Kõige targem on vastata. Mitte kui midagi. Tooks vastus, vaid kahju, kui sõnum on väär. Ei suurene vastusest õiguse määr ka õige sõnu, meie eeldame vastust. Küllap õiguskord ise med astub. Nii, lausus Iskander tõsisel meelel. Saadik kannustas ratsut tagasi teele kapas omadelleerida kartmate riski. Kõikjal varitses surm. See suureimiski. Veidi enne, kui saadik sai leeri tagasi. Raad kaks mõrtsukat mõõgaga rabasid Need mõõgalöögid, Darale jäid viimseks verest värvusid tapjate mõõgad rubiinseiks. Üks torkas talle mõõga otseti kõhtu. Haa, avanes verev, kui eluõhtu otse pähe lõi. Teine, kui kargas kallale vägivallaga, vastati vägivallale. Nii kukkuski ümber suur šahhi troon. Nii raiuti vägevalt puult. Tema kroon. Poeemi teises katkendis, mida nüüd kuulete, jõuab Escandri maine teekond lõpule. Ta teeb kokkuvõtte oma elutööst ja annab edasi oma elukogemused. Tuleks juhtida tähelepanu ühele lõigule selles katkendis. Ning surnukirstust paistab välja avatud peopesaga käsi. Akadeemik Konrad on öelnud, et kui Navoy oleks loonud ka ainult selle kujundi ka siis oleksime mõistnud, et meie ees on geniaalne poeet. Siin on kiri Iskandrilt hinge vaakuvalt. See kiri on mehelt surma käes paakuvalt. Kiri hingelt, kes surmavägedest piiratud. Kiri närtsinud ihult, mis kaame, kui viirastus. See kiri on hingedehingele emale rubiin vere ees, tänu võlgnen ma temale. Sinust lahusolekut vähem ma kurdaks. Kui teaks maa o ema. Et tegin su kurvaks. Olnuks etem malbe maks Mallutada, mitte püüdagi maailma vallutada. Aega raiskasin ohtliku enese petega. Marju, hüppasin veini, mis mürgises etega. Ajast peale Mil enesest teada sai tajumul. Ajast peale, mil mõistuse juhiks sai aju mul sind teenida, olnuks mu kohuseks kõrgeks. Kuid mina, su poeg oli uhke ja tõrges. Kui ka 100 korda võimsam Mushachi võim olnuks ikka variseks see sinu läve ees tolmuks. Taevas kadedaks ootus, et mul on see lävi, et tolmustununagi õnn mul ei hävi, mind igati kiusas ja heidutas taevas mind enesetapule peibutas taevas. Mis oleks sest minule kasu olnud? Mu hingel vist poleks siis asu olnud. Parem oodata surma enesetulekut, kui trügida uksel, mis karmilt on suletud. Ära kurvasta, ema, sest see oleks õnnetus. Kord pahisime veel mahlana, õnne puus. Ei täitnud su tahet, ma uisapäisa. Üks soov on mul sulle, sa kindlasti täida see Hoolde pärandusasjade eest, palun kanna rahvale teada mu tahtmine, anna iga saatuselöögi raske ja pahura peade vastuse võtma südamerahuga ärausku ja lootust minuga ühenda pigem ennast kõrgele taevale pühenda. Ärgu muutu, kui juuksed sul mure käes, valgeks ärgus, ühestu kul leinast subpäiks sisu. Ära Aagiiri puruks leina käes, kisu. Ära leinavaid küüsi, murega terita. Pärapaletsa kurbade küüntega verist. Sa olla ei tohi sellise moega kui teised emad, kes leinavad poega. Kui kurbus ja üksindus hinge sull lammutab kas või võõrus peo melust uut jõudu ammuta siis rahva hulka sakostita uhkesti, küllap mõte ja meel siis sul rõõmsamaks puhkebki aukandjaid sa kutsu ja lihtsamat rahvastki, las rahvas süüa ja Brassida vahvasti kõik ajagu rõõmupeost ümberkaudu, olgu lossi terrassidel rohkesti laudu, igal laud olgu roogade raskuses Natkumas. Kui joogusu võõrad, hea isuga, võtku nad kõige paremat isukus, sellega loodagi, et kuhjad pilaff vil lauale toodagu. Hääl kuulutav Siisap söögitund, peatagu, hääl kuulutav, seisab käskivalt teatagu. Nüüd kuulavaks kõrvaks muutugu, iga mees Ena märgupi lappi puutugu, iga mees ärgu jaagu käsi, sell toiduni silda, kes arvab end surelikude kilda. Kui keegi nüüd võtab veel suu sisse pala siis nutamintaga siis leinaja ala. Kui keegi ei söö, kui suu, on meil murelik siseneja. Et see seltskond on viimseni surelik. Kui usud, et kõigil kord maakamar lasub mu pärast, siis ängi sul tunda ei tasu. Mind üksnes ei maksa sulit, keda taga sa igaüht leina. Kes surmaund magab. Kas õnne või õnnetust kokku me korjame. Kõrge tahte ees oleme ühtviisi orjad, me, ori, kuulaku sõna, mis on temal paluda ta jumalalt tuleva ära, peab taluma. Ikka targem on leppida jumala tahtega on rõõmus vaid see kes Jupitu kahtlema. Mude on nüüd käidud. Kas halb või hea, siit ilmast lahkuma, õige pea. Käinud rännu täidma pole sihile jõudnud. Kas olekski eesmärgist kasumul tõusnud? Kuid sina ehk jõuad kristallselge veini? Kui jumalat kuulekalt ustavalt teenid. Jumala kaudu meenuta mintsa siis leinaski, leiad sa rõõmule pinda. Siis otsatult, rõõmustab sellegi hing, kellest kaugele jäänud ajalik, rind. Šahhi sõnades kostis nüüd surmahõik. Seda kirjatark kuulis ja kirjutas kõik. Oma südame pani šahh kirjasse panti. Kiri rulliti kokku ja edasi anti veel enne, kui surm keele kangeks muutis. Üht südamesoovi öeldada suutis. Ära asjata aega, oo käsk jalgsi viida ööd päevaga kokku, kapates liida. Ema kätte see kiri saabugu kähku ta silmad mu sõnumit, õige pea, nähku. Igal lähikond, kes mulle kui vend ärgu liigsuure piinaga vaevakuenn. Kuigi minu jaoks kustub suur taevane päike. Kuigi tuhmub mu palgia, silm kaotab läike. Ei maksa teil südameid süüdata leinaga. Ei maksa teil maailma tüüdata leinaga. Mind, kuulake nüüd. Minu nõu on ehk tarkpealinnade, viige mu kehaga sark. Te, võtke kõik seda kui pakilist tööd. Olge Sargaga teel, nii päeval kui ööl. Olen veetnud seal linnas Moveetlevaid aegu. Nad meeles on mul silme ees praegu. Ja uskumatust las tulla ja vaadata pealt minummatust. Kui laman massargas, surm on väsinud, jäägu välja sealt Sargast siiski käsi mul mu kätt paistku päikene heleda kiirlaselt. Mu käsi pas helgib neis kiirtes safiir selt. Kas tahan, et rahval silmi pinastaks? Kas ihkel, et rahvas vaataks, imestaks? Ärgu imeks, küll pidaja kul labakäel laipanaad. Ma loodan, et saatust nad lugeda taipavad ärgu jumalaks pidav, lahkunud mõnda nad. Ma tahan, vaadates, ütleksin, nõnda nad, see kämmal kord ohjeldas maailmakaost. Selle kämblaga hoiti korda maailma vaos mitmeid vägevaid jõudusid, talitses kämmal suuri riike ja rahvaid valitses kämmal mis peopesa peale ise taldikusid. Eks muidugi, maailma aarded ja rikkused. Siit maailmast minnes on käsi tal kangunud. Tühikäsi on oks, millelt lehed on langenud. Selle tegudest jääb ainult kõmisev kaja, kes auahne liialt on ilmas ja ajas. Hoia kinni vaid ajatust vajalikkust. Hoidu eemale vajatust. Ajalikust. Kõike öelda sai suu mida saatus õpetas. Šahh silmad siis sulges ja sellega lõpetas kokku vajusta maailm, see tühikest hing ihaldas teist ilma igavest. Katkendeid usbeki kirjanduse klassiku alis Sernavoy poeemist Iskanderi Sein luges Jüri Krjukov. Saate muusikalise osa eest kandis hoolt Tõnis Kõrvits.