Eesti sõduritund. Täna on 25. september. 25. septembril 1939 kiirustas Eesti välisminister Selter Moskvast lennuteed Riia kaudu Tallinna. Ta tõi kaasa Kremli nõudmise punaarmee sissemarsiks Eestisse siia rajatavatesse baasidesse. 27. kirjutas ülemjuhataja alla operatiivkäsu number üks. Alarmeeriti staabid oldi ootel, mis tuleb, kas sõda või alistumine. 60 aastat hiljem teame ja mäletame ajaloovalikut. Eesti kaitsejõududel jäi täitmata see peamine, milleks neid iseseisvuse kaks aastakümmet oli ette valmistatud, arendatud ja koolitatud. Neid ootas peagi häving. Käivitame helilindi eesti ohvitseri Oskar Uluotsa mälestustega. Ja kael pool režis, politrukid need ohvitserid, need jälle sinise mütsidega ja need vaatasid, et sa siis sealt jälle Venemaa ei tasemelt. Mul võeti käest kinni ka kadedad, lähen ära või? Saadlike vagudest. No vot, ja siis läks sõiduks. Sõitsime Riiga. Ei ole juua, mitte mitte Dmitri, ühtki piiska vett ei olnud sel ajal saanud ja kange soe oli. No siis viimati, ma ei tea, kuidas, kuidas asi käib. Meil tuli loendus, tehti uks lahti ja siis aeti kõik, ühel pole, aga nutsin kõik ja siis ükshaaval hakati lugema, Kuko, palju on, nad teadsid, palju vagunis on. Kas kõik on alles? No ja, ja siis selle kaudu siis me palusime, tuuakse meile vett. Ja siis saimegi, siis saame esimest korda vett, aga ämbriga toodi, siis tegime siis nii korraldades igaüks võtab kaks lonksu. Ja kui kõik krinud täis oli, siis jälle kaks lonksu, niikaua kui anda tühjaks pagulased kõik eestlased, tavaliselt kõik, kõik oli Eesti ohvitser, ei, kõik on täiesti kohvis veel vormis kõikunud farmis ilma tunnustada, ilma tunnusteta ja sellepärast need auastmetunnused, mis lõkmeta peal need lõigati, lõigati kohe ära, tõkis lõkmega lõigati, no aga ära. Ja siis meil olid ju need, no ja nõukogude liidus enam ei olnud, nüüd jälle õlakud oli, need lõigati ära. Sõrmus, vahet mulle tahtis sõrmeotsast ära toona sõrmes annus, oli nii palju ideedest, oli edition lihast ära mett. Ja ma maitsesin, toodak natukene, Ma tegin ilaga, tegin. Need said sealt hulgast raha kõik, kõik kõik, kas, kas jagati omavahel Äravi Anss saidi ülemused ka, aga igastahes see oli, see oli omavoli. Ikkagi vist oli niisugune korraldased ära võtta. Ja mitte midagi muud kui ainult relva ära võtta, aga seal tehti puhas töö. Ja sealt saadeti meid Riiga ja Riiast, Me olime test öö ja päeva. Ja siis saaditi. Peab olema Riia ja Moskva vahel peab olema üks batoobina jaama. Sealt võeti meid maha ja mis siis tuli välja. Sinna tulid siis lätlased ja tulid leedulased. Ja me oleme kõik üks sama ešelon. Nii et kui Riias olime, siis toodi Riia hoovis toodi sinna ja lati ohvitsituudi sinna, nii et me oleme kõik, olime üks, üks ešelon. Me oli pandud siis vene soldatid, olid, olid kuulipildujatega, püssidega ümberringi seal. Ja pandi mehed rivisse. Ja meid oli rivis 1100 meest põbinus ja tähendab Lisame tsitaadi Oskar tulevad sealt. Võib-olla olid 1939. aastal vastuvõetud otsused poliitiliselt õiged et säästa maad ja rahvast, kuid meie suhtes oli see ülekohus. Meil ei lubatud täita oma kohust. Meil ei lubatud surra ohvitseri surma. Meid tapeti niikuinii ja tapeti kui loiuseid, mitte aga kui mehi, kes olid andnud vande. Need read on loetud Oskari uluotsa poja, taasiseseisvunud Eesti esimese kaitseministri Ülo Uluotsa postuumselt ilmunud raamatust. Nad täitsid käsku. Selle esitlusel nüüd septembris, ütles ajaloolane Hannes Walter, kellele Ülo Uluots surma eel käsikiri raamatuks sepistamise usaldas. Muuhulgas. Igaüks. Kes selle raamatu kätte võtab, vallutab loomulikult oma hinnangu. Mina ütleksin nii, et see raamat on auvõlgade tasumise kop. Ülo isa peaminister Jüri Uluotsa välja, Eesti vabariigi ohvitser leitnant Oskar Uluots oli üks nendest ligemale kahest ja poolest 100-st eesti ohvitserist kes 14. juunil 1941 Värska õppelaagrist ära viidi. Venemaale igikeltsa sele koonduslaagrisse ja üks, 37-st kes sealt eluga tagasi tuli. Ta oli spordiinstruktor ohvitser, Haapsalu koolide sõjalise kasvatuse õpetaja. Võib-olla aitas see kaasa. Aga küllap seal oli ka juhusel oma osa. Ülaon selle raamatu sissejuhatavas osas öelnud ise. Ja. Minuga vesteldes kinnitanud korduvalt et see raamat ei ole akadeemiline uurimus ühest Eesti ajalõigus vaid see on aukohuse täitmine oma isa ees ja kõigi nende ees, kes oli tema isaga saatusega. Tõsiasi, et see raamat ei ole ilmunud mitte nii-öelda kommertsalusel vaid Eesti vabariigi valitsuse poolt eraldatud raha eest maksumaksja raha eest on minu veendumusel Eesti vabariigi auvõla tasumine nende ohvitseride eest kes täitsid käsku. Kuid kellel ei laskud täita oma kohust. Need mehed olid andnud vande mille sisuks oli valmisolek anda oma elu Eesti vabariigi iseseisvuse eest. Mingil hetkel otsustas Eesti vabariik vastupanu surmavaenlasele mitte otseselt osutada. Ja andis. Mida täites need mehed, kes oskasid võidelda, olid valmis võitlema ja tahtsid võidelda, sunniti alandatud olukorda, sunniti surema ebaväärikalt. Nälg külm, üle jõu käiv töö. Mitte see ei olnud peamine mis neid mehi musedas ja nende väheste hinge lõplikult sandistas, kes sealt elusalt tagasi tuli. See oli häbi. Et üks Eesti ohvitser pidi niimoodi hukkuma niisugustes tingimustes. Ja asi, mida Eesti vabariik on saadud teha, palun vähemalt fikseerida nende meeste saak. See oli siis marss, põhjalaager, kust kunagi algas eesti ohvitseride teekond kaduvikku. Läinud laupäeval nähti teise maailmasõjaaegsete Eesti kaitselahingute sõdureid ringi liikumas. Virumaal käidi kunagisel rindejoonel, Narva jõel jäeti Bergi nüüdseks korrastatud vennashaudadele ja seisti kaua. Sinimägedel. Igale torule jäädi 100. Mürsku kõik veidi juba toodi juba siia ja ma olin ka uraja genees, aga sel hetkel, kui see madin lahti läks, siis ma olin riigil, seepärast me läksime ise, omal arusaamine meil oli, eks ole, nii et et seal juba kaardita seda üle või saab kuulata, muidu oli meil, eks ole, maaühendusega, seal meil oli kahekordne liin, aga kerime selle ruttu üles veel, et kui me tänalüüsi ei lähe, siis on hilja ja nii ta juhtus kerisemisele üks kilomeeter maad üles, jäime ootama, mis on, ja hakkaski madin pihta. Ja see oli niisugune tobe värk, nii olin igast eel Refoor komandod, kõik olid juba läinud, juba. Sakslased põletasid ja vot kõige põnevam oli see saksa kahurvägi, nägid nägiculatsid kurat, meie punkrid põletamas seal ja aga meil tähendab, ma ei tea, kas oli siis 12. patarei sealses tuli rindele tulevad enne lõppu tuli sinna meie ligidale koha, kus meie, me olime seal hoovil peeteristerigidel olime kahurid korda vedanud sinna ja tänna ja, ja seal oli jah. Ja seal siis see patarei tuli kohale ja kõige huvitavam oli see siis oli kohe üks korduks punkto. Laskmine oli muidu patarei Heicisu vaikselt, TÖÖ kahur oli, mida kasutasin üksikuks, aga siis oli nii, et meie pataljoni suure suitsu sees kuskile kaugele hästi üle 10 kilomeetri vist hästi. No ma ei tea, kas kuskilt Narvast võib-olla tornist nähti mingi venelaste voor või mis seal võis olla siis? Jaa sealt üle jõe tõusis kurat vorsti ülesse v kandsime ette, et nii pole teie asi põrutageda ja oligi Raissa pärast vatist patarei, mis oli tulnud, see oli kõige põnevam, need ei suutnud enam midagi punkreid ehitada, need olid teinud oma turmtule augud, kui te mäletate, oli niisugused, iga mees keeras niux augud pähe, sai põlvili lasta ja nemad said esimese sauna kohe. Ja meie vaatasime aisa, kurat küll nad nüüd said pärast. Ma arvan, kergelt haavatud oli, mitte midagi juhtub nendega ja siis laski Raiks aja pärast läksime sauna, seekord olime saunas ja hakkas meie pataljonile, noh, lihtsalt laskis sisse täie suurt laskmist ei olnud, noh, kuus seitse mürsku ja kuradi täpp tabas kohe patarei torude vahel aga midagi kurja juhtunud föderissokeid Aföderisse tervist ligidal ja me olime sealjuures jah, see oli algul olime hoovil, tead, seal oli majad ja siis pärast löödi sinna, seal jätkus kõrge kallas hakkas selle järsu all, kohe olime seal. No vot. Ja siis oli selge, meie patarei on nüüd avastatud ja meie omapead hakkasime uut positsiooni ette valmistama, aga noh, käsku ei antud ega ise ringi minna, muuseas, aga niikuinii hakkama minema, mis enam ja kuhu siis läks? Ei läinudki kuskile ja, ja pärast kui siin mölluks läks, noh, mina olin sel hetkel, läksin sinna ette, aga patarei sai kõvasti, saunamehi sai surma haavata ja üks toru sai ka pihta, nii et see toru tuli puruks lasta. Siis, kui mina just tulin tagasi, Saibel sain sideme, sain siit kilu läbi täiesti ja parajasti siis läks ja meil on juba ette valmistatud, oli seal tehtud nii et me ei läinud Peeter suure tee peale, ei läinud, seepärast seal oli aga hea nähtavus, aga meil oli sealtsamast üks niuke väike soine, kohtuks muidugi 100 meetrit oli tehtud seda kaigasteed. Ja siis sealt läks sinna meriküla peale. Seal saime niimoodi ilusti minema, aga kaks korda, enne kui merikülast saime, lennuk ründas meid padelervedega. Aga noh, need ei olnud nii eriti madalalt, hiljemalt mee. Millal kurat, lennukid hävitajad on just, vot siis tuli sulle peaaegu selga. Aga seal oli jah, nii et saime siis tervelt minema ja mis järsk, mina olin, haavates mina, läksin oma pead ja huvitav oli Heevad seast. Meriväljast läksime alla kuskile merele äärde, juba haavatu meriküla seal külas merikülast ja seal olid saksa rannakaitse, võitis päikest kuradil Tian maadega ilmale on trussikute väel nädalat kurasena. Nii oli. Aga see oli jah, mul nii süda täis, kurat, mida me omati vaatasime ja meil oli veel üks tore juhus. Vaat kui ma ütlesime, et hakkasime seda uute positsiooni sättima, siis me leidsime ühe vana saksa tähendab punkri ja siis saatsime paar poissi sinna, nüüd olid uued, nooremad meetmel täienduseks tulid, et tehke puhtaks, jäätis vahepeal oli seisnud kurat teab, mitu kuulsel kunagi seal mingi Saksa üksused ei olnud. No vot, poisid hakkavad puhastama sakslasi põletama, kuradi ümberringi põlede. Sid tulid tagasi, mis kurat me nüüd teeme, üks kolme panevad Saksas ja siis meie läksime, võtsime relvad kaasa ka, kõik kurik, see oli väga hea poksija, vot eesti aeg oli see, noh, see töölisspordiliit seade oli poksi, oskas väga hästi vene keelt ja saksakeelne see, eks need sakslased veel õrnalt läbi ja seal näiteks minema punkari meie kätte, aga no me ei saanudki kasutada, sest ei antud korraldust ümber. Aga pärast enam ei patarei sai hirmsa sauna manna küünla panna põlema. Oma Posten mälestuseks. On nii, see oli 28, juuli. Mõtlesime, mõtlesime sära laiali. Lahingvõime siin veel selle peale, et ma tahtsin minna, noh, jalgpallis üksuse mehed sinna 40. Teine pataljon, sa oled vähemalt noh siis meid, hütt, kamp super iipa, läheb üks tulemas, kõik olid koos niimodi, palju poisse siia puhkama ja oi. See lahing kestis kaks nädalat jutti. Vaat niimoodi Elmar, Elmar. On ka ju noh, kolme nelja, kes olid siin ja lahingutega läbi, läksid sisse. All aga tulid siis ei olnud enam midagi, pääseteed tõmmati puruks kõik ükshaaval. Tontidele kahurid olid kindlasti hoida, aga siiski väga vähe. Kuradi kõrgematelt viiekümneselt põhiline kahur oli muidugi sel ajal juba. Ja ja ei teinud enam ära selle neljale meie tiimil, jah, minu, minu õnnetuskoht, kus ei teakesse venelane praegu on arvuliselt nad on meil siin mägedes, käsikähmluseks, need olid siin kõik need päevad ja ei olnud mallingee seal granaadiheitja siin ja, ja, ja, ja ja siin olin jahtijad ja oli see siis öölahing või põhiliselt hakkas ta enne päevatõusu ja elemendi Katjuša tuli, see tegi siis selle maa põlema, nii et ma mütsis jah. Siis tulid tankid ja jalavägi. Nüüd räägib ja autori suhtlus, kas teie olite, ütleme seal? Lõunapoolsesse osasse hundinurga küla koha peal, vaat mind huvitab see, sest mee Gueid, mälestusmüüri ja kui nüüd ütleme juhtida nüüd ekskursioone või, ja et siis oleks väga hea, kui me võiksime enam-vähem öelda kusse kaevikute joon, läks siit, kuni, ütleme sellest Greladeni mäest kuni raudteeni. Vot kas me astuksime silla poole, te võiksite, maastik muutunud muutunud? Ei, seda küll, aga siiski ikka meie paneksime siis, meil on jäänud mõningad need rahnud üle ja me oleks tahtnud panna teatud kohtadesse need rahnud, mis tähistavad tähtsamaid kohti ja momente nendes võitlustes põhjapoolne hari küll põhja käsitega, aga vot nüüd oleks huvitav, kui me saaksime fikseerida, ütleme, selle antikohas kuni sinna, kus rindejoon üldse tegelik rindejoon oli, kus mehed ütleme, venelastega oli kui nii-öelda rinnutsi koos. Ja kui me paneme sead Saurite sealpool miljonit sõdurit raudtee taga ikka põhiliselt. Ühes kordakse leide, mis murdsid läbi, tulivad siin sõnaga tulid siit sellest Cliva soosse tsena jutti läbida üks tulidaati siit ära meid lõigata, aga muidugi sisenesin isegi käsi, siis mul on siin eraldi jää, sapöörilabidad, näen, millal, millal sa täägiga torke teieni jõudis loo, kui meil juba err vastamisi läksin ja nad tulid öösse tulite, jääb poolpimedas ja meil on kõik väsinud ja hirmust lahingutes. Ja muidugi enam je postid võib-olla ei pannud tähele, teadja ennebrabinja palunud. Venegi Ahtung käitlejad ja siis kargas, millesse hiilanud juba meil siin kaevikutes sees juba teadlane ja üks torkas orav üheks, torkas ära. Tal ebaõnnestus, see asine, teine mees sai kuidagimoodi ärataks tartlanna revolvriga käsi eramu, automaadiga vasta ei saanud. Siis sa võid oma meest tabada, mõtlesime siin ei olnud. Aga muidu jah, aga põhiline möll oli siin tankid siia alla suruma, noorus on surmaorg siin all, kus on, siin oli siis, see rauahunnikud koristati ära. Aga muidu jahte ja siin umbes käis madin sedasama läbivalt käis umbes siin üks, kuus-seitse korda. Meie siin ja nemad seal, aga muidugi kahurvägi siin tagapool siis need on ju Saksakale taprad, kõik ruutus nagu see on ja kes sõjamees on ruutudesse jagatute asju turmtule peale ja ja siis jälle jalavägi tuli, võtsime endale taganeda ja siin ei ole ju väga vähe, on siin seda maanteed ja kui nad siit läksid ja Hunnikus maha käinud. Nii rääkisid eelmisel laupäeval sinimägede kaitsjad. Selle ringsõidu korraldasid Eesti kaitseministeerium, sõjahaudade hooldeliit, Vana-Narva selts ja Vaivara vald. Vaivara vallavolikogu esimees Vello Kersten andis seletusi sinimägede mälestusansambli rajamise kohta. 95. aasta aprillis tekkis meil mõte rajada siia sinimägedes nende suurte lahingute mälestuseks midagi enamat, kui on ainult see puurist. Väga pikka aega toimusid meil sellised mõttevahetused, missugune ta peaks olema, millistest elementidest mälestusansambel peaks nagu koosnema ja päris pikkade-pikkade selliste vaidluste tulemusena tekkis siis selline nägemus, mille edastasime siis härra Tiit kaljundile ja Heino Müllerile. Ja nende nende, nagu vaimusilmas tekkis siis selline selline projekt, mida te olete, võite praegu siin, nagu näha. Selle mälestusansambli, see on nagu üks osa sellest mälestusansamblist. Ma siin nagu te näete, ta koosneb nagu graniittahukatest kividest paigutatud kolmurdsest noolest, mis on siis ütleme, ida-lääne suunaliselt asetatud selle restele keskel on siis rist. Ja siin vastas on siis kaevik kaevikute joon, mis ühtib nii põhjast kui läänest, ühtib siis tegelik kaitsekraaviga, mis siin kunagi oli, sellega on siis ka tagatud selline autentsuse põhimõte. Nüüd need väikesed kivi raanud siin kaitsekraavi tippudes või nurkades need on sümboliseerivad siis neid vapraid mehi, kes seisid sellele suurele laviinile vastu. Nüüd. Praeguseks on tõesti need ehituse asjad korraks seisma pandud, aga see on ainult töökäik. Sest nagu te näete, see risti ülemine osa tõesti tuules natuke kiigub. See ei tähenda muidugi seda, et ta ei tohiks kiikuda, ükski mast ei ole selline, mis ei kiiguga suured korstnad, kiiguvad ka kõik need mobiilide, mastide ja mis iganes nad kiilu kiirguvad. Me peame arvestama ikkagi seda, et tegemist on praegu üle 82 meetri kõrgusega merepinnast ja lisatud veel 12 meetrit ülespoole. Me peame arvestama sellega, et siin on teatud tuulepuhangud ja nii edasi selle risti jõuvaru on arvestatud kahe kordsena. Ja me võtsime korraks aja maha, et veel kord need asjad üle kontrollida. Nüüd esmaspäevast arvatavasti läheb siis ehitus jätkub selle tuleva esmaspäevast. Nüüd see oleks nagu selline üks osa, sealpool on rajamisel ka ütleme, mälestusmüür. Me teame seda, et väga paljud kalmistud tähendab, kuu maeti sõdureid ka ajutiselt, et neid siit edasi viia. Lootes suuremale hingetõmbeajale siis kahjuks nende. Me teame, et nende kalmistute ka on juhtunud sedasi, et seesama noh see gruusia liimisin, mäes on, need veeti koos, ütleme, luude ja kontidega tegelikult ju suurehituste täidiseks, mis on siis nii Sillamäel kui ka Kressis tähendab elektrijaamade juures. Ja see mälestusmüür on mõeldud eelkõige nendele, kellele ei olegi hauda, kes on langenud siin ja et panna sinna nimeplaadid. Me käisime, külastasime möödunud aastal juunis ka Lääne-Euroopas analoogseid lahingupaiku ja meil oli hea meel, et me oma põhilistes ideedes ja nägemustes ei ole olnud eksirännakutel. Ja seetõttu tekkis meil ka idee nähtust. Belgias nähtus Soomes. Et sinimägedes võiks olla ka edaspidi üks selline mälestuskabel võiks olla ka noh, muuseum on selline kõva sõna, aga ütleme, näitusepaviljon mis oleks varustatud nendest eksponaatidest, mida on tänasenegi veel leida siin mägede sees. Saatejärg on samuti Virumaalt. 21. septembril Porkuni lahingu päeval avati mälestuskivid Visla ja saue välja kalmul langenuid mälestas Väike-Maarja pastor Tauno Teder. Väikerahvana oleme erinevates aegades jäänud alati otsekui kahe tule vahele. Mida meil on jäänud üle teha, on leida mõistlikult ja arukalt. See variant, millest me püsima jääksime, suudaksime edasi elada taolisega teise maailmasõjaga. Nõukogude okupatsiooniga järgnes Saksa okupatsioon ja mõlema valitsusvõimu puhul oli lootus Eesti iseseisvuse taastamiseks üpris nulli lähedale. 41. aastal viidi paljud Eestimaa noored mehed kaasa Venemaa aladele ja neist formeeriti Eesti laskurkorpus. Nad ei läinud sinna vabatahtlikult võitlema kuid laskurkorpuse ridades olles püüdsid nad tagasi jõuda kodumaale, olemata sugugi südames kaasas nendega kes olid varem maad okupeerinud ja neid kaasa võtnud. Ja taas vastupidi, erinevatel aastatel otse teise maailmasõja algusperioodist kuni 44. aasta sügiseni välja astusid paljud tuhanded suisa kümnetes tuhanded eesti mehed Saksa sõjaväkke selle erinevatesse formeeringutesse. Ja nende eesmärgiks ei olnud sugugi mitte võidelda Adolf Hitleri natsliku Saksamaa eest vaid püüda kaitsta maad selle eest, et see suur õnnetus, mida kogeti Ainsa Nõukogude okupatsiooni toolaseks olnud aasta vältel ei korduks. Nõnda kahe tule vahel olid needki mehed, kes 55 aastat tagasi siin langesid. Nad toimisid oma südametunnistuse järgi. Nad püüdsid võidelda õigete ideede eest. Ja meil oli meeles ehk esmalt see, et on vaja kaitsta oma kodumaad. Ja sellest hoolimata me teame, see võitlus ei toonud toona oma tulemust. Pigem oli tõesti pärastistes aegades sageli neid, kes nagu vana testamendi laulik tsiteerib, ütlesid, paras, paras võimutsesid maal. Ning jätkasid seda niikaua, kuni neile selleks võimalust anti. Häbene kuja kohmetu, kui nad kõik, kes püüavad mu hinge inimene on keskne ja oluline ja inimene on oluline ka seal, kus ta on kahe tule vahel veel tähtsamaks muutuks seal inimelu hind. Sellepärast on kristlikus maailmas ja Euroopa kultuuris peetud oluliseks haudu kui tähiseid mälestusmärke, kui paikkumist sõda inimese väärtust näitavad, jalal hoiavad. Ja võib-olla seetõttu veelgi olulisemaks on peetud sõja haudasid kus sageli ei teata kõiki neid inimesi, kes sinna maetud on, nende nimesid, kus ei ole kõigi puhul andmeid, kes nad olid ja kust nad tulid. Kuid nendegi elu, nende kaotatud õlu väärtust püütakse esile tõsta, hoides nende hauad korras ja hoides neil mälestusmärgid. Ning palvetades puudub tal nende, kes on läinud üle ajapiiri ja endi eest, et me suudaksime õigel hetkel õigel ajal seista omal kohal. Nii nagu see tarvilik on, nii nagu püüdsid seda need, kes 55 aastat tagasi siin võitlesid ja langesid. Kaamel. Samas paigas võttis sõna Eesti kaitseministeeriumi esindaja Hannes Walter. Armsad kaaseestlased, mul on siin mapis tänase sündmuse puhul kirjutatud kõne valmis olemas ka kaasas Eesti vabariigi kaitseministri tervitus teile kõigile, mille ma olen aus ja nii edasi anda. Aga kui ma kuulasin seda, mida siin täna on juba räägitud ja ma ütlesin selle väga ilusa helis suvise päeva peale siis ma loobun nende sõnade rääkimisest, mida ma siia kõnesse olen valmis kirjutanud loobun sellepärast, et viimase 10 aasta jooksul, kus me oleme saanud suhteliselt vabalt välja öelda oma mõtteid ja tundeid omaenda kodupinnal oleme me tegelikult täitnud ühe aukohusemaksnud ühe auvõla selle põlvkonna ja nende meeste ja naiste ees keda me kuna siin mälestame. Nad ei ole enam koostatud, nad on meie keskel. Nende auks ja mälestuseks on pandud mälestuskivisid. Me oleme rääkinud leinast ja kannatustest terve meie ühe sugupõlve läbi Heikseldamisest aja hammasrataste vahel. Ja kas ei ole nii, et me oleme vahel natuke palju rääkinud leinast ja kannatustest. Kas ei ole nii, et me kipume vahel ennast haletsema hakkama? Vaatame ringi. Me oleme olemas, vaadake neid lapsi, kes seal on kogunenud. Seda on eesti lapsed. Rahvas ei ole kuskile kadunud. Vaatamata kõikidele nendele ajaloo süngetele, keerdkäikudele, milles viimase 100 aasta jooksul on läbi käidud.