Elus, mis, kes ja ta sees oli, ja veel head. Kes vaatadel hingede sisse jäitlemis hingitseb seal kes osa Kosovo posu Kõigus sonistuse pusa, Smi. Kes? Koso kosub. Kui pusasoni, siis ta, see, kuidas me Kes mõtleb veel elule mõtet kes ilusas ilusas? Täiskasvanud räägivad alati lapsepõlvest, öeldakse, et see on väga ilus aeg, et see jääb inimestele alati meelde ja muidu minule meeldib rohkem laps olla. Mulle nagu ütles ka vahepeal suurel juba omalttööl käimised, töömured, et kas läheb hästi. Ja Mulle mängida lapsepõlves näiteks lõbustuspargis käinud siis kihtid telgiga matkamas käia ja põnev ja mõtled, et nüüd tuleb karu ja noaga kroon meie metsas väga vähe. Sellepärast karu muidu looduskaitse all ka looduskaitse, kus sa sellest kuulsid? Ning selle ma käisin, ma ei teadnud, et hundinuiad on looduskaitse, eks sellepärast on ka tore laps olla, et iga päevaga saab nagu kogu aeg midagi uut teada. Kas siis on palju huvisid ka rohkem, kui näiteks kuuled mingisugustest asjadest ainult väga vähe siis, siis pärast hakkad uurima seda asja tuleb välja, et see asi selles asjas sugugi vähe. Igal hetkel tuleb midagi niisugust ette, mida uurida ja mida tahta teada ja. Kummaline, ja tore, võib-olla see esmaavastus lennukisõidul, et näe, see, mis suur saab korraga ikka väiksemaks ja väiksemaks. Mida aeg edasi, seda vähemaks jääb neid esmaseid kohtumisi millegi väga üllatavaga. Mõned neist aga kipuvad hoopis unustama, et olid kord lapsed ja panevad pahaks väikese inimese siirust ja vallatust uudishimu ja mitteteadmist, et mis on, mis ja kuidas. Meil on kiire. Üks toimetus ajab teist taga neid hetki. Mine olla iseendaga, anda aega läinud ajal ja sündmustel endast läbi rännata on vähe. Nüüd õhtul, kui pisikesed juba unemaal, nüüd vastan selleks rohkem mahti. Sest oleme ju kõik pärit ikkagi oma lapse tulemast. Täiskasvanu ellu võtame kaasa oma lapsepõlve ja sellega koos ühe osana ka mänguasjad aga nendega koos helluse ja fantaasialennu ja kujutlusvõime kõik selle, mis neist mänguasjadest peaks alguse saama lapse külla muidugi väga määrav. Just need mänguasjad, mis on juba lapsepõlves olnud armsad, need on suurel inimesel ei jäänud meelde lapsesse suhtuma väga tõsiselt ei tohi võtta seda nii, et oh, laps ei saa aru või et ükskõik milline see mänguasi on just võib-olla lapsele tehtud mänguasi, raamatuillustratsiooni jutt, muinasjutt, kõik see peab olema võib-olla hoopiski parem isegi kui täiskasvanud oma, sest täiskasvanul on juba maitse välja arenenud ja kui tema saab ühe halva asja kätte, siis ta lihtsalt ei taha teda. Ei, ta ei vaatagi teda, aga laps võtab valimatult kõik, mis talle pakutakse. Ja sellepärast ongi oluline, et see, mida meie talle pakume, oleks kindlasti väga hea. Temal on ju see määran tuleviku suhtes tema emotsionaalse ja esteetilise kaasanud. See suhtes näiteks kui meie loomi ükskõik milliseid hakkame kavandama, kujundama esimene nõue oleks, et loomi ei ole kuri. Et mitte hirmutada lapsi. Muidugi. Meie mänguasjad, meie teeme siin polümeer, kummistav täispuhutud mänguasju ja vahtkummist. Mänguasi võib olla tehtud nagu päris ja võib sealjuures olla väga tinglik. Ta ei tohi mingil juhul olla igav ja tuim. Ta peaks olema, mis lapse särada, fantaasiat, tahet mängida. Ja õpetaks armastama loomi, eks ole, mänguasi linnalastele, loomadega vähem kokkupuutumist üldse ja nendel on siis väikene kodune loomaaed, mida meie Est muutub mänguasjadest on päris lihtne muretseda, sest saab panna, need kästi õhtul ja hommikul jälle kõik teistpoolt tuba mänguloomi täis. Tegelikult on meie võimalused tehnoloogiliselt ja tehniliselt üldse küllaltki piiratud ja meil on suureks mureks oma töö teostamisel selle läbiviimisel just lisakohustus, arvestada meie endi võimalustega meie tehase võimalustega meie materjalide võimalustega samadel põhjustel kasutama küllalt vähe või peaaegu üldse mitte mänguasju milliseid saaks omavahel kombineerida. Tõsi, tehas korvab siin sporditarvete osas nihukest mängulist momenti, ütleme siin lihtsalt pallid, muud taolised tooted meil kunstnikele jääb siiski üle võimalus, mida me oleme siis jõudumööda kasutanud lihtsalt luua pigem dekoratiivvorme, meeldivad nad, kui on asi õnnestunud muidugi päris pisikestele lastele, noorukitele, täisealistele. Meie töö ongi selline, et eks meie mängose pead ka suurtele meeldima, sest et valib lapsele ema mänguasja põhiliselt täiskasvanud inimene. Aga nii nagu üks õnnestunud lasteraamat meeldib ka suurele ja väiksele võrdselt hästi, siis ka õnnestud mänguasi on selline tavalise deta pakub lõbuga suurele inimesele suurema osa oma ajast veedab laps päevas mängides ja kui tema suhtleb oma mänguasjaga on oma nukkude ja loomade vastu õrn ja hoolitsev ja, ja põhiliselt ta ju jäljendab oma mänguga suurte inimeste elutegevus, siis needsamad omadused arenevad temal just mängu see niisugune esteetiline ja eetiline moment, see jääbki minu meelest püsima juba suurenenud. Esimesena mängu äsja, et nad võivad saada elukutse valikul väga otsustavaks. Kui kellelgi on, kas praod teesel või autovõidusõidurada poisikesel ta mängib sellega päevatel, tekib huvi selle elukutse vastu juba, kuidas seda juhtida ja kuidas rongi üldse liikuma panna ja samuti kõik kõik teised mängu asetatud. On üksikuid komplitseeritud tõrjealase muidugi kus inimene seda ei ole saanud kõige väiksemast peast mõeldagi, aga mängumomendis on ta sees olnud kuningad mingis mängumomendis alati taolise, siis olukorra tähtsust rõhutades kindlasti meiega koos oleks võimalikult palju ja võimalikult laias diapasoonis pakkuda lastele mänguvõimalust mängu ennast. Ja muidugi erinevad on need vahendid. Võtame siin spordi tarvetest muusikariistade nii ja vastavalt võimetele jõukohase selle siis vastavalt eale, sest et lastegi iga hakkab ju siin päris kõristist pihta ja võib lõppeda kuskil noore inimese riiulikontserdile. Kas te vahel sellest ka mõtlete niimoodi, et kui ma suureks saan, kui ma suureks saan, Eliko jumal, lapsed on ja seda kamatuid isegi. Mina ei mõtle selle peale nii suurtel praegu ega sellele sageli ei mõtle, aga no vahel isa-emaga arutate näiteks, kelleks saada. No ja siis selle kohta teine, mina hakkan kõne alla, on tulnud minul näiteks Saaremaa arstiks või sinna kuskile metsakombinaati näiteks inseneriks. Jah, külanõukogu, mina mängist kindel laudele kavatsesin Saaremaal Saaremaale elama, nivooülikooli lõpetatud. Miks sa tahad päevane minna elama seal seal väga hästi koera, mida või? Aga ei tea, mida sa seal ülikoolis võisid õppida? Mina õpin ülikoolis tööd kummis koolis instituudis ja mina hakkan vist inseneriks. Väga palju meeldib see töö, saab näppu lõigata mõnikord. Ja siis või ei, eks ma mõtlen, väga palju olen teinud kaarti, maakaarte joonistanud ja topograafilised märgid on, mul juba peavad peas kõik ja mina kumensioneerikseistasime, hakkan kunstnikuks. Aga siis igasuguseid pilte, nii kerged on väga huvitav, mõned pildid on niisugused, et ei saa aru. Aga lasteraamatute pildid ma annan teile, raamatutes on tihti väga harva selliseid pilte, et et ei saa aru nagu. Kosmiksilmaskop. Missugune peaks välja nägema üks tore, huvitav lahti raamat, noh, see on väga mitmet moodi. Mõnele lapsele meeldivad niuksed, hullemad lood, kus on hundid lüüa maha ja koletised väga palju niisugusi lapsi. Noh, ja siis on veel neid, kellele meeldivad ilusad ilusad kuningatütred ja kuningad ja ma võin siin kontrollida laste pealt, esiteks oma laste pealt nende sõprade pead ja siis kohtumistel lastega. Üks huvitav kogemus oli Viljandis oli sees, nendel oli väga tore õpetaja, ma kahjuks ei mäleta ta nime. Nad oskasid teha minu illustratsioonide põhjal õieti mitte põhjavaid juttude põhjal hoopis uusi raamatuid. Ja ma olin nii vapustatud, kui hästi nad seda oskasid. Maisem fantaasia ei, ei jõua nii kaugele teha väga hästi. Ja siis me leppisime kokku niimoodi, et nemad teeksid ise raamatut. No ma rääkisin muidugi igasuguseid tehnilisi asju, kavuses, makett ja mis asi see kõik tähendab? Ja hinnast isegi ja tiraažidest ja leppisime kokku, et nad ise kirjutavaid lood. Vanuseaste, esimene klass kuni kuues ise joonistad. Ta ütles, et ta oli fantastiliselt huvitav lugu, veel sain mina pakki ja seal oli üks üle 20 raamatu illustreeritud isegi hind peal ja kes on toimet sisuline toimetaja, kunstiline tase ja kõik peale. Ja siis olid lood niisukesed, esimesed, need pisikesed lapsed, nende oli vajadus sõpruse järele ja see on neile kõige tähtsam teema ja siis olid vahepealsed lapsed, nendel olid juba igasugused väga romantilised laadse, isegi armastust laad ja kõige viimane Nendele nõiad, no absoluutselt kõik, need olid niivõrd vapustus, ma võtsin need raamatut, kõik läksin kirjutas komiteesse ja kaubast ja näitasin, et vaadake, kui andekad ja toredad ja just no ma ei tea, seal on tegelikult ju ka niukene, pedagoogiline probleem, eks ole, kuidas laps areneb ja mis temale meeldib, et et lastele meeldivad küllaltki julmal asjad, näiteks krimi muinasjutus on, kõik väga, ei olnud, eks ole. Punamütsike noh, aga lastele meeldib seal see just selle remondi tõttu just see dialoog hundiga. No ta kindlasti mängib seda kodus oma emaga, minu lapsed on ka kangesti armastan, nõidasid ja kõik, nad ütlevad nüüd oma peast, siis ma pean igatahes mingisuguse hirmsa koletisega kuskile sisse toppima, muidu ta polegi mingi lugu. Ja arvatakse, et kui lastele meeldivad ainult niisugused hea lõpuga lood, siis ma vaidleks vastu, sest on ka neid mõnes juhtimisel võtavad küllaltki korralt ja nad kuidagi tahad seda hästi vastu ja tahavad jälle seda kuulatavust. Kuidas sünnivad teie kangelased, ma pean kindlalt Kinni autorist seepärast, et mina pean ikka autorid aitama niimoodi vajuta või, või vanasti kirjutatud, siis ma pean kinni selle autorimaast, tähendab, kust on pärit näiteks Anderseni, ma tegin seda kena muinasjutuga liisiti hirmsa huviga. Siis ma igal juhul pean kinni Taani maast kostüüm ja olustik ja ja siis ma mõtlesin väga palju ainestiku vanadest maalidest ja eriti madal maa kunstnikud on väga hästi orustikulisi asju maalinud omale saali pilte. See on väga palju aidanud muidugi mitte mingeid kõiki kunstnikke ja kostüümi ja kõik see, minu arvates peab see ka olema tähtis lastele. Ta tutvub juba selle olustiku ja ajalooga. No ja siis muidugi mis siis veel on, mul on oma kujutlusvõime lihtsalt. Minul on väga tähtis, kuidas laps seda võiks näha. Mis temale võiks lähedane olla. Ja selle tõttu ma ei tea, ma olen märganud, et ka lastele meeldivad need, mis mul endal on enam-vähem välja, aga ma olen seda märganud. Loe mulle muinasjuttu, räägi veel. Ja Meil õhtuid muinasjutuga. Kuigi jah, 10 toimetamist on kodusel toimetada selle lisaks veel päevamured ja mõtted homsele. Võib jätta lapsega tegelemata, jätta ta omapead, jätta ilmaga sellest oodatud muinasjutust. Võib jah ja võib ka lapsega nii-öelda üle tegeleda. Kus on siin meie mõistmise ja mittemõistmise, headuse ja kurjuse arukuse ja lolluse mõõdupuu? Selle algus? Väike tark karikakar, palun õpeta mulle olemist ühena paljudest ja ometi iseendana ja kuidas sa peidad oma südamevalgete kroonlehtede vahele ja kuidas tarvitada päikesearmastust, nõnda et seda kõigile jätkuks. Selle luuletuse luges naine Hansen, kes tänavu kevadel lõpetas Tallinnas keskkooli. Need võib nüüd selle septembri alguses öelda, et see koolipõli on läbi. Minul on hea meel selle üle, et nüüd nii on minule koolilt kahju. Jah, ta on kerge tunne praegu olla. Jah, on hea meel selle üle, et ma ei pea õppima midagi sellist, millest mul minu arust elus mingit kasu ei ole ja mida mul elus kunagi vaja ei lähe. Nii et võib öelda, et see lapsepõlv on läbi, aga palju räägitakse sellest, et mis me oleme oma lapsepõlvele tänu võlgu ja ja mis sellest head on kaasa võtta. Aga kas on midagi, mis peaks ka lapsepõlve maha jääma, mida ei taha kuidagi kaasa võtta? Mina arvan, et lapsepõlvest peaks kaasa võtma selle, mis on sinule omane ja mis sa ise oled aga maha jätma selle, mille täiskasvanud oma staatust kasutades on sulle peale surunud kasvatusega kodus ja koolis. Nagu külge pookinud Jah, mul on tunne, et lastele sisendatakse kuidagi hirmu elu ees, et ära sa seda tee ja ära sinna mine. Minu arust noorsooteatrile on väga hea etendus, jonni ja seal on otse nagu rusikas silmaauku öeldud sellised sõnad umbes, et et hirmuga, et, et laps võiks ära surra võtavad vanemad lapselt elu ära. No umbes selline mõte oli. Või on nii, et sind kohe hoitakse, küpsetatakse homse päeva jaoks, aga sellega tänane päev. Kui kaob ära jah, et kogu aeg, see homne homne, aga millal sa seni kui sa seda homset ootused on juba mardisurm käes. Aga loeme vahepeal. Ja siis räägime edasi elust. Jalgel. Heledal hommikul on meri tulnud meie õue. Ma vaatan ringi ja näen. Süüdlane istub kaljunukil ja püüab päästa kuuesiile märjaks saamisest. Siis asub ta jällegi orelit tallama ega taipa kett. Nii tõuseb meri uuesti talehviva kuueni. Kuidas sa seda teed? Küsin põlvini vette summades? Ma ei tea, vastab ta. Tõin oma oreli siia ja ta tuli mulle järele. Kuula muusikat, kuula muusikat, mühisevad lained, siis saad kõigest aru. Nii et siin on, siin on küsimus, siin on nagu pool vastust, see on omamoodi müstika, see vastus. Seisuretuses. Nojah, piht küll. Ja, ja tähendab ju siis elus on ka nii, et ega ei ole olemas lõplikult valmis vastuseid, et kuulaja, mõtle järele. Jah. Seda peakski võib-olla lapsepõlvest niimoodi kaasa võtma või seda peaks kõige eelkõige õpetama lapsele ise mõelda ja ise uurida, ise vaadata, ise kuulata. Kas need on selle suve luuletused enamas enamuses ja sellepärast ongi noh, võib-olla kohane neid nüüd sügise hakul lugeda. Nii või teisiti, üks etapp elust on ikka läbi, see, mingil määral peaks kokku võtma see luulelooming senise elu. Kas on tunda mingit muutust nagu iseeneses? On jah, aga mitte sellepärast, et nüüd üks etapp läbi oleks. Ma ei ole eriti kunagi kooli eriti tähtsaks oma elus pidanud, ainult ma olen pidanud seal käima, sellepärast ma olen püüdnud seal võimalikult hästi õppida selleks, et ülikooli minna. Et niivõrd erinevatel aladel neid teadmisi antakse, nõutakse tundub ballastina siis, kui on endal väga suunatud huvi. Ta annab ka, aga ta annab, ühesõnaga nagu kuidas nüüd öelda mingi assortiikarp, et et kui tahad ühte asja, saad nad kõik korraga võtma. No nii see paraku on, aga väga väga paljud ju ei teagi, enne mida nad tahavad, nad peavad kõik need kommid läbi maitsma ja siis leidma. Vaat seda tahan ma. Matemaatika, kommid ja füüsikakommid. Keele kommitsia. No aga nii vanalt juba juba teavdis maitse sul on nii varalt, nii palju neid kompvekke enam ei taha kuivanud noh, nii selles vanuses ütleme 16 17 siis juba enam-vähem teada. Siis tekib koolitüdimus selles mõttes, et ma kõike ei taha, ma kõige sööja ei ole, aga ta on just seda, mis mulle meeldib, ainult noh tunnistust on vaja ja viisi on ja tuleb läbi süüa ennast keskkoolist lahtised luulelehed, siin on üks pealkiri absoluudi otsingule. Varem kui teised jõudsime maailma lõppu. Mis pettumus? Ei vaimurikkusi, ei avastusi, ei kuulsust, korjasime vaid mälestuseks paar kivikest teelt mis algas maailma lõpust. Mõtlesin siis, et ehitan vähemalt oma onni maakera kesku eriti suuri tõdesid ja vajalikke vanasõnu sisaldavatest raamatutes tuhnides sain tarvilikke teadmisi selle asukoha kohta Peraspiraadastra ümise siin pikka teed käies sammude taktis. Kui aga ristiga märgitud kohta saabusin, selgus, et keegi on minust juba ette jõudnud. Siis ma mõistsin, et ilmas ei ole õiglust ja heitsin oma raamatut tulle. Maailma keskpunkti asi on siis siis muidugi huvitav sest et kuskil sa pead olema? Ei, ma arvan, et seda ei ole, kuskil, ei ole ja oma tugipunkte, eks ta ole alati seal, kus inimene ise on. Paraku see nii on, see ei olegi võib-olla egotsentrism, et mina olen maailma naba vaid noh, minust see lähtub, see, need kaugusid ärati vahel räägitakse, et küll see on kaugel, millest kaugel, järelikult minust kaugel asi on enese lähedal, eks ole. Nii et, et noh, mingil määral, eks iga inimene siis ise peab selle keskpunkti leidma ja n iseeneseruumis ja ajas kohale panema. Ja, ja praeguse kohalepaneku aeg on aga nüüd võib-olla veel rääkida sellest noorusest ja täiskasvanuks saamisest tervele, sellele põlvkonnale 70.-te lõpupõlvkonnale on ette heidetud seda, et nad on targad ja teavad palju. Aga, aga noh, nagu sotsiaalselt ei ole küpsed või elu jaoks ei ole päriselt küpsed. Kuidas tundub ise selle põlvkonna liige olles? Ma ei oska öelda, sest ma tean ainult iseennast vaat sellest keskpunktist lähtudes, aga ma arvan, et, Võib-olla meie noortel ongi see viga, et nad oma arust on saanud oma kauge tähe või sinna maailma keskpunkti juba jõudnud, aga minu arust. Te ei tohiks sinna inimene iialgi jõuda, vaid ta võimeline oleks see ta elu sinnapoole püüa saada sinna kunagi jõuaks. Need teelolekut ehk. Kas ei pane ahastama see, et ümberringi on nii palju märksõnu, tee, juhatusi, saladuste avanemisi, kuskile ka saladuste saladus ja lõpmatusse lõpmatus millest sul aimugi ei ole. Sest sa oskad lugeda ainult ühes keeles. Kui tore oleks kõnelda lindude, loomade, puude ja tähtedega. Aga mitte iialgi ei õpi sa seda tegema liiga hästi räägid toda teist keelt. Viie aastaselt ma mäletan ennast aga nelja aastaselt. Et siis siis ma pidasin päevikut ka, no ei pidanud neid ise ja see on tore asi ja suvel jah, eks ikka natuke kirjutasin küll, mida päevikusse inimene kirjutab, seda, mis päeva ajal juhtub. Mida ta tähtsaks peab muidugi, muidugi, iga inimene võib kirjutada ka kasvõi terve päeva reziimi, mis tal toimus. See pole veel kõige olulisem, peaasi, et kõige tähtsam osa oleks. Võib-olla isegi tähtsam on see, kas päev oli rõõmus, hea. Enamasti ongi jaa, onni. Mikk Mikiver. Öelge, kas teil on veel aega oma lapsepõlve peale mõelda? Meenub aeg-ajalt ühte teist lapsepõlvest. Mulle paistab nii, et sellistel inimestel, kes kunsti valdkonnas töötavad, nad, nad ei pääse, sellest looming see suuresti ikkagi toitub lapsepõlvest. Ja, ja nüüd ma olen teadlikuks saanud, et on olemas lausa selline teooria et kõik inimesed, kes tegelevad Ja mälestustest ja ka alateadvusse talletunud kogemustest ja piltidest toituvad. Ja nii saab mulle siis selgeks, miks see nii on minugagi olnud ja kuskil ma pean ütlema, pärast kolmekümmet 32 33, oli selline intensiivne murdumine selles ajas, siis tulid nagu järjest nii nagu filmid jooksid mu eest läbi lapsepõlve mälestused, huvitav, kas siis selleks, et et need juba tegelikult nad talletuksid, ma ei usu muidugi, et, et kõik on meenunud, ma arvan, et mõndagi seisab veel ees. Sellised kohtumised on toredad. Sellised mõtterännakud. Lapsepõlve. Mulle meenub nii, et mida ma lapsepõlvest kaasa sain, mida ma ei osanud varem hinnata kui alles juba täiskasvanuna analüüsivõimelisena. Mulle esimesena meenub üks suur suur usaldus, isa usaldas mind hirmsasti, ta suhtus minusse nii palju, kuna kipun mäletama kui võrdne võrdsesse. Muidugi petsin mitu korda seda usaldust. Tolleaegne maailm on noh, avastamise maailm ja ei suuda ju valikut teha. Hea ja halva vahel niivõrd, niivõrd täpselt ja mõndagi vallatust sai tehtud, aga kummaline oli see. Selle usaldusega. Paralleelselt käis kogu aeg selline mitte aususe nõue vaid aususe võimalus. See usaldus kutsus esile aususe, mis tähendab, kui ma olen mingisuguse lollusega hakkama saanud. Siis ma mäletan juba, et ma ise peaaegu tajusin, et see oli lollus ja siis tema kõrval istudes tundsin Võrumaal see kõik kõik oli, mul oli, oli piinlik ja siis ta tavaliselt ka mitte enam ei tegelenud selle rumalusega, vaid siirdus juba nagu üldisemate küsimusteni juurde hakkas analüüsima inimesi, keda ma enda ümbert tundsin. Ja ma mäletan niisuguseid õppetunde, niisuguseid vestlusi tema töötoas Kitzbergi bareljeef all mul veel sisse Kitzbergi armastus juba kuskil nii nelja, viie, kuue, seitsme aastaselt või siis ma mäletan, et ta andis mulle võimaluse, tähendab tõusta tema kõrvale seal, nii nagu veel üks mees perekonnas, sest minust eespool oli kolm naist, ema ja kaks õde ja ja siit tekkis austus tema vastu just läbi selle sedasama, et ta mind mind ikka ja uuesti tähendab, usaldas. Ja hiljem selgus, kui ma juba täiskasvanud, et selles oli hirmus palju armastus tema vastu ja, ja kuigi ta oli selline kinnine ja natuke kare inimene on, ma sain aru, et temagi ilmselt armastas mind. Ja reageeringud on jäänud meelde noh, emotsionaalse mõttena Nad on ehedad ja äkilisemad ja toimusid kohe. Aga ema lõhnas ka selle tõttu teistmoodi ja ja ilma temata ja ilma tema lõhnata ei oleks maailm olnud tasakaalus, ei oleks olnud harmooniline, mida, ma arvan, püüdis mu isa mulle ka selgeks teha, et et maailm väljaspool mind on terviklik, suhteliselt harva plaaniline kuidagi suunas otsima. Patsime inimeses sisemisi väärtusi ja samal ajal noh, kogu elava loodusega suhe ja ma usun, ma lapsepõlvest sain kaasa küll selle, mida ma muidugi tahaks, et iga laps saaks niisuguse terve psüühika riigikogu, selle sellise usalduse õhkkonna ja mitte budistamise õhkkonna, vaid nagu mees mehega asju seletada. Ja see ilmselt noh, kaasneb ka mingi tundekasvatus. Ilmselt oluline osa jääbki, ma usun täiesti ma olen proovinud ka oma pojaväelasele kuskil ikka kujunemisaastad sisemiselt psüühilise tasakaalu ja kõige, kas inimene ikka valmib kuskil seal, nii kolme ja poole aastani võib-olla neljani pärast seda hakkavad tulema teadmised, kogemused ja kõik nii edasi ja nii edasi. Aga see pisike Banknaga sisemiselt tervikuks suhteliselt vara. Kui ma teie juurde tulin, õigemini, kui, kui me seda saadet tegema hakkasime siis nii mõte läks peaaegu nagu iseenesest selle kallik saare luuletuse juurde. Veendumus. Nüüd, kui ma teie juurde tulin, siis nutsin selle raamatu kaenlasse. Minu meelest on see nagu mingi tõotus Ilus asi on ta küll ja terviklik peaaegu kõikehaarav, sellega, mis on välja öeldud ja sellega, mis jääb otsesõnu välja ütlemata, aga mis mahub suurepäraselt sellesse luuletuse mahub ridade vahele ja sellise soovi palve võiks kaasa anda kõigile lastega. Tegemist on laps, London on nagu kuu ja isa ja ema on siis päike ja ma ei hakka. Aga kumb on, kumb siin on? Juba oleneb, kas on tegemist tütarlapsega või poisslapsega ja üks saab siiski väikeseks ja sealt hakkab ta kuu rohkem valgust saama ja teine maa vaid ümber tema tiirelda je koosi ümber ümber päikese tiirelnud, ainult et ta peaks olema samad targast gravitatsioonilises niisugust tasakaalus. Kõik see asi, et seda võetakse oma loomulikult siis, et maa tiirleb ümber päikese ja et ei tekiks hiljem sellist vastuolu, siis kui Kopernik arvasid, et maa ümber päikese tiirleb, nüüd siis ei tahtnud keegi seda tunnistada. Et päike peab ikka ümber maa tiirlema nagu asja naba kõikidelt kes lapse ümber on ja kelle ümber laps nõuab loomulikku arusaamist asjast ja täpset enesehindamist. Ja kui sa tahad, et lapses egoism ei hakkaks, siis, siis on oluline isenda, egoismi vaos hoida ja talitseda siis siis me saame küll ja tervikliku ja normaalse, harmoonilise tasakaalus oleva hingeeluga lapsel lapsepõlvest välja aidata ja mis tast edasi saab? See sõltub muidugi palju ümbruses, aga me teame, et tal on selline elavhõbe see hoiatega päha kaalus nende tõugete vastu, mis maailm talle anda. Et selles pole nukrust. Ainult lapsed võivad sülelda kevadet. Ainult lapsed võivad nautida maailma, nii, et see ei tee kellelegi valu. Kujutelmad käivad nii kaugel, et ei leia enam teed tagasi. Tunded käivad nii kõrgele. Mõtted käivad nii sügaval, sügavus neelab nende üdi. Kes endast välja tungib. Jõuatechisse, kes tühjusest tagasi pääseb, leiab midagi endast ikka veel ootavana. Kui lapsikud on päikesed mõelda ainult niiviisi lõõmata ja löömata. Kui lapsikud on laulud, mõelda ainult nii viisil lennata ja lennata. Kui lapsikud on lootused mõelda ainult niiviisi lummata ja lummata. Ja kui lapsik on veel armastus? Mõeldamatu, mil määral võib ta juua jäia muneda oma austavate ulmade nimel oma põgusete pettumuste nimel oma rahutute rõõmude nimel oma valitud valude nimel lammutavate lahkumist eelõhtute nimel. Üllatavate naasmise järelhommikute nimel unede nimel, mis ennustasid ilma seda usutukski ärkamist nimel väikesel võluvail lagendikel keset õeluse tumedaid tehnikuid, karge lõhnaliste kuu kombitsate nimel, mis panevad hinge kihelema rändavate, kodutute tähtede, varjatud ärevuse nimel ununenud mängule nime Lutumatunud mägedes kustumatut uskumuste nimel ilu nimel, mis kunagi pole ilmaaegne õnne nimel, mis alati võinuks varem alata. Kirgede kibeda õndsuse nimel, lembemeloodiate kuuldamatute kulminatsiooni nimel, tugeva tuule nimel sinu naeru purjedes. Sinu pisarate nimel, mille eest pole kuhugile peitu minna. Kohustuse nimel kannatada, vajaduse nimel vabaneda. Elu kõikvõimsuse nimel. Armastuse nimel, mis ei talu tardumust, anun sind. Ära tee lapsele oma hinges haiget. Jääb soovida teile veel meeldivaid kohtumisi ka oma lapsepõlvega ja tartu homset. Mosaiigi tõid teieni Mari Tarand Haldi Normet, Hille Simm, Helju Jüssi, Anne Grünberg ja Annebarczyk. Pärast südaööd jätkame muusikaga.