Ma käisin tema juures ka eile istusin tema kõrvale ka lausunud esiotsa sõnagi. Ei, mitte sugugi seetõttu, et mul midagi öelda poleks olnud või et tema poleks kuulanud. Ma lihtsalt ei öelnud midagi, sirutasin jalad välja ja istusin, mul oli hea. Üldse tundsin ma end tema seltsis paremini kui muidu isegi kui meil millestki rääkida ei olnud. Eile istusin tema kõrvale, niiet teda ilusasti vaadata võisin. Mulle meeldib, kui ma saan talle otsa vaadata, siis tunnen palju kindlamalt. Isegi siis, kui me istume päris päris vaikselt, nii et hingigi peaks kinni hoidma ühegi hääle ja sõnata, nagu meil ei olekski, polekski olemas. Kas sul on mina, ütlesin ma, talle ma tulin. Ega mul ei olnudki erilist põhjust, lihtsalt astusin mööda ja nägin, et sa siin oled. Kas sa mäletad veel, kui ma viimati siin käisin? Muidugi, mäletad, kuidas see saakski olla, et mitte mäletada? Ega ma ei tahtnud sind solvata, mitte sugugi tahtnud, mulle ei oleks niisugust tobedat mõtet pähegi tulnud ilma peale ei oleks, aga mul oli siis kõik väga halvasti, väga halvasti. See kukkus nii totralt välja, et ma seda sulle seletama hakkasin. Õigupoolest ei oleks tohtinud seda teha, aga ma ei suutnud end tagasi hoida ei suutnud. Kuidas olin ma võimutama, pealen, sel viisil vihastada? See ei mahtunud mulle pähe. Tuul puhus tema juuksed segamini ja need vajusid ta näole. Lükkasin juuksed ettevaatlikult kõrvale, mitte just palju. Natukene. Ma ei oleks mingi hinna eest tohtinud sellest numbrit teha, aga siis tundus see mulle nii kohutavana, nii vastikuna, kui miski üldse olla saab. Ja kui sellest rääkima hakkasin. Aga siis ainult seetõttu, et miski minus tookord kihvatas, et kõik minus kohutaval kombel kees. Ma lihtsalt ei suutnud ennast tagasi hoida. Oleksin võinud selle alla neelata ja midagi ei oleks juhtunud mitte kõige vähematki. Keegi poleks isegi teada saanud mitte ükski hing. Aga võib-olla see mind just ärritaski. Võib-olla just see, et mitte keegi, mitte kunagi siis hakkas mu südant närima, hakkas koledasti piinama, et ma lihtsalt ei suutnud. Eks pean ma seda taluma, miks sa ei vasta, sai oskakski? Sina mitte, kui järele mõelda, siis ei olegi midagi öelda, mitte midagi ei saakski olla. Järgmine kord tooma sulle vaiba kindlasti toon. Mul on juba päris piinlik, et ma seda senimaani teinud ei ole, oleksin pidanud taipama. Ometi käin ma sinu juures juba pikka aega, nii pikka aega. Ütlesin, maju vahtisin taevasse. Tegelikult on see vist küll inetu. Endast räägin, ma kujutan ette, kuidas see sind tüütab. Võiksime millestki muust rääkida, millestki hoopis kõrvalisest, et sügis on alanud, et päikest on nüüd ikka vähem vähem kui sa mulle meeldiks näitud, kuidas ma vihkan süüdist. Kõik muutub halliks, ainult mingit tihedat massi, mingit kuradima putru, milles kusagil ei tea, kus kohas elad. Ma võiksin sulle rääkida, kuidas ma nina vastu aknaklaasi lömmi surun ja udust läbi püüan vaadata. Siis läheb meel mustaks nii mustaks, et südamest puhub jäine tuul ja sa ei oska arvata, on see sügisest või on sügis sellest, et ta seal puhub? Tema huuled olid tihedasti kokku surutud, justkui oleks talle Timm millegi vastu, millest mina ei teadnud. Ta nägu oli valge nagu marmor, kohendasin ta mugavamalt lamama. Tal mõnusam oleks, tal just mitte eriti ebamugav ei oleks. Mul hakkas tõeliselt häbi, et ma tema peale karjunud olin, kuigi mul polnud selleks mingit põhjust ega saanudki olla. Lõppude lõpuks olid tema ju ainuke ja mina polnud taibanud talle isegi vaipa tuua. Isegi seda polnud ma suuteline meeles pidama. Oleksin ju ammu pidanud aru saama, et ma pean talle selle tooma. Siis hakkas päike langema, ta kadus seda kiiremini, mida rohkem ma tahtsin, et ta veel jääks. Kasvõi natukeseks hetkeks. Ma tulen uuesti, ütlesin ma talle. Ma tulen päris kindlasti ja toon sulle selle vaiba. Ma lubasin. Ma tahtsin veel vaadata, kas temaga on hästi. Ei näinud enam midagi, päris pimedaks oli läinud. Kui ma koju kõmpisin, pidin käega teed Kovama, nii pimedaks oli läinud. Täna läksin, ma jälle, läksin juba hommikul vara. Aega jätkuks, vilistasin rõõmsalt, sest ma olin teki kaasa võtnud. See oli soe villane tekk, siniste ruutudega. Ma hüüdsin teda juba kaugelt ja lehvitasin käega. Seadsin ta jalad sirgu, mässisin teki sisse ja istusin tema kõrvale. Ma tulin jälle. Võib-olla on see üldse esimene kord, kus ma häbi ei pea tundma, et ma siin sedamoodi käin. Vähemalt on mul niisugune tunne. Ma ei arva, et sa selle teki pärast pahandama peaksid. Õigupoolest ei nõudnud minult mingit vaeva mitte kõige vähematki. Mõju, tõin ta selle jaoks, et iseennast rahustada sest nüüd on mul selline tunne, nagu oleksin ma midagi korda saatnud. Tead, ma tunnen end kõrvust tõstetuna, päris piinlik, see, nii on. Joonise mulle vajalik, et ma sellist rõõmu tunneks. Iseasi, kas on ikka õige, ma rõõmustan ainult sellepärast, et ma seda tegin. Aga kui mõelda, siis on see ju loomulik. Õige tavaline. Aga kui ma ennast pisut paremana tunnen, kui ma tegelikult olen, siis pole selles vist suurt midagi. Või arvad sa teisiti? Sellest ei ole midagi halda, ega ju. Ma viskasin tema kõrvale pikali ja vaatasin oma lubivalget nägu. Soli marmor nagu valge marmor, üks kärbes kõndis seal ringi, Mabeletasin ta kähku minema, et ta ei segaks. Siis viskasime jälle pikali ja tundsin end päris hästi. Tegelikult oleks mul sulle nii mõndagi rääkida, alustasin ma ääri-veeri. Mis ma peaksin tegema, kas on ikka päris õige, et ma tookord selle maha vaikisin? Et ma selle alla neelasin? Ega vist ei ole? See ikka ei ole vist niimoodi, et ma ära pean kannatama. Kas sa tõesti uskusid, et see mulle sugugi korda ei lähe? Mis siis sellest, et ma kannatliku meelega olen. Kas see otsustab midagi? See ei loe mitte kui midagi. Ma ei usugi, et sa nii võisid mõelda. Kas on siis tõesti põhjus, kas see on siis põhjus, et see just minuga nii pidi juhtuma? Tema mantel oli eest lahti vajunud, aga ma ei pannud seda tähele, õigemini ma ei tahtnud seda märgata, sest ta ei vastanud mulle ainsagi sõnaga. Lõppude lõpuks võiksid sa siiski öelda, miks ei peaks mulle ütlema, kas sa siis tõesti ei näe, kaua ma siin juba tolgendan? Luua mingit erilist lugupidamist üldsegi mitte. Ma tahaksin ainult teada, ainult teada, mõistad. Miks peab see niiviisi olema? Tema mantlihõlmad vedelesid kahel pool laiali ja tuul lehvitas neid sinna-tänna, aga ma ei püüdnudki neid sättida. Miks oleksin ma pidanud seda tegema? Muutusin üha vihasemaks, ausalt öeldes sain ma kohe päris tigedaks. Ma ei suutnud enam maas istuda, vaid tõusin ja kõndisin edasi-tagasi nagu vangivalvur. Tegelikult on see üsna imelik. Sa ei pane mind üldse tähele mitte karvavõrdki. Vaena räägin, räägin, aga sina ei tee kuulmagi. Võib-olla sa arvad, et see ei lähe mulle korda? Võib-olla sa tõesti arvad niimoodi? Aga sel juhul pean ma sulle küll ütlema, et sa eksid. Ma tahan, et sa vastaksid, sa lihtsalt pead seda tegema. Sa oled ju kohustatud. Mu hääl muutus valjuks ja kiledaks ja kostis palju kaugemale, kui see vajalik oleks olnud. Põlvitasin tema kõrvale. Oleks isegi sosistada võimud, aga ma ei suutnud end pidada. Sul ei ole ju sooja ega külma, mis minuga toimub. Sul on kõik ükstapuha, said ennast sugugi välja. Miks sa siis arvad, et sina mulle korda peaksid minema, ah vasta, vasta ometi. Kui ma su käest midagi küsin? Siis oled sa nagu haud, ei kippu ega kõppu. Miks just mina pean seal loll olema, kes sinuga iga päev patravas käib? Üle pea on mul tunne, et ma siia enam ei tule, mitte kunagi, mitte kunagi. Kas sa lõpuks ometi taipad, mida ma tahan sulle öelda, kas taipad? Räägi, räägi ometi üks sõna, üksainus sõnama, palun. Haarasin tal rinnust ja raputasime, raputasin kogu jõust. Tema pea vajus taha kookuga ja kolksetes vastu maad. Suu venis inetult lahti ja mulle tundus, et ta irvitab. Mul hakkas ühe hetkega Bastik. Lasin tal kukkuda, ta ajus pehmelt, selline nagu liivakoti jalad krõnksu. Sel hetkel ma vihkasin teda. Jätsin ta niimoodi vedelema ja tormasin minema. Praegu ma mõtlen, et ma tegin valesti. Võib-olla ei oleks tohtinud. Ma ei oleks pidanud nõnda tegema, oleksin võinud kannatlikum olla õige pisut kannatlikum. Mis õigus oli mul sedamoodi talitada ja miks ma süüdistan kõiges teda, teda, kes ei ole mulle iialgi liiga teinud. Aga järsku paistab homme päike, soe, kollane päike lausa usun, et see on nii, jah, kõik saab olema hoopis teistmoodi, hoopis paremini. Ma olen selles veendunud. Kui mul ei oleks olnud seda tobedat vihal võib-olla saab veel midagi parandada, kui mitte kõik, siis vähemalt osagi. Isegi see valmistaks mulle rõõmu, isegi see. Ma näen ju sinna tagasi, kindlasti ei lähe. Ma arvan, Ma loodan, et ta mõistab mind. Ta lihtsalt peab mõistma. Ma teen heaks kõik, kõik, ma lähen sinna tagasi, homne.