Me ei tundnud teda ära. Ta astus uksest sisse ja lobistades vihmamantliga. Ta oli üleni märg, tema juuksed tilkusid veest, vesi nõrgus vihmamantlil ja nirises seda mööda põrandale. Me nägime teda seal niimoodi seismas, kui ta oli sisse tulnud ja vaatasime teda ega osanud midagi ette võtta. Me seisime kobaras ukse juures ja meid kogunes sinna aina juurde. Tema seisis lahtise ukse juures ja uuris meid veidral pilgul. Meid oli palju, aga tema ei lausunud sõnagi ja aina vaatas meie poole. Tal olid hallid silmad. Sinna, kus ta seisis, tekkis pisike, üsna pisike loik, sest tema riided olid läbi vettinud, nagu ta juuksedki. Vesi tilkus põrandale ja sinna oli moodustunud loik, kus ta oma kingadega tammus. Meil hakkas piinlik. Me arvasime, et peaksime teda kuivatama, sest see oleks viisakas. Oleks väga kena, kui me seda tõepoolest teeksime. Ainult mõtlesime nii, kuid ei julgenud seda talle öelda, sest ei olnud kedagi, kes oleks esimene. Siis me ütlesime talle, me ütlesime, et ta võib oma mantli seljast võtta, kui ta tahab. Aga me ei küsinud ta käest midagi. Ei küsinud isegi seda mitte, kust ta tuli. Ei tahtnud talle haiget teha, sest tal oli külm. Tema silmad olid hallid ja meile tundus, et kui vihma ei 100-ks, siis võiks isegi arvata, et need on pisarad, mis ta põske mööda veerevad. Aga see oli vihm, mis 100.. Me kuulsime, kuidas õues ladistas. Sa võiksid saalis jalgu puhata, kui see sulle meeldib, sosistas üks meie hulgast päris vaikse häälega. Sa võid päris kindlasti saali tulla, hõikasime menüüd kooris ja meil oli hea, et teda aidata võisime. Ja ka seetõttu, et me seda temale öelda söandasime. Me ei tahtnud teda liigse peale tükkivusega tüüdata. Sest mida oleks ta sellest arvama pidanud, kui me aina teda aidata püüame? Kui me näiteks demomand vägisi kuivama paneksime? Kui see sulle meeldib, siis võiksid sa saalis ringi uidata ja muusikat kuulata. Muutusime me üha julgemaks, sest arvasime, et saame talle rõõmu valmistada, kui sa talle vajalik peaks olema. Meil oli ju valge saal, valgete seinte ja valge laega saali põrandat kattis imeline vaip mis täielikult summutas meie sammud, kui me sellele astuma juhtusime. Ja nii polnud meid kunagi kuulda, kui me saalis viibisime. Saalis oleks isegi esineda võinud, kui oleks olnud kedagi, kes seda soovinud või tahtnud oleks. Või ei olnud meil julgust. Oh oleks olnud keegi, kes sellest kas või salamisi unistanud oleks. Kuid seda ei võinud teada, sest meie ei pärinud kunagi midagi. Sa võiksid muusikat kuulata, lükkasime teda ettevaatlikult saali poole. Ta vaatas meile otsa, tal olid hallid higised silmad. Võib-olla oleks ta tahtnud rääkida, aga sel juhul ei saanud temast aru, kuid me ei küsinud midagi. Me ei oleks seda isegi siis teinud, kui oleksime teadnud, et see polnud vihm, mis ta näolt nirises. Aga see 100., kuulsime, kuidas ta õues ladistab. Ta vaatas saali ja jäi imestunult seisma. Sa uurid meie saali, küsisime temalt ärevalt, kuid õige viisakas toonis. Meil on valge saal valgete seinte ja valge laega. Meil on vaip, millele võib sedamoodi astuda, et ei kuule ühtegi samm. Proovi. Ta astus aeglaselt saali keskele ja teda ei olnud sugugi kuulda. Ja kui me teda näinud ei oleks, siis me oleksime võinud arvata, et teda ei olegi. Ta jõudis sinna, kus seisis klaver, must tiibklaver, millel muusik kunagi sedavõrd kaunilt mängis, et me tükk aega plaksutasin. Aina kordasime talle, et me ei unusta seda kunagi, kui ta ükskord surema peaks. Ta puudutas klaverit sõrmeotsaga, õige arglikult ja kõheldes. Teil on valge saal ja must klaver, pöördus ta meie poole. Ta tõstis klaverikaane ja pühkis klahvidele tolmu. Keegi ei mängi seda enam. Hõikasime meie koorist, et seletada. Muusika mängis, aga tema on surnud. Me kuulame nüüd niisama, ilma, et keegi meile mängiks. Ja siis jäävad kõik rahule, sest igaüks kuulab seda, mis talle kõige enam meeldib. Ja mida ta tahakski kuulda. Ta vajutas sõrme ühele klahvile ja klaver tegi häält, kõrget kaevlevat heli. Kas muusika on surnud? Küsis ta meie käest. On ta siis tõesti surnud? Ei tahtnud ta uskuda. Ta on kindla peale surnud, selles ei ole üldse kahtlust. Hüüdsime me ikka kooris ja meie hääled moodustasid kireva kõlaga lohiseva ansambli, millest me väga ehmusime ja sedamaid suud kinni panime. Ta on juba ammu surnud, kinnitas üks meist autoriteetselt, et ta ei arvaks, et me õigust ei räägi. Sa võid meid uskuda. Miks teda täis toppisite? Küsis ta meelt ja pani klaverikaane kinni. Te olete tema täis toppinud, nii istuma sättinud. Me vaatasime talle kõik otsa ja siis uurisime tähelepanelikult muusikut, kes klaveritoolil istus. Kas Medoppisime halvasti, kui see nii on, siis peatse meile andestama, sest seda me küll ei soovinud. Muusik näeb välja nagu elus Usumeid mõjuma, mäletame, kuidas ta klaverit mängis. Sisse ei olnud tolmune taastusmuusiku juurde ja kompas seda käega. Ta haaras muusikule õlast ja raputas seda tugevasti. Ta raputas seda nii et meil tekkis hirm. Kas ta seda mitte ära ei lõhu, sa rebid õla katki ja vat pudeneb põrandale, hoiatasime teda. Siis ta jättis muusiku rahule ja istus põrandale. Ta istus raskelt ja pingutusega, sest ta oli väsinud. Ta jäi kuidagi mõttesse ja vahtis tükk aega muusiku poole ja oli nii kaua. Me ei teadnud, millest ta mõtles, sest ma ei olnud teda iial varem näinud. Ta oli lihtsalt tulnud. Aga meie ei tundnud teda ära. Ja nüüdistuste valge saali põrandal ja tal oli hallid silmad. Kas ta mängis ilusti, küsis ta meie käest, justkui oleks selles kahelda võinud. Sa ei pruugi selles kahelda, vastasime meie. Me kuulasime teda igal õhtul, kui ta meile mängis. See jäi meile igaveseks meelde, nii et me talle ütlesime, et kui ta surema peaks, siis ei unustame teda kunagi ära. Me mäletame miks teda täis toppisite küsis ta meie käest, aga meie ei mõistnud talle vastata. Kuulame parem muusikat. Soovitasime talle, et teda natuke rõõmustada. Kuulame muusikat ja unustame selle, kui see sulle peavalu valmistab. Ta ajas end vaevaliselt jalgadele ja lonkis aegamisi ukse poole. Ta ei küsinud enam midagi. Ta oli väsinud. Kaua sa juba sedaviisi rändad? Küsisime meie, aga ta ei vastanud sugugi. Ta isegi ei jätnud hüvasti, vaid kõndis otse ukse poole. Ta läks tagasi, kust oli tulnud. Aga seda ei tea öelda, kuhu, sest me nägime teda esimest korda ega teadnud temast midagi. Sa lähed ära. Hõikasime teda, jooksime talle järele, sa lähed siis minema. Tal olid hallid silmad ja läbimärg mantel, see tilkus ohtrasti vett, mis sorises niredena põrandale. Ta lahkus. Ta väljus uksest ja asus teele, mis kulges otse pimedusse, nii et meil polnud kuna aimugi, kuhu see viis ta krampis väsinult edasi ja iga samm viis teda meist kaugemale. Ta oli juba poolenisti ära läinud, kui me vaatasime talle järele ja oleksime tahtnud talt küsida. Oleksime küsinud, kuhu sa õieti lähed, seal pole ju midagi. Siiski veel enne kui pimedust ta silmist kaotas, hõikas keegi. Hei, kuhu sa õige lähed? Seal pole ju midagi. Ta pöördus ja vaatas tagasi. Tal olid hallid silmad ja vihma 100. tema mantlile. Tema juuksed olid märjad ja vihmapiisad veeresid neist näol ja siis mööda põski alla. Kui poleks sadanud, siis me poleks teadnud, et see on vihma, mis ta silmades läikis. Aga see oli vihm. Me kuulsime, kuidas õues ladistas.