Tere, mina olen Maria Lee Liivak, eetris on üheksanda veebruari kultuurikaja. Tänased teemad. Veebruarikuu jooksul viibib Tallinnas Rüütli tänaval üks galeriis residentuuris näitlejana tuntud Riina Maidre. Vestlesime galeriis residentuuri esimesel päeval, kuuendal veebruaril nii residentuuris Riina õpingutest ja elust ning kunstist. Aitäh veebruarikuus laupäeviti kell kuus näitab Riina Maidre üks galeriis oma residentuuri vilju. Esimene esitlus ongi juba täna. Äsja esilinastus filmikassett karikakramäng kaks, mis koosneb kolmest lühifilmist. Seal on elile. Nonii, film, aitäh, et sa minuga juhtusid. Katrin Maimiku ja Jan-Erik Nõgisto film foto ning Andres ja Katrin Maimiku film hõbepull tänases kultuurikajas ongi sõna- Andres mainikul. Ühtlasi on saates kõlav muusika pärit nii Riina Maidre Jamaica londi postu kandalt kui Andres Maimiku lühifilmist Hõbepulm. Ent kõigepealt just täna paar tundi tagasi avati avalikkusele Kadrioru kunstimuuseum, mis läinud aasta juulikuust saadik remondi seal olnud. Ning lisaks muule põnevale on muuseumi avanäitus vene realisti Lea reepyni elust ja loomingust Soomest. Eelmise aasta juulikuust suletud olnud Kadrioru kunstimuuseum. Avas just täna paar tundi tagasi publikule uuesti oma uksed vahepealsest remondist ja sellest, mis Kadrioru kunstimuuseumis toimuma hakkab. Räägibmuuseumi direktor Kadi Polli. Mis selle pooleaastase remondi jooksul muuseumis muutunud. Aga see ongi, et kuna minul on niisugune sisevaade mulle vahepeal tundub, et muutunud ei ole midagi, aga tegelikult on muutunud hästi palju selles mõttes, et et võib-olla kõige suurem muuseumile väga kasulik, aga külastajale üsna nähtamatu osa on olnud CO2 kvoodirahast finantseeritud remont, mis on võimaldanud Kadriorgu lossil vahetada katus. Ja teha ka niisugust kõike seda kliimat, muuseumi kliimat, parandavaid töid, et mis peamiselt küll jäävad lossihoone enda nii sihukesele, ülemisele korrusele, et inimesed, mis kõik torudega juhtunud on või ventilatsiooni ja kliimasüsteemidega, aga kindlasti see muuseumil hästi oluline eriti vana kunsti muuseumile ja on ka aknad saanud nii-öelda tihendatud ja kõik näeb just selle maja enda seisundi mõttes palju parem välja kui enne. Küll aga võib-olla publikule niisugune natuke negatiivne üllatus, et oodatakse, et Kadrioru last tervikuna seest ja väljast on täiesti uuesti sündinud. Siis tegelikult lossi fassaad läheb loodetavalt remonti nüüd 2013. Aasta. Aga nii, et ühelt poolt on olnud see muuseumile hästi oluline CO2 raha ja muuseumi selliseks keskkonnasäästlikumaks ja sõbralikumaks muutumine. Aga teiselt poolt muuseum ise võtnud ette palju või siis kultuuriministeeriumi muuseumi. Me oleme sest ennekõike külastajatele mõeldud, ruume uuendanud ja nende interjööri uuendanud ja vahetanud ka mitmete ruumide kasutust ja läbi selle kliima paranemise saanud muuseumi kasutusse ruumid, mis ennem ei olnud selleks sobivad. Et ma ütleks, et võib-olla kõige olulisemat muuseumi enda jaoks, et olid kindlasti see, et meil on nüüd uus pood ja pood on tõesti midagi, mida töötades muuseumis on aga samas ka külastades muuseume sest on selge, et sa võid teha ükskõik kui head näitust ja seda peab muuseum nagunii tegema oma sisulist tööd. Aga et tegelikult see muuseumimaja peab pakkuma sellist tervikelamust, et kui sul ei ole seal väga head poodi väga ilusat ja õdusat kohvikut, mis Kadriorus on klassis, on kindlasti vajalik, kui seal ei ole niisuguseid viisakaid, tualette, ruume, ja kui seal ei ole väga häid ja meeleolukaid haridusruume siis tegelikult see tervikelamus vaid suhteliselt kannatada, et kui saad kuskilt mujalt negatiivse kogemuse, et siis ei pruugi seal muuseumis käia, hoolimata heast näitusest jääda võib olla väga hästi meelde. Ja mul on nagu hästi hea meel, et me oleme saanud, et kui Kadriorus on üldse olnud alates siis sellest lossimuuseumina avamisest aastal 2000 on olnud väga intensiivne, väga hästi toimiv haridustöö, et tõesti eriti see sihtrühm kuskil viie kuni 11 aastased on armastanud väga Kadrioru lossis käia, meil on tihtipeale olnud, ütleme 1000 last kuus, kes on käinud muuseumi haridusprogrammides. Et noh, tore mõelda seda hüpet, mis on muuseumimaastikul toimunud, et kui lossi tehti 99. aastal ta avati muuseumina siis tegelikult selliseid ruume nagu haridus, tööruumid, neid üldse muuseumisse ei kavandatud. Küll oli mõeldud tuba fotograafile, et selle tõttu kõik need ruumid, mida me kasutasime haridustööks, ei olnud selleks mõeldud, neil ei olnud piisavat ventilatsiooni, need olid niisugused põlve otsas kohandatud selleks tööks. Aga nüüd on nad tõesti siis nii ventilatsiooni kui kõigi sisustuse ja loodetavalt selliste kõige nagu meeleolu poolest väga sobivad selleks, et me saaksime seal teha neid publikuprogramme nii väikestele kui, siis kindlasti ka täiskasvanud inimestele. Ja näiteks laste sünnipäevad on väga populaarsed alati olnud Kadriorus. Et ma praegu just on hea meel neid programme kirja panna ja alustada, et sellepärast, et need tingimused on hoopis teised, kui nad enne olid. Mis muuseumi poolt koostatud haridusprogrammides veel sellist uut ja atraktiivset võiks olla? No kõigepealt muidugi need uuenenud ruumid, aga selleks, et, et meil on alates juba 2000.-st aastast on tegelikult, et seda niisugust lossiteemat, et see on meie omapära nende haridusprogrammide tegemisel, et loomulikult me oleme ka ainuke muuseum, kes tutvustab vanemat väliskunsti üldse Euroopa kunstiga erandit Eestis. Aga et kuidas seda atraktiivselt teha, et meil on olnud, need muuseumipedagoogid on olnud nimetatud lossi daamideks ja meie haridus osakond on lossikool ja seal tõesti käivad lapsed nii et nad käivad üks, kaheksa korda aasta jooksul, et iga kuu üks tund, kus siis vaadatakse erinevaid teemasid ja nad saavad sealt tõesti sellise oma õpetajaga siis just nimelt nende klassiga või nende rühmaga ennekõike tegeleb kui varasemalt meil olid sellised, kuidas öelda natuke Ajalooga suhestuvad kostüümid, mida need lossidaamid kandsid ja mis lastele, aga mis seal salata ka täiskasvanutele väga meeldisid, et oli ikka sellist niisugust kaharat, seelikut ja lossiliku tunnet. Et siis me nüüd selle remondi valguses mõtlesime, et tahaks ka kuidagi, et see lihtsalt ei oleks natukene vanaaegne, vaid et pigem see võiks olla Eesti kaasaegsete moekunstnike looming. Et nemad mõtleksid selle baroki peale ja Kadrioru lossi ja Euroopa kultuuripärandi tähenduse peale, et kuidas seda tänapäeval siis lastele näidata. Üks, viis, kuus moekunstniku on väga personaalselt suhestunud selle teemaga teinud igaüks ühe kleidi mis just sellega siis Mariti Ilisson, Prits Amazon on erinevad kunstnikud, kes on selles kaasa löönud. See on tõesti väga toredad tulemused, on need, nad ühtepidi on nii-öelda vanast inspireeritud ja barokist ja teistpidi on nad väga kaasaegsete Igase moekunstnik on säilitanud ka selgelt oma joon. Ja see oli just meie taotlused, need kleidid oleks erinevad. Arvata võiks. Et just muuseumi avamise esimestel päevadel on teil kaunis kiire seal mis päevakavas on. Lisaks siis sellele, et muuseum on ise justkui taassündinud, eriti, sest tema alumine korrus on meil tegelikult ju ka avanäitus, mis on väga nimekas, et tegemist on hilja reepyni suure vene reality näitusega, keda me ei näita mitte niivõrd sellist, et just seiliaareipin vene kunsti suur nimi, vaid me tegelikult näitame tema hilisperioodi ja seda Ta on väga tihedalt olnud seotud Soomega, kuna ta elas Karjalas ja et tema niisugune suhe soome kultuurieluga kahekümnendatel oli täiesti huvitav ja väga vähe uuritud ja selle tõttu, et ta elas nii-öelda Karjalas ja olid seotud Soomega on soome muuseumidel väga mitmeid väga huvitavaid reepyni töid, eelkõige satename kunstimuuseumil ja me olemegi teinud, see näitus on kooslus atenamiga, me ei ole laenanud reepyni töid Venemaalt juurde, vaid me näitame just seda osa reipini loomingust, mis on olnud Soomes ja me oleme teinud sellest ka kataloogi, on hästi hea meel, et kui tundub, et tihtipeale, et nende suurnimede või suurmeistrite juures ei ole enam seda uut aspekti kuigi palju, vaid need on lihtsalt nii-öelda nime pärast külastajate meelitamiseks tehtud näitused. Et siis tegelikult see konkreetne materjal reepyni kohta on olnud tõesti väga uus, et on jäänud lihtsalt, et kuidagi selle vene ja soome kui ida ja lääne kultuuriruumi vahele, et vene kunstiteadlased ei ole seda reepyni materjali üldse näinud ja Soome kunstiteadlased ei ole sellega üleliia tegelenud kõigi keelebarjääride tõttu, et nüüd see kataloog, mis me tegime tõesti ühendab seda vene, soome ja siis eesti kuraatorite teadmist ja vaatenurka reepynile, nii et tegelikult me ootame inimesed mitte ainult vaatama neid uusi uut sisekujundust ja uuenenud garderoobi, uuenenud poodi, uuenenud haridusruume, vaid me ootame ennekõike vaatama Repini näitust ja meil on publikupäevade, täna käivad juba erinevad publikuprogrammid, aga pühapäeval on siis veel eriti tiheda kavaga publikupäev, kus meil toimuvadki peaaegu iga täistund algab mõni ekskursioon kus siis saab vaadata vastavalt huvile, kas kuraatorid tutvustavad reepyni näitus, neid toimub nii eesti kui vene keeles neid tutvustusi või siis on võimalik vaadata just seda uuenenud lossi, et niisugune ringkäik, lühikesed toredat ringi vaatamised, kus siis on kaasatud ka lossi sisearhitekt või siis arhitekt, kes tegi seda tööd, et see ei ole üldse lihtne ülesanne mõelda, et tegemist on ühe Eesti olulisema muinsuskaitsealuse hoonega või muinsusobjektiga, et sellel on omal niivõrd tugev keel, et suruda või mingis mõttes valada seda Kadrioru lossi Eestis Parimat barokkarhitektuuri näidet tänase kunstimuuseumitingimustesse, et see ei ole üldse lihtne, et Mari Kurismaa on siis tõesti selle niisuguse ühtepidi seda baroki hoides teistpidi kaasaegset joon sisse tuues seda minu meelest väga õnnestunud saavutanud ja seda ta siis ka näitab. Kadrioru kunstimuuseum. Täna jälle pärast poolt aastat remonti avatud muuseumist, rääkis direktor Kadi Polli. Ja külastajad on muuseumisse väga oodatud. Aitäh. No. Mis ma Äsja esilinastus kolmest filmist koosnev filmikassett karikakramäng kaks. Ja usutlen üht režissööride standres Maimikut, tervist. Tere. Kuidas need kolm filmi sellise kasseti moodustasid? Lõpuks? Gravitatsioon oli alljärgnev, et kõigepealt valmis film foto, mis oli nagu mõeldud alguses üheks lühifilmiks, mille stsenaariumid toetati rahvusvahelises noorte filmitegijate toetamise projektis Nici Moza. Ja mis oli kirjutatud minu abikaasa Katrin Maimiku poolt ja siis nad lavastasid selle koos Jan Erik Nõgisto ka see valmis juba ülemöödunud aastal. Ja samal aastal siis Elina Naan meist täiesti sõltumatult, et filmis üles siis avafilmi, mille nimi on aitäh, et sa minuga juhtusid ja need filmid eksisteerisid teineteisest sõltumatult senikaua, kuni valmis ka film Hõbepulm, mille me filmisime süles eelmisel aastal. Ja mõni aeg hiljem helistas mulle helina näol, et tal on üks film tehtud. Et kas ma ei leiaks sellele kuidagi mingit kodu, et kas me ei saaks nagu filme koos näidata. Selleks ajaks oli meil tekkinud juba plaan, et võiks panna filmi Hõbepulm ja fotoühte paketti, siis neil oli teatud selline ideoloogiline ideeline lähedus. Ja siis me võtsime helina filmi ja vaatasime läbi ja tundus, et ta sobib sellesse mentaalsesse välja, mida meie filmid esindasid ja siis me võtsime ta Campoja nii moodustuski, kassetid, mis siis hiljem sai nimeks karikakramäng, kaks. Nimi karikakramäng kaks tuli sellest karikakramäng, üks oli juba tehtud, ehk siis esimene originaalne karikakramäng, mis olid valminud aastal 1977 ja kust debiteerisid präsukuseks sellised klassikud nagu Peeter Urbla, Peeter Simm, Arvo iho, Arvo Kukumägi, noore ja ilusa sireda poisina kes teeb ka päris sellise mõjuvõimsa rolliga karikakramäng kahes. Ja tegelikult ega meil alguses ei olnud plaanis ennast siduda filmiga karikakramäng, lihtsalt kui me hakkasime nagu nimevariante kaaluma oma kassetile siis erinevad nimed siis ühtede teiste või kolmandate osapoolte poolt kriipsutada läbi ja siis me muudkui ketrasin ja ketrasin seda lotoveskit, kuni tuli nagu kellelegil plahvatas, et see meenutab väga sellist, seda karikakramängu või jumala kahju, et see nimi on võetud. Aga mis oleks, kui teeks siis sellele jätkufilmi eksis karikakramäng kaks ehk ehiks ennast natuke võõraste sulgedega oleks natuke selline provokatiivne, pretensioonikas noh, ütleme siis kinoajalooteadliku publiku jaoks ja mitte kinoajalooteadliku publiku jaoks, siis lihtsalt kõlab hästi karikakramäng ja noh, ka see pealkiri ise viitab teatud sellisele nagu seisundile, et oled sa armastuseks valmis ihalled olla ihaldatud ihaldada ise aga samal ajal ka natuke nagu ühtaegu kiusatusest teiste aegu nagu kõhklusi, et kas ikka noh, et kas tasub elu muuta, kas ühesõnaga selline kriisihetk kriis positiivses tähenduses, et sa oled muutusteks valmis, aga samal ajal natuke kardad nende muutustega kaasa minna. Iga on erinev, aga probleemid on sarnased. See mentaalne väli, mida sa mainisid, ongi võib-olla ühest küljest kokku võetav, erinevate vanuste ja selliste argiste probleemide ja emotsionaalsete olukordade kaudu. Aga millist pilti tänapäevast see filmikassett püüda üritab? No esiteks, kõikide filmide tegevus toimub kaasajal, kui see esimene originaalkarikakramäng üks siis välja tuli, et seal oli tegevus paigutatud kuskile Eesti aega või minevikku, igal juhul siis need praegused, siis karikakramäng, kaks need filmid paigutuvad kui tänapäeva ehk siis need on nagu kaasaja inimesed kaasaja probleemidega, kaasaja ootuste ihalust, kaasajaga hirmudega ja nende asjadega, mis siis üritatakse lillevaiba alla pühkida või kappi ära peita selliste nagu varjatud saladustega. Et noh, et selliseid asju on muidugi igal ajastul, aga. Ma saan praegu kõneleda filmi Hõbepulm eest, mille režissööriks ja kaasstsenarist, eks ma olin siis seal me tahtsime nagu portreteerida ühte sellist kõige tavalisemat Eesti peret, kes üritab siin elus hakkama saada luu oma sellist väikest nagu mikrokosmost ehitada maja, luua endale nagu sellist mõnusat sõprade ringi, üritada üleval hoida sellist ideaalse pere kuvandit. Mees, naine, oma maja, laps kuidagi on elus hakkama saadud. Aga see kuidagi see idülliline pilt käriseb igast otsast. Et see maja ei saa kunagi valmis, hakkab järgmisest otsast lagunema. Juhtmed ripuvad samuti abielu, mis esialgu nagu tundub nagu väga sihuke üksmeel kooslus olevat samamoodi sisekonfliktides vaikselt miilavate sisekonfliktide all nagu mureneb. Ühesõnaga, luukered kolisevad, kappisime hirmus. Aga noh, sellegipoolest üritatakse välja kiirata sellist nagu ideaalse perekonnamudelit. Ja paljud asjad, mis võiks nagu rääkida, selgeks teha, tegelikult inimesed ei räägi omavahel, mis tähendab, et need konfliktikolded ei kustu. Kindlasti filmid ei ole seotud kaasaja ka selles mõttes, et nad ei ole nagu kohutavalt sotsiaalsed või poliitilised või püüdja midagi paljastada, midagi nagu kuidagi hoiakuliselt paika panna, et nad on pigem sellised introvert vaatlusfilmid pigem nagu kunst, kui ajakirjandus. Siin ei saa muidugi päris mööda sellest, et hakkab jälle pihta, mis on ETV-s jooksev sari ja hõbepulm kuigi kuidagi helilaadilt või stiililt väga erinevad minu pilgule tegelevad väga sarnase probleemiga ja sa oled sellest ka ajakirjanduses kirjutanud, et väljapoole mulje jätmise teema ja see, mis tegelikult sees toimub. Millest viimaste tööde kiindumus peresuhete ja just selliste varjatud struktuuride ja välise mulje vastu. Ma olen tegelenud juba aastaid pigem selliste sotsiaalse ja ühiskonda puudutavate küsimustega ja võimusuhete ja mingite avalike kuvandit sihukeste asjadega. Kast on mind hakanud huvitama järjest rohkem selline nagu see, mis toimub suletud uste taga. Et kui mul on dokumentalisti taust, siis võib-olla tänu sellele on mul kõrgendatud huvi piilumise vastu või selle vastu, mis, millised on nagu suhted kõige nagu elementaarsem tasandil siis nagu perekonnas ja paarisuhtes ja mis seal sõprus ja mis on nagu vanema ja lapse suhted, ühesõnaga selline eetiline sfäär, mis jääb väljaspoole siis sellist üldist sotsiaalset poliitilist diskursust, mis on praegu väga trendikas. Võib-olla tänu sellele, et mingisugune sisemine trots on, et kui kõik karjuvad kõva häälega, siis tahaks pigem vaikida šikilt või noh, ühesõnaga rääkida vaikselt ja, ja viisakalt. Võib-olla sette vanuse kasvades ka enam sellised loosungid ei köida, et pigem analüüsid või mõttekäigud või? Ma ei tea, targemaks. Igatahes on minu arust nagu perekond, kui selline nagu ammendamatu inspiratsiooniallikas mitte ainult perekonnast endast rääkimiseks, vaid ka noh, ütleme, ma ei tea, ühiskonnast rääkimiseks või või üldse inimsuhetest rääkimiseks või noh, perekonnas on kõik olemas, seal on nagu positsioonid, on võimuvõitlus, kiindumus, tüdimus, selline diplomaat ja seal on, ütleme, endast parema mulje jätmine. Kui lugeda juba neid psühholoogide teoseid, mis kõik analüüsivad suhteid perekonnas, siis siis see on võib-olla üks kõige-kõigem sfäär üldse, mis nagu representeerib ka paljusid teisi sfääre Praegune ühiskondlik ja poliitiline olukord. Kas see on ainult mulje või kas see tulenebki sellisest, nagu sa ütlesid, trendikas karjumisest või see tõesti on kuidagi eriti hapuks läinud? Ma arvan, et kuidagi praegast, see on natuke trendikas selles suhtes, et midagi katastrofaalselt hullu ei ole, kui me nagu meenutame aastakümnete lõikes või ütleme, viimase aastasaja lõikesed, millised ajad on olnud paremad ja millised on halvemad, kuigi Artur Alliksaar ütleb, et ei ole paremaid halvemaid aegu siis mul on jäänud tunne, et meil on suur privileeg Meiegi elada sellises Eestis, mis on võib-olla kõige paremas vormis üldse läbi aegade. Meil on iseseisvusdemokraatia, meil on eneseteostus võimalused, meil on, piirid on lahti, meil on võimalus rääkida oma keelt, teha oma keeles neid asju meil on võib-olla tugi ka Euroopa liidu poolt, me saame teda sõimata, kui palju me tahame, aga ta on meil kuidagi nagu iki selja taga palju ka probleeme, aga ja ega see valitsus nüüd või noh, see riigivõim, mis meid siin kantseldab, ei ole kaugeltki ideaalne. Aga kui sa vaatad nagu pikas perspektiivis sihukeses linnulennult, siis ma ei saa aru, et mis millest selline hüsteeria? Me ei ole mingisugune Reformierakonna poolehoidjad, mul on hoopis teised sümpaatiad, aga ma ei leia, et meil oleks nagu midagi nagu väga probleemset. Et nad on, on, aga need on kõik instrumentaalse kuidagi lahendatavad, need küsimused. Ja mis puudutab seda, et üks või teine poliitik räägib, et me sureme välja, siis kõik on välja surnud. Ikka suuremad ja võimsamad tsivilisatsioonid selle küsimuse lõpetas, eks ole, ja seda alliksaare värsi teist poolt öelda, et ongi vaid hetk, milles oleme praegu. Mida filmi Hõbepulm tegemine sulle endale andis? Filmi Hõbepulm tegemine andis mulle häid kogemusi töötamaks grupi inimestega, sellepärast et seal vähest stseene, mis on nagu intiimsed, et seal on kogu aeg, oli võtteplatsil paarkümmend statisti, kellest moodustus selline suurepärane inimkooslus. Koor laulsid ja väike napsupudel käis ringi ja tikkisid, teemad oligi selline nagu poolpidune õhkkond. Kuna ma olen dokumentalisti, mulle väga meeldib, et seal lood olukorra või atmosfääri, mis on väga sarnane sellele, mida see peakski nagu esindama, ehk see, kui sul on nagu selline hõbepulmapidustus, siis ongi laud kaetud ja väike Miinake käib ringi ja, ja lauldakse laule, ongi selline natuke nagu perekondliku tähtpäeva tähistamise atmosfäär. Et sellisel juhul see tundub kuidagi nagu loomulik andis mulle võimaluse töötada koos selliste erakordsete näitlejatega nagu Anne Reemanni, Eero Spriit. Ta andis mulle võimaluse koos töötada Katrin Maimiku, kes on väga vägagi hea intuitsiooniga, ütleme, loojanatuur. Ta andis mulle võimaluse teha filmi, mis on nagu kaasajal päris korralik privileeg. Paljud filmitegijad lihtsalt mõtlevad sellest, et kuidas oleks teha filmijõud materiaalse tulemuseni. Et kuna filmi tegemine on üsna kulukas ettevõtmine, alarahastatud, nagu sa ilmselt oled kuulnud siis tahtjaid on palju, aga vähe on neid, kellel nagu reaalselt neid võimalusi Kui sa portrateerisid oma kulgu kuidagi, et suurtest struktuuridest väiksemate, nii ehk siis ühiskonnast ja poliitikast, peremudeliteni. Kas sa näed, et kuhu sa edasi suunduda tahad? Loomingus? Nad tegelikult tahaksin teha ühte armastusfilmi, ma tahaks veel inimsuhetest teha. Aga kus oleks sees nagu selline nagu tunnetest kõige intensiivsem ja ma siiamaani ei ole nagu seda riskinud teha, sest ma olen kõikide nagu nende niivõrd nagu vahetute ja kõike matvat tunnete portrateerimisel, et kas ma jään järsku jänni, et parimad kavatsen, tuleb välja nagu alati, aga mul on nagu tunne, et see hetk pole enam kaugel, kui ma olen nagu selleks valmis. Iseasi, kas, kes mulle usaldatakse, selline selline asi, et kes nagu ütleme, institutsiooni taha tulevad, sellele aga tahaks teha sellist nagu küpset armastusfilmi omade, väikeste kiiksudega. Mu lemmikkonn Ma olen ehk koht Veebruarikuu veedab Riina Maidre üks galeriis aga tegemist ei ole näitusega, vaid residentuuri ja eksperimendiga. Täna on selle eksperimendi esimene päev ja me oleme siin galeriis. Mis su plaanid on? Selleks veebruariks? Jah, ma olen ise kuulutanud välja, et see on residentuur pluss laupäeva õhtuti kell kuus temma avalikud noh, nagu šovingud või esitlused siis eesti keeles. Ja see, et ma veedan oma päevi üks galeriis ametlikel lahtioleku aegadel, kuigi siis laupäeva õhtuks ma panen nagu sihukse tärmini endal ka see kõik kokku võiks tähendada seda, et mina alustan siin praegu ühe võimaliku lavastuse tööprotsessiga. Miks ma teen seda galeriis ja miks ma kuulutan selle nagu ka natuke avalikuks, et uksed on alati lahti ja päeval ka võib keegi sisse astuda? Mulle lihtsalt tundub, et kuigi ma mu eesmärk näiteks võib-olla soololavastus, siis mulle tundus, et, et see tööprotsess võib olla palju rohkem nagu inimestega kohtudes ja suheldes. Et võib-olla sellepärast olen ma alguspunktiks nagu selle koha siin valinud. Iga kord, kui ma mõtlen näitleja Riina Maidre, siis ma justkui tahaks ennast kuidagi korrigeerida või öelda, et sa ei ole ju ainult näitleja, vaid ka väga hea laulja ja kuidagi väga laia haardega. Sa lõpetasid lavakunstikooli 2004 ja mis su edasised õpingud sulle toonud on? Edasised õpingud on käinud ka selles suhtes läbi erinevate teatrite või gruppide või truppidevi tööde, eks ole. Et peale seda, kui ma 2004. aastal lõpetasin lavaka, siis ma leidsin sealt edasi korraks ka draamateatrisse, kust edasi läksime Von Krahli teatrisse ja mõlemas teatris olin ma näitleja, aga kuidagi ja mina ei tea, nagu mingi pidev rahutus või vahel ka väga raskesti sõnad sõnastatav huvi on mind viinud koolidesse ka veel paralleelselt teatri kõrvalt. Et vahepeal ma käisin kunstiakadeemias interdistsiplinaarses, interdistsiplinaarse kunstiosakonnas või kuidagi nii, oli see nimi. Ja praegune kõige hilisem veel koolikäik, on mul olnud amsterdami teatrikoolis tasarts teatrimagister selles suhtes vahepeal ma enesemääratlemisel olen ka hädas, et eesti keeles, et mis sõna ma kasutaksin, sest et näitleja on natuke liiga kas kitsas või on see üldlevinud arusaam, et kes näitleja võiks olla on, on natuke liiga kitsas, sest minu jaoks samas kas ma julgen nende kohta öelda kunstnik, noh ma ei tea, siis ma juba armastan öelda, et vabakutseline kunstnik vabakutselise, kus nagu lubab mu jaoks seda, et aga vot teengi, mis pähe tuleb, sest et kedagi ei ole mu üle nagu valvamas. Noh, ja tegelikult ma identifitseerinud ennast ikkagi teatri kaudu ja ma ütlen, et ma olen teatritegija, nii nagu see on minu alguspunkt alati, et lava ja publik ja teatrikeel on ikkagi see, mis mind kõige rohkem huvitab. Isegi kui ma istun praegu siin galeriis, onju. Kas sa tajud, et näiteks näitlejal või kellel tahes, kes on läinud mingeid kunst õppima või ka tegeleb hoopis millegi muuga, et on mingi vastutus oma valdkonna ees? Ja aga seal tunnen mingisugust vastutust, ma tunnen, aga mina millegipärast nagu määratlenud seda hästi-hästi inimese enesearengukeskselt, et selles mõttes võib-olla lähenen väga egoistlikult, aga nagu, et ma tunnen, et kellegi teise ees ma kindlasti ei vastuta või või et Eesti teatri- ja edasiarendamise eest ma nüüd ka ei vastuta. Annan endast parima, aga, aga nagu see impuls, miks kuhugi kogu aeg edasi minna on, on ainult minust endast tulenev. Kas sul on mingi ettekujutus, kuhu sa tahad jõuda või on sellel teekonnal mingi kaugem siht? No sihte on ja mõned on hästi ka sellised praktilised, et kui ma tahan vabakutselise teatritegijana ära elada siis mu tööd peavad olema selles suhtes kas piisavalt kõnekad või lihtsalt nagu head, et ma saaksin sellist elu üldse elada. Ja see on minu arust üldse mitte nagu kehv siht ka, mida kogu aeg enda teadvuses hoida. Aga mida ma, kuhu ma oma töödes ja arengutes tahaksin jõuda, noh see käib nõtke projektist või ühest ideest või vaimustusest järgmiseni. Et seal ma usaldan seda, et asjad juhtuvad ka ja ma satun õigetesse kohtadesse õigeid asju tegema. Mingi baas, sisetunne on hästi tugev. Ja siis ma täpsemalt nagu sellised viisaastaku välja sinna peale ei mõtlegi. Kuidas Eesti vabariigi ühiskondlik ja poliitiline olukord sulle praegu tundub, mida sa kunstnikuna selles suhtes teha saad? Siinkohal ma arvan küll, et iga kunstnik peaks olema väga-väga teadlik sellest, mis ajas ja ruumis ta elab. Ja teadlikkuse all mõtlen ma seda, et vahel on kasulik nagu igapäevaasjadega ka siis nagu kursis olla, aga selle kõige all nagu mõtestada, et et mis võivad olla nagu mingid suuremad liikumised, sest see on põhimõtteliselt ka aines ju, millega su enda tehtud töö või kunstis suhestuma hakkab. Et see on ikkagi siin ajas ja nende inimestega ja selles nagu keskkonnas teadlik olek ja nagu kriitiline mõtlemisvõime on mu arust väga oluline igale kunstnikule. Teiselt poolt see on täitsa mul nagu selline subjektiivne seisukoht, et minu valik minu töös on ikkagi uskuda, et jah, see keel või need vahendid, mis on mulle kõige olulisemad ja kõige lähedasemad, ma saan läbi nende rääkida, ma saan nagu tänast aega ja, ja elu kõnetada oma kunsti kaudu. Ja ma ei arva, et kunstnik peaks või ma ei arva, et mina peaks väga palju võitlema nagu nende vahenditega, mida mulle tegelikult peale surutakse. Et ka sotsiaalmeedia või, või väga oma nagu sõnumi väljakirjutamine või kuskile ütlemine. Inimene tunneb, et ta jaksab ja saab ja suudab seda teha ja tal on ka nii palju nagu verbaalset oskuste, ütleme nii sõnastuse oskust. Siis see on vajalik ja mina jällegi usun, et minul on nagu mingisugune teistsugune kõnekeel, mis on tugevam. Et niimoodi saan ma nagu kunstnikupositsioonist aru ühiskonnas. Aga millisena sa näed seda aega ja ruumi või millisena sina seda teadvustab praegu? Pigem ma olen nagu sihuke optimist, et mulle tundub, et on piisavalt nagu lahtine aeg, et ma ei tunneta nagu väga suurt raskemeelsust või piiranguid. Aga noh, see on ka nii, nagu ma mõelda ise tahan, eks ole. Ja noh, kindlasti sinna nagu mängib tausta, minu isiklik sihuke nagu väike elukogemus, et kui ma olen tahtnud midagi saada või kuhugi minna, siis mulle tänapäeval ei ole nagu piire ette tulnud, et sõltunud mu enda nagu ettevõtlikkusest lihtsalt. Ja siis ma ei saa ka olla kuri, kuskil mingi lagi on väga madal või et vaimsus oleks nagu jõle rusuv. Ma ei tea siis kas tuleb natuke seda asja ise parandada või minna natuke teise kohta või selles suhtes ma nagu olnud vist niisugune optimist, suht-koht. Mis seisus on teie projekt PostUganda Maicelondiga? Seda ma võin natuke täpsustada, vastu kanda oli kõigepealt üks lavastus, millega läks võrdlemisi hästi, et merel viimati mängisime, seda selle aasta jaanuaris isegi Amsterdamis. Aga see nimi nagu jäi meile külge. Ja kui me maik londiga teeme ka muusikat edasi või nagu bändina ikka, üritame seal midagi aretada muusikalist. Siis me jah, kasutame selle vastu kanda nime edasi. Millega me muidugi tekitame paljudes inimestes sellise ootused, et seesama lavastus või etendus nüüd kestab edasi ja siis vahepeal oli nagu suur tõrge selle vastu, aga nüüd juba ka hirmsasti meeldib, et kui kõik kestab edasi, siis las kest kui nii, et teeme nagu muusikat siuksest, pooldajatraalses vormis nagu suhteliselt deklektilist ja postu kanda, nimi ses suhtes on seal täitsa nagu elujõuline ja see vaim elab edasi. Millisena sa praegu näed, hakkavad su tööpäevad siin galeriis välja nägema? Kolmapäevast laupäevani iga nädal, ma olen siin galeriis ja selles mõttes niisugune teatripõhine mõtlemine on mul ikka, et kui ma tean, et mul on laupäeva õhtul kell kuus nagu avalik esitlus või niisugune moment, kus ma kutsun inimesi et siis natuke on ikkagi oma peas see eesmärk, nagu sinna laupäeva õhtusse suunatud. Aga et oma päevi kavatsen ma sisustada hakkan ühest otsast lihtsalt peale. Ja esialgu on mu huvi nagu tekstiga töötamises. Pluss siis sellises jagatud kohalolus, et kaugele ma nagu julgen minna või kui lähedale ma saan tulla, et kui siin keegi inimene nüüd tulebki siia keset päeva mulle ka nagu vastu istuma, et missuguse kontakti saavutame. Samas on mul ju olemas üks tekst, mida ma ikkagi, mille kallal ma tahan töötada. Et kas tekst loob pigem distantsi või, või saame me selle kaudu mingi ühise kontaktiga loodud, et see on nagu esialgu see küsimus mul. Mis tekst seal? Eks ta on minu enda kirjutatud ja selline monoloogi laadne ilmselt aga piisavalt sihuke elamuslik või poeetiline, et see tekst võib endas juba sisaldada noh, nagunii erinevaid pilte, see on üks rännak, mis hakkab ka nagu ühest punktist peale ja hakkab aga kuhugi minema. Ja näiteks tekst ongi, et see ei ole ju valmis, vaid, vaid seda ma ikkagi hakkangi siin alles veel aretama ka. Et esimesed kolm lehekülge on olemas, sellest materjalist võiks siis ju midagi edasi välja kasvada. Ma mõtlen, et teatrilavastus või teater või siis nagu etendus veel aastase. Aga samas, kuna ma sealt tasartsistanud võtnud praegu akadeemilise puhkuse selleks, et et oma lõputööd, mis mulle on veel tegemata selleks nagu rohkem ette valmistada siis see loogika, mida ma kavatsengi oma kevadega teha, on see, et ma proovin iga kuu mingi lühikese lõigu läbi. Ja kas need kõik pärast kokku just ühe lavastuse annavad või annavad nagu materjali eri suundadesse, seda saab siis näha. Kas selline eksperiment tugineb millelegi, on sellele analoog välisteatris või mingites muudes diskursuses? Ja ma arvan, et sellesama sõna residentuur kaudu on, et nii nagu ka nüüd Kanuti Gildi SAAL korraldab residentuur, kus on tegelikult täpselt samamoodi, et et erinevad kunstnikud saavad valdavalt etenduskunstnikud, aga see ei ole nagu kriteerium. Saavad kuu aega Kanuti Gildi saali stuudios olla ja seal on ka mingid avalikud šovingud või siuksed, kokkuvõtvad momendid. Et residentuur nagu etenduskunstikeeles tähendabki tööprotsessi, kus sa saad vahepeal mingeid asju kellegagi ka proovida või kellegi peal proovida, et sa kutsud endale nagu siukseid nagu proovi publikut, kellega olla dialoogis, mis omakorda võiks siis selle protsessi ikkagi üsna nagu tugevalt mõjutada. Ma arvan, et sellist asja tehakse muidu nagu päris palju ja noh, ütleme siuksesse lavastamise põhisest teatris ilmselt mitte. Kui mõni inimene peaks veebruarikuu jooksul siin rüütli tänaval kõndima ja leidma, et uks on lahti siis millise meelsusega sa eeldaksid või tahaksid, et ta peaks sisse astuma? No selles suhtes, kuna see on ka minu jaoks tööprotsessi algus, et siis ma kindlasti ei ole siin galeriis ei viibi, nagu mingis seisundis rollis ei ole ma ka kostümeeritud ega, ega ei tea ka täpselt ise, mida ma täpselt nüüd siin kohe hakkan kõike tegema, minu poolest võib sisse tulla, aga täitsa tagasihoidlikult, sest et mul ei ole plaanis nagu kedagi ehmatada ega rünnata ega mingite küsimuste vastustega pommitama hakata. See algab ikka sellest, et ma ilmselt ütlen tere ja mina jään Riina ja nii edasi. Ega ma ei oska ise ka rohkem valmis olla sekskontaktiks, kui võib-olla inimene, kes tänavalt sisse astub see peab lihtsalt juhtuma. Sinu tegevusvaldkond tundub kuidagi nii lihtsustatult öeldes avangardipoolne, et kui sulle tehtaks pakkumine osaleda mõnes mööda Eestit liikuvas suveteatris või telereklaamis siis sa tõenäoliselt ei võtaks seda vastu, jääb mulje. No vot nii kaugele ma ise selles suhtes ei olegi nagu välja mõelnud. Ja võib-olla sõnaga avangard ma nüüd ka ei oska ennast seostada, pigem ma siis juba enese meelituseks kasutan sõna selliseid nagu mõisteid, noh, et nagu kriitiline mõtlemine või isetegemine. Meil on kõik nagu noh, mis mind nagu tegelikult ka siis igapäevaselt käimas hoiab. Kui ma oma töö ja praktika peale mõtlen. Aga ma ei tea, nii palju, jällegi võiksin ma endas kindel olla küll või et ma oskaks ka nagu elu naljaga võtta, et selles suhtes ei, ei tohi nagu lihtsust ja kergust ja huumorit ka ära kaotada, et väga imelikke töid. Ma arvan, võimu veel elu jooksul teha. Kui mul nagu jällegi see enda nagu algvõi või mingi põhivool on nagu teada, kui ma sellealane iseenda jaoks läbi mõelnud, siis ma olin ikka väga imelikke asju ka teha sinna juurde. Kust see põhivool tuleb või kuidas sa mõtestavad intuitsiooni ja kuidas sa seda tajud ja kuidas sa seda arendad leiad? No väga konkreetselt on see minu arusaamist mööda ka niimoodi, et, et ma vaatan ja loen ja kuulan ja üritan aru saada nii paljust, kui minu ümber toimub. Et ma ikkagi tunnen huvi ja kogu aeg hoian kõik nagu enda kanalid ja siuksed Vastuvõturetseptoreid lahti ja sellest, mida ma näen enda ümber, sellest saan ma kogu aeg siis peegeldades nagu teada, aina rohkem iseenda kohta. Et see miski asi mulle läheb korda ja miski asi ei lähe, et ma mõtlen, et nagu kodus nelja seina vahel ei saa väga mõelda välja, et mida ma tunnen ja ja kuidas, nagu maailm olema saaks, ma ei tea. Aga pigem ikkagi nagu jah, käies ringi ja tundes huvi muu maailma vastu, tuleb nagu info selle kohta, mida ma ise nagu enda omaks pean. Riina Maidre on veebruarikuu jooksul Tallinnas Rüütli tänaval üks galeriis residentuuris, kus teda võib galerii lahtioleku aegadel kolmapäevast laupäevani külastada ning igal laupäeval kell kuus on nädalat kokkuvõttev esitlus. Tänases saates käisime veel Kadrioru kunstimuuseumist, mis täna pärast remonti taas avatud on ning kus lisaks muule on Augusti keskpaigani üleval Ilja reepyni näitus elust ja loomingust Soomes. Äsja esilinastus kolmikfilm Karikakramäng kaks, mis hakkab jooksma erinevates kinodes üle Eesti. Sellest skulptuuri kajale üks režissööride Andres Maimik. Tänase saate, mille tegid Viivika Ludwig ja Mariale Liivak lõpetab Riina Maidre Jamaika londi muusikaprojekt. PostUganda.