Eesti sõduritund. On aeg alustada septembrikuu sõduritundi. Sel kuul jõudsid kodusadamasse Saksamaa kingitud sõjalaevad Olev ja Kalev. Miinitraaler Kalevi pardal lubas laevast rääkida sõduri tunni kuulajatele. Laeva komandör. Laeva komandör Elmar Roo need lähevad, ma ei uskunud, nii väiksed laevad nii hästi märganud. Nad on ju põhiliselt nagu sakslane paarid. Ja kui me nüüd tagasi tulime päris head tuult ja lainet ja, ja üllatavalt hästi, nad käituvad vees. Alguses kui panid esimest korda, nägin ja vaatasin, mul oli tunne, et Need lähevad natuke kitsad ja nagu suurematel ajal peale harjunud sõitma. Aga siis lõppude lõpuks on see täitsa selgeks, et need laevad oma otstarbe järgi ehitatud. Ja seda on kõige rohkem silmas peetud muidu sakslased on sõjalaevade ehituses juba vanast ajast kuulsad selle poolest et nad oskavad täpselt laeva otstarbekohaselt. Ei no võtame siin kas või vestitaskuristlejat, mis ehitati 30.-te aastate lõpus. Mis olid maailmas esimesed sellelaadilise. Võtame Saksa allveelaevad saga ookeanis, seal tiib seitse või üheksa, mis olid käigus peeritud kujul Vene sõjalaevastikus veel 30 aastat. Nii et mõned asjad on sakslastel oma ajast ees. See laeva või tähendab, need laevad on nüüd 30 aastat vanad aga sakslased ise kasutavad neid praegugi veel. Külalised on täpselt samast klassist, samast Calebi emade klassist ja minu arvates, et Eesti mereväel nendega algust teha on täitsa sobiv. Mitu aastat nad veel vastu peavad? On ehitatud puust vasest, alumiiniumist magnetvabast materjalist ja magnetmaterjalid. Vabaduseta ei roosteta. Rauda siin laevas ei ole. Ja kuna puu on väga kvaliteeti, siis võib öelda, et rõivad veel päris kaua vastu pidada. Ma ei hakka ennustama, kui kaua just veel üks niisugune huvitav omaduslaevadel et nende Ehitus, nende kere, ehitus, see on kolmekordne plangutus. Ja nad on arvestatud miiniplahvatuse peale. Et kui Miinsus all plahvatab, siis ta võib seal masinaid vundamentide pealt maha lüüa, aga laevakere jääb terveks. Ja, ja me pole muidugi ise ülejäänud, aga sakslased on neid katsetatud just selle peale ja. Filmis nägime, tugev plahvatuslaev tõuseb üles vajub alla ja terve ja ujub edasi ja ujub edasi. Siis muidugi sakslastel suured kogemused, Nad õpetasid meile teatud nippe, kuidas ise ka terveks jääda. Tähendab, kui miiniplahvatusoht siis soovitatakse seal riskikast tagumikku. Halb on muidugi tyhi veski käest, et see leevendab niimoodi kuidagi ära, et laeva peal midagi juhtub. Ja seda nad olid sõlminud ka täiesti nii naturaalselt ja võtta meremehejutuna. Kui laevas puuduvad niisused, amortisaatorid võib kasutada, et siis hädaabinõud muidugi sellega muidugi ei pea, igast olemise võib, pani jälle kähke olla. Ja kui päike Läinud nädalavahetusel käidi pääskülast Keiljani vaatamas lahingupaiku, kus septembris 1944 püüti tõkestada punaarmee edasiliikumist. Meeleheitlikult ja lootusetult kutsujaks oli Keila linnavalitsus ja Harjumaa muuseum. Teejuhiks ajaloolane Mati Mandel. Mina mäletan niipalju, et me tulime nõmmel meid rivistati üles, seal seal oli väga palju mehi, tegelikult ma ei oska öelda seda arvu enam, aga siis tulid Vene tankid tulid kohe sinna sisse, igal nägin aga see kiviteed mööda ja meile anti käsk ära tulla. Tulime sealt jala tulema. Ja siis saime siia pääskülla. Meid pandi, tähendab raudtee taha. Ja Me olime raudtee taga seal ja siis vene tankid tulid, sõitsid linna äärde välja, tähendab pääsku, lähede jätsime toppama. Edasi, enam nad ei tulnud. Aga meid ootas auto, üks veoauto ootas meid seal tagapool kusagil. Ja, ja siis tuli pealegi, tahtis näiteks ümber haarata, läksid saue poolt hulka maad, meistriks võib-olla neli, 500 meetrit, saabul tantsis lage kõik, ma ei tea, kõik oli näha. Ja siis jalavägi hakkas Venemaa meile, andis käske taganeda auto juurde tagasi. Läksime auto juurde, viidi meid edasi, ma ei oskagi rohkem midagi rääkida. No ma lisaksin võib-olla siis nii palju juurde, et Ilmar Kiidli, kes on kes on surnud, kes omal ajal rääkis neist sündmustest siin tema oli siis tulnud 11 mehega siit jõe tagant juba nagu nagu vastu nendele tankidele ja kusagil siin hoonete juures olidki need tankide kokku pargi olnud, nii et tankid olid hakanud tulistama neid ja nad olid siis tõmbunud kummalegi poole teed ja, ja ega need ei olnud suurt midagi muud teha kui taganeda. Aga siis siin ikkagi selles lahingus oli ka mitmeid surma saanud kahe mehe au, ta on mul igatahes näidatud, see on siin nüüd natukese linna poole minna juba selle raudteepoode juures ligemale männi all on mõeldud kaks meest, seal on männi siis ristomal ajal lõigatud ja seal istun seal praegu kah alles, nii et noh Minu nimi on Sillam toomas ja mina olin, ma arvan, 15 aastane, kui sattusin siia sõdima, Tallinnast olime ja siis siin olid paekivihooned olid. Ja kaks ESS noormeest olid ennem siin juba, kui me Tallinnas tuli, meil paarkümmend poissi oli, oluline on ka. Ja me olime võrdlemisi väsinud peale lõunat juba istusin siin maanteekaldal tükk aega siis pandi meid raudtee äärde ja siis oli võsa siin. Aga vahepeal oli siin kaks omapärast asja. Tuli maa poolt, tuli üks niinimetatud Dodge, veomasin, poisid pidasid kinni selle, see oli nii ülbe mees, et võtan masina, masinad vaja. Ülbe mees viskas võtme minema. Ja poisi pidada nüüd alla. Nüüd mõni aeg edasi tülis ratsaväelane ja kui pilasele, kellele ta linna poole minna. Aga ilmselt on Jahad, tema oli kas vene luule unistab? On ka sõjanes käidud, plaan oli vööl ja sellega asi alla pauku midagi kuulmistega tehtud ja. No ja siin me olime siis pluss kolm-neli tundi hakkas videvikuks minema või siis need kaks noormeest, kes tankirusikatega asjad üle ja nad said autole hääled sisse ja läksime autoga ära. Sauele ootame natuke veel tulevad hetk on järg, meil on kaart isegi kaasa. Pärnu maantee. Ja kes nüüd siin Jassi saue teerist on siin, mis, kus me oleme Vodzindeerist juures, me olime kaks metsatukka oli kummalgi pool umbes lõim ahelikus siin 300 meetrit ühele teisele poole, neid umbes 30 meest, umbes 15, ühel pool 15, teisel pool avalikus ja vahekaugus oli 15 20 meetrit. Nii umbes 30 meelerühm, aga ma siiski paar sõna, võib-olla enne 22. 23. septembril, 22. septembri pärastlõunat. Meie tulime pääsküla poolt ja eesmärgiks oli see sild õhkida või lasta laenguid alla. Ja meie juht oli siis üks Eesti sõjaväevormis ohvitser ja mulle öeldi, et seal kapten Laamann Pitka staabile Taanis oma selle välitaskukaarditasku minu õlale läks silla juurde sind lõdva silla juurde ja vaata seda nende lõhkepakendite sinna talade alla panekut. Kontrollis seda ja nii kaugel see tasku oli minu õla peal ja siis jälle tagasi. Nii, ja siis oli, pärast lõunat, 22. septembril läksime piki seda maanteed edasi, kuni Kalamalt, jällegi rahula mõis on siin lõuna pool, teed, rahula mõisas, jäime ööbima. Olime ööd siin ja hommiku vara pimedas, ütleme hakkas koitma, Tallinna poolt oli näha, siis hakkasime, tuleme ja marsime tagasitulija positsioonide siia kahele pool ja Pärnu maanteel on umbes 30 meest 15 ja 15, niimoodi ahelikus võis olla kella 90 vahel, ütleme pool poole 10 paiku. Siis tuli üks tanke dessant peal, noh, mõni ma ei tea, kasvõi neid üks seitse-kaheksa meest, viitublik oli peal, tulid sellega siis siia ja mina olin, tähendab pääskle maja paremat kätt, siin jälgime pool teed. Neljas mees olin aedikus siin, no ütleme, üks üks, 60 meetrit teest. Ja üks tankirusikas oli ja see lastise tank põlema siin siinses teeristi lähedal. Ja jäigi siia põlema, dessant oli pealt, hakkas maha pudenema ja muidugi siis need likvideeriti ära ja siis tõmbusime siia karjamaa Poolat paralleelselt see kiviaiad olid sinna põldude vahel kiviaiad ja metsatukka karjama tukad. Ja jäime siis ja ostsime kaks tundi. Ta võis olla umbes nii. Enne kaht teist. Kas poole 12 paiku, et ma sain pihta, sain kella poole ühe paiku tund aega, mida selle vastu siin siis tulid juba, nii et täitsa nagu regulaarsemalt suuremat jalaväegrupid vastas kiviaedade poolt, tähendab ilmselt need tulid mitte piki Pärnu maanteed, vaid see tee Vana-Pärnu maantee tuleb siit üks kilomeeter ther maad ülespoole on topi sild, topi küla ja see sild oli terve ja siit nad tulid üle ja nii, et nad tulid pärast hiljem tankid ka kuus tanki tulid kõik siitpoolt paremalt eest ülbelt ilmselt valab piki Vana-Pärnu maanteed ja tulid läbi siis nende karjamaad ja ette aga jäid küllaltki ettevaatlikult, kunas üks tank põles, siin nad ei riskinud siis vega suure täie hooga tulla ka. Ja ja siis me hakkasime taganeme, järk-järgult hakkasime taganeme jälle ühe kivi tihe taha siia Kanama poole ja siis ükskord ma vaatan paremal ega vasakul pole ühtegi meest kummagi poole võin täitsa üksinda, ma nüüd inimeste hasarti tulistamisega aeti need ajusid ära ütelnud ka taganeme nüüd, eks ole, ja siis kuus tanki tulid parajasti siit topi poolt ja, ja no mina hakkasin, jäi ka viimane ka minema ja siis sain parajasti üks mürsk lõhkes umbes üks kümme-viisteist meetrit eemal tankimürsk ja sain siis poolviltu õnneks mitte siin selga mürsukilluga. Ja, ja siis mind aidati, kõige toredam tüdruk, minuvanune tüdruk umbeski talule lähedalt taludest ilmselt siia hoidis null siis ümbert kinni, masina ümber käega ümber kaela kinni ja niimoodi saime taluõue, kus parajasti autu juba Murises masinat seal veokastis oli üks 15 20 meest oli juba ära ja ma sain siis juhi kõrvale ette. Ja hakati hakkas mind taga ajama. Nii sai surma seitse pikki põlluvaheteid, nii täisnurga all ei diagonaali seal üle üle kuidagi. Nii aga jõudsime ikka Pärnu maanteele välja ja siis raputasime lahti ja sõitsime siis lääneristile ja lääne risti koolimajas, imidž opereeriti ilvesele Haapsalu haiglasse ja olukord oli selline asi. Selge, siin veel rohkem ei ole. Mälestus, lähme edasi, Kano, kuidas see nimi oli? Heino Sammel 70 aastat siin mäletavad üht-teist siis, siis palun öelge kõigepealt, kes hakkab rääkima oma nimi ka. Teada ja siis siis räägib, mis tal meeles on. Raimond Hallik on minu nimi ja mina teenisin 14 15 aastasena Saksa lennuväe vaatluspataljonis. Laeva pealt ma põgenesin ära ja läksin pikapoisteks. 22. hommikul me saime Tõnismäelt, saime relvad ja kaks veomasinat oli meid malli esimesi veomasina kastis, kui masinat peagu. Tallinna praeguse hotelli juures Paldiski maantee algul tormas vene tanki peale põlistama ei hakanud, jooksime üle Tõnismäe kuhugi mustamäele ja kust me tulime siia Sauele tee pealt tuli mehi tuli juurde veel ja, ja õhtupoolikul keegi võttis meid rivist, läksime Tõdva jõe äärde, olime tükk aega seal positsioonil, venelast sinna ei tulnud ja tulime siia tagasi. Olime öösel siin hommiku vara võeti jälle Rimi ja siin oli väga segane seltskond, aga siin mingisugused juhid olid olemas ja siis jagati siin relvi veel. Tankirusikad pakuti mitmele mehele ja, ja ühe tankirusika võIts üks soomepoiss, tema on Tartust pärit ja kergoli vist tema nimi. Ja, ja pakuti ka välja seda suure kettaga diktarovi, kuulipilduja teleoma ja keegi ei võta temas, noore poisina võtsin selle oma kätte. Hommikul toodi, võis olla võib-olla kell üheksa või või hiljem toodi meid, seal tee jääte. Siin oli Ace teine maastik, küngas oli natuke kõrgem ja, ja kõrgema kohast natuke siia vasakule oli üks pajupõõsas ja siis olid seal lumeredelid, olid seal ja meid pandi sinna selle kerge ka, kelle käes oli tankirusikas, kas pandi sinna põõsasse tema hiljem, kui üks tankett tuli, see oli hästi pisikene tabletikene oli ja, ja tuli sinna üles, tema roomas selle lume tõkete taha ja tulistas seal tanki põlema, sealt üks-kaks meest, minu arvates hüppas üle tee teisele poole ja nii see tõrvik seal põles, siis meie taganes pessaarte püssidest, tulistasime neid bankenetolid Tõdvast juba üle tulnud siiapoole. Ja, ja ma arvan, üks tunnikene või saime olla. Ta käis üks hirmus kärgatus ja, ja mõtlesin, et puu kukkunud jala peal ja ma sain vahe raskesti haavata, põlv, reieluu paistis siin ja seesama kerge, kellega me olime siin põõsas olime, kes selle tanki põlema lasi. See oli mul lähedal seal ja seltsi tutvul jala kinnised mul endal mingit paketti kaasas ei olnud. Ja ja läksime siis ta toetas vintse, läksime läbi selle metsa, natuke saime linna. Ja see oleks nagu jumala saatus, seal kohal oli metsatee peal saksa sõidumasinajuhipoolne uks oli lahti ja mootor käis see kerge istus sinna autorooli, istusin taha, saime tükk maad edasi minna, siis ühel mehel oli pea kinni seotud ja seistuste juhi kõrval ette. Ja siis me läksime Palingule üle raudtee ja seal oli soomepoiss, oli natuke soomepoiste mundris, olid. Läksime Keilasse, Keilas oli välilaatsaret tehtud koolimajja, seal sai, seoti mind ära ja pärast lõunat viidi mind rongi peale Risti kaudu Haapsallu ja kus ma olin siis poolteist kuud olin, olin haiglas, enne kui ma sealt ära pääsesid. See siin pole suurt lisada midagi. Meie olime umbes kuuepoisiga, jäime siia. Kõrts oli postijaam. Jäime hommikul siia, öeldi, et kui vaja, on küll teised teete, mis tahate. Ja vaat siis ka see on meeles, kui vahepeal lennukest ja lennukeid ülakõrge olevas tiirles siin. Igavene madina Roginakas, kui need üks oli puruks sihukseid hankeid sinna sisse ja teine, teine lasi, lasti eespool, minul jäi lihtsalt tunned, et sõnal asi on needsamad poisid, kes pääsküla jõe taga. Aga ei, vist jäi, see poiss oli, kes selle tankettilasi oli, oli see Tartu poiss kerkkali? Mina sain oma. Üksusega Keila omaga ilmselt oma kaitsestaabist ülesande korraldada harude vahel kaitset ja meile anti siis sealt, Keilast anti üks tankitõrjekahurid ka kaasa, mis siis, seadsime aru teel sinna just selle nurga sisse, aga siis algul me võtsime, kus see Keila Teed Keilas tuleb vees ja Pärnu maanteele seitsmeni oma positsioonid sisse sinna nagu Tallinna poole seda teed, aga silm siis kuivake Keila langes, siis tõmbasime oma üksuse juba siia arvutide joonele ja mina käisin veel Keila omakaitse staabisüst. Minut enne Keila langemist, minugi mina sel momendil tankidest olid tulemas ja käisin otsimas tankirusikat sütikud, aga sealt ka midagi ei saanud ja sõitsin siia tagasi ja mul oli 25 kilo dünamiiti kaasas. Autoga viisime selle dünamiidi sinna silla peale ja suurt silda ei tahtnud lasta seepärast, et võib-olla on veel põgenikke ja panime selle silla peale selle 20-ga dünat, mul ei olnud muud panna, siis panin käsigranaadi ja siis hüppasin kõrvale sellest. Ja kui see pauk oli käinud ja vaatasin seda õnnetut auku, siis kus murdus kõik, sellepärast ma nägin, et otsas on meie võitlus. Ja sellest ajast peale ma nagu. Ah mehi. Ja siis tulin siia üles tagasi sain Justyna Keila teeotsa, kuid Keila poolt tankid tulid ja tulistasid. Selle tee kutsekohas oli just niuke küünmulise talu talumaja ja talumaja ja seal niuke küüslauk müristas köögiotsast sisse, nii. Sepp süttis põlema. Ja noh, ja siis läksid, tahtsid siia tulla nüüd selle positsioonile, kus mehed on ja siis juba sealt mehed tulid suures hulgas tulid mulle vastaja. Ja siis Ei olnud muud midagi, kui nägime, et kõik on nagu ligi olime juba lõppenud, on see lahidul situatsioon. Ja taganesinesid Vasalemma peale, sealt pidi tulema rong. Helistasin rongipidi Haapsalust tulema rong, kes meid viib haapsalu. Aga enne kui see kõne vabalt lõppes, kui Riisipere läks põlema, minu nimi on Albert Oja, vabatahtlik 42.-st aastast. Väeosad Vilde politseipataljoni, Eesti leegioni. Nii, 21. õhtul oli teada, et Pitka oli laienedas 22. hommikukae masinaga õel oli, tõmbasime kui temast jälgise selle saksa moodsa tankitõrje kahuri teisele miinipilduja taha ja ühesõnaga läksime dist ainese, nagu nagu Pitka meestele appi seda võimu üle võtma. Vaevel käisime veel Keila-Joa mõisast läbi, sealt tulid veel kaaslane nagu kustuti apperi mehed ja need kiversandi spetsime, õpime ennem Harku järve inimesi, tulid nuttes vastu, et kus te, poisid lähete Trede surma tangid Harku järve ääres. Oli 22. peale Helmut. Keerasime otsa ringi, tulime tagasi Hüüru silla juures, aeti meid nagu masinast välja ja tõmbasime positsioonile. Ja muliselgistel meelestatud hästi. Sihtkoht oli taga, oli lage ees, uisuke, madal maa sena jõe taha. Aga seal me ei saanud kaua olla, võib-olla, kas nüüd juhend ja said ka haruldaselt hästi kehva positsioon uuesti käskmasinate peale ja tagasi siis ööbisime siin üks niisugune kõrtse midagi seal oli hommiku 23. hommiku uusim ülesse, vaatame üks masin tuleb, tee oli, kiilasjäärad oli kaugelt näe, aga silmsed eri otse. Ja läks kaks kolm minutit poisi tõmbasid miinipilduja kuue keset teed ülesse kolm või neli mürsku miini saatsid, keeras otsa ringi ja tagasi meie Alduvele ja ja, ja samas siin oli vajalik, oli seal geneesi, löödiumit, maa, mina, MG Lägisid üks, üks 15 meetotsena edasi võtsime positsioonidesse, 22. õhtul saabusime siia kummnasse, pandi meid koos paarimehega siia kuulipilduja postilise saare juurde, mis siin selja taga on suunagasena kartulipõllule läbi ära olles hommiku uimane, segane. Kuskil ennem lõunat oli mingi misse nagu segas või väikene müra rohkem. Hakkasime vaatama siia tee poole üks võõra väljanägemisega masin, võõravormiga mehed ka peal. Ja siis hakkas laskma, ma tõusin sealt oma kuulil juurest ülesse, ma ei mäleta kas põlvili või püsti. Mõtlesin, et sinnapoole tulistada on võimatu, kuna seal kiviaia taga võis olla sadakond meie oma poissi. Ja kui ma seal ära mõelnud siis tuli arvatavasti püstolkuuli peale valang mis lõhkus mu parema käe. Ja on ka õlast auk läbi. Viru liivane otsel Kübar. 21. kuupäeval, nõia terve rühm keeldus Paldiskist laevadele minemast eeskätt lahkumast. 22. jõudsime Keila, ööbisime Keila surnuaial ja 23. hommikupoolikul toodi meid siia. Rolandiga. Meie rõhk võttis positsioonile siit paarsada meetrit tagapool, selle kiviajajoonele. Oodata, kui siin tuli üks, veomasin, tuli siin punaarmee lastega ja tiim algas nurga peal laskmine kuna nad võtsid positsioonid, autol olijad, sõdurid võtsid positsioonid siia kraavi valli taha ja meie positsioonilt oli hästi näha, muidugi siis veel oli täpsusküttide rühm olemas. Kuulipildujad. MG 42 oli olemas, meil olid 10-l asulised, poolautomaattäpsuspüssid olid ja olime hästi relvastatud ja siis muidugi võtsime nii et tule alla ja peagi oli kõik. Tekstid olid silmapiirilt kadunud, nii et ei olnud midagi, elab näha. Aga siis nende auto, millega nad tulid, seisis siinsamas täpselt ristil täitis. Ja kuna juba lahing kestanud eriti kaua, võib-olla pool tundi, millal see tulistamine oli. Ja jäi vaikseks, siis hakkasin tulema seda autot ära viia, siis keset teed. Tahtsin siia seda kraavi mööda, sel ajal see tee on veidi halvendatud teetegi väikese käänaku, sõin rohkem. Ja jõudsin siia juurde autol mootor käis, mõlemad kabiini, uksed olid lahti, sõitis siin teie peal. Vaatasin, et tulin kraavist välja, siia kraaviperve taha, täpselt. Täpselt sellest kivistub kaks, kolm meetrit. Ja enne autosse hüppamist näitasin MB 1000 ostsin horisontaalselt, näitasin oma vestled kütta, tulistada mülal. On küll, on. Aga siis kerkis minu kraavist kerkis üks vene kiiver ja see oli umbes 20 meetrit, võis olla, mitte rohkem. Ja siis ma usun, et võib-olla minu MB tulistas veidi ennem kui tema kõne leiad, turistasime vastamisi siin. Ja selle peale tema kadus. Mina sain, Ühe valangu sain veidi kaugemalt, tulistasin oma magasini tühjaks. Ja kui hakkasin uut magasini võtma, siis äkki lagu sain mingisuguse suure löögi üle selja. Ja üks mingi üksik lask oli, tungis mult õlaprotsess läbi kopsutiivas, tuli kuskil lähedalt välja. Ja sellega oli tõtt-öelda minu see lahing siin lõppenud talu Roland Pauradele, kes aitas mind siis parajasti meile toodi Keilast saadet ja laskemoona ühe hobukaarikuga. Tema aitas, leidis mind siis siit puu tagant poolteadvuseta olekus, tegi mulle õlale sideme ja aitas karikule tõsta. Sellega lõppes nagu siin selle tee ristil minu lahing ära. Menüüs olev Maurer ja mina olin saksa kübaraga selle väe oksuse allohvitseriks ja meie positsioonid olid siin selle kiviaia taga. Eelnev jutt on juba räägitud, kübar sai haavata ja peale seda, kui tuli tankide rünnak siis mina olin kõige äärmise kuulipilduja peal raudtee ääres ja kõik need minu 30 meest, seda mul jäi juhtida, asuses kõik oma positsioonidel. Aga tankirünnak oli selline, et Stahli küllalt purustav, need esimesed poisikesi kõik jooksid, need kõik langesid välja pääl. Ja mina hakkasin banke lugema. Ma jõudsin 25-ni ja siis ma jätsin, sest tankid sõitsid tsirka 200 meetrise vahega ja esimesed tankid olid juba jõudnud sinna Keila. Ja siis tuli anta korraldus mehed kokku koguda ja minuga ühines veel teisi väeosa mehi, üks Soome Henrik, kellel oli vene vintpüssinööriga õlale ja siis 26. aasta mehi ja veel mitmesuguseid ja Kaardi juures arutasime, mida teha võtsin ja siis vastu otsuse liikuda lõuna poole, et oleks võimalik ühineda mäe muu väeosaga. Läksime raudteepõldude ja siis seal ühes talus tegime väikese puhkuse. Perenaine andis meile piima juua ja siis hakkasime edasi liikuma. Downey on lumi, koju minna oli probleem. Oro samme ei joo taid mehetseeoo imehooli ülimalt avameelne olla. Nimevoole tingimata. Ivo Makarov hiljuti te andsite Eesti sõduri tunni kaudu nõu, kellel oleks mõtet Saksamaalt taotleda sõjaohvri pensioni. Kas seda Nõukogude kuuldud, kas on olnud tagasiside? Jaha? Huvitav küll, me oleme neid asju ajanud neli-viis aastat kuus aastat isegi ja noh, arvasime, et üldiselt on see kõik väga hästi ja uusi pensionitaotlusi eriti palju ei tule, aga viimase saate peale saime tõepoolest seitse, kaheksa või isegi 10 täiesti noh, ütleme arvestatavat pensionitaotlust. Ja oleme ka pensioniametile edastanud ja ma olen kindel, et suur osa Nendest laheneb positiivselt. Ehk oleks sel juhul veel kord mõtet seda korrata ja kellel on mõtet taotleda Saksamaalt pensionit tolles viimases kas me räägime sellest, et lesk, kelle abikaasa langes või suri Saksa sõjaväes teenimise tõttu või ka saksa taevas ongi langemisel vangilaagris, sellele seal on õigus saada pensionit ka sellisel juhul, kui ta vahepeal on olnud teist korda abielus selle esimese mehe järel, siis kui see teine abielu on lõppenud ja tõepoolest, just sellisesse kategooriasse tuli terve hulk uusi pensionitaotlusi. Aga noh, põhimõtteliselt jah, tõesti veel kord muidugi on õigus pensionile ka sellele seal, kes on, kelle jaoks see abielu oligi ainuke selle Saksa sõjaväes langenud sõduriga või vangilaagris surunud sõduriga. Ja ka siis ütleme, nendel sõduritel endil on õigus pensionile invaliidsuspensionile kui ta invaliidistunud Saksa sõjaväes teenimise või havad saamise tagajärjel. Aga muidugi mitte jah järel. Ning paar juust on jah, nagu nimetatud varem ka vanematele. Ja üliharuldane juhus, kui on invaliidist lapselapsed veel elus ja pole kunagi saanud töötada oma tervise tõttu, siis ei saa eirata, on võimalik taotleda välisõigusabi advokaadibüroo poole võib pöörduda telefonil Tallinna telefonil kuus 44 44 11 kuus 44 44 11. Ootame teateid kolme mehe kohta. Rätsep Eduard sügisest 41 Ortatis hiljem politseipataljonis, mis 44 veebruar Realis toodi Eestisse, suri vangilaagris, kes teab ta teenistusest vangistusest, surmast. Pauts Karl võeti sõjaväkke augustis 44 Olinoi hammeris langes Tšehhis vangi ja suri vangina Venemaal, kes mäletab teda? Linholm Alfred idarinde vabatahtlik, neljandik kaks jaanuaris või veebruaris sai maja, kus paiknes tema väeosa otsetabamuse ja ellu jäi vaid kaheksa eesti sõdurit, kes toodi lennukiga Tartusse. Kus see juhtus, ootame vähimatki teadet Alfred Linholmi kohta Eesti sõduri tunni Eesti Raadio aadressil Gonsiori 21, null üks, 100 Tallinn. Sõduritunnil oli meeldiv võimalus osaleda Voldemar Madisson raamatu, nii, nagu see oli esitlusel kirjastus seis nimel Sirje Endre. Miks meil on hea meel, et meile langes osaks selline au niisugune raamat välja anda on selle tõttu, et minu meelest aine kui niisugune ja käsitluslaad ja teema ja kui, kui te lubate, kasutades kõrge lennulisi sõnu selles raamatus peituvad ideaalid, aated ja isamaalisus ei ole tänases päevas enam Eesti ühiskonnas eriti populaarsed või levinud mõisted. Nad olid veel siis, kui me taastasime Eesti iseseisvuse aga praegu hakata näiteks meediaski rääkima aadetest või isa maalisusest, vaadatakse sind nagu rumalat. Ja esiplaanile on tõusnud teistsugused väärtused kõige paremini tänases päevas. Kui kasutada noorte pärast väljendit läheb peale edu. Eesti kui edukas riik. Ja sellest edasi minnes ei süveneb ta, millele siis edu peaks baseeruma või mis ta õigupoolest on? Kirjastaja nägin mingit kummalist saatuse ringi kokkujooksmist sest härra Woldemar Madisson selle kaanepildi peal 23 aastane. See tähendab, et ta, nende poiste Raco ja Eero ja teiste poiste, kes traagiliselt hukkusid Paldiski lähedal on tegelikult selle pildi peal nende eakaaslane ja selle tagumise pildi peal kus on ta kahe Eesti kaitseväe noore ohvitseriga. Paldiskis on ta 77 aastane. Ja nüüd, kui me võrdleme, kui te saate selle raamatu ja võrdlete esikaanepilti ja tagakaanepilti selle mehe hoiakut, siis te näete, tegelikult vaatab meile vastu Ühe ja sama vooruse ka silmis noorusega silmis inimene.