Eesti sõduritund. Juunikuu 20. Läti sõjameeste pidulik rivistus Võnnu lossi õuel. Kolonel Crowe, Läti kaitsejõudude kõige kõrgem mees kindral Kert tervitavad rivistatud üksusi Läti sõdurid, maakaitseväelased, kaitseliitlased, balti pataljoni rahuvalvajad ja Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoni esindajad. 80 aasta eest võtsid Eesti ja Läti sõdurid siinmail vastu otsustava lahingu nii Lätile kui Eestile. Ja võitsid. Ehk nagu ütles hiljem Läti peaminister vilis Kristopans. Siit algas Läti vabadussõda. Võnnu lahing kinkis lätlastele pealinna. Talvest talveni on ta enam ühtegi kokkupõrget, muudkui läksime edasi sakslasele taganist ära Riia alla, sinna järvede taha ja juhus oli ikkagi soomusrongide osa ja kuperjanovlased ja, ja siis malevlased ja kes sealt tulid. Teised Me olime väike osa ju, aga terve see sõjavägi, see oli ju siis Põderi, kui teile juhatada ja sinna kuulus isegi kaheksas sõrgemend, kes mere äärest tuli sakslastele, ohustas aineid selja taha. On nii, et nende plaanlak hukka jussi sakslaste pealtung Stolbenist, sealt pidi tulema vannud aha kohe, et eestlasi sealt võtta, aga seal oli, küllap me olime, meie olime maapähkli seal vastas ja ma mäletan, kui suurtükid vaheldumisi lasid. Neli šrapnelli olid üleval korraga, meil olid need Daral kaks keerlaske inglissuurtüki. Need kopatasid sakslased, kupatasime meile ka granaat. Nemad lasid üle meisse, no näed seda metsatukka ikka, et mõtlesin, et seal on kaevikuid ja siis seal on suur ta küll, aga me need muidugi olid, olid küll umbes seal selle koha peal, aga sealt nad kõvasti tunnistust. No meile kaebusi oli Landes veris ka ikka. Tagajärg oli ikke see, et näide oli 140, kui me välja läksime, soodus, aga siis korra, kui siin üle loati pärast sai. Kas 80 midagi jäi, oli kõik olid välja langenud. Läti sõjaväeorkester 1919 langenud Eesti sõdurite vennaskalmistul Vesselava vallas. Te läksite tulle ja tõite vabaduse, ütleb kiri mälestussambal. Siin puhkavad Johan kruuberg kolmandast jalaväe polgust. Samast üksusest on ka kõik teised. Eduard Matson, Georg Matson, Johannes Mik, Johannes Palos, Nikolai Põrk, Mihkel Raudsep, Rudolf sepam, Artur Tiido, Jakob Tilk, son, Paul vääna eesti sõdurit, kes on saanud Lätimaa mullaks. Selle meloodia saatel mille leina, millega on rahu millega ka otsutavad tillu asetame tavaliselt lilled ja avaldame austust oma langenud. Pehmed on meie vanaisad, tegid see, mida meie peame tegema. Ma arvan, et meil tuleb suhtuda sellesse religioosse sellel puudub alternatiivvõime kaotanuna oma isusid. Selle peale, kuidas me tänapäeval oskame koos töötada, vaadatakse läänest meie peale, kasvõi tasub võtta endi hulka näiteks NATO-s või ei. Veel on mulle öelda seda, et ma tänan südamest selle liigutava tähelepanu ja hoolitsuse eest. Läti rahvas, millega te olete hoidnud Eesti sõdurite haudu, mis võiks olla tähelepanuväärsem nendele sõduritele meie vaarisadele, kes kunagi kindlatel väljadel Ko sõdisid. Tänan teid. Kas lätlaste? Kohtumine sõja jooksul kuidagi muutus ka eesti sõdursse. Londonis, või reaalväga Landeswehri sõja alguses, kui sa läksid, kolasin rooja taga olime ja mujal, kui sa talusse läksid, küsima maisi, maisi, Nov, leiba, tee, Ans Peeennsnov piima. Ikka üks nagu ja siis ütles, et ei ole ikka au ja nagu algas sõda Lando sfääriga läksid otsima, siis löödi kõik välja. Ja siis oli niisugune aeg, et hakkasid need aedmaasikad juba tõsis, anti näidia ja piima toodi nii palju, kui tahad. Me läksime suure nõudega, anti kaasa, viige. Ja siis oli küll hoopis teine. Pärast olid üldse, suhtuti siis hoopis teistmoodi, alguses olime Nende mätaste kodu nii hädas, et midagi ei saanud ja nad olid noh nendel oli ka niimoodi, et nende Läti kütipolgud läksid kõik laiali ja läksid kodudesse ja siis kume sal lati maal. Alguses olime, lähed tallu, kõik tühi, järsku naised tulevad. Niisiis tuleb kuskilt tagatoast või tuleb üks sõduri kalifeedes mees see oli punaarmeest ära tulnud ja, ja nii, nii, nii siis juhtus, et lätlased tulid isi ära, eriti. Paju lahing oli nendesse nii nii mõjunud ja läksid, läksid laiali ja neid enam ei olnud. Aga kui sõjamehed lätlased pärast enam suud sõjamehed ei olnud nende ees eestlast vaatestike lätlase peale üle õla. 10 aastat tagasi jaaniõhtul peatus Tseesise jaamas Eestist saabunud erirong. Ja korraga oli Võnnu linn täis eestlasi, eesti laule, punaarmeed, Pilavaid plakateid ja eesti lippe, peeti sõjakaid kõnesid. Mäletan ringi sebivate miilitsate segaduses nägusid. Viimaste vene vägede lahkumiseni oli jäänud viis aastat. Eesti teist iseseisvust tuli veel oodata. Härra peaminister, kui tohib, üks küsimus Eesti raadio poolt ja me mäletame 10 aastat tagasi Eesti muinsuskaitseliikumise poolt ette võetud retke siiasamasse, võib-olla tollel pisut uinowasse seesmise südalinna. Tollal nimetati seda Tessandiks. Tom. Kuidas hinnata täna nüüd seda sammu edasistes arengutes Eesti ja Läti rahvateel teisele iseseisvusele? Ma arvan, et kuigi eks see konkreetne üritus jättis veel natukene nagu ruumi paremaks organiseerimiseks, oli ometi see sõnum väga selge see, et Eesti elektriteevad koostööd, see meeldetuletus ühisest võitlusest Landeswehri vastu oli väga tugev, vähemalt antud ja ja tõesti, arvestades seda teataval väetest tollal veel uinuvad Tseesis mõjus ilmselt selline üritus suhteliselt ergastavalt ja selle ühe ergastamise tulemust me näeme siin minust antud hetkel vasakut kätt. Vabadussamba näol, mis on ehitatud saaremodolomiidist Sest ma mäletan üsna hästi 88. aastal, kui esimest korda sedasama plaani selle sama koha peal sai peetud koos mitmete Läti kohalike rahvustega, kes tol ajal sügavad põrandale olid selleks, et hakata seda asja liigutama ja just just sellest samast Saaremaa dolomiidi. Et on hea, et mõned tunnistused on ellu läinud, kuigi ma pean tunnistama, minu osa nüüd selle unistuse konkreetsel elluviimisel on olnud täiesti olematu. Ja mina mäletan eesti rahvuslaste kõnesid siin tollal Lenini kuju jalgade ees mis kutsusid tegutsemisele Eesti ja Läti vabaduse eest. Jah, ma usun, et nendel oli omal ajal selline positiivselt ängistav mõju ja nii nagu omal ajal Võnnu lahingutes suutsime me Lätile vabadusvõitlusele kaasa aidata, siis suutsime seda ilmselt teha ka nüüd, 89. aastal. Ja nüüd me kuuleme peaminister Mart Laari kõnelemas juba sama samba jalamilt. Ame endale ammutada on see meie geograafilises ruumis on paremini kaitsta koos. Kahjuks pole me seda ajaloos alati teinud ja siis on meid vastased ükshaaval puruks löönud. See on tegelikult üks neid kordi, kus me oleme suutnud ühiselt oma vastastele vastu seista ning selle tulemusega tõesti võidu saavutada. Ja ma olen kindel, et kui me suudame samuti ka praegu talitada kui me suudame kinni hoida oma koostööst, kui me suudame mitte lasta lõhkuda seda omavahelist koostööd ja meievahelisi lepinguid, siis suudame me ka edasi minna ühiselt ja tugevana. Kõike meenutab meile see monument ja selle tõttu on mul ka näeb seda reaalset koostööd siin seisvate Kuperjanov laste läbi koolipoiste Ko. Mitmed tulnud külaliste ees on võimalik veenduda, et see koostöö meie inimeste, meie rahvaste, meie vaade vahel on elav ja tugev. Järgmine kõnemees on Läti vabariigi peaminister Willis Kristopans. Mälestades tookordse sõjakangelasi ma olen veendunud, et kui veel kord peaks saabuma selline päev, mis me testime sedasama veel kord ja teeksime koos See päev ja need mälestused, mis on sellega seotud, tõendavad, et läinud võime üksteise peale kindlad olla. Ja see all sügavalt sümboolne, et meid liidab mitte ainult minevik, vaid ka tulevik, see on Euroopa Liit ja Nato. Kuuldu oli väike valit võidupüha pidustustel Võnnus ning laskem sealt lõpuks kõlada Läti sõjaväeesindusorkestri peastaabi orkestri marssidel mida kuulates tabab kõrv ehk tuttava viisi katkegi. Nii möödusid kõige pikemad päevad ja lühemad ööd. Ja siis saabus teade Vene armee õppustest maa loodepiirkonnas õppuste legend, rünnata õhust balti riikide lennuvälju, kus justkui asuksid NATO väed seejärel maandada dessandid Eestisse ja Lätisse tungisid Vene Leedusse Valgevene väed. Kuulsime viidet sellele ka presidendi võidupüha kõnes Valgas. President Lennart Meri. Kuid neid pole kunagi kätte ilma võidust kallim ja võidust väärikam on julgeolek mis ennetab konflikte ja valmistub ohvreid. See aeg ei ole kahjuks veel käes. Armastuse hiljutine välja enne Kosovo konfliktile võimalust saab ennekõike piirkondi kus seisavad vastamisi eilsed ja tänased põhimõtted. Totalitaarsed, demokraatlikud süsteemid, imperiaalsele ahvatlused. Riiki ning elada omas keeles ja omas kultuuris. Eesti vabariik on olnud edukas selle tahvli hirmutamist seal maailma. Tänavu möödub viis aastat viimaste Nõukogude relvajõudude lahkumisest meie riigis. Euroopa õigusriikluse kindlustamise. Olulised saavutused ameestile lisanud enesegi Eesti jõuliselt, ilmutanud oma valmisolekut arendama vahekordi Venemaaga rahvusvahelises õiguses, võrdõiguslikkuse ja vastastikuse kasu alus. Kes ei ole lasknud ennast eeldada mõnede vene äärmuspoliitikute ähvardustest. Kahtlane, et järgmine sajand kujuneb demokraatliku Venemaa sajandiks kellega Eestil kui Euroopa Liidu liikmesriigil Nii ja riista ja sellegipoolest valmis olema. Mainida. Erakondade kokkulepet eraldada kaks protsenti riigieelarvest kaitsekuludele. Sellega käsikäes jätkub meie kaitsejõustruktuuride viimistlemine ja väljaõppe täiustamine. Mitte kunagi oma pika ajaloo vältel kauget hansaajal kaasa arvatud ei ole Eesti nii tihedas rahvusvahelises koostöös olnud rahu ja stabiilsuse tagamiseks. Siin meel. Keerukus. Kuuldu oli katkenud president Meri kõnest. Võidupüha paraadil möödus presidendist, riigikogu esimehest, peaministrist aukülalistest esimesena Eesti teise vabadussõja sõjameeste rühm. Jaanipäeval 1908 on sündinud Eesti kõige võimekamaid kavalamad ja kuulsamaid väejuhte, teises maailmasõjas. Esimene eestlasest rüütliristi kavaler kolonel Alfons Rebane. Mõne tunni eest sängitati kolonel Rebase põrm metsakalmistul kodumaa mulla. Mälestus temast elab edasi tema sõdurites. No ja seal muidugi langesime jälle koti jälle. Nii see läks nii kaua kui sinna tšehhi piirini välja tema pärast oob Sonindusele kolonel Rebase autojuhiks. Millal ta teeb enda auto üheks välisoob läbi? Ma ei mäletagi õieti enam seda kohta. Tarnik kübernike, üks küla, Johan mägeda Shalli seal ja seal enam ei olnud auto juhtistega ei olnud õieti auto, siis täna üks läbi lastud oopial oli see, mis esimene seensainsal selleks sõitsemis seal ringi, see oli maastikuautosid ei olnud, see oli sõidada topeltkatet kuulidest läbi lastud. See oli, no hiljem ja siis tuli juba maastikuauto juba ja, ja muidugi mina olin ka üks vanem, seal olid väga noored, need juhid tsent, ma olen vanem, et see hakkab pihta nii kaua lõpuni. Olin temaga kaos. See viimane, no aga seal oli ju jumala võõras maastik ja tundmatut teed, kuidas te kõik seal vajaliku üles leidsid? No vaat see oli, kes jää. Et see kaart oli ikke ja ees ja otsekohe, Eke, mulle anti jälle märkud. Vaata nüüd. Kust, kui kui peame taganema, kus teed minna ja uskuda kohta, mismoodi vees emane oli. Väga hea. Ma õeke väga sõbralik ja käiku meeste vastaja teega, ta kunagi ei olnud uskuda, tooted, nüüd peab peale minema või midagi. Mehed, õlid juba temaga harjunud. Et võtad venelane, tungi sealt, igaüks oli valmis minema. Benaat. Ta oli väga-väga niisugune ja Marvu eestlane, häälovitside usaldasid teda väga ja kas see väljend rebasekutsikad on juba sellest ajast pärit, tekkis hiljem, eks see oli juba siis siis juba olemas. Rebasekutsikad, nõiarebane mitu korda tõenäoliselt jälle annat. Et näed, tulime, saime kotis, Salia ütles. Näe, rebane sai oma kutsikatega välja. Et nahk ei maksa selle sel ajal jälle. Rebasenahk ei ole hinnas. Tuli välja jälle. Mis mulle kõige rohkem meelde jäänud temast meeste suurest komandöri dialoopeni kott? Kotis väljatulek no ega ta ei olnud hästi organiseeritud, seal küllaltki vajalik. Näiteks mina mastaabikompanii koos organiseeritult välja ei saanud, sealt olid juba teised võitlejad siin-seal ringi siks sakslaste segamini. Aga nii et mina jõudsin nalja kuidagi päeva lõpul ja siis üks ohvitser pani metsa äärde valvesse. Et aga oli teada, et osa mehi on veel kotis. Siis ei olnud ju, et rebane on tulnud välja. Seda ma kuulsin, teisel päeval siis kui oli ajutavad võitlejate koondamine. Treba läks öös sinna nõndanimetatud koti tagasi vist üks või kaks meest kaasas. Asjade üks osa võitlejaid oli sinna jäänute sisse. Kas nad siis ei julgenud välja tulla või olid nad orientiiri kaotanud? Kas tagasi sinna ookeanikoti ja tõi selle kontingendi mehi välja? Eneseteadlik ma mäletan seda hirmsasti, kui vabariigi aastapäev oli tapro lossi suures saalis pidasid meile alluvat rügemendi alluvaid suurtega üksuse ülevad ja kõik olid seal võsariitilisticadjaid. Sinimustvalge oli veel seina peal. Et siis siis seda aladiseks selle vabariigi aastapäeva Aru ütles. Eesti uksetahvlid, eks ole, siis ta tuli, eks ole. Sea lehelik põleb ja teab, kes ülemused Debalutseb vastutaks. Kui väejuht ideaalne kui isik väga humaanne. Ja kui inimene Ja Ukraina stepi ka ingel oli põis, Nõmme veore. Ei ole meil kodu, ei paika. Porti jälle. Kui viga, palun, neiu nõde võtta vada fantoom leidva heliga. Alljärgnevalt toome. Ei ole mul isa jääma. Kõik rööri, kuulame Kuu, maa jäi järele, vaid me meil. Saade oli, kui Looyotaid. Ta järsema imi igasse. See oli vast määri kuu aegu kui päikene unega ja pilvepaar ta vill meil lääge. Tuleb jaanipäev, Isamaa ka ju. Me ei saanud rinnatulp kadu, maa metsakus, oota mind. Lei. Sõdurid on viimane, jutt viib veel kord teise maailmasõja aega. Selle pika sõja järelkajad ulatuvad ju mitmete kaasaega eesti sõduri huvide esindaja ja eestvõitleja Saksamaal. Meie välisõigusabi advokaadibüroo annab teada juhataja Ivo maha. Ja kui rääkida nendest Saksamaa pensioni asjadest siis üheks raskeks küsimuseks on olnud just see, et sakslased pole kergel käel välja maksnud pensioneid mitte kõikidele sõduritele, kes nendega koos võitlesid. Lihtsamalt on pensioni makstud Wehrmachti rindeüksuste võitlejatele. Kuid vaidlusi on olnud ühelt poolt oma kaitsemeestele, kes 44. aasta sügissuvel Emajõe rindel näiteks võitlesid. Raskusi on olnud relva-SS-i võitlejatega ja suuri probleeme on olnud ka politseipataljonide võitlejatega. Uut nüüd, viimasel ajal on olnud sedavõrd, et läbi pikkade aasta pikkuste kohtuasjade on ühelt poolt tõestatud, et Eesti oma kaitseväemeestel ja nende langenud meeste leskedel on õigus pensionile, kui nad langesid nendel lõpulahingutel lõppe lahingutes. Nüüd kohtuasi käisin ka mitu aastat sellega üle, kas relva SS ja selles olnud võitlejad kuuluvad kindlustamisele või mitte ning Saksamaa liidu kohtus ei mõista, siis ülemkohtusse jõudis asi hiljuti lahenduseni õiglase lahenduseni, et ka relvasessi mehed kuuluvad pensionilisakindlustamise alla. Ning kõige viimased positiivsed nihked selles osas on ka politseipataljonide osas. Nimelt politseipataljonid teatavasti sõja ajal mõningatel juhtudel tegelesid korrakaitsega tagalas. Ja tavaliselt olid eesti politseipataljonid siiski rindeaktsioonis väga sageli lausa idarindel, mitte Eestis. Ja kui seniajani dokumentaalselt nende alluvus Wehrmachti tõestatud olnud, siis pensioni ei makstud. Nüüd ühe kohtuasjaga õnnestus luua pretsedent, kus kuigi dokumente vihaselt alluvus vermachtile tõendatud ei ole siis kaudsete tõenditega sai nende nii-öelda ühisaktsioon Veermacht'i ka tõestatud ning teise astme kohus luges, et sellistel puhkudel politseipataljoni võitleja pensionikindlustuse alla kuulub. Nii et selles mõttes on tegemist igal juhul positiivsete nihetega, kuigi läbi suure vaeva ja pingutustele. Niisiis lootusi on nüüd rohkem nõu küsida, saab välisõigusabi advokaadibürood telefonilt Tallinnas kuus 44 44 11. Kuus 44 44 11. Aega kui olin vabama nüüd vennanaa peale elama. Mind kurvaks, kevade ja lõbudes peab loobuma. On, et ja Tunni kõik näevad uuni. Me ümber hulgume meil vabadu. Et mu neiuke vai kuuluda minule ja tulevikule. Mõtleme. Me ei saa mõtle sellele, kus halli kodumaa ja vaba. Hoidku viga Lohor kõrgel trikoloor ja kale vihmasaabas. Vaikne hommikul ja udu tohib ta kutsub meil. Aga eestlane on riigi endale siis metsast välja tulla, tahab. Kõiki Eesti teise vabadussõjasõdureid oodatakse vabadusvõitlejate üle riiklikule kokkutulekule 10. juuli hommikuks Haapsallu. Peatse kohtumiseni.