Esmaspäeval, kolmandal detsembril kell 17 avas Andres Tali Draakoni galeriis isikunäituse Mu süda põleb igavesti visandeid püha riita teemal. Ja nüüd on klassikaraadio stuudios mul hea meel tervitada Ki Andres Tali tervist. Tervist. Oma sõnul lõpetasite 2011. aastal ulatusliku loome etapi. Nüüd olete ilmselt alustanud mingisugust muud etappi, et mis uus etapp praegu on või näete selle etapi piirjooni või horisonte juba? Pigem ütles seda, mitte mina, vaid seda ütles Kalevist minu loomingu kohta sellest, et on nagu enda kohta kummaline öelda, et mis need täpselt juhtub. Aga üks oluline vahe on hetkel see, et ma olen loobunud iseenda kujutamiskõlab küll väga niimoodi enesekeskselt. Kunstnik kujutab iseennast, aga ma pean küsima, see ei olnud selles, et kujutaksin iseennast, vaid ma kasutasin iseennast kui instrumendina, aga praegusel hetkel sellel näitusel ma enam seda ei tee. Võib-olla ma teen seda järgmisel näitusel jälle, aga hetkel ma tegelesin nagu teiste teiste vahenditega, kuigi ütleme, et probleemid võib-olla, et on samad, aga vahendid võivad olla erinevad. Püha riita Santa riita on tuntud kui lootusetut juhtumitega. See pühak muuseas peale selle on ta tuntud muuseas aastast 2004, kui pesapalli kaitseb. Mis näitab, et kui, kui kummalist seda maailmas need suhted Miks tema persoon või legend või hagi jograafia teid nüüd võlus? Tegelikult ma kohtusin püha Ritaga puhtjuhuslikult, see on, ütleme niimoodi, juhuslik kohtumine, see kõlab nagu Tallinnfilmi mängufilmi pealkiri, aga aga see oli nii, et kohtusime Viinis ühes vanas kirikus täiesti juhuslikult. Ma pildistasin seda pühaku kuju selles tema asukohas, kus ta asus siis altari taga ja ei juhtunud nagu mitte midagi. Ja siis, kui ma hakkasin umbes mõned kuud hiljem nagu pilt üle vaatama, siis ma leidsin, et see on väga hea ja mõjus pilt ja siis hakkasin uurima, kellega seal pildil tegu on. Skulptuuri all oli graveeritud sisse pühaku nimi ja siis hakkasin tugevama seda pühaku elulugu, millega siis nii-öelda pistmist oli, siis seal oli nagu võti kogu selle kogu selle näituse teemale nagu need, see näitus ei ole pühavitaste tema loost, vaid tema lugu annab pigem mingisugused seletused vähemalt minu jaoks. Ega kunstiga on ju nii, et igalühel annata erinevad seletused, aga, aga mind võlus nagu üks fakt püha vita eluloost. See fakt on see, mis on kirjas ka sellel pressiteates, see, kui päeval peale tema ristimispüha vita lebas siis hallis ja tema vanemad ja sugulased äkki avastasid, et sülem mesilasi käib magavalt püha Vital lapsukesel suust sisse ja suust välja iena ehma pühade Vitale midagi vaevu tegemata, kusjuures inglisekeelne tekstilõik Lõppes sõnadega teist jõudmistifaid ma ei osanud seda eesti keelde tõlkida, aga, ja siis ma tõlkisin sellena, vaatasid seda kui nõiutud. Ja kõiki neid töid, mis seal ka minu näitusel väljas on, mul on tunne, et ma ise olen võimeline vaatama kui mõjutuna, sest tegu on teatavate, et ja korduvate keerlevate protsessidega, mis noh, algavad nagu uuesti otsast peale kogu aeg. Ja, ja paljud inimesed on mulle ka seda öelda, et neid võib tõesti jääda vaatama kui nõiutud, et see, see protsess nagu imeb vaataja endasse. Et see on nagu üks niisugune side pühavitaga ja teine aspekt, millest ma ei saa nagu ikka üle ega ümber, on ilmselt tragöödia, kui kunstivorm, see tähendab siis inimlikud kannatused, mis on vabatahtlikult enda peale võetud, sest ega pühad ritta ei kannatanud teiste vaenamise all vaid tema ütles ise. Ma tahan kannatada nii nagu sina, kristlus et see oli tema niukses juht motoks ja siis talle see võimalus ka avanes kannatada, kuigi väga kummalisel moel ja ma soovitaksin ausatel lugeda näiteks lühikest artiklit vikipeedias tema kohta, et mis siis temaga elu jooksul juhtus ja kuidas ta kannatas, et see on, on väga omapärane. Ütlema tragöödia on jah, väga huvitav asi. Tragöödia definitsiooni kuulub kindlasti selline teatav paratamatus, eks ju. Et ei ole mingisugust väljapääsu saada tuse paratamatuse ees, kõik peabki niimoodi minema ja mina, inimene vaatan seda paratamatust ja ütlen, et kuidas see võimalik on, et nüüd niimoodi lähen, nutan või naeran ja pigem nutan, aga kõik niimoodi hirmsasti kannatuse poole läheb. Et miks just see aspekt võlub teid. Ma ei saa öelda, et ta mind võlub, aga tegelikult kogu meie läänemaine kultuur tegelikult on teataval määral isiksuse ja tema kannatusepõhine. Kui vaatame nüüd skulptuuri lugu alates vanast Kreekast Vana-Kreeka tragöödiad ja nii edasi kuni keskaegsete Martüümideni ja Shakespeare'i tragöödiate nii ja nii edasi ja nii edasi teatud pauside ja vahepaladega, siis see kannatuse moment, see saatuse kuivas vaata see moment, aga mitte ainult ka see, vaid tegelikult on seal nendel kangelastel oluline nagu kangelase kuju, kes kannatab, aga ta võib ka iseendale võtta neid kannatusi mingisuguse eesmärgi nimel, tähendab, seal toimub puhastumine läbi kannatuste ja see on nagu see oluline moment, et et selle kaudu nagu väärtustatakse ka seda isikut, ütleme, kui me räägime ida kultuuridest, siis seal vägivald, et kannatus on tavainimese saatus ja igapäevane asi, mis ta mitte mingit tähelepanu, sest lihtne inimene näiteks Hiinas ei olnud keegi. Ta lihtsalt oli ja kui vaja, siis ta tapeti, kui oli vaja, siis ta läks lahingusse, aeti auku sealt, nagu probleem tähendab, lääne kultuuris on tänu sellele nihukesele isiksusekultusele ütleme, et kristlus kui religioon põhineb ju ikkagi isikukultusele ja tema kannatustele ja tema ohtuse meelsusel ja nii edasi. Mina ütleksin isegi niimoodi, et Kristus on igasuguse personaalsuse või, või isiku mõiste tegelikult lääne kultuuri üldse toonud, et enne seda ja ka praegu hakkab see vaikselt juba kuidagi ära mahtuma, tegelikult et enne seda kindlasti sellist asja ei olnud, kui isiku koldused persona tegelikult pärineb ei kuskilt mujalt kui kolmainuteoloogiast, eks ju. Et see on väga huvitav asi ja see kantakse üle ka isiksusele inimesele kui isiksusele, kellel on igavene väärt tuss jumala ees, eks ju, et sõltumata tõesti väga hästi kirjeldasite siin hiina. Ütleme, et see on, ma ei usu, et ta tänapäeval nagu hakkab kaduma meil kõik protsessid käivad suht-koht kiiresti niimoodi lainetena, ma arvan, et uuesti nii öelda lähenev mudane modernismi laine toob esile suured narratiivid, mitte isiksuse, vaid suured ideed, mille nimel kõik peavad siis nii nagu hiinas jällegi vaatama, et postmodernism on jälle see laine, kus hakatakse väärtustama üksikuid ideid, üksikuid isiksusi ja see käib nagu lainetena. Et kui me vaatame nüüd eelmise modernismi laine kusagil viiekümnendatel kuuekümnendatel, siis see nagu väärtustas nisukest progress ja tehnoloogiat, ütleme niukene Nõukogude Liidu põhiprobleem oli füüsikute ja lüürikutega mitte probleem inimesest ja tema isiksusest. Kui tulla nüüd tööde juurde tagasi, siis mida te selle ideega või pealkirjaga Mu süda põleb igavesti. Olete tahtnud nendesse töödesse panna. See tuleneb ka otseselt nihukesest katoliku või katoliku kristluse niiskusest põleva südame, ütleme jeesuse kõikide pühakute niukses märgiks või atribuudid on olnud tegelikult kui me vaatame Niukest katoliku visuaalset külge põleva südame kujutis, tähendab, see on niuke igavene kasvõi ütleme, igavene noorus või et inimene ei rahuldu iialgi, et ta on alati valmis tegutsema ja ohverdama ennast ja see on nagu selle asja üks külgete ühe minu töö nimi on mu süda põleb igavesti ja see on heliobjekt või installatsioon, milles siis kuulatud läheb kõrvaklapid pähe panna ja siis on võimalik kuulda seda, mida seal siis südamepõlemine tegelikult tähendab, ehk see tähendab meeletut piina, seal on suured koorid, kes kisendavad ja karjuvad valust ja ägavad selle all, nii et tegelikult see töö taustaks on nagu see, ütleme inimeste ohvrimeelsust tegelikult paistab välja väga ilus, aga selle taga on väga suured isiklikud ohverdused, isiklik kannatus. Sellest tuleb nagu aru saada, et see ei ole kõik nii lihtne, tegelik, et see protsess on keeruline ja sammun samast asjast räägib ka tegelikult see suur fotopühast Rytast. Tähendab ja kusjuures näed, see heliobjekt on tegelikult pseudojuhtmetega ühendatud selle fotoga, nii et noh, see on niuke mitmetasandiline, ruumiline installatsioon, kus on palju nihukesi, märgilisi asju, mida võib märgata, aga võib ka mitte märgata, et oluline on see, et ta töötaks erinevatel tasanditel, töötaks esmaselt märgilisena ja siis kui järele mõelda, siis ta töötab teisel tasandil ja kui lugeda mingit informatsiooni selle kohta, et siis peaks selle töö omandama jälle mingisugused uue tähenduse. Katoliiklikus kultuuriruumis kindlasti see põlemise või leegi metafoor tegelikult sisaldab just nimelt armastust, eks ju, et see, mis põleb, on armastus. Et see, mis annab jõu, ohverduseks, kannatuseks, armastust. Põhimõtteliselt küll jah, ega siin muid motivaatoreid nagu minu arust maailmas ei olegi, kui need kaks sõna, armastus ja surm, ehk siis foidistlikumaks veel siis heaolutunne ja, ja halva tunde vältimine on öeldud, et surm ei ole midagi muud kui kannatuste vältimine tegelikult teatud mõttes tähendab halva situatsiooni vältimine, et hoiduda sellest, et sa tunned ennast halvas, siis sa lihtsalt sured. Aga kuidas sa selliste kristlike mõjudega olete kokku puutunud, te rääkisite siin püha Rytast, aga tundub, et te olete nagu väga sügavat uurimust teinud selles vallas. Lihtsalt ma olen üks haritud inimene. Ei, seda ma ei eita. Üks väheseid, kes ei eita. Ma ei ole religioosne inimene selles suhteliselt. Mul on sügav vastuolu, kõigepealt kiriku kui organisatsiooni vastu, sellepärast kirikuorganisatsioon ei ole nagu minu asi. Noh, tähendab minu Malting, nagu ütlevad inglased. Et religioon on iga inimese isiklik asi, tähendab selles suhtes religioosne, tunnustaks mingisuguseid usutunnistusi või mingisugust, oleks mingisuguse teatava mõttelaadi esindaja või, aga lihtsalt, et kuna see kõik puudutab tegelikult inimest. Ja kõik see, mis puudutab inimest, see on mulle huvitav. Ja kultuur on tegelikult huvitav, et see ongi kultuuri harrastamine tegelikult teada seda, mis on ennem uurida seda, et miks ma teen asju, mida ma teen. Et igal asjal on tegelikult mingisugune põhjendus, mingisuguseid sügavam taust ja kui sa seda tead, siis sa suudad seda ka võib-olla teistele seletada, see väärtustab oma asja võib-olla veelgi rohkem. Samas ei maksa nagu muidugi selle taha ka peitu minna, et öelda, et ma teen seda sellepärast et täna hommikul või eile või millalgi ma just nägin telekast, keegi ütles. A. See oli mu lemmik rezisõunpuu eile õhtul lobby saates ütles, et tema teeb filme ja ta ei taha seda seletada, miks ta seda teeb. Ta lihtsalt tahab neid teha. Ja minu arust see on tõeline kunstniku lähenemine, see tähendab, et õunpuu tegelikult õppis ka maalikunsti ühe aasta. Et see on niisugune tõsine loominguline lähenemine asjale, ma tahan seda teha ja ma teen seda. See seletamine on nagu, nagu niisugune teisejärguline asi, et oluline asju teha. Kindlasti teie olete teinud ka väga erinevaid asju, et te olete töötanud kirjastuses Eesti raamat kunstilise toimetajana reklaamibüroos, Karlsson ja Kooja samuti töötajate, Eesti kunstiakadeemias õppejõuna ja, ja nii edasi. Kuidas te need tegemised kokku panete oma kunstnik? Kogu põlemisega, no ilmselt ma teen kõiki asju teatava põlemisega. Samas ma olen nagu selles suhtes nagu rahutu hing, et ma ei ole suutnud seda silindrit põhjalikumalt lugeda ja õlitada ridade vahelt välja lugeda, siis on võimalik välja lugeda, et ma olen nagu vahetanud töökohtades, ütleme niimoodi viie-kuue aasta tagant mis on minu arust ka maksimum. Et mingisuguseid asju põhjalikult ja huviga teha, et sa pead säilima ka mingisugune huvi selle asjast. Aga mul on selles suhtes, et nagu väga vedanud ja ma olen väga õnnelik, et mul on, on olnud võimalusi teha erinevaid asju, et ma olen võimeline tegema erinevaid asju, et see on nagu minu arust väga suur väärtus, kui inimene on võimeline tegema üht ja teist ja kolmandat asja. Ja liikuma ühelt alalt teise, ega see ei tähenda seda, et see põhieesmärk kaob kuskile silmist. Kunagi ma seletasin seda kui klaverimängu hajutamisega, et lõppkokkuvõttes iga päev tuleb midagi teha, tähendab, klaverimängijad mängivad iga päev tunde ja tunde lihtsalt skaalas ide heliredeleid ja etüüd. Selleks et olla valmis õhtuseks esinemiseks, ega see on kunstnikel, on ta üldjoontes seesama, ega silmad töötavad, pea töötab, mõte töötab kogu aeg hommikust õhtuni. Praegu on see näitus seal üleval, kas on juba horisondil kasvamas välja midagi? Uut ja muud, ma ei oska sellele öelda, ma olen avatud pakkumistele, kui on pakkumisi, ma võin teha kõik. Ma mõtlen just nimelt loomingulises perspektiivis. Praegu on nisu gene periood, kus ma mõtlen selle peale, mis ma tegin, see tähendab seda, et ma hea meelega lahen, vaatan oma näitus veel korra või kaks, tähendab, et see ikkagi natukene teine asi. Kui sa paned oma asja kokku, siis mäleta ühte kohta üles siis pead nagu silm puhkama sellest ja siis vaatame, mis edasi saab. Ma ei tea, mis edasi saab, see ongi, see saatus on ette määratud seal traagilise kangelase seiskunud, et saatus on ette määratud. See pahandus tuleb. Andres Tali, tulgu see pahandus teile võimalikult loomingulisele viisil. Ma tänan, et te tulite siia klassikaraadio stuudiosse väga huvitavalt vestlema oma näitusest. Suur tänu, aitäh teile. Nii et alates esmaspäevast, kolmandast detsembrist on Andres Talinäitus, mu süda põleb igavesti visandeid püha ritta teemal draakoni galeriis avatud.