Endel Puusepp kus ja millal te nägite esimest korda lennukit? Esimest lennukit ma nägin, üsna muu. See oli midagi 1924. Või 25, ma täpselt ei oska ütelda. Kuid igal juhul üle meie talu Siberis Endis Jenissei kubermangus Sharinski vallas. Meie talu lendas üks niisugune kaadervärk, mida praegu keegi lennukiks ei peakski, kuna ta oli kolme tiivaga. Nende vahel oli nii palju neid pulki ja kõiksugu trossi siis veerukaid. Ja mis kõige imelikum, et lendur ja mehhaanik need issi võrrel täiesti lageda tiibade vahel. Ja lendastani üks paarsada meetrit meid kõrgemal, sest kõik oli hästi näha. Lendurite näod olid näha kõike maa. Kui vana te olite, siis mis ma siis olin, mais on üks 14. taastani 15 aastased asi. Parajasti olime karjast koju tulnud. Ja ajasime karjaaeda aroomi, kui see ülesis põristas ja siis palun muud. Mina läksin ruttu-ruttu koplisse, õieti metsa meil koplisse mingisugust ei ole. Läksid metsa, leidsid hobusele ratsaselga ja olin täiesti kindlas vaimus, et see lennuk lendab vallamaja juurde, noh, tol ajal lendasid nad nii aeglaselt, et võib-olla heal juhul hobusega jõudis, järelegi järeleva muidugist ei jõudnud, aga taipasin täpselt turuplatsiga kõval suurel väljakul istudes. Diivaline lennuk ja ümberringi oli niisugune rahvamurd, kuna vallamaja oli niisuguses kasakate külas, kus oli umbes 2000 maja. Et rahvast oli seal küll, aga mina pris ikkagi sinna lähemale ja lähemale. Ja lõpuks mais sinna miilitsameeste rivisse jõudsin, näen, et mehhaanik kruditab mootorist välja küünlaid, puhastab neidki ja paneb sinna Rooble karvale. Ja mina lõikan siis, et, et kuule, onu, et las ma hoian küünlaid. Ja mees küsib minu käest. Kuule poiss, kust sa üldse tead, et seal küünal millal Avusin kõikamad järgnes siis ära, mis ma tean, kus on siis need juhtpulgad ja võtan siis kõrguse tööride, kus on, seal on kodeeritud ja kõik ja puha. Naisolin ainukene siis suure rahvahulga seas, keda mehaanik lasin lennuki juurde ja mis kõige tähtsam, mina istusin siis selle koha peal, kus istus lendur ja liigutasin neid pulki ja värke, millega ta lennukit juhtis. Aga kust tarkused siis pärit olid? Märkused olid pärit lihtsasti, on üks niisugune, aegrida on praegustki veel elus, selle ajakirja nimi on nats, tahan kõike teada. Ja meil. Niinimetatud lugemistoas Ilbadžitannia oli välja tellitud, see ajakiri mees lugesime ja seal olid isegi lennukimudelite joonised, nii et me olime selleks ajaks juba ise ehitanud ajalehepaberist ja kuusepuupulkadest kai vabal kolm mudelitest valmis. Ja need mudelid lendasid meil muidugi ka kõik kirjeldanud küll, aga vahetevahel juhtus nii, et et kuiv panid pikka nööridele ninna üks hoiab siis kätega pea kohal diivades seda pudelit kinni, teine veab selle nööri sirgeks ja allamäge pistavad mõlemad jooksu. Ja vaata, tõuseb üles ja lendab sõnikkolisse vedur poiss üle pea tähitis käibel lennuki mudelt ja hakkame otsast peale jälle. Mis puhul see kolmetiival maandus sealkandis, mis puhul ta seal käis, seda ma ei tea, aga mina mõtlen seal üksak agi lend mingisugune sest 24. aastal oli neid võrdlemisi vähe, aga sealt tõusis üles kassa järski tagasi, Agrosserskeni oli meil 80 kilti. Huvitav, kas see kolme diivalise ülelend määras siis kuidagi teie edaspidise elukäigu? Ega kui olite plaanid juba varem teheda, vist tema siiski nii põhiliselt ei olnud süüdlane, ma arvan nii, et mul olid juba enne see tahtmine, kuna tol ajal lendur oli midagi taolist, nagu praegu on kosmonaut kui mitte rohkem. Ja poisikesed kindlasti suur osa neist oleks olnud valmis kohe ja kohe lenduriks saama. Mina samuti. Kas teie kodukülaks räägite eesti keelt ja meie kodukülas räägiti eesti keelt, mina õppisin Eesti koolis enne kiriku koguduse kooli kaks klassi siis hiljem, kuna peale kodusõja olid meil üsna viletsad aastad. No kõigil on arusaadav, et kui talumees pole üks aasta külvanud ega kännud, siis järgmisel aastal organist söögipoolist üsna vähe. Ja nii oli ka meil, me olime ligi aasta, olime redus, koldlekki ja siis valge seaslavakkide maanteede eest. Kuna minu isa saabunud tagasi esimese maailmasõjarindelt oli esimeseks külanõukogu esimeheks meil seitsmeteistkümnendal aastal. Siis aga, kui Tšehhoslovakkia korpus hõivas kogu selle Siberi raudtee ja hakkas likvideerima kõiki nõukogude võimu koldekesimest, selleks ajaks olid tekkinud, see oli juba 18. aasta seitsmendas aasta jah. Ja siis tuli oi seal ka nagu öeldakse, jalga lasta, kuna talle teadagi ette, et kui sa homseksid, kadunud ei ole, et siis poodakse sind kindlasti ülesemis perega tehakse ja taluga, seda ei tea veel keegi. Külarahvas teatas sõbrad, teadlased, sõbrad teatasid vallamajast mul isegi meeles. Veel praegu on silmade ees, kui ratsahobusega tuli üks isa hea tuttav. Ja oli hobuse, siis tähendab täitsa nagu öeldakse, Epi ajanud vahule vahule ja midagi seal isaga õues rääkis, meie jooksime ka muis põhjundit välja. Meie ei kuulnud, mis seal juttu oli, aga õhtusöök jäi pooleli ja hakkasime ennast seadma. Üldse talust ära minema. Samal ööl läksime minema meie kahekesi. Lehmad, lambad, sead minema ja ikka taiga poole, kuhu minna, öeldi meile rada üle jõe ja sealt ikka seda rada mööda edasi ja edasi, tõsi need rajad ei lähe ju ühes suunas ja meie keerasime võlg CDd, selle asemel, et paremale keerata. Läksime vasakule ja ei homme ega ülehomme keegi meile järele ei tule. Kaks päeva söömata, kolmas päev söömata ja ometi ei tulnud siis kümneaastasele jõmpsikatele, mis me siis olime? Ei tulnud meeled, lehmad, joon ja neid on vaja lüpsta, mitte sealt piima saab ala, muidu oleks üldse jäävad ahtraks, telleksid oma pead ja isa jäädi hiljem põlema, isad-emad onu tädiga pidi siis tulema järele ja hobustega täis kraam hobuste seljas ja kõik ja puha. Lei neil läbins kõhus, seni kui siis taipasime, on niisugune metsküüslauk, mille nimes siberis on Jeremy. See on üks niisugune küüslaugu maitse ja lõhnaga taim, aga lõhn on nii vänge, ütleme, et kui trammi ühes otsas keegi või siis teine ratas ei seal seegis söönud, ei ole üldse elada. Vaat siis seda, mis seal siis ikka, Jõgisime alla, siis kolmandal päeval tuli isa meile järele ja esimene küsimus, kas lehmi lüpsid? Me taipasime lehmi lüpsta. Ei, sina leppis lehmad, jootis piima meile ja kvartalile saia, mis üle jäi, lüpsis maha ja. Ja nii me siis umbes üks 25 30 kilti külast eemale küla oli. Meie küla oli viimane taiga Peral. Ja siis seal ehitasid siis mehed väikese onnikese meetme kogu perega. Aga peret oli meil siiski üsna palju. Tähendab, viis seitse hinge oli peret vanaemaga koos. Nii et selles riikides Saunekeses mesis, seal elasime selle suve ja järgmise talve üle ja meie lähedale mitte väga kaugele sättisid ennast sisse partisanid, väikene salk, midagi natuke üle 20 mehe. Õieti need ei olnudki päris partisanid, Siberis oli tol ajal palju inimesi, kes ennast koltšaki ja valgekaaslaste eest ära peitsid. Rebus olid eriti suuri tegusi ei teinudki, aga ootasid aega, millal võib välja tulla. Siiski, ühte lahingut nägin mina kah oma silmadega ja nimelt leidus üks niisugune asjamees, kes siis partisani ja meie selle peidupaiga võimudele üles Ants. Valge tartlastele. Aga teate neid häid inimesi on alati rohkem kui halbu alati. Ja leidlus, mees, kes seda teadis, et meid üles jällegi 1000 nelja ratsahobusega terve öö ajas jõudis, Martin ütles, et homme tulevad sest vahemaad on seal ju tohutud, vahemaad on seal suured, ikkagi kolm, 45 kilomeetrit, sol normaalne tõtt. Külaskäimise maa. Ja mina näen siis õhtul koos Walteriga minu, minu tädipoeg. Et isa ja onu mõlemad sätivad ennast kuskil õhtul õhtu eel minema, laetakse padruni terved jahipüssid mudugist, laetakse padruneid, padrunivööd padruneid täis ja hakkavad minema. Jahile minnakse hommikul õhtuti meil jahile hilinenud kunagi. Ja eks v8 neile järele. Enne oli tegu, et Gadjekülantsidest lahti saada, neto jälle islami lahti, ei soojemini parajas kauguses meie leidsid, siit kuuleme. Näeme aga, et nemad meid ei kuuleks ega läheks. Nägimegi, et tuldi partisanide elu kohta. Sealt tulid kõik need 20 milliga meest, 25 või kuus, neid oli üldse kõiki kokku. Tulid välja kõik hanereas minema. Meie järele. S jõudsime Maa-Emajõe ääres. On üks päris suur jõgisuu piri seisse üks 18 20 kilti enne kassa järskid. Jõudsime seal, kus on niisugune koht kus on kõrged kaljud 150 200 meetrit, siis väikene riba on seda kuiva maad üks kümme-viisteist kuni 20 meetrit seal kasvavad. Tähendab, lehised, männid, kuused, nooled põõsastikku ka sealt abisteerada ja hakkab kohe jõgi. Nii et seda maad, kust mööda võib kõndida 10 20 meetrit aga piki jõge on see umbes kilomeeter, kui mitte rohkem kitsaskoht. Ja vaat seal, Me kaotasime ära kõik tema eelkäijad, nii onu kui isa, kui ka partisanid. Ja nii palju jätkus melist Eesti taipu. Olete sinna alla jäänud, oleks vist, ma poleks täna siin midagi rääkinud. Aga jätkus meil nii palju taipate, ronime kaljude otsa, vaatame sealt kaugemale näha, kõvega haljudavalt saates Ivar olima. Nägime, need mehed istuvad puude otsas nagu käod. Ralisid kuuskede mändide otsa ja istuvad seal kõiki muidugi ei näinud, aga paar-kolm meest oli näha, isa oli ka arusaadav, kus kõik teised kadust. Võtame nimeline, ootasime, kuni päike oli kõrgel vähemalt üks, neli-viis tundi vähemalt ootasime, ootasid partisanid ka seal puude otsas. Ja lõpuks siis tuli see karistussalk, seal oli rügement ratsaväge. Siis vägi kuigi palju, sadakond meest. Ühe kahuriga ja kahe kuulipildujaga küllalt 25 mehelise salga peale. Ja praegu, kui ma seda veel meenutan ja sellest räägin, mul käivad külmajudinad üle keha, kuna neist karistus alklasest ei läinud ühtegi kusagile ära, kõik jäid sinnapaika, püssid pagisesid ja pardiralli kahjuks kuulipilduja. Ma mäletan, ta nimi oli veel lüüs, millegipärast niukene, ketas kuulipilduja. Ja üks rohkem kui tund aega oli ta põrinat pärinevad isakaks suur kisa ja kära all ja meie võtsime kätte ja südameid rinde ronisega halla. Esimene asi võeti veel kohe tutist kinni. Isa võttis minu onu tädipojale. Aga partisanisalga ülem Stalini olid Tšaikil alaliselt mulle meelde jäänud. Oli niivõrd tark vees, et võttis meid siis vaid isa ja onu käest ära. Ja mis kõige tähtsam kinkis meile kummagile Veikese püssi. On niuksed jaapani tolleaegsed garamiinid, viie pauguline karabiin, mille kaliiber palju väiksem kui vene vintpüssil. Ja mis, ütleme kümneaastasele poisile on ka kas päris? Vaat siis me ei näinud mitte ainult oma kingaotsi või saapad ei lävib täiskasvanuid, ei tähtsad mehed, me olime aga relvadega ümber käia, muidugi võid, õpetati üsa varakult, mina hakkasin isaga koos jahil käima, olin kaheksa aastani, kuna peamine leib Siberis saadi oravajahist. Seal on see igikelts ja rukis kui ka nisu ei taha kuidagimoodi kasvada. Paigas, kus me no talumehele on küllaltki arusaadav maamehele, kui ütelda, et 40 aasta jooksul kaks põlve puhastas metsa alt künniks seitse hektarit maad. Ainult seitse hektarit, seda pole ka kuigi palju, oravanahad pidid andma lisasid, jaurama lähevad leivaaasta leiva. See oli põhimine, mis, mis müüa sai. Natukene liha ja natukene seal mole ja võid ka, aga see kulus rohkem, Endla lähevad, nii suurt ei olnudki. Muidugi kohalikud elanikud imestasid, et mikspärast, eestlased ja lätlased alati söögilauas kombel liha ja siis võid saavad panna. Ja see oli ka see, et loomapidamine oli ikka samuti nagu siin Eestiski metsa alt või seinaniiti, tibu jaksasid. Nii palju jõudu oli ikkagi paariline lehmale ja hobusele, hein, saia lammastele samuti ka ja siga peeti ka alati kas ida või kaks vahel kolm laadad. Aga kohalikud inimesed saldonit nagu neid seal nimetati, neil on 20 roost, üks ainukene lehm, üks seapõrsas ja pere 10 15 inimest. No hobustega veetakse talvel liipreid metsa, tehakse kõiksugutööd ja raha, aga see ei anna ju laua peal, ei midagi ja ega keegi liha ostma ei läinud. Niiet hapukurk, hapukapsas, kartul ja nisuleib nii palju jaksad, lihtsalt teised eluharjumused, teised kombed, harjumused. Nõia jutt algas sellest, et, et jah, et te õppisite õige varakult püssi käsitsema kaheksa aastaselt ja ja käisid isaga koos jahil, siis käisime jahil iga sügise, kusagil nii septembris läksime minema ja kuskil detsembris tulime tagasi, nii et mina jäin isegi kiriku koguduse kooli alati hiljaks ta pärast siis muidugi järele. Ja alles siis, kui ma juba seisma asus, tolleaegse keskkooli sain, see oli 25. aastal, siis ma enam jahil ei käinud. Ja see tehti niisuguse suure sõõriga, nagu võrukene ütleb. Käidi jahil, kui juba oli oma 150 200, olenevalt siis kui sageli kasse aasta oli nahka käes siis mindi suurev maana jõe äärde, ehitati seal seedripalkidest, raiuti maha seedrit, parv ise arve peale, kuna see jõgi ei külmetanud tol ajal ka kõige käbedamatel talvedel mitte ära, oli lahti alati detsembri kuudes kindlasti vaati ja parvega siis alla, kus jäi 18 kilti, Krasnojarski linna. Seal arvest saadi köit voorimees, sellele jäid palgid juba mehed ootasid, seal, jahimehed söövad. Ja sealt linna 18 versta või kilomeetrit seal müüdi rahad maha, osteti, mis vaja on ja raudteega teist kanti koju, kus raudteejaamast oli jällegi 40 kilti. Niisugune oli siis Siberi eluteralise, Siberi elu ja tol ajal te toetasite enne, et nagu võrukene ütleb, kust on õieti pärit teie vanavanemad, kust nad Eestis omal ajal elasid. Minu vanaisa on pärit Haanjast. Vanaisad ema poolt on kusagilt Põltsamaa kandist need lõunaeestlased lõunaeestlased ühedaldis, mulgid, võrokesed. Ja kuna juba mainisime, et relvi me oskasime käituda laekult, kuna ei olnud see jahimees, kes nelja padruniga kolmeühikut saati, olgu see hispart, võimetus, olgu seis lambi soovil, laskemoon maksis, laskemoon, maksis raha ja siis kummelit vintpüssid saime siis vanemate loal aga Lazimi Alt kumbki ühe paugu, et näha misse püssi võis. Ja kui selle püssikuul käis umbes üks 40 või 50 sentimeetrise läbimõõduga männist läbi ja siis me olime kindlad, et seal üks Wealtreist ja selle kandsime kogu selle aja passime hobuseid, kuulasime kartuleid, hoidsime oma väikest karja Sõri kuni siis 19. aasta varakevadel, talvel kaudse äkki ja koos sellega ka nende seas lavakkide korpas riismed said ida poole löödud. Ja siis me tulime sealt metsast välja. Ei iial, kas kõige raskem elu, see elu Eestis üks 25. aastani, kus seisavad kuidagimoodi jalgu alla, et oleks süüa juua nii palju, kui on vaja ja tuleks midagi selga jalga panna ja mis veel kõige rumalam seal käis loomade mingisugune marutõbi läbi. Nii et kõik neljajalgsed tarvilised kangesid ära terves külas, täitsa puhas. Ja siis läks asi hoopis kibedaks. Nii et viis aastat läks kuus aastat, kui saime niivõrd jalad alla et mina sain 40 kilomeetrit eemal olevasse kooli uuesti õppima mindud. Ja tänu mehele, kes siin täna veel Eestis elav. Seal Voldemar Oja, ta oli pikki aastaid meil siin haridusminister, see käis iga laupäev, meil küla kõlab iga igavesed suured sõbrad olid minu isaga veel enne maailmasõda. Iga laupäev anti mulle ülesanded. Ajakiri järgi, mille nimi oli Adrianna tõmm, gümnaasium kodus. Ja nii, et need aastad ei läinudki päris ilmaaegu mööda. Järgmine laupäev tulises Voldemar Oja uuesti ja küsisite Hugo parasjagu uut, kusjuures isad seisid selja taga katseliselt ei vasta. Ja mina sandis kooli ainult 25. aastal ja suur oli minu enda rõõm ja parajasti mõtlen, et see liiguks. Igavene tore asi, et mõned aastad õppisin vaikselt kodus. Ma sain korraga kuuendasse klassi. No see oli ju midagi kaheklassilises kiriku koguduse koolist ja kuuendasse klassi kaks Talvet ja oli tolleaegne keskharidus käes. Kuidas teleavanesid lennukooli uksed? Noh, need mõtted olidki mul kogu aeg. Ja kuna lugemishuviline ammust saadik olnud ajalehti lugesin juba Neil aastal 24. 25. 26. aastal tegid Nõukogude lendurid päris pikki lende ja kõik see muidugist ei jätnud mõju avaldamata. Aga ühtlasi ma olin juba ka selgeks teinud oma tädide kaudu Leningradis, et ainukene lennuasjanduse kool on Leningradis teoreetiline osa. Selle peab läbi tegema pärasesse vokaatilis kuskile kooli. Tol ajal tol ajal ja siis, kui ma lõpetasin seitse klassi ära siis kodus on ikka alati pikad jutud, kelleks medis pojad teeme. Eks mindi, taheti kakelda siiski teha, isa tahtis teha minust agronoomi, ema tahtis teha minust kooli õpetaja Iisraeli mudugist, et õigust küllalt, kuna põllumajandustehnikum oli ka sõjasiis, see on kuskil 80 85 kilomeetrit meie talust. Magasvus teha, kooliõpetajad aga kooliõpetajat eestikeelset, pealegi võis, võiks saada alk Leningradis, kus kaks õppeasutust. Eesti loogiline tehnikum ja Eesti osakond hertsise nimelises pedagoogilises instituudis ja mina muidugi otsin kõigest jõust ja vaat siis ma saan Leningradi. Isa, õed, kes õppisid seal sellesse, see oli siis lääne vene vähemusrahvuste, ma leski nimeline kommunistlik ülikool seal, kus õppisid minu lilleaed. Ja siis, mis köige tähtsam, seal olid ka eesti sektsioonid, kus palju eestlasi oli kohalike parteiga miteedi juures. Krasnojarski see oli siis ringkonnaparteikomitee ja selle ringkonna parteiga, mitte eesti sektsioon. On andis mulle ja minu tädipojale Walterile komandeeringus Leningradi, see tähendab priipileti ja natukene raha ka, see oli juba midagi, kuna juba sõit ise maksis midagi, jälle ela kott tolleaegses sõiduks, mis kestis 20 päeva. Krasnojarskisse Leningradi, iga üsna tüse olema. Päevad ja niimodi samis Leningradi. Seal ühe talve õppisin pedagoogilises tehnikumis. Tehnikumi direktor, restart jaak, tuntud mees, praegu Eestis üks vanim kommunist meil. Aga tehnika läbi ei teinudki, olgugi et siis oli niinimetatud taldan süsteem, kus õppesemestrit olid jagatud kahe nädaliku teks. Esimese nädala esimesed kolm päeva olid mängud. Esimese nädala teist kolm päeva ja teisi nädava esimest kolm päeva olid iseseisvad ööd laboratooriumi teod kõikjal koha ja võisite käia või mitte käia ja viimased kolm oma sellest kahe avalikkus oli siis arvestused. Seemneid aitas elada kõvasti selle keskpaigas, kus ei olnud kohustuslik käia tundides. Me käisime tööl küll sadamas, lävel ladudes laadisin seal küll koti, jahu, suhkrut, šokolaadi ja kõiksuguvärki ja teenis raha. Muidu 13 rubla stipendiumi ei olnud väga rasvane kunagi rubla läks ära selleks, et saada hommikusöök ja siis sukk ja pudru lõunaks ja kolm rubla ja siis kuu aja kõigeks muuks. Ja kevadel leppisime kokku rajooni komsomolikomiteega, ilma et oleks rääkinud oma komsomoli ärganud joonis, midagi, et meegaks poissi läheme lennuväekooli komsomolikomitee andis oma soovitused kaasa. Ja kuuendal juunil 1928 pügati mul pea paljaks ja minust sai lell õe kooli kursant. Ja siis esimene asi, mis, millega meie proovisime siis teha katset, kas mis saab lendurid Margus ja ronisime Iisaku kiriku torni. Torni tipp on üle 100 meetri, millega 113 meetrit, kui ma ei eksi. Ja siis galerii seal üleval on 800 meetri kõrgusel, leppis, ronisime üles kõik, ja kõige imelikum, mis oli sinna üles mõistma, ronisin ka teised on käsi põõsakile, sealisestusele. Ümberringi aga mina pressin seljaga vastu. Lihtsalt ei kannata leida. Ei ole ja mõtlesin, et ilmuskaseks lendur või saa lendur. Ja varsti oli juhus palju tigedam proovida, kas Mossab lendur, kas ma kardan kõrgust või mitte? Olime juba kursandid, terve Roodmeid, kolmas, viidi Kroonlinna konstati ekskursioonile. Seal olid siis igat liiki sõjalaevu, mille näidati siis oli Pariisi kommuun, oli veel. Seal ja selle nimega alasime Sevastopol. Kõiksugu sõjalised paadid, suured ja veiksed. Muuseas, kas see veealune paat, mille meie miiniristlejad lasid põhja kusagil 18. aastal esimese pauguga, see oli üks inglise paat L 55. Ja tuli siis liiga lähedale krooni endale, kus ta poleks tohtinud tol ajal mitte tulla. Ja poisid olid niivõrd täpsed, esimese pauguga lõitalisele kaptenisilla pealt minema jah, ja läks põhja koos 48 mehega. Ja kui mina seal olin, siis meie ruuduga, mis oli parajasti see l 55 välja tõmmatud vee alt ja oli kuivastokis, vat, aga kõige tähtsam asi oli tol ajal siis mulle see, et enne koduminekut rooduvanem paneb is roodu rivisse, kavandab, siis veel vaatab suure pikka korstnat Moodsa ja kavandab, kes tahab korstna otsa ronida, kaks sammu ette, üks-kaks. Mina vist ei saanud õieti arugi, mis ta tahtis. Saime aru, et kaks sammu ette on vaja teha. Muidu ma poleks neid kahte sammu teinud. Tegin kaks sammu ette, piirul vasakule, paremale, rohkem kedagi, mina üksi veini oligisse loll, kel oli vaja selle korstna otsa ronida, kui kõrges korstnas võis olla üks, 80 90 meetrit. See oli Roki korsten. Minu õnneks telliskivikorsten telliskivikorsten. Minu õnneks ta oli külm, Altsuid sõidulnud, Katarli kustutatud. No üles roninud ei ole kuigi suur küsimus. Seal haagid nagu redelit mööda läheb, läheb, läheb üleval olnud seal samuti väikene platvorm, saun, lukk sees, sellest patori luugist läbi ronimise ajal alla ei vaata ronimisajal alla ei vaata, vahid alt ülespoole kogu aeg ülesse Patholibele ja uuesti sell vastu telliskivi. Ja mina andsin nagu liimitud. Rooduvanem kal, karjub Puusepp, tule alla. Puusepale vait nagu sukk ja ei tee väljagi. Ärritakse teist korda kolmat korda, ei mitte midagi alla vaadata. Kohe võimatavad vaadata, üks asi ja mis kõige lollim korter liigub? Ta õõtsub. Ja see on tõepoolest nii ja ütleb, et kaheksakümnemeetrine korsten õõtsub üleval üks meeter maad tuule käes. Ja näed, kohe ta liigub ja ma ei tea, kes mind sealt alla oleks toonud, kui äkki halb oleks tekkinud hoopis võõra seal, et Stennook Maywow nooti. Mina läksin siis veel mõne kraadi võrra ülespoole. Vaatan sisse must auk, paar-kolm meetrit on neid haake näha, seal ei mingisugust kõrgustega kaugustega kartulitega mitte midagi ja tulin sealt Is alla neid haake mööda, mis seal sees oli. Välja roided sellest august, kus tuhka ja tahma välja pruugitakse. Jaagus Roodrekas naerdad ja vot siis tekkiski mul niisugune tundmus, et minust lendurid üldse ei saa. Sõda oli täitsa saapasääres ja tuju oli niivõrd ära, et ma ei oskand maadega peedidele. Aga hiljem, kui mind esimest korda õhku viidi, niinimetatud proovi lennule puhul polnud üldse aega mõtelda selle kõrgusega, mitte millegi peale. Ma nägin niivõrd palju korraga ja kõik see läks nii ruttu, et üldse hirmuks ei olnud, aega oli, kõigepealt ei saanud mina üldse aru, maast lahti. Rebis Need on need asjad jäävad, jääb järjest vähemaks ja vähemaks. Lõpuks majad on nagu tikud, roosid ja inimesi üldse pole näha. Ja mingisugust kõrgus ei ole millegiga võrrelda. Ja mingisugust hirmuma siiani tulnud enam ei ole. See oli kindlasti ka mõni kahe diivaline õppelennuk. Tol ajal me lennukeid veel peaaegu et ei olnudki. Ehitati midagi Moskvas. Prantsuse ja inglise litsensi järele. Aga too lennuk, millega minagi õhku sain, oli itaalia lennuk ja selle firma oli Al saldo. Vineerist lennuk, kahe diivaline, ühe mootoriga mootor 300 hobujõudu päris liiva, tolleaegsed tolleaegne päris korralik lennuk. No õppimine läks hästi, mul pole kunagi õpime halvasti läinud. Mütsi peast mahuks, seda tahan, aga tõepoolest, mul on alati läinud õppimine hästi. Ja siis organiseeriti uus rull Volga äärde. Meid, meie rood võeti Leningradist, pandi vagunitesse ja viidi seemneks uute kooli kooli algatuseks kooli Volga-äärses vulski linnas. Ja siis tulime Volski kusagilt talvel jaanuarikuu sees. Ja mul on sellest aiast nii palju meeles, et me üsna pikki aegu einetasime ikke sinelites, Altmütsid võtsime peast maha ja kindlad käest seisime püsti kokku klopsitud, kolmest lauast lauda väga, iga laua taga poiski muidugi kummagi poolt. Kuna ei olnud selles koolis veel siis mitte midagi peale õppeklasside õppeklassidele tingimustes endised vanad, kas siis kloostri ruumid või mis need seal siis olid. Noh, ja siis hakkasime lennukeid tassima lahti võetud lennukeid kuus kilomeetrit Atkarski jaamast Volskini mööda lund, tiivad olid käte peale viie kohane, neid ei saanud millegi peale panna, sest nad olid kaetud riide käia võisid ruttu-ruttu katki minna. Nii et paarkümmend poissi ükstiiv, paarkümmend poisse ükstiiv ja mööda lumist teed kuus kilti, aga kered keeletu roostega kaks hobust ees, Vegiga saba, siis sellesamase saani peale rataste alla, sabad, suusad ja hakkas tulek, muidu meie poleks jaksanud neid äratada. Need olid esimesed lennukid, me oleme lihtsalt. Nii, sai siis lennukool oma esimesed masinad ja. Siis toodi veel terve ports kergemaid masinaid, mille nimi oli A-proov 504 k. See ei olnud isegi mitte lennuk. See oli küll lennuk olnud kunagi, aga niivõrd juba vananenud, et ta kõlbas ainult selleks, et maad mööda sõita. Tal töötasid kõrgus tööd, pöördetüür, nii diivanilt oli riie maha, rebituteta üles, kuidas kogemata. Äkki keegi kogemata tõuseb ülesse ja kukub maha. Ja vot siis selle noh, lennukijäänustega võib ütelda, oli vaja maad mööda sõita otse vaat selle värgini sealt selle märgini järgmise märgini. Kolmnurk oli niisugune ja siis algul saba maas, pärast saba rösti tõstetud ja igavese suure kiirusega kahe suusa peal. See oli siis vene keeles öeldakse, öeldi Ma ei oska. Sellega lõppesid teoreetiline kool ära, see oli kõik, mis teoreetilises osas oli jalgas praktiline koolima olenburgis praegu on ta ka jälle Oremburg, üks vaevolid, skalov üheks heegeldan valeld rel, keda mina üldse oma silmadega neid. Kui praeguseid asja meelde tuletada, siis paistab, et et see on nagu muinasjutus. Ütleme niimoodi oled sa juba 50 seal 60 lendu teinud instruktoriga. Kõiksugu inimesed saavad surmasõlmed ja kõik ja puha, on sul selged. Äkki ilmub siis lennudroomile liivakott 80 kilogrammi raske, see tähendab, keegi mõnes grupis hakkab iseseisvalt lendama, keegi ei tea, millises grupis, millise lennukiga. Ja äkki kästakse meie lennuki peale tuua, siis see liivakott aha, D-grupist hakkab keegi iseseisvalt lendama. Tuleb rühma komandör, eskadrilli komandör, Need, mehed tulevad siis, jäägu need mehed. Ma vaatasin midagi tõelist. No aga mulle oli see hirmus tõsine, mina ei teadnud midagi. Mul oli rumal komme, et mina maandusin alati koos instruktoriga kahe ratta peale ja saba natuke nii allapoole, aga mitte saba. Kompolex vastu maad. Aga peab maanduma kolme, peab vaatama maantee kolme punkti peale. Ja vot minu instruktor Bõstrov oli olis sellestki andnud ette rühmakomandörile, eskadrilli komandörile, vot see võis, istub maha alka äratlevale. Eskadrilli komandör, eestlasin stopperi asemel meie lennukisse, võttis. Neil mail see teab, et Oremburgi ümbrus lage stepp niivõrd lage, üldse midagi lage, võib-olla kümnete sadade kilomeetrite viisi. Ja küllap eskadrilli komandör teadis, teadis, mis sa tegid. Mina jõuad ainult 500 meetrit, aga kust võtta tema elektrikontakti peale lülitan mootori välja sadism ja mina otse omaette nagu instruktsioon. Instruktsiooni järgi on ette nähtud 100 meetri kõrguselt otse ette maanduda kahe ratta peale. Me tegime üks 50 maandumist edasi ja tagasi. Aga miks ei tohi kahele rattale maanduda, kas võib kergesti üle? Mina käin üle linna ei käi, aga no kui juba on, on nagu öeldakse, vaja, et Sagolmele peab tegema vaja õppima, aga mul oli juba sisse õppe normally läbi lendude norm ja mina ikkagi kolme punkti peale maru. Nii, me tegime üle 50 majandamise ühes lennus. Mina vähemalt nii kui kass jõudnult jaagu vaatasid. Lõbus, keerasime otsa ümber ja hakkasime löödud. No ikka jälle iga viie või kolme nelja minuti pärast jällegi maandumine jällegi maandume jällegi laadale minnes vihastamises rääkisid, ei tea, heal joonistasid maha, tegid suitsu, pika jutu, mina vaatasin ka ära. Ja poid ümberringi, nood puussepad, tsendist, lüüakse välja, viiakse välja. Mul endal oli karjuge kõhe tundmus pealt pandi Katzisvee lennukisse instruktori asemel esimese koha peale. Ja meie instruktor Bõstrov kavandab Puusepp pole siia. Ja kõikide juuresolekul, siis anti mulle ülesanne kaks väikest lendu. Kolme punkti peale. Noh, ma ei tea, mis ma mõtlesin, kuidas siis oli, igal juhul ma olin Siis õnnelik, kui keegi teile, sest te olete esimene, kes jälle maad ja kõigepealt olin grupis esimene ja olgugi et kõige viletsam, pidin olema asju. Maanteeratas ja saba kaks. Ja siis niipalju pais nägin ise kui eskadrilli komandör, siis patsutas instruktorid õla peale ja naeris, sealjuures läigib nyyd. Ei hakka sinu lenduri tee. Hiljem muidugi oli meil kõigil lootused, meid saadetakse siis, kui juba lahingulennuk oli ka selge enne õppelennuk peale siis lahingulennukiga lahing, lennukis oli häbilend üheksas Piplaan, VIP plaan, neljasajahobujõulise mootoriga ja veel esimese maailmasõjaaegne ja esimese maailmasõjaaegne. Ja mitte kõiki neljasajahobujõulise mootoriga libertii, vaid oli ka neid, kel oli 260 hobujõuline mootor peal. Ja need olid niuksed masinad. Et esimesest pöördest, kui seal natukenegi seal midagi väära, poisid olid vastu maad ja ei olnud ei lennukit, ei lendurid. Sees sellest saime üle, mina lootsin küll väga kapriissed, väga kapriissed, tal, tal ei olnud mingisugust võimsuse tagavara. No nii viimase peal väljas, et vaevalt vedas seda suurt lennukit ja kui sellel natukene kaotasid kiirust või midagi olid vastu maad ja enam mingisugune jõud sind aidata enam ei suutnud. Kui see läbi oli, mina loosil müügist saadakse kuskile lennuväeossa. Rivisse ka siis hävitajaks või siis luurelennukite peale. Need on siis kõige rohkem. Ja minu suureks üllatuseks ja meelearvaks jäeti mind sedasi avaldusse kooli. Ja sai minust õpetad Ta ja nii nagu ema tahtis muidugi Twitte kooli õpetaja vaid lennuõpetaja ja nii ma siis seal 30.-st aastast 31.-st õieti kuni 38. taastani õpetasin teisi.