Saates kirjutamata memuaare jätkab täna lenduri juttu Nõukogude Liidu kangelane Endel Puusepp. Eelmises saates jõudis Endel Puusepp mälestustega aastasse 1941. Mäletatavasti sai lendur suure isamaasõja algusest teada õhus ööpäeva kestnud jääluurelennul Põhjamereteede kohal. Valdav enamus polaarlendureid otsustas astuda vabatahtlikena tegev lennuväkke. Nixonis vääralt panime tulema kahe mootorise vesilennukiga. Ja juba järgmisel päeval me Moskvas. See oli kusagil kas 23. neljandal juunil ja määrati meid Belku, mina veel ei olnud. Mida farmeeriti ja kus lennukid olid veel tehases. Ja nõudelas veel neeriti ja klopiti ja relvastati ja kõige selle tööga tuli ka meile endile tegelema hakata. Niipeaaegu teadesse jõudsime. Põhinevaid lennu kihevile mudugist valmis isegi imetleda. Sisustamine ja kõik see kribu-krabu kraam, mida seal on küllaltki vaju sisse panemata, kõik oli veel proovimata kontrollimata relva peal samuti vääbik vooruda, samuti katsepommitamised teha, seda me tegime juba ise ise oma käte ja tüüp ise oli ka vist tollel võrdlemisi uus. No see oli lennuk, mida veel keegi õieti polnud näinudki. Räägime selles, et kuskil kuskil salajases albumis oleks ta sirvetid olnud, niisugust asja ei olnud, see oli sissetõbe, seitse raskepommitaja, seitse hiljem temaga Fluffy nimi ei ole Brexiti ümber bee kaheksaks Petlecovinime järgi Petlegoimjal. Meenutagem, et Endel Puusepp määrati lennuki komandöriks kauglennuväediviisi, mille koosseisu valis tuntud polaarlendur Vodapjanov, kuid kinnitas kõrgem ülemjuhataja isiklikult. Diviis sai esimese lahing käsu sooritada Õhurünnak Berliinile. Sel diviisis polnud ei midagi rohkem, kui oli 80. esimene lennuväediviis kus olid kolme liiki lennukeid. Raskepommitajaid, tebe seitse, see oligi see, see oli meie praegu räägin vastsündinu vastuseni, instrueeritud nelja diisliga diisliga lennuk, siis olid Jerr kaks mootorlised hirmalajevi pommitajad ja te peate need, millega ütleme, seal ka kedagi üle ookeani lendas millega Raskova, ja siis mida tuua oma pika lennu tegid standard kaugpommitaja ja aegadel ja kõige rohkem levinenud. No aga me jõudsime siia puskinist, Leningradi all hakatud, millal see oli siis, see oli, see oli kusagil 10. augustil 1941 minu arust või 11. augustil ja siis, kui me seal ennast rivistasime ja ülemjuhataja kindral Grigorjev tuli meid, vot ma ka meil olid pommid alla riputatud ja kõik ja puha, kõik oli valmis. Tangitud, täis petrooli. Nii. Ja siis tuli, kindral Grigorjev tervitas meid ja esimesed saame selles, et, et poisid, ärge abistage. Küllap ta sai aru, et see esimene Berliini meil ei olnud just kõige lõbusam. Käis Saaremaalt Brebrazewski palgust, terve kari lennukeid Berliini peal tulid kõik ilusti tagasi ja praegu magavad rahulikku. Meie tuju tõusis kohe teeki vaatamismulje. Süda oleks rahulik, oleks muidugist. Veitsiali oodatud vaatamata, et see oli teine juba rünnak siit ida poolt õidmeid ida poolt, mõlemad grupid, nii mee kui ka rebrjovski. Mehed yld neljandatega tulid põhjast, Balti merest, Shatsialist, Merlini lendasite siis üle Baltikumi läbi meie. Läksime üle siit kusagilt Tallinna ja Pärnu vahelt merele, lihtmerele ja siis piki merd. Nii et eriti meid seal ei tülitatud. Berliini kohal mere kohal oli ju eriti rahul ja verekoer oli valitigi sellepärast, et ei oleks. Aga mis ei olnud rahulik, ei olnud need uhiuued diislid. Need võtsid oma kuue, 7000 meetri kõrgusel ja äkki üks jääb seisma. Käima ei lähe enne, kui tuled kahe 3000 meetri kõrgusele. Lähed käima, uuesti uuesti, võtad oma nõuded kõrguse, ütleb teine ära. Jälle tuled allapoole, lõbust lettide kohal, ütles veel üks üles. Ja siis me mõtlesime, et me enam alla tulema ei hakka. Et läheme samas kõrgus, mis oli nõutud kolme moodsad peavad vastu pidada, seda nimetatakse hulk. Kas ära läinud lennud kergem. Lähme Berliinile kolmega. Need mootorid olid siis lõplikult katsetama. Need olid viimistle unistamata, täiesti viimistlemata. Paat. Noh, ja siis käisime, mina mäletan, et Siemensi halske tehaste territooriumid ütlete nii lihtsalt, et käisite ära, kas tõepoolest Saksamaa kohal üldse ei märgatud, sinna tulles läksime täitsa vaikselt ja mitte üks koer kahja võtanud. Jõudsime Berliini kohale, siis hakkasid tekkima prožektorid. Kas linn oli valgelinnad, elavad, ei olnud, kõik kustutatud. Seenalise orus jaanuaris, oruneid hakkasid kostuma siis, kui nii ma seal oli, me olime esimest esimesena tulime diviisi komandöriga mitmelennukitel eksite. Meid oli siis 12 meie polgust, aga seal olid veel kaks polku, neid ma täpselt ei tea, palju neid seal oli. Igal juhul üks üks kolm-nelikümmend lennukit, kindlasti oli grupis pommitsema oma sihi ära. Seal lääne pool Siemensi kalki tehase territoorium. Keerasime otsa ringi, sisse ronid, helgiheitjad hakkas juba üsna ohtrasti tekkima. Sähvisid ja oli kallis. Kahurid. Hakkasin seal välku lööma, baasi oli kõige rohkem selja taga vihal ja kuna me olime kolme mootoriga ikkagi me siis võtsin sealt otsejoones, ei hakanud Balti merd mööda tulema. Üksi, aga teised lennukid ei, ega öösel ei käida grupis, öösel käib igaüks omaette. Igalühel on oma aega, oma ülesanne oma kõrvus ja ole mees, täida ületajatele tagasi ja siis selle kolme mootoriga me tulime, tulime ja tulime niimoodi pilvede väga küll üle Königsbergi. Vaat siin oli Jer värk täies hoos, pealpool pilvi ja olime külje pealpool pilvi kuskil seal 6000 või 7000 meetri kõrgusel allpool täiesti pilves kõik, aga ümberringi niisugune tuli nagu, ütleme paraadi ajal Moskvas. Ja sa oled Kremlis, kes mängis kogu aeg võlgu Lõzalasega püssirohu suitsu, kuna sa oled võidu läbi nendest kohtadest, kus sees lõhkesid mürsud, oli kuulda, kuidas krabistab vastu keret. Vaat häda oligi, et oli kuulda ja hirmus kõvasti. Oli isegi nii kõvasti kuulda, et üks laskur, kes istus seal parema ratta taga kuulipildur pani kisama, et mind ootab petrooli kaar üle. Mägevaldasid roni välja, mis seal siis ikka õiendad, tuli välja ja terve paagi bensiini õieti petrooli lasid meil seal välja umbes 800 kilogrammi 800 kilogrammi, see on poolteist tundi lennata. 800 kilo sul ju peaaegu tonn, peaaegu tall. Ja me ei jõudnud tema lennudroomile tagasi. Tulime küll niivõrd, otsekui vähegi otse võib sellise vastu hommikut juba ja see oli vastu hommikut. Kas vastu 11. aastal, 12. augusti sedasi? Ilm oli pilves, tüki maad, tulime pilvedes, padrik kolmgi jäid kõik seisma, viimaks tulime istiku purilennukiga allapoole allapoole, lõpuks siis kusagil viiest 100-st meetrist hakkas midagi nähtavale, tulevad 400. veel rohkem. Ma küsin kiiresti vahele, kes sellises olukorras kursi maha paneb, kas tüürmanud tüürman ja tema arvestab kogu aeg? Tema juures on kogu aeg ja lennuki komandöri olite teie ainult komandöri, minu mina, aga siis üldine komandör oli meil kah peal. Diviisi komandör oli ka minu lennuks. Ja siis peab ala sai veel seda ka, et sõja ajal ei töötanud isegi raadio jäämad, mitte et oleks raadiopõlenguid oma kohta kindlaks määranud. Ja kui sa pilvest tuled üldse midagi midagi ei näe ega kuule ainult aeg, aeg ja kiirus, Aegi kiirus, muud midagi. Ja lõpuks siis näeme, et ümberringi pole muud kui sooja lava. Siis diviisi komandör, vana kogenenud lendur, ütleb mulle treinga Sarat puuduja. Säilis selles rabas siis ühe kuuse ja kasetuka tihedama. Ja virutasin lennuki, siis sellega see kuuse teeniku sisse. Tiivaosad ja niuksed peenemat kraami jäid kõik selja taha, Elleronid, üürigi, Tüürile tavalised riistad, see on vist jube hetk küll, kui kui hakkab puutuma latvu ja ei räägitud oli palju ja kere kukkus siis selle kuuskede vahele maha, kas siis jõuab mõelda, et kuidas läheb, ei laeku, võtate üldse ei ole tegelikult kogu aeg ju hetked, mõned hetked velt tavat. Mehed jäid kõik terveks, lennukid ei, oled? Noh, ma olen pikki aastakümneid otsinud poissi, kes meid sealt välja aitas minna. Oli valge peaga poiss ning 80 aastane võib-olla. Karjapoiss. Ja ometi pole lahti kihkordokam, olen igal pool, olen sealsamas kandis lastega rääkinud ja vanemate inimestega ja olen koosolekuid pidanud, igatemoodi ei ole, seda poissi enam poleks oskanud tulla rabast välja, muidu lähedalt mu põlvini natuke üle põlve juba. No ei taha minna, mingist jaburast edasi on, ta näitas kätte that siit ja siit okkad poolest oleks kõige rohkem laske ka minna ja tuletorujaama välja. Kuidas te selle poisi peale sattusite? Seal lokkisime seal ringi, otsisime räbu, jäi ja sihte. Sõitsime koha, kus oli olnud talu. Talu oli maha põlenud, tukkidel suitsesid. Täitsa värske. Ja seal lähedal väike kari, paar lehma, mõni lammas. Vot Garibaldi jookseb kord meie juurde, kord jälle põõsasse. Nazz jõudis selle varem küsida, kas vene keeles poissi ei mõista mõista mina ikka eesti keelt nii palju. Nii palju mõistsin isenesest meil ära, see poiss oli targem kui teate polgu esimese osakonna ülem. Ta teadis täpselt, kus on metsavennad. Teadis kus on meie hävituspataljon teadis, et oru jaamast lähevad praegast venelased ikka ida poole ja ida poole, et kas on veel seal mõni lohh, informatsioon oli niivõrd täielik küll midagi võiks täieliku alla. Siis tulimegi oru jaama, saime kõhud täis söödud, poolteist päeva oli varastatud söömata siis heitsin magama muidugist hapukapsasuppi alla 100 grammi Antiga nagu sõduril ikka. Ja ärkasime ülesse, ei teagi millest rais kui üles ärkasime oru jaamast, siis panime tähele, et et meie peal on kõik aknaklaasid killud ja klaasikillud. Valt keegi erilist viga ei saanud, mõnikord oligi käsi kriimustatud või põsk tuli välja, Kaczenkelid oli käinud siis ei, kumbki oli toonud 250 kilose pommi. Ja nendest pommidest üks ainult lõhkes. Ja teine virutas ninaga vastu relssi Irelsi kõveraks pommi ja kargas uuesti üles, lõi sellesamase delegaadi posti pikali ja kukkus kraavi, jäi lahkelt. Üksik lõhkevad, ajas mind ülesse kindlasti. Me ei kuulse lahknemist aga üles ta pidas seal siis saime transpordi, läksime lennukitele uuesti tagasi. Poide tagasisõit oli palju kergem kui sinna tulek. Läksime veoautoga, poisid, automaatidega olid kaasas, neli pakki lõhkeainet. Selleks et mootorid õhku lasta, evita vaenlasele jätta, mis seal on? See oli sõjasaladusi, oli sõja, saabus kohale, tulid esimesed. No ja siis jõudsime selle veoautoga automaatikute kaitse all üsna kiiresti Kurtnal aadrisse. Kurtna laagrist endisest Eesti sõjaväelase laagrist ei olnud kuigi kaugel meelennukini. Jõudsime sinna ka neli pirakas pandis mootoritele ära, tulime ära. No suur pahandus oli kahurimehel see otsima kahuri talt lahti, tahtsime relvad kõike ära viia. Vaenlasega Birma või jätta 20 millimeetril see harja kahur ja taibanud pealegi need metsavennad, kes seal olid kolistanud vahepeal. Aga need olid käinud? Ei, neid me nägime alkoholi rääkinud, aga tulid siis, kui meie veel seal olime. Me elasime nendest jalgadest, mis automaatidesse jätkusel pestud mööbel olnud. Radist läks triangulatsiooni selle torni otsa, vaatame, kuidas siit välja saab. Ja tuli seal tal igavene kolin taga, mõtlesin, poisil olid juhtunud, on, et seal tuleb terve salk mehi, kurat ei saa aru, mis selles riides. Nendes, kuid Fupi, Lodgades ja hallis mundris automaatidega ja automaadid ei ole meie omad. No hakka siis ootab, vaatavad ja vaatavad siis, kes meie oleme me ootava jaka laseb jalga. Põhjendusi nagu nihujal, põld kõik ja nad seal, kus 40 minutit õiendist. Mis kõige rohkem kahju mudugist viisid meie Kolmepäevase pajuki ära toidumoona, mis sellel lennukisse jäi. Kusjuures neil huvi pakkus seal ainult aeglus, muidugi langevarjud näiteks ikkagi 12 langevarjusid ja tehti siidist. See oli ka niisugune kraam, mida poleks maksnud maha jätta. Ja eks need needsamad metsavennad viisist ära. Teil oli see kõige suurem suutäis kindlasti. Ja kuna seal kolisesid relvade kalal, aga relvi oskab pealt ära võtta, siis rahunen oli üks padrun sisse aetud. Nii polnud siiski, tegid ära. Ja oi, see on niivõrd ettevaatamatu, et ta ei vaadanud, kuna ta teadis, et seal midagi ei ole, palju plaadistada tühjaks. Lasi mööda lennuki tiiva favoriit ta alla kukuks, see võttis kalandust või sealt niidipeast päästikuga kinni ja viis poisil häka ära. Voi kohe ilma jalatale, kui öeldakse. Ajutine, ainukene äpardus röövel ja aidake, avaldas, mis meil oli. Naasis, tegime neli kõmu ja tulime tagasi, saime siis karjapoiss ei olnud enam seal, ei olnud. Karjapoiss, oli juba kes teab, kus karjapoiss tükk oli tükk maad, meelennukest ei olnud päris lähedal seal kilomeeter maad, vähemalt karjuvusi jäljed siiamaani kadunud, mina olen igal pool inimeste juures koosolekut ei eile saanudki. No ja siis pandi meid. Kahe soomusauto ja ühe sõiduauto peale. Pakuti jaanuarile kaeta, istuks soomusautosse avala peale, Fal minust pool pead vähemalt natuke rohkemgi kargem ja lakkam ka tüki maad. Dollaadid, soomushaudusin, isasid, pisikesed pirtsakad ja kui nüüd peale selle meeskonna mehikesi väsisse kummalisse veel neli-viis meest, siis nagu silgud pütti seal. Ja teate, kui siiski Narva ja Leningradi Kingissepa vahel. Saksa need samased patrullid vehkles automaatidest eilsel tuld andsid. Päris valus on, kui sa oled Plinkivas seda soomust. Ta põrutab kohe templit, üsna tugevasti. Isu ei ole aega läbi, ei löö ikka. No ja vaata, piana sõitis sõiduautoga kõigi ees ja tema pani last, keegi teab lihtsalt lasta, kuna ta oli ootamatult ja esimene läks, said need, kes pärast tulid. Polku jõudsite tagasi, siis teisel päeval jõudsime teisel päeval polku kassi ja siis kuusima esimest korda. Kuidas undavad saksa luure Junkerseid kusagil 10-ga 1000 meetri kõrgusel. Hirmus rumala häälega nihukest häält meemootoritel ei olnud ja pärast siva kagusõja ajal ma teadsin täpselt, et see vunda praegu Saksa lennuk ja see on meie lennuk. Haat sealt siis tuli, staabilennuk võttis meid kaasa ja viis ära. Moskva alla. Mina olin siis nagu öeldakse, hobusata voorimees. Ja ülemus arvas heaks, et ma ilmaaegu ei longiks. Ja teadis ka, et ma ikka olen uudishimulik kõigi uute asjade vastu ja mina hakkasin katsetama lennukit, mis lendas ilma lendurite, mis teistest meestest said teistest lennukitest. Tagasi tuli meie lennukitest natukene ainult üle poole, kusjuures vaenlane ei põmmutanud alla peaaegu ühtigi. Need mootorid tegid kõigile selle elu elu nii soolaseks, et ei jätkunud kütust tagasilennuks mitte ainult neil, kel välja lastidel, pealegi jalg, terve paak neile jätkavad ka tagasi instrid maha, siin luugal istusid maha mitmes kohas, kus 100 kilomeetrit 50 kilo läinud ravini veel ja enam ei olekski tilka. Üks poiss istus MTJ-i lao kõrvale kohe põllule ja siis olid terve päeva tassinud pangedega petrooli kuna betooni mahajäetud, aga mingisuguseid laadimise laadimise abinõusid neil ei olnud, et edasi lennata laia üks, siis eksis ka veel ära natukene. Ja maandus Soome territooriumile otse Soome lahe kaldale. Ja see lennuki meeskond pidas seal lahingud midagi üle kahe ööpäeva. Seal head moona oli palju. Ja lõppude lõpuks siis 12-st mehest jäi ellu algtradist. Radist oli haavatud ja kui ta terveks sai, Soomes juba disantida kuskile talupidajale sulaseks ja see mees siis rääkis, kuidas nendega seal siis see lugu oli. Aga mul, rääkis üks soomlane. Kotkast nimi ei tule meelde, tahaks hea meelega Timi meelde tuletada, et selle koha peal olla pandud suur kivi Toomlased alla pannud mälestusmärk ja olla peale kirjutanud, et nii on vaja võidelda Isamaa eest. Teie ülesanne loeti siiski täidetuks. Imelik siga ei olnud loegi tõesti ja siis mõne päeva pärast annab mulle siis polgukomandör Viktor Lebedev. Krasnaja seda ajalehe ja seal esimesel veerul on kohe autasustamiseks. Ja seal algul on Lenini ordenit seal ja nõnda edasi ja siis äkki punalipu orden, kapten Puusepp, endal Karli poeg. Mina ütlen, et see pole mina. Et kõigepealt pole kaptenit. Vaid vanemleitnant ja ja vaid vanemleitnant Se naerab, et kui sulle Marshal ütleb, et sa oled kindral, isoled kindral ja ärme randadest juttu teeme. Kuuleme Nõukogude Liidu kangelase Endel Puusepa mälestusi. Kirjutamata memuaarid hakkavad käesolevas saates kattuma kirja panduga Endel Puusepaga raamatust kaugetel lennuteedel, leiamegi, lenduri sõjapäeviku. Siinkohal sobiks laenata siiski viimaseid lehekülgi nimetatud memuaarteosest, mis viivad lenduri veel kord. Berliini lähenes 1945. aasta mai teine maailmasõda hakkas Euroopas lõpule jõudma. Meile raskepommituslennuväelendur, eile oli sõda tegelikult juba lõppenud aprilli viimastest päevadest alates elasime jõudeelu oma lennuväljal Valgevenemaa metsade rüpes. Me ei saanud lõpuheitlustes sõna sekka öelda. Kohutavas tulelõõmas Berliinis, kus võideldi silm silma vastu, polnud meie jaoks enam ruumi. Ent küllap elu lõpuni unune asjaosalistel nood päevad aprillis, millal meie sõjamehed maal ja õhus tõusid. Viimase löögi andmiseks. See sündis 16. aprilli koidikul. Ühtäkki röögatas 22000 suurtükki ja miinipildujat. Sellele andis tõhusa lisaga lennuvägi õhus mürises vahetpidamata rohkem kui 1000 lennukit, kes kogu aeg vaenlase rinnet pommitasid. Koiduga tuli ühistele pommituslennukitele vahetus, neid asendasid tuhanded ründelennukeid koos hävitajatega. Väed rammisid läbi vaenlase kõigist kindlustus vöönditest purustasid kõikvõimalikud tõkked ja vastupanu. Juba 23. aprilli õhtul kuulutas võidusaluut Moskvas. Esimese Valgevene rinde väed on tunginud Berliini. Nende seas olid kindralpolkovnik Žukovi, kaardiväelased arsed, Stalingradi kaitsjad, kes 90 päeva ja ööd olid vastu pidanud vaenlased tohutule survele kitsukeses maaribal Volga ääres. Nüüd olid nad vaenlase pealinnas Spree kallastel. Ülevalt oli hästi näha, kuidas tulerõngas tõmbus üha koomale kesklinna ümber raskeiatise tuha ja tahmaga segunenud suits venis läpatava Ruske pilvena varemetes tänavate kohal. Keset seda purustuste kaost tungisid meie sõjamehed visa järjekindlusega edasi, puhastades samm-sammult vaenlasest tunneleid. Majade keldrid murdsid kahurite abil teed läbi varemete Räga. Massiivse Riigipäeva hoone pärast, mida kaitsesid SSlased, käis ülimalt verine taplushoone siseruumides sõlmusid julmad käsi, kähklused, marulise tulevahetused, iga toa, iga koridori, iga korruse pärast. Ööl vastu esimest maid lõi saksa riigipäeva hoone kupli lehvima punane võidulipp, mida praegu hoitakse reliikviad Moskvas Nõukogude Liidu relvastatud jõudude keskmuuseumis. Teise mai hommikul kapituleerus ides SSlased Riigipäeva hoones. Samal ajal hõivati riigikantselei ja rida valitsusasutuste hooneid. Keskpäeval saabus vaikus. Lõpp. Tahmased ja väsinud kogunesid Berliini vallutajad tänavaile väljakuile. Ebatavaline, harjumatu vaikus, ümberringi 100. vihma. Suitsesid välikatlad, toideti berliinlasi kolme ja poolt miljonit toiduaineteta jäänud elanikku. Tänavatel venisid pikad vangikolonnid, kunagise võitmatu armee haledad riismed. Teise mai õhtu oli meile kirjeldamatult rõõmurohke kõrgema ülemjuhataja käskkirjas seekord mitu korda tavalisest pikemas avaldati teiste hulgas tänuga meile lenduritele kes olid osa võtnud fašistide pealinna vallutamisest meie koduma. Pealinn austas vägilase võidu saluudi 24 kogupauguga 324-st kahurist. Ööl vastu üheksandat maid pühitses Euroopa esimest rahu, ööd rebiti akendelt, pimendamis katterit, läideti, tänavavalgustus. Aastaid kestnud fašistlik hirmu öö oli lõppenud. Päev, mida me nii kaua ootasime, saabus mulle Valgevenes. Iva, mitu päeva polnud meile antud ülesandeid. Ja me juba teadsime, et sõda on lõppemas. Ja kui ta lõpuks lõbus ja ühes sellega ka ülekande lennata välja Moskvasse siis ma aimasin ette, et tuleb liiduline võiduparaad. Ja esimene võiduparaad, mis toimus üheksandal mail 1945 oli Moskvas päeval, kui öösel ja öösel minu polgu lennukid, lahid ülevalt rakett nagu valikuid alla. Järgmisel päeval olime Berliinis. 10. mail olime taas Berliinis, seekord mitte enam Berliini taevas, vaid jalameestena linnatänavail. Nimelt kutsus Nõukogude väejuhatus komandörid, kelle väed olid hiigellahingust osa võtnud, Berliini külastama. Mulle meenus aeg, kus kaardile vaadates mõtlesime sageli sellest, kui kaugel on veel Berliin. Lendurit, kes käisid fašistliku Saksamaa pealinna pommitamas, pidid veetma õhus terve öö. Oli midagi angistavad selle tohutu linna tühjuses selles tükkideks rebitud kivi kolossis milles oli piirkondi, kus kvartalite kaupa polnud ühtegi terveks jäänud hoonet ning kus linna enda elanikud liikusid pelgamisi. Ikka veel püsis varemate kaose vahel kibe mõrkjas ving, mis tekib puu- ja rauabetooni ja kivide põlemisest. Sellele lisandus lahingute ajal varemete alla jäänud ja nüüd soojade ilmadega juba lagunevate laipade vastik lehk. Kõikjal mürsuaugud, kildude sakiline, külm metall kõikjal pommide ja mürskude jäljed, Lõmmis ja põlenud tankid, autoluukered sõelaks läbi lastud, trammivagunid pooleldi sisse vajunud, kaevikud. Tolmus lõõmava päikese käes töötasid Berliini elanikud. Nad puhastasid tänavaid, vabastades neid rusudest risust. Täitsid asfaldist, haigutavaid auke telliste ja kivi kamakatega. Seal kus Hitler 30. jaanuaril 1933, millal ta sai kantsleriks, oli esimest korda vastu võtnud paraadi. Seal, kus ta hiljem juhtis kohutavaid tapatöid lömitasid nüüd riigikantselei halli hoone sünged varemed. Läve ees tolmus lamas Richis sümbol, haakristihoidev, kotkas. Kuulidest puretud ja muserdatud. Astusime sellest üle. Hoones avanes meie ees hiigelkoridor, täpsemalt öeldes poolteise 100 meetri pikkune saal vasakul, suured aknad, paremal uksed, hitlerlike ninameeste kabinettides. Kõikjal oli rajatud kuulipilduja pesi. Neid oli ka rõdul, kust Hitler tavatses pöörduda kõnedega rahva poole. Nüüd vedeles siin kõikjal Kiviräsi klaasikilde, krohvi, lahmakaid, dokumentide, pahna, risuräsu. Tal oli täis igasugust prahti, segi paisatud pabereid, kast väikeste punaste karbikestega. Neis oli mitmesuguseid riste ja medaleid. Ka seintes olid väikesed kapid, räsi mitmesuguste aumärkidega. Neid vedeles paksu kihina põrandal ning need radisesid iga sammu juures meie jalge all. Täielik kaos valitses samuti teistes ruumides katkiste akende ees raamatuvirnad. Füüreri punkris. Selles Hitleri viimases peakorteris levis kõrbehais iiveldama panev leitsak vägijookide Kolkunud lehk. Lõhutud telefonid, katki karistatud kate riidega, diivanid mundrite virnad kuldraamides, maalid. Kusagil neis koobastes võtsid mürkkihid Hitleri kövels kiiremini välja, siit värske õhu ja valguse kätte. Heleda mai päikesekiirtes lehvis Riigipäeva hoone Cupil uhkelt punane võidulipp. Veidi allpool kupli küljel paistis punane viisnurk, lennuki saba tüüril. Lennuk ei saanud tabamuse ja et mitte hitlerlaste kätte vangi langeda, mattis lendur end koos lennukiga sinna kuplisse. Lenduri isa, kahurväekapten Berliini keskrajooni komandandi abi seisis siinsamas meie kõrval. Surusime tal vaikides kätt. Kunagi ajas Riigipäeva hoone oma fassaad lady hiiglaslike sammastega uhkelt püsti, unterdan Lyndonil Berliini peatänaval. Ent nüüd haigutasid kõikjal vastu sakilised, avaused pommide ja mürskude jäljed. Hitlerlased panid selles hoones meeleheitlikult vastu. Siia oli koondatud mitmesugust tüüpi ja mitmesuguse kaliibriga suurtükke tankitõrjekahuritest kuni raskete kindluse suurt tükkideni. Arusaadav, miks võitlus riigipäeva hoone pärast kujunes ülimalt raskeks ja veriseks. Praegugi venis velgusti Alt lõpetavat suitsu ikka veel hingitses tulekoldeid. Tahmunud ja suitsusamba kividele ja seintele on meie kodumaa kõigist nurkadest siia fašistliku Saksamaa süda, oleme jõudnud sõjamehe käsi hambulise mürsukillu kriidi või muu kätte juhtuvaga jäädvustanud. Me oleme Stalingradi ist. Meie tulime Irkutskis, st. Ja loendamatute teiste kõrval kõige lakoonilise. Mina tulin Ivanov. Ühel väljakul on võrdlemisi terveks jäänud Friedrich Wilhelmi kopsakas mälestussammas mille nurkades on hüppevalmis lõvid kõigi nelja maailmakaare poole. Me ei saa muljet tagasi hoida, kui märkame, et idapoolsel kiskel on hambad sisse löödud ja saba kadunud. Jah, meie nõukogude inimesed suutsime tagasi tõrjuda nii maapealset kui ka lendavat kiskjad ning paiskasime nad põrmu.