Lahemaa üks püüdest rand ja muuks Kadastik elavad täna õhtutunnist peale täisverelist Jaaniku elu. Kõigepealt õnnistati sisse verivärske tugev kiik. Siis lauldi kiigelaulu, nüüd laulab päike rahvakoor. Masti otsas laidab jaanituli ja selle ilusa suveilma. Ranna piiril vajub päike, merre peegeldub, aga see annab veel praegusel tunnil soojaolijatele ja tulijatele. Rahvas siin kadakate vahel kõrgel kaldapealsel on palju. Meeleolu, näib, et võtab hoogu. Laul kajab, tuju tõuseb. Üks kiigemeister on, no Leppnurm. Helilooja Veljo Tormis ütles, et see on väga hea kiik, laseb laulda, laseb kiikuda ja kannab hästi, hoiab peal. Mis kunsti siis niisugune on, et ükski niisugune sai? Võib olla mitmekiige ehitamine oma praktika andnud. Ja selle tagajärjel ta on niisugune saanud, et teda võib rahuldavaks kiigeks pidada. Tõepoolest ja etenduse ajal proovisime teda võrreldes mõne teise ümbruskonna kingiga, tõesti tundus, et et mõned head omadused. On mitu tugeda, siis sinna pöördpalgi külge läheb. Nüüd on siis kaheksa isaga ja kaheksa asja keskel on siis kolmas laud, et rohkem võiks inimesi peal olla. Rohkem kiik, mahutaks ja külgpalgid. Nad on mõtet mehest jämedamad külg palgitud, meil siin 35 sentimeetrit jämedad. No ikka päris väge toed ei maksu- ega ei kõigu paistel. Paistab olevat kindel. Praegu päris hulk rahvast peal ka ilmselt kannab. Ja nagu juba kuula ise või läbi raadioaparaadi tunnetada. Pidu läheb järjest hoogsamaks, rütmid lähevad nakatavamaks ja ega vist täna Danske tulemata jää, rahvalikud mängud kindlasti tulevad. Ümbruskonna külad on aegade jooksul andnud väga palju kuulsaid laulikuid ja ka rahvapillimehi, tänagi nad siin esinevad. Aga kuulsaid mehi, kes Eestimaal tuntud on esitanud? Muuksist jah, võib-olla nimetaks kohe arhitekt August Volbõrki arhitekti Erika Nõva mõlemad arhitektid, Meie maa arhitektuuri on oma jälje jätnud. Pakkunud no võib-olla Chitre on Hugo Lepnurme kodupaik sünnikodu meie vestluskaaslase venna nii-öelda isakodu leidnud. Nii, ja Veljo Tormis on ka vist veidi aega siin elanud, Veljo Tormis on siiski Kuusalu kandist rohkem pärit. Egas ikka kaugele ei ole ju see koht. Küllap ta seda kohta ka omaseks peab, nagu tänagi tuli meile siia hea meelega ja väga innuga juhatab kõike, mis siin poja ise kiige peal ise laulab kaasa, annab õnged viisikest välja ja käis kogu aeg ikka vaatamas. Kiige tõepoolest ikka valmis saaks, hästi tugev saaks. No me tegime siis ka nagu Šoskasime ja ansambliga annab välja teist. Oli kuulda, et Veljo Tormis on mitmeti muretsenud tänase jaaniõhtu pärast küll kiige ja küll laulude pärast, aga tundub, et ega vist muretsemiseks vähemalt, kui nüüd vaadata. Põhjust küll ei ole, sest tublid on olnud nii ühed kui teised. Muretseda tuleb ikka hea asja eest. Mul oli tõesti suur mure. See oli esmakordne katse nüüd mingil määral taastada vana rahvalaulu tema ehtsas olustikus. Ma mõtlesin kiigelaule, mida me siin täna õhtul proovisime laulda. Uuel vast selle jaoks ehitatud kiigel. Ja olin tõesti mures juures, just sellepärast tahan haarata kaasa nii rohkemal arvul inimesi. Aga seda vana laulu ju paljud ei oska enam. Seda tuntakse vähe ja sageli ei mõisteta ka. On muidugi teada üksikuid laulikuid siinsamas Kolga poolsaarel on neid päris mitu, kes oma asja hästi tunnevad, nemad kaebad sedasama, et me ju laulaks küll, aga keegi nagu ei tunne huvi. Ja nüüd, kõige suurem heameel on mul selle üle, et, et õnnestus nagu nagu siin ja seal mõnda inimest veenda, et see vana laul on tõesti huvitav ja ilus, eriti siis, kui ta lauldakse, ehtsas olustikus nagu siin kiige näiteks kiigelaul ilma kiiget, ta ei kõla hoopiski nii, nagu ta elab kiigel, seda kinnitavad kõik, kes ise on proovinud kiigel. Ja siin ma tahaks just kiita Loksa keskkooli õpilasi kes õpetada Ranna käe all on paar laulu ära õppinud lauset, lauset siin koos koos Juminda rahva laulikuga. Ja samuti ka Leesi külakapell liikmeid kes ka hakkasid vana rahvalaulu laulma, senine tegeled ainult pillimänguga. Hinge saarestik, nende nende juhataja. Teda ma lihtsalt väevõimuga pingutasin, savisid kiigele ja mõne mõne lauliku kroos, proovisime laulda tasatusest, nii, nii hoogut hakkaski kohe seda laulu tegema. Nüüd mõni nädal on möödas ja juba laulis ta eeslauljana siin kõlava häälega. Vot selle üle mul on kõige suurem jama. See on tõesti rahvamäng, pillimäng, laul, tants ja rahvapidu pealt vaadata istuvad emadel, lapsed süles, pikemad seisavad, vaatavad, kaugemal ring on suur ja rahvas tuleb siia ringi järjest rookeani juurde. Vaat sellest külatabelist välja naised, kel vanust juba vanaemale parasjagu löövad siinpool tantsu. Nii särtsaka jalaga, nii rõõmsate silmadega, et lihtsalt näib, et see rütm aina kasvab ja kasvab ja kasvab tuju siin uuesti. Koos meie helilooja Boriss kõrvadega on tulnud muuks Jaanikule ka külalised Ukrainast. Ukraina heliloojad, kes meil kõige lähemal on Ukraina teeneline kunstitegelane seltsimees külas. Olen teie maal esimest korda ja muljed on parimad, mis olla saavad. Ja see koht on niivõrd kaunistused, siin peaks igal nädalavahetusel pidusid pidama ja mis lausa üllatas, on see, et kolm teie rahvalaulu on viimased meloodia poolest meie ukraina rahvalauludega, ainult sõnad on erinevad. Nii et meie rahvastel on siis juba midagi ammusest ajast midagi ühtsed, mis juba rahvalaulud kätketud. Siin võib-olla veel seltsimees, Ukraina rahvakunstnik, võib-olla paar sõna ütleb oma muljetest. Võib-olla ta ütles niiviisi, et kui ta kalmistul oli kalmistul, luges seda Juhan Liivi teksti, kes ei meenuta minevikku, elab ilma tulevikuta ja see, mida rahvas siin praegu ühesõnaga neid ilusaid traditsioone jätkab. See on tõesti nii väga südamelähedane neile kõigile see austus rahvakunsti vastu, esivanemate rahvalaulu ja pillilugude vastu. Ja mis võib olla kokkuvõttes kõige toredam, et see sobib kõigile, sobib neile tegijatele endile ka noorele publikule, kes küllalt hoolega jälgis kõike sind sobib külalistele, tähendab, see on siis tõesti nagu ma arvan, et see on tekstini.