Lugu ise juhtus siin samas kiviviske kaugusel kodumajast Lasva järvel ja. Pidi peaaegu elu andma on Johani väike kolmeaastane vend Jaan kes praegu uudist on, meid oma suurte rõõmsate silmadega isa sülest jäi taipagi veel, et tema päästmise lugu Me tulimegi siia rääkima. No poiss täitis mu juurima viisi rahvamaja juure katusel, aastatel sõitis mu juure ja ema keelas poissi sinnadelt aita maha panna ja niimoodi poistelt nagu Kerst sõitis ratta koduljak. Kodus oligi see õnnetus kuulsis appihüüdu järveralt juba. Kuidas Sven sinna järve keskele sai, kas ta üksi läks, ei läinud, ta läks teistega paadiga sõitma, kaaslasteks ja üle ääre, hakkas tulistama selle tõtt ja kukkuski üle ääre sisse. Õde aidata ei saanud. Ei saanud aidata, ta hakkas appi karjunud, ehmatas ära nii palju tõtt. Ja siis just parajasti tulid sina Juhan koju. Tulin ka ja siis nägin, et endale järjest ja siis võtsin riided seljast ja läksin ARKi. Ja ujusid sinna koha peale, oli siis vennake vee peal või real v seal väljas. Aga vahepeal oli nagu rahvas siin kalda peal rääkis, juba kaks korda vee all ka käinud. Oli käinud ja nii väetis, teiselt poolt järve vaatajad, kes tahtsid kaapi tulla, tuli kaugelt, et ei jõua nii ruttu sealtpoolt sõita siia. Ja mis sa siis tegid, kui juurde jõudsid? Siin siis sõitsin riietest kinni ja teised sõitsid ka paadiga juurde. Siis panime paati. Olid siis väsinud ka, kui venna paati said ja ikka ja siis tulite koos kalda peal kõik lapsed jälle koos Rust. Sa ise mäletad seda lukuga? Ega nüüd pole enam Jaan või vähemalt ei ole, nüüd on kõik asi korras, nüüd on jälle kõvama jalgade all ja. Aga ega sa nüüd enam teinekord ei lähe üksinda ära minna ja kui suuremaks saavad, siis hakkad paadiga sõitma, olles? Colo ju ütleme siis raadioonude poolt sulle, Johannes, suur aitäh selle tõsise mehe tüki eest on edaspidi ka tubli ja siis võib-olla saame veel teinekordki kokku ja ajame raadios juttu, eks ole?