42. aasta kevad ei ellu, ega ta võrreldes 41. aastaga veel midagi head ei toonud. 42. aasta kevad oli ikkagi meie meediale ja rahvale üks raskemaid aegu ja sõjalenduritele. Tore on muidugi ka. No ei olnud veel jõudnud tööstus nii kaugele, et lennukeid oleks olnud nii palju, kui vaja ei pane 41. aasta sügis ja seal esimesega. Kuulge, aga jõudsime nii palju ära kaotada, et olime isa, nagu öeldakse, lagedad jalamehi oli rohkem kui need, kes oma ratsul seljas olid. Teiegi olite kaotanud oma esimese lennuki esimese sõjaaegse lennuki. Kahjuks küll ja veel rohkem kahju on selles, et see ei jäänud esimeseks, selleks ajaks oli juba teise pealegi taeva kaotanud kus see teine siis kaotsi läks. Teine ja siis sügisel 41. aasta sügisel novembrikuu kuuendal kuupäeval, nihukesed päevad ei lähe meelest ära, eru lõpuni kuulutati meie kaugele ennu väelega. Advoi. Vot Laigland ei tule sellist oktoobripühade eelõhtuses just nii oktoobripühade eelõhtul. Ja me istume seal, aga valmide summer kaks jääb ikka alles igaks ajaks sõja ajal. Istusin seal, ajasime juttu, staabis tuleb polgukomandör rumala näoga, et teate, poisid, et muidugist. Oi, ta ülesanne meil siiski on ja kui on tähtsaid vabatahtlikke, palun laie undel oma jutu lõpetada. Kuule Tseeloigalt Maiiluma tuttavat häält minna ja ma teadsin küll, kes räägib. Minu tüürmal räägib step Penka Aleksander Pauli poeg. Ja tema ütles kord, et me lähme, mis siis, mina pean ütlema. Mul ei olnud isu minna, tulevased, et väljas tuli vihma ja lund, pilved 150 200 meetrit kõrget vahel, kuni Taani pime juba läheneb silmaga. Kuivati üürmann ütles, et lähme. Mõtlesin veidi küsinud, aga milline on ilmunud, hommikul toodi kaardid laua peale. Homme hommikuks. Tagasitulekuks lubati kuni 300 600 meetrit kõrgust. Kuni kilomeeter, kaks nähtavust ja sademeteta. Aha klapib. Lendur tõuseb üles, kui tavalises, korralik lendur idailmaga. Iga lendur ei maandu iga ilmaga, kui tal ei ole maa peal mingisuguseid seadeldisi ega abinõusid, mille abil maanduda. Saime ülesande. Tantsigi linna elektrijaam. Päris kena üles. Sinna minek on kõik korras, läksime piludest läbi, tulime sinna, tulime mere poolt igaks juhuks, nii nagu heaks häiretlema, enne kui me oma asja oleme sirgeks ajanud. Ja esimesest jah. Esimesest suunast. Throw pani kaks pommi minema. Need oli meil kaheksa tükki. Kui rasked igaüks 250. Laskurid pani kisama, et saime Viislazani pihta. No seekord nägin mina kahed, saime pihta. Kuna ees, kui me röövisime tantsigi poole mere, oli näha, et kogu linn oli tuledes. Ja nagu siis all see pirakas käis sähmakas, siis kadus kõik ära. Kustutas kõik ära. Tavaliselt kui osutatakse häirele elektri tulesi, siis teaks seda rajoon diviisi loomatus, lülitid välja üksteise järele. Üks rajoon, teine, kolmas, neljas, viies veel edasi. Aga kui juba kõik korraga, kus jaamas midagi olema, tegin veel ühe korra ringi. Veel kaks pommi, veel kord kaks pommi veel peal, igaüks peab ikka sinnasamasse, kus need tuled ei põle, istal tulekahjutule, tulekahju oled ja, ja ikkagi pärast, siis saime ka teada ka agentuuri teatel ja et ikkagi elektrijaamale tegime nagu öeldakse, pahandus ära. Noh, ja tuju ees on oktoobripühad, tuleme tagasi pealpool pilvi. Ja nüüd siis nagu tavaliselt, kui rindejoonest möödas oleme, siis. Märku, et idi valla minna pilvede alla, tagatis oma lennud Ron, varsti otsima. Rindejoon oli Kalinin is ja sealt kusagil natuke põhja pool sellest oligi Me ületulemise koht ka. Tüürman teatab siis, et rindejoon selja taga, hakkame alla minema. Klaasid maha ja allapoole. Väga kaua, pilgud ei tahtnud sõita, sellised novembrikuus Niuke rumal kommet, pilved annavad lennukile jääd peale ja see muutub üha raskemaks ja raskemaks ja vaatad, vaatad, kaotab juhtumisi juhtimisega veel ära. Ja alla ei jõudnud veel päris pilvedest väljagi, mis oli seal paarsada meetrit või natuke rohkem. Ümera ringidega tekkis tule, tilkus kõiksugu rohelisi ja punased, kollased ja igati värvi ja kõik otsaga meie poole. Põlvi midagi õiendada, täied klaasid peale uuesti pilvedesse ja juba kisendab Is kesk laskurkahurimees ehk rahuli väe ülem lõugade nimetasime naljaks et parem parempoolne viimane mootor põleb. Põleb siis põleb ka kõrgemale ja kõrgemale. Ei saa ju 200 meetri kõrguselt inimesi alla noppida ka langevarjuga mitte, kuna ta ei jõua korralikult jõua avaneda ja siis inimene võib saada raske, kui mitte surma, vähemalt raske vigastus. Siis võtsime kõrgustele, tegi juba 500 meetrit, oli, kordasin kolm korda käsku üle parda alla. Jääb siis millal see niinimetatud tuletõrjesein seal, mis on poolteist millimeetrit taksost terasest mootorid taga mootori ja bensiinipaagi vahel. Millal ta läbi põleb? Seda ei oska üks king õude ütelda. Kas minuti pärast, kahe pärast, viie pärast? Ja igal juhul läbi põleb, siis tuleb üks suur pahvakas. Ja siis pole, oleme aja kellelegi langevari. Vaata ka midagi. Elu kaevuneda. Siis andsid käsu kõigile üks järvemehed üle parda, igaüks oma koha pealt alla. Siis lähim kast üürmal läks viru jalgade, oletegi luugi lahti, läks alla. Lülitasin kõik patareid välja, keerasid meditsiinikraanid kinni, sõitega välja ja viimaseks tulid sisendisse veel. Automaatpiloodi väikese kiirusega lennuk siis ise minema ja ninaga jalad istme peale ja. Üks tõuge olid õhus. Ja siis pime kusagil nii kella nelja paiku hommiku. Ja mina näen oma suureks meelehärmiks, et et minu all Volga jõgi. Ja ma olin veel üks, 150 või paarisaja meetri kõrgusel aga jõgi on päris lai, hakkasin ruttu-ruttu, siis andke varjurihma lahti. Igaks juhuks. Algul mõtlesin, et ma lasen hoopis lahti, soodsan vett tagasi, pärast mõtlesin äkki tuul tiibu kallale nagu purjega. Ei olnudki vaja, tuul viis mind enne kaldale, kui vette jõudsid jõudma, veel aru saada, kas maja on kaugel lähedal Kosailt põnts jalgadega vastu maad uuesti jällegi. Tuul mind ülesse. Järgmine pauk oli juba Viagalapole. Tuleb välja, maandusin siis põllule, mis oli äsja traktoritest künd tagais ära külmunud ja päris jõuga konar Venemaa. Ja tuur oli ka kõva vähemalt üks, 15 18 meetrit sekundis. Järjukse tuulega muidugist langevari viib inimese kauniks kaunis kaugele. Lõbus, kuis seisma jäin. Langevarjust lahti sain, tõusin püsti. Hakkan Astravetsi langevarjuga kaenlasse ja tunnen, et see astronaut, päevalehed, vasak jalg vastu maad ei taha kuidagimoodi minna. Valusam, valusam, valusam ja valusam. Paarsada meetrit kõndida ei saanudki, rohkem. Issand, ma mõtlesin, siit saab. Algul mõtlesin, et panin, siis vilistan, positavad, aga vidistamist tulnud ka midagi välja, see lõuavärk oli päris valus. Siis tõusis püsti, jääksid oma langevari seal lehvitama. Kuna ta niikuinii oli kõik lahti ja. Ja lõpuks siis tuli üks poiss mu juurde vil oma meeskonnast kantšaroff, see siis otsima ühe käega õlale minu langevarju, võttis omale selga ja hakkas või kahevi kahe meeris minema. Jõulud, kaugel, üks kilomeeter maad oli küla. Ja sealjuures Šveitsis Roosi juhatuse ülesse issina trepi peale. Mehed olid kõik sinna kogunud juba selleks ajaks. Ma tulin üks viimastest ja peab ütlema, et minu. Minu tervislik olukord oli varem kui paljudel teistel oli poisse, kes olid saanud kuulidest kahvida, kes kääkis jalast ja teiste abiga sinna tulid ja x1 testid sidusid seal. Oteegi hinge Taised kolhoosi esimees. No mis sa ütled, pühade õhtul oli, oli tublisti vints. Tema seletab, et saadab meile hobused Homaamiku valgeks läheb pagana viite meil ame siin, mitu meest jooksevad verest tühjaks veidimi kurje häält kaeberis. Püstolite toru all andis passis käsu, et hobused olgu, kohe siin oli kaks suurt vankrit, kummagi s2 hobust, selleks läks veel tund aega umbes ära. Ja riigi mehis kaasseni linna. Niisugune väike linnak kah volga lähiste rajooni lennake. Seal oli väli Hospital üsna suur. Ja mis rohkem imestama pani, kui siis me kaks koormad inimeste silma jõudis tuli välja üks vanapoolne mees palja peaga ja väikse kikkhabemega ja kupanimeid pragama, et meedioskarid seal ilusal pühadeööl midagi paremat teha, kuskil ringi lonkida. Ja tal pole üldse kohta koridoris. Siit ja mitte midagi, pole ei süüa ega juua ja milligide isa illustel jagadus. Vanem naine tuli välja põetaja. Ärge pange tähele, et ta on iisaveli väga hea alatas, riivab kõiki ette, sõitnud meid ka, et aga teate, et tal on kuldne süda, ta dieeti oli kõik ära, mis praegu vaja. Ja oli ka. Igaüks sai kohe aeg, kes oli raskesti haavatud, sai voodisse, järgimil läks põrandale. Tuleb uuesti emmerof palatisse, kus mind pandi. Mina näen, et tal taskus on maailma suur neljakandiline pudel. Ja mingisugust valget läbipaistvat vedelikku täis. Tuleb siis põetaja kaada kannul ja toppis mulle kausiga tatraputru Jacatlit kah seal peal, mis sa veel tahad saada? Sai kõht täis söödud ja siis ma sain teada, et ma olen vasakul jalal paar varbakonti ära murdnud ja kõõrusega kalla tagant. Vot see oli kõige lollim. Samal ööl, Stephen oli terve, andis Telegrami proovi, kus me siis olime? Siin ta oli 210 kilomeetrit. Et me oleme siin ja siin ja paluks meid oma kõlatserite ära viia. Läheb nädal mööda, läheb Ibatjeini, ei kedagi kuskil. Tõenäoliselt käis veel kord. Seekord siis jõudis Telegram kohale. 16 päeva läks Telegram 210 kilomeetrit. Ja samal ööl niipea kui õhtu sai Telegram kätte, SAABi lennuk, öösel majandus sealsamas kaadri lähedal põllule lumi maas, võtmit peale ja vaatamata arstide protestile, et nemad, Sa võid üldse välja, et on kui nad otsustavad, Solodavat kirjutame välja isegi le võimude viidet leid sealt ära. Tulime koju. Olgu, komandör, selle asemel, et siis kas siis kasarmusse viia või siis osaleti. Kutsub mind oma autosse, aitab peale eestada, evib lennudroomile kõige kaugemasse nurka, sinna, kus minu lennuk varem seisis. Ja mina vaatan, lennuk seisab, mask võrgu peal, kõik tipp-topp. Ja käis välgatas mõte läbi uue lennuki saanud juba tehasest. Vaatan lennuki saba, minu number kaks, polgukomandör viiblits alla, kus aitab minna, kus, mis põles ja mina näen uusi värsket alumiiniumi, Latakad peale pandud. Tähendab, minu lennuk on jõudnud sinna seemis õhus põles. Kujutate ette? No, ma ei uskunud silmi, kõrvu kedagi. Polgukomandör lagistab naerda, et tead sa, et lennuk oli nii tark, et ta ilma meeskonnad istus maha, ise põles, istus käilotitki. Istuge maha, ühe suure küla juurde oskas istuda nii, et ta maandus piki küla küla servale, kus oli karjamaa. See oli vara Omuku maal, tõustakse võrdlusi ja ülesse ja mehed-naised jooksid kokku, tassisid kõik õled ja lume ja, ja kõik selle värgi sinna lennuki parema tiiva peale ja tuli, kus alateadvusest mudugist maha lennuga meeskonda ei ole. Saadetisi vaat see te oletegi paar nädalat tööd, just enne meie koju jõudmist olid elluka koju toodud, tõsite sealt ilusti lesse, toodi koju ja Seidis maid sealsamas vana koha peal, lendasite sellega edasi siis või vähe tervimika edasi, yks lendasime edasi. Vot nii, ja siis Mašova. Tall tehariaatseja kirjutasid sellest loost ja märkis, et ei Ellega. Loomulikult komaatilised asjaks mõtlevaid laatsaretis mailis kindlasti öeldakse mulle, et ma ilmaaegu siis meeskonna välja loopisin, ise välja tulla, et oleks võinud juhendada ka. Aga ei, üks ühtegi halba sõna mulle selle koha pealt keegi ütled, et teie otsust või teie käsklust keegi ei kritiseeri. Kritiseerinud tuli käskkiri, jääk kõik kiideti heaks ja lõpus, käskija, ta oli veel, et alati olgu esimene inimesed ja meeskond, teine tehnika. Nii, aga nüüd siis 42. aasta kevad 42. aasta, vaat siis ootas kogu nõukogude rahvas teist rinnet, oli ju sõja allul kohe. Ameerika Ühendriikide president Franklin Roosevelt. Ja samuti Inglise peaminister Partsil suure suuga lubanud, et nad kõik oma jõud annavad selleks, et aidata Nõukogude rahval võita fašism. Aga ei, midagi sarnast, ei tekkinud Jõid ainult pommitamised noaga pommitamisega vaenlase taganema siiski anda ei saa. Ja ei ükski diviis idarindelt pommitamise pärast paratamatult ka ei saanud. Mina ei teadnud sellest taotlusest midagi. Sain kevadel äkki ülesande maipühade eel kusagil aprilli lõpus koos teise lennuki komandöriga panna lennukid valmis lennuks Inglismaale. Vaatasime kõik läbi, seal andis, proovisime üle lennukitel valmis. Ja minut suureks kurvastuseks, kuidas päev kätte tuli kandi käsku lennuks. Minule lennuk jäi raha ja velosõbra lennuk koos minuga minu tüürmani ja minul artistiga. Kõik muu meeskond oli minu sõbras jaamani. Lennuki meeskond tõusis õhku ja minule lennuk jäi seal lennuki komandör. Mina olin teine lendur minu terminali teiseks terminiks registri teiseks realistiks dubleerib meeskond ja dubleerimine jaoskonda lennukeid kaks valmistada selleks, et kui äkki midagi enne starti juhtimisel käepärast võtta, kohe siis läheb teine reisijaid oli ka üks, neli või viis inimest, oli meie välisministeeriumi rahvas. Ühte ainsat meest tundsin solis sõlk seal Pavlov. Nii tulime Inglismaale, topsikud vedasid meid kõvasti, et aga heast küljest paistvalt luvaid kõva tuule vastu nina. Aga selle asemel oli seesama kõva tuul, aga sabast. Ja jõudsime Inglismaal üks, kaks tundi varem, kui oleks, oleks pidanud jõudma, tulime lennudroomi kohale, kus meid pidi vastu võetama, seal ei tehta väljagi. Võtavad tunnile minutil ja ei mingisuguseid märke selleks, et mid tahetakse vastu võtta. Ja läheme vastupidi. Seal lennud, robot üksiku masinaid täis. Ja nüüd ma ei tea, seal liiguvad sõidagi nagu öösel, aga midagi seal ehitakse, midagi seal tehakse, kaetakse ja tont teab, mis seal veel on ja ei saa aru, kus peamine rada on, juhub, jab maandama. Nägime, et kõrval töötab PL1 erütro, seal roheline helgiheitja põleb vahel ja lennukitest lendavate tulime sinna. Tegime ühe tiiru kala üsna madala, käisime läbi, ei, see ei klapi, ilmus hirmuseid ja seal hävitajad lendavad trima uuesti tagasi ja kaks tundi jõudsime niimoodi õhus. See oli, kui see tähtaeg meil kätte tuli, selleks ajaks pandimärgid välja kõik tip-top ja maandusimegi. Kas teil raadioühendust maaga ei olnud siis kindlasti ka mitte? Ainult oma. Ja teisest küljest see ette seal tiirutasite võõras lennuk neid ka ei häirinud ja nad teadsid, et me tuleme ja vaatasid rahu, meedikumi seal, kaks tundis, õelisime üleval õhku. Kutsuti meid kohe Londonisse, tehnikud, mehaanikud-insenerid, laskurid jäid sõdima, tändi lennudroomile, lennukit tarvitsema, tagasi terveks ja neli vanemat ohvitseri kaklendurikaks tüürmanni kutsuti Londonisse. Ja esimesel päeval meie suursaadik Maski juttu ajavad, ütleb kohe etega. Meenutuseks palve. Et oleks väga hea, kui te näitaks oma lennukid meie sõjaväe atašee adi ohvitseridele ja samuti ka inglastele, ameeriklastele, kes ka väga paluvad, sest see oli suhteliselt uudis, see mitte ei ole suhteliselt uudisasi oli niivõrd uudis, et isegi meie endiga vastasin, ei teadnud, et nii sihukesed masinad olemas on. Isegi meie lendurid teilt luba oli, et me võime sellest lennukist rääkida, kõik, mis ta võib tehnilisedamatult meid on neli meest ja kas kõik ei lähe seda näitama. Üks siis läheb, võtsime liisku neljatikuga ühelgi kul pea ära murtud ja tiku vedas välja veduki komandör kus pead ei olnud selle vigu. Sergei asjamov vangutas pead vatelgi, mida sa lähed rinda vaatama, aga ma pean nüüd minema uuesti sinna tagasi ja siis. Ma olen nukkidel näitama ekskursioonijuhiks. Iis läkski maadlen meditsiinilise lennukiga minema. Seal oli midagi. Kaks inimest 15 kõiki kokku rohkem ei mäleta, täpselt. Igal juhul olid inglased, ameeriklased, meie ohvitserid eesotsas jus, sõjaväeratas vee, Pugatšova, polkovnik Pugatšovaga. See oli 30. aprill. Me võtsime terve päeva linnas, tulime õhtuks saatkonda tagasi, kuna nagu tavaliselt ikkagi maipühade ajal oli seal ka pidulik koosolek, kõiki ettekanne. Meestel tervitasime gaasis. Saate rahvast. Siis isetegevusõhtusöök, tants, kõik nagu kord ja kohus pool ööd käes, meie asja ei tulegi tagasi. Hakkas niisugune kahtlane tunne tekkima, et mis nad seal teevad, nii kaua. Juba peale poole öö, Maiski kutsub mind enda juurde oma kabinetis. Mina nüüd. Meie. Sealhulgas teisi üsna kiiresti ja nii on nagu närvipundar minel. Kul tekkis ka halb tunnus. Ja ta räägib mulle, et siiamaani ei ole kihkuga kahku olnud lennukist. Nüüd mõni minut tagasi teatati, et lennuk oli teinud hädamaandumise. See oli siis inglaste lennuk ja inglaste lennuk Flamingo kahe mootorlennuk läinud veel mõni minut mööda, et on ka inimesed vigastada saanud. Veel pool tundi mööda, et on hukkunuid ja lõpuks saamed, aga seda, et lennuk on lagunenud õhus ja ükski ei meeskonna liige eiga reisijatest ellu pole jäänud. Kõik. Me olime lõõd, läksime uuesti peole tagasi, ütlesin poistele, kuidas lugu on, kadusime kõik mingist ära toime, mask juure, kõik kolmekesi. Saadik küsib meie käest tagasi sadetavas tagasi samme, samuti nagu siia tulime, istume lennukis ja hakkame lendama või aeda, komandörid ei ole pardist, hakkan mina komandöriks. Et meil on niivõrdõiguslikud siiamaani olnud. No aga siis küsis sealt Moskvast või küsinud, et seda ma ei tea, luba igal juhul järgmisel õhtul. Inglased olid väga imestunud, kui nägid, et lennuk, mille komandör alles kus tõuseb õhku ja läheb, oskas seda, kas, kas tagasilend oli rahulik? Ületast rindejoon? No vastu seal mitte vastu esimesel, teisel mail. Ma pole veel natukene ööd. Valged ööd pole veel tulnud. Nii et pimedas hinnata ei olegi väga hirmus. Ainukene koht, kus sind alati valatakse linde joon, aga seda sai üritada iga lahinglennu ajal seal harjunud asi ja pealegi võtsin liiga kõrgust ka 8000 meetrit, nii. Pihtasaamine oli üsna problemaatiline. Meile pihta saamine. Muidugi ei teadnud sellest midagi, et see oli meil proovilend, eksamil end ei ole sellest, kuidas inglise vale ära käisime hakkame reisi jätkama üle ookeani ka veel või mitte, kuna Stalin oli teinud meie kauge tegevuse lennuväe ülem, juhatada kalevile ülesandeks viia tolleaegne Stalini asetäitja ja välisminister Molotov üle ookeani Ameerika ühendriikidesse. Jõudsime tagasi. Küsiti minu käest, et kas lendad selle lennukiga, millega praegast lendasid, võib-olla ka oma Miinabadused muidugist oma võõralennukiga lendama. Minu meeskond oli muidugi väga sellega rahul. Oleme jätkanud vastupidi, jäi oma peremehest ilma. No kaua nad ei olnud, varsti määrati uus komandör. Ja veel tükk aega, tähendab selles ei olnud mul ka siis aimugi, et platsil ei tahtnud meid molotovi kuidagi vastu võtta. Kokkulepitud meil Rooseveltiga Churchill Veritas seda nii palju, kui sai mikspärast tal ei olnud veel Rusoldiga kokku lepitud kõik aspektid teise rinde osas ja meie ise ootasime Moskvas, kuna sisse mingisugune kokkulepe teie seal omavahel tekib. Lõpuks siis tekkis, siis anti meile luba väljalennuks ja hakkasimegi Moskva alt minema. Mul ikka aim oli, et me lendame kusagile kaugele. Aga seda, et me lendame, Vashingtoni ei andnud viimase hetkeni, keda me viime, ei teadnud ka seni, kui äkki üks suur rodu sõiduautosid oli lennudroomile ja sealt igatsev tuttavaid ja võõraid nägugi välja tuli küljest, hoidis esimesena Molotovi ära tundsin ja algul arvasin, et ta kedagi saadab. Kui palju varem te saite teada välja lennust ajast välja pääsla vedada, samal päeval? Lennuk oli ammu valmis, mootorid kinni pitseeritud, et neid keegi ei käivitaks, ravib midagi, seal ei liigutakse ideeks. Muidugi viimase võimaluseni kontrollitud. Terve komisjoni suuri inseneride komisjon võttis lennukit vastu kontrolli side peale, meie kontrollid, krik ja puha. Ja mis kõige imelikum mulle tookord oli, praeguses ei oleks mulle sugugi imelik, et isegi mind algul ei lastud lennuki peale tagasi. Tähendab, siin no ja siis kui ma nägin, et ootab, hakkas karusnahast kamminsoni selga ajama ja koeranahast saapaid jalga tema siis ma sain aru, et Molotov lendab ise. Nii tekitabki imelik imelik tundmus, mida varem mul kunagi pole olnud. Ja küllap ülemused said sellest aru ka kala, vana tutvustab siis Molotovi sanskriti komandör, et arvestage sellega, et maa peal komandode teie ütleb Molotonile kaabel kamandate, teie aga õhus kamandab teema ja kõik, mis ta käseb, on kohustuslik ja tundlik kõigile. Molotov naeratab. Kas te võite kavandab? Mina ei taibanud vastata? No see pole hädad, lähevad aastad mööduda, panevaks. Hakkasime minema, kõik oli rahulik, see nagu rindejooneni. Kui kõrgel võtsin kõrgust koguma aeg kõigepealt sellepärast, et kusagil siin kusagil siin Vägorski kandis, kus meie alati hakkasime lääne poole minema seal meie algpunkt üle Moskva ei tohtinud lennata. Seal oli äikeserinne mitte väga suur, aga siiski. Ja kuna me varem äikest oleme tunda saanud nii mitugi korda, siis ei tahtnud temaga enam lähemalt tutvust teha ja püüdsime üle minna kõrgemalt ja kõrgemalt ja enam-vähem saime ka, osa jäi niimoodi paremale poole külje peale ja suuremas osas taime üle. No ja siis jõudsime rindejooneni, siis hakkas ümberringi sahhima anti veetud, alt tuld. Mahutaks küsib vist kohe, et mis, mis asi see on. Kas seal jälle äikese-line türmi ütleb, et ei ole äikse need seekord lastakse pihta ei soo 9999, see pauk on vaja teha, et siis 10-st 1000-st pihta saaks seal seal lammudit läinud. Kui kõrgelt te siis olite, umbes 8000 oli 8008 kilomeetri ja kaheksa kilomeetri kõrgusel. Ja kus rinne asus, siis see rinne oli kuskil siis sind hoovati jõgi ja vot need kohad ilmilia natuke lõuna poolt me läksime üle, sest Tügisime ikkagi lääne poole niimoodi, et nii palju, kui võimalik meie all oleks merd. Mere kohal on palju ohutum lennata, olgugi et saavad kuivama lennuk sõja ajal, kui maa kohal, kus on hävitajad ja kahurid ja kõiksugu vaatasid leksite Baltikumi ja nii, et kusagil siin Riia lahest läksime mere peale juba ja siis üle Lõuna-Rootsi ja Norra üle põhja Taani üle Põhjamerre ja jällegi Šotimaale. Ja te läksite nii üle, et pardalaskuritel ei tulnud põukugi? Ei, ei niisuguses kõrguses vaenlase hävitajad tol ajal üldse ei liikunudki, kustutatud meest istub relvade juures, sellel lennukil. Peab meelde tuletama üks minut. Viivad all kaks nina peale, üks kahuri, mäeülem ülevel, see on siis kokku juba neli. Ja pöördetüüri taga üks viis ja tüürma ja on ka võib-olla tublisti ja võib ka tulistada. Kuus meest v6 meestuvad lasta korraga ja kusjuures kahuriväe juhataja, nagu me nimetasime üleval seal kõige kõrgemal tipul 20 millimeetrise kahuri ja võib võtta kogusele kamanda oma käsu alla. Ja kamandada, kuidas ja mis teha. Ja kui tõepoolest tuld antakse, ega siis vis hävitajal nii lihtne lähedale tulla ei ole ka. Ta ei ole meie praktikas minu isiklikus praktikas või ainult üks juhus, kus vaenlase lennuki alla tulistasime. See oli kuskil siin Lõvi lähedal-Väikse raudteejaama kohal. Mis aastal see oli 1942. aasta talvel, vastab valge oli pärast siis veel hiljem, see oli hiljem ja ja siis me meil oli niinimetatud Jahkliend, tähendab, avalik pommitad, mida tahad. Ülevaadet ei ole. Igaüks, mis leiab Labommid, meie leidsime selles väikses jaamas neli, viis kõrvuti. Ja arvasime, et küllap sealgi midagi sees kah on nigelad tühjad isa olla. Ja pommitasime leid ešelonis ajakirja grammilisest. Pommid olid 40 tükki, võis nii pikki õigitsial vagunid ümber keerata. Ja meie oled oma tööd veel lõpetanud, kui ülemine kahurimees ette kannab, et meie järele tuleb hävitaja praegu veel üsna kaugel. Laseb ka eilase, vat Kuda ei lase siis laske nii lähedale, kui leiate vajalikuks. Ja kui on juba teel kindel, et mitte enam mööda ei lase, siis vange kõigist torudest. Lätis tunnen, et ei olnud võbisema nii kui kuulipildujad, kahurid tööle hakkavad, kohe tunned ära, kallis jumal kisaga. Maksa alla läks alla. Mina keerasin asjaolust, nägin ka, et midagi seal põleb, liis kaob allapoole allapoole. Siis prauhti. Lõhkesi oli kõik läbi. Paari nädala pärast saame Moskvas partisanide side kaudu teate, et messermitsada üheksa. Raudteejaama juures kukkus ülevalt alla. Lendur hüppas välja langevarjuga. Ja olla haavatut rakis jäävad. Nii. Aastakümneid hiljem olime me neljajahiga Rostocki rahuga päevadel Saksamaal Varlemendasirostaks. Vaarnemendes tehti meile väikene vastuvõtt ja kohvijoomine varemendi tehase klubis. See on suur laveits tehas. Ja minu vastas. Vasta istus mees, kes lonkas kõvasti, paistsid üks jalga natuke. Volinik. Saksa keeles ma saan aru, hakkas, võis jutt taevas tuli välja, et mõlemad oleme sõjas olnud, tuli välja, et mõlemad oleme lendurid. Ja tema tähendab kus, kus seda ülevalt alla lasti. Ja räägib just seda täna, mida praegast mina mõni minut tagasi jutustasin. Ta oli näinud suurt nelja mootorist lennukite ja, ja polnud ta näinud enne ühtegi sammast. Ja mõtlesin, et mis rista positsioonidega ameeriklased pommita liidu poolt. Ja et ma lähen lähemale ja vaatad seda enam, et ükski ei kuulipilduja ei kahurilase. Ja see on kõik vait, mad, lähed nii lähedale, kui vähegi võib. Et aga ma läksin vist liiga lähedale, et äkki hakkas sülitama mitut ja lennud põles ja mina sain vaadakest muudas, tahavad nii lai sirutused, üle lava, ütled, et need olid minu poisid. Saame tuttavaks, mis näose mees siis tegi, ei meedeedinki imelikku nägu. Mees naeratas selle peale. Vala siis üldisest veini klaasimulli omale ka. Ja selle tavalise sündmuse terviseks, võtsimegi, mis pärast tema ütleb mulle niimoodi, et jätet, kui mind tookord põleks alla tulistatud, kes teab, kus mu kotid praegu oleks olnud? See on tõesti imetlusväärne, ihus nagu kinos, nagu nagu kinos ise uskusite ka, kui see mees rääkima hakkas, Einud mina, mina panin kõrva tikesemisest, ta ütles mulle linna lähedal. Ja 42. aasta talvel. Ta tuletas veel isegi kuupäeva, temal oli see kuupäev palju tähtsam, kui mulle tuletas kuupäeva meelde kõiki öö ja siis kirjeldas kõik seda Assis maksjad, aru, saavad seda vuih. Sellega sisse lõppes niisugune haruldane lugusi kõrvalpõike korras. Aga nüüd uuesti teie kõige tähtsama lennu juurde. Me jõudsime kuhugi lättima taevasse ja mere kohale ja võrdlemisi oli rahulik rootsi muidugist põlest igatahes paremat kätt kaugel ees. Ja kohe liigne kadestuse tunne tuli peale, et kui rahvas võib seal rahulikult elada. Norra lõunakarva olin mõis mustivusiitikas, täistuled kustutatud. Niisamuti ja Taani. Ja siis nägime merel terve karavani vaevu viis kuus laeva suunaga kuskil seal Norra kallaste poole tüürinud balli muidugist koordinaadid. Tihtipeale jõudsime. Inglismaale uuesti Šotimaale endi velodroomi. Seal võeti meid juba suurejooneliselt vastu, ikkagi võib võtta välisministrit ja, ja peaministri asetäitjad vastu sotti laskurite auvalve ja kõik ja puha. Imeseelikutes muidugimõista, ruudulises seelikutesse, kõiksugu värvidest, põlved paljad, aga sellest jälle ülemine pool, kuna Šotimaal maikuu keskpaigas ei ole väga suur, ei ole ja see oli päris soe, teises aga, aga jalad paljad. Nii ja sellel ajal siis, kui seal traditsiooni kohaselt vastavad toimus tüürmutis täitsa maakaartidel kohalikule ohvitserile. See helistas kohe ja inglased läksid õiendama nende fašistide laevadega. Erlise üsna operatiivselt kohedest lennukite õhku mindi pommitama. Sealtistasime rongi peale. Ja siis enam ei lennanud. Niisugune kurb kogemusi voli eelmisest reisist. Ja sõitsime siis Londonis. Millegipärast ei tulnud see erirong mitte just Londonisse, vaid kusagil üks kolm-nelikümmend miili Londonist põhja poole väiksesse raudtee. Samas seal olid autod vastas. Kõikidele autodele ja sõitsid minema ja mina jäin siis tüürmanitega toppama siia. Meie auto jäi seisma ja kõik. Mul läheb hing täis, miks seisma ja siis vot küsitakse siis sealt autojuhi käest ja tema ei tea ette siin oodata seal juunis peremees tuleb meestesse võimlasse, veider, et kasvõi see lihtsalt kuskile silme ette jälle midagi või igal juhul tükk aega läks. Moment joon nomenterisomeetri kivimi kakskend võt jätavadki siia paika, viimased lõpuxisuaalne meelt lõpes otsi ja vaat siis valima ja ma pole elus kuidagi maanteel nii kiiresti sõit. 100 miili oli tavaliselt kiirnäite peal seal 160 kilti ja valimi, niiet sest väljas, nagu öeldakse. No järele me ei jõudnud, aga siiski palju hilinenud. Londonis sai Molotov üsna kiiresti hakkama. Pidas tšilliga läbirääkimisi, kirjutasid dokumendi alla. Dokumendi koostööst sõja ajal ja 20 aastat peale sõja Nõukogude Liidu ja Inglismaa vahel. Lendaks edasi.