Leinarüüs Tartu riikliku ülikooli aulas lillede, pärgade keskel valges puusärgis puhkab meie vanima luuletaja Populaarse lauliku Anna Haava põrm. Küünlatulede helk peegeldub tema rahulikul hallidest, juustest. Iga paari minuti järel vahetub puusärgi juures auvalve. Siin seisavad kirjanikud, kunstnikud, üliõpilased, teadlased, professorid Veski, Ariste, leeme. Armastatud laulikuga viimast korda hüvasti jätta soovijaid ei suuda ka mahutada ei ülikooli aula, peahoone ega ka ülikooli esile. Aula rõdudel on aset võtnud koorid. Kanarbikud kasvanud sambla süles sirgunud nõmmelill läks puhkema aastakümnete hangede alla. Suur vaikus on lauluviisi lõpetanud. Ööbiku rind on külmaks muutunud. Oleme saatmas viimsele puhkepaigale pärast pikka töörohket eluteed, lihtsat kaunihingelist inimest, eesti luule, heldet ja lahket vanaema, kes on armurikkal häälel sõnal mitut meie rahva sugupõlve õpetanud ja juhatanud. Varsti hauas puhkab vanaema aga meie südamejäänud on läige tema silmis tema kuju kollane. Ligilähedaselt terve sajandi elas Anna Haava meie keskel. Enam kui 50 viimast aastat viibis ta lahkumatult siin Taaralinnas. Aga väga vähestel tema eakaaslastest Ki õnnestus teda isiklikult tundma õppida. Jääb tänane kurb päev esimeseks ja viimaseks korraks, mil võimaldab näha auväärse armastatud rahvalauliku palet. Aga kes meie rahva hulgast ei tunneks ja teaks, anna haavat. Kellel meie vanaemadest emadest meist endist või meie lastest poleks elu kaunimatel päevadel südamest pakitsaluut või huulile tunginud tema hellad sõnad. Et ei saa mitte vaiki olla, lauluviisi, lõpeta vaikimine oleks vale, sunniks südant lõhkema? Eks meenu meile meie elus juhtuvate kallite kaotuse puhul ikka oma lihtsuses vapustavad värsid ilusast õiekesest, kelle surm endale kosis ja südamevalu meile jättis. Kas pole paljudki meie vanemast sugupõlvest rasketel katsumise aegadel koos temaga Ühanud ainult pääle varju ja kätele tööd. Üks suutäis leiba, üks jalatäis maad, kodumaa. Nooruse tormi ja tungi aegadel või ajaloo pöördepunktidel kõrgeid edu elu ideaale seades on põlvkond põlvkonna järele koos haavaga tuliselt tõotanud. Et meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununeb lehekülgaegade raamatus. Meie otsa ette, on kirjutatud elusana. Meie silmad silmades säravad sädemed meie põues lainetab julguse jõud hoovab elu. Meie ulatame käed pilvede poole, sammume suure sihi poole. Me tahame elada ja kirjutada aegade raamatusse. Et vähesed isiklikult tundsid meie ees puhkavad suurt laulikul olgugi et ta noorus päevilgi hoidus enda rahva hulgast näitamisest, mida mõned ekslikult peavad kirjaniku rahvuslikkuse peamiseks tunnuseks. Sellest hoolimata tundis ja tunneb anna haavad igaüks. Kogu elu kestel aastakümneid mööda saatnud äärmiselt tagasihoidlikult ja enesessetõmbunud elasta tegelikult kogu hingest kaasa rahvarõõmude ja muredega. Hoidudes inimhulkadest, oli ta samal ajal inimeste sügavahingeline armastaja suur humanist. Ta ülistas oma lihtsates lauludes inimese üllaid tundeid ja mõistis kibedalt hukka elus puhuti esinevat näru sust ja ülekohut. Ta laulis rahvast ja rahvale. Kui sageli kohtame andunult lauljaid, kes Anna Haava südamlikke värsse peavad rahvaluuleks? Kas saab veel olla kõrgemat tunnustust luuletajale? Anna Haava loominguline tee hõlmab suurt osa tervest eesti kirjanduse ajaloos. Alustades Koidula päevilt. Rahvusliku liikumise kevadel oli ta eesti realistliku luule ei vaja jätta hulgas elades kaasa meie ühiskonnatõusud ja langused ligikaudu sajandi kestel. Kannatades, noorpõlves ja kodanlikul perioodil veel au värske eas, sageli kibedat majanduslikku puudust hoidis ta oma lipukirjaks. Sa ole suurem, kui su saatus. Kallis puhkama läinud rahvalaulik kõige sinult saadud kauni eest. Ardas tänutundest tulvil hingedega saadavad su kolleegid ja luule jätkajad saadab kogu meie rahvas sind sinna millest sa nii pühalikult laulsid. On püha mulle mu kodumaa muld. Ja kui ma muldne kuju jälle mullaks, saab mu kodumaa külge see Peotäis põrmu jääb. Sinu põrmu juures tõotavad su elutöö jätkajad sinu kirglikke sõnu ikka juhtmateks võtta. Luule, see on lekkiv tõde, veri sinu südamest. Seda pead sa ilmutama hoolimata jänesest. Anna Haava esimene trükist ilmunud luuletus oli pühendanud oma suurele eelkäijale Lydia koidule tema mälestusele. Kibedalt läinu leinavaluga südames hüüame täna ka sulle selle luuletuse sõnadega. Maga rahus, hauavilus kallim eesti tütardest. Sõna võtab Eesti NSV Ministrite nõukogu esimehe asetäitja seltsimees screen. Täna saadame viimsele puhkepaigale Eesti NSV rahvakirjaniku Anna Haaval. Ei ole suuremat tunnustust läbi elatud aastate eest, ei ole suurimat au inimese elus, kui võita rahva tunnustust ja rahva austust. Anna Haava on võitnud selle üldrahvaliku tunnustuse ja austuse, sest tema luule on aastakümneid helisenud meie lihtsate inimeste südameis on võitnud rahvalaulude kuulsuse, sest nad on kajastanud meie inimeste elu oma rõõmude ja oma muredega. Lahkudes meie hulgast pärandas Anna Haava neile oma luule, mis on täis suurt armastust inimese vastu suurt armastust oma rahva ja oma kodumaa vastu hingest, nagu see armastus. Meie inimesi nende töös uue eluehitamisel. Puhka rahus oma rahva suur tütar. Nüüd astub lahkunu juurte, Eesti NSV kultuuriministri asetäitja seltsimees Jaanimägi. Nõukogude Eesti kultuuriministeeriumi ja kõik vabariigi kultuuri alal töötajad kummardavad sügavas leinas. Anna Haavapuusärgi ees. Meie keskelt lahkus Eesti vanim ja populaarseim poeet Nõukogude Eesti rahvakirjanik Anna Haava. Anna Haava, suur ja üllas. Enam kui 70 aastane elutöö on suureks eeskujuks oma rahva ennast algavast teenimisest. Ei ole sellist Nõukogude Eesti kodu, kus see tuntaks Anna Haava luuletusi. Anna Haava sõnadele on eesti heliloojat Miina Härma, Karl August Hermann, Mihkel Lüdig, Türnpu ja teised loonud suurepärased viisid. Neil on vähe selliseid koore, kellede repertuaaris ei oleks Anna haavad sõnadele loodud suurepäraseid laule. Lõbud eesti kultuuri alatöötajat jättes hüvasti. Meie kalli poeediga lubavad Kõrgelt hinnata. Ja austada Anna Haava mälestust. Ennastsalgav rahva teenindamine, Anna Haava laulude levitamine rahva kõige laiemates hulkadeks on parimaks mälestuseks kadunule. Puhka rahus, meie kallis poeet, Nõukogude Eesti rahvakirjanik. Tartu linna töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee esindaja astub puusargi juurde, seltsimees Meerits. Sügava kurbusega mälestavad Tartu linna töötajad ja õppiv noorsugu kõigi poolt armastatud ja lugupeetud luuletajad Eesti NSV rahvakirjaniku alla. Haavatu. Lauliku süda ei tuksu enam. Tema sulg on lakanud kirjutamas. Kuid tema laulud jäävad alatiseks kõlama rahvatuur nii kodudes, koolides kui ka kontserdil. Jää hüvasti, kallis laulik. Hull Vanemuine kandle andis keskpilpsel ööl. Mu tütar, laula kurval tunnil saab aitama. Kui linn sul paisu õnne sunnil siis laulaga nii lausub, annab haava oma esimeses luuletuskogu sissejuhatavas troobis. Ta isamaaluule on muutunud konkreetseks aja lauludeks, mis aga sealjuures meisterlikkust puimuvatu luule põhielamusega isikliku elamuste sügavusega, säilitades nii lüürilise kunstitöö, parimad traditsioonid. Daates viimasele teekonnale, elu ristlaineid läbinud armastatud laulikut. Olime tänulikud ta suurele tööle. Tröösti, kui meid, kurbuse hetkel lauliku enda täitunud soov mitte jääda paikivaks ja de ununevad leheküljeks sest eesti kirjanduse ajaloo lehekülgedelt ei kustu kunagi Anna Haava südamest lauldud laulud. Anna Haavapuusärk kantakse autole Pikk leinarongkäik alustab tee Maarja kalmistule. Kõiki tänavaid palistavad tuhanded kümned tuhanded inimesed. Siin kõrval puhkab ka tema vend Rudolf haavaxivi. Laulukoorides orkestrist rahva murust ümbritsetud hauakünka juurde astub kirjanik Mart raud. Anna Haava laulud oma rahvaloomal rahvale leib lauludel võivad tunduda. Laimbuna peredes tööl sajandit tagasi avaldab. Anna Haava oma luuletuskogud, lained, luuletuse minu süda usub kus ta õdedel emaskülades, kus ta ütleb, et tema süda usub enne merre sügavat õnne. Peituvat ime küll need luuletused väita, et ausad valgus. Lilled, mis toob kevade luuletuses ta ütleb, et värvata elu tahad vii, kui te Räkkaline ja ta armastab elu ja peab, et viib endale. Tee luuletus, mille luuletaja on luuletanud temal südamega oma südame tullakse on samuti nagu kägu, Anna Haava tuurja, kallid looming. Üürjeldus avaldatud oma rahva südameid, jaama rahva pinget jääb sinna nagu kogu tema elutee. Puhka rahus, suur luuletaja. Kalmuküngast kaunistavad õitsvad lilled poolsada südamlikuks tänutäheks asetatud pärga. Puhka rahus, meie armastatud laulik. Sinu 92 aasta pikkune elutee. Ja enam kui 70 aasta eest alanud lauliku põli on jõudnud lõpule. Kuid sind ja sinu laule ei unusta eesti rahvas kunagi.