Täna räägime jälle Narvast, see on selle meie saate teine osa, mis on välja kasvanud Aleksandri kirikus möödunud aastal peetud ettekandest risti löödud linn, milles on teatud sümboolika, et linn, mis pidevalt puhub ja siiski toimub ülestõusmine taas iga kord ei tea, kas neid paremini või halvemini, aga ikkagi linn eksisteerib. Me räägime sellest Narva traagikat läbi sajandite. Teises saates tuleb natuke rohkem juttu, sest esimene osa toetus nendele hävingutele sellised väga varajases staadiumis, kus praktiliselt ei olnud ajalehti ega napid teated kroonikast siin-seal millega sai paika pandud varasemad hävingut. Tänasest peale me räägime praktiliselt juba Liivi sõja eel, päevadest, tiidi sõjast endast ja hiljem kuni praktiliselt 20. sajandi keskele välja. Ja sissejuhatuseks kõlab alpinoonia Toucha topeltpoekontsert. Uppus üheksa number kolm Nontropo, seda esitavad Apoel Antoni Camden, teise Laboel, Julia kiirulbuud, Londoni virtuoosid. Son körgaadise juhatusel. On teada, et pool sajandit enne Liivi sõda oli sõlmitud üks järjekordsetest vahe rahudest kahel pool jõge asunud vägede vahel ja üks vaherahu lõppes 1500 ühe paiku, kuid 1502 juba puhkesid jälle teatud lahingud. Vaherahu lõppes esimesel aprillil ja venelased hakkasid Narvat pommitama. Seitsmendal aprillil põletasid venelased järjekordselt maha kõik, mis väljaspool linna oli seal kaunis palju sest kõik need vaesemad kihid ja, ja, ja talupojad, need paiknesid seal ühel ja teisel pool linna põhja pool, eriti tulistamine toimus rasketes suurtükkidest, sest suurtükkide efektiivsus selleks ajaks oli juba kaunis suur. Me teame, et Venemaa esimene suurtükipauk toimus 1375. Ja loomulikult, et, et nüüd selleks ajaks oli tehnika juba kaunis hästi arenenud. Sinu juures peab ütlema, et Narva elanikkond elas ka linna sees põhiliselt puust ehitatud hoonetes. Ja neid põlema panna ei olnud kuigi raske. Ei saa siin peatuda kõigil üksikasjadel lausa iga aasta eraldi. Kuid me võime rääkida, et me teame seda. Sel ajal oli see tulistan päris tugev, nii et kuni 300 pommi päevas. See on ikka kaunis palju, kui me arvestame, mis ajaga tegemist on. Põhiline sõjategevus algas esimesel mail 1558 varahommikul toimus teatud kokkupõrked, seal võis olla vale, arusaamine oli juba mitte Narvast pärit. Sõjavägi oli sees ja seal mingisugused tulistamised võisid alustada. Igal juhul teiselt poolt hakati iga vastu tulistama, me teame seal isegi säärast koomilist asja, et Narva oli vaene Narva Nuias kogu aeg abi Tallinnalt Tallinnale alluv linn. Nad said sealt püssirohtu ja kuule ja natuke varustust ja mõned mehed ka. Aga tegelikult juba Liivi sõja eel hakkas orduriik lagunema ja, ja igaüks mõttes ainult endast, aga mitte riigist tervelt. Ja nüüd on teatud kirjad säilinud, kus Narva kirjutab Tallinnale lipid selles, et küll on ikka teil ja püssirohi küll londel healt kuulide ja nuiad juurde ja siis kirjutavad jälle, et Me tulistasime täna üle jõe Ivangorodi pihta ja isegi kolm kuuli lendas üle valguredi müürikindluse sisse. Kuuendal mail 1558 puhkes Narvas tulekahju, mille algus täpselt ei oska nüüd keegi tagantjärgi seletada. Üks võimalus on kuulidest teine võimalus intensiivselt lansseeritud. Et mingisugune reetur oli Narvas, kes pani meelega põlema. Nii või teisiti oli kaunist tuuline päev linna poole ja värava juures tuli hakkas levima ühest kohast väga kiiresti, sest tuule abil läks suhteliselt kiiresti. Tuli oli nii tugev, et need linnamüüri pääl olevat kaitsev meeskonnad pidid ka sealt põgenema, sellepärast et isegi kahurid, kas nüüd päris sulasid, läksid rivist välja ja kui Vene pool seda nägi, siis nad alustasid rünnakut. Vene vägesid juhtis Aleksei Smirnov, elanikkond põgenes tule eest linnuse poole linnuseelovi poole, kuid neid oli nii palju, et linnuses hakati kartma, neid ei lastud sinna, inimesed varjusid linna ja linnusevahelisse Vallikraavi, see on see koht nüüd, kus praegu ütleme, kesklinnast läheb tee silla peale niuke süvend ja pidid seal kuuma eest varju leidma. Venelastel ei olnud raske linna vallutada. Seda enam tühjaks põlenud linna piirati juba nüüd linnust ja Vene pool. Kas me anname ka eesotsas, nõudes linna kapituleerumist? Esialgu vaieldi sellele vastu, kuid tingimused anti säärased et kõik inimesed, kõik kogu sõjavägi, viimane kui üks mees võivad rahulikult lahkuda linnast võttes kaasa, niipalju kui keegi kanda käes jõuab, kusjuures arvestage seda, et need perekonnad, kes seal vallikraavis istusid, nendel olid lapsed ja praktiliselt kandmiseks oli ainult venelased andsid kaitsemeeskonda, mis teatud piirini linnast välja, neid viis, seal olid muidugi igasugused tagatised. Kaks linna raeliiget olid venelastel pantvangideks, venelased andsid ka nüüd linnusesse kaks pantvangi, nii et noh, läbirääkimised olid kaunis keerulised. 1558 järel oli linn taas mullis, seda enam, et nüüd elanikkond ka suuremalt osalt lahkus. Vahepeal kuulame muusikat. Kuulame Sontaaveneri Füüneral liikus 1900 81.-st aastast, mida esitab vasari Swingers. Narva langes 1558 venelastega Ivan julma kätte ja see oli praktiliselt nagu ka Jüri Kivimäe on siin tõestanud, et see oli praktiliselt Narva materjaalselt õitseaeg Narva kasvas 10 korda suuremaks. Aga mingisugust ehitusreguleerimist ei olnud. Puumaju vene moodi ehitati selle esimene Venemaa aken Euroopasse, kuid see kestnud kaua. 1581 said rootslased endaga. Ja kuni Kaheksateistkümnenda sajandi alguseni kestis Rootsi aeg, kuid rutse alguses toimus kaks suurt tulekahju 1000 610659, mis praktiliselt hävitas peaaegu terve linna. Ja nagu Rootsis tol ajal väga moodne oli, ehitati linnad ümber, uuendati tänavaid, tehti laiemaks, tulid uued ehituseeskirjad, väga ranged, eriti pärast teist tulekahju. Ranged tuletõrjenormid. Ehitusjärelvalve tähendab, läks kaunis kaunis, heas mõttes bürokraatlikuks ja, ja korralikuks nüüdki, kui oleme kaevanud lahti Narvas mõne tänava, siis selgub, et vana tänavu on ka veel all mis oli hoopis teisest ajast tänava keskel all on mingisuguse maja keldrid. Narva kannatas ilma sõjata ja nüüd vahepalaks kuulame sissejuhatuse Wolfgang Amadeus Mozarti reekviem-ist, mida esitav tirooli, sess, piiride orkester ja Singers, hakad neeme nii integraal, seda juhatab dirigent Gustav kuum. Lisaks sellele, mis Narvas nüüd sees toimus, et tulekahjud, need tulekahjud on muide hästi fikseeritud ühel Merjani tuntud krabüüril, kus lääne poolt Eestimaa poolt on kujutatud Narvat, linnamüür ja põlenud majade korstnad ainult seisavad seal 1605 teistel pärast 1610 esimest tulekahju, aga lisaks linnale kannatasid jällegi ka eeslinnad ja see toimus 1657. Asi see selles, et sel ajal venelased piirasid Narvat, tegid üllatusretki ja huvitav on seejuures see, et juhtis seda vürst Ivan Havanski, venelane Teledziblikaazi ülem kes seisis Moskvast retside mäsu eesotsas mille järgi on muu Solski ooper Howanssina tehtud. Howanski oli tuntud vene väejuht, purustas 1657 just samal aastal Ktovi Oudova eesti keeles all krahv Magnus telekardii väed. Ja võitles väga paljudes lahingutes ja seesama Kowalski sel aastal rüüstas Narva ümbrust ja põletas kõik, mis väljaspool linna oli maha, nii et lisaks linnale jällegi jällegi need eeslinnad vanausuliste ja uue usuvahelises võitluses nii-öelda narrovskinite Slovskite vahel hoidis kavanski Milozlovskite poole, tähendab Zarevna Sophia seal nüüd Peeter ja jonni õde. Ja esialgu ka nende nii-öelda kaasvalitse vabanski saatuseks. Lisaks ütlen veel, et ta hukati 1682 seitsmeteistkümnendal septembril. Wanskist juttu on siis, mis siis muud, kui kuulame ühe aaria Buzovski ooperist Cowanssina, mille laulab, riskristab. Oo. Oo oo. Ja siis tuleb Põhjasõda, on palju räägitud, palju kirjutatud eriti nüüd teatud juubelit puhul 1700. ja 1704. aasta lahingutes, kus ühelt poolt on Peeter, esimene, teiselt poolt Karl, 12. mul ei ole täpselt kirjeldusi, kui palju Narva kannatada sai. Kuid siiski põhja poolt. Bastian fiktorialt rünnati, teda pommitati teiselt poolt Narva jõge ikka pikalt täitsa kontsentreeritult ühte külge bastionist, sealt ka tungiti kallale ja teatud andmed, et mingisugused kahjustused mingisugused purustatud linnas siiski olid. Ma ei hakka siin spekuleerima, et see võis nii palju olla või nüüs nii vähe. Aga praktiliselt oli jälle Narva kannatanud. Ja kui me nüüd mõtleme sellest, et kauni vene kombe kohaselt küüditati pärast seda Narva elanikkond Venemaale, Volowdasse ja, ja, ja mujale ja nad olid seal oma üle 10 aasta, kuni nad jälle tagasi tulid, kusjuures nad said kõik oma majade jälle tagasi. See oli Narva jaoks ka katastroof, tähendab võib-olla mitte nii palju just hoonete hävimise osas, kuid elanikkonna suhtes. Ja seekord muusika valisin Bortnanski koori kontserdi number seitse, mida esitab Vene riiklik sümfooniline kapell balleri Polanski juhatusel. Järgmine teadaolev häving seda võiks väikseks hävinguks nimetada, toimus jälle ilma sõjata. 1700 73. aastal puhkes nõndanimetatud uus linnas on see osa, mis nüüd Eerik Albergi projekti järgi vanalinnale külge ehitati. Ja läänepoolne pool põlev sära. Raske öelda, kui palju neid seal oli. Seal oli palju puuhooneid, sest jälle oli juba mitte rootsi võimseli vene võim, põles maha ka üks Luteri kirik, puust kirik, mis oli seal ehitatud ja sõda või mitte, sõda aga inimestele, kes kaotavad oma hooned, oma majad seal, mis seal sees oli. Eks ta ole ka ikka kõva löök. Me kuulame nüüd esimese osa Luitšikk rubiini reekviem-ist, igavene rahu. Selle esitab Itaalia Šveitsi raadio koor, grupp vokaale, Kanteemus ja sama Itaalia Šveitsi raadio orkester, dirigent, Tondi egofessoris. Järgmine katsumus piirilinnale oli 1900 19. aasta veebruaris. Vabadussõja ajal toimus venelaste üks pealetungi ja nüüd andmed natuke lähvad lahku ühtede andmete järgi mõni päev varem, teisel natuke hiljem. Kuid 19. ja 22. kuni 25. veebruari vahel toimus suur suurtükitulistamine, kus lasti välja vähemalt kaks ja pool 1000 mürsku. Siit on juba natuke statistikat teada. Hukka sai 22 inimest mürskudest. Ühel teatel hävis 135 maja, teisel 208 maja praktiliselt vanalinn, see uhke barokk-pärl ei saanud kannatada, kuid ütleme, raudteejaam hävis ja Aleksandri kiriku ümbrus see oli täis puumaju. Tähendab, see ei olnud veel päris Narvaga kokku kasvanud Kreenholmi osa, aga nüüd olgu 150 või 200 maja, see on ikka ka kaunis suur häving. Me kuulame nüüd ühte lõiku Urmas Sisaski reekviemi Eesti vabaduse eest langenute mälestuseks mida esitab Eesti rahvusmeeskoor Narva linna sümfooniaorkestri dirigent, et on Aivo Välja. Salvestus on võetud kontserdilt, mis toimus Estonia kontserdisaalis 29. novembril 1998. See oli teose esiettekanne. Ja me jõuame. 20. sajandi esimese poole lõppu teine maailmasõda. Lahingut. Toimuvad juba täitsa Narva väravate all sakslased kaitsevad armee gruppe nord. Ja arvatakse, et tõenäoliselt kättemaksuks eestlaste väeosade loomisele otsustab Leningradi sõjaväeringkond anda löögi Eesti linnadele. Me teame seda märtsi Tallinna pommitamist. Narva narva sai paar päeva varem kuues märts 1944. Ja nüüd see uhke rootslaste aegu ehitatud barokklinn praktiliselt hävib lennupommide tules. Väga huvitav, et praegu on käes isegi isegi säärane Leningradi sõjaväeringkonnaga staabikaart kus on nendel märgitud, kui palju tabamusi ja kui palju pihta sai. Praktiliselt see oli selle viimase hävingu esimene osa. Teine osa toimus viiekümnendatel aastatel Narva nimelt oli esimese Nõukogude Liidu linnana võetud täielikult riikliku kaitse alla. See oli täiesti erand. Eesti NSV Ministrite nõukogu võttis kaitse alla Narva linna ja Tallinna toompea. Nii et mitte see 80.-te aastate Tallinna kaitse alla võtmine on esimene vaid Narva. Seepärast häbelikult vaikiti maha praktiliselt arhitekt Ederbergi suur saavutus, kes selle läbi viis, ta oli siis inspektorina muinsuskaitseinspektorina ja Narva linnavalitsus ei saanud kuidagi sellega hakkama, et seda kaitsta. Venemaa poolt tehti suur inventariseerimine, kui palju on keldrid säilinud, kui palju portaale? 37 hoonet oli kaitse all. Aga Narvasse värvati kaunis palju inimesi, kes demobiliseerus, kuid kes said vanglatest lahtilaagritest ja kuritegelik element oli, oli Narvas. Keldrites olid urkad, see muutus ohtlikuks ja kaitsemäärust üldse enam ei pandud tähele ja praktiliselt hävitati. Naljakas. Tegelikult meelestaureerisime siis, Peeter Esimese paleed seisis päris müürid seisid meil on üks meeter jagu dokumentatsiooni üles mõõtmised, häälulised õiendit, ealsandaarsete surfid ja, ja tähelepanekud ja ühel hommikul, kui tuldi sinna, siis maja enam ei olnud ja terve rida teisi nagu börsihoone ainult jõuti siis praegu ta mingil moel taastada. Praegu Narva pole muidugi kaugeltki see, mis ta oli ajalooliselt selle barokiajastu ehitustulemus. Kuid linn elab ikkagi. Jälle tõused. Nii et nagu alguses sai öeldud risti löödust ikka ja jälle tõuseb tuhast ülesse. Nüüd lõpetuseks kuulame muusikat Dmitri Šostakovitši lõiku seitsmendast nõndanimetatud Leningradi sümfooniast. Nõukogude võim kasutas väga oskuslikult seda teost, kui ütleme, fašismi hirmutegevuse illustratsiooni ja selle vastu suunatud. Kuid nüüd, nagu me teame ka eesti keeles ilmunud Šostakovitši enda öeldud, et see oli tegelikult Stalini hirmurežiimi vastane teos, mida siis Nõukogude propaganda oskuslikult kasutas. Just vastupidi. Me kuulame lõigu sümfoonia kolmandast osast, mida esitab Vene riiklik sümfooniaorkester Valeri Polanski juhatusel. Saate koostas ja muusika valis Jevgeni Kaljundi.