Teatrikunst on ikka olnud üksi, ehkki kunst kas või selles, et alailma pakub ta legendaarseid kujusid, kes paljudeks aastateks kõneainet annavad või isegi lausa müütideks muutuvad. Üks niisugune koloriitne kuju oli ka Ruts Bauman, meie teatrilava suuremaid koomikuid, omapärasemaid ja huvitavamaid isiksusi eesti omaaegses näitlejate peres. Võime tõdeda, nagu Voldemar Panso tabavalt märkis, et Baumani näitleja isiksus oli üheks sillaks omaaegse isetegevusliku ja kutselise teatri vahel. Tema nagu mitmed teised ta ja, ja töökaaslased tõusis rahvaloomingust professionaali meisterlikkuseni. Ruts Bauman oli eriliselt rahutu loomuga, kusagil ta õieti paigal püsida ei tihanud. Ta liikus palju ja nägi palju ning see saigi ta tegelikuks teatrikooli. Bauman mängis maalavadel kõikvõimalikke näitemänge ja niiviisi sattuski ta nüüd juba 63 aasta eest Tallinnas tolleaegse draamateatrilavale andis seal hiilgava paruni Maksim Gorki näidendis põhjas ja lahkus lavalt üsna peatselt. Järgnes enam kui aastakümme eriliselt vaheldusrikast elu küll pillimehena ja postipoisina, küll piimavedajana ja karjaravitseja na, kuni Hilda kleezer ta 1931. aastal nõmme turult taas kutseliste teatrisse õis. Nüüd sai tema lavaks Tallinna töölisteater ja tervelt 10-ks aastaks. Sellel perioodil kirjutas ta mitte ainult oma näitleja biograafiasse, vaid samavõrra meie teatrikunsti annaalidesse hiilgavaimad leheküljed. Temast sai kõigi vaatajate lemmik. Fašistliku okupatsiooni ajal lahkus Ruts Bauman taas teatrist ja siirdus maale. Veel töötas ta rahvamaja juhatajana, kuni jõudiski kätte tolle rahutu ja otsiva hinge pensionipõli. Ruts Bauman oli mõnevõrra üheülbaline, ta polnud selline ümberkehastumisvõimeline näitleja, nagu me neid eesti laval esinenud suurkujude hulgas mitmeid kohanud oleme. Ja nüüdki kohtame. Kuid see, mida ta tegi, oli alati mahlakas, täidetud ta isiku erakordse võluga. Ta andis terve galerii suuri-väikesi osi. Talumehi, sulaseid, rätsep, paid, kraavihalle, harjuskeid, vürtspoodnik, kingseppi, viiulimängijaid ja igat sorti vanderselle. Neid kehastas ta nii laval kui kinolinal. Jaga eluski. Ruts Bauman laval oli alati menukas, sõltumata sellest, kas esitatav oli suur roll või päris pisiosa. Ta lavalooming oli rahvalik, selle sõna mitte kõlksuvas mõttes neetud kunstniku kordumatu ja peene isikupäraga. Eks sellest saanudki alguse ta suure populaarsuse juured. Rahvale oli ta ikka olnud rohkem Ruts kui Bauman. 20 aasta eest langes ta manalasse, järelhüüde lõpulaused olid siis sellised. Ta looming oli lihtne ja rahvalik, see lõhnas põldude, metsade ja karjade järele, mis peasy, ta oli laetud kunstniku kordumatu ja peene isikupäraga. Rahvas nägi temas osakest endast peene humoristina terve epohhi näitleja mõiste eeskujuna igavesti ellu armunud. Suure lapsena jääb ta meie mälestusse ja meie teatriajaloo lehekülgedele. Ruts Bauman lood on olnud käibel jaga lood Ruts, Bauman ist. Helmut Vaag, meie omaaegne nimekas näitleja ja estraadiartist on kirja pannud kimbukese iseloomulikke lugusid Rutsi Baumenist. Ruts Bauman oli andekas ja väga isikupärane näitleja, osadega ta palju vaeva ei näinud. Kui osa oli kontimööda, aitas vähestest proovidest, et leida vastav tüüp karakter. Õiget ajanäitajat tal vist ei olnud, sest teatrisse proovile või etendusele tuli Ta alati umbes, mis tüki õhtul mängiti, seda ta alati ei teadnudki. Garderoobi astus Ruts lõbusalt, teretas Kedava moemehena, keda vana täina jutustas päeva jooksul juhtunud lõbusa loo. Siis vaatas, millist parukat keegi kasutas, millise kostüümi keegi selga pani ja selle järgi otsis kapist omad vastavale vastase kostüümid riietus ja hakkas grimmi tegema. Muide, riietajat töölisteatris ei olnud, igal näitlejal olid kõik repertuaaris olevate näidendite kostüümid oma isiklikus kapis. Ühe etenduse eel otsustasid leegiteet Sophia Põlla Rutsi kulul nalja teha. Sel õhtul mängiti parvepoisse. Lepiti omavahel kokku, et Rutsi sissevedamiseks riietub kogu garderoob pagoodini, näidendi aristokraadid kostüümides, kus Ruts mängis grusiinlast. Selle tüübi jaoks tuli tal voolida Kitist nina, mille tegemisel ta alati palju vaeva nägija kurja vandus. Seni kui Ruts oma ninaga mässas, vahetasid teised aegamööda kostüümid parvepoiste omadega. Ja kui kõlas Kell etenduse alguseks, oli Ruts parvepoiste hulgas kongus ninaga grusiinlane. Suurt pahandust ei tulnud. Pagana täid, see oli ainuke lause, mis ta selle nalja peale ütles ja ühisel jõul riietati Ruts parvepoiste dolariks. Kagrim uuendati kolmandaks tulemärgiks ja Baumanni dollari lõbus sedapsi pani sellelgi õhtul saalitäie publikut naerma ja aplodeerima. Kuid pärast seda juhtumit vaatas Bauman alati ajalehest, mis näidendit õhtul mängitakse. Tegime rutsiga vahetevahel ka estraadi. Tol ajal seal oli seal žanril lihtsam nimi, raha teenimine. Esinemised toimusid laupäeva õhtustel pidudel, mida mitmed asutused korraldasid börsisaalis raudteelaste klubis ja mujal. Esinema kutsuti Ruts Bauman, kuid ta võttis kaasa ka mind kahekesi olevat julgem. Julgust oli mõlemal vaja, sest kava kui niisugust meil ei olnudki. Minul paar anekdoot Jaagulüüdiku repertuaarist. Rootsil polnud sedagi. Kuid garderoobis oli viiul, millega Ruts esines vaese mehe utte talles. Ruts mõtles, vaatas viiulit, otsustas, teen numbri viiuliga. Ja õhtul pärast etendust võttis, võttis viiuli ja me läksime pöördi saali esinema. Rahvast oli murruna, uksel ilutses reklaam, kus oli öeldud, et esineb töölisteatri naljahammas. Ruts Bauman. Läksime läbi saali lavatagustesse ruumidesse. Pidulised nähes aumanit, plaksutasid ja hõiskasid. Tere, Ruts. Tere, Moe mees. Tere dolari. Tundus, et kogu see rahvamass on ainult selleks pidule tulnud, et Baumaniti tema viiulit kuulata. Lava tagakava koostades muutus Ruts närviliseks, sest rahvas ootas ja korraldajad nõudsid eesriide avamist. Kava koostasime nii, et algul räägin mina ühe anekdoodi, siis pidid esinema pillimehed, siis jälle mina siis orkestri pooltus ja siis Ruts Bauman paga niinina. Kogu paganiini numbri improviseerin Ruts koha peal koosnes kunstniku ilmumisest väga üleolevast kummardamisest, publikule, viiuli välja võtmisest, kastist poogna, aeglasest keeramisest. Siis algas viiulihäälestamine. Kui kõik oli korras, tõsteti viiul lõua alla, et mängida kuid jälle miski ei klappinud, kord oli üks keel madalam, kord sattus poogen valesti kätte. Kogu see number kestis ligi 10 minutit. Rahvas naeris, plaksutas, sest see, kuidas Ruts viiulikunstniku kujutas, oli tõesti haruldane. Ja kuna kõik toimus etavalmistamatult, siis näitas Baumani suurt improviseerimisoskust. Hiljem garderoobis küsisin, kuidas ta sellisele paganiini ideele tuli. Käisin kinos, seal esines üks moemees oma pillidega Korokk või mis ta nimi oli? Mulle see moemees meeldis. Vamoe mees ei tähendanud Ruts Bauman leksikonis mitte meest, kes oli moe järgi riietatud vaid moemees, oli inimene, kellega tal oli hea vestelda, kellega ta sai moejuttu ajada, kes ei tõstnud esile oma mina. Mina mehi ta ei sallinud. Kui keegi hakkas ennast tähtsaks tegema, siis ütles ta selle kohta, näe, vihm sajab ninast sisse. Moeküsimused selle sõna otseses tähenduses teda absoluutselt ei huvitanud. Baumani sonimüts oli tuttav üle linna, see oli tavaline väikese ruuduline nööpe eest lahti, sügavalt pähe tõmmatud ja veidi ühele kõrvale viltu. Kuna Rutsil lapsepõlvest peale oli suur sümpaatia hobuste vastu, siis kasutas ta ka igapäevases riietuses ruudulisi Califeebik. See säärikuid kaelas oli tal valge sõlmitud siidsall soli ta väline kujundus ja sellisena jäid aga meelde Tallinna tänavapildis. Muidugi oli ka üksikuid, kes Baumanit sellises riietuses ei tundnud. Üks neist oli peene restorani Marjenburgi Schweitzer. Juhtus nii, et pärast üht Baumani tuluõhtut korraldas grupp lehemehi Rutsi auks banketi lootuses, et kitsas ringis olles jutustab tuluõhtu lane mõne toreda loo või anekdoodi, mida saab siin või seal kasutada. Banketikohaks valiti Pirita tee ääres asuv restoran Marjenburk mis oli tol ajal nii sisustuse kui ka söökide-jookide poolest üks peenemaid. Kuid sellest peost Ruts osa võtta ei saanudki, sest teda ei lastud peeniasse restorani sisse. Ta jutustas seda lugu nii. Läksin kokkulepitud kellaajal restorani poole, raha ei olnud, Kadriorust, litsusin jala, astun garderoobi, pistan soni põue ja hakkan trepist üles minema. Stopp, ütleb Šveits, kuhu nüüd üles mul seal tegemist ütleb. Aga šveid servastab, ei saa, täna ei saa, sest ülemine saal on kinni. Miks kinni küsin? Täna on seal bankett ühe kuulsa näitleja auks. Püüdsin seletada, et mina see sell olengi, kelle auks seda pidu peetakse. Aga Schweitzerzewana täia ainult muigas, tõmbas ukse lahti ja ütles ära ja udu tunneme teiesuguseid niisama noolite seal palun, uks on siin. Panin soni pähe ja tulin tagasi. Hiljem vist korraldati sama bankett kusagil lihtsamas moemeeste restoranis. Nii palju siis selleks puhuks Ruts Bauman kohta tänaseni ringlevatest lugudest. Nüüd aga astub arhiivilindi vahendusel kuulajate ette too legendaarne improvisaator, näitemängu ja naljamees ise oma Juhani lugudega. Lugude sisukus sisukuseks, kuid neid kuulates saame pildikese Baumanist kui improvisaator ist jutu vestjast. Tõepoolest, tema Juhani lood on kõik ilmselt olnud improvisatsiooni lausa kohapeal. Ja erilist süvasisu nendest otsida pole ehk mõtet. Kuid nad toovad Ruts Bauman sellisena meie ette, nagu ta oli moemehena. Hiiumaa ja Saaremaa mehed on vist ainukesed mehed terves maailmas, kes ka oma elunaljad teeb nii läbi põimunud, et nad kõige raskematest silmapilkude nalja abil nagu mängides üle saavad. Üks niisugune mees oli vana mõisalöövat katkuma, Juhan. Jäägu ta suulaadid, ei liida, kohe, valetas. Rääkis, kui täpselt võib veristamise vihm käia, ta sõitnud ise edega kirikust tagasitee pealt tulnud neile suur ilm vastu. Paljas valge väli, valanud taevast alla. Juhan, vaadanud Ede poole maanteel juba ujunud Adema pool, tee nii kuiv, et tolmab kodus rahandoldeid märg kalts. Temal pole häda mitte kedagi olnud. Küll rääkis Juhan, kuidas nad alles noored mehed olnud ja mõisa viinavabriku plekk korstna otsa raudmuna pannud. Seitsme või kaheksa südame kohal oli nii hästi tõmmanud. Et nii kui seal puualu ahju paned, sutsti ülevalt, korstna otsast väljas. Aga siis, kui nad risti olid. Aastal olnud tal nii head ja suured kaldulad. Öösgorasva täied, kes kaks tükki söönud, pole täist, mitte enam ta no ja teisel aastal nii vägev rukis, pöial. Ta toetanud seljaga vastel rokist nagu vastu laudaseina rukkis mete värpatanudki. Ühel päeval taas nüüd keegi mees uut mütsi ostab, proovinud loes Pähe ühte ja teist. Ükski pole mete hakanud. Mees öelnud hiired, äi, minul pole mütside keeluaeg önne olnud, alati on nad suured või väiksed. Äi parajed, ma pole ilmaski leinud. Aeglas muude asjadega ka nii hästi läinud kui mütsidega, siis ma oleks rikas mees olnud. 1905. aastal ma olin suurel maal raudteede ehitamas raha jäiv, enamlaste muidu körtsi ved jaanipäeval tahtis, kodus, eitab siis juba see Haapsalu vahelt, rongid olid käinud, Volvunud Äram, niigid palju mete raha järele, et oleks saanud uue mütsi joosta. Mötlesin palja peaga, ma guay, sõida lühendanud vaba pealt, mõned karjed pühadeks tuppa ja veetsises kaski, selge. Tulin raudtee peale tagasi, rong tuli just parajasti vastu. Vaatan igast vagun, aknast vaatavad ähvad välja toredat kaabut, oliider, nendega, mütsid peas, viskasin kähku, siis kased, ma ostsin ühe kase üles kõrgele vastu vaguni aknaid. Rong läks siis suure lava ja aegamööda, nii et maa pärus, käes. Ots apu pilliorkestrile, Kuressaare loss, kus hakkas metsad tulema. Mõned siis jälle harvad prillid ja vihmavarjud Kaulka. WC tuli igal Jürna, Robin on justkui õunu puu otsas. Küll. See külamees, kes Juhanele asunik oli ka väljatäiendi, ütles poolnaljatledes, et mammetes nende läheme korraks teid läbi. Ehk mõni Wagoli müts hakkab mulle pähe või ehk on need juba viidud andvetis kähku ära, ütles maal kohase samma äsja tasu Minnane, üks sulekübar oli veel seal, see oli juba naiste käes, ka temal, ehme lüpseja. Lahendus tänava esmalt määr, riid läheks nii suureks ja kestis teisipäeva hommikuni välja. Gazaigu vihmaks täis ja ütles ei oot-oot-oot, ma lähen kuula teiste käest külast Türgi tuli välja, oligi teisipäev ja reede sõna jäigi jälle piaal. Teeennede poole hunti ja suupisteid seoses kraavi kaevamise Eesti uut rahagoyala teenib, istud siis haapsalu platvormi ääre peale puhkama pannud jalad relsi peale jäänud tohukkuma. Korraga sõit on nii surev kaardiga ette pole enam pidama, saan sõbra mõlemad jalad läind, rabas optiskop, aitame, söber, jõulud, äi, äi, sii pole imestada, et midagist peeni kohtima kalts juba lapsepõlvest saadik näe, nüüd ongi pauk käes. Siis ööl suvel jälle võtnud Juhani tuttavad naabri külas mõisahäärberi kaduse löömise oma peale. Koostas Takron, siis allpool sööme ja mats ajanud harja pealt vana maha rääki idiookamper müra ja räägin mats lennanud võsasest mööda oma teie kaadervärgiga nii suure kiirusega, nagu oleks vanakooli ise kannul olnud. Koostas saanud veel sõidu pealt köhidelt koosa maitsnud rahadega lähed, maeti üteldes aastal käin, mul pole praegu aeg sind jutule eta külma, teinekord reagi, kui me rohkem aeg on. Lennanud katus servalt alla nagu nelja punane rukkikotkal. Atsti. Natukese aja pärast hüüdnud Al sireli vaesust. Oli veereda, kursi allapoole veetis, oleks ta mulle tuule alla löönud äisi. Mete tead, kus kohas mu kondid nyyd oleks pool? No ühel päeval siis teatanud teema ja ees tore auto, autojuht, jäätis autosse ja kaks härrasmees tellinud söögi- ja joogipoolist ja ja jutt läinud lennukeid ja paraseid testide peale üle. Juhan seganud kohe ennast ka judo vahel öelnud. Kokaamet pole Meti, kellelt kuradi ammet, ma oli ka sõjaväes parasütistiks. Kolm-neli kilomeetrit peale poole pilvede tematel rihmadega nagu suur Aurioorium sulle kukile. Muudkui. Lennuk lahti, loe 10-ni ja kämba nöörist pole häda midagi. Matu leidis sealt käegoiuks nool Pole enam aega seal ühele otsima hakantleja. Tõmmata jess olingi torm pagana vahepealse eliiti muaar. Seda ma veel mäletan neid siis peale selle ma kukkusin veel neli korda kaela, sooled ristud, võttis nii läbi, et äi Tallinna enam tagasi läinud. Üks veel aastaid küsinud, siis kui kõrgelde alla kukkusite ivaalne Josüüks 1000 või 2000 meetri ümber võid olla. Vedas, öelnud siis, kui alt ülesse ka nii kõrgele hüpata ja kui seekord alla kukkudes motigen telesalaagrammi sügantkugaldi äigo ratta asjatundjaid, ei maksa seda asja menetleda. Naaberkutsunud Johani avapool öelnud saiu halbade ammena lõuna paiku omale uued riided selga ja minge v poisiga korraks pihlavalda, näeb. Meie oma jääb vanaks, juba jääb noort pere ennast, oleks vaja. Poisist enesest, pole suurt asja saamine õige käemeheks. Juhal olnud oma kosjalugu veel selgesti meeles olnud. Tõrjunud kahe käega vastu, käi, tema ei lähe. Aga kui naaber kohe sabinad, kõlbunaasiaide küll valged pudelid välja toonud ja Juhani oleks annud muutunud Johani meele hoopis teiseks ei lubanud minna. Oma südames mõelnud küll täi äis ukse tahmalingu maksab ETV rahva naeruks minnagi. Teisel päeval tee peal Johannaga poisid juttu ajama. Ta päris loll pole meto olnud nagu lolli väiteid Ellaga. Sellest kaval öelnud siis Johanil, et nüüd teeme niiviisi, et kui ma midagi ütlen siis sabane kohe pool juurde, siis nad jäävad uskuma, et ma tiha paljast kiidujuttu ei aja. Sõbralik pererahvas olnud jutukas ja lahkjaasilejaid üsna pidulikuks. Viimaks visuaal öelnud, siis mis me siin nii pikalt ümber nurga juttu ajame, need olime koss ja niipea kui Johan suu lahti teinud pererahvas pole muud saanud, küll aednud, viimaks Peimise hakanud oma elust-olust omakorda rääkima. Ega mehe kodusel elul just väga viga ei ole, aga ega ta nii suure Pädami Kaiust ei ole, kui Juhan räägib. Näpaad lehmaguantika on Joan kellele tee peal kokku lepitud ja meeletulnud, öelnud kohe pool vihaselt, vahel tühja lora ajadul kuus Presked lehmalauda skunud ühed raad. Kaks mullikat peale selle veel. Eks neid vahel rohkem ja vahel jälle vähem nagu need toidujätkab Nobaalse ja pärast on kaele talvel. Ära nüüd räägi nüüd Johan jälle vahele, sul on neid vahel üle 10 lavdas veel, päriselt ka juhtuvad, olen Pathy Ladost, teagi. No ja no seda küll, aga eks mõnikord ole Balzsaid ka olnud ja siis raha kapikad on ka oma tarbeks. Juhan pole selle hajutu peal kohe parajat vastust leidnud. Viimaks koormanud ja näe peale. Kuule sul ükskord oli rublane kohama, nägi, ikka hakkas selle peale naerma. Peremees, selle naerul oli öelnud midagi, millest me oleme hästi aru saanud ja karjunud siis üleüldise ära mai kuulemete hästi. Juhan, kes iga hinna eest tahtnud hoolega kuulata, mis vastasmängija ütleb, muidugi võib näitemäng segamini minna. Valanud kogemata omale viine, hiilgekurk puhub ja aga nii koledasti lägast tõmmet annab minn suure köhaga. Juhan pole ka enam hästi aru saanud, milles jutt, seisab kuulnud, ainult nagu Peimise öelnud ei kuule hästi. Juhan omal silmad Vungis peas, köhaga pooleks saanud veel kõigest üle karjuda. Belgia töö taga, ajanud kõveras, ise tagunud Johanneli kahe rusikaga, selge, et hinge taga SA Peimes poisingaga nüüd juba üsna vihaseks saami põrutanud, mis tähendab ma ei saa arumete, no Juhan, kes on olnud niimoodi, et seal oli kuulnud kaarjunud, siis kohe vastane koos aru pead saama, sul pole armunud? Leile õige täie ajuga väimeeste arv. Meil Vallimäe ette majas seisab. Tütar, naernud ikka veel edasi, oleks isamehel naist tarvis olnud, ma oleks kohe läinud. Joan, kes sellest väga liigutav ei saanud, et peretütar talle selga tagus, öelnud olen, aga võeti. Juhan nagu asjad võetud vastu ja Johani poisvee põlvele olnudki. Siis ükskord jälle naabri külas pulmad tulemas ja Juhani käest siis küsitud, kas siin ka pulma kutsutud. Juhal vastand jäi siiamaale pole veel meete kutsuda taga võib olla, et ma lähen kah veel. No kuidas siis lähed, kui sind pole kutsutud mõttel? Johan, vastad Väigi Ehigmale ütlemas kaametega hindajate häda tulemetel.