Paekivist vanne kasutatakse Põhja-Eestis igal pool ka linnamägedel juba esimesel aastatuhandel, meie ajaarvamise järgi kui ka teise aastatuhande alguses. Tähendab muldvalli peale rajatakse veel kui müüritusena ka paesein. Nendest kõige suurejoonelisem on kahtlematult Valjala maalinnus, kus lausa tasasele maale on laotud Tolumiidist müürid. Need on hiljem kattunud rusukaldega ja varem arvati, et see on lihtsalt veetud niisukest kive kokku, et saada vallikuju. Kuid tegelikult, kui seda arheoloog Kustim 50. aastal hakkas kaevama, siis selgus, et all on korrapäraselt laotud. Asjasse tuleb järsk murre sisse koos sakslaste saabumisega. Sest nemad põletasid lupja ja selle tõttu valmiksid kammerti. Esimene kivist linnus ehitataksegi just siin Saaremaal Soela väina põhjakaldal. Taanlaste poolt 1222. aastal laoti ülesse segugamüürkastell-linnus, tähendab ümber ruudukujulise maa-ala, oli müür ja nurkadel olid veel tornid. Ja selle maa-ala pikkus on teada ka 42 korda 45 meetrit. Järgmisel aastal saarlased vallutasid selle linnuse ja tassisid ta kivi haaval laiali. Täpselt niisamuti nagu prantslased tegid. Basti kindlusega prantsuse revolutsiooni ajal. Miks eestlased ei tahtnud seda Nende jaoks ju hoopiski tugevamat linnust kasutada, mis ata laialdasi sellest aru saab. Kahtlematult on siin tegemist mingisuguse, mitte mahajäämisega, vaid inertsus, ega see oli, see oli võõrad seinad, seda ei tahetud näha, nii nagu neid võõradki tahetud näha. Nii nagu ei tahetud näha nende usku. Ega neid inimesi ei nende relvi, ei nende turvistike niigaadikanid seinu näha. Järgmine Me linnus, mida Saaremaale rajama hakatakse, on juba ordu poolt. See on Pöide linnus. Pöide tähendab, Saaremaa jagunes üldse. Kohe peale sakslaste tulekut, tähendab, nad vallutavad Saaremaa lõplikult 1227. aastal jaguneb Saaremaa kahe valduse vahel, nimelt Saare-Lääne piiskopile kuulus nagu keskmine ja läänepoolsem osa ja idapoolsel alal siis ordu alad. Neid alasi eraldas üks maadevahejõgi, mis praegustki veel vähesel kujul on nii-öelda olemas. Ja selle linnuse rajamine on alanud tõenäoliselt kuskil peale 1250 viiendat aastat ja on võib-olla kestnud kuskil 1290. aastani välja. See on maastikul oleval väikesel kõrgendikul kusjuures tema ida poole ja põhjapoolne külg on just järsem nõlv. Lõunapoolne külg, niuksed järsku järsku servai moodustab. See oli ordulinnus. Selle tuumikuks oli torn, torn, mille alakorrusel oli tugev kesksammas möödunud sajandi lõpus otsima ja on neid varemeid kaevanud ja siis ka põhiplaani joonistanud. Nendest keldri müüri säilmetest, mis veel olemas on, praegust ei ole seal midagi nii-öelda natuuris näha, sest et asi on lõplikult välja kaevata ja varemed konserveerimata. Tornlinnuse ümber tekkisid hiljem muud majapidamiseks vajalikud ruumid kusjuures aga selle läänepoolset külge küljel oli lihtsalt üks ringmüür ja lõunapoolse külje alguses mingisugune romaani kabele, mis praegusest Pöide kirikust oli lühem nii ida poolt kui lääne poolt. Veel on teada, et seda linnust mainitakse näiteks nii 1299. aastal, kui juba ammu tegutsevad jaga 1312. aastal nimetatakse ta turm fon poida. 1343. aasta Jüriöö ülestõus algas Saaremaal mitte jüriööl, vaid hoopis hiljem, mis tuli mais-juuni alguses. Saarlased piiravad selle sõjalise ordukeskuse ümber. Ja kuna kuskilt ei olnud ordu meestel abi loota, siis nad on nõus kapituleeruma tingimusel et iga rüütlimees võib minna kahe hobusega linnusest välja ja tavaline sõjasulane ühe hobusega. Ja eestlased relvaga neid puutuda ei tohi ja kui nad siis linnuse väravast välja tulid, siis eestlased viskasid nad lihtsalt kividega surnuks, ise olevat naernud, et ega see relv põle. Ja no aumehelikkust muidugi dollari maksutki loota, aumees oldi ainult omasuguse vastu, rüütlimees ei pidanud ka vajalikuks pidada sõna näiteks eestlase suhtes ja nii, eestlased ei pidanud seda ka, see on kaugetel aegadel, oli see nii, ei maksa seda nendele nii-öelda pahaks panna. Ja siis eestlased linnuse purustavad. No kui palju seda me ei tea, kuid peale 1343. aasta ülestõusu ordu enam oma keskust sinnairaja vaid ehitab hoopis uue linnuse Orissaare lähedale, see on siis Saaremaa kirderannikule Maasi asula juurde. Nii tekibki maasi linn, mida saksa keeles nimetatakse Soone purgiks või lüüne purgiks. Mis peaks tähendama lepituslinnus või lohutuslinnus. See linnus rajatakse juba teistsuguse põhimõtte järele, nimelt ta koosneb kahest nagu suurest hoonest põhjapoolsest ja lõunapoolsest. Ja neid ühendavad kahest küljest siis ida ja lääne poolt müürid. Ja iseasi asus ka päris päris mere ääres. Rajamine algab siis peale 1340 viiendat aastat. Esimeseks ehitajaks on ordumeister Burghardt, fontrai leeven. Arvatakse, et vähemalt tema ajal oli osa veel Maasilinnast oli veel puidust. Kuid järgmine, järgmine ordumeister juba Kosfinfoneerike ehitab selle linnuse juba välja aktiivist. Muidugi on selge, et mitte kohe sellises mahus, nagu ta nüüd tänapäevani on säilinud, vaid et seda ikka osade kaupa laiendaksid, pikendas ühtegi sõjalist ehitust ei ole võimalik ühekorraga valmis ehitada, kuid püüti seda teha nii, et ta ikkagi isegi esialgu juba üsna esimesel ehitusperioodil mingil määral nii-öelda Marju annaks. Edasi. 15. sajandil rajatakse tema ümber veel eellinnus koos tornidega ja ütleme, 16. sajandi keskpaigas juba ka üks Bastioon ja suur võimas vallikraav ja veel Vallikraavi lõunapoolsesse külge veel kolm suurt kalatiiki. Nii et nähtavasti kasvatasid kakaod. Ja selle linnuselassid taanlased 1576. aastal õhku. Ja nimelt seda linnust piirati ja taanlased palusid siis Kopenhaagenist abi, aga sealt teatati, et abi pole võimalik saata. Lasku linnus, lõhkujaid tulgu purjetama tulema Kopenhaageni poole, nii ta siis tegidki ja sest ajast peale linnu seisab varemetes põhjatiiva keldrid on praegustki veel täiesti suured ja olemas. Nii et seda linnust ootab ees niisugune korralik konserveerimistöö. Kahtlematult suurimaks linnuseks, mis Saaremaal ehitati, see oleks siis neljas linnus. Kuid mitte ajalises mõttes, on seesama Kuressaare linnust, millest me praegust viibime. Varem. Kim oli niisugune arvamine ja sellise arvamuse juures on veel siiamaani näiteks kunstiteadlane Villem raam, et Kuressaare linnuse rajamine algab peale 1343. aasta Jüriöö ülestõus. Siis toob piiskop oma nii-öelda keskuse Saare-Lääne piiskopkonna keskuse üle Saaremaale, mis on nagu vaenulikule jõududele kõige vähem kättesaadav. Teatavasti oli see ka juba neljas piiskopkonna keskusest. Esimene piiskopkonna keskus oli Lihula, teine oli Vana-Pärnu, selle hävitasid leedulased ära. Kolmas oli Haapsalu ja neljas siis Kuressaare. Kuid selle lossi restaureerimise arhitekt ja ka uurija Kalvi Alumäe ja on jõudnud niisugusele veendumusele ette. Juba 1260.-te aastate paiku on rajatud siia tornlinnus. See on seesama Pika Hermanni torn. Sest torni jalamilt lahti kaevates selgus, et torni vundament on täitsa eraldi vaetud astmeliselt laiemal minevana ja linnuse ülejäänud seinad, nii idasein, kui põhjasein on selle vundamendi vastu ja peale laotud. Torn peaks olema nagu kõige vanem. Ja selle ümber oli siis veel kastell, mille varemeid siin kaevates tuli ka välja terve rida ka veel nurgatornidega ja et see oli nagu see kõige varasem linnus ja päris niisukese konvendi tüüpi hoone rajamisele asuti juba hiljem peale siis 1343. aasta ülestõusu konvendi tüüpi linnus on selline linnus, kus ruudukujulise siseõue ümber on kompaktselt neljas tiivas hooned ja nende hoonete välisseinad moodustavad ühtlasi linnuse välisseina. Edasi 15., võib-olla juba 14-l sajandil rajatakse selle konvendi tüüpi linnuse ümber ringmüür koos nurgatornidega nendest üks ümmargune nurgatornid välja kaevatud ja seda on uuesti kõrgendatud ja seal oli vahepeal katlamaja oli bastioni sees. Ülejäänud ringi müür on siit mõnes osas õue poolt näha, mõnes osas on ta ka bastioni müüriga ja mullaga kaetud. Engine kastell on siis jäetud nii-öelda nagu maha seda ära sõjalises mõttes ei kasutata linnust endas, seda konvendihoonet piiras veel ka veel sisemine vallikraav ja juba tähendab, seitsmeteistkümnenda sajandi algusest peale rajatakse siia ümber veel linnuse bastionid. Alul nii-öelda nagu noh, vanemat tüüpi bastionid Mobani süsteemi bastionid ja hiljem Portifikatsiooni Inserviotaalbergi projekti järgi ümber ja veel on neid siis venelased 18-l sajandil v kord omakorda täiendanud ja seina vertikaalsemaks Pühlakamaks teinud. Ja Vallikraavi taga olevat niinimetatud varjatud teed või klassiivally ka veel täiendanud. Kuressaare linnus on ainukene linnus Baltikumis, mis ei ole olnud õieti kunagi varemetes. Ta oleks võinud olla varemetes ja ta oleks võinud ka isegi olemata olla. Nimelt peale seda, kui Rootsi kuningas Karl 12. oli õnnestunud põgeneda Türgi maalt jõuda tagasi Rootsi ja organiseerida uue armee Cartis Peeter esimene, kes 1710. aastal Kuressaare oli vallutanud. Et nüüd Karl 12. teeb uuesti dessandi Saaremaale ja hakkab oma vägedega uuesti eestimaad tagasi vallutama. Ja oma tugipunktiks muudab ta Kuressaare lossi. Sellepärast 1711. aastal saadeti siia õhkimise komando koos püssirohuga. Kuid püssirohi, esialgu paigutati stuur voldisele suure kandilise torni alla keldrisse jõutud veel nii-öelda laiali vedada ja nähtavasti nagu venelast ikka sel õhtul Spreestum tegid ka kõvemad napsid. Mis seal juhtus, seda täpselt ei tea, kuid öösel olevat käinud üle kogu Kuressaare linna kohutav kärgatus ja kõik see torni vahelaed koos selle püssirohuga läks hirmsa valuga issanda poole. Kuratorni laed olid puust, nad andsid järele ja, ja tervisetorm tegutses nagu kahur koos püssirohuga ja lõhkimis komandoga. Kuna püssil oli otsa saanud ja vastavad spetsialistid ka siis teist korda enam Kuressaare lossi õhku laskma. Üldse oli Peeter esimesed mingisugune kuradi eriline närviline soov midagi ära lõhkuda, et kui vaenlane tuleb, et siis oleks vees, kõrbest sama ta tegi ju Tartuva viis Tartu elanikud Venemaale Plaskist, Tartu linnakindlused, kõik õhku. Karl, 12. üldse ei tunta. Peale seda, kui ta Poolas oli 1708-l aastal Sigismund Augusti üle võidu saavutanud, vaid läks hoopis Poltaava peale, tahtis sealtkaudu Moskva peale minna. Nii et Peetrile olid juba tol ajal lõhkumis hirmul sees, mida millegipärast ka ülejäänud Vene valitsejad ja sõjaväelased on ikka tratsionaalset jätkanud. Näiteks Paide linnuse torni õhkulaskmine 41. aastal. Sealt olevat olnud võimalik vaadata Nõukogude vägede liikumist. Nii kardeti tähendab seda ja seepärast tuli õhku lasta aga Sactory stratosfääri või need õhupallid, millega oli võimalik 10 korda kõrgemal tõusta või 20 või 50 korda kõrgemale, kui see Paide linnuse torn oli selle peale nagu ei mõtelnud aga lihtsalt saaks puruks lasta. Nii näete siis, linnuseid on olnud siis kokku Saaremaal neli ja nendest muidugi kõige ilusam, kõige kõige nii-öelda täiuslikum linnus, mis ei ole olnud kunagi varemetes, nagu ma ütlesin, vaid on ikka olnud enam-vähem kasutatav viljalaona vaestemaja on olnud, see ruum on siin, möödunud sajandil on vahepeal kirikuna kasutatav, seda vaheseina ei olnud. Ja nii ta on elanud ja ta on olnud ka meie pailaps. Me oleme teda siin sõjajärgsel perioodil mitmel korral restaureerinud, on tagasi saanud oma Algse kujuga katused ja samuti on ka müüre restaureeritud. Ja muidugi seda ruumi. Kui te vaatate, siis te võite lausa imetleda seda, kuivõrd täpselt kolme roided paigaldatud käies teisteski Eestimaa kirikutes märkad, saidki üht ja teist niuksed, väikest väikest logisemist, aga siin paistab, et on meestel, see töö on matemaatiliselt väga täpne, on mingisuguseid nihkumisi, siin kuidagipidi ei ole olnud. Kõik on korrekte.