Tere, teatrisõbrad. Vabariigi aastapäeva eel tuli rõõmusõnumina teade, et riigi kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest saab teiste seas lavastaja Kaarin Raid. Kui eelmise saate lõpetas mõttekaaren Raidilt, siis täna alustab Ugala 20 aasta tagune Kirsiaed. Teatrikeskus vaba lava alustas ideede vastuvõtmist novembris algavale hooajale. Vaba lava juhatuse liige Kristiina Reinold selgitas aktuaalses kaameras kindla mängupaigata. Väiketeatrite ideedes panevad mängukava kokku kaks kuraatorit üks Eestist ja teine välismaalt. Meilt Madiskolkija Oleglajevski Venemaalt. Me oleme rääkinud päris mitmete väiketeatritega, meil on üheks asutajaliiget ja, ja nad kõik on on huvitatud kohega kandideerimast kuraatorprogramm ja seesama ideekonkurss siis lõpeb kaheksandal aprillil. Nii et lisaks vaba lava asutajaliikmetel on absoluutselt oodatud ka kõik teised väiketeatrid, vabatrupid või siis vabakutselised näitlejad, tegevuskunstnikud. Telliskivi loomelinnakus asuva endise metallitöökoja ümberehitusteatrimajaks peaks lõpule jõudma novembriks. Head kuulamist soovib Meelis Kompus ja täna alustab Jassi Zahharov. Siis loba on küla ja kuiva vaikin. Sealjuures paluma, et vaidlustamiseks Minut süütuna on plokk dominis, süütuna läks ja kas seal ei ole õigeks poiss, mis? Kui ole? Ott sul mind välja valiti, on ainult valimis, on. Kuid silmast silma esimees? Jah, kuidas lohutaja eneses? Ja vaata, ülejäänud ping ammu. Tallo. Kõigepealt on meil täna mikrofoni ees Riina Oruaas Eesti teatriuurijate ja kriitikute ühenduse esinaine, enne kui me räägime sellest, mis praegu Riina teatris vaadata on ja üldse natukene laiemalt meie tänasest teemast, mis puudutab teatrimälu nagu kogumist ja talletamist siis äkki võib-olla lühidalt, et keda see ühendus täpselt endas ühendab, teatrikriitikute uurijate ühendus on üsna uus, selline kooslus. Sellise kooslusena on see üsna uus aga tegelikult on olemas olnud juba väga pikka aega teatriuurijate ühendus. Ja üheksakümnendatel on asutatud ka Eesti teatrikriitikute ühendus. Nüüd me lihtsalt panime need kaks kokku, alati on seotud eesti teatriliiduga, mõlemad on olnud Eesti Teatriliidu nii-öelda nagu seltsingud. Aga põhimõtteliselt, Me jätkame kõike seda, mida me oleme varem teinud. Ehk siis see on selline ühendus, kus, nagu nimi ütleb, on inimesed, kes uurivad teatrit, kes kirjutavad teatrist, kes õpetavad teatriga seotud aineid, näiteks teatriajalugu teatriteooriat kes töötavad teatrite kirjandustubades, muuseumites, arhiivides igal tasandil teatri kohta info kogumine, selle uurimine ja sellest kirjutamine. Avalikkuseni viimine ka, sest et teatriblogid on üha populaarsemad, et kas mõned blogijad näiteks võikski olla kohta ühenduses? Ja meil tegelikult on blogi ja hetkel see väga aktiivselt ei tegutse, aga meile on ikkagi plaan teha sellest midagi suuremat põhjalikumat. Võin öelda kaadressiivsem teater 3000 punkt vöötmes punkom. Mulle tundub sulle ka, et blogindus on võib-olla see, kust tavaliselt teatrikülastajaid hästi palju saavad sellist informatsiooni, mida võiks minna vaatama ja kuidas siis oli. Esietendus on ära olnud. Jaa, täiesti kindlasti ja see on selgelt näha, et blogidel on üsna suur mõju. Blogi autor saab ju olla iseseisev, otsustada ise, millal ja kuidas ja millises mahus ta kirjutab. Aga teine asi, mis kindlasti publikule on väga oluline, on see, et igaüks võib oma blogi teha ja kirjutada sinna ja see nii-öelda publikule info- vahendusvaatajalt vaatajale. No ma ei tea, proovime Riina Oruaas praegu sellise improviseeritud teatriblogi kas või ainult tänases saates korraks avada, et kaks kuud on peaaegu juba olnud varsti seda 2013. aasta teatri kevadhooaega, siis nii-öelda ja sügishooaeg üsnagi tihe on selja taga, et seal võib-olla sellised lavastused, mis kui me küsige, mis, mis sulle endale meeldinud. Et kui sa neid soovitad, küllap nad siis on meeldinud ka, aga võib-olla mis oleks sellised noh, praeguses ajahetkes olulised ära vaadata, et vaat nendest ühel või teisel põhjusel see vaataja midagi saab. Mulle meeldib, et Eesti ühe kõige sotsiaalsema, kõige radikaalsema ja eksperimente tavalisema teatri repertuaaris on antiiktragöödia see no 99. isegi nei Haulises. Ma küll ütlen, et see on üsna raske vaatamine selles mõttes, et ta nõuab ka tähelepanu intensiivset kuulamist, keskendumist, aga kui see pingutas üle elada ja tunda sellest pingutusest ka naudingut, siis on see lavastus, kus räägitakse väga absoluutsetest asjadest ja tehakse seda puhtalt ja väga täpselt. Et kes tahab sellise Igapäevase kribu-krabu või trilli-tralli hulka midagi nagu puhast, kus tegeletakse millegi absoluutsemaga, siis ikkagi nii aulises on üks nendest valikutest, mida võiks teha. Sa ütled, et on selline raske vaatamine, mina seda saalis istudes üldse ei tunnetanud, et oleks raske, kuna ta on lavastatud justkui nagu tänasesse päeva. Ta ei ole lavastatud kui antiikdraama, eks ole, näitlejate mäng, sa teed tegelikult selle ikkagi sügava ja keerulise materjali jälgimise minu arust küllaltki lihtsaks. Jah, ma mõtlesin raskel, seda tõesti, et ta nõuab jälgimist ei ole selline argine ja lihtne, võib-olla mulle endale tundus sellel hetkel see oli raske, sellepärast et just oli selja taga kaks loengut kus ma olin ise väga palju pidanud rääkima. Aga mulle tundub, et inimesed väga kergesti ei taha sellist pikka süvenenud jälgimist, et tahetakse ikka, et oleks muusikat ja värvi valgust, seal seda ei ole, aga just tänu sellele, et seda ei ole, tulevad välja palju olulisemad teemad. Ja sama asi võib ju öelda ka ühe Theatrumi uuslavastuse kohta, mille pealkiri on siis ma olen tuul, Jon fosse kaasaegne norra näitekirjanikke, seal mängivad kaks näitlejat, samuti dekoratsioone, peaaegu et ei ole, rekvisiit ei ole. Aga sõidetakse merel paadiga ja tuleb ka torm. Ja see on asi, mille jälgimine taas ei ole väga lihtne. Aga see on kindlasti selline pinge, mis pakub naudingut. Siin on ilus. Ja täna meri rahulik kõik laiudjas käärigi avameri ja seal väljas seal avameri ja ja meie meie avamerre vahelisele laiu siseküljel. Seal on ilus ja varjuline laht ja seal ankrusse aitäh. Ja me võime seal olla homseni, kui me ta. Aga oleme kindlas kohas. Ilm on ilus. Ega tuul ei või tõusta, sest olime natuke udu veaktsial väljas, merekindel selles pole. Vastustekstid on ka muidugi need, mida ühelt poolt võib-olla publik natukene kardab. Selles tekstis olevat kordused, võib-olla seda fossekasid hästi iseloomustavad, tuleb tagasi sama teema juurde ja sõna antakse üksteisele edasi ja tagasi, et vaat see teeb võib-olla selle mõtte tabamise teinekord natukene raskemaks kui võib-olla sellise tavalise argisemad tekstid. Jah, võib-olla, aga eks see jälle toobki välja selle, mis on oluline, et hakkab kuskilt vaikselt mingit liini ajama. Ja siis, kui jälle tuleb sama repliik või sarnane piits, me saame, arvasin seal kuskil mingisugune seos on. Ja, ja ta nagu annab mingid konksud kätte kyll isegi see konks on nagu väga ära peidetud. Ja siis selle kaudu hakkab see nagu emotsionaalne ruum selle teksti ümber tekkima, see väga habras. Aga. Mulle isiklikult sellised emotsionaalsed ruumid meeldivad. Ja sulle meeldib, kui kõik on vaikne. Ja on see sellepärast, et sulle meeldib nii väga mere peal. Võib-olla meeldib sulle nii peal sellepärast et ta tahab, et kõik oleks vaikne. Ma ei tea, kas ma tahan seda. Ioni välimerel ka. Vihisemine, grill, laksumine. Aga sulle ei meeldi heli. Ei kui need üldse vaadata nagu selle pilguga seda, et 27. märts on lähedal ja teatripreemiate jagamine on ees siis huvitav, kui raske või kerge sel aastal sellel draama žüriil on seda valikut langetada, et on, mille hulgast valida. Ausalt öeldes sõnalavastust nii-öelda suure žürii eest mina rääkida ei oska teistele olla pilt kirju ja ma ise olen pidanud tegema tekstide lugemisega, sest et ma olen ise ühes žüriis ja algupärase dramaturgia žürii, aga selge on see, et Eesti teatris tasub tähelepanu pöörata küll noortele autoritele ja sellistele autoritele, kes töötavad tihedalt koos truppidega. Mitte et sellises traditsioonilises vormis, kus näitekirjanik kirjutab näidendi, aga dramaturg juba on teatri juures soovides ja tekst sünnib koos trupiga teatris NO99 näiteks praegu jah, ma räägin nendest ka, aga näiteks samamoodi töötatakse ka linnateatris juba samamoodi töötatakse Tartu uues teatris järjest rohkem, me näeme seda, et kuidas paljudes teatrites julgetakse võtta see risk, et ei ole ette kirjutatud teksti. Aga on idee, on materjal ja see teostatakse. Nii et see on ka meie teatripilti pääsenud praegu mõjutama, kujundama täiesti kindlasti. Räägime üldse lähemalt natukene, just nimelt sellest samast ajast, mis seda teatrit mõjutab ja seda mälestust, mille me oleme saanud mõnest heast teatriõhtust. Sa Riina Oru, sa oled töötanud Eesti Draamateatri kirjandus duaalses tegelesid seal sõna otseses mõttes nagu arhiivindusega. Mis su töö täpselt seal oli? Kui ma sinna tööle läksin, siis olukord oli see, et teater hakkas minema just remonti. Ja kui ma läksin draamateatrisse, siis öeldi, et vaata, siin selles ruumis asub arhiiv Pakise kokku. Vii valguses rõdule. Ja siis pärast saame Uuetoa seal ta tuleb uuesti lahti pakkida. Ja see oli alguses ikka üks väga kõva mõtlemine, tõesti raske töö, sellepärast et see tähendas väga-väga suurt hulka asju, millega tegeleda. Et me ju teame seda, et mis jääb teatrist alles, Põllu, Vanemuise, biitlite see on üks väga tore lause, et teatrist jäävad alles hunnik prahti, mälestused ja teatriajalugu. Teatrit ennast ju ei jää, alles. Hunnik prahti on küll öeldud veidi irooniliselt, aga siis tähendab kõiki neid asju, mis jäävad lavastusest endast, ehk siis rekvisiidid, dekoratsioonid, kostüümid kuni saabaste ja juukse naeladeni välja. Aga peale selle ajavad tekstid siis tehakse etendus fotosid, siis käib selle juurde terve hulk dokumentatsiooni siis see, mis tavaliselt inimesed teatris kaasa saavad, ehk siis kavaleht. Ja nii edasi, et neid asju, mis tekib, on ikka päris palju. Ja neid oli seal üks, terve suur ruuni, täistekstiraamatuid üksi oli mitu 1000. Ja nii edasi, selles mõttes arhiivi näitab küll ära, et millisesse olukorda seal on olnud teater ühes või teises ajas? Esiteks, mida üldse on kogutud, kas on kogutud ja kuidas need materjalid on loodud. Näiteks üks väga huvitav Rida draamateatri arhiivis on kavalehed. Milline see kavaleht on? Näiteks 50.-te kavalehtedel peaaegu üldse ei ole, inimeste eesnimesid. Sellel ajal ei peetud nagu oluliseks ei ole miskipärast. Ja mis siis oli ka minu töö näiteks aegade algusest repertuaari nimekirjaga koostamisel, lihtsalt võtsime kavahed ette, viisime siis eks see tabelisse esialgu kõik andmed, kes mida tegi. Ja siis otsisin mööda Saksamaa ja Venemaaraamatukogude andmebaase taga, mis oli selle autori tegelik nimi. Ja eesnimede tagaajamine, oli üks selline päris lõbus mäng, igasugused vanad entsüklot, riided läksid käiku, igasugused raamatukogud, andmebaasid, nii et tuunimist ja kuulamist oli päris palju. Kuidas üldse neid inimesi, kes on teatri teinud, on väärtustatud, et kas ta on lihtsalt mingi nimekene kuskil. Ja siis mingil hetkel muutusid kavalehel väga põhjalikuks, tulid suured pildid, see oli see aeg, kui teatrisse tuli Voldemar Panso, kes hakkas ise kirjutama lavastustele saatesõnu aga siis hakkasid kavalehed muutuma sellisteks uhketeks raamatuteks. Ja siis eriti huvitavad asjad hakkavad toimuma taasiseseisvumisega. Suured reklaamid, alkoholi reklaam, võib-olla isegi. Ja aga enne seda see 90.-te algus, murranguaeg siis muutuvad materjalid jälle hästi õhukeseks. Et aineline vaesus ikka mõjutas väga tugevalt. Ja kavalehed muutusid jälle õhukesteks paberilehtedeks, kus oli väga vähe infot ja kiiresti kiiresti tuli välja tuua uued lavastused. Raha oli väga vähe ja tööjõudu oli ka väga vähe. Näeme seda, et kuidas nagu sisuosa hakkab tasapisi kasvama, aga kindlasti kasvab reklaam järjest suuremaks ever, järjest närvilisemaks. Ja sealt edasi on hakanud toimuma ja vastupidine protsess ja vastupidine protsess, et reklaam väheneb ja sisu kasvab. Pool on ka lavastuse puhul ja kogu see visuaal, eks ole, et mis meil laval oli, toolid, lauad, millised kulissid olid, et kui tähtis üldse see on, kui me tuleme tagasi selle juurde, et teatrist jääb ka hulk jutumärkides prahti üle seda prahti tulevaste põlvede jaoks kusagil säilitada, on see üldse oluline. Võib-olla on see mälestus ja ajalugu nagu tähtsam. See on väga oluline, sest teatavasti mälu petab. Mälu on lünklik ja ta viskab ka trikke, et ega me päris täpselt ei mäleta, mis seal nüüd oli ja mis, mida keegi tegi täpselt. Ja selleks on loomulikult terve hulk jälle tehnilisi abivahendeid, on fotode varasemas teatri ajaloos kõik poseeritud pildid, sellepärast seda hetk võtet ei olnud võimalik teha puhtalt tehniliselt väga suurtest legendaarseteks, lavastustest, videosalvestus täna on võib-olla üldse ainult väiksed katkendid. Tõenäoliselt just varasemad lavastused enamasti on tehtud stuudios, sellepärast et teatris seda teha oli liiga keeruline tund ligidale maie tehti siin noh, 90.-test on suur osa juba kaetud videotega aga nende videote kvaliteet kaob väga kiiresti. Noh, tänapäeval tehakse kohe DVD salvestused jälle ühest küljest on ta meile äärmiselt vajalik, aga samas see, kes keerab kaamerasse, vaatab meie eest. Me ei ole sellest terviklikust sündmusest mitte kunagi enam kohal. Me kunagi ei taju enam selle saali atmosfääri, mis seal sellel hetkel oli. Me kunagi ei näe ka päris täpselt kõike seda, mida lava peal oli, sellepärast keegi on teinud meie eest juba valiku, keegi on juba keeranud kaamerat. Nii et ainus retsept on ikkagi ise võimalikult rohkem teatris käia, püüda seda nagu enda jaoks siis kuidagimoodi mällu jätta või ma ei tea, on suuremad fännid, võib-olla kirjutavad üles ka, kes, mis, kuidas täpselt, aga. Jah, isiklik mälu on see, mis seda kõike koos hoiab ja eks teater uurimine ongi selline üsnagi keeruline, et me ei saa ju seal algse teose juurde tagasi pöörduda. Me peame ta rekonstrueerima sihukese esimene asi, millest hakatakse rääkima, et teatriajalookirjutaja on rekonstrueerida, et me peame oma peas kasele nagu uuesti mõtteliselt, uuesti looma. Selleks me kasutame kõiki neid abivahendeid, fotod, videod, aga näiteks mustvalge foto ei ütle meile ju värvikontseptsiooni. Ja siis on väga hea, kui saab minna teatri lahti ja vaadata, mis värvi need asjad olid. Seal on suurepärane, kui see seal on olemas, aga loomulikult need üksikud kleidid või saapad seal eraldi ei anna meile enam mitte kunagi seda tervikpilti, nii et eks see ongi selline paljudest kildudest kokkupanemine paratamatult see pusle, mis meile lõpuks minu jaoks tekib. See on pusle, kust on puudu väga palju tükke. Nüüd me oleme tõepoolest Lasnamäel suures angaaris, siis hoitakse kogu, võib öelda vist või väga suurt osa draamateatri ajaloost ja lasin abiksin laos olevat tutvustamisel kostüümilaohoidja Kadri Varblane, vanem rekvisiitor, Karin Tetsmann ja ka lavastusjuht Andres Persson. Andres kõigepealt, kas kõik, mis nii-öelda lavastustest üle jääb, sellesse suurde angaari kokku jõuab ühel hetkel vä? Kindlasti ei ole kõik sellepärast, et kui me kõik ased alles hoiaks, ladu peaks olema selle kõrval oleva lennujaama Ma suurune, ma arvan. Aga ikkagi suur osa mäe hoiame alles kindlasti kostüümides, kindlasti rekvisiitidest. Deklaratsioonidega on selline lugu, et noh, et need on siuksed vähe taaskasutatavad, et kindlasti mingid raamid ja asjad ja mööbel kindlasti kõik. Aga ikka püüame ikkagi kõike hoida. Karin ja Kadri, kuidas siis seda valikut tehakse, mida maksab säilitada ja mis siia lattu tuuakse? No mina üldiselt olen tuntud selle poolest, et mina ei viska kunagi mitte midagi ära ja pigem hangin igalt poolt kogu aeg juurde. Sest et alati läheb midagi vaja ja kogu aeg läheb midagi vaja, mida võib-olla meil ei ole või siis kui ma saan need kusagil, siis ma tean, et kunagi läheb vaja. Aga ma olen kuulnud muide siin vahele lihtsalt, et sa kasutad ka näiteks ideid ja väga erinevaid kanaleid, et lavastuses vajaminevat rekvisiidi hankida. Üks Austraalia lugu, mida draamateatris sosistatud, mis oli täiesti erakordne, ma ei tea, mis lavastuse jaoks oli kaevuritest kunstnikud vä? Ja otsisime vanaaegset slaidiaparaati ja Eestist ei leidnud, siis ma lehitsesin neid välismaa lehekülg ja leidsin ühe antiigipoe ja siis kirjutasin neile ja muidugi väga kena selline inglise keel oli, seal tuli siinse reali Joos ja sisenes Riina Oruaas aitas mul seda kirja koostada. Ja, ja siis tuli kohale ja väga ilus, kuigi nüüd on nali selles, et hiljem ma olen ühel eesti inimesel näinudki Sastist taaskasutusest samasuguse Eestist. Karin sinu sõnum on jah, et sina ei raatsi midagi ära visata, pigem kogud, kuidas kostüümidega on, sest et suurte lavastuste puhul näiteks nelipühad mis on väga suure trupiga lavastas olnud, kas on mõtet iga püksi paaria pintsakut alles hoida vä? Mina olen kase korilane ikka kõik, kui on alles valdavalt. Ja kostüümis on, minu meelest on see, et mida katkise mon kostüüm, siis võib seda vaja minna. Et vannutamisele sul läheb aeg-ajalt rohkem energiat ja kõike kui see, et sul on ta juba valmis. Kulunud kas on selle säilitamise ja talletamise puhul ikkagi oluline ka see, et kust lavastusest üks või teine dekoratsioon või mööblitükk näiteks on pärit kuidas nendele asjadele siis kogu selle üle nii-öelda füüsilisele kestale, mis lavastust ümbritseb ja mis lavastuses on selline väärtus, tekib? Praegu on laos esemeid, mis on tehtud seitsmekümnendatel või kuuekümnendatel või kaheksakümnendatel nõuavad minu meelest säilitamist ainuüksi sellepärast, et nad võib-olla ei lähe käiku. Aga pärlid on tehtud kommi, paberist tahkete värvidega värvitud pangast ja see kangas on omandanud mingisuguse täiesti uue liikumise ja täiesti teise elu. Mul on pigem põhjus, miks sa, miks mitte nagu need ei tulegi. Nojah, vot kas see on nagu see, et me ise mõtleme ka nendele asjadele mingisuguse loo alati juurde, et vot see või teine, legendaarne näitleja on selles pintsakus olnud, et siis on kohe nagu väärtuslik vä? Kindlasti on see väärtus, aga mulle tuleb meelde ka Neid asju, et neid asju tehes just nimelt näiteks dekoratsioone tehes, nendega on läinud rohkem vaeva või kuidagi sihuke läbi higi ja pisarate. Et see on ka nagu siis, kui me teeme inventuuri või siis neid asju nagu korrastame, siis oleme sunnitud ruumipuuduse tõttu ära viskama. Et siis on niuke. Kahju nendest kuidagi. Meil on ikka jah, siin väga vanu asju küll alles, mida me ei raatsi lihtsalt ära visata. Aga kui seda juttu nüüd kuidagimoodi konkreetsemaks viia, et kas te saate igaüks oma valdkonnast rekvisiit, kostüüm ja siis kõik muu mõne sellise näite tuua, et läheks praegu mikrofoniga juurde, panete käe peal, et vaat see asi see on oluline ja seda mitte kunagi. Kostüümiladu on väga suur täpselt nagu nendes suurtes arhiivides nagu filmiarhiivis kerime riiuleid edasi-tagasi ja. Meeste uniseks hommikumantlid, hõlstid, hõlstid, musta testi türbita, laarid, valged hõlstid. Loorits rühmade kaupasid, jah, militaarsärgid, aga sellised väärtusega esemed, mis on swed saapad, mis nüüd hakkavad äkki ära väsima, ega nad on nii palju mänginud sellised tõeliselt komplitseeritud vastu, siis nad on olnud äkki minu esimene oli nendega härra punttila ja tema sulane Matti Rein Oja. Varsti 20 aastat hiljem ja pärast on nad mänginud maadee, siis nad on käinud aeg-ajalt väljas siit ja mulle tundub, et kandja sõbralikud ka, sest et siiani kõik on meelsasti nad jalga pannud. Päris töölisest ei ole mitte butafooria. Ja väga järgi enam ei tee, oleme üritanud, aga pole siiani veel ei leidnud, et oleks sellised toredad. Leiame veel midagi sellist ajaloolist, mis publikul kohe lööb pildi ette. Näiteks juuraämbliknaine Krjukov erisis ämbliknaise suudluse sörk mis tal oli Merlinis täiesti arusaamatu ese laval, minu meelest oli hästi efektne oli kogu Merlimise kujundus üldse ja see oli siis ka veel. Ja nendel asjadel on tõeline ajalooline väärtus teatriloo seisukohast minu meelest küll. Et sellest ka minu meelest teatriesemete väärtus, et nad ei ole lihtsalt pintsakud kleidid ja mantlid, nad on ikkagi. Noh, see on sama nagu oma ema mantlit sai, nii naljalt ära ei viska. Või isenda ikka sul on midagi, mis sind seoks selle esemega. Et eks see lugu annabki neile, kui palju inimesi on vaeva näinud nendega kunstnik on välja mõelnud, et nad ongi natuke teistmoodi. Kuidas näitlejad suhtuvad teatrikostüümides käiakse muidugi siin lausk satuvad üldse taidlejad siia, muidu oma kunagist lava sellist väga mitte. Nonii, viisid nagu vaatamine. Kuigi satuvad, siis nad aeg-ajalt on ikkagi rõõmsalt üllatunud või selline hingeline seos tekib, kui ta katsub, mingit ei tohi seal olla. Aga kostüümi suhtlemine on pisut muutunud ajas, et mida vanem generatsioon siis oli kuidagi teatrikostüüm. Kohvikusse ei minda kostüümiga, kui sul on ajal, on Keitsisse istuseks pihaosa läheb nagu, et sellised mingid pisikesed asjad, mis on samamoodi nagu on üldse on ühiskonnas liikunud ju, et see on jõudnud ka kostüümi. Nüüd on see klassikaline lause, jah, et kandsin mina saapaid 20 aastat, andsin pojale jalga ühe talvega. Mis te arvate, kui palju peaks alles hoidma kõike seda või piisaks sellest, et meil on mälestus ja kriitikat aastakümnete tagant öeldi lavastuse kohta. Ja meil on nüüd tegelikult see programm, kus peale etenduse maha minemast tuleb koostada nimekirja asjadest, mis jäävad alles ja neist tehakse pildile, siis nad ladustatakse arvele siis nagu kummiliime ja selliseid pabereid ostetud. Aga üleüldiselt asjad ikkagi jäävad. Mõned asjad säilivad meil siin aastakümneid ja kui me nüüd kas anname ära või paraku viskame ära, siis on kindlasti seda kohe varsti maja. Selline naljakas lugu on tihtipeale sihuke vanem, mööbel on nii õrn. Lava peal käitutakse sellega teisiti, kui ta oleks seal kodus ilusti seal laua taga istuksid korra peal, siis ei juhtuks nii palju, aga paraku see laval olemine ma ei ütle, et lõhun kulu kiiremini. Ja siis ongi see pigem nagu seda kõike, mis meil siin on ikkagi kasutada. Jah, ja kui ühel hetkel enam füüsilist alles ei ole, kas ta siis kulunud väidan tõepoolest ainult sellise museaali väärtusega, siis on ikkagi treesama paradokse pannaksegi pilt kokku jupphaaval tükkhaaval ja puslesid ikka mõni tükk puudu, nii et siin ei ole mitte midagi parata. Aga suur aitäh, Karin Tetsmann ja Andres Bergström selle jutuajamise eest ja jõudu teile teie töös säilitamisel. Mälestuste juures aga nüüd tänapäeva sest eile õhtul esietendus Draamateatri väikses saalis Kristel Leesmendi kirjutatud ja lavastatud mononäidend tund aega, et hinge minna. Mängib Viire Valdma. Naisel seisab ees kohtumine tema jaoks väga olulise inimesega. Ta püüab keskenduda eelseisvale kohtumisele. Aga hetkest saab tund, mille jooksul mängita läbi kogu kohtumise tund aega, et hinge minna. Võitis preemia mullusel Monomaffia festivali ja Eesti teatri agentuuri korraldatud mononäidendivõistlusel. Lavakooli 15. lennu 1992. aastal lõpetanud Kristjan Leesment on viimastel aastatel näidanud peamiselt Tartu uue teatrilaval selja taga magistriõpingud toomkoolis ja tänu sellele tekkinud ehkaa selgem pilk. Milline on see teater, mida just tema tahab näha ja teha. Sain lavastaja Kristel Leesmendiga jutule sel reedel pool tundi enne esimest publikuga peaproovi ehk siis asjaosaliste jaoks üsna otsustavatel hetkedel. Ja see on tõesti murranguline hetk, sest meil järjest etapiliselt ongi juurde tulnud igasugused asjad kiirega me alustasime kahekesi, tegime pikalt tööd, siis tuli meile kujundus juurde heli, valguskujundus ja nüüd on siis nagu finiš, tuleb publik juurde. Teater ongi niisugune koht, et publik ikkagi osaleb etenduses, ta on ka üks tegelane. Ja ma olen väga suures ootuses selle koha pealt, et mind väga huvitab, et mida siis see uus tegelane kuidas ta mõjutab meie meie tegemisi. Kas see niimoodi ka, et kui midagi lavastama hakata, siis on tegelikult neid murrangu hetki? Kaks. Üks on see, et näidend on kirjutatud, tekstiraamat on olemas. Kui näitlejaga kokkusaamine on, siis on nagu see esimene tõehetk, et mis, nagu omas peas toimib, ei pruugi lavale pandud, on üldse nii välja kukkuda, nagu see on ettekujutuses. Ma ei tea, meil on kuidagi olnud see tööprotsess väga harmooniline ja kuidagi õnnelik, et kogu aeg, kui midagi juurde tulnud, siis on ta sattunud tulema, kui õigel hetkel Ta on, just vajad, on oodatud ja ta lisab omalt poolt mingi värvi. Ja noh, niimoodi see kompositsiooni me siin olemegi siin puslet kokku pannud. Ja ma just mõtlesin, et kes seda naist võiks siis mängida ja kuidagi Niire ilmus ise välja. Ma hakkasin nagu tihedamalt kohtuma Wirega eraelus ja siis ma vaatasin, et issand jumal, et tema ongi see, see naine, ta natuke mõnes mõttes ka selline eksperiment, peaasi et tahaks katsetada mingit asju, mis mind ennast näitlemise teatrias huvitavad. Mind huvitab eelkõige see võimalus, et etendus või näitleja vanus oleks nagu visata mingisugused killud inimese sisse, kes tulevad seda vaatama ja tal on võimalus see pilt ise kokku panna, et ei tahaks väga dikteerida seda, mida ta peab nägema, mida ta peab mõtlema, vaid, et igaüks ise saaks luua oma maailma selle lavastuse sisse. Ja siis meil ongi olnud nüüd selline väike laboratoorium selles suunas. Ta vist on natuke selline näitleja, kes on pikemat aega nagu janunenud või vajanud oma isikliku arengu seisukohas sellist suurt rolli läbivat. Enese maksmapanemist nad anne võimaldaks nagu suuremat ekspluateerimist külla selle tüki puhul ma ikkagi nägin, et see oli väga õige valik, dist viire, seda teeb ja ta saab täiel määral minna edasi ja oma oma professioonis siis jõuda mingisuguse uue kvaliteedi, nii mida ta võib-olla täiel määral noh, võib olla, sest et ta ei ole saanud rakendada, sest et monotüki ikkagi on, seal on see võimalus täielikult olemas. Mitte ainult nüüd viire puhul, vaid üldiselt selle žanri puhul. Et näitlejal on võimalus viia lõpuni oma nägemus sellest, kuidas see asi peaks olema. No see monolavastust asi vist Eestis on olnud ka rohkem selline meesnäitlejate pärusmaa, siin selline, kuid ei pea väga särav, erandan olnud Katariin hunt viimase paari aasta jooksul oma niisaga. Ega Jan Uuspõllule väga vastast ei ole olnud ja Taavi Teplenkov siis siinsamas Draamateatris. Noh, üleüldse noh, mitte ainult teater või noh, kogu maailm on ikkagi väga meestekeskne. Ja see ja seda on ka käsitletud või nõmme kuidagi intrigeeriv, räägime ka sel teemal. Et kuidas siis on, kui naine suu lahti teeb, et mis siis saab? Siis ikka no mis siis ikka saab, aga selles mõttes, et noh, et me noh, sa oled ju mees, on ju seal pole ka, ei tunne seda nagu mingit survestamist enda puhul, aga tegelikult midagi ka, kui ma koolis õppisin. Mul jäi mingist loengust meelde, et maailmadramaturgia on üles ehitatud ikkagi meeste peale, et ütleme, seal on naiste roll, aga proportsionaalselt vaatame siis ta on ikkagi kaldub meeste poole poks, kolmandik, kolmandik, nagu öeldakse ja, ja samamoodi ka teatritrupis. Eks ole, proportsioon on ikkagi rohkem mehi, vähem naisi. Oleks pidanud. Oma näitlejateel nagu selles mõttes rabelema rohkem selle tõttu, et sa oled naine. Ma ei oska öelda, ma ei oska seda eraldada. Aga ma olen seda oma elus küll tundnud, et ma pean mingisuguse lisasammu veel tegema selleks et ma ei peaks püsima mulle ette antud rollis, kuidas naised peavad olema. Et see nõuab kuidagi eraldi energiata. Et olen küll tundnud ja olen nagu näinud ka, et kuidagi on, on küll, nii. Mingi hetk nüüd juba hulk aega tagasi meil tegelikult kes teatriga? Paus, ehk siis pärast lavakat. Ma mingil hetkel jõudsin punkti, kus ma ei osanud enam edasi minna või me nagu ei näinud enam, miks ma peaksin teatrit tegema ja ma eemaldasin täielikult teatrist. Aga kuidagi nüüd on see nii läinud, et see eemalolek on võib-olla noh, ma olen leidnud enda jaoks mingid asjad. Noh, mida ma oskan, mis mind huvitavad ja mis mind inspireerivad, et selle üle ma olen väga õnnelik. Aga võib-olla siis niipidi, et mis sorti eneseväljendust nagu vajaka, mis on see sinu sõna, mida sa tahad sekka öelda? Mingi mõte, mis tuli ka kunagi päris ammu, ma sain aru sellest, et kui sa tahad näha midagi, mis sulle meeldib siis tuleb seda ise teha. Et kuidagi kõigi puhul on nii, et proovida siis seda teha, mida sa tahad? Ebaõnnestumiste korda ebaõnnestumine on ju ka elukogemus. Ma teen ausalt seda, mida ma suudan. Ja kui see läheb kellelegi korda kasvõi ühele inimesele, siis see on väga suur asi. Ja kui sa lähed rohkematele korda sistani, veel suurem asi, kui see ei lähe kellelegi korda siis peaks vaatama külla. Tegelikult see on küll, et ma ei usu, et seada eesmärgiks oma elus liikuda, nii et ma pean ainult õnnestuma. Noh, see on selles mõttes ebaloomulik. Täna on 87. sünniaastapäev näitlejannal, kes hoolimata oma arvukatest suurtest draamarollidest ennast ikkagi rohkem estraadinäitlejaks pidas. Estraadil ta suurele Vanemuise lavale 1960. aastal jõudis ja hiljem estraadile naasis. Liia Laatsi ehk viljakaim periood teatri näitlejana oligi Vanemuise aeg, millest on teatriloos kustumatutena jäänud püsima näiteks kuningas Oidipuse, Yokaste, tagahoovi Maria Sergei, Erna emagaraažiia, tema lastekoraaž, meemaigu helen ja hulk muid rolle nii sõna kui ka muusikalavastustes. Ja ehkki Liia Laats tunnistas 1996. aasta ETV saates kaarte plaans üpris julgelt, et ei pea Kaarel Irdi just kõige väljapaistvamaks lavastajaks ajaloos tuli ta Vana-hirmsa juhitud Vanemuises siiski võrdlemisi hästi endaga toime. Tänane aegumatu teatri mõte ongi sellest, kuidas suur näitleja loob tugeva ühenduse maaga ja saadab tüütu lavastaja, kuhu vaja, kui muud enam üle ei jää. Saate tegi Meelis Kompus ja me kohtume kahe nädala pärast. Ta oli väga vastuoluline inimene. Ma olen ise ka niisugune, et näiteks mina ei solvu ega ei lähe endast välja. Näiteks kui ma tunnen juurde, kui ta midagi ütles, ei läinud. Aga ma näen kõrvalt, et on näitlejaid, kellele ütles tõesti, ta ütles teravalt, ütles otse, ta ütles solvavalt. Lavastaja peab minu arvates olema pedagoog, ta peab ikka tundma näitlejate, kuidas ühele või teisele näitlejale läheneda. Seal muidugi ei olnud. Aga see, mida ta tahtis, veel võiks olla maksimaalse näitlejad, välja pigistada oma ütlemiste ja käitumisega. Ta võitis sellegi ära, näitleja ei olnud võimeline instagram. Just momente oli. Ja no oligi seal see massistseen oli ja minul on seal tekst ju ta hakkab mind parandama, parandama. Ma tahan nüüd proovida. Apan. Nii tuleb ütelda, ma hakkan proovima, ei saagi, proovide jälle nii kolm, neli korda. Siis mul läks juba niimoodi, et no mis ma teen ja ma ütlesin talle. Seltsimees, palun minge, persses. Sellepärast, et moor omal ajal õpetas meile, et see ei ole grammatiliselt õigesti nii nagu tarvitakse seal selle asja, aga tuleb tarvitada nii, nagu ma just ütlesin ja palun Te panna, et siis on ta igatipidi viisakas ja ilus. Aga ma ise mõtlesin ka, et mis nüüd juhtub, ekspaus oli. Ma ei tea, minut või kaks, siis ta klombistub, tõke läks välja. Siis oleks mõned päevad mööda, ma nägin teda. Rääkis nagu poleks mitte midagi juhtunud. Mitme ära ja. Tule hommi. Mitte.