Reporteritund. Reporteritund. Reporteritund. Algavas saates räägime viimasel ajal vaidlusi tekitanud otsustest ja valikutest kultuurivaldkonnas. Näiteks filmiinimesed leiavad, et Eesti filmi instituudi loomise protsess on käinud üle nende peade. See on üks tänase saate ajenditest. Aga ma tahan puudutada ka nukuteatri ümber toimuvat ja samuti tahan puudutada kirjandus, inimesi, ehmatanud e-raamatute ja raamatukogude teemalisi väljaütlemisi. Ja samuti loodetavasti jõuame rääkida riigikontrolli reedel avaldatud kultuuri rahastamise eriaruandest. Stuudios on kultuuriminister Rein Lang. Tervist, tere. Tere. Ja stuudios on ka endine kultuuriminister, praegune parlamendi kultuurikomisjoni liige Jaak Allik. Terviseost jutu juhib Arp Müller. Rein Lang. Kui te asusite kultuuriministriks, siis ootused teie kui teada-tuntud kultuurisõbraliku inimese suhtes olid hästi positiivsed, positiivselt kõrged. Mis siis nüüd on järsku juhtunud? Miks olete korraga sattunud tülisseni filmirahvaga, nukuteatri kollektiiviga kui ka kirjarahvaga? Kõik nad on Teile saatnud hiljuti avalikud pöördumised. No esiteks, ma ei näe kuskilt õli nagu siin on tore üldistused filmirahvaga siis täpsemalt, kellega siis on tüli, eks ole. Et Eestis on filmirahvast väga palju. Tõsi, me oleme saanud ühe niisuguse kummalise pöördumise, millele me oleme ka vastanud ja aga mis ei ole ju mitte nii üldistatult filmi rahva pöördumine, vaid on teatud isikute pöördumine, kes ühes protsessis, mida nimetatakse Eesti filmi Instituudi loomine, jäid lihtsalt enamusele alla. Ja nukuteatri puhul noh, jõuame seda käsitleda, aga kindlasti ei tülitse Kultuuriministeerium nukuteatri kollektiiviga vaid meie eesmärk on, et nukuteater tegutseks jätkusuutlikult ja loodetavasti jõuame ka nendest e-raamatutest, millest nüüd mõned minu meelest kirjastajad ja raamatukaupmehed põhjendamatult kolli näevad. Jõuame sellest ka rääkida. Jaak Allik, kuidas paistavad riigikogu kultuurikomisjoni poole pealt vaadates suhted kultuurirahva ja ministeeriumi vahel? Ma olen siin Reinuga nõus, kultuurirahvas on ikka väga abstraktne mõiste. Konkreetselt rääkides siis kultuurikomisjon minule tundub ja näiteks erakond, mida mina esina sotsiaaldemokraat Erakond, opositsioon erakonnaga erakonnana ei otsi konfrontatsiooni siin täitevvõim ministeeriumiga tähendab minu veendumuse kohaselt kultuur on kindlasti valdkond, kus peaks otsuseid tegema konsensuse alusel ja seni on olnud ka viimase kultuuriministriga tähendab istuva minister Rein Langiga minu skulptuuri komisjonile meil üsna hea töine vahekorda ja mingeid konsultatsioone vähemalt nende dokumentide juures, mida ministeerium on parlamendile esitanud, kultuurikomisjon on esitanud, ei ole olnud või on pigem just ühisosa ja ühiste eesmärkide otsimine olnud. Aga alustame siis sellest kõige värskemast vast juhtumist. Viiendal veebruaril koostasid 27 tunnustatud filmivaldkonna inimest avaliku pöördumise kuhu nad on kirja pannud, et Eesti filmi sihtasutuse ümberkorraldamisel, Eesti filmi instituudiga on täitevvõim tegutsenud läbi paistmatult ja demokraatlikule riigikorrale sobimatult. Laupäeval oli vikerraadio hommikuprogrammis üks alla kirjutanutest Filmirežissöör Sulev Keedus ja kuulame nüüd ühte väljavõtet sellest kolmapäevasest intervjuust. Kui tunned ennast väga abitult ses mõttes, et sinu arvamust nagu küll küsitakse, aga ei kuulata siis noh, ütleme, et need koosistumised ja arutamised on toimunud viimase kahe aasta jooksul ja filmitegijad on käinud ja muretsenud ja aidanud siis ministeeriumilt teha seda uut arengukava. Ja siis tuli jutuks ka Eesti filmi Instituudi loomine. Kõik need asjad on nagu kahepoolselt pikalt läbi räägitud ja arutatud ja ühel hetkel ma tundsin, et meie arvamus ei loe mitte midagi. Et kõik meie ettepanekud, kuidas siis asja paremaks teha või muuta, kõik on ära kuulatud, aga otsesed on tehtud hoopis teistpidi tagurpidi. Loomulikult, et on, ei saa olla rahul kogu aeg selle seisuga, mis on, eks, et tuleb midagi muuta, tuleb paremaks teha, see kõik on tore. Aga mismoodi seda teha? Ja, ja miks just nüüd vot sellele pole vastust saanud. Et tegelikult, et ju miks me virelemine ütleme nii, et terve tervelt juba üle 20 aasta virelema sellepärast et me oleme häbematult alarahastatud ja see on see jutt, et mida kuskil rääkida nagu ei saa, sest et noh, see on jutt ainult rahast. Aga me oleme häbematult vaeses olukorras ja kõik need filmi eelarved, mis praegu on kõik tootmise rahad on niivõrd väikesed ja kokku kuivanud. Et isegi need, kes, kes saavad filmi teha, kui me räägime mängufilmidest. Et see on Te teada, et see projekt kui ta, kui ta lõpeb, siis ta on suurtes miinustes, inimesed on noh, sellise sellise fakti ette pandud. Aga see on, see on asi, millest nagu vaadatakse mööda või noh, öeldakse, see on maksumaksja raha ja mida te veel tahate? Et olge õnnelikud, et sedagi saate teha kogu muut, et muutumine või muutmine toimub ehkki nimevahetusega. Tegelikult noh, ütleme tootmisrahad ei ole, ei kasva. Tootmisrahad öeldakse meile, et kasvavad nii-öelda riikliku tellimuse pealt, ehk siis on kuulutatud välja Eesti 100 konkurss. Aga mis see tähendab, see tähendab seda, et tegelikult riik hakkab tellima filme. Riik hakkab ütlema, milliseid me peame tegema, millised ei ole vaja teha. Et see on noh, ütleme nii. Mul on isiklik kogemus olemas küll väga kaugest ajast. Kus mind on sellest samast majast, kus ma praegu olen, on välja visatud tänavale öeldud. Saad aru, sa teed filme punase raha eest ja kui sa teed filmi punase raha eest, siis need filmid peavad olema punased ja kui sa neid ei oska teha, siis siin ei ole sinu koht. Ja midagi midagi ei ole teha, mulle tuleb see nüüd järjest sagedamini meelde ja see olukord on analoogne. Et äkki on tekkinud inimesed, kes teavad, milliseid filme tegema milliseid filme tellitakse ja teavad, milline on see valem, mille järgi tehes tuleb nagu korralik film. Et see on selline noh, minu jaoks suur ohumärk ja kui konkreetsemalt rääkida, siis siis kui hakata Eesti filmi Instituudi struktuurist rääkima, siis kõik filmitegijad nagu rääkisid ühest persoonist ehk peaeksperdist. Et igal juhul peab peaekspert nagu selles struktuuris säilima, tema positsioon peab olema väga tugev, tähendab, peab olema inimene, kes vastutab, ei saa kollektiivselt vastutada. Ja nüüd, nagu me aru saame, seda inimest nagu ei olegi seal enam ette nähtud, on peaprodutsent tähendab kõik muud tootmiskeskseks. See oli meie põhiline mure. Ja sellest on täiesti mööda mindud, kuigi me arutasime tõsimeelselt, et kas ta on siis juhatuse liige või on ta siis juhatusest üks alla poole või noh, see, need, need olid kõik sellised pikad arutelud. Ja lõpuks otsustas ma ei tea, kes siis et teda ei ole vaja üldse. Et ei ole vaja sellist inimest. Mina tean ühte, mida üks nõukogu liige mul on köögis öelnud, et et kui kui te ei ole nõus, siis me teeme jõu. Nõnda rääkis režissöör Sulev Keedus läinud kolmapäeval vikerraadiost, aga praegu on meil otsestuudios endine minister Jaak Allik ja praegune minister Rein Lang. Alustame sellest kõige viimasest, Sulev Keeduse üle. Ta on nii väitnud, on üks filmiinstituudi nõukogu liige öelnud, et kui te ei ole nõus, siis me teeme jõuga, mida sellest arvata? No et üldse aru saada neist filmi probleemidest, ega need ei ole uued, need on samasugusena püsinud 20 aastat ja minu meelest põhimõtteline viga sai tehtud kuskil 20 aastat tagasi tähendab Tallinnfilmi likvideerimisega kui tootmisbaasi institutsiooni, aga see tehti kinorahva enda tohutul aktiivsusele heakskiidul. Kui meil sellest Tallinnfilmis, siis mingi 20 või umbes nii produktsioonikontorid, kelle kogu baas oli telefoniaparaat Ja on ka teis näiteks, parandas v alles Tšehhis ja nad on rahul. Ma pean silmas alasid, mis selles mõttes, et muidugi oleks võinud olla mingi noh, algselt siis riik, riiklik osutusena oleva sihtasutusena asutus, kus need kõige tugevamad tuntumad genotegijad oleksid olnud minimaalpalgal sel ajal, kui nad teevad uusi projekte, valmistavad ette, sest praegu on tõesti häda neil ju see film lõpeb, ära rahad lähe, rahad on otsas või nende, selle filmirahade, nad ei tea, millal nad üldse järgmine kord töösse saavad, kas kahe, viie või 12 aasta pärast ja see tekitab täiesti hüsteerilise olukorra ja 90.-te aastate teisel poolel mina, minister olin siis filmitegijate endi algatusel hakati looma seda uut institutsionaalset koja, me vaidlesime seal väga põhjalikult, oli üks projekt, oli teha filmi instituut Skandinaavia eeskujul Rootsi Soome või siis teha sihtasutus Eesti filmi sihtasutus ja ja kuna tol ajal me vaatasime neid nagu oht erinevat juriidilist projekt, Instituut oleksid olnud vist riikliku asutusena sihtasutus sihtasutusena, tolajal, kultuuris val sihtasutuse eriti olnud filmi sihtasutuse vist oligi üks esimesi ja tolleaegne rahandusminister Mart Opmann, kes oli ise väga niimoodi filmilembeline, soovitas kindlad seda sihtasutuse vormi sihtasutuse lõimegi ja tema esimese nõukogus ma vaatasin, on seitse inimest kellest siis kolm olid tõesti kinos spetsialistid Priit Pärn, Jaan Ruus ja Andres söötja ja neljandal ministeeriumi filminõunik Enn Rekkor, rahandusministeeriumi esindaja, Kultuurkapitali esindaja, üks poliitik, siis opositsioonipoliitik, ma rõhutan, tol ajal olnud parlament. D liige Siim Kallas, kes oli teada mul kui kinosõber ja esimeheks sai Priit Pärn, aga mis on huvitav, et siis mindi selleni, et need noh, põhiprobleem on ju mitte nõu koguvad, kes jaotab rahasid? Rahade jaotamiseks moodustati viieliikmeline ekspertkomisjon, mille juht oli ise nõukogu liige, Jaan Ruus ja põhikirjas oli punkt, et nõukogu peab ka selle komisjoni otsusele kinnitama. See komisjon töötas kolm aastat ja selle tulem viieliikmena ainult kino enda inimesed, tõesti noh, huvide konfliktist võime rääkida, aga ei olnud, siis läksid toost välja, nad olid Rao Heidmets, Rein Maran, Jaan Ruus, Jüris, Eilart, Enn Säde ja selle töö tulemusena oli üha rohkem filmitegijate rahulolematust just selles mõttes, et keegi ei vastuta, kuidas nende viis inimest vastutab. Keegi ei tea, kes täpselt Kustas, mis seal olijad peaks olema jälle skandinaavia suurel eeskujul individuaalne vastutav. Olgu siis noh, kolm aastat kuraator, nii-öelda Eesti filmimaastikukuraator, tema vastutav, teda ma saama siis nemad karistada ja ja tänada ja esimeseks kuraatoriks või selleks ainuekspert, eks ole, Jaak Lõhmus, ta oli vist midagi uus või seitse aastat ja nüüd on siis või rohkem isegi just kaheksa ja nüüd on Karlo Fungi periood ja nüüd me oleme jõudnud selleni, et filmitegijad ei ole rahul sellega, et üks inimene otsustanud sellest samast riigikontrolli aktis, milleni me jõuame kah sees see lause, et üks ühe inimese arvamusega subjektiivseid Adrotata. Ja nüüd siis minnakse üle uuesti süsteemile nagu arusaam, et on mingi komisjon, kes hakkab raha jagama. Praegu seda veel ei ole, sest nõukogu peab alles need eeskirjad kinnitama ja loode siis Eesti filmist ja siis ma nüüd tahan Reinu käest küll küsida, mina nüüd kõrvalt vaadates hästi ei saa aru üks sihtasutus muutus, teiseks, tähendab oleks olnud teine juriidiline vorm, siis ma võib-olla leiaksin põhjendusi, aga miks praegu ühest sihtasutusest moodustus teine sihtasutus, oleks võimalik olnud ega põhikirja muuta, funktsioone laiendada ja see on minu meelest nüüd viinud vähemalt jälle eemalt vaadates osa filmitegijaid arvamusele, et selle operatsiooni mõte oli saada lahti osadest inimestest, praegustest filmisite juhtidest praeguses nõukogus ja panna sinna teised inimesed, ma näen siin seda konflikti olulist tagamaad, selles, aga Reinise Sis kommenteerib vegan. Jah, ega see oli väga asjakohane see ajalooline tagasivaade toimunud protsessidele EP Sulev Keeduse on tuline õigus selles küsimuses, et arutati, tee seda praegust mehhanismi, kuidasmoodi, riigi raha kanaliseerub siis filmides kaks aastat ja inten väga intensiivselt kuskil poolteist aastat, nii et jutud sellest, et ei ole ka filmirahvast kaasatud. Need Ma lükkan nüüd küll täie vastutustundega tagasi, et neid arutelusid toimus lipsuga ja ilma lipsuta tohutul hulgal. Aga nii nagu ikkagi selliste arutelude puhul on argumendid ju erinevad. Ühed tahavad ühte teineteiseta, tahavad teist ühtedele ühed tõekspidamised, teistel teiseks tõekspidamised, aga mis kõige olulisemad on ka erinevad majanduslikud huvid. Tootja huvid, siin ei pruugi sugugi kattuda näiteks režissööri huvidega või siis filmioperaatorite filmikunstnike huvidega. Need on olemuslikult erinevad asjad. Ta mulle tundub lihtsalt, et üks selline konflikti allikas ongi see, et need, kes jäid oma argumentidega vähemusse need üritavad praegu nüüd oma argumente avalikus inforuumis uuesti presenteerida. Küll aga on need ajaloost see, see skeem on ikkagi paika loksunud, Eestis ei ole. Kas kahjuks või õnneks, mina ei oska seda täna enam hinnata. Ei ole olemas sellist suurt Ühte tootmisüksust, nii nagu Tallinn film oli, nimetame asju õigete nimedega. Tallinn film kanditi laiali omal ajal. Selle tulemusena on meil palju iseseisvaid tootmisüksusi, nagu Jaak kõigest ütleb, ka täna on paljuski tegemist ühemehefirmadega. Teine, mida meil ei ole, meil ei ole riikliku kinokomiteed ega isegi mitte et kultuuriministeeriumis kinoosakonda, vaid on üks nõunik kobusele filmielu korraldamine ja koordineerimine ja ka rahastamine läbi riigiabi käib läbi ühe sihtasutuse, milleks oli siis enne Eesti filmi sihtasutus ja nüüd Eesti filmi instituut ja selles suhtes Jaak ei ole uut sihtasutust, vaid muudeti Ki olemasoleva Eesti filmi sihtasutuse põhikirja. Seisvus järg lõbusalt sõeluma. Ja ka õigusjärglus on säilinud ja tõsi, mina nimetasin sinna ka täiesti uue nõukogu ja selleks on mitmeid põhjusi, miks sealt siis otseselt jäid need olemasolevad filmiinimesed, keda oli seal ju kolm jäid välja sellepärast, et nad ise esindavad selliseid äriühinguid, milles nad on omanikud või juhid ja seda keelab otseselt seadus, et nad seal nõukogus edasi oleksid seal riigivara seadus, parlament on selle vastu võtnud ja selles osas ei saa kultuuriministeerium teha erandeid. Nii nagu endine EFSA nõukogu tegi erandeid rahastamise puhul. Ma küsiksin vahele, Artur Talvik on viidanud, et näiteks suomen Elo kuvas aed ja nõukogu on täis samas valdkonnas tegutsejaid. Akimoffebentile tegutsevad tootjad, Astana on üle esindaja Matti Bownio MTV3 meelelahutuse pealik, siis on veel tuntud režissöörid seal, miks Eesti või Soome eeskuju kasutada. Kas Soome seadused on siis korruptsiooni suhtes kuidagi teistsugused? Ja võimalik, et on, ega ma nüüd täpselt ei tea, mismoodi Soome seadus on üles pandud Nende fondide juhtimise seisukohast, et seda ma võin seal muidugi järgi uurida, aga Soome kuulub hoopis teise õigusperekonda, muide skandinaavia õigusperekonda ja meie kuuluma kontinenti Taal Euroopa õigusperekonda. Ja kui me põhimõtteliselt eesti seadust loomisel oleme võtnud omaks sellise loogika, et kasusaajad ise ei peaks osalema nende otsuste langetamisel, siis riigivara seadus, mis täna eksisteerib, on üsna loogiline ja ma tõesti ei tahaks hakata seda selle koha pääl arvustama. Aga mis on väga oluline, on see, et Ma ütlen veel kord, et kogu selle filmiasjanduse edasiviijaks peabki olema seesama sihtasutus. Ja see sihtasutus peab tööle hakkama ja keegi ei kavatse ütelda, et neid sadu ja isegi tuhandeid ettepanekuid, mida nende kahe aasta jooksul aruteludes tehti. Et see Eesti filmi instituut neid ei peaks arvestama, kindlasti arvestab, mitte küll kõiki, aga kindlasti näpus, enamus arvamus olemas, hakkab seda arvestama, olemuslik vaheinstituudile sihtasutuse vahel on tegelikult ära sõnastatav paari lausega. Kui Eesti filmi sihtasutus oli äärmiselt filmi tootmiskeskne ja raha jagamine toimuski riigiabi korras filmitootmise toetamiseks siis instituut peaks tegelikult filmiprotsessi vaatama algusest lõpuni. See tähendab hea loo leidmisest kuni stsenaariumi arendamiseni, stsenaariumi töösse minemisest, filmi tootmisest ja edasi ka filmide ET turustamisest ja mitte ainult kodumaal, vaid ka välismaal. Muide, Saksamaa on samasuguse huvitav olukorra ees, kus on väga selline tootmiskeskne filmi toetamise süsteem. Et Saksamaal on palju filme, mis kunagi kinno jõuagi, Nad saavad valmis avaliku raha eest nende tootmine toetatud, aga kuna turunduseelarvet ei ole, siis film läheb ilusasti riiulisse, ringleb mõningatel festivalidel ja kinoklubides, aga kinno ei jõua. Nii et noh, selles mõttes peaks ahel olema nagu tervik. Jah, on, on grupp inimesi, kellele see süsteem ei sobi, ei sobi sellepärast et tootmiskesksus tegelikult võimaldab tootja huvisid üsna selgelt esindada mitte seda ahela terviku huvi. Ja veel üks tähelepanek, et see, mida me nüüd leidsime väga suure üllatusena sellest avalikus pöördumises et lepiti jokk, kui seda instituuti ei hakata tegema, kui kogu süsteemi ei, ei panda lihtsalt raha juurde. Ja minu küsimus nüüd vastu oleks siis see, et kas mõistlikud otsused jäävadki riiulile ja neid mitte kunagi ei hakata tegema, kui riigil ei ole hetkel võimalusi nagu raha juurde panna süsteem, seda, et Eesti film on alarahastatud, seda ma tunnistan. Aga ei ole ka mõtet ebaefektiivse süsteemi kallata lisaraha. Tegelikult ma vaatan Vepsa toimetamisi nüüd mitte ainult riigikontrollist, vaid vaatan seda oma pilguga, mida ma nüüd poolteist aastat seal näinud oleks. Olen, ja egan saama rahad sihtotstarbeliselt kulutamisega nüüd selliselt, et ta läbipaistvaks külgi hoobelda ei saaks. Nii et no muutus igal juhul, vaja on. Aga millised on konkreetselt teie etteheited, kas on antud rahastusi halbadele filmiprojektidele, mis on kunstiliselt nõrgad või on antud rahastuse filmiprojektidele, mis on vähe vaatajaid saanud, või siis on, on vähe turundatud filme, milles on olnud probleeme. Teate, see, mis mina arvan, siin ei mängi nii suurt rolli kui see, mida arvab ühiskond, eks ole, ja aga on olemas reeglistik, üks asi on seadused, mida tuleb järgida, aga teine on ka reeglistik, mille seesama Eesti filmi sihtasutus rahastamiseks kehtestab. Ja kui ta kehtestab mingisugused reeglid ja neid ise ei täida, vaid erandkorras jagab raha rohkem kui poole tema käsutuses olevast ressursist, noh siis on midagi mäda, siis tuleb järelikult reegleid muuta ja neid reegleid muudetakse samuti läbipaistvas vormis, eks ole, et tuleb siis järelikult kõigepealt sihtasutuse nõukogu informeerida olukorrast, et reeglist ehk ei toimi, paluda nõukogul reegleid muuta, aga läinud on vastupidi, on tegelikult taotletud erandeid ja ühel juhul näiteks on finantseeritud filmi, mille, mida nõukogu otseselt keelas. Nii et nad nii lihtsalt ei sobi. Õigusriigis, nii ei käituta. Kas need Eesti filmi Instituudi argumendid, mille nad on esitanud riigikontrollile vastulauseks, kas need teid ei veena? Ma tsiteerinud natukene kuulajatele kaaslast, kuulad, ilmselt ei loe seda paksu auditit läbi siin filmiinstituudi või ERSO. Niisiis vastuses öeldakse, et kultuuriline kahju nende filmide tootmata jätmisel oleks olnud suurem kui reegli rangest järgimisest ja toovad siin ka esile, et ajal, kui kohalikele filmidele heideti ette vähest vaadatavust 5000 kuni 8000 vaatajat oli erandina otsustatud filmidel vaatajaid 19000 38000 ja 60000 ühel juhul 6000 vaatajat. Küll aga osales viimati nimetatud film rahvusvahelistel festivalidel ja sai Kultuurkapitali aastapreemia ja teine jäme rikkumine, mida nad siin kommenteerivad on siis film Lotte ja kuukivi saladus, mille kohta ka, et kui nad ei oleks reegleid rikkunud, siis see film oleks jäänud olemata. Andestust, aga noh, see on küll nüüd demagoogia, et kui nüüd, kui Eesti riigis hakatakse elama selliselt, et eesmärk pühendab abinõu nii nagu keskajal siis midagi kuskil väga nässus. Et on seadused, seadusi paraku tuleb täita ja, ja see on paraku meie ühiskonna nurgakivi. Niisugust juttu, et nad tulemus oli ju üsna tore, eksole see on tulemus oleks võinud ka teisipidi väga tore olla, kui oleks õiguspäraselt käitutud. Ja veel üks kord, et need asjad peavad paistma läbi, peavad paistma läbi kõigi jaoks nii nende jaoks, kes saavad oma projektid rahastatud kui ka nende jaoks, kes neid projekte ei saa rahastada. Kõik peavad olema arusaadav, eks ole, ja see, et seal on pinget tänasel päeval, näitab seda, et kogu süsteem ei ole, ei olnud lõpuni arusaadav. Jääb kultuuriministeeriumi huvi, on küll, igal juhul saada see Eesti filmi instituut toimima nii ruttu kui vähegi võimalik. Veel kord kordan, meil ei ole eraldi Kultuuriministeeriumis mingit kinoosakonda, kus langetatakse otsuseid. Eesti filmi kõige tähtsamad otsused langetatakse Eesti filmi instituudis. Ma tuleksin korraks veel tagasi Sulev Keeduse intervjuu juurde, ta siin viitas, et jah, ministeerium küll paneb raha juurde, aga see on siis see raha, mis tuleb Eesti vabariik 100 aastapäeva filmi, mitterahastamise programmi. Ta oli kriitiline selles suhtes. Leidis, et sealt ilmselt teavad siis tulema sinimustvalged filmid. Siis küsin, et kas Sulev Keeduse filmid, kas veebi seni, et tema tehtud filmid Georg ikka või varesesaare venelased sobiksid sinna rahastamise programmi või mitte? Ega hea Arp Müller, et miks te seda minu käest küsite? Ega sellega ma saan aru, et tema parlament ei sobi. Ega see on tema uskumist. Minu, minu asi on öelda, et kultuuriministeerium ei hinda neid filmiprojekte. Kui need välja kuulutati, siis seal on mustvalgel sõnaselgelt öeldud. Selle kõigega tegeleb Eesti filmi instituut. Ei partei ega valitsus ei hakka valima sealt mingisuguseid stsenaariume ega filmiideid. Nüüd ministeerium siiski andis filmiinimeste pöördumisele järele ja ootab 18.-ks veebruariks kahte kandidaati. Miks te kohe seda pakkumist ei teinud? Seda, et neid neid inimesi otsiti nagu tikutulega, kellel on tegelikult kelle sõna midagi maksaks ja kes ei ole ise riigivara seaduse järgi seotud mingisuguste tootmisüksustega kas siis omaniku rollis või nende juhtidena. Me teeme ühe katse, nüüd veel, no vaatame, mis sealt tuleb, eks ole. Aga meil ei ole mõtet sinna nõukokku kaasata ka inimesi, kes esindavad kellegi teise häält. Tegelikult ma ei saa nagu hästi aru, millest on põhjustatud selline rünnak nagu selliste inimeste vastu, kes täna tegelikult sinna nõukokku kuuluvad ja peaksid kogu selle läbipaistva rahandussüsteemi raha jagamise reeglistikku kehtestab ehk siis Rein Oja, Anvar Samost, Jaanus Rohumaa, kas nemad on siis täiesti kultuuri võõrad inimesed? Hüva, teeme siis ühe katse veel? Lugupeetud filmiinimesed, palun siis nimetage need konsensuslikult, palun, et see ei oleks jällegi niimoodi, et keegi ütleb, et kuskil nurga taga arutati, määrati Talvik, eks ole, aga mina olen põhimõtteliselt teistel seisukohtadel, kui Talvik. Kuidas filmi Instituudi saaga nüüd edasi läheb? Kinoliidu juht Jaak Lõhmus on neljapäeval saatnud nii ministrile kui ka riigikogu kultuurikomisjonile kirja, kus teeb ettepaneku võtta aeg maha, pikendada Instituudi juhtidel konkurssi ja arutleda kogu problemaatikat kultuuriministri osalusel riigikogu kultuurikomisjonis Jaak Allikas. Komisjonist tuleb midagi. Arutelu tuleb, aga see, millest me siin räägime, pole kuidagi riigikogu kultuurikomisjoni pädevuses. Me võime arutleda nagu ükskõik, miteerin küll, aga ma tahaks tulla siiski konkreetselt selle ajendi juurde praegu ju selle plahvatus ütlemine. Põhjenduse ajendiks on ilmselt tõesti see fakt, et selle seitsmeliikmelise nõukogu koosseisus ei olnud ühtegi Eno inimeste siin ma muidugi sellest asjast ühelt poolt mõisa konkreetsest juhtumist hästi aru, sest sest, aga ma arvan, et nende eesti kino finastide organisatsioonide liikmetest küllalt suur osa vastaks sellele äriseadustiku. Nad ei ole füüsilisest isikust ettevõtjatega ühingud, omanikudega aktsiate omanikud. Äärmuslike juhtumitel näiteks kinokriitikud või filmi teadlasedki, aga aga ma saan aru, et ministeerium tunnistas, et oled ka ise ja ja natuke natuke huviga vaatab, kas leitakse need konsensuslikud kandridabiilses. Muidugi peeti teine probleem või sisuline probleem, aga loodame, et nad leiavad, aga ma tahan siiski öelda seda, et see on hoopis suurema ja laiema tähendusega fakt või, või peegeldab ainult hoopis laiemalt suhtumist. Nimelt kogu selle, kõik nende sihtasutuste tegemine, ka riiklike ärivõte võtete loomine, Nõukogude härra, meil on jõudnud nüüd minu meelest küll sellesse punkti, et see on muutunud mingiks arusaamatuses mingiks sirmiks. Sest et tõlgendada seadusi nii, et seal ei ole üldse selle valdkonna asjatundjad alates kas või Eesti õhust õpetas teatritega, kus me teatrite sihtasutuse nõukogus on üksikuid väga üksikud inimesed, kes üldse teatris kunstiga on kokku puutunud ja nüüdse filmi sihtasutuse nõukogu oli selle üldise protsessi peegeldused. Et ühelt poolt nõukogud määratakse küllalt palju ametnikke ja teiselt poolt me näeme, seal võib olla kultuurivaldkonnas vähem, aga ka sealt me leiame kas siis valitsuskoalitsiooniparteide liikmeid või sponsoreid, kes on kandideerinud ja on nagu ei ole hääli küllalt kogunud, keda tuleb sellest tänada ja see on täiesti selge tendents filmi, sihtasutuse nõu või instrit, nõukogu vettinud, selle tendentsi järjekordse ilminguna. Ja noh, siin ma tõesti ei saa sellest asjast aru, võib-olla Rein seletab, mis on nende sihtasutuste sellisel kujul loomise mõttest, kui need omal ajal tuleme teatrivaldkondadega kohe nukuteatri juurde, kui nüüd omal ajal loodi, siis oli seal selge mõte. Esiteks siis taotlus või võtta laenuministeeriumi kaudsel heakskiidu riigieelarve strateegiale, viidates teiseks võist oma rahade üle viia ei pidanud aasta lõpuks ERA kulutama, kolmandaks riigikontrollis sinna vahele sellega kõik need kolm aspekt on sisuliselt kadunud. Ja praegu on sihtasutuselt kergelt nagu selleks, et kultuurirahandusministeeriumi ametnikele leida lisateenistust, sest nad saavad sealt kenakesti raha. Ma tsiteerin Gert Raudsepa teatriliidu kongressil. No teatri näitlejad, kes ütles kongressi kõnepuldist, et olukorras, kus näitlejate palka saanud tõsta, võeti meil veel viis inimest palgale meie teater rahakoti arvel, noh no teatri juhtumil või, või kasvõi nukuteatri juhtum, mis, kui nüüd viiest nõukogu liikmest on kolm, ametnikud tähendab kaks Kultuuriministeeriumi üks rahandusministeerium rääkida kutsunud eraõiguslik sihtasutus, sellest peensused saavad muidugi Rein Langi sugused peened juristid aru, aga tavalisele inimesele see muidugi nii ei tunta tavalisele inimesele ja kassas sees olevale inimesele tegelikult tundub praegu nii nende sihtasutus asutuste tegemisel, olgu siis teatrid, muuseumid, mujalgi, muutub Kultuuriministeeriumi otsene juhtimine, ametkondlik juhtimine, ka nende juhat juhataja, juhatuse liikmeteks, direktorite vahetamine, palju kergemaks, neid inimesi ei kaitse enam tööseadusandlus. Need näitajad, noh Rein Langi ajal võib-olla ei olegi veel päris, aga eelmise ministri ajal toima neid tuua üsna mitmed, kuidas nõukogu esimees vahetati ühe päevaga välja, sihtasutuse juhataja vahetati järgmisel päeval välja, sest minister nii otsustas. Ja see kõik on loonud tõesti mingi ebaterve õhkkonna kogu selle asja ümber minu arvata, see tähendab ma nüüd lõpetan selle pika tiraadi, loomulik oleks, kui me seda sihtasutuse vormi kasutada, loodame. Et need nõukogud oleks tõesti spetsialistidest, on siis jura on siis majandus on siis selle eriala spetsialistid need oskaksid analüüsida selle asutuse tegevust ja kannaksid ministeeriumit, et mingid muudatused juhtkonnas, strateegiast, taktikas kõiges selles. Aga kui ministeerium ise on seal kättpidi sees, siis noh, juhtub tõesti nii. No ma ei taha näiteid tooma hakata ka üpris naljakas on juba, kui ministeeriumi enda üks juhte on 34. sihtasutuses, samal ajal ei tohi tarile raha rahajagamisotsustel juures olla, et riigikontrolli aktist loeme, samal ajal me teame, et see on ministeeriumi raha, no vähemalt tead, rahastamiskomisjoni silmas on nõuandev organ ministrile seaduse järgi, mis minister otsustab ikka paratamatult, kes süsteemne otsustab selle oma töötajate abil, nii et see kõik on loonud mängulise situatsioone ja sealt ka kõik hirmud ja mida nüüd see filmijuhtum selgelt näit. Niisiis. Kas ministeerium on need vastu võtnud tõepoolest põhimõttelise otsuse, et valdkonna spetsialistid tuleb kultuuriasutuste nõukogudest välja arvata kas või nukuteatri nõukogu esimees Jaan Puusaag on öelnud, et ilma valdkonna spetsialistid, et ta on keeruline teatrit juhtida No esiteks seda viimast ma oskan ainult kommenteerida sedapidi, et ju siis Jaan Puusaagi ei pannud tähele, et nukuteatri nõukogus on endine teatrijuht Hillar Sein. Ministeeriumi nõunikuna ministeeriumiametnik. Ega need, mis seal vahet on, ega ta selle võrra ei ole, vähem spetsialist, eks ole. Ta oli enne seda linnateatri asedirektor, nii et asedirektor ei olnud. Aga, aga tegelikult ma muidugi mõnes mõttes olen jaaguga selles küsimuses nõus, et millega ma ei ole nõus, on see kahtlus, et sihtasutuse vorm oleks nagu halvem kui riigiasutus eraõiguse alusel toimetavad? Ta institutsioonid on selgelt efektiivsemad, paremini hoitud ja paremini juhitud. Ka sellepärast, et seal kaasneb väga selge isiklik materiaalne vastutus hoolsuskohustuse mittetäitmise eest. Ühelgi inimesel seda rakendatud. Ütleme, et seni ei ole rakendatud, aga kultuuriministeerium oma praeguses poliitikas väga selgelt kavatseb hakata sellist asja rakendama, juhul kui tekivad sellised suuremad konfliktid. Riigiasutuse puhul seda personaalset vastutust rakendada on praktiliselt võimatu. Sellega ma olen nõus, et nende nõukogudega on meil probleem ja see on nüüd mitmega tahuline. Esiteks on Eestis seadused, mis on väga piiravad nende nõukogu liikmete nimetamisel. Ja selles osas oleme me võib-olla vindi üle keeranud, ehk peaks seadust muutma, selles suhtes ma üldse ei välistaks seda, et me alustame rahandusministeeriumiga läbirääkimisi selle riigivara seaduse konkreetsete punktide muutmiseks, sest need, need on tõesti väga piiravad praegusel juhul. Aga niikaua kui nad kehtivad, tuleb neid paratamatult täita. Teine probleem ja see on nüüd ka tõsine, et kuivõrd palju tegelikult saab nimetada ametnikke sinna nõukogu. Täna ütleb seadus üheselt, et rahandusministeeriumi esindaja peab igas nõukogus olema. Kas esindaja on ilmtingimata rahandusministeeriumi ametnik, vot see on nüüd nagu selle seaduse tõlgendamise küsimus. Ja meie igal juhul olema küll liikumas selles suunas, et kultuuriministeeriumis vastupidi, oleks selline kompetents just nagu Jaak ütleb, et hinnata nende nõukogudetegevust ja pigem anda omaniku asutaja suuniseid kui siis saata sinna oma ametnikke. Ja sellel on väga-väga selge selline pragmaatiline külge, et vaadake, kui kultuuriministeerium saadab ühte ühe teatri ühte nõukokku oma ametniku ja sedasama ametniku teise nõukokku ei saada siis võib ju see teater öelda, või ütleme, konkureeriv teater öeldagi, et kultuuriministeerium tegutseb ühe turukonkurendi huvides. Nii et vot niisuguseid huvide konflikti olukorda me peame muidugi maksimaalselt vältima. Ja ega me ei ole seda 100 protsenti suutnud, selle, ma pean möönma ja järgmiste aastate jooksul me peame kindlasti suutma selle palju läbipaistvamaks, palju loogilisemaks teha. Nii et see oleks kõigile ühtemoodi aru saada, mida ma nüüd küll ei täna on see, et sellest nõukogust, sest mingit tulu saab. See kompensatsioon, mida riigivara seadus lubab nõukogu liikmetele maksta nii tühine et. No jätame eelmise kantsleri kuulumised sinna nagu kõrvale, tegelikult on avalik-õiguslike isikute nõukogutasud, on need, kus avalik-õiguslik isik ise saab neid määrata, aga aga need ei ole jah, et era eraõiguslikud sihtasutused, kus riik on asutaja, siis seal on väga selge valitsuse otsuse riigivara seadus taga. Nii et need summad on marginaalsed, need on kuskil 100 euro ringis. Et see nüüd ei ole nüüd teab mis koormus. Ehk selle konkreetse nukuteatri kollektiivi pöördumise juurde, mis pressiteate vormis tuli, tsiteerin, ollakse hämmingus esimesel veebruaril sihtasutuse nõukogus toimunud ümberkorralduste pärast ning leiti, et nõukogu koosseisu peaksid täiendavalt kuuluma teatri professionaal ja nukukunsti tundev inimene. Töötajad paluvad, et taastataks kodurahu ja võetaks kuulda nende inimeste häält, kes on igapäevaselt pühendunud Eesti nukukunsti arendamisele. Tsitaadi lõpp. Nukuteatri sihtasutuse nukunõukogu nimetas minister ametisse täpselt sellisena, nii nagu teatrijuht seda soovis. Kui tekkis skandaal autoriõiguse järgimise üle teatris, siis nõukogu kogunes seda asja arutama, kus üks nõukogu liige teatri professionaal mustvalgel on, mina loen nõukogu protokolli, ütleb, et probleemi ei ole. Ja kui tuleb välja, et on probleem, siis palun vabandust, kultuuriministeeriumile selliseid spetsialiste nõukogus hoida ei saa. See ongi kogu kogu asja sisu. Aga inimesed ikkagi on ärevuses. Tavaline nukunäitleja on ärevuses, kas ministeeriumi poolt saab tulla talle mingisugune rahustav sõnum? Mina ei oskasin rahustavalt ega mitte rahustavat midagi öelda, enne, kui 28. augustil on laual audit nukuteatri majandustegevuse kohta. No nüüd, tahtmata nukuteatriprobleemides sõnade autoriõigusest rääkida selle puhul, sest et ma ei eelda, et Vahur Keller või Meelis Pai on need otsesed vargad, kes läksid autoriõigust varastama, ilmselt probleem keerulisem. Aga siis oleks võinud nimetada ühe teatrispetsialisti asemel teise teatrispetsialistil, mitte ministeeriumi asekantsleri teise ministeeriumi ametnikuna nõukogu juurde, aga ma tahaks öelda, et see, millest härra minister rääkis, on põhimõtteliselt õige tee tõesti, et teha need rollid erinevates keskkonnaministeeriumi töötaja nõukogu liige, muidu ma kirjeldan ühte. No ma olin ka kaks aastat Ugalas istots nõukogu esimesel koosolekul nägid välja nii, et kuna on seaduses punkte, nõukogu liige, peab juhinduma asutaja soonistest, asutaja oli ministeerium, siis aga lugupeetud nõukogul, Viljandi linnapea, riigikogu liige, rahandusministeeriumi esindaja, mina jõime kohvi ja sõime võileiba, seni kuni ministeeriumi esindaja püüdis neid suuniseid, siis konkreetselt saadud telefoni varvutan tõlget ja see kõik on piinlik ja ma arvan, et tihtipeale näevad nad istungid nii välja, et ja samal ajal minister mitte küll langetama eelkäija kahe aasta jooksul rääkinud minu nõukogu esimees ühtegi sõna ei Ugala puudustest juurustust, kuni sinnamaani ometi ma kardan, et see on paljudes kohtades, nii, ma veel kord rõhutan, et asjal on mõte, kui see nõukogu ei ole butafoorne organisatsioon, mingite muude eesmärk. Täitsa õige, ei, sellele avaldusele ma kirjutan küll mõlema käega alla, et nõukogu ei saa olla butafoorne. Nõukogu ei saa oma vastutusest kõrvale viilida, nõukogu tegelikult määrab selle asutuse strateegia ja muide ka nõukogu liikmed ise vastutavad hoolsuskohustuse täitmise eest oma isikliku varaga. Nii seadus mustvalgelt ütleb nii et kui lihtsalt kokku tulla ja süüa võileibu ja lasta teatrijuhtidel või siis üldse asutuse juhtidelt teha, mida nad parajasti soovivad, tuleb riskida sellega. Et kui sealt nagu mingi paari aasta pärast mingi jama välja tuleb ja nõukogu liikmed oma koosolekul ei ole väga selgelt oma eriarvamusi protokollinud nende otsuste osas, mis seal on toimunud, siis võib kaasneda isiklik materiaalne vastutus. Õige muidugi, Jaak jah. Eesti riik ei ole seda isiklikku materiaalset vastutust seni rakendanud. Isegi see kuulus Rakvere viljaskandaal lõppes sellega, et mitte kelleltki kellegi varale sissenõuet ei pööratud, ehkki rotid sõid ju nõukogu liikmete valvsa pilgu all viljasalve tühjaks. No see oli väga mitu koosseisu nõukogu, kes seal olge. Ministri nimetatud elaski selles mõttes nõukogud peaksid olema loomulikult palju järjepidevamad ja, ja see on ka üks probleem ju maetud. Ega kui rahandusministeerium nimetab oma esindaja kultuuriasutuse sihtasutuse nõukogu kokku ja otsustab ühel päeval seda vahetada, siis ega minul seal ju sõnaõigust ei ole, kui rohkem lihtsalt vormistada ja kui nende sisemine töökorraldus oma inimesi ümber paigutad, võibki juhtuda, et mõni nõukogu liige on seal pelgalt kaks kuud. On juba hakanud asjast aru saama, eks ole, ja tema asemel astub tuppa teine inimene. Et siin on, mille üle mõtiskleda, kindlasti. Nii läheme edasi, kuna saate lõpp läheneb kohutava kiirusega, puudutama siis kolmandat avaliku kirja pöördumist ka puudutame raamatu rahva probleeme, eesti kirjastusi, emakeeleõpetajaid, kirjanikke ja raamatukoguhoidjaid ühendavad organisatsioonid tegid mõne nädala, sest ühisavalduse, milles väljendasid muret kultuuriministri hiljutiste väljaütlemiste pärast, milles mis puudutasid rahvaraamatukogusid ja raamatute käibemaksusoodustust. Rein Lang, kas raamatu inimesed said teist valesti aru või millest selline reaktsioon? Et mina ei ole kuskil öelnud midagi käibemaksu kohta, nii et ma tõesti ei tea, millest seal jutt käib. Kultuuriministeeriumi ja kultuuriminister ei tee ettepanekut raamatute käibemaksu tõsta ja see sellega võiks sellele jutule. Ta annab punkti küll, mis puudutab seda juttu, et mida siis raamatukogude poliitikas on, on ette näha. Me oleme moodustamas ühte visionärida töörühma, kes siis peaks andma veel selle aasta lõpuks ministeeriumile nagu omapoolse aru saama, mis asi on rahvaraamatukogu aastal 2020? Kindlasti on tema sisu muutunud võrreldes sellega, mis ta oli 50 aastat tagasi. Tema sisu on muutunud ka võrreldes selle ajaga, millal rahvaraamatukogu seadus Eestis vastu võeti. Ja sellest ajast on ju ka üle 10 aasta möödas. Ja kõik see on, on tinginud tehnoloogia areng. Ja lihtsalt öelda, et menüüd jätkame täpselt samasugust raamatukogude toetamispoliitikat nagu 10 aastat tagasi oleks minu meelest väga lühinägelik midagi, jällegi seal muutub paratamatult ükskõik kes parajasti kultuuriminister on. Aga see, et tänane rahvaraamatukogu on kohaliku omavalitsuse asutus ja kohalik omavalitsus peaks vastutama tema eest, see on jällegi Eesti seaduses niimoodi täpselt kirjas. Viite pistan siia vahele raamatukogu inimesed oma avalduses viitavat jälle Unesco manifestile. Nad kirjutavad seal, et Unesco manifest, millega Eesti on liitunud, ütleb selgelt, et raamatukogude olemasolu eest vastutab riik nii kohalikul kui ka üleriiklikul tasandil ja finantseerimine peab toimuma mõlemi eelarvest. Selliseid avaldusi. Ega toimukei ju, ega see ei tähenda seda, et riik peaks raamatuid konkreetsesse raamatukokku ostma. See, et riik hoolitseb täna raamatukogude infosüsteemi eest ja nad kõik ühtsesse digitaalsesse maailma lülitanud seda tegevust ja kultuuriministeerium teeb igapäevaselt, kavatseb seda ka edaspidi teha, nii et ega me oma vastutusest kuskil ei põgene. No kui riik muidugi enam raamatuid ja õhtuks rahvaraamatukogudele pannakse need küll varsti kinni, nii et siin on asi muidugi praegu Paika panduna, et mõlemad pooled nii riik, kohalik omavalitsus muretseb teavikuid õige ja ja kogu selle raamatu probleemi juures ma üks Rein Langi lause pani mind mõnevõrra kohta tema kuskil intervjuus ütlesid seda, et raamatukogud on sotsiaalasutused ja nende onu Kultuuriministeeriumi rida või nad muutuvad, tuleks lükata, aga põhimõtteliselt see on tegelikult ju õige, ainult et see on väga hea, et nad muutunud inimeste suhtlemispunktideks neis külades suurepärane ja varsti võib-olla üldse ainsaks tead kultuuri- või haridusasjadeks, mis kuhugi jäänud on. Aga ma tahaks selle raamatut juttu küll, piir, noh see idee, e-raamatute ülemedaga ma ära langilt lugesin, et see on 20 aasta pärast võib-olla e-raamat asendab paberraamatuna. Suhtume sellesse, härra minister, siis ma arvan, et 20 aasta pärast tänu tema kultuuriminister ei ole see on nagu sinnani üldse vaata hakkasime peale, milleks, miks nii palju pahandusi kultuurisfääris on ju üks teooria, mis ütleb, et, et kuna suured poliitpahandused nagu Autorollo ja ja parteide rahastamise dias need veebifondid on muutunud Reformierakonnale väga niimoodi koormavaks, siis lihtsalt langen ainult ülesanne hästi palju nihukest mulje välja puhuda, et need põhja lasta. Noh, seda ma nüüd ka ei usu, aga see raamaturu, see tundub nüüd küll natuke selle viia tähelepanu tegelikest probleemidest. Eks seda me näeme nüüd, kuidas parlamendis on palju aega välja mõelda igasuguseid teooriaid, aga ei, ei, kindlasti ei ole siin mingisugust nihukest sisepoliitilist mängulusti ja mina näiteks arvan jaak, et e-raamat too võidukäik saab olema väga kiire ka Eestis, see, mis on Ameerika Ühendriikides juhtunud viimasel ajal, seda ei osanud mitte keegi ette prognoosida. Erik on suur turg, Ameerika e-raamatuturg kujuneb täiesti puhtalt turumajanduslike meetoditega, Eestis ta niimoodi minna ei saa, nii nagu ka eesti kirjandus tegelikult turumajanduslike reeglite järgi üksi toimida ei saa. Ja nüüd on küsimus selles, et nende avalik, kui neid avalikke fonde kasutatakse, siis mis on tegelikult kõige mõistlikum eesti tüvitekstide viimiseks sellelt, kes need kirjutab, selleni, kes neid loeb. Ja see ahel peab olema kiire, eks see peab olema odav ja see peab olema efektiivne. Ja kui meil on olemas selleks tehnoloogia, kasutame siis seda tehnoloogiat ja ärme ka seda eitama. See, et osa raamatukogu inimesi leiab, et see on lausa saatanast, eks ole. Et igal juhul peab riik tema kasutuses olevad ressursid paberraamatutesse panema, siis ma arvan, et see on eilne päev ja selle eest ma nagu küll vastutab. Mulle helistas enne tänast saadet ka üks proua maapiirkonnast ja just palus küsida, et Rein Lang, kas te olete ainult linna kultuuriminister, proua esindus, ent kui maa kultuurimaainimest ja just nimelt rahvaraamatukogu kasutajad tema on vana inimene, tema ei hakka iialgi seda e-raamatut lugema ega kasutama ja kas tema jääb skulptuurist, ilm? Ei, ta ei jää ilma, aga veel üks kord, täpselt samamoodi nagu on tänavate korras, saab kohaliku omavalitsuse küsimus, milliseid raamatuid ja kui palju ta oma raamatukokku ostab. Jutt on ainult raamatute ostmisest ja see, et omavalitsused raamatuid ei osta ja ütlevad, et las riik ostab ise omaenda kohustused suunata nagu kellegi teise kaela. See on ebamoraalne. See on sihuke raamatukogude seaduses tõesti meil kirjas, et riik ostab ka rahvaraamatukogudele. Ja vastavalt võimalustele ja loomulikult ja nii on ka me oleme teinud seni ja ma olen ka öelnud, et kindlasti ei sünni see otsus, et paberraamatuid enam ei toetata üle, see on pikaajaline protsess. Tõenäoliselt läheb selleks mingi viis aastat ikka, aga see suund peaks täna olema võet. Ja mõistlik oleks ka tegelikult kohalikel omavalitsustel siis teada, millal siis saabub see moment, millal riigifond teavikute soetamisel läheb üle siis e-raamatut vôtta litsentside ostmiseks. Et miks me siis seda peaksime üleöö tegema ja ootamatult viie aasta pärast? Saate lõpp on peaaegu käes, põgusalt puudutama siis riigikontrolli kriitikat, ka minister on rõhutanud just seda kriitikat, mida riigikontroll FDA suhtes teinud, aga tegelikult riigikontroll on juba ministeeriumi suhtes olnud kriitiline. Ma leidsin näiteks auditi punktist 39 on siin kritiseeritud pühakoda. Avariiliste pühakodade rahastamist. Vastuolus üldistele põhimõtetele ja programmidele eraldati lausa pool avariiliste pühakodadele mõeldud rahast Tartu Pauluse ja Saaremaa Laurentiuse kirikutele mis tegelikult ei olnud avariilise seisus. Seetõttu jäid mitmed tegelikult varjulises seisus pühakojad sellest ilma, me jääme selle ühe näite juurde. Ma tahaks seda ise kommenteerida enne kui minister, kas on ju siiski noh, riigikontrolöri suhtes peab olema aupaklikult olukorras, tähendab kõigepealt selle kultuuri rahastamist nii hasartmängu nõukogu kokkukapitaliga ministeeriumi kaudu. Rahvakontot, phuh, riigikontroll, kontroll on andnud 10. 10 aasta jooksul vist viies kord. Ja see on nüüd tüüpiline näide sellest, kuidas otsitakse sealt kadunud asja, kus latern põleb ja mitte ütlesite seal, kus pime on. Igatahes ma tahan öelda oma väga selge seisukoha kõigi nende 20 aasta jooksul, ma ei tea ühtegi skandaali, mis oleks olnud tõesti skandaal, et kultuur ei rahasta ükskõik kasiinod, kapital, hasartmängu nõuministeeriumit oleks pandud oma tasku. Ta oleks olnud kuritarvitused suuremat sorti, et oleks olnud mingit valele asjale antud või põhja läinud või kuskil riskimoment. Pebala pidi olema, neid juhtumeid ei ole ja käib kogu aeg, see riigikontrollipoolne uuring, pidevad ettekirjutused, et küll inimesed kattuvad, küll ei ole läbipaistev, kus ta dokumente lugeda, ma lugesin läbi, tahetakse meeletut bürokraatlikku süsteemi ehitada, et ikka veel kontrollida, kontrollida, üle kontrollida, kas asjad lähevad Õigeusu. Tähendab kogu see tendents on mulle sügavalt vastuvõtmatus, täna Berk Vaher kirjutab ka delfis seda sedasama asja ei ole vaja, sealt nuhkergust midagi välja ei tule ja ma tahan küll öelda, võib üksikuid asju võib alati parandada, ministeerium on parandanud ja kontrollisüsteem peab olema. Aga kui need riigikontrolli ettekirjutusi hakata ellu viima, kuid aastate jooksul on kultuurile vastamisele nad kirjutanud, siis kindlasti muutub eesti kultuuri rahastamine halvemaks. Pahandusi tuleb rohkem, kultuur jääb vähemaks, muutub bürokraatlikumaks ja sellest ei ole vähimatki kasu. No eks mida, riigikontrolli aktist on jällegi minul hea lugeda, see, et riigikontroll ütleb, et viimaste aastatega eriti viimase aasta jooksul on kõik palju paremaks läinud, eks ole. Ja me ei ole suurendanud bürokraatiat ei kultuurkapitalis ega ka kultuuriministeeriumis. Ma siiski arvan, et seda rahastamise süsteemi läbipaistvust ja arusaadavust ja ka eitavate vastuste andmist on võimalik veel efektiivsemaks ja paremaks muuta. Ei ole siin nüüd kõik otsad veel lõpuni läbi käidud. Nii et ma oleksin üsna optimistlik selles suhtes, et me suudame ikkagi ilma täiendava bürokraatiat asja paremaks teha nüüd küll. Ja ka selle kaudu tõesti, et kasusaajad ei pea ilmtingimata ise kõikide laudade juures siis osalema või, või veel hullem on siis need olukorrad, kus pidevalt uk koosoleku ruumi uks paugub. Sest kui järjekordset küsimust arutatakse, siis keegi peab ilmtingimata välja minema, kuni selleni siis komisjonist jääb järgi üks või kaks inimest, ülejäänud on ukse taga. Et see ei ole ka kindlasti loogiline ja, ja võib-olla see eeldab ka tõesti Eestis. Härra seaduse muutmist, ma seda ei välista. Aga igal juhul jaagul on nagu selles mõttes õigus, et mingisugust nihukest suurt Taskuajamist ei ole ju riigikontroll kunagi tuvastanud, et pigem on need olnud sellised noh, tähenärimise kohad ka kuidas nende kirikutega näiteks siis on ta kirikut, eks need kaks kirikutel olnud poliitilised otsused ja riigikogu nii otsustanud, meie asi on seda täita, ega niukseid otseselt tuleb ikkagi, et paratamatult mis ei tähenda ju seda, et see pühakodade programm ei toimiks, toimib. Aga ma tahaksin öelda ka, et see valdkond, ütleme, kultuur, ka spordirahastmereti kultuuri rahastamine, noh seal on kõik väga ambitsioonikad loovisiksused. Need ettepanekud, projektid on väga eriilmelised, see peab olema äärmiselt paindlik, seal ei saa teha bürokraatlikku, mingeid kastide, kindlate reeglitega, teeme selles aktis. Ei ole aega. Ma tsiteeriksin, aga noh, ma kirjutasin mitme koha peale sõna appi, tähendab on täiesti selge, et seda asja riigikontrollist uurivad valdkonna mitteasjatundjad ja võib-olla nad ei saagi olla valdkonnas. Aga nad lähevad sisse asjadesse, kust tuleb valdkonda tunda, hakkavad tegema, mitte mõistuspärased. Üks nendest samadest 27-st filmi inimesest, kes ka avaliku pöördumise saatis, on ette heitnud, et riigikontrolli auditi koostajale märgib dokument Hannes Lintrop ka kunagi vähemalt filmivaldkonnaga seotud inimesed, näete, teie probleemi ei näe. Mina näen küll, ma ei tea, mis minister. Ja pole minu asi arvesse arvestada seda, need, kes parajasti riigikontrollis kontrolörina ametis on, eks ole, et me riigikontrolliga meil on, nagu meil oli paar kuud tagasi veel mitte paar kuud, ütleme pool aastat tagasi üsna põletikuline suhe, eriti, mis puudutas seda spordi rahastamise Lugu Jaak teab, kultuurikomisjon arutas seda üsna põhjalikult, siis täna ma võin ikkagi öelda, et see riigikontrolliga on taastanud selline normaalne koostöö, et mõlemad pooled räägivad ikka üldiselt samadest kategooriatest. Et ega meie ei taha ka mingil juhul saada juurde täiendavat bürokraatlikku mehhanismi ja kitsaid karbis toimivaid reegleid. Ja muide, ka riigikontroll on meile öelnud, et ega tema ka ei taha. Aga jällegi nüüd ütleme, avalike fondide jagamise puhul on paratamatu, et seadusi ja reegleid tuleb järgida. Ja osadel puhkudel on ju tegemist otseselt riigi abiga, ega kui räägime kinost, siis filmitootmine on euroopali Eidu õiguse järgi ju täpselt samasugune tootmine nagu iga teine ja tootmisele antav riigi tugi on tõlgendatav ainuüksi riigiabina. Ka seesama Eesti filmi sihtasutus jagas riigiabi, temal oli selle asutuse litsents, kes jagas Euroopa komisjoni loal riigiabi ja kui riigiabi on jagatud reeglite vastaselt, võib riigiabi tagasi nõuda ja nad sellisesse olukorda oma küll ei tahaks kedagi panna. Nii kultuuripoliitika arengusuundadeks aastani 2020 me ei jõudnudki rääkida, need on siis kultuuriministeerium lubanud riigikogule arutamiseks ja kinnitamiseks, toda neid arengusuundasid valmistasid pikalt ette Eesti kultuuri koja juuresolevalt valdkondlikud arutelu rühmad. Nad panid oma ettepanekut kokku, kuhu siis kultuuriministeerium seedis neid. Just reedel pandi need uuesti ministeeriumi versioonis välja siis avalikult kodulehele. Rein Lang saadete kinnitada, et kui nüüd diskussioon kultuuriinimeste poolt selle dokumendi üle taas algab, kuivõrd te kuulata neid. Kultuuriministeerium kuulab kõike. Ja kõiki see, kas kõiki ettepanekuid saab arvestada, on hoopis eraldi maali. Näiteks konkreetselt numbrid on paljuski välja roogitud sellest teie versioonist. No milliseid konkreetseid numbreid me nüüd küll riigikokku võiksime viia, eks ole? Mitu filmi aastal peab valmima? Kas need on mõistlik kirjutada kultuuripoliitikasse see mitu filmi tähendab, kuidas me saame sihukest asja ette kirjutada. Eestis toodetakse täna juba filme ilma igasuguse riigi abita ilma riigi toeta, kas me siis need peaksime ära keelama või et noh, seal on hästi palju nüansse. Aga loomulikult me kuulame, ettepanekuid saab vabalt esitada, aga ei saa lähtuda sellest, et kõik sinu tehtud ettepanekud automaatselt tuleb kirja panna sellesse dokumenti. See ei ole võimalik. Jaak Allikuga kiire lõpumaa lugesin ka läbi need, mis tõenäoliselt olnud kultuuripoliitika lähtekohad. Ma julgen arvata, et parlamendis nende läbimine konsensuslikult on üsna kiire, aga ma soovin Reinule jõudu nende läbiviimist. Valitsus. Aitäh on nagu opositsioonipoliitik tabavalt tabas naelapea pihta. Stuudios olid praegune kultuuriminister Rein Langi ja endine kultuuriminister Jaak Allik, juttu juhtis Arp Müller. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.