Hea kuulaja alustan informatsiooniga, mis aitab ka mõista neid jutuajamisi, mis saatesse on põimitud paremini ega nõua, et me jutu käigus selgitusi või täpsustusi annaksime. Alates 1980. aasta esimesest jaanuarist on igal aastal uue aastapäeval olnud Eesti raadios raadiomajas näärimuusika päev. See tähendas ja tähendab lahtiste uste päeva ja muusikapäeva raadiomaja mõlemad saalid avatud publikule ja neis toimuvad ja toimusid päeva jooksul elava muusika kontserdid mis kantakse otse üle eetrisse. See oli ja on muusikaline pidupäev. Sellest on võtnud oma esinemistega osa, paljud eesti tippmuusikud ja kollektiivid, raadio enda kollektiivid aga just eelkõige entusiastlikud kaasa töötajad. Nii sõnas, kui muusikaliselt on olnud dirigent Paul Mägi. Nii estraadiorkestri bigbändi kui Eesti Raadio kammerorkestri dirigendina. Suur näärimuusikafanaatik oli meie kadunud sõber ja suure hingega muusik Fletist Jaan Õun. Väga paljudel aastatel on olnud näärimuusikal dirigendid Peeter Saul Heiki Vahar, agaga Eri Klas ja Peeter Lilje. Paljud solistid ja paljud ansamblid. Diktorite ja saatejuhtidena on olnud meie diktorid aga ka näitlejad Mikk Mikiveri, Ago Hendrik Kerge oma muttisklustega, Fred Jüssi aga ka Bruno lukk ja paljud muusikud. Ja nii on olnud see 16 aastat igal aastal Nendest paljudel aastatel viis kontserti päevas raskematel aegadel aga kasvõi kaks kontserti, et traditsioon ei katkeks. 1009 80 ja 97. vahele mahub neli muusika peatoimetajat Toomas Velmet, Kalle Randalu, Paul Himma, Tiia Teder. Neist kolme küsitlen täna. Et aktsent saates on ju raadio poolel, siis küsitlen ka ainsat muusikatoimetajat. Rõhutan sõna toimetajat, kes on pälvinud aasta muusiku nimetuse. Seal Anne Erm. Olgu öeldud, et 10 viimast aastat on aasta muusiku nimetust krooninud k. Skulptuur rne kujuke. See on kunstnik Naima Uustalu, muusa. Tänast saadet väärtustavad helitööd nendelt muusikutelt, kes kannavad Eesti Raadio aasta muusiku nime. Toomas Velmet, sina olid meie peatoimetaja aastatel 1975 kuni 81. Sellel ajavahemikul sündis meil mitu väga toredat traditsiooni ja üks nendest on Eesti Raadio näärimuusika. Sellest siis edasi selle raames. Me lisasime teise toreda traditsiooni anda välja igal aastal. Nimetus Eesti Raadio aasta muusik. Tuleme mõttes tagasi nendesse aegadesse ja püüa meelde tuletada seda tunnetuslikku ja filosoofilist alust, miks me tahtsime näärimuusikat? Sest noh, samm edasi või sammukene sinna juurde, see aasta muusik noh see nagu täiendas ühte traditsiooni ja kuulub tõepoolest sisuliselt asja juurde. Aega on palju mööda läinud. Aeg teatavasti moodus ilustada kõike möödunut. Eks ta ole kena küll praegu vaadata, et õigemini kuulata, et niisugune niisugune idee on nii pika traditsiooniga, kestab kestab tänaseni. Ma arvan, ma ei julge täpselt öelda, kas see kõik nii oli. Aga ma arvan, et need see sündis Ühest teisest traditsioonist või õigemini kandus üle. Sest just nendel aastatel siis 79 lõppes üks eelmine pikem traditsioon, need olid vana-aasta õhtu hilised kontserdid Tartu Ülikooli aulas. Ja kuna nende ürituste korraldamisel oli korraldamine, oli tihedalt seotud ka Eesti raadioga ja siin töötavate inimestega, nagu virve Normet ja Hannes Valdma siis täiesti loomulikult kandusse päeva võrra edasi Eesti raadios esimese jaanuarini. Jaanuarile? Jaa, jaa, sihukese. Sarja kontserdite ka terve päeva jooksul. Eks siin neid liikumapanevat jõute või seda ideed lükkavaid jõude või lükkavad ideid või lükkavaid. Ajendeid tuli ka mujalt, noh, on ju kuulus Viini esimese jaanuari kontsert. Ja üldse see aastavahetus on ju niivõrd aldis muusikale, et et peaks üsna rumal olema, kui seal mitte neid kontserte korraldada. Teiseks oli tol ajal Eesti raadio esimene stuudio. Niukses väljanägemises ja, ja korras. Ja noh, eks me kujutasime ette ja ka valge saal samamoodi, meil oli kaks kontserdi kohta päris soliidset ja eks me kujutasime ette natuke midagi nihukest raadiositi taolist. Õigemini mõnasime omale silme ette see, et sellest võiks tulla niisukene. Aga kõigi nende unistustega on ju kord, nii et kui sa midagi hästi suurt ette kujutad, siis midagi pisikest võibki välja tulla. Aga tõesti on kena, et see on kõik jätkunud ja ja oleks muidugi vale öelda, et kuigi ma 81 lahkusin, aga see aasta muusiku Mõte hõljus õhus ikka tükk maad varem. Pealegi, sa lahkusid aasta lõpul, aga Kalle Randalu oli toonud oma auhinnalise koha Tšaikovski konkursilt juuni juulikuus. Nii et see tol ajal tähendas meie muusikaelu oli ikka hirmus palju. Ega siis me ei olnud veel üle külvatud ei nende kooride autasudega ega mingite rahvusvaheliste võitudega. Tol ajal oli Kalle Võidul väga suur kaal meie kõigi jaoks. Nojah, vaatamata sellele, et see ei olnud ju võita lihtsalt laureaadi tiitel, aga, aga tal oli resonants umbes ma ütleks samasugune, kui, kui Neeme Järvi omal ajal võitis sätlasessiljas dirigentide konkursi, ta oli, oli midagi sarnast ja ja see ei tähenda absoluutselt kõiki neid toite, mis on hiljem tulnud, rääkimata, rääkimata kalle enda, Aerde konkursi võidust. Ja Tšaikovski konkurss vaatamata oma oma hädadele ja muredele on ikkagi maailmas säilitanud praegugi veel ühe ühe niisuguse, eriti nüüd, kus ohjatvati sama kätte. Tšaikovski konkursi laureaatide ühik. On see kukkus jälle taastamas oma oma noh, nihukest tugevat juhtpositsiooni maailmas. Jah, ja tagasi tulles leidis selle lähtepunkti juurde sina veel meie toimetuses ja raadioga seotult sellel hetkel ja edaspidi. Noh see nimekiri on ju väga sümpaatne, kui teda lugeda seal on. Jaa, loodan, et, et, et see jätkub sama sümpaatselt ja, ja ta ei ole ju seotud mingi suure materiaalse väärtusega see muusa, mis inimestele antakse Naima austalu muusa kuju, seal ikka sümbol, aga tõenäoliselt on ikkagi Eesti raadiol seda mainet. Ja, ja inimestel on meeldiv, kui neid nimetatakse aasta muusikuks. Ja, ja ikkagi, väga-väga meeldiv on see, et nii palju aastaid on traditsioon püsinud nii näärimuusika päev kui ka aasta muusiku nimetus. Et endine peatoimetaja Kalle Randalu selles saates nüüd sõna ei saa siis anname siiski võimaluse talle osaleda ja nimelt mängimegi sellest samast kõnes olnud konkursist seitsmendast Tšaikovski nimelisest rahvusvahelisest konkursist pärit linn. D. See on salvestatud neljandal juulil 1982. Pjotr Tšaikovski klaverikontsert number üks kuulame esik, teist osa üleliidulise raadio suurt sümfooniaorkestrit dirigeerib Vladimir Fedassejev ja pianist, solist on Kalle Randalu. Paulima sina olid Eesti Raadio aasta muusiku valimisega seotud praktiliselt küll vist kuni selle hetkeni, kui sa raadiomajast tulid, ära Estoniasse. Sest enne seda, kui sa olid peatoimetaja, olid sa aktiivne kaasalööja, ei ju estraadiorkestriinspektori jahti. Torina mäletan ma õigesti neid aegu. Jah, nii see oli ja mitte ainult orkestri poole pealt, vaid siis ka veel sellel ajal, kui meil on Eesti Raadio kammerorkester koos Paul Mägi, osalesime nendel näärimuusikatel, kus siis kus siis tegelikult see aasta muusiku auhind ka üle anti? Jah, tõepoolest aasta muusik, minu arvates on siis üks selline huvitav, huvitav, omaette nähtus. Sest. Ta selgus tihti selliste vaidluste ja ja ettepanekute tagasilükkamist ja ja, ja arutluste tulemusena ja huvitav oli minu arvates just see, et ta ei olnud nagu mingi konkreetse muusikatoimetuse poolt välja pakutud tootja poolt tervikuna. Tali nagu toimetuste vaheline ja õigemini selle näärimuusika töörühma, kes, kes kuulusid jälle igalühel, oli õigus kandidaate esitada ja seda kaitsta ja ja, ja mõni aasta läks rahulikumalt, mõni aasta arutasime ka kirglikumalt, aga aga otsuse tegime ja jah, eks muidugi nagu iga otseseks ohuks oli ka subjektiivne, aga sellel hetkel tundus meile, et et see isik just ühel või teisel põhjusel vääriks seda, et tõesti raadium märgat märgiks teda ära kui Eesti Raadio aasta muusikut ja annaks üle selle väga toredat pisikese skulptuuri. Mul on tunne, et neil aegadel me nii hirmsasti nagu ei mõelnudki selle peale kas see interpreet või helilooja või või muusikaga tegeleja on nii väga raadioga olnud seotud, me vaatasime võib-olla isegi rohkem, kui palju ta on meie Eesti riigi muusikale tähendanud selle aasta jooksul ma mõtlen näiteks just näiteks Kalle Randalu võitja ja Ja, ja seda kindlasti, sest noh, muidugi oleks võinud seda teha jah, puhtalt raadio seisukohast ka, aga see, see tundus siiski pisut pisut väiksema haardega ja vähem tähtis olevat siis õnneks meil oli nii palju nii palju siis ütleme noh tolerantsed vaadata oma raadioasjadest pisut kaugemale ja laiemalt seda asja ja et me suutsime võtta ja tõesti, ütleme seal Eesti Eesti kultuurielu dimensiooni juurde. Näiteks ju ka Boris Parsadanian, tema valimine tekitas mõningaid selliseid kirgi isegi, sest tema sümfooniline muusika ju ei ole populaarne, kui nii võiks ütelda, ei saa võrrelda nüüd noh, kasvõi tyyp Paulusega või või ütleme ka ja nõunaga, kes väga palju rahva ees on. Aga sellel hetkel see Võrtsatanyani sümfooniline looming tundus niivõrd aktsepteeritav, vaat just sellel hetkel, et ikkagi kaalukauss tema poole langes. Jah, tõepoolest 1900 96. aasta aasta muusikuks Me valisime Boriss põrsad on jonni ja ja see oli, kui ma nüüd õieti mäletan, võib-olla üks kõige pingelisem selline vaidluste vähemus ja läbirääkimiste tulemus ja, ja see on just see näide, mis noh, mida sa ka ütlesid, et mitte ainult konkreetselt raadioga seotud Vaidla laiemalt eesti muusika silmas pidades sai see otsustustehtud. Võib olla üks põhjus oli ka see, miks me tahtsime laiemalt vaadata, et ega tollel ajajärgul ju meie muusikud ei olnud veel nii hirmsasti igasuguste auhindadega üle külvatud, nagu me praegu neid. Vaatame võib-olla natuke teise pilguga üldse autasustamisele ja ka niisugustele nimetustele, kuigi ma arvan ikkagi, et see aasta muusiku nimi ka praegu teed muusikutele rõõmu. No ma arvan, et kindlasti teeb, kuigi tõepoolest dimensioonid on tõesti vägagi muutunud ja praegu on ikkagi maailm märksa rohkem lahti kõikide kõikide nii heliloojate, interpreetide kui mistahes muusika muusikaga tegelejad muusika kokku puutuvate inimeste jaoks ja see on muidugi noh, ühelt poolt on see hea, aga teiselt poolt on see ka märksa raskem, sest nüüd on see see ring, kellega konkureerida tuleb, on juba terve maailm ja rinda pista ja kes siin siis nagu öeldakse, peale jääb, see on, see on siis see on, see on siis tõesti ka väga tugev isiksus ja, ja tõepoolest, ega siin nede taasta muusikutega me ju mingit edetabelit ei koostanud, et kes kõige popule Larsen või kes kõige tuntum oli, siin oli just pigem vastupidi noh, vaadata vaadata, mis on, mis on ühe või teise isiksuse fassaadi taga ja, ja püüda nagu seda kuidagi oma selle auhinna kaudu hinnata. Jah, ja siin mängiski rolli võib-olla mitte iga kord, kuigi vahel see saavutuse tipp, vaid ka selle inimese argipäevatöö tihtipeale tähendab ühesõnaga tema tähendus just muusikakultuuri jaoks. Aga võib-olla loeme nüüd üles need aastad ja need nimed siis saab meie rida järjepidevaks tasapisi. Ja ja. Nüüd, kui mina tulin muusika toimet pluss 84, siis sellel 84. aastal tal aasta muusika oli Tiit Paulus. Ja siis nüüd aastate Möödudes siis ütleme järgmine oli Eri Klas 85, Boriss paarsada tonni on 86. Jaan Õun nüüd juba manalamees, 87. Ka järgmise mehe puhul peab ütlema samad sõnad Alo Mattiisen 88 89 aasta muusik Peep Lassmann 1990. Bruno lukk. Selle üle mul on ka väga hea meel, sest see oli meie jaoks väga üksmeelne otsus, kui ma mäletan, et kuskilt otsast ka nagu mühku meest jälle lisaks, mis me enne rääkisime ka püüda püüdsime pisut ära märkida Bruno Luki, seda hiigelelutööd. 91 Tõnu Naissoo. Ja 92 see oli siis nagu minu minu raadiost lahkumise aasta siis oli Anne Erm. Need olid siis selle perioodi aasta muusikud. Võib-olla kuulajal interpreetide nimistu ütleb rohkem kui näiteks Anne Erm, miks valisime me sellel aastal Anne Ermi? Anne Erm on minu arvates nii särav ja sädelev isiksus mitmes mõttes alates sellest, mida ta kirjutab, milliseid saateid teeb ja, ja siin on veel üks, üks tahk, et ta on piisavalt hull inimene selleks, et et ta suutis käima panna sellise suurepärase festivali nagu jätskaar ja, ja sellise autorina lükata need asjad liikuma, see on noh ma, ma pean ütlema, et ma, ma imetlen tema energiat ja jõudu ka praegu mitte ainult siis 92 ja, ja ma arvan, et ma mäletan, et selle otsusega selle otsuse tegemisega meil ei olnud ka, kui ma õieti mäletan suurt raskust. Ei olnud jah selle tõttu, iseäranis, et me ju oma toimetuse sees Anne Erm on olnud aastakümneid Eesti raadio muusikasaadete toimetaja. Oleme ju kõike seda tema energilist tööd ja ettevõtmist saanud näha. Ja muide annermile ja kuulda ja kuulda ka. Ja ma siinkohal meie saates annan ka annermile sõna, et ta räägib oma argipäevast mis tänase päevani samas vaimus ikkagi edasi läheb, sest töö tahab tegemist. Mida sa tahaksid öelda nüüd meile seal raadio poole peal seoses selle traditsiooniga, mis kätkeb endas näärimuusikapäeva ja Eesti Raadio aasta muusiku valimist? Eks muidugi, eks aastad ei ole vennad ja, ja võib-olla võib-olla elu toob mingeid muutusi kõikidesse kõikidesse nendesse plaanidesse, kuid ma siiski arvan, et selline traditsioon kas siis samas vormis või kuidagi teisiti võiks siiski jätkuda. Sest raadiol võib-olla küll mitte väliselt nii atraktiivsena, aga siiski sisulisest küljest on oma oma täiesti kindel roll täita nii ühiskonnale kui kultuurielule. Ja kui siin on võimalik sellele lisada ka tõepoolest pisut sellist tunnustust, tuues esile üks või teine isik, kes siis raadiole Rahva arvates võiks olla aasta muusik, siis noh, mina toetaksin küll, et kui on jõudu ja jaksu, siis võiks võiks seda traditsiooni jätkata läbi muusika enda poole pealt, kui kui selle aasta muusiku valimise ja teatavakstegemise poole pealt aitäh. Boriss Parsadenian aaria mängib Jaan Õun, flöödid. Anerm, sina oled meie hea kolleeg ja sinu sõna on samuti olnud kaasarääkiv alati, kui me oleme valinud siin Eesti Raadio aasta muusikut ja see on neid toiminud juba 14 korda. Ja Ühel aastal, see oli esimene jaanuar 1993 otsustati sinu tagasi hilja ja sind välja jättes, et aasta muusiku nime pälvid sina. Kas see oli sulle üllatus? Loomulikult, see oli minu jaoks väga meeldiv üllatus, et siiamaani oli ikkagi valitud nagu peaasjalikult muusikuid ja mitte organiseerijaid ja muusikateadlase või toimetajaid. Aga noh, igatahes väga kaunis kuju ja eks. Südames oli soe tunne. Sina oled üks neid valikuid, mis on tehtud silmas pidades sinu argitööd mitte mingit konkursi võitu, nagu oli siin Kalle Randalu või Mati Palmile väga edukad esinemised ja ja sellepärast ma palungi sinu töö on jätkunud ju tänase päevani ja võib öelda, et üha tõusu suunas. Tähendab, me oleme teinud õige panuse, võib niimoodi öelda, et tegelikult ma julgen siinkohal teha ka täitsa üldistuse, et kõik need muusikud, kes on pälvinud selle aasta muusiku nime on oma noh, sellist tiitlit õigustanud ja on väga palju eesti muusikale teinud ka kõikide järgnevate aastate jooksul. Räägime sinu argipäevast praegu. No ma arvan, et siin midagi väga erilist ei ole. Teen tööd kahes vallas, siis see vikerraadio muusikatoimetajana võite mind kuulata ja iga esmaspäeva õhtul kell üheksa siis on veel päeviti kella kolmesajad ajad, kus võib kuulata nii plaadisaadet kui ladina-ameerika muusikat või mõnda muud või siis on pärastlõunased teisipäeviti kella viiesed ajad, kus saab muusikat mängida, võiendam muusikatoaviktoriin või on seekord kuuska keskeprogramm. Nii et sellised on mu tegemised siin Eesti raadios ja loomulikult nende saadete jaoks on siin ka meeldivaid külalisi, aeg-ajalt on need siis välismuusikud või on siis need oma inimesed? Ja ma arvan, et raadiotöö kohta on juba sinu saates nõnda palju räägitud ja, ja ise ka räägid, et siin midagi erilist juurde pole liga taga, aga igatahes on meeldiv saavutada kontakti oma kuulajatega ja eriti meeldivad on otsesaated. Et siis tekib natukene teistsugune tunne, sa tunned, et sa, kuulaja on tõepoolest sul teisel pool mikrofoni kuskil. Siis teine osa minu päevast klopp sellisele organiseerimistööle alates 1990.-st aastast olen organiseerinud siis Tallinna rahvusvahelist festivali, mis 91.-st aastast kannab pealkirja jätskaar. Tegemist on džässifestivaliga, kus on esinemas käinud juba üle 350 välismuusiku, hästi palju ansambleid igalt poolt maailmast ja ma arvan tõesti, et, Tal on hea meel olnud siin siis kuulda ka, mida toimub jätsi maailmas mujal. Ja natukene on ehk saanud meie muusikud ka malli võtta ja natukene on saanud ka käia tänu sellele üritusele väljaspool. Nii et jätskaar oli vanasti sügiseti oktoobrikuus, paar aastat tagasi kolis ta kevadisele päike sellisele ajale aprilli lõpp, oh, ja nii saab see olema ka järgmisel aastal. Võib tõesti öelda, et jätskaarel auditoorium, kuulajaskond on suurenenud aasta-aastalt ja aasta-aastalt on õnnestunud siia saada ka järjest mainekama idia, nimekamad ja kallimaid esinejaid. Ja. Prestiiž on tõusnud meie jätskaar prestiiž, see võimaldab seda. Ja ka mitte ainult prestiiži, ikka oleneb natukene sellest ka, kui palju toetajaid, et on rahastajaid, et kas on võimalik neid esinejaid kutsuda ja kui palju tuleb kuulajaid, et natukene rohkem piletihinnad hakkaksid ära tasuma. Muidugi, organiseerimistöö taga on igasuguseid probleeme, aga ma siiski näen, et natukene on kergemaks läinud ja, ja, ja neid inimesi neid firmasid, kes tahaksin natukene seda üritust abistada ikka juba on. Ja nähtavasti tänu sellele saab tänu aasta teoks ka jõulujättis, 13 14 detsember. Siis Mustpeade majas ja Nigulistes. See on sellise põhjamaise kallakuga, kus esinema tuleb Niels-Henning astet, Pedersen Taanimaalt, kes siin kunagi käis koos Oskarbiidersoniga ja see on täiesti Euroopa staar, keda on neli korda proovitud siia Tallinnasse saada, aga ikka midagi talle ette tulnud. Tähendab, esimene kord küll Firtale ja nüüd saab see tõepoolest teoks ja siis on veel selline kena norra lauljatar nagu magniventsel ja klassikakava kerges rütmis rootsi ansamblilt, nii et see peaks väga hingeline ilus asi tulema. Ja natukene oleme siin Valter Ojakääru le abiks, kes on samuti aasta muusikuks olnud, valitud sellise kontserdi organiseerimisel nagu 60 aastat esimesest eesti džässikontserdist mis leidis aset 24. novembril 1936. aastal Estonia kontserdisaalis. Ja ma usun, et ka see tulev hästi ilus üritused, et esimeses osas on siis see 36. aasta repertuaar ja selline vanema son kui atmosfääriga. Ja teises osas siis kõik meie säravad staarid Järgmine muusikapala on Tõnu Naissoo esituses. See on üks nendest paladest, mis asub ka 1996. aastal ilmunud eesti jazzi laserplaadil. Pealkirjaga diferend tõrjus. Selle toimetaja oli muide ka Anne Erm. Tiia Teder nendest kolmest pea toimetajast kelle valitsemise ajal on valitud Eesti Raadio aasta muusikat. Oled sina nüüd praegu tegevtoimetaja ja päris mitme aasta aasta muusikud on ju valitud nüüd sinu eesistumisel. Mis aastast seda rida nüüd võime lõpetaja seostada sinuga? Mina sain peatoimetaja tähtsa koha, vist oli 92. Et ma vaatame praegu, eks ma enne toetasin muusikatoimetuses ja eks see oli meie kõigi asi, ega siis peatoimetaja ei määranud, taasta muusikud ju arutasime seda koos. Ja ma arvan, et Valter Ojakäär oli siis esimene minuaegne aasta muusik. Ja sealt edasi on siis veel kaks neid olnud. Edasi on siis Raivo Tafenau ja Erkki-Sven Tüür. Ja kuna me just sinuga praegu räägime, siis me oleme nagu seda rida vaadanudki sellest aspektist et mida ühe või teise muusiku tegevuses. Me oleme pidanud just Eesti raadio. Aasta muusiku nime väärivaks võtamegi siis need kolm muusikut, Valter Ojakäär, Raivo Tafenau, Erkki-Sven Tüür. Nende teened vastavatel aastatel või üleüldse Ta on Valter Ojakääru arutelu meie toimetuse koosolekul, seda ma mäletan küll. Sest see oli üks päris tõsine probleem, et kes see aasta muusik on alati küsimus, eks ole. Kes siis on parem kui teised või keda peab sel aastal Est toonitama. Ja ka Valter Ojakäär oli lausa kummaline, ta varem ei olnud Eesti Raadio aasta muusikal olnud, sest et tegemist on meie nii pikaajalise autoriga nii armastatud kuulajate poolt armastatud autoriga, et mis sa siin ikka nüüd täiendavalt kommenteerid, kes tegi meil pidevalt huvitavaid sarju, mida inimesed tõesti hea meelega kuulasid, kes teeb neid õnneks edasi? Siiamaani? Raivo Tafenau oli asi natukene, et see on, tema oli, oli väga noor muusik tollal ja ja konkreetne asi oli see, et tol aastal mis oli siis 94 ilmselt 93 osales Eesti Raadio esmakordselt euro ringi kontserdil, mis seisneb siis selles, et kõik osavõtjad panevad välja ühe muusiku, neist moodustatakse eksorkester ja mängitakse siis maha üks tore kontsert, mida kõik raadiot üle kannavad ja Raivo Tafenau oli Eestist esimene sel moel lähetatud jazzmuusik, kes osales euro ringi kontserdil. Nii et tema seos raadioga oli tol aastal väga tõsine ja, ja vastastikku kasulik meile mõlemale. Erkki-Sven Tüüriga on, on ka asi seotud raadioga, tähendab minu meelest see aasta muusiku filosoofia või mida see tähendab? See peakski seda tähendama, et et hea eesti muusik, kelle tegutsemisele või arengule või menule või, või tähelepanu orbiiti jõudmisel on Eesti Raadio kaasa aidanud ja ja Erkki-Sven Tüüriga oli ka sedamoodi, et samal aastal siis möödunud aastal sai Erkki-Sven Tüür tegelikult maailma kuulsaks. Ja meil oli ka natukene selles käsi sees, sellepärast et üks asi olid Eesti raadio poolt salvestatud Erkki-Sven Tüüri teosed millest andis Saksa plaadifirma ECM välja plaadi kristalli saati. Ja nende fonogrammid on pärit Eesti raadiost, need on teostanud Maidomaadik. Nii et meil oli selles ja meie parim režissöör. Meil oli sellest tõesti oma osa olemas ja need olid suurepärased salvestised, noh, rääkimata sellest, et seal Tõnu Kaljuste ja teised muusikutega hästi esitavad väga head muusikat sealjuures. Ja teine pide Erkki-Sven Tüüri puhul oli see, et Eesti raadio osaleb nüüd kolmandat, kolm aastat oleme osa võtnud rahvusvahelisest heliloomingu Rastrumist, kus kuulatakse siis uusi heliteoseid. Raadio toob sinna 35 minutit muusikatesse, kuulatakse ära ja valitakse sealt siis paremik välja. Ja tol aastal käisime Rastromil just nimelt Erkki-Sven tüüri reekviemi ka. Ja see leidis seal väga head vastu, seda need aasta jooksul on mänginud oma raadiotes 33 raadiojaama, mõned neist väga suured ja mitme programmilised. Nii et ma arvan, et me olime vastastikku kasulikud, tähendab, et ka meie olime kasulikud Erkki-Sven Tüürile. Rääkimata sellest, et meil on ju hädavajalik esitleda rahvusvahelisele areenile väga head muusikat. Sina oled. Neist kolmest peatoimetajatest ainus, keda saab natukene pinnida ka võib-olla selles suhtes et varsti on jällegi esimene jaanuar ja peame jällegi hakkama mõtlema. Kes on käesoleva aasta 1996. aasta Eesti Raadio aasta muusiku tiitlit väärt. Kas on juba kandidaate nii-öelda nimekirja kogunenud? Selle peale muide mõelnud, aga ma ei ole nimekirja veel, mul ei ole see nimekiri veel nii valmis, et ma võiksin seda umbes kellelegi aruteluks välja pakkuda. Ja sel aastal on olukord natukene teistsugune, sest et meie vana suur muusikatoimetus on jagunenud laiali. Meil on Eesti raadiostruktuur muutunud ja meie sinuga istume siin klassikaraadiotoas, aga meie head kolleegid on rännanud vikerraadiotubadesse. Eks me, ja vahele ütlen, et joo. Aastate rida ja nende muusikute rida näitab, et me oleme valinud nii süvamuusika poole pealt kui kergemuusika poole pealt neid aasta muusikuid. Ja loomulikult ei ole meil mingit vajadust siin tõmmata selliseid piire, et Eesti Raadio tegeleb ju igasuguse muusikaga ja ei saakski teisiti olla. Nii et ma arvan, et meil on sel aastal palju lihtsam otsustada, sest meil on palju rohkem inimesi, kes mõtlevad selle peale. Ja ma arvan, et me teeme selle otsuse hästi. Me oleme praegu nagu esialgselt kokku leppinud, kuidas me jätkame näärimuusikat, et me suudame ka sel aastal ikkagi anda kaks kontserti ja just nimelt selle lähtekohaga, et üks neist oleks siis nagu populaarsemast muusikast, teine klassikast ja klassikakoha pealt oleme me loodan küll, et sa teostad. Me oleme mõelnud suuvärgi peale, sellepärast et järgmine aasta supertehaste Subeti sünnist möödub 200 aastat ja kas me peaks aastatki niimoodi alustama. Ja eks siis paistab kummastav valdkonnas see aasta muusik meil saab olema, sest egas aasta muusik on selline tore traditsioon, et. Oleks küll kena, kaasneks sellise tiitliga mõni kopsakas rahasumma või mõni mõni reis või mingi preemia. Kuid ma olen nagu märganud, et muusikud on meie aasta muusiku tiitlit ja, ja meie kohaliku Oscaritega väga hinnanud, et see ei ole sugugi niisama väike asi olnud, et teeme edasi. Saate lõpuminutitel saame kuulata fragmenti möödunudaastase aasta muusiku Erkki-Sven Tüüri palast kristalli satsia.