Elamuselamus. Enamus tervist mina olen Jan Kaus. Eetris on saatesari elamus, kuhu mina ja Urmas Vadi kutsume igal pühapäeval kõnelema häid ja olulisi inimesi, kes meie vaimuelu ühel või teisel moel mõjutavad. Küsimus neile kõlab, millised sündmused hetkel või seosed on teinud neist inimestest sellised kellenomeni praegu teame ja hindame. Saade valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Tänases saates räägib oma elamustest luuletaja Triin Soomets. Tere, Triin, tervist. Ole hea, räägi mõnest sündmusest või hetkest, mis sinu jaoks seostub sõnaga elamus, räägi ole mõnest elamuslikust loost. Ma kõigepealt hakkasin selle sõna enda peale mõtlema, et elamus isegi vaatasin kirjakeele seletavat sõnaraamatust järele peaks siis olema eriline psüühiline seisund, mille on siis põhjustanud mingid tekkinud tunded või tajud umbes selline definitsioon ja minu enda jaoks see sõna on selline natukene. Kui ma tahan täitsa halvasti öelda, siis ma ütlen, tatine, aga selline natukene vedel umbes nii, et kuulad mingit muusikat, pisarad jooksevad või istud teatrisse ja saad sellise elamuse pärast, mitu nädalat oled mõjuval? Minu jaoks ei ole võib-olla see päris elamus. Minu jaoks on elamus pigem olnud midagi sellist või sellised hetked, mis ei ole põhjustatud peamiselt mingi välise sündmuse ütleme, etenduse või raamatu või muusika poolt nii-öelda, vaid sellised hetked, kus ma olen ise millestki järsku aru saanud mingit taipamist, hetked, neid ei pruugi olla põhjustanud mingi eriti suur asi väljastpoolt, olgu see siis kultuur või muud suured mõjutajad näiteks kas või loodus või ühiskonda, teised inimesed meie ümber vaikse tuleb pigem nagu seest ja see väline mõjutus võib-olla selline hästi väike torge. Ja Mulle meenus ka üks väga tore tsitaat, mille autor on Thomas Mann. Tsitaat on selline, igaühega iga lugu ei juhtu. Ja mulle tundub ka nii, et ei ole, niiet Sa elad oma elu ja järsku kopsti tuleb mingi elamus sulle väljastpoolt. Ja see on siis nagu juhus tuleb just sulle või jätta tuleb tervele saalitäiele inimestele korraga. Arvan, et inimene ise on osaline selles, kuna igaühega iga lugu ei juhtu. Ta on osaline selles, mis laadi elamused talle osaks saavat. Ma isegi läheks veel kaugemale, minu meelest. Inimene ise mõnevõrragi loob seda, mis laadi elamused, elamused tahaks ja jutumärgid ümber Talle osaks saavat. Võib-olla isegi ta tekitab neid. Et inimene ise nii-öelda muudab kogemusi või impulsselamuteks Pigem nii, sest kõik me oleme erinevad ja ei ole nii, et mingi elamus ning muudab, ma olen teistsugune, natukese on muidugi nii, et aga ma tahan võidelda selle kujutluse vastu, et on mingi elamus, siis ma olen teistsugune kahtlemata. Põhimõtteliselt, aga mis mind selle elamuseni viis, on ikkagi see, et ma olen selline, nagu ma olen. Ja just minuga sai see elamus toimuda just Mulle sai see osaks saada ja see muudab mind mõnevõrra, aga ma olin hakanud juba ju enne muutuma. Ja tänu sellele muutumisele saigi see elamus üldse võimalikuks. Elamuse alghetke on isegi võib-olla siis raske nagu märgata või panna, nagu näpu sellele ela võimalik alghetkele. Kuna igaühega iga lugu ei juhtu, siis igaüks ei saa ka igasuguseid elamusi, vaid need on see tore küsimus, et mis laadi elamusi siis keegi endale nii-öelda ligitõmbav või tekitab või lausa loob. No mis laadi elamusi sina endale tekitada? Ma kipun siis ilmselt tekitama selliseid Paypamisi või selliseid hetki, kus tundub, et nüüd ma olen millestki aru saanud ja peale seda on maailm mõnevõrra teistsugune. Näiteks. Mulle meenus elu esimene, Ma arvan, elu esimene elamus mis ilmselt toimus minuga siis, kui ma olin kolmeaastane. Oma vanust ei mäleta, aga hiljem viies kokku selle, mis inimesed seal olid ja millal see maja maha müüdi ja sellised asjad kuskil 70.-te alguses pidi see olema. Ühesõnaga, ma olin väga väike tüdruk, oli suvi ja Lõuna-Eestis ühes talus peeti pidu, see oli kellegi sünnipäev. Suured inimesed ja juulikuu hilisõhtu. Ja juba see oli väiksele lapsele elamused võis olla üleval. Ja kõik olid rõõmsad, kõik naersid, tehti lõket ja mängiti lõõtspilli. Jaa, mis seal siis õigupoolest juhtus? Juhtus minu jaoks midagi sellist, mis mind tõepoolest siiamaani mõjutab. Nimelt see, et kõik olid väga rõõmsad, naersid minu meelest, nad olid õnnelikud, kui lapse ümber on õnnelikud, täiskasvanud laps kohe ka õnnelik. Väga-väga suur õnnetunne. Aga ühel hetkel sattusin olema teistest veidike eemal ja üksi ja tähed paistsid ja võib-olla ma olen selle hiljem juurde mõelnud umbes et ritsikad saagisid, mingid väga ilusad loodushääled. Ja peamine on see, et taevas oli süsimust täiesti lõputu, tähed särasid, mina olin väga, väga pisike ja täpselt nii ma ennast järsku tundsingi. Ja ma tundsin veel midagi, et kõik on põhimõtteliselt võimalik. Kõik on väga lähedal ühtlasi väga-väga kaugel. Ja selleks, et seda kätte saada. Mul puuduvad absoluutselt igasugused vahendid. Tagantjärele, ma arvan, et tundsin nii sellepärast et ma olin lihtsalt väga-väga väike tüdruk. Aga naljakas on see, et täpselt sedasama tunnet ma tunnen vahel siiamaani, kus ma enam nii pisike ei ole. Ja tunnen seda. Näen seda taevauniversumi lõputust ja tunnen täpselt sedasama abitust. Kõik on siinsamas, aga kättesaamatu, kuna puuduvad selleks vahendid, kuidas selleni jõuda või seda kuidagi haarata, olgu siis mõistusega või muul moel. Nendel hetkedel, kui mõni luuletus tahab kusagilt läbi minu hakata tulema, see näe või see taju on absoluutselt täpselt seesama. Ja selleks ei ole vaja siis seda nii-öelda välist ajendit, ehk siis seda tähistaevast pea kohale, et see võib tulla ka näiteks päise päeva ajal. See võib tulla millal iganes, aga Ma olen märganud, et seda kutsub siiski üks asi ka esile. Ja see on lõõtspillimuusika, mingisugused rahvalikud laulud, mis kuulus ikka tolle õhtu juurde. Vanaisa mängis lõõtsa. Inimesed võib-olla laulsid ka nii et kui, kui ma tunnen, et oleks vaja inspiratsiooni tegelikult mul on väga lihtne seda tekitada, kuulata mingit lõõtspillimuusikat. Ja muide sa lõõtspillimuusikat ei kuula. Ei kuula ja ta ei meeldi ka mulle, ma ei armasta teda. Aga ta on nagu selline aste, miks mind pauhti viib mingisugusesse seisundisse? Muidugi tähistaevasse, aga see on pigem nagu klišeed. Tähistaevas küll alati niimoodi mõju. Jah, tähistaevas on muidugi väga mõjuv klišee. Teine elamus on ka lapsepõlvest kus ka päris väikesena ma pakun, et seitsme aasta vanusena umbes vaatasin televiisorist uudiseid, kuna mõlemad, mu vanemad on ajakirjanikud, oli mul ka harjumus vaadata uudistesaateid täiesti tõsiselt ja huviga enamasti nendega koos. Ja oli toimunud nagu aeg-ajalt ikka toimub, mingi suur õnnetus ohvritega küll välismaal ega nõukogude liidus ei toimunudki tollal, eks ole. Ja palju inimesi sai surma mingi katastroof. Võib-olla lennukatastroof täpselt ei mäleta ja mul oli väga-väga õudne, see tundus absurdne, kuidas on võimalik, et kõik teised elame, aga need konkreetsed inimesed järsku enam ei ela? Kõik see tundus ääretult ebaõiglane ja hirmus ja minu maailm oli täis ääretut õudu. Aga sellele järgnes järsku üks jälle selline asi, mida, mis minu jaoks on kõige õigemini sõnastatud sõnaga taipamine. Järsku mingi lamp süttis? Ma sain aru, et ahhaa, nemad said praegu surma aga teised sureme ka varsti ära. Ja isegi veel läks midagi nagu edasi, et mis seal siis nii suurt vahet on. Ja see arusaamine vapustas mind siis nii tugevasti. Ma tegelikult ju sain aru või lapsele jõudis nii-öelda kohale, et me oleme surelikud, suremegi kõik ära. Ja see on mul ka väga, väga hästi meeles ja ja see on tõesti selline asi, mis, kui sa küsisid elamuste kohta, tuli kohe elamusena etet surelikkuse tajumine. Seegi on, eks arvatavasti miski, mis enam lahti ei lase, eks, mis kandub pidevalt kaasas? No muidu ma sellest ei räägikski, et täpselt seesama taju on ikkagi ikkagi olemas. Nüüd ma räägiksin ilmselt kõige klišeeliku mast elamusest, mille põhjus on muusika väga võimas muusika, Beethoveni viies sümfoonia. Mida ma ükskord sattusin kuulama ülikooliaastatel ühe sõbra pool olin hetkeks üksinda ja see muusika mängis ja huvitav nende elamustega kõik paistab sageli seostuvad selline tunne, et kõik on võimalik. Kindlasti ma ei kuulnud seda sümfooniat siis päris esimest korda, aga ma ei olnud teda kunagi põhjalikult kuulanud. Aga seal mul oli hetk aega, ma mäletan, et viskasin sõbragusetile kuidagi pikali, vahtisin lakke. Muusika tuli ka kuidagi väga kvaliteetselt, väga head kõlarid olid, ilmselt tuli nagu igalt poolt, päike paistis väljas ja see hetk muutis mind kindlasti. See avardas täpselt või enam-vähem nii, nagu tähistaeva vaatamine võib kaasa tuua hetked omaenda maailm avardub. Avardas muusikaga minu maailma kindlasti. Mil kombel oskad sa seda kuidagi seletada või kirjeldada? Loomulikult kõige otsesemalt, järsku saad aru, et ruum su tegutsemisruum on suurem, sul on rohkem võimalusi, sul on rohkem jõudu, sul on, võib-olla kõige õigem on see, et sul on rohkem võimalusi. Ja konkreetselt just Su tegutsemisraadius on tegelikult palju suurem kui see, mida sulle on võib-olla seni räägitud ja ja sellepärast sa arvadki, et see on selline, aga see muusika juhtis tajuni või elamuse, nii et mitte keegi tegelikult ei saa öelda, mida sa saad teha, mida sa ei saa, kuna nemad on nemad ja sina oled sina ja ta juhtis mind nagu konkreetselt enda juurde oma jõu tunnetamiseni arvel õpet, taia, Mihkel on samuti mõjutanud, ta oli minu emakeele ja kirjanduse õpetaja kaks aastat praeguses mõistes siis gümnaasiumi ajal. Ja tema ütles ühte asja, mida ma ise ka sobival hetkel kordan, eriti kui ma näen, et keegi seda võib vajada. Tema ütles niimoodi, et tunnistusel ei pea olema üldse kõik viied. Tema jutt läheb natuke veel edasi, aga ma kommenteeriks seda, et juba see oli toonasele kooliõpilasele suur üllatus sest see surve olla tubli, oli väga suur. Kardetavasti on praegugi koolis viis, on ju selle märk, et sa oled väga tubli. Kui sul on kõik riiet, siis, siis on, siis on hästi. Aga kui päris nii ei ole, siis on kohe kui midagi halvasti. Mis on absurdne, kui mõelda järgneva elu peale, sest elualasid on ju nii palju igas suunas. Need inimesed on väga haruldased, kes kõike tipptasemel teevad, ma ei tea, kas selliseid ongi üldse olemas. Absoluutselt, ma arvan, et elus tihtipeale seda hakkas või ütleme, inimsuhetes saad kahtesid kolmesid tihtipeale tahtmatult Ki jah. Et kõik ei pea viied olema ja edasi läks siis nii, et isegi kui on mõni kak, eks pole see nii hull, kui see, et ühtegi viita ei ole. Peab olema midagi, mida sa väga hästi oskad. Ja mulle meeldis tema öeldu väga-väga ja ma olen päris kindel, et need paar lauset on saanud otsustavaks minu valikute tegemisel. Millega ma üldse siin elus peaks tegelema. Tähendab sellele, et sinust on saanud tõeliselt hea luuletaja. Headus ei ole esiteks kui hea No ütleme siis nii et ma arvan, et selles, sa oled ju kindel, et sa oskad luuletada. Võib-olla ma seda juba toona tajusin ja headus ei ole muidugi enda teha, aga kui sul on mingi sisemine kindlus, et sa võiksid seda teha siis nii-öelda päriselt selle kasuks otsustada, jätmata mingisuguseid varuvariante, mis tegelikult alati röövivad hoopis aega ja energiat ei lasegi seal võib-olla saada selleks, kelleks tegelikult siis võiksid saada. Et jah, jätmata varuvariante keskenduda siis Andrusele ja luulele. Selleks andis kindluse kindlasti see õpetaja Nii et sa oled seal õpetaja eeskuju siis nagu ma aru saan, ikkagi väga metoodiliselt järgima, teeksid, sa püüad ikkagi olla eelkõige luuletaja? Kuigi ma kujutan ette, et puht majanduslikult on see ka ju üsna keeruline. Ma püüan seda järgida ja see mõte mulle lihtsalt väga meeldib ja sobib. Loomulikult on see vahel keeruline, aga kuna sisimas tunnen, et ma teen õiget asja, siis minu meelest isegi teadlased on tõestanud. Hiljuti lugesin mingit uudist, et kuidas saada õnnelikuks. Järjekordne valem oli siis leitud on raskuste ületamine. Ja see võib täitsa nii olla. Pidev õnnetunne on, ei ole ju mingisugune asi, mida, mida tõrjuda, et kui su tegevus sulle endale seda põhjustab, siis, siis arvatavasti on see õige. Kui ma enne rääkisin võimsast muusikast natuke siis praegu on minul minu elus selline periood, kus võimsamini kui kultuur mõjutab mind miskipärast hoopis loodus. Ta on hakanud kuidagi rääkima, on kuidagi avanenud. Kuidas? Jah, seda, kas sulle pole avanenud? No mida looduseks nimetada selles mõttes, et kui sa rääkisid tähistaevast, siis sellega seoses on mul küll olnud väga tugevaid elamusi ja ma arvan, on, on ka jätkuvalt selles mõttes, et ma isegi püüan, püüan kuidagi ennast kursis hoida, ütleme selle teadusega, mis siis taevalaotusega tegeleb, ütleme, astronoomiat astrofüüsikaga, et aga ma arvan, et selle kõige taga või selle ajendiks on ikkagi mingisugune väga suur imestus, midagi sarnast, mida sina kirjeldasid, mida sa tundsid nelja aastasena. Mina hakkasin seda tundma mõnevõrra hiljem, ütleme kolmekümneaastasena ma saavutasin kuidagi kontakti selle selle lahutusega enda pea kohal korraga avastasin. Ime on tegelikult nagu igapäevane, et piisab sellest, kui sa suunad pilgu taevasse ja seal ei ole pilvi ees ja sa näed tähistaevast, et siis sa nagu vaatlik otse imet, soolade otsekontaktis imega. Ma arvan ka, et ime on igapäevane ja toimub iga hetk või iga siis see kõige väiksem ajaühik. Ainult et me ei ole alati võib-olla sellele avatud ja need hetked, kus me oleme avatud, siis ma arvan, et toimus ime, aga tegelikult toimub see jätkuvalt ja pidevalt võib-olla isegi lausa ühtlase voona. Universum jah, minu meelest on ta siis lihtsalt maapealse looduse jätk mingil moel kuidagi, sest maa maakera on ju lihtsalt üks pisike-pisike täpike, aga sellel pisikesel täpikesed on päris ilus, päris ilusat puud kasvavad ja ja päris ilus rohi ja taimed. Ja ma kõndisin mere ääres Gotlandi saarel paar aastat tagasi. Visbys läksin mere äärde jalutama, oli varakevad hästi, külm oli ja tuul puhus näkku. Mäletan, et oli hästi külm ja inimtühi, kuna sellise ilmaga võib-olla ei kutsu just mere äärde kõndima, aga mind kutsus, sest taevas oli säravsinine. Ja meri oli ka hästi särav, sinine ja läbipaistev ja kalda ääres olid kivid rannajoon kuidagi keerased, tuul ei olnud ühel hetkel enam näkku. Ja ma muudkui kõndisin ja kõndisin ja aeg-ajalt vaatasin ringi, kas ma olen tõesti täitsa üksi ja ma olin üksi küll, aga sellist tunnet ei olnud, et ma oleks olnud üksi. Ja ma ei süvenenud sellesse, et no ei ole seda tunnet, siis ei ole, et, et küllap keegi kusagil seal kõnnib ja mingeid hirmuga ei olnud. Ja järsku tekkis päris tugev tunne, et keegi kõnnib otse mu selja taga ja kui selline tunne tekib, siis automaatselt vaatad selja taha. Vaatasin, mitte kedagi ei ole, kõnnin edasi. Ja see tunne pigem tugevneb ja kuidagi hooti nagu keegi koputaks täpselt keset selga, aeg-ajalt. Siis ma pöörasin ringi, jäin seisma ja vaatasin mereäärset kõnniteed tähelepanelikult ja nägin oli varakevad mööda seda teed, aeglaselt lähenes mulle päikesesahin, aga nii, et ma kuulsin seda ainult siis, kui ma keskendusin. Üks möödunudsügisene puuleht. Hästi madalal oligi kõnnitee peal tegelikult. Ja tuleb otsejoones väga-väga aeglaselt minu poole. Sattusin segadusse ja hakkasin vaikselt edasi kõndima ja puuleht libises minu järel täpselt minu minu kiirusega. Siis ma mõtlesin, et kõnnin kiiremini natuke. Ja puuleht sai ka tuulest hoogu juurde, hakkas minu järel suuremas ahinaga libisema, on vist õige sõna sahisema. Ja siis ma mõtlesin, et jään seisma. Jäin seisma. Puuleht jäi ka seisma. Ilmselt oli seda minu jaoks liiga palju. Siis ma unustasin selle puulehe ära, otsustasin ära unustada, otsustasin, et see on asi, mida ei saa olla ja jalutasin edasi ja pöörasin mingil hetkel siis tagasi. Ja puulehte üldse ei mäletanud enam. Aga see tunne, et ma ei ole tegelikult üksi, kui ma olen üksi see tunne ei ole ära kadunud. Ja see kestab siiamaani, et on võimatu olla füüsiliselt üksi. Nendel hetkedel, kus sa seda oled, sa tegelikult ei ole. Ma loodan, et see ei ole midagi patoloogilist, pigem pigem on see ka midagi sellist, mis, mis teeb pigem õnnelikuks. Sa tajud nagu millegi kohalolekut, mis arvatavasti on väga vähemalt loodan, et on seletatav. Ma ise arvan, et ma tajun looduse kohalolekut näiteks. Ja miks mitte tajuda aknast vaadates pilvi või vihma või linde kes istuvad puu ladvas. Ja ühtlasi see mitte üksiolemise tunne tähendab suurenenud turvatunnet. See, kes on siis lisandunud või kelle kohalolu oma tajun. Tal on sellised omadused, et ta nagu kaitseks või hoiaks. Ega ma ausalt öeldes ei tea, mis see on, aga see on midagi ilusat ja head. Ja kui ma ei ole üksi, kui ma olen kellegagi või rohkemate inimestega koos ega see tunne siis selle poolest ära, ei kao, see saladuslik, see on ikka kusagil seal alles. Ja tal on veel üks omadus, on mõned inimesed, kes talle nii väga ei meeldi ja siis ma seda seda nii hästi ei taju. Aga on inimesi, kes talle meeldivad ja siis on see, see on ka hästi rahul ja kusagil olemas ja on tunda, kuidas ta kiidab kõike heaks ja hoiab kõiki kohalviibijaid. Ja see hoidmise tunne sai alguse sellest talve üle elanud kuivanud lehest mis ahises Gotlandi saarel mööda kõnniteed. Natukene imelikul moel, et äkki äkki oskad sina seda seletada kuidagi. Ma ei tahagi seda seletada, see sinu seletus on täiesti piisav. Ausalt öelda, tahtsin su käest küsida, kuna sa ei ole oma elamuste seas maininud ühtegi otseselt kirjanduslikku elamust, siis ma tahtsin küsida selle kohta, aga küsiks see lugu, mis sa praegu rääkisid, oli kuidagi nii kõikehõlmav, et ma kuidagi tunnen, et kui ma küsin sult umbes küsimust, mille alatoon on see, räägi mulle mõnest oma lemmikraamatust, siis ma polegi tirin. Tirin sind mingist väga kaunist kohast välja, aga no kui juba küsimiseks läks, ma küsin, et kas on mõni raamat mõni luulekogu mis on sulle nagu erilist mõju avaldanud, mis kuidagi sinu enda luulet on väga tugevalt mõjutanud? Jah, no sa võid arvata, et kindlasti nagu sinugagi sa oled sunnitud olnud ka sellistele küsimustele vastama, päris tihti. Ja kerge see ei ole ja minu meelest on nii, et need nii-öelda lemmikud, need kogu aeg muutuvad sest inimene ise mõnevõrra muutub ja areneb või, või siis taandareneb. Igatahes ta muutub ja haakub mõne kirjanikuga või mõne tema raamatuga siis ühel hetkel rohkem, teisel hetkel vähe. Objektiivsusesse ma eriti ei usu. Ma ei usu seda, et see, mis mulle meeldib, on need kindlasti väga hea kirjandus. Ta võib mulle meeldida hoopis mingil muul põhjusel võib minuga lihtsalt haakuda või võib mind juhtida mingi arusaamiseni, mis mulle tol hetkel on vajalik. Aga on ka võimalik, et ma 90 protsenti ei saa sellest aru ise ise sellest aru saama. Sest ma lihtsalt olen siis nii-öelda vaimselt mingis hoopis teises kohas, kui nii võib öelda, sel hetkel võib-olla 10 aasta pärast ma saaks paremini aru. Pole õrna aimugi, millised raamatud on mind mõjutanud. Arvatavasti kõik. Mis mulle eriti meeldib, on, on harrastusluule. Mulle meeldib seda lugeda. See on omal moel inspireeriv, sest seal on kogu see emotsionaalne pool. Kõik need patja nutmised ja õnnepisarad ja kõik on seal olemas, kuidagi nii puhtal kujul. Et ei ole suudetud seda siis nii palju kunstiks teha, et see oleks kunst mingil viisil ikkagi varjab, seal on see kõik nii nii puhtalt olemas, et see on lausa inspireeriv. See on mul teine inspiratsiooniallikas tegelikult lugeda sellist, mitte võib-olla väga kõrgelt hinnatud luulet. Aga ei saa öelda nüüd, et ma seda väga palju teeksin või et see oleks lemmik, aga seda, seda on väga tore lugeda. Ma üldse ei häbene seda tunnistada ja ma arvan, see on paljudele inimestele vajalik. Sest nad lihtsalt haakuvad sellega. Ja minus on kindlasti ka osa, mis sellega haakub. Ütle, kuidas sinuga on, kas. Kas sa oled tundnud, et need sellised asjad, mida võib ühte või teist serva pidi nimetatada elamusteks on hakanud nagu vanemas eas harvemini esile tulema või on just vastupidi? Kui sa rääkisid selle lehekese loo, siis mulle tundub, et sinuga on just vastupidi. Et mida vanemaks sa saad, seda parema kontakti. Sa saavutad mingi sellise seisundiga, mida võib nimetada elamuslikuks. Ma arvan, et sellega on jah, nii et sul on kindlasti õigus selles mõttes, et vähem elamusi tuleb siis. Kultuurist lihtsalt ei, ei tekita enam elamusi asjad, mis mis mõne aja eest võisid seda tekitada. Aga nagu ma ütlesin, loodus on avanenud ja muutunud minu jaoks väga huvitavaks. Ei taha seda sõna elamus tegelikult üldse kasutada, aga sellised hetked need kindlasti on sagenenud. Kui ei taha seda tähistava klišeed ka väga palju korrata, aga just looduse põhjustatud mingisugused hetked või sa lihtsalt istud ja vaatad kuhugi, olgu see siis mets või mulle meeldib eriti meri. Või kasvõi vaatad lilleõit ja tajud kõige ühtsust sa konkreetselt tajud seda, seda Lilloit, kas mitte sa ei mõtle sellest, ei arva, et et ühes lilleõies ongi koos kõik kogu universum, mis pealegi veel paisub, eks ole, ja nii edasi sai, arvas, et sa ei tunne seda, aga sa tajud seda omal viisil kogeda seda. Ja tunned õnnetunnet, kuna sa oled tajunud sellist asja ka sina kuulud sellesse ühtsesse sisse ja see teeb õnnelikuks. Selliseid asju juhtub järjest järjest sagedamini ja kunst kõnetab jah, järjest järjest vähem. Kuigi kas või möödunud aasta kirjandusest on päris mitu raamatut, mis mõjusid ka. Olin mõelnud, et vaevalt raamatutest enam saan nii suuri elamusi kui lilleõit vaadates või või talveööl taevasse vaadates, aga siiski kaks või lausa kolm raamatut olid, mis ma ise veel mõtlesin, et on peaaegu sama head. Kuulsite saadet elamus, kus sel korral kõneles Triin Soomets. Saate panid kokku Evelin Voodla ja Jan Kaus. Soovime teile rohkem tugevaid ja tihedaid taipamisi ning kuulmiseni. Järgmisel pühapäeval.