Lugupeetud luulesõbrad, tänase kirjandusõhtu kava tuleb pidada tõesti ehk erakordseks, siin ju praegu hakatakse käsitlev aja tutvustama ka suurt ja vanakirjandust. Ometigi aga meil ehk nii suure auditooriumi ees küll esimesi korgid Antiik-Kreeka kirjanduse juhtivat asendit maailmakirjanduse ajaloos ei katsu keegi eitada ega keelata tunnustust ta suursaavutustele. Siiski tuntakse seda meil tavaliselt rohkem kuulu järgi ja piirdutakse autoriteetide hinnangute aktsepteerimisega. Tema tutvustamiseks on senini õige vähe ära tehtud. Olukord on sellisena püsinud enam-vähem eesti kirjanduselu koidikust peale. Kunagise klassikalise hariduse omandanud ja kreeka keelt tundnud põlvkonna esindajad näiteks nagu Jaan Pärp Von Jaan Jõgeval püüdsid küll juba varakult seda lünka täita tõlkides antiikset kirjandusteoseid kuid need on jäänud siiski juhustikeks laiema mõjuta nähtus. Kreeka kirjanduse tundjaid on leidnud meil siiski pidevalt ja on püsinud huvi ning soov tutvustada laiemalt neid väärtusi, mida ollakse õppinud ise hindama. Ainsaks teeks on aga siin uued ulatuslikumad, paremad tõlked, järjekordsed jõuproovid, mõista luuleloomingu tihke materjali ja peenevormiga. See ülesanne on lõppeks absoluudist teostamatu kuid siiski väga ihaldatud. Võikski nimetada, et samuti on siiski edasi astutud kas või August Annisti iiliase tõlkega ja kindlasti ka peagi valmiva odüsseia. Teatud uue etapina nendes püüdlustes on valminud ka Antiik-Kreeka kirjanduse antoloogia käsikiri milles esitatud luuletõlked on mitme meie poeetide. Raamatu ilmumist võib oodata ka ehk juba tuleval aastal. Tänasel õhtul kavas olevat palad tarinevadki nimetatud käsikirjast. Edasi vaatles seltsimees Dorpats Antiik-Kreeka kirjandust üksikute perioodide kaupa. Seejärel võttis sõna luuletaja Ain Kaalep, kes oli ühtlasi kogu õhtu ette valmistajaks juhtijaks. Kreeka mütoloogias kaitsesid kauneid kunste üheksa haldjad tari nimelt üheksa muusat. Ja ma arvan, et ei ole patt, kui meie ka tänase õhtu kaitsjateks needsamad muusad kutsume. Kaks nendest nimelt kõnekunsti muusa, polühümni ja ja ajaloomuusa Kleio olid juba abiks Ülo Torpatsi-le tema ülevaate esitamisel järgmised kaks muusat oleksid eud Terpe. See on lüürilise luule ja muusika muusa ja eraato armastusluulemuusa keda esindaksid siis arhailise perioodi lüürikud kõigepealt türetaios siis Al kai Os arhiilofos, soolon Nymnermus ja Sappo voliku nendest säilinud fragmentidest annab ette Ellen Niit, tõlkijatakson Ellen Niit koos Valmen Hallap iga töötajas. Kaunis surra on sell, kes eesreas kaaslaste killas võideldes sünnima eest vaprana langema peab. Viljakas põld ja linn, mis on kallimast kallimad jätta. Vääritu saatus on see keerijates hulkuda teil kaasas auväärt eas isa memme ju hall päise seltsis nooruslik kaasa ja kõik jõnglased nendega koos meelsasti, keegi ei näe seda meest oma toa lävel seisvat vaesusest vaevadest, Aet, almuseid ootamas, pihk kõikuma, väärika soo, häbi siis seda tõukab ja enda, kellele nooruses kord austades vaatasid kõik. Kui nüüd seesugust meest üha põlgavad, kõik, Jay, vaata kahjatsust tundega. Keegi, kes teel teda näeb. Võtkem võidelda siis oma maa eest, vennad ja surgem, laste ja linnade eesttapp, pluses säästmata. Al kaljus. Kuis võin sind mõista, tormaja tuulte möll kord siit, kord sealtpoolt müürgavaid vooge käib. Kuid meie laines pardast saad Tigandume vetpidi mustas laevas. Ja ränd ka Moody ründab meid, raske torm. Voog murrab maski, poor juba rüüpab vett. Umbpurjed pikalt lõhki kistud plaksudes pekslevad märjad siilud. See uus laseb vett kõrgusest langeda. Suur talv nüüd saabub, voolavad veed on küll. Kuid endas Talsa tõuka ja süütuna ning heldelt kalla mee magust veini nüüd kõik peekri täis ja kõrvust saati pehmesse rüüsse Sammessi ennast. Minermas, milliseid rõõmusid saaks ilma Heaphrodiiteta olla lihtsam ja kergem, on surm, kui et ma maitsta ei võiks, vargseid, embusi, helluseande ja uimavad Woody viitlevaid õisi on täis tiivukas nooruse aeg. Kui Jent saabunud on vana põlv muremõtete Row kõike näotuks ja õnnetuks saab, siis ühekorraga mees vintsutab hingedel kõiksugu vaev ei rõõmuda tunda selgest päevast ning päikesekiirtest kisa. Kõlbmatu tundub ta, noormehe meelest ei pea temast naised selline raske ja ränk ka on meie ees olev aeg. Sappol üllas kirju trooniga, Frodiited, Zeusi tütar, seiklusteseadja helde palvet, kuula tühjuse tunde, kütke mind ära heida käskijanna nii nagu muiste rutta. Kuulnud kaugelt ootavat hüüdu kiirelt valmis seadsid kullase vankriteed, sealt tõttasid teele kaunid kärmed, varblased tõid su alla kõrgelt taevast, lõikasid tiibe värtnud helkivaid pilvi mustavaid maid ja randuda omale jättes. Peagi jõudsid siia naermal palgel taeva, selgus üllamal näolsa lahkelt kuulda tahtsid, mis minu hinge vaevab, miks ma sind kutsunud, millist hullu soovi mu põu küll peida. Kelle peaks Sulembuse teile saatma peitu, kes on halb sinu vastu olnud olnud ütlemuse Apo. Kui ta praegu hoidub su eest, siis varsti sind ta jälgib kink, keda põlgab praegu pea, ent teeb neid arm temas. Peagi süttib vastuda tahtmist ilmu seegi kord ja mind lahti päästa raskest piinast. Täide taas võiks minna see, mida ihkab hing isee nüüdki mulle liitlaseks haka. Järgmine muusa, kelle kaitsealuse kunstiga tutvuda tahame, on tragöödia kaitsehaldjas Melpomene ja toome mõned näited Sophocklase Kuulsast tragöödiast, kuningas Oidipus, mida on peetud nii kõige eeskujulikum maks, kõige ilmekamaks antiiktragöödia üldse. Kuigi peab ütlema, et tragöödia võistlusel, kus teda ette kanti, sai ta kõigest teise auhinna ei tunnustatud, ühesõnaga kaasajal nagu suurteoseid, nii mõnigi kord kuningas Oidipuse filos ohviline ajalooline taust on väga-väga rikkalik, seda on palju kommenteeritud, selle üle on arutletud palju. Oidipuse kuju on üks niisamasuguseid surema tuid, kirjanduslikke kangelasi, nagu ütleme, Hamlet uuemast ajast või võitungi ote jällegi omas laadis. Ja muutunud teatud määral üldnimeks. Olulisemaks probleemiks, mida sufoklase kuningas Oidipus käsitleb on see milline on puud, mis inimese elu juhib. Sel ajal toimus Ateena ühiskonnas suur võitlus vanade traditsioonide ja uue maailma suhtumise vahel. Ja üks selle võitluse avaldusi oli ka suhtumises inimese saatusesse. Ja nimelt kerkis küsimus, kas, kas see saatus, mis inimese tegusid juhib, kas see on mingisugune üldse kindel, niisugune süstematiseeritud ja võib-olla kunagi tulevikus isegi mõistetav ja tabatav jõud mingi mingi niisugune Kindla kuigi praegu veel mõistetamatu korrapäraga seadus või on selleks jõuks, mis inimese tegusid juhib ja suunab ainult täiesti pime juhus, õnn, juhuslikkus ühesõnaga jaa, Sofokles kaitses selles küsimuses just nimelt traditsioonilisi seisukohti. Saatus on kindel, saatus on niisugune kindel süsteem, milles inimene peab ennast sisse tundma ja mille vastu tal ei ole midagi teha, millele ta peab alistuma, aga mida tundma õppida ei ole siiski lootusetu. Kuna teine seisukoht, et inimese tegusid juhib juhust, tähendaks, et üldse kogu looduses kogu universumis, ühesõnaga valitseb anarhia, sööti seisukohaga teatud määral polemiseerides ongi kirjutanud sufoklasema kuningas Oidipuse kuningas Oidipuse müüt oli selle aja Ateena publikule tuttav. Rahvas teadis kõike, selle eellugusid. Autoril ei olnud tarvis sellele enam sõnu kulutada. Aga meil paratamatult tuleb kõneleda mõni sõnaga eellugudest, et me saaksime esitatavas pakendis paremini aru. Oidipus oli Teeba kuningas laiuse ja tema naise Jokaste poeg. Kuna aga Delfi haakel apolloni ennustus tark oli ennustanud, et kuningas laiuse mõrvariks saab tema oma poeg, saadeti väike imik Oidipus jalgadest kinniseotuna karjasega metsa karjasele tehti korraldis jätada metsad mets, mets, loomata seal Pukaksid, kuid karjastele hakkas temast kahju. Tema andis selle teisele karjasele selle väeti imiku. Teine karianaga oli Korintose kuningas polümpose teenistuses. Tema viisile kaasa kinkis oma kuningale ja kuningas polübus, kellel endal lapsi olnud, kasvatas ta armastuse ja hoolega üles. Noores hoidipuses tekkis hiljem kahtlusi oma päritolu suhtes ja ka tema läks Delfi oraakli juurde. Jumala apolloni. Ennustus targa juurde selle üle aru pärima ja oma hirmsaks kukkumiseks kuulis ta, et tema saatus on talle ette märganud tapma oma isa ja abielluma oma emaga. Kuna temaga oma isaks emaks pidas loomulikult Korintose kuningas polüposti ja tema tema naist otsustas ta edaspidi hoiduda oma arvatavast kodukohast nii kaugele kui võimalik. Ja oma rännakul sattus ta Teeba ligidusse, kus temale parajasti vastu sõitis üks vana väärikas vanamees. Tee peal puhkes riid ja ta tappis selle vanamehe. Koos selle saatjaskonnaga pääses ainult üksainuke inimene. Edasi, Teeba lähistele jõudes kohtas ta tee peal luuravad koletist, sfinksi, kes oli pool lõvi pool, naine, nagu me Egiptuse kunstist juba tunneme ka Kreeka mütoloogias oli selline koletis olemas. Ja see sfinks hukas kõik möödaminejad, kes ei osanud vastata tema mõistatustele. Mõistatus, mille ta esitas, oli selline. Kes on see, kes kõnnib hommikul neljal jalal Lõuna ajal kahel jalal ja õhtul kolmel jalal. Oidipus vastas, et see on inimene. Svints kuulnud esimest õiget vastust oma mõistatusele, kukutas enda kuristiku ja Oidipus läks edasi Teeba linnarahvas võttis ta vastu rõõmuga, et sellepärast, et ta oli hävitanud linna ahistama koletise. Ja kuna parajasti oli juhtunud, et mingid teeröövlid olid ära tapnud Teeba kuningas Laiuse, siis anti sellele noorele kangelasele naiseks sellesama laiuse lesk okaste ja tõsteti ta Teeba kuningaks. Nüüd valitses kuningas Oidipus oma naise Jokaste kõrval kellega tal oli lapsi Teeba linna tükk aega õnnes. Siis aga juhtus, et linnas puhkes äkki kohutav katk. Jälle saadeti Delfi oraakli juurde. Ennustus targa juurde saadik küsima. Miks on jumalad linna nimodi karistanud. Saadikuks oli Oidipuse naise vend kreoon, kes saabus tagasi teatega, et jumal, Apollon on oma targa suu läbi lasknud öelda, et katk on karistuseks selle eest, et Teeba linn ei ole veel karistanud kuningas laiuse mõrvari. Tuleb üles leida, mõrvar, see see tappa või maalt välja saata ja alles siis lakkab katk väga nii kohusetruu tõelise kuningana tegi Oidipus selle mõrvari leidmise oma südameasjaks. Teatas juba ette, et ta on ära neednud selle mõrvari aimamata jätta peab iseennast. Teebast toodud ennustus targa teate. Tõlgitsemiseks kutsutakse kohale veel kohalik tark direesias, kes aga ei taha tulla ja ei taha üldse ühtki sõna omalt poolt öelda. Need, kes laiuse mõrvar on, kui aga Oidipus teda otseselt süüdistab, et ta ei ole küllalt hea patrioot oma linna vastu, et ta oma teadmisi varjab, kehastub direesias ja paiskab hoidlikkusele näkku süüdistuse, et Oidipus ongi ise seesama kuningas laiuse mõrvar, keda ta otsib. Nende vahel puhkeb riid, direesias lahkub solvununa ja koor. Vanas tragöödias saatis kogu tegevust nimelt koor. Kuningas Oidipuse san selleks kooliks Teeba linna Raukkade nõukogu tähendab ühesõnaga rahvaesindus, kes kogu aeg kogusele probleemi, mis on ühtlasi poliitiline probleem, arutamisest osa võtab. Ja koor laulab selle peale sünge laulu, milles ta kahtleb, see ei Reesias ja teade, et Oidipus ise on, on kuningas laiuse mõrvar. Kas see saab õige olla? Meil on kohe võimalus seda kuulata. Eino Tambergi muusikaga. Nüüd edasi järgneb Oidipuse tüli oma naise vennaga tooniga selle sama mehega, kes käis Delfist ennustust toomas, sest Oidipus haistab kogu selle asja taga poliitilist intriigi, mille on sõlminud kreoon ja ennustaja tee Reesias lihtsalt tema võimu vastu ja kahtlustab, et kogu see asi on nii sihilikult välja mõeldud. Ta neab krooni ära, tahab alguses oma mõista, hiljem aga nõustub koori tähendab vanemate nõukogu palvel ja ka oma naise Jokaste palvel surmanuhtluse leevendama ainult maalt välja saatmiseks kuulamegi stseeni, mis järgneb Oidipuse ja krooni tülile. Kroon on ära saadetud ja nüüd räägivad sellest konfliktist ja arutavad neid asju omavahel. Kuningas Oidipus ja tema naine ja ema, mida ta ise veel ei teagi. Okaste. Kuuleme seda Liia Laatsi ja Jaan Sauli ettekandes. Taeva nimel ka mulle sellist teata, vürst, mis asjad põhjust raevu sulle andnud on. Ja naine siis. Sest hindan sind, mar rohkem, muist kreoni plaanid tulid päevavalgele. Kui soovid selgust tuua tülli rääginnist? Ta ütleb, et ma olen tapnud maitse. Võid kuulis kuskilt teiste käest. Ta saatis siia tolle teadjast petturi. Kuid endas suutäit vaata ettevaatlikult. Siis pea suu küll ei maksa murda sellega, mis Sultma kuulsin. Tõesti, võid mind uskuda, ei oska maa peal mõista endeid, ükski hing massile kohtas sulle väikse näite, toon. Ka laius ükskord ende sai. Ei, ütleme, rääkis nii Apollo. Kuid ta teenrit küll. Nimelt saatus olla nõnda määranud, et surma minu ja enda laps kord talle toob. Kui räägitakse hoopis tapjateks, on olnud röövlid kolme maanteeristil pildi peal. Küll lapsi, kes veel polnud kolmepäevane, ta köitis kinni jalge liikle kohtades, kelles laskis heita Taani põhjamäestikust. Nii, ehk siis siis Apollon, öeldes, et see laps isa mõrvariks kord saab. Sealt pääses laias mehisest õudusest enda poeg ta tapma peab. Nii rääkis küll oraakel, ent kõik tühja näiteks ei maksaendest mõelda. Kuid taevas on mõnda asja tarvis, küll ta ilmsiks selle tee. Kuuldes naine rääkisid. Mõtete vaevab raske ängistus. Sa ütlesid ju? Kui ma kuulsin õigesti. Laius hukkus kolme maatoristi peal. Rääkis kuuldus, mis on käibes siiani kas öelda või mis paigas juhtus õnnetus. See juhtus haakises. Kus kokku jooksevad kaks maanteed, Delfist üks, teine Taulias Teade toodi veidi ennemalt, kui saabusite siia Yaletroonisaid. Suurt kasvu mees juuksed halliks, tõmbamas ta õige mitmes suhtist sinki, meenutas. Kas tõesti selle hirmsa needuse maestrot tõstsin enda vastu teadmatult? Kuid ütlen kõik, mis tea Kas kaasa võttis väiksest saadetist skonnal laius võis suure vürsti Anule tõesti Vastra. Läks kokkuviise mees teele käskjalga nende seas, kes sõitis laiuse välja ainsana. Ainus pääsenu Condoleezza kuskilt kättesaadaval ei Dane eemal olles tulnud sealkus laius, hukkus olles troonil läinud sind mu ette laskus hoideks kätte palvega, et maale saadaksin ta veise karjaseks sellisesse kohta, kus tal kaugel linn. Ja nii ma saatsingi teinud rohkem kevad tingimata oleks selle orja heaks, kui ruttu süüa tuua, saaksime. Küll ei hirmuta, kuid samal ajal pean päevid, et kuule sul, mis kaaremon. Muisanbolimas vürst koriltades ja ema neuroopetooridest mu sünnimaal mind peeti rahva hulgas kõrges aus kuid siis üks sündmusteks. Veider kindlasti ja mitte väärtu toonast ärritust. Korduv võõrus peol üks liiga purju jäänud mees mind pilkas öeldes sõitma alla ainult võõraspoeg. Ma hoidsin vaibad Tokyost tollel päeval end, kuigi järgmisele ärritatult astusin siis püsti Pariate. Kuid nad nördinult vaid meest, kes selle lause poetas. Põhjast. Sain jälle rõõmsaks, sest kuid siiski hakkas torkima see jutt mu hinge tihvt jälle meenudes. Et vanemad ei saaks teada. Vargs läksin siis oraakli juurde delfis vastamata, ent Apollon jättis mulle selles asjas hoopis hirmsamat õudsemata, teatas mulle selle eest. Ma emaga heitvalt ühte lapsed sündivat get rahvas sellise järgi vaadata ja isane, kes kordumus toetas, saavad mõrvariks. See kuuldub kaugelehoid ainult korista, sest ma võtsin nõuks ja taevatähti jälgides pau paikas. Sealt ma otsisin, kus iialgi ei peaks karkvalmistuste täitmis sel kombel mõjust, siis need paika juhtusin, kus vürst. Lõnn raevuhoogu sattunud ma kutseid, kuid just siis, kui tahtsin mööduda otse pantri, kõlad Askla pihkur, rauk ja kähku, täie jõuga lõin vastu pead kätte talle selle omaksin kuhjaga. Murrannustavalt nõnda ränga hoobi said selga siis, et kukkus vankrist otsemaid ja kõik magaksin. Ja nüüd täieliku kontrastina sellele hirmsale tragöödia ole, läheme kõige lõbusama muusa, komöödia, muusa Daleya valdkonda. Nimelt. Kannaksin ma jõudumööda ise ette ühe väikse katkendi alistophanese komöödiast ratsanikud, mille on tõlkinud eesti keelde doktor Uku Maasing. Ratsanikud arvustab väga teravalt täiesti fantastilise jultumusega selle Ateena kõige võimsamat meest eraelus naha parkalit, Kleoni poliitikud ja väejuhti, kes komöödias esineb Pahla Koonlasest nahaparkali nime all pärisnime ei ole talle antud ja tema vastaseks niisiis situatsiooni viia. Niisuguse protesti äärmuseni pakub oristophanes välja veel nii-öelda alatumast seisusest isiku veel jultunuma veel suurema suli, vorstikaupmehe ja situatsioon on nüüd selline, et mõlemad need sulid kemplevad ja tülitsevad soosingu pärast peremehe ees deemo sees tähendab Ateena rahva ees agaaristofones kogu aeg ajab sügisele komöödia, sümboolika ja tegeliku elu. Täielik missugune. Nagu 20. sajandi teatris. Uuemal ajal on uuesti avastatud see võte. Niisugune teesi illusioneerimine tähendab illusiooni purustamine täiesti teadlikult. Et kord kord on tegemist ühe ulja peremehe Teemusega ja tema tema orjad omavahelise tüliga, sealsamas, aga oristofonist kõneleb täitsa juba Ateena parlamendist Ateena tõelistest reaalsetest võimudest, kõik tõelisus ja siis fantastika on täiesti julgesti segi paisatud ja nüüd ongi nii, et selle kahe Orio tüli vorstikaupmehe jal nahaparkali tüli on kandunud Ateena parlamendi Ateena suure nõukogu ette. Vorstikaupmees on oma liitlasteks võitnud Ateena ratsaväearistokraati idest koosnevad ratsanikud ja tema eel on nahaparkali jooksnud Ateena nõukokku tähendab parlamenti kaebama, sellepärast vorstikaupmees läheb temale järele ja hiljem tagasi tulles nüüd kirjeldati koorile, kuidas ta parlamendis võitu sai. Oma vastasest. Katkend on huvitav just selle poolest, millise julge jultumusega kirjanik julgeb ära mõnitada. Ateena kõige tähtsama võimuorgani ehk teater oli mõeldud ainult meestele. Trükivariandis saavad lugejad selles kahtlemata veenduma. Aga nii teatud tagasihoidlikkusest ma selles katkendis, mis ma nüüd ette kannan, olen siiski mõned sõnad asendanud. Niisiis kõneleb vorstikaupmees oma käigust Ateena parlamenti järgnevalt. Kui äsja just ta kannul Siitma tõttasin seal väitvälke heitwall lausetel tar Kaksudes de peale tükis alpijampsi Luisates ja Ranku loopides ja hüüdis mässajaid ja täitsa veenvalt. Nõunikud kõik kuulates lõid kahvatuks, võlts Maltsadest ja sinepi sel näol vahtisid ja kulme tõstsid õelal moel kui taipasin, et nõunikud tabaelas on ja tüssamiste tõttu käivad eksiteel. Happy roppused, lausun, luiske, kunst ja lollused, Rihuka vaim ja rohmakus ja turg, sa paik, kus koolitust sain poisi eas. Nüüd andke mulle jultumust, tark keele värk ja ilge hääl siis enda ees varbukse lahti, raksasin suud, ammutan ja röögatan. Tead, kõrge kogu häid uudiseid. Toon enne teisi teile rõõmu kuulutust sõja alguspäevist peale, siiamaani on nüüd esmakordselt silguhinnad langenud. Näod selgisid meile otsemaid ning pärja sain hea teate eest. Ma kähku teaduks neile veel nõu pakkusin, et ostku kokku silgunõud kõik meistritelt siis hästi odavalt käes kaup. Nad plaksutasid ja vahtisid mind lahti sui. Kuid pahvlagoon sai haisu ning teada tal, mis jutt on nõuniku üle meele järgi just tõi ette järgmist. Härrased, nii mulle näib, et tarvis selle õnneliku teate auks Ateena kiiduks Tapa sadakond härga olla. Ning nõunikud siis ette pandud, kiitsid heaks. Kui taipasin, et lehmakook mu jalgu jäi. Kaks sadama härga tala peale pakkusin ja andsin nõu, taustataks kaartemist 1000 Talle ohvri kaudu, hommepäev kui krossi eest saab osta sadasardiinikest siis nõunikud mu poole pea taas pöörasid seda kuulnud tema nii palju putru puistas suust, et amburid eesistujate tahtel kraest tal kinni võtsid. Silgujutt käis kõikidel tema, ent veel tellis veidi aega neid, et kuulda, mis on öelda Sparta saadikul, kes nii ta ütles, tooma rahu, on saabunud. Kus üks siis oi, kõik õlgasid siis vöökimist nüüd juustoment, kui märkasid sa tuulepea, et silke on nii pisku eest meil müüdaval, mis tolku leppest üldse sõdalas käia, vaid. Nad karjusid, et lõpetaks eesistujad ning kargasid varbajja üle, kus juhtusid. Kuid putkasid neist turgu ette. Ostsin seal koriandrit porrulaugud kokku kõigi käest. Kui asjatult nad silgu vürtsi otsisid, siis neile seda oma sõbra poolest kinkisin kõik kiitsid, mind mäletasid ja austasid ja tõesti nii et kõrge kogu on nüüd mu peos. Mis maksma läks mul krussi eest neid vürtsevaid. Ja nüüd viimase punktina näide Antiik-Kreeka kirjanduse viimasest rooma perioodist selleaegsest proosast nimelt Longoselt tema idüllilist romaanist tahvlis jakk loe mis üsna hästi sobib valgustama selle viimaste Kreeka antiikkirjanduse suuruse aegade mälestusi. Soni idülliline lugu kahest väga noorest Lesbos saare karjasest, kes on armunud teineteisesse, see armastus on väga õrn. See toimub kauni looduse taustal. Ja selle autorina. On tunda tema eluloost meil andmeid. Säilinud ei ole niisugust. Bütsantsi suur linn, last, kes igatseb loodusesse tagasi, kes igatseb tagasi seda aegade hämarusse kadunud ja kaduvat lihtsust ja loomulikkust. Aga nagu ei saa seda enam kätte. Katkendeid Longose romaanist Downise Klee on antoloogia jooks tõlkinud kadunud Karl Reitav kes oli ka selle antoloogia esimeseks toimetajaks. Ja ma annan sõna selle katkendi ettekandmiseks tema vanale sõbrale, ENSV rahvakunstnik Hugo Laurile. Olles astunud koos Kloega nüansside koopasse andis taas õitsema Hitrooni ja pauna Kloidjate hoiule. Ise kaasus oja kaldal seistes pesema oma juukseid ja koguge. Lapsed olid tal mustad ja tihedad, keha pruuniks põlenud. Võis arvata, et juuste varri laskis naabaystani tõmmud Kloe silmitsi staažist ja leidis, et ta nii ilus. Ning kuna ta esmakordselt talle ilus paistis, siis mõtles ta, et see ilu tuleb pesemisest hakates temal selga pesema ja tundes sõrmede all tema pehmet õrna ihu puudutastav Marxi mitu korda ka iseenda ihu, et Groovida, kumma oma nõrne. Pärastpoole. Uuesti näha tahtmist kümblemas. Järgmisel hommikul seltsis karjamaale jõuti võttiste Afnis, nagu harilikult Tamme najal istet hakkas vilepilli mängima. Ühtlesin silmas pidades kitsi, kes lamasid vaiksel ta jalge ees ja näisid huviga kuulatavad helisid. Ent klee istudes samas lähedal, jälgis oma lambakarja. Kuid veelgi sagedamini heiteid Spilkutafizzil. Seegi kord näis Kloeeledafis ilusana ilupõhjuseks, aga pidas ta neid helide võlu. Nii et taasise järele võttis. Ottes ise saada sama kauniks. Ta pani talle ette minna taas kümblema. Kümbluse ajal vaatas teda jälle ja olles vaadelnud, puudutas teda ja lahkus taas vaimustuses. Ning sellest vaimustusest tärkas armastus. Polnud neiuke teadlik sellest, mis temaga juhtus, oli ta ju maal üles kasvanud ilma kelleltki eales kuulmata, isegi sõna armastus kippus teine olema, tusane ja nukker pilk eksles nõutult ringi sageli rääkistada. Toit ei maitsenud talle enam öösi oli uni visa tulema, oletusi jätistama, karjakord, naeris ta kord jällegi nuttis. Kord uinus pisut kord õpetades järsku ärkas. Kord oli ta näost kahvatu, samas aga lõid palged punetama. Õhk, kui parm teda pistab, pole ka nii rahut. Üksi olles, lausus ta endamisi, nõnda. Olen haige. Kuid mis haigus see küll on? Maitš? Tunnen valu, kuid ometi pole mul haava. Kurb on meel, kuid ükski kitsidest kaotusi pole mul läinud. Isegi siin varjus istudes ühetan maileni. Palju kordi on mind kriimustanud okaspõõsas, ilma et oleksin hoianud. Kui paljud mesilased on pinna õelanud, ilma et oleksin ära ütelnud söögist. Mis aga nyyd südant salvav on, kibedam kui see kõik. Ilussonide Afnis, kõikjal lilled on ilusad. Imekenasti kõlab vilepill, kuid ööbikud laksutavad imekenasti. Ometi neist ei mõtlema üldse. Oh, oleksin temaga vilepill, et minusse tema hingus tungiks või kitseke, keda ta karjetaks õel oja üksnes Taasnese tegid, sai ilusaks minaga, kimblesin asjatu. Olene hukkumas, kallid, nüüdsid teiegi keeldute päästmas tütarlast, kuigi ta on kasvanud, käia kaitse all. Kes küll teid vannikutega ehib, kui mind enam pole? Kes küll toidab vaeseid tallekesi keskel kannab hoolt. Suure vaevaga püüdsin ma tema kinni, et ta koob Suisutaks mind oma lauluga. Nüüd aga olen tapmise pärast aina ärkvel ning ilmaaegu laulab tsikaad.