Päikesevabaduse ja võitluse laulik. Nii on nimetatud kirjanduslugudes jaanis Rainist. Palju päikest oli tema lauludes eriti kirgas sellest poeem aaresool, hümn päikesele. Päike särab, särab, särab kogu päiksesüda hõõgub. Päike soojendab meid kõiki. Priius, armastus, püüa kõiki kisub päikese poole. Nii kirjutas Rainis kõiki, kisub päikese poole. Päike oli talle vabaduse ja õnne sümboliks. Vabaduse eest tuli aga võidelda. Rainise loomingu üks kõrgpunkte langes ühte 1905. aasta revolutsiooni tormiliste sündmustega. Rainisest sai võitluslaulik. Raimse looming said tugevaks alus müüriks kogu järgnevale läti luulele. Selle juurde tuldi, tullakse ikka tagasi, sellest õpiti ja õpitakse. Läti poeg Andrei Veyans on pühendanud Rainisele oma poeemi. Päike tõuseb kõrgemale. Janis Rainile 100. sünnipäeval palusime Andrese vehiansi Eesti raadiomikrofoni ette. Ta jutustaks oma rahvas suurest pojast. Suured kirjanikud on rahva mõtetening, igatsuste kajastajad, ta püüete ja eesmärkide väljendajad. Kui mullu tähistati toona laitise 200 viiekümnendat sünniaastapäeva, sisemõtlesime Leedule selle ajaloole ja saatusele. Käesoleva aasta algul meenutas Eduard Vilde juubel meile uuesti Eesti rahva elu karmust ja õnne unistusi juba ammu minevikku veerenud aegadel. Meie esimene rahvakirjanik Rainis on oma surematu eluga ühte sulanud meie Daugava ja merelainete mühinaga Latgale järvede lauluga kodumaa ajaloo ja tulevikuga. September on Raimise kuu. 11. septembril ta sündis 12. september oli ta surmapäev. Selles suhtes on ta saatus sugulane suure ukrainlase Ševtšenko omaga, keda tule ja ö autor alati endale lähedaseks pidas. Tänavustel Rainise päevadel on tavalisest palju laialdasem ning tugevam vastukaja. Suurel luuletaja 100. sünniaastapäeva puhul tuletame uuesti meelde koguda loomingut. Ärevusel haaranud kogu Lätimaa. Rainis on Läti kultuuririkkusi ja ilu kandnud kaugele piiride taha. Isegi seal, kus ei teata midagi Daugavast tuntakse Rainist. Tema luule ja näidendite kaudu näevad paljude maade lugejad Lätimaa kohal säravat päikest. Milles peitub Rainisel loomingu jõud. Tema luulelooming juurduks sügavalt oma kodumaa traditsioonidest ning unistustes selle kangelaste igatsuses ning surematuses. Võitlus illusja hoos mõtete ja armastuse ülluses. Rainis ja lapsepõlve ja nooruspäevade kodu on paljurahvuseline Latgale. See maa nagu ise suunas oma lauliku sellele teele, kus rahvaste sõpruse tunne kasvab ühte inimese saatusega nagu valged Gazett, järvehaljaste kallaste ning sinetava silmapiiriga. Tahaksin seda külge eriti rõhutada, sest Lätimaal on maailmale andnud rohkem kui ühe suure ning omapärase sõnameistri. Kuid Rainese isikus liitub kõige kirkamalt ning leebemalt oma isamaa patrioot internatsionalist iga, kes tahab rahvast juhtida kogu inimkonna perre. Ja siin on olulised teened Latgale maa kohal, kus Rainis sündis ja mida ta ülistas oma viimse hingetõmbeni. Siit leidis ta teeäärselt tulbalt ka oma kirjanikunime. Rainis. Sünnima tuul oli esimene, mis hällitas luuletajat ta loomingu rasketel ning kaugetel teedel. Teine hällitaja tuli raamatute lehekülgedelt maailma kultuuriavarustest. Raines pööras juba üliõpilaspõlves rohkesti tähelepanu naaberrahvaste sõna loomingule. Eriti hoolega uuristan leedu rahva luuleta kirjandust. Üliõpilaste ringis esimesest referaadi Katone laitise üle tõlkis ta tema poeemi aastaajad. Seda huvi väikeste rahvaste kirjanduse vastu pidas Raines ise oma vaimse tegevuse algusele iseloomustamaks. Tulevane rahvakirjanik suunas oma loomingu laeva, maailma kultuuri, ookeani poole ja selle laeva purjesid paigutas oma aja kõige progressiivsemate revolutsiooniliste püüdluste tuul. See oli Rainise kolmas kasvataja ja edasi viia. Kõike seda näeme üha selgemini nüüd, kus tegelikkuses hakkavad täituma Rainise unistusega soovid. Juba esimesel üleliidulisel kirjanike kongressil luges korki suurt läti luuletajat maailmakirjanduse suurmeeste hulka. Esimesel Lätti Nõukogude Kirjanike Liidu Kongressil tõotas Aleksandr Fadejev kaks päeva enne suure isamaasõja algust. Et paljurahvuseline nõukogude kirjandus teeb kõik selleks, et avada teed läti kirjanduse teostele ja Trailisele, koguneks lugejaid sellisel arvul, millest oma eluajal võis ainult unistada. Meie lätlased, oleme Rainisele andnud palju epiteete. Nii tehakse sellega, keda armastatakse. Juba nooruses võlus Rainist legendaarse vägilase karutapja kuju. Seistes koduse Lätimaapinnal on Rainis maailmaga kõneldes ja revolutsioonide Goes kujunenud meie luulet tõeliseks karutapjaks. Tervitus Rainise kodumaalt Vilde ja Tammsaare koduma. Kodumaal Tammsaare ja Vilde kodumaale. Vildet ja Tammsaaret on Lätis palju loetud. Lõunanaabrite suurt poeeti tundsime seni aga kahjuks rohkem. Nine näidendi puhu tuul lavastuse ja Riias asuva kauni hauamonumendi järgi. Loomingut oli aga peaaegu ainult siin-seal ajalehtede ajakirjade veergudel vilksatanud. Tänavuseks juubeliks valmis Eesti riiklikul kirjastusel Janis Rainis valitud teoste kaheköiteline väljaanne mille koostamise eest võlgneme tänu läti kirjanduse väsimatu propageerija Eestis Karl adenile. Lehitsegem täna koos sellel luule lehekülgi. Rainise esimene luuletuskogu kauged kajastused sinisel õhtul sündis 1903. aastal pagenduses Vjatka kubermangus, kuhu tsaari Kaitsepolitsei ta saatnud oli. Kauged kajastused sinisel õhtul on laulud, millest hõõgub revolutsiooni eelsete aastate jõudu, mis kutsuvad võitlusele uue elu eest. Kõrgem idee ei inimesele halastase kes korra süttinud sädemest ei küsi, hukust ei hädadest ei hooli teistest jänesest ka kõige kallimast loobudes ei teelt teda väära, siis ükski võim. Kas saatjaks tal kiitus või laim või sõim. Sellest kogust pärineb karrainise üks populaarsemaid luuletusi tollest perioodist murtud männid männid mereäärsetel luidetel. Tuul murrab nad, sest nad on teistest kõrgemad, sest nende pilk ulatub üle kauguste kuid ennast varjule hoida ja selga keerutada. Nad ei suuda. Õel vaenujõud tulgugi surra meil ei võitmatud, vaimuse murra meil ka viimases ohkes velg kaugust, ei ka viimases oksa Raos võitluse kihk Emil Starsi poolt viisistatuna on seal Lätis väga populaarne laul. Järgmine luuletuskogu tormikülv ilmus 1905. aastal. Rainis oli Lätist tagasi ja sööstis kohe ise võitlustulle. Andrei suppits kirjutab igale revolutsioonile maailmas on olnud oma võitlusluule, kuid millalgi pole propagandistlikud võitlus õhutavad hüüdlaused väljendunud nii hiilgavas kunsti vormis kui Lätimaal. Viiendal aastal Rainisel luures. Ei, nii või jääda? Ei nõnda jää. Kord katkeb, pais, korduv murdub jää, pühamast lakka rajuhood, Erauge iial vetevood. Jaa, on küll tugev ja sädeleb end vabadust, süda igatseb. Ei, nii või jääda meie maal kõik lõplikult kord uueks saab. Rainis on kindlalt veendunud, et rahvas võitleb endale kätte uue parema aja. Uus aeg, kas iial tuleb see vaid siis, kui rahvas rajab, tee käed külge, igaüks las lööb, et valmis saada hiigeltööd, tuld, igaüks las õhutab, mis kord maailma soojendab, las maja ehitavad kõik, kus rahva õnn kord õitseda võiks. Kus paistab päike kõigile, kus rind on lahti hõiskele. Uus aed. Kuid millal tuleb see vast siis, kui rahvas rajab tee? 1905. aasta lõpul oli Janis Rainis sunnitud kodumaalt lahkuma. Koos oma abikaasa, poetess Elsa aspaasijaga elas ta kuni 1920. aastani Šveitsis. Ka seal ei vaikinud ta lüüra. Palav kodumaa armastus helises tema lauludest. Nendes luuletustes avaldub kõige selgemini Rainis internatsionalist. Väike päikeseline nurgake meilt võeti ära. Aga selle asemel mehi kisume teie käest kogu maailma. Nii palju, kui seda on liiga kitsas, oleks meile nüüd koduma. Meie kodumaa suurem peab olema palju. Ükski mõte ei mahu enam sinna, ükski tundmus ei saa seal paisuda. Mood, kitsad tarad matavad hingelood, kitsad südamed, lõhkiksid, kui tahaksid mahutada ühtki tundmust, mis üha paisub. Hoog kitsas, olete armas kuduma. Meie kaotatud kodumaa asemele ehitame uue ja kaunima ning suurema kõikidest maadest. Me ehitame selle suurusest kui suureks iganes, kasvanud on inimvaim ja kõrgusest sügavusest, laiusest mehitamisele, vendlusest kõigist rahvustest keeltest ja naha värvusest, kõigist rassidest, kõigist klassidest, aheldamata, kätest ja peadest mis ühendatud töös. 1907. 1909. aasta värsid on koondatud luuletus kogusse. Vaikne raamat. Töötav rahvas oli taas surutud orja ahelaisse. Tasa. Vaikselt kõlas luuletaja laul. Väga ilusasti kirjutas Janis Rainis ise selle raamatu eessõnas. Aegisel luuletab kaasa ja igaüksteist, kes teeb tööd ja tunneb end osana üldsusest, on luuletaja, sest rahvahulgad luuletavad meie päevil töös ja võitluses kõige kaunimate impost. Railis uskus võitlusesse. Selle ilmekaks näiteks on samuti emigratsiooni ajal kirjutatud poeem aadres sool. Ole tervitatud, päike. Päike kujutab sümboolselt ühiskonna ääratajat, kes vilgutab proletariaadi teadlikule poliitilisele võitlusele. Päike tuleb uue päevaga, meelitab mulla rüpes taimed, rohu ja lilled. Aga toob ka inimesed pimedatest keldri, korrustest, väljavabadusega. Hõisates ja sillerdades lõõmab päike kogu päeva. Maa muld hingab talle vastu. Igal pool on rõõmuhõisked, juubeldused, võidulaulud, päiksevõime päiksevägi pimedusest jagu saanud udu õhus üles, tõuseb rannast rannanjon, meri rõõmust lainetama, löönud üle kaldabi lubaht. Päike kullaga, kõik ehib, hõbelinikute laotab nurmedele nägedele teemanttähti sekka pillub, täidab leekidega orud hoogu, kulda, päikselapsed, vabaduse pidupäevil, päikest, särav-särav sära ning sa seisad keset päikest, silmis heldimus ja hardus. Voogab päikese kuldseid kiivrid üle palged Teie juuste üle silmade ja laupäev. Ning sa rebid kaelast rätiavad rinna päikse poole tungi, kui ta rinnust läbi otsejoones südamesse, kus suur pimeduse raskus rõhus, on nii, et postide õiget voogab kuni kannatused nagu kägistatud ussid langevad Sult kätesse, Mahad voogab, kuni hing saab soojaks õhuga koos keset päeva väreledes tõuseb üles päiksekiirtes sära paistel, süda täis sul sooja valgust nagu läbipaistev. Uudishimulikult pilgul vaatad oma põue põhja, näed seal hingesaladusi nagu merevaigust pärlis. Imetled, sa, hing on selge, kadus pimedusse, raskus, kurjus südamele võõras mõtteski ei kanna viha. Ainult argipäev sind, rusus, kerge, õilis on su keha hõljub päikesele vastu, pannes selga valge särgi, erevalge pilvesiilu taeva sinast kätistega. Päike särab, särab, särab kogu päikesesüda hõõgub hinges tärkab vanalembus, süda ennast ohverdades vaimuvalgus, levitades vendi päikse poole. Viies särab päikeses kui peegel. Hämarus, kuid kahtlust külvab süda kuri juba sünnilt nagu rohi mustas mullas. Süda juurdub egoismist ega päikest südant muuda. Jäigastuks vihavaenus. Vastu naerab päiksesüda süda, mida pole murdnud kahtlus, pisarad ja veri embab päikeses kogu ilma. Päike soojendab meid kõiki priiuse armastasime püüa. Südamed on kerged, selged, õilsad, lõbusad mõtted, tõusvad, üle aja ruumi, et võiks uude ilma minna, kus on troonile õnn ja võrdsus. Pimedusel hambad hirvi? Kahtlen, kas kõik saavad headeks isand sulaseks hunt, Talleks. Küllap kõikjal, nii kui olnud, summutab naer, kahtlustused. Päike õpetab, juhib, ehkki eraldi me kurjad hulga tahe üha villas kõiki kisub päikse poole. Päike särab, särab, särab lakkamatult talle vastu, tõuseb musta mulla rüpest. Võrsub nagu haljas, rohikates kogu mullapinna keldriruumist, pimedatest tolmu, tahma alt välja, suitsust läpastanud õhust, sealt, kus voolab vaeva higi, vangikongist, ahelatest, lagendikel, koletutelt, igijää, kus valitsemas piinadest ja verest saunast tuleb kõige vaesem elusolevuste hulgas inimene, keda põrmu surunud teine inimene, töötav rahvas tuleb, tuleb vennad vaevatud ja vermeis silmis aga särab, tuli, lõõmab vabaduse, päike lõõmab, vabaduse päike kiirgab uue võimu kohal. Sangaritega saanud nõrgad voogavad nüüd töölishulgalt igast rahvast igast rassist pühitsema, maigubriidust esitama, vendlus riiki tõotama, et ühiselt nad võitlevad ja ühist õnne ehitavad inimsoole. Kõmab maa ja vappub laotus. Võitlus kõnest. Võitlus laulest, punalippude välja kohal läigivad, kuid päikesekiired nende vahelt aga näha nagu läbi mooniõite mehi, uljaid, päiksepoegi, kelle näod on võitlustules karastunud ruugerruskeks. 1920. aastal tuli Rainis tagasi Lätisse, kus ta elas kuni oma surmani 1929. aastal. Ta tuli tagasi oma kodumaale kuid tegelikult kujunes tema kõige raskemaks maa Pauks. Sest leida ühist keelt läti kodanluse. Ega ta ei suutnud. Sügav pettumus, iseloomustab tema viimast lüürilist sarja viis Tageda visandite vihikut. Nendes on põhiliseks luuletaja hingelised elamused. Tänases saates oleme rääkinud põhiliselt Rainisest kui luuletajast. Aga me tunneme teda ka ju kui silmapaistvalt näitekirjaniku näidendiga kuldratsu on sõlmitud üks Läti ja Eesti kirjanduse vahelistest sidemetest. Nimelt kirjutas Rainis selle Kreutzwaldi muinasjuttu, kuidas üks kuningatütar seitse aastat maganud ainetel. Rainises suuremaid väärtuslikumaid draamateoseid on tulija öö mis põhineb läti eepose laadsblesis karutapja. Kuid ta ei kujuta sellest mitte üksnes rahva võitlust saksa anastajate vastu, vaid proletariaadi vabadusvõitlust üldse. Tulija öö kujutab igipõlist võitluste valguse ja pimeduse, vana ja uue vahel. Ka see teos on meile eestlastele väga lähedane. Ja on kahju, et see pole jõudnud veel meie teatrilavale. Lähedane on meile kogu Janis railise looming mis kannab meieni lõunanaabrite ootused ja lootused tabab meile nende hinge. Sest nagu ikka, on suure kirjaniku looming kogu rahva hingeelu peegliks. On lähedane nagu laul, mida me lapsepõlvest tunneme ja mille põhjal Rainis on kirjutanud näidendi puhu, tuul, puhu tuul ja tõuka paati. Aja kuramaale mind. Laul heliseb meie kõrvus. Kirjaniku looming jääb meie südamesse.