Täna siis rahvamuusikapooltunnis kuulame Bretooni rahvalaule, laulavad õed, öise nii Danon ja Touchi quadik. Eestlased on väike rahvas, meid on veidi üle miljoni. Maailmamõõtmetes on seda üsna vähe ja me ei tohiks olla puudutatud kui mõni kauge külaline üllatusega avastab suurte rahvaste vahelt neid või mõne veel väiksema rahvakillu. Ega me isegi ei suuda tunda ja teada kõiki maailma rahvaid rääkides üsna lähedal asuvatest Euroopa riikidestki. Arvame üldiselt, et Saksamaal elavad sakslased Itaalias, itaallased, Inglismaal, inglased ja Prantsusmaal muidugi prantslased. Üsna vähe on neid, kes on kuulnud sakslaste keskel elavatest sorbidest Põhja-Itaalias ja Šveitsis elavatest reetidest ja Firuulidest või siis Prantsusmaa loodenurgas elavatest Bretoonidest. Ometi joonid ligikaudu sama suur rahvas, kui me isegi neid arvatakse olevat umbes üks miljon ja 100000. See väike rahvakild pretani poolsaarel on kuulus osavate meremeeste poolest. Üks kolmandik Prantsusmaa kaubalaevastiku meremeestest on Bretoonid. Nende kodumaa Bretooni poolsaar on mägine ja väheviljakas. Aastasadade jooksul on Bretoonlaste elatusallikaks olnud kala. Meie elatanud aga elurõõmus laulutrio alustas Mägilaste viisidega ja sealt nad nüüd jätkavad salmi lauluga. Hüvasti Napoleon. Bretooni rahval on pikk ajalugu keset romaani päritoluga prantslasi pole nad ise üldse romaani rahvas. Enne suureneb Rooma riigi laienemist üle kogu Euroopa. Elasid siin kelti hõimud kelle kunagised elualad ulatusid isegi Põhja-Itaaliasse. Rooma riigi vallutuste tulemusena keldid kas assimilieerusid või tõrjuti oma kunagistele elualadelt välja. Juba enne meie aja arvamist jõudsid keldi hõimud Britannia saartele kus nendest omakorda sealsete põlisasukate piktidega kokku sulades kujunesid briti hõimud. Ajalugu on pikk ja keerukas. Viiendal kuuendal sajandil toimus Briti saartel suur germaani hõimude anglosakside vallutuse ja sisserändeprotsess mille käigus enamus keldi hõime allutati või ääremaadele tõrjuti. Britannia saarestikus elavad tänaseni keldi hõimude järeltulijad tena iirlased, šotlased, Ooelslased, Jegor niid kellest üsna suur osa on inglise keelele üle läinud. Osabrite aga põgenes anglosakside sisserände eest mandrile, kus neid veel keldikeelsed hõimud ees ootasid ja neist tunnesidki. Tänapäeva Bretoonid. Sellest suurest rahvaste rändest on ajalukku ja tänapäeva kaardilegi jäänud sellised koha ja rahvanimed nagu kallija, Anglia või Inglismaa saksoonia osala Saksamaast mägisotlaste enda nimetus, mõngeelid. Ja muidugi kaks brittide maad Suurbritannia ja pretall või Bretooni poolsaar. Nii palju siis geograafiat ja ajalugu. Nüüd aga kuulame jälle Bretooni tantsu-laulu. Kavoti kaks tuvi. Pöörake erilist tähelepanu selle tantsu-laulurütmile, sest sellest teeme edaspidi veel juttu. Kunagi vestlesin eesti värsiteooria uurija, kadunud Jaak Põldmäega regi värsist. Ta kahetses siis, et ei ole jõudnud selle huvitava nähtusega põhjalikumalt tegelda. Eriti jäi mulle aga meelde üks lause, mis mind on sundinud ka teiste rahvaste laule lahtiste kõrvadega kuulama ja nende struktuuri iseärasusi tähele panema. Nimelt ütles Jaak Põldmäe, et meie rägi värsiuurijad kipuvad regivärssi käsitsema kui mingit erilist ainult lääne meresoome rahvastele omast. Järgmisel juhul nähakse regivärsi ja Lätid Ainade struktuuri sugulust. Ometi on kogu Euroopa rahvamuusika seda Trocheilist värsimõõtu täis. Seda, millest tookord juttu oli, olen leidnud tõepoolest üsna mitmelt poolt. Nagu kuuleme, on see omane Gabretooni lauludele. Ka esitusmaneer on sarnane meie regilaulude laulmisele. Eeslaulja ja koori vaheldumine, ridade kaupa, ettehaarav sisseastumine, Kuusalu ranniku, rahvalaulikute terminoloogia järgi Legayus ja palju muud. Ja nüüd üks ballaadilaadne armastuslaul. Tuleme nüüd tagasi eespool kuuldud tantsulaulude rütmi juurde. Selline kergelt punkteeritud Troheiline rütm, mis kohati kaatrioolidena avaldub, ei ole meie kõrvale mitte võõras. Meenutame kasvõi Muhumaa meestelaule. Kui ma Bretooni tantsulaulud algavad tavaliselt aeglase mõnerealise sissejuhatusega mis omakorda meenutab meie Torupilliviiside sissejuhatavat pilliseadmist, millele siis tõeline tantsuviisi järgnes. Mõni pillimees kujundas need sissejuhatused oma mängumaneeri demonstreerivateks. Virtuooslik eks lõikudeks. Enamasti olid aganad üsna lihtsad. Kergelt punkteeritud Troheiline esitusmaneer on omane ka lätist Aalson kast pärit bordooniga pulmalauludel. Eriti toredat sarnasust isegi laulmismaneeri ja hääle tekitamises kuuleme aga Bretooni tantsu, laulu ja ingerisoomlaste tantsu-laulu rändiuska vahel. Isegi laulu helistikuline tunnetus on üsna sarnane. Eelpool öeldut arvestades ei tundugi üllatav lugeda enest šamanistlikud jooned, keldi usundis viitavad briti saarte muist seile kultuurikontaktidele Euraasia põhjaalade, muuseas ka Eestiga. Tasub ka üle mõelda, kas kõik see, mille me praegu paigutame riimilise niinimetatud uuema rahvalaulu alla, ongi nii uus. On ju meie riimilisi rahvalaulu levikuala raskuspunkt just saartel ja läänerannikul kus esmajoones olid võimalikud kontaktid Šoti betooni ja teiste meremeestega. Betooni, eriti aga šoti meremehi meelde tuletades peaks rääkima veel ühest probleemist. Lasen nende tantsulauludega. Meie muusikaline koolitatus ei anna just väga head alust Euroopa professionaalse muusika ja selle rahvalikke juurde tajumiseks. Me räägime küll, et liini rahvalik valss ja Reilender on mõjutanud Schuberti ja Straussi valsi loomingut. Kui aga kuulame Bachi, siseteame tema muusika rahvalikust taustast midagi. Bachi aja kõige rahulikumaks Laanriks oli. Aga süüt, milles peaaegu kohustuslikud osad olid saksa tants, Allemaand, prantsuse tants, Korant, itaalia, hispaania, Sarabanud ja inglise džiig. Just see viimane on seotud ka meie tänase teemaga. 12 kaheksandiku taktimõõdus kiirete trioolide rütmis muusikaga džiigi peetaksegi keldi päritoluga tantsuks. Ja kuigi meie Bretooni laulikud oma tantsulaule Kavottideks nimetavad tunneme me selles tantsus rütmilist sugulust, nimelt džiigiga. Kuulame saate lõpuni veel Bretooni laule rahvalaulikute õdede eurole, nii tal on jätatsi quadegi esituses.