Meil on praegu talv väljas akna taga on tuuline ja külm ja täna on isegi väga libe, on jää. Aga mis te arvate, kas meie maa, meie Eestimaaga, see on põhjamaa või on see üks külma, võid soe maa või põhja, ehkki mina arvan, et ta on niisugune vahepealne kõrt tuuline põi ja korteris või, ja suved on soojad? Päris soojad. Kuigi Lõuna-Eestis on veel soe, on maid, mis on palju, palju põhja poole, palju lähemal põhjanabale. Täna me tahamegi rääkida natukene nendest inimestest ja nendest lastest, kes elavad hoopis külmemal maal kui meie siin. Aga ma pean vist enne nendele lastele, kes raadiot kuulavad, ka natuke rääkima, kes me siin juttu ajamas üldse oleme. Siin soojas stuudios istuvad narkil. Ja kui vana sa oled ees? Martini ema on kutsutud meil siia, sest tema on õige palju käinud kaugel põhjamaal niisuguste rahvaste juures, kelle nimi on komid. Komid olete kuulnud? Ema mulle rääkis kõdusel ja seda jutu ütles nüüd Juhan kese, juba koolipoiss. Ja siin on meil veel Jaagup ja oled meil on siin üks väike raamat ka, mis jutustab ühest väikesest poisist mitrukist tundras ja kelle vanemad on põhjapõdrakasvatajad. Ma tahtsin ütelda, et tundra, märgitusi kaardi pelgan nihukeste loodusemärkidega ja vehi laigud, nagu oleks oleks selle rohelise rohu peal, nii et seal soine koht, vedaja doosid, minu teadmiste järgi on väga vähevõitu ja võib-olla ei ole üldse. Seal kaugemal pole enam üldse. Aga siin tuleb kohe nii palju uusi asju, mis tundra on ja minu arustasime, palume kohe Martini ema natuke jutustada sellest komide maast ja sellest, kuidas tema seal käinud on jah, tõepoolest päris tundra, mis jääb juba Põhja-Jäämere äärde, see on täiesti lage ja soine anda ka. Aga siis on veel metsatundra, mis on selline üleminekuala siis sellelt lagedalt ja suviselt kahtlaselt alalt taigaks. Seal on siis juba väikest sahma tallati kidurat ja ja vahepeal jälle siis soolaigud ja rabad. Ja siis tuleb muidugi päris metsani ala juba, see on siis taiga. See ei ole niisugune mets nagu meie mets on. Et vahepeal on männid ja vahepeal on kased ja vahepeal on siis kuused ja päike paistab ja ja ilus sammal on puude all vaid see on tõesti ainult siis kuusemets. Hästi tihe kuused ei ole sugugi niisugused ilusad kõrged nagu meil, mida me siia vääriks, toome kas või võidu väljakule või mujale teistesse linnadesse keskväljakutele vaid tõesti sellise keskmise suurusega, aga hästi tihe mets ja seal on risti-rästi vanu puid surnud, puid maha langenud. Ja see mets on nii otsatult suur, kui näiteks lennukiga või helikopteriga lennata, siis võib tõesti tund aega lennata ja peaaegu mitte midagi muud all ei näe kui ainult metsa. Ja see on nüüd sellist helikopterit tellidele, sellist lollell kleepinud nihukest mudelit aga ei tulnud välja. Hästi. Aga kas te teate, lapsed, miks nende helikopteritega lennatakse niisugustes koht sellepärast, et helikopteriga või paigale jääda kellelegi niiviisi välja tõmmata, sest aga lällukiga teeb kuskile siledale kohal tingimata maandume, tema saab ainult tiirelda kohapeal. Aga, aga helikopteripaiga siht võib maanduda nii selles kohas, kus ei ole suurt, korraliku lennuvälja ja need põhjarahvad, paljud elavadki niisugustes kohtades, kus ei ole suuri teid ja suuri lennuvälju. Aga kuidas sinna kaugele komi temale sõidetakse? Noh, meie juurest on sinna väga lihtne sõita, võime sõita rongiga. Jõuame üldse näiteks sõidaksime sinna rongiga, vaat kui lapsed teavad, kus on Moskva ja kui kaua Moskvasse sõidame. Õhtupoolikul istume, eks ole, rongi ja hommikul oleme Moskvas, aga kui me tahame Komi pealinnas õhtuv kari jõuda, siis me peame Moskvast veel edasi sõitma veel ühe ja veel ühe päeva ja veel ühe öö ja alles siis jõuame kohale. Nii kaugel oleme. Aga nüüd komis. On küll ikkagi parem sõita siis kas lennukitega või päris põhja tundraalale juba helikopteriga, sest seal on vahemaad suured. Meil on Tallinnast Tartusse mõni tund, ainult bussisõitu või rongisõitu ja olemegi juba Põhja-Eestist Lõuna-Eestisse jõudnud. Aga Komimal võib öeldaks 10 korda küll suurem, kui Eesti jaak paljudesse kohtadesse pole üldse autoteid, ongi ainus võimalus sõita siis lennukiga selle eest on siis lennukeid hästi palju ja lennukeid sõidab väga tihti näiteks karist päris põhja seal, kus on siis selle väikse Mitubki kodu. Varakevadel on lumi tundras kõva jäsile. Talvetuuled on lumehelesiniseks koorikuks pressinud ja see sätendav päikese käes nagu peegel. Narta jalased libisevad mööda koorikut peaaegu jälgi jätmata. Lumme lõikuvad ainult põhjapõtrade sõrad, mis tuletavad meelde terava servaga musti klaase. Ja nii võib paista, et lumikate on valge, raamatuleht ja põhjapõtrade jäljed on kirjatähed. Kes lugeda oskab, saab aru, kas siit läks läbi suur või väike põhjapõder, läks ta ruttu või või läks aeglaselt ja kuhu poole Tiidada viis mitroki isa loeb neid põhjapõdrakirju hästi. Ainult sookailu põõsaste ümbruses on lumi, kohev. Põhjapõdrad väldivad selliseid kohti, et mitte lumest läbi vajuda. Aga kui neil kõht on tühi, siis nad just vastupidi otsivad sookailu puhmaid kohevat lumehange on kergem kaevata. Põhjapõdrad hangivad toitu lume alt, nende lemmiktoit on valge põdrasamblik. See samblik maitseb põhjapõdrale nii nägu inimesele värskes Hay. Lisaks kaebab põhjapõder lume alt igihalja pohlalehti. See on siis nagu salat. Paljast leivast ju ka söönuks saa. Vastu kevadet muutub lumevaip üha paksemaks, kõvemaks, isegi tugeva sõraga on seda raske purustada. Sellepärast jäävad põhjapõdrad kevadel lahjaks. Aga mitrukile meeldid kevad. Tuisune polaaröö on selja taga ja päike paistab nüüd ööd kui päevad. Päike tema see oli, kes mitrukile vembu mängis. Kuigi tõtt-öelda metropoli ise süüdi päev läbi vahtiste sätendavaid lumehangi ja vahtis nii, et oli vahitud. Algul lõi silmadesse terav valu, siis aga jäi mitruk päris pimedaks. Ja veel mitte igaveseks. Ema ütles, et see läheb mööda jääd. Mitruk näeb jällegi tundrat. Helge deegolhoosi põhjapõdrakasvatajad päevade viisi teel. Nad suunduvad kevadistele karjamaadele. Kui nad pärale jõuavad, sünnib karjas hulk väikesi vasikaid. Mitrukil On igav sõita. Talon käterätik, silmile seotud. Ema ei luba seda ära võtta. Lumepimedus pole naljaasi. Nõnda siis on mitruk kannatlik ja mõtleb oma mõtteid. Peagi jõuavad nad ööbimispaika ja seavad üles püstkoja. Püstkojas on hea, seal pole aknaid ja võib sideme silmadelt ära võtta. Ümmargusest avavusest püstkoja tipus, kus roikad kokku jooksevad, ei ulatu päike sisse vaatama. Tundras paistab ta üsna madalalt. Teine asi on tähtedega. Lamad öösel põhjapõdranahkadel kõrval undab raudahi, ülal aga vilguvad ja võbelevam tähed. Martin, sa lugesid kaldamitruki raamatut mis sulle meeldis sealt, seiklused, mis mitrukisel juhtisid, kuidas ta kala läks hüüdma. Laagrikohta jõudsid, mitte okei magama, tal olid silmad lahti, väga ägeda nägelik tahtis. Ja aga mulle meeldis see koht, kus vitruk püüdis ka. Aga nüüd me peame vist taluma Martin ema jutustada, kas need Komilaste emad ja isad püüavad siis kala seal. Ja kalapüük muidugi ennekõike ikka isade töö. Nitroki raamat räägib just siis nendest lastest, kes elavad päris seal põhja komis, aga nagu ma juba ütlesin, et komimaa on väga suur, siis suuremas osas komimaal elavad lapsed umbes niisama nagu meiegi, lapsed on seal linnu, Jon seal külasid, lapsed elavad kodudes, harilikest majades käivad koolis väiksemad lasteaias. Ja emad ja isad käivad tööl. Aga nüüd selline põline tööala isadele on just siis kalapüük, jäi jahil käimine. Jahil käimine on nii üldine veel tänapäevalgi, et juba umbes kümne-kaheteistkümne aastased poisid käivad isadega kaasas metsas. Aga see metsas käimine ei ole mingi selline väike jalutuskäik, vaid minnakse ikka mitmeks päevaks välja. Ja ei käidagi suvel, vaid põhiline jahihooaeg on ikkagi talvel. Lumi on väga paks. Meil on siin üsna vähe, sel aastal lund ei saa hästi suusatadagi lumepuudust komimaal kunagi ei ole ja see on nii sügav, et ilma suuskadega ei ole üldse võimalik Ongi astuda. No teiesugused poisid võiksid kohe üle pea lume sisse ära kaduda. Aga suusad ei ole ka harilikud, nii nagu meil on vaid hästi laiad. Ja need on minu meelest ma olen näinud, et niukesed nagu soos käimiseks on ka nüüd suurem kandepind, oleks õige ja need komide jahisuusad on siis kaetud põdranahaga hästi libeda põdranahaga ega ka komi jahimehed ei lähe metsa harilike saabastega või või selliste talvesaabaste viltidega, vaid ka nende saapad on teistsugused, on ka nõrgad burka Diarkad, sulen, Emaiutustena seljasaapad, Kädad hästi jäljed, et et on võimatu kodu juures. Nahast põdranaha kas sa tead üldse veel, Martin, missugused riided seal teistmoodi on lastel, nendele, kes päris põhjas elavad hästi malakana niukesed põdranahast Nelel nagu kapuuts ja kindad ja ühendati kõik ühendatud ja siis nagu üle pea käib see põrrelist. Ja niisugust kasukat nimetatakse maalitsa ja see on siis nendel põhja komidel päris harilik, sest see on hästi soe, siis ei pääse ju külm ja lumi mitte kuskilt kallale ja võivad midagi ära kaotada ja lapsele. Ja need on hästi pikad ka, mul oli tore elamus ühes põhja komi külas, kui oli just see saareaeg, te teate, lapsed, mis on polaaröö ja eriti ilusad siis virmalised ja see on siis niisugune aeg, kus peaaegu üldse valgeks ei lähe, terve päev on niisama pimedus, esimesel päeval lähen natuke valgemaks, aga muidu oli ikka sama hämariaga ja käega ikkagi ja Lähen, mina siis niisugusse hämarat külatänavat mööda poodi minema, kahelt pool on suured kõrged lumehanged. Ainult kitsas kõnnitee on lahti aetud sellest sügavast lumest läbi ja vaatan järsku, et nüüd küll tuleb karu vastu. Just niisugune suur ja, ja mürakas ja päris hirm hakkas, mõtlesin, et oleks ma ikka taskulambi kaasa võtnud, et mis ma nüüd teen, kitsas tee pole kuhugi minna ka? No läksin ikka edasi vapralt, mis siis parata. Ja tuli vastu lihtsalt eks tädi, kellel oli maalitsa seljas, see oli siis selline suur ja karvane ja, ja ulatus maania, karu käpamoodi käed ulatusid siis sellest kasukast välja. Aga ega seda ometi suvelgan. Ta ei, suhe, muidugi mitte, see on ikka talverõivas, kui soe suvel on, jälle, oleneb sellest, kus me oleme, põhjas võib küll juhtuda nii et päris südasuvel, juulikuus, kui meil on need kõige palavamat päiksevõtu ilmad. Et seal on ehk ainult niipalju sooja, nagu meil on, ütleme maikuu algul võib juhtuda niisugust jahedat aega, ka lõuna pool on ka väga soojad ilmad ja siis on seal ka hirmsat paduvihmad, mida meie siin harilikud ei näe, mis võiks näiteks puudelt lehed maha rebida ja õied õunapuudelt ja aknaklaasid näiteks kaupluse akendelt ja asfaldi sisse puuri paugud. Niisugused ägedad vihmahood käivad ka seal. Aga see suvi oli niisugune Saaremaal, eriti, kui me olime augustis juba siis oli, siis oli niisugune paduvihmad, et kohe kõik oli nagu valge, kõik aia. Kui lumi oli täiesti ära sulanud ja maapind muutunud pehmeks nagu rabakana udusuled ilmus karja palju väikesi põhjapõdravasikaid. Häälitseside jooksid oma emade põhjapõdralehmade sabas. Mitruk vahtis vasikaid iga kord imestusega, need olid nii tillukesed ja naljakad. Nad olid neil peenikesed nagu vitsad, aga nii pikad, et vasikad ei ulatanud oma koonukesega maad puudutama ja mida neil ongi maast otsida. Mul on piima küllalt. See piim on nii maitsev, et viib keele alla. Kordalemetrockil kurk haige ja teda arstiti sooja põhjapõdrapiimaga. See aitas. Ega põhjapõdrakasvatuskomiteele nii väga harilik ei olegi kalapüük ja jahil käimine, see on see kõige üldisem. Ja veel on ikka kõige suurem varandus komimaal mets, kõige rohkem. Ehk töötatakse siis metsavarumisel ja metsa ümbertöötamisel. Komimaal on nii suur puidutöötlemise tehas millele võrdset ei ole peaaegu et ei ole terves Nõukogude liidus ja isegi Euroopas, kui võtaksime kas või raamatut, mida me kodudes riiulitel näeme ja kõik need raamatut, mis on raamatukogudesse kauplustes, on, ja siis võiks öelda, et iga viies raamat on trükitud komimaal tehtud paberi peal. Nii palju tehakse Komima metsast paberit. Peale selle te olete, eks ole, paki piima ostnud küll ja küll ka need piimapakki. Pakendid on ka komimaal tehtud peale senine on komimaal ka muid väga tähtsaid varasid, leitakse, on leitud naftat ja naftatööstus. Peale selle on komimaal maagaas. Nii, maagaas tuleb ka meile pikka-pikka juhet mööda ja läheb siit edasi ka, veel läheb Soome ka veel edasi, aga siis päris põhjaosas seal siis tegeldakse juba põhiliselt põdrakasvatusega ja mispärast. Et soe oleks, võib-olla isegi on vaja. Mõnikord, kui on talitalv ja siis on vaja see nende maja või püstkodadega, tuleb põdranahaga kate veel presendi või millegi. Ega vanasti ei olnudki mingit presidenti, vanasti olidki just põdranahad, millega kaiknetest kodasid, aga tänapäeval nüüd present juba ja, ja suured viltlaibad, millega kaetakse. Väga õige, see on väga oluline asi, vaata võtlite pärast põhja pommi kasvatavadki põhjapõtru, et seal on juba nii külm, seal vili enam ei kasva. Marjapõõsad seal ei kasva, õunapuid seal ei ole ja kui ei ole põllumaad ega siis me ei saa ka lehmi. Ja seal on tõesti nii, et ainult siis põhjapõdraliha on see harilik iga pere liha. Kolmik räägimegi komid räägivad muidugi komi keelt, nii nagu eestlased eesti keelt ja venelased vene keelt, see on nende emakeel ja võib-olla on päris huvitav teile teada, et komi keel on isegi natukene eesti keelega sarnane. Meil on mõned sõnad, mis on seda lähedased, ma võin mõned sõnad öelda, näiteks mis te arvate, mis tähendab memm. Nii õige mis tähendab, oi, oi, oi oi ja Raskaa puu. Puu täpselt niisama, aga nüüd muu. Muu asi. Aha, aga mis on kütšan? Koer koer, õige kutsa ja, ja ungari keeles jällegi kutsa ja kutsika ongi. Kuid tavaliselt nonii, kui sa selliseid sõnu võitluses näeb välja tuua veel, mis on tõesti üsna sarnased meil. Vaat nüüd võibki ütelda seda, et Märtini ema Anu-Reet, Hausenberg on keeleteadlane ja tema on seal komimaal käinud just sellepärast, et seda komi keelt uurida ja selgeks õppida. Aga kas te teate, miks veel inimesed reisivad teiste maade ja teiste rahvas juurde saada teada, mis rahvas kuidas riietu, kuidas nad elavad ja jah, aga mis töid venisid, on mis viivad inimesi kaugetesse paikadesse ega ajakirjanikutööd, ja siis siis kas või teie sõpradsime noaga näiteks seda maagaasi otsivad või hoidik või muid maavarasid. Geoloogid tahaksid näiteks minna kumimaale, seal on ka väga toredaid mägesid, mägedesse näiteks kalliskive otsima. Aina tahaks. Praegu siin ühes raamatus Seal on siis niisugused mäed ka, kus kõrged kaljud langevad püstloodis kohe jõkke, näiteks seal on suur jõgi, pets, hoora jõgi, minu meelest mehi oleme nihukesed, kiirene, seal paistab nii aeglane. Nad on kiired ja aeglased, aga selle koha peal, kui ikka jõgi on väga lai ja väga sügav, siis see otse ta kaljude vahelt voolab, see ei tähenda siis veel, et ta peab siis kärestikuline olema. Kärestikuline. Järsud kaljud on, aga jõgi on siis kärestikuline, kui ta on ka samal ajal madal ja see voolusäng on kitsas, siis kohiseb kerget Kosele seal ka olemas on, kõrged, väga ei ole, aga näiteks selle pildi peal on just üks selline väiksem jõgi. Ja siin tulebki siis Kosenad jahimees lähe, kas jõgesid selleks kuidagi kasutatakse, neid palke edasi viia? Jaa, Komima jõed ongi Taka kasulikud mitte siis ainult sellepärast, et seal kalu on palju vaid sellepärast, et nad on suured ja pikad, kuidas siis seda suurt metsa ja tohutut palkide hulka, mida tehased vajavad, seda siis tehase juurde toimetada, selleks kasutataksegi jõgesid, nii et terve jõgi on suur, suur lai jõgi on mõnikord palki parvedega kaetud. Mõnikord need pallimist veerevad ise või? No veerevad ikka, aga nad on seal kuumal lambale, poiss. On ikka? Parvepoisid, ongi selleks, et siis pood saakidega panevad need palgid ilusti ritta, nii nagu pliiatsid, nagu siin pildi peal paistabki Raadios küll kuulajaid, lapsed ei näe pilti, aga võib-olla Martin näiteks võtaks selle pildi ja katsuks jutustada, mis seal peal on. Meil on külge, riputatakse kalu, riputatakse kalu, kuhu poetatakse kalu. Ei jää või oled sa kunagi söönud kuivatatud kala, äkki ema on sealt kaasa toonud, mõnikord? Ei mäleta hästi, aga võib-olla. Kuivatatud kana ma just pole kaasa toonud, aga värskeid pohhi olen küll südasuvel, kui veel pohlaaeg ei ole. Neil komid ei keeda keediseid moose, nii nagu meie keedame, vaid nemad on harjunud kõiki, Marius, mis nad korjavad metsast säilitama võimalikult värskelt. Näiteks on neil palju murakaid ikka mitmed ämbritäied, tuuakse soost, kõik kuldkollased ja siis pannakse nad keldrisse ja nii nagu nad seal seisavadki ja siis ükskõik millal talvel isu tule tuuakse, need krõbisevad, krõmpsuvad murakad sealt keldrist ja küll on head ja pohlad täpselt samuti. Nii, mulle ongi siis kostiks sealt kaasa antud mõni kuu algul eelmise sügise värskeid pohli, aga mina vaatan, et siin on nagu need püstkojad ja ükskõik, on siin ja ka kudusin muru ja kas see on kelk või on teil mingi nimi eriline narta annata, mille poolest ta erineb kelkust, kas te teate, sellepärast? Tema hartaga või suvel ja talvel ma olen sõita ja ta kitsam ja kõrgem ja pikem ja minu pildi peal käsil nurgas üks märta. Aga ma tahtsin jutustada, mis siin minu pildi peale, nagu ma juba mainisin, et siin pildi nurgas Ignarta seal ees üks põder, isane pull. Ja ma tahtsin ütelda, talvel üldse Need põdrad, rakendatakse Larte, et paarikaupa, sest kelk libiseb. Lartan libiseb hulka parem libedamini, aga suvel on ikka viiekaupa. Isa võttis metruki üks kord kalale kaasa. Poiss imestas väga, kui isa peatas põhjapõdrad rakendi väikese oja kaldal metropoli, arvanud, et nad sõidavad kaugele järvele ja hakkavad paadist kala püüdma. Mis kala siin ka on, ronismitruk vastu tahtmist nartalt maha. Kalo elab ainult järvedes. Aga see oja voolab ju suurest järvest välja, lausus isa. Praegu liigub kala just oja mööda, kuhu jõkke läheb ujuma või nääris metroc. Tema oli ükskord jões supelnud. Talle see ei meeldinud, vesi oli seal jääkülm. Mitruk tõmbus külmast siniseks, pärast hakkas köhima ja teda raviti sooja põhjapõdrapiimaga. Ära naera midagi, ütles isa. Kaladele meeldib läbipaistev külm vesi, umbes nii, nagu inimestele värske õhk. Praegu on järves palju kalu, neil on seal vähe ruumi, sellepärast nad lähevadki jõkke. Oja oli üsna kitsukene, aga ühte kohta oli vesi uuristanud sügava augu. Sellesse auku kogunesidki kalad. Kas nad puhkasid seal või otsisid siis väljapääsu. Isa raius hundipajuvitsu kaladel teed kinni panna. Aga meil pole ju võrk, hädaldas mitut. Püüame Horeiga, ütles isa. Hureiga pidimitruk juba imestama hakkama, aga siis otsustas, et küllap isa teeb nalja, muidugi nalja, kes siis Horeiga kala püüab. Orey on pikki sile ritta, millega aetakse põhjapõdra rakendit. Corey peenemasse otsa on kinnitatud ümmargune luust kuulike selleks, et mitte põhjapõdrale kogemata haiget teha. Ja teises otsas on rauast teravik peatuspaigas torkad ridva teravikku pidi maasse ja võid rahulik olla, põhjapõder teda katki ei astu. Aga et Horeiga kala püütakse, seda kuulis mitruk esimest korda. Isa viskas ojasse mitu sületäit pajuvitsu ja käskis mitrukil neile otsa ronida. Suru kõvasti peale ja ära liiguta, ütles ta. Muidu lipsab Kalavitste alla. Nitrukrunis vitsakuhja otsa seisis seal, hoidis hinge kinni. Ta sihtis Oreiga mingit tumedat ähmast, kogu. See on palgijupp, ütles metroc. Ütles ja samas nägi, pole see mingi palk, vaid hiigelsuure kala mustselg. Esimesest Horey hoobist pöördus kala ümber ja sööstis otse mitruki jalgade alla. Poiss tundis järsku tõuget. Ehmatusest laskus ta kükakil nõksatus veidi ettepoole, Jäplartsates vette. Samal hetkel haaras isadal maalitsest kinni. No on ikka sinuga häda, ütles ta. Millise siia sa minema lasksid? Siis kooris isa mitt rukki paljaks, tegi lõkke üles ja hakkas tema rõivaid kuivatama. Mitrukaga mässis end seniks isa maalitsesse ja oli häbi pärast vait. Küll oled sa mul ikka veel rumaluke, ütles isa hellalt. Ilmaasjata raiskasime aega. Mitrukil hakkas juba soe, aga süütunne jäi ja peaasi oli kibedus. Mida ta siis ometi kartma lõi. Nõnda läks kala ära ja ta ise sai läbimärjaks. Isa ei võta teda nüüd enam kusagile kaasa. Mis kasudel sellisest argpüksist on? Kui maalid sa ära kuivas, panimitruk ennast riidesse ja nad sõitsid koju. Kolgu. Mõtles poiss Nortal istudes. Seda võib igaühega juhtuda. Seest teinekord ma juba enam alt ei lähe. Selle mõtte juures langes Tal nagu kivi südamelt ja tee läks nagu heledamaks teadmisisa, ütles mitruk. Maa ei löö enam kunagi araks. Ausõna. Mina tean, et seal elab karusid. Taigas on küll, jahimehed ikka aeg-ajalt satuvad karudega Kaago osale elagaubaseid. Talvel on karuga eriti ohtlik kokku sattunud ja sellepärast, et kui üles ärkab karmis talveunest keegi üles äratab, siis paati minna, siis on karu vihane ja ta on näljane muidugi, ja vihane, et tema Undon segatud ja siis tõepoolest sisse on parem karuga mitte kokku saada. Aga nüüd, mina tahaks seda küsida, kas mõni niisugune väike lauluke või salmike nii nagu meie lastel on mõni nahdiidi tihane laava, varblane või niisugune tuntud lugu, mida vanaemad ja emad varakult juba lastele laulavad, kas mõnda niisugust võiks meie lastele ka? Selliseid on üsna palju, mida tõesti igas külas võib kuulda. Aga siis oleks ehk juba huvitavam, kui me ikka kohe kommilase esituses selle kuulda anname. Bogdan keek, lõhespame kõõnreid, kõiki hõibusi, kütsi, võõrovodkatšeti, jäävarjus, nii häbi.