Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest raamatust, mis tegelikult ilukirjandus ei ole. Või vähemalt võib seda võtta reservatsioonidega, tegu on nimelt sakslase Wolfgang ruuge mälestustega. Raamatu nimi on tõotatud maa ja see tõotatud maa, millest ta räägib, on siis Nõukogude Liit. Tegu on siis väga huvitava mehega, kelle kui nii võib öelda õppimisprotsess, sellest, mis on hea ja mis on halb mida tasub teha, mida ei tasu teha, võttis väga pikalt aega ja maksis talle tema elu parimad aastad. Nimelt oli ruuge siis, kes sündis 1917, selline mees, kes kasvas Berliinis üles kommunistlikus perekonnas, kui Adolf Hitler tuli 1933. aastal võimule leidis või siis targem on selliselt jubedalt maalt põgeneda ja minna sinna, kus on õige kommunisti kohta, ehk siis nõukogude liitu. Ruuge kirjutabki väga julgelt ja avameelselt sellest, mida te nõukogude liidus nägi kuidas tema illusioonid kommunismi suhtes purunesid. Aga peamine osa raamatus siis, mille kaane peal on kujutatud punasel väljakul toimuvat meeleavaldust ja üle selle tõmmatud okastraat. Peamine osa sellest raamatust räägibki sellest, kuidas ta umbes 15 aastat kaugeid paiku nägi, sest et seltsimees Stalin leidis 1938. aastal, et ei ole tark tegu lasta igasugustel välismaa kommunistidele mööda nõukogude liitu ringi jalutada ja kummalisi jutte levitada. Ehk siis ruuge saadeti välja 1941. aastal, kusjuures huvitav on see, mis raamatust välja tuleb. Iseenesest see raamat on ilmselt paljudele eestlastelegi tuttav, et paljud need lood, mida ta siin räägib on Eestiski teada-tuntud. Aga iseenesest sakslasi ei antud kohtu alla, meiega mõisteti süüdi lihtsalt Stalini allkirjastas mingisuguse seadluse, mille alusel ka Nõukogude liidu kodanikest sakslastel ei ole õigust elada Nõukogude Liidu Euroopa osas ja nad kõik saadete Aasiasse välja, mis reaalselt tähendas suuresti koonduslaagrisse sattumist. Ja sellest siis Ruuga räägibki, ta mobiliseeriti niinimetatud tööarmeesse, mis jällegi, ma usun, eestlastele tuleb tuttav, et sest needsamad Eestist 40. 41. aastal mobiliseeritud, kellest hiljem laskurkorpus sai virelisid ju kõigepealt erinevatest Siberi metsatöölaagrites, täpselt sama asi, millega ka antud raamatu autoril tuli tegemist teha. Ja sakslaste puhul on veel huvitav see ka, et kui sõda läbi sai ja kõik lootsid, et nad saavad oma kodudesse tagasi pöörduda siis seda ei juhtunud, vaid neile tehti selgeks, et nende küüditamine on igavene. Tõsi, Hruštšovi ajal seadusi leevendati ja see enam ei kehtinud aga Vulcani räägib sellest kõigest hästi põnevalt oma tõotatud maas ja räägib väga huvitavalt enda mõtete muutumisest sellest, kuidas temast Nõukogude liitu tulles hakkas üha vähem ja vähem kommunist saama, kui ta nägi, mis asi on kommunistlik reaalsus ja ta oskab selle teha ka teatava huumoriga iseenda suhtes kogu selle ühiskonna suhtes, kuigi samal ajal huumoriks justkui põhjust ei ole, see on kohati väga õudne, mida ta kirjeldab neid metsatöölaagreid, kus inimesed surid nagu kärbsed ja kus ainuke asi, milles aega mõõdeti, oli see, et ühe päeva leiba normist, teise päeva leiva normini. Nii et võib öelda, et suur osa sellest raamatust kirjeldab nälga ja südamine, nälg inimesega teeb, aga see kõik on väga huvitavalt elegantselt kirja pandud. Raamat on kirjutatud iseenesest kahes erinevas jaos. Raamatu esimene pool, mis kirjeldab ruuge ja tema perekonna sattumist Nõukogude Liitu Moskvasse. 33. aastal on kirja pandud 80.-te alguses raamatu teine pool, mis kirjeldab elu koonduslaagris on kirja pandud 80.-te lõpust alates kuni 90.-te lõpuni. Nimelt Wolfgang rooge sünniaasta, nagu öeldud, oli siis 1917 suri 2006 ja oma poja abiga panid ja siis teise poole mälestusi kirja. Olgu vahemärkusena öeldud, et tema poeg Eugen ruuge on väga tunnustatud saksa kirjanik, kes möödunud aastal võitis ka saksa raamatuauhinna Eugen, kes on sündinud Sosvas, mis on siis Sverzlovskist põhjas asuv väikelinn on siis ise üles kasvanud hiljem Ida-Saksamaal ja tema oma raamatus, siis mille eest auhinna sai, kirjeldab Ida-Saksamaa elu, nii et mingis mõttes isa ja poeg teevad justkui sama asja, et kumbki kirjeldab siis ühe kummalise ühiskonna kummalist elu. Wolfgang Rouge puhul väärib muidugi märkimist see, mis selle raamatu lõppu eriti põnevaks ja ka nii-öelda kripeldama ajavaks teeb. Nimelt temast sai hiljem Ida-Saksamaa juhtivmarksistlik ajaloolane. Samal ajal siin raamatu lõpus ta selgitab, et kui ta lõpuks 1956. aastal Siberist pääses Ida-Saksamaale läks, oli ta igasugused illusioonid kommunismi suhtes kaotanud. Ta tundis veel huvi küll Lenini kirjutiste suhtes aga ta ei uskunud enam sotsialistliku ühiskonna ülesehitamise võimalusi. Aga ta ei ole kirjutanud oma hilisemast ajast mälestusi, aga väga põnev oleks tegelikult ju lugeda, et mida see mees, kes oli kõik kommunistliku ühiskonna õudused omaenda nahal läbi elanud veel ülejäänud elu, veel ülejäänud 50 aastat on ta elus, siis tegi ja mõtles ja kuidas oli võimalik see, et ta tuli kuidagi toime Ida-Saksamaal sotsialismi ehitamise eksperimendiga. Aga nendele küsimustele siit raamatust vastust ei saa. Ent kui öelda, et siit saab vastuse paljudele muudele küsimustele sellele, et kuidas jäädakse ikkagi inimeseks sellises keskkonnas, kuidas elatakse, kui lootust ei ole. Kuidas leitakse lootus selles olukorras, kus seda justkui olla ei tohiks? See kõik on väga huvitavad siin kirjas raamatu laena kõvasti juurde, see, et siin buss on isikunimede register samuti aineregister, märksõnastik, kus seletatakse lahti mõningaid nii Saksa kui Nõukogude Liidu kommunismi märksõnad ja kõikvõimalike organisatsioonide nimetused ja nii edasi kriitilisema poole pealt. Kohati on tekstis mõned sõnad märgitud, nagu need tuleks märksõnastikust leida, ainult et kui seda sõnastikku vaadates neid sõnu seal ei ole. Ilmselgelt on see midagi nii-öelda tõlkes kaduma läinud. Iseenesest on raamat tõlgitud hästi, see on väga kenas eesti keeles on väga lobe lugemine ja ei teki seda tunnet, mis vahel on nii-öelda loeks justkui tõlgitud teksti, et teks mõju väga autentselt. Nii et tegu olevat põneva teosega, mis, nagu öeldud, ilmselt paljusid eestlasi tähendab paljud need asjad, millest Wolfgang rooge oma tõotatud maas räägib, on ju ka Eesti inimestel läbi elatud ka läbi kirjutatud. Aga ma arvan, et see ei ole mitte miinus, vaid pigem just nimelt huvitav on vaadata üht, veidi teist perspektiivi nendele Siberi jubedustele, millest Eestis on ju palju juttu olnud. Nii et head lugemist.