Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin vahelduseks jälle luulest. Nimelt on selline autor nagu Juku-Kalle Raid avaldanud luuleraamatu nimega ja teisi luuletusi. Juku-Kalle raid on tänapäeval ilmselt rohkem tuntud kui skandaalne riigikogu liige ja ajakirjanik ja ühiskonnaelu tegelane. Ja selle kõige varjus kipub vahel ununema tõsiasi. Tegelikult on ta ikkagi luuletaja. Ja kui ma ütlen tegelikult, siis ma pean silmas seda, et enne veel, kui kõige muuga tegelema hakkas avaldas ta luuletusi ja avaldab praegugi, nagu näha. Juku-Kalle Raidi sulest on ilmunud. Vot ma nüüd ei teagi, vist käesolev vistel kolmas luulekogu, lisaks on ta olnud sellise rühmituse nagu õigem valem liige. Sinna õigen, vanemasse kuulusid veel Jan Kaus, Kiira tee, Morty ja Kalju Kruusa. Õigem valem on avaldanud ka pist kolm kogumikku. Nii et kokku on tegelikult Juku-Kalle Raid avaldanud terve portsu luulet, seda ei ole sugugi vähe. Ta ise peab ennast väga laisaks aeglaseks autoriks ja selle luulekogu koostaja maris. Jõks ütles ka raamatu esitlusel et siin raamatus on tekstid, mida autor on kirjutanud väga pika aja jooksul. Need on kogutud kokku väga pika aja jooksul kirjutatud materjalist. Ja nii seda raamatut kõige teisi Juku-Kalle raamatuid ei saa vaadelda päriselt sellise järgnevuse loona. Tema varasemates luuletustes on tekste, mis on kirjutatud veidi hiljem kui käesolevas raamatus olevad tekstid. Ja ta ei ole selles, mõtlesin niimoodi ajaliselt väga selgelt liigituv autor. Usun, et paljudele lugejatele, kes selle halli väga stiilse kujundusega raamatu kätte võtavad, tulevad siinsed tekstid üllatusena. Nimelt Juku-Kalle Raid avab siin raamatus ja ka oma teistes luuleraamatutes üleüldse luuletajana, avab ta endast poole mida paljud meist ilmselt ei ole harjunud nägema. On ta ju tuntud eelkõige sellise lõbusa töötajana, kui nii võib öelda. Samal ajal oma luuletustes on ta melanhoolne, võib isegi öelda, et nukker ja vaata depressiivnegi. Juku luuletused on iseenesest üsna traditsioonilised, on vabavärssi, aga vabavärss, kipuka enamasti rütmistatud olema ja Unga lõpuriimilist nii-öelda klassikalist luulet. Ja on ka haikusid, nii et on väga mitmekülgne poeet. Aga jah, oma tonaalsuselt üsna nukke. Võib-olla ongi sobiv, kui ma loen ette paar tema Hoikut. Sest et paljud tekstid siin raamatus on pikad narratiivsed. Ja üsna filosoofiliselt ei saa öelda, et Jukul oleks mingisugune kindel teema. Küll aga olen kindel teemade ring, milleks on elu tühisuse üle mõtlemine ja ka öeldud, selline nukker vaade kõige kaduvusele. Ja needsamad asjad kajastuvad ka tema haikudes. Aga vaikud on lihtsalt lühemad, nii et paar näidet. Tal on siin raamatuseks terve sari, mille nimi on tööpäeva haikud ja loendid siis mõneta. Hommikul lähen uksest välja, hiljem tulen tagasi. Olen purjus, sest mul oli jube janu ja muud ei olnud. Puit pole, ahi on külm ja kõht on tühi. Naine on surnud. Üsna kohutavad tekstid, kas pole? Tuleb siiski Need, mõned selle raamatu pikematest tekstidest on veidi optimistlikumad. Kuid samas on selge, et Juku-Kalle Raid kas on väga viljakas ajakirjanik ja võib vist isegi öelda, et esseist elab oma luuletustes välja enda nukrama poole. Siin ei ole sellist lärmakad lõbusast ega ka sellist ärapanemise tahet vaid on üsna isiklikud. Endasse vaatavad mõtted. Kaselt tingimata teistele korda lähevad, ei paista olevat autori peamine kaalutlus. Samal ajal on see luulekoguga siiski kergesti loetav. Ma ei julgeks seda liigitada sellise hermeetilise liiga isikliku luule alla. Jah, isiklik on see küll, aga isiklik selles mõttes, et ta otsib sidet lugejaga ja ja ma usun, et iga lugeja, kes raamatu kätte võtab, ka leiab selle sideme, tõstad teemad, mida ta käsitleb. Nagu öeldud, kõige kadus nukrus sellepärast kui tühine on elu, kuidas iga päev läheb mööda ja iga päev on täpselt nagu iga teinegi päev. Ma usun, et need on mõtted, mida igaüks on ühel või teisel hetkel tundnud. Ja selles mõttes leiab lugeja ennast siit raamatust. Ja Juku-Kalle raid on ka väga lihtsa, kerge, hea keelega autor, kes ei edvistada liiga palju, tema luule ei otsi keele piire vaid kasutab sellist igapäevast keelt. Nii et tegu on tõesti, võib öelda igaühe luulega. See ei ole selline kogumik, mis oleks mõeldud just väga spetsiifilise luulehuvilistele, vaid see on jah, laialugemise luule, kuigi on ta kohati üsna depressiivne ja see ei ole kogu, mida ma julgeksin kellelegi vaimse tervise huvides tal soovitada kaanest kaaneni läbi lugeda vaid Juku-Kalle Raidi ja teisi luuletusi. On selline raamat, kus tasub vahel harva mõni tekst endale ette lugeda ja siis vahepeal midagi lõbusamat. Nii et põnev materjal, mis avab ühe iseenesest ju tuntud inimese tundmatu poole. Head lugemist.