Helgaja tere head klassikaraadio kuulajad olen heliga toimetaja Mirje Mändla ning tänases saates on meil eetris pikem intervjuu muusikateadlase Kerri Kotta aga kes on valmis saanud ja välja andnud uue harmoonia õpiku tonaal struktuurid barokkfestivali erinevatele kontsertidele vaatavad tagasi helilooja Pärt Uusberg kes kõneleb lähemalt Schistapendajaletskik reedost. Miša Maiski interpretatsiooni lahkab Johanna Mängel ja maris pajust. Käis kuulamas kontserte, kus esinesid Kremerata Baltica, Hortus Musicus ja väärisid ning dirigeerisid Gidon Kremer ja Andres Mustonen. Muusikauudiseid maailmast lahendab nelevastenthelt ning Tõnu Kõrvitsa kuuendal veebruaril toimunud autorikontserdi leid jagab Maria Kõrvits. Sülgaja. Kaheksandal veebruaril esitleti Kerri Kotta harmoonia õpikut tonaal struktuurid, mis ilmub sarjas töid muusikateooria alalt neljanda väljaandena. See on kõrgkooliõpik, mille peamiseks adressaadiks on kõrgemat muusikalist haridust omandav tudeng või end täiendada sooviv muusikaõpetaja. Kuna tegemist on õpikuga edasijõudnutele keskenduv väljaanne spetsiifiliselt funktsionaalharmoonia-le vaid katse vaadelda selle avaldamist seoses kontrapunkti ja vormiga. Teema selline käsitlusviis on eestikeelse õpiku puhul esmakordne. Siinkohal aga avab teemat lähemalt õpika autor Kerri Kotta. Jah, ma arvan, et loomulikult ei ole Eestis sedasorti kirjandust liiga palju. Ja siin on laias laastus kaks põhjust. Üks põhjus on loomulikult Eesti rahva väike arv ja ka nende tegijate väike arv mis tähendab, et lihtsalt sageli ajapuudusel ei ole võimalik neid asju teha, kuna need üksikud sellel alal tegutsejad on, on niivõrd ülekoormatud mitmesuguste tegemistega, aga teiseks muidugi on Eesti teaduspoliitika, mis mõneti tegelikult võib-olla ei õigusta sellise eestikeelse õppematerjali nagu kirjutamist ja selle publitseerimist. Sest teadusbürokraatia eelistab publitseerimist inglise keeles. Nii et eesti keeles publitseerimine on niikuinii halb ja, ja kui see on veel nii-öelda pedagoogiline materjal, siis ei peeta teda ka muidugi üldse võib-olla tõsiseks teaduseks, nii et teadusbürokraatia seisukohalt kui sa kirjutad õpiku, siis sisuliselt nagu ei ole midagi teinud. Millised teaduslikke artikleid oled sa viimasel ajal inglise keeles avaldanud? Mulle isiklikult tundub, et, et nii mõnigi artikkel, mida sa oled kirjutanud või uurimus on näiteks seotud Erkki-Sven Tüüri loomingu, mida oleks ju ka väga huvitav eesti keeles lugeda jah, võib-olla tõesti üsna valdav osa hiljuti kirjutatud teadusartiklitest, see on suuresti seotud Erkki-Sven Tüüri tema loomingu erinevate nagu aspektidega, nii et jah, põhiliselt olen tõesti uurinud Erkki-Sven Tüüri teoste vormi, aga samuti olen uurinud sellist natukene omalaadset asja Erkki-Sven tüüri muusikas nagu muusikaline energia ja kuidas nii-öelda rändab selles muusikas seal ringi ja kuidas ta nii-öelda kehastub erinevateks struktuurideks, nii et tõesti plaadi asju. Ja tõesti jah, enamik nendest tekstidest on paraku kirjutatud inglise keeles, niiet kuigi tänapäeval inglise keelt muidugi paljud loevad ju hästi ja, ja see üldiselt ei ole takistus, aga jah, eesti keeles on, on paljud minu Erkki-Sven Tüüri tekstid nagu puudu ja kus need inglisekeelseid tekstigi oleks võimalik kätte saada, tekstid on siis erinevates erialaajakirjades või siis ka vastavatesse koomikesed tavaliselt jah, selline Teadusmõte levib suuresti siis spetsiifilistes teadusajakirjade kaudu seal avaldavate artiklite kaudu. Aga samuti koostatakse ka kogumik lihtsalt, mis on sellised ühekordsed väljaanded mingid sümpoosioni või sellised ja konverentsikogumikud põhiliselt sedalaadi nagu õllitistes. Aga nüüd konkreetselt see õpik nagu teda määratletud, et tegemist on harmoonia õpikuga, edasijõudnutele, nagu pealkirigi näitab, on, on tegemist siis harmoonia õpikuga edasijõudnutele ma panin sellise määratluse ja siin on üks väike okas kahingeseb, et, et nüüd on meil tõesti olemas harmooniaõpik edasijõudnutele, kuid meil pole veel nii-öelda kaasaegset harmoonia õpikut algajatele, aga loodetavasti on seegi kunagi tulemas. Malendan tituleerinud tõesti harmoonia õpikuks. Aga kuna tegemist on ikkagi õpikuga kõrgkoolidele, siis on ta teistpidi ka tegelikult natukene nagu monograafia, mis tähendab seda, et see ei refereeri ainult sellist uuemat Teadusmõte, et selles osas, mis puudutab muusikaanalüüsi ja harmoonia analüüsi võib-olla lähemalt vaid see sisaldab ka päris palju algupäraseid, uurimusi, algupäraseid, analüüse, see tähendab, et selle õpiku kirjutamisel ma ikkagi pidin teatavas mõttes, kuidas enda jaoks mingid asjad ikkagi selgeks mõtlema ja, ja mingisuguse metodoloogia looma, millest lähtuvalt ma siis nende paljude teoste harmooniat analüüsisin ja mis veel võib selle õppu kohta öelda, on see, et see proovib lepitada tegelikult kahte mõneti tundliku nagu nagu telge või ütleme, et siin see koosneb nagu kahest läbivast teljest mis päris hästi kokku ei saa. Ühelt poolt, kuna ma õpetan Ta harmooniat Eesti muusika ja teatriakadeemias inimestele, kellel tegelikult klassikalise harmoonia kursus on läbitud mis tähendab, et, et minu ülesandeks ühelt poolt on käsitleda harmooniat laiemalt ajaloolises kontekstis, et see ei oleks ainult rangelt klassikaline harmoonia või nii-öelda see kooliharmoonia, vaid just nimelt et nii-öelda stiilide harmoonia, teiselt poolt on aga see raamat selgelt teoreetilise suunitlusega, see tähendab, et ta vaatab harmooniat väga spetsiifiliselt positsioonilt. Ja see on nimelt võib siis nimetada nii-öelda Schenkeri analüüsi positsioonilt, see tähendab, et harmooniat vaadatakse siin eelkõige mitte kui asja iseeneses, vaid kui nähtust, mis on väga tugevasti seotud ühelt poolt kontrapunkti häältejuhtimise ja teiselt poolt muusikalise vormiga. Ja nüüd minu ees seisis ülesanne lepitada nagu need kaks lähenemisviisi ja kuidagi sünteesida Nadüheks ühelt poolt anda küll üsna põgus, aga siiski anda ülevaade harmoonia sellisest ajaloolisest arenemisest. No ma muidugi ei julge öelda, et siin päris selline ülevaatlik arengu kirjeldus on antud aga midagit ka ja teiselt poolt ka ära nii-öelda esitleda või ära tuua see see teooria ja näidata, kuidas see muusikaline struktuur, helistruktuur moodustub. Ja ma tahan uskuda, et see on mul õnnestunud vähemalt teatud määral, aga, aga noh, eks siis tulevikus inimesed ehk annavad sellele hinnangu. Raamat koosneb seitsmest peatükist peatükkide selline ülesehitusloogika just nimelt seob need kaks lähenemisviisi, millest ma enne rääkisin. Et esimene peatükk tutvustab mõningaid häältejuhtimise seonduvaid põhimõisteid, olles seega nagu teatavaks aluseks järgnevale teooriale. Teiselt poolt annab esimene peatükk selles samas raamistuses ka ülevaate renessansi harmoonias või üldse, kuidas, kuidas harmooniline mõtlemine, mitmehäälne mõtlemine muusikas nagu tekib või et kuidas mitmel normoonia moodustub teises peatükis arendamisest teoreetilisi põhimõisteid. Edasi räägin juba sellisest nähtusest nagu näiteks akordi dissonants ja selle tekkimine kuid jällegi ma ei tee seda nagu neutraalses ruumis, vaid taustaks on barokkharmoonia ja nii edasi. Ühesõnaga selliste nii-öelda teooria põhiteemadeni ma siis jõuan nii-öelda klassikalise repertuaari juures, nii et minu jaoks nagu pikka aega selle raamatu puhul põhiprobleemiks oli see, et kuidas need kaks poolt kokku viia. Ja ma usun, et vähemalt mingisugusel skemaatilisel viisil on see ehk nüüd selles raamatus õnnestunud. Kaua sa oled mõelnud selle raamatu peale, kui palju aega veetis, olen kirjutamine või ka analüüside läbiviimine? Muidugi võrdlemisi raske hinnata, raamat on tegelikult, et väljakasvanud õppematerjalidest, mida ma olen juba tegelikult aastaid kasutanud algselt siis stiilide harmoonia ja nüüd uue nimega Haine harmoonia kolm nii-öelda õpetamisel Eesti muusika teatriakadeemias. Nii et seda on selles mõttes raske hinnata neid analüüse. Ma olen ju erinevatel aastatel teinud, nad on nii-öelda auditooriumis läbi arutatud, läbi mängitud, läbi diskuteeritud, siis on neid muudetud ja siis on tehtud neist mingisugune valik ja midagi on siis jõudnud raamatusse. Võib-olla see päris lõplik vormistamine enam väga kaua aega ei võtnudki, aga aga jah, see raamatuks kujunemine jah, see võttis üsna üsna pikki aastaid, aga siin on isegi raske öelda, kui kaua, sest seda ainet maa. Ta on juba tõesti kümmekond aastat vähemalt noh, ilmselt need materjalid hakkasid tekkima seal natukene hiljem, kui mul tekkis juba natukene oma visioon, mis aine võiks olla, sest omal ajal ma võtsin teine üle margus Pärtlaselt, kui ma hästi Moskva teatriakadeemiasse õpetama tulin. Ja siis oli tema struktuur üsna teistsugune. Ta oli, ta oli selgelt väga tugevalt ajaloolise suunitlusega. Aga jah, see on aastatega juhtunud, et on tekkinud ka enda nii-öelda areng või mis ma ise olen õppinud vahepeal ma olen proovinud seda alati integreerida selle ainega ja järk-järgult on tekkinud jah, mingisugune kese, mingisugune nägemus sellest, kuidas seda struktuur üldse sellisena moodustub ja missugune roll võiks ajalool olla Sid, nagu mängida selle juures. Jah, see raamat on tõesti ilmunud selle õppematerjali põhjal või sellest välja arenenud mistõttu võiks arvata vaata et tema, võib-olla eesmärk üsna spetsiifiline olla lihtsalt see õppematerjal selles loengus. Kuid ma arvan, et tal oleks ka täiesti laiem kasutusviis. Esiteks, kuna eesti keeles tegelikult puudub võib-olla selline pisut praktilisema suunitlusega raamat uuematest ütleme analüüsimeetoditest või sellest, kuidas näit teose kontrapunktiline struktuur konkreetselt on, on siis seotud harmoonia või vormiga siis ma arvan, et see võiks olla tegelikult väga heaks Lektööriks ka, ütleme kõikidele muusika orjat õpetavatele, õpetajatele, et selge raamatut ilmselt ei ole kõige otstarbekam kasutada harmoonia või ka kontrapunkti vormiõpetuse võib-olla algetapis. Aga ta kindlasti on selline hea taustalugemine ja, ja veelgi, mis on nagu veel üks selline võib-olla just nimelt selle raamatu tugev on see tõesti. Ta tegelikult ei keskendu rangelt ainult kontrapunktile või ainult armoonialeva ainult vormile vaid vaid proovib just need nähtused nagu kokku siduda. Et väga sageli sellises ikkagi traditsioonilise masõppes kipuvad need asjad jääma natukene eraldi, et me õpime nagu harmooniat ja see on täiesti asi iseeneses ja siis õpitakse võib-olla muusikalist vormi, mis on jällegi asi iseeneses ja, ja kui ka õppejõu on mingisugune nägemus, kuidas need üksteisest üle lähevad ja kuidas nad üksteisest mõjutatud on, siis mulle tundub tudengitele väga sageli need seosed jäävad ähmaseks ja tema jaoks on sageli tegemist kahe üsna eraldiseisva distsipliiniga, et, et ka mingis mõttes seda aspekti proovib seal see raamat, seda lünka proovib see raamat sest nagu täita, sest eesti keeles ja minu teada sellist raamatut päris ei ole, mis need niimoodi seoks, on küll nii-öelda neid uusi teoreetilisi suundi avatud. Ta on olemas ju omal ajal Jaan Rossi toimetatud suur selline muusikateaduse ülevaate raamat, mõeldes muusikast, kus näiteks Mart Humal on tegelikult kirjutanud nii Schenkeri analüüsist kui kapostonaalse muusikaanalüüsist. Aga ütleme, et selle raamatu puhul need artiklid selgelt. Ta on ikkagi suunatud ehk muusikateadust õppivale tudengile, kes siis selle raamatu põhjal saab nagu vaata, missugused on kaasaegsed muusika, analüüsimeetodid, aga noh, nende artiklite näol on ka tegemist selliste teoreetilist laadi artiklitega, loomulikult on ka teisi veel eestikeelseid selliseid artikleid, aga jällegi võib öelda, et enamik puhul on tegemist ikka selliste tõsiteaduslike teoreetiliste analüüsidega, mis sageli ei pruugi olla kõige lihtsamad muusikust lugejale. Sest teooriat, millel sageli analüüsid põhinevad, teadusartiklites enam ei avata, kuna nad on tegelikult ju Inglise keelsetes monograafiate kõik juba kuskil avatud ja teadlased tunnevad neid, aga muusika ei pruugi tunda, et mina olen just nimelt proovinud nüüd selle raamatu tõesti kirjutada niimoodi, et, et see, kes seda nüüd loeb peatükk peatüki haaval peaks olema nii-öelda sisse juhatatud sellesse maailma, nii et ta otseselt muid raamatuid lugema ei pea või vähemalt ei tohiks olla hädavajalik selle raamatu põhisõnumi mõistmiseks. Milline on kõige huvitavam analüüs, mis on leidnud avaldamist selles raamatus? No siin on muidugi päris palju teoseid ja enamik nendest muidugi moodustavad sellised klassikalised teosed, eks ma valisin ka üsna pragmaatiliselt, mul oli oluline, et ma saaksin erinevatest vormitüüpidest näiteid, nii et mõnikord oli minu valikud aga ka lihtsalt see, et ma soovisin, et mingisugune teema oleks esitatud siin, aga võib-olla ma arvan, et huvitav just selles mõttes teosena jaamastruktuurina on just need viimaste peatükkide analüüsid, võib-olla seitsmendas peatükis, mis moodustab omalaadse epiloogid kogu sellele raamatule ja kus on analüüsitud, siis natukene post klassikalisi teoseid. Ma mõtlen siin nii 19. kui 20. sajandi teoseid, millel aga siiski teatav side tonaalsusega on säilinud ja nimelt siis seal šopäänid, kreabinja, Šostakovitši teoseid. Ja ma arvan, et, et minule kui analüüsele võib-olla just need analüüsid selles mõttes on huvitavad, et ja need teosed ise on muidugi huvitavad selles mõttes. Ja ma loodan, et lugeja saab eelneva raamatu põhjal nagu aru, kuidas nimetatud heliloojad mängivad traditsiooniga. Aga tõlgendades seda samas täiesti loominguliselt ja, ja uudselt, et võib-olla seda ma tooksin esile. Aga muidugi neid analüüse tehes ma avastasin enda kaks väga palju, näiteks on üks analüüs ühest Beethoveni sonaadi finaalisson, teise klaverisonaadi finaal, mis on kirjutatud rondo sonaadivormis jagus refrään kordu väga-väga mitmel korral tegelikult rohkem, kui ta sellise klassikalise Rando sonaadi skeemi järgi võib-olla üldse korduma peaks. Ja näiteks seda analüüsinud nii-öelda tehes ma omaenda jaoks näiteks vist lahendasin selle mõistatuse, miks Beethoven seda teeb. Nii et noh, selle raamatu kirjutamine võimaldas rohkem süvitsiminevaid sissevaateid, niiet sellisena oli ta noh, avastusretk mullegi. Ütles muusikateadlane Kerri Kotta, kes esitles kaheksandal veebruaril oma uut harmoonia, õpikut, tonaal, struktuurid, Kaja. Esimesel veebruaril tuli MustonenFest avakontserdil Eesti esiettekandele sistab Penderetski teos kreedo. Helilooja viibiska oma teose ettekandeaegu Tallinnas ning sellest teosest kõneleb helilooja Pärt Uusberg. Minus tekitas väga palju mõtteid see teos et üks põhjus selleks on võib-olla ka see, et ma teadsin ette, et ma pean neid mõtteid väljendama hakkama, siis ma üritasin väga keskendunult kuulata. Ja võib-olla esmane mõte on tõesti see, et muusika algab ju teatavasti vaikusest ja vaikus on nagu muusika mõttes nagu valge paber kunstniku ees. Et siis ongi nagu esimene küsimus, et kuidas üldse helilooja siis hakkab nagu seda vaikust täitva. Ja mäletan sealt intervjuust ka Penderetski ka, mis oli vahetult enne kontserti, kus nagu Penderetski tunnistaski seda, kui küsiti, et mis olid esmased mõtted, mis tal seoses selle kreedo kirjutamisega pähe tulid, kuigi siis ta vist veel arvas, et ta kirjutab selle missa täies pikkuses. Et oligi just see, et kuidas nagu kirjutada midagi, mis oleks uus, sest teatavasti on kanaliseeritud, mis sa tekstidele väga palju muusikat juba muusikaajaloos kirjutatud ja meie elame paratamatult lääne kultuuriruumis, kus valitseb selline uudsuse täiesti nagu peatamatu kultus sellega kõik on juba harjunud, et see nii on. Ja siin selles mõttes tekivadki nagu mõtted, just nagu selles osas, et kus samasse tekst pärineb. Kreedo tekst kuulub ju missa ordinaarsesse osasse. Et on igal missal kõlab väga olulisel kohal tekst kus kogudus kuulutab oma usku, et mulle tundub, et selle teksti enda olemus on siis nii-öelda mingis mõttes nagu sisekaemuslik või tema kontekst, kus ta tavaliselt on nagu esinenud, et missade puhul teatavasti oma algses tähenduses, nii palju kui mina olen asjast aru saanud, ei olnud tegemist muusika niivõrd esitamisega, kuivõrd nagu palvega või, või sellise tervik olemisviisiga ja läbi muusikaajaloo. Selline suhestumine nendesse missa tekstidesse on sujuvalt kogu aeg muutunud. Et niimoodi järk-järgult on need tekstid, muutud vägagi kontserttegevusega seonduv aks või kuidas öelda, et kirikuruumidest välja rännanud ja elavad oma elu kontsertsaalides ja heliloojad väljendavad nende tekstidega üsnagi vabas vormis oma sisemaailma ja samas kahtlemata ka suhestumist loojaga. Aga et kasutades siin, mul oli just ja muusikaakadeemias selline aine nagu hümnoloogiat. Eerik Jõks huvitavalt rääkis, et kuidas üldse kirikumuusikat tänapäeva maailmas tajuda või kuidas seda mõtestada. Et siis siis ilmselgelt see Penderetski kreedo oma laulmise intensiooni ehk kavatsuse mõttes kuulub. Need on nüüd nagu Eerik Jõksi sõnastused kontsert Essteetilisse kunstilist ruumi nii-öelda, et ja tema esitusviisi iseloom on selgelt deklaratiivne. Teine võimalus oleks siis kontemplatiivne ehk siis selline nagu sisekaemuslik, nii et see Penderetski teos ka minule kui kuulajana selgesti tajutavalt selline väljapoole suunatud energia selle kreedo tekstiga, mis, mis ilmselgelt ka samas on siit tekstist võimalik täheldada, et kui juba see esimene lause, et mina usun ühteainsasse jumalasse, kõige väelisse isasse taeva ja maa kõige tava ja nähtamatu loojasse, et seal on midagi väga totaalset. Ja mulle jäigi mulje, et eelkõige seda totaalsust Penderetski soovikski oma teoses väljendada, alustades juba selle kreedo avaosaga niimoodi väga võimsalt. Ja Eerik Jõksil oli veel seal loengus huvitav väljend, mida mina ei olnud enne kuulnud, et rääkis, et kes siis laulab kirikumuusikat, et siis seal on, olid erinevad sellised võimalused, vaimulik ja vaimulikud, solist või koor, kogudus, aga siis oli veel tal selline kategooria nimetatud nagu omnes, mis tähendas siis, et kõik koos ka taevased, koorid ja seda Penderetski teost kuulates mul tuli kohese omnes meelde kogu aeg, et oli tunda, et ta on nagu see sellise tunnetusega selle teose nagu kirjutanud, et, et ka siuksed, taevased inglikoorid sellistes võimsates kohtades üürgavad kaasa ja puhuvad sellised inglite pasunad ja ja ka paigutuse mõttes koorid olidki rõdul, et sellised nagu mõtted tekkisid kõige nagu üldisemas plaanis. Et lähemalt võiks rääkida ka detailsemalt nagu muusikast, kompositsioonitehnikatest, mis ta seal kasutanud olija. Et kuidas siis see konkreetne kreedo minule mõjus, ta oli kahtlemata selline väljapoole suunatud energiaga teos minu jaoks ja, ja ta oli omamoodi minu jaoks nagu justkui hümn sellisele klassikalisele suur vormile, et see esituskoosseis suur sümfooniaorkester, viis solisti, noh, tavaliselt on võib-olla neli, aga kuidas siis kunagi, et aga siuksed selged klassikalise häälega solistid kaks koori rõdudel et see kõik nagu noh, kuidas öelda, võib-olla ma eksin, aga mul on tunne, et tegelikult tänapäeva nüüdismuusika heliloojad väga esimesel pilgul ei vaatakski sellise koosseisu poole enam, et need ajad on nagu justkui pisut võib-olla möödunud, et tänapäeval mulle tundub, et vaadatakse pigem nagu sissepoole, muidugi see sõltub ka kindlasti loojanatuurist, aga et mul nagu esmapilgul ei tule nagu pähe kas või Eesti praegustest kaasaegsetest heliloojatest kas siis Tõnu Kõrvits, Toivo Tulev, Helena Tulve või et neil oleks sellist nagu hästi klassikalisele suurvormi koosseisule mõnda lugu kirjutatud ja ütleme, et see juba koosseisu valik tingib nagu ka selle värvivaliku, mis värvides me nagu üldse kõnelema hakkame ja ütleme, mis värvi siis valge paber nii-öelda või siis muusikas vaikus hakkab nagu värvuma ennast ja et valdavalt siis see lugu oligi sellist suurvormi värvi kogu aeg, et oli selline hästi suursugune ja seda suursugusust jagusid, aga võib-olla isegi mõne inimesega pärast kontserti rääkida, et võib-olla isegi liiga palju või et et eks labidaga pähe saamise tunne, aga mina ise tagasi, et mina olin nagu selleks vabaduseks kuidagi valmis, et ma isegi tajusin, et ma isegi vajasin mingit sellist taalset hüüet kõigekõrgema poole, et väga palju on sellist nagu sissepoole vaatavat muusikat ja ka ma ise heliloojana vaatan pigem nagu sissepoole, aga, aga see mõjus kuidagi ootamatult värskena. Tegelikult see selline totaalsus, kui need koorid täiel rinnal koos orkestriga kuulutasid sellist au ja hiilguse väge looja suunas, et selline nagu suure väe kohalolek oli tajuda paljudes kohtades. Ütles helilooja Pärt Uusberg kõneledes süstab Penderetski teose kreedo Eesti esiettekandes, mis toimus MustonenFest avakontserdil esimesel veebruaril ja Pärt Uusbergi mõtteid terviklikult, on võimalik järelkuulata klassikaraadio koduleheküljele. Klassikaraadio salvestas MustonenFest avakontserdi samuti kui kontserdile eelnenud vestlusringi Kristo Penderetski, ka mis oli eetris kolmapäevases muusikatoas, mis on samuti klassikaraadio koduleheküljel järe kuulatav. Tänavuse Mustonen žesti üks peakülalisi oli maailmakuulus tšellist Miša Maiski. Ta soleeris esimesel veebruaril toimunud kontserdi aegu Tšaikovski ääres piidi teostas ja koos pianistist tütre liivi maskiga andsid nad kolmanda Oscari-õhtul ka kammermuusika kontserdi. Ja siinkohal lahkab Miša Maiski interpretatsiooni. Johanna Mängel. No mis maski on tõenäoliselt tänasel päeval üks legend varasemaid ja ütles, et tunnustatumaid selliste seda Eestisse esmakordselt sattus, seda kindlasti kõik ootasid, kaasa arvatud ka mina. Ja kogu see kontsert oli äärmiselt ilus ja hingeline ja see igas teoses kandus üle. Vahepeal ma mõtlesin ka, et võib-olla see kontsert isegi liiga ilus, et ma oleks oodanud grammike mingit inetust või jõulisust või lõbustust, eriti Brahmsi esimeses Tšerlasenaadis, mis on vast üldse minu enda lemmik sellasenaatidest minu kujutluspildis aegse võinud olla raevuka või ängistav. Aga midagi see asi seda kaunimaks ja kõik läks ja lihtsalt juba tundsin, et kontserdi teises pooles mõistusin väga sügavalt seal toolis ja olin lausa lummatud sellest toonist ja, ja sellest õrnusest ja kõigest sellest, mida sa tekitad, et mingil hetkel olid tõesti pisarad silmas, ema ei olnud seal saalis ainuke ja otse loomulikult kõik need emotsioonid olid tervest kallis, valdavad, et mitte ilmaasjata ka inimesed ei plaksutanud teda vist kas neljal korral või neljal korral tagasi, et ega need lisalood olid tegelikult mitte nagu lisalood, aga justkui kandsid seda kontserdi mõtet täiesti edasi. Et mulle tundus, et enam paremaks minna ei saagi nagu õigel ajal nagu lõpetas kontserdi esimese poole, teised ei osanud rööpekondade püssi tšellosonaat minu jaoks elasse väga tuttav teos. Aga hästi põnevalt olid seal sellised nüansid ja detailid välja toodud, et missa maski ise on ka selline sellist mõnes mõttes nagu tema oskus nagu neid detaile näha ja et nüansse välja tuua on peentöö või selline täpne. Ja näete, püssilooming on üldse värvikas, kõnekas ja rätsilistile on kindlasti huvitav väljakutse oma oma kõlaga niimoodi mängida ja isikupärast kõla leida. Üleüldse see isikupära võikski olla missa maski, selline iseloomusta talle omane sõna. Mõnes mõttes päästab ka temast sellist varast sel lismi-le iseloomuliku mängustiil või sellist traditsioonilist, mida võib-olla tänapäeval enam ei kohtagi. Ma pean silmas seda, ütlen kõrvast opovitši õpilane olnud ja Rostropovidsin tal üldse kogu tema õpingute aeg hiljemgi. Kas oleks eeskujuks olnud selline äärmuslik suur ilutsemine, õrnutsemine ja kõik, see peab olema nii ilus, et sul hakkab valus? Kuidas sulle meeldivad tema? Sellised transkriptsiooni tuleks võib-olla varem Karend plaatide pealt kuulanud ja Neid on ta teinud päris mitmete heliloojate töödest. Seal kontserdil, siis Rahmaninovi lauludest. Ühelt poolt ma ei tea, miks ta, et võib-olla on teinud, et ühelt poolt võib-olla tõesti tahtnud nagu laiendada tšellorepertuaari kuna tšellot peetakse inimhäälegi kõige lähedasemaks instrumendiks, siis võib see olla täiesti õigustatud. Ja teisalt tõesti selline kõlaotsingud ja see õrnus ja pingestatus, mis, mis selles nendes lauludes tekib, et seda kõikide seal otsis nendest lauludest kõige kuulsam olisi vokaliis mis kõlab mitte ainult igatsialisti peas, aga üleüldse publiku poolt väga armastatud lugu. Ja see oli üllatuslikult väga põnev jälgida, et kuigi ta on nii tuntud, siis tõesti iga noot nii välja kuulatud äärmiselt kaunis, intensiivne vibratot, see tekitas lihtsalt sellise lummava tunda, et oleks tahtnud veel ja veel. Kuulete ütles Johanna Mängel ja Miša Maiski soleerimist Mustonen. Sellest avakontserdil on võimalik ka klassikaraadio koduleheküljel järelkuulata. Klassikaraadio tegi sellest kontserdist otseülekande ja Johanna Mängel ja arvamust terviklikult on võimalik kuulata klassikaraadio koduleheküljel. Neljapäeval, seitsmendal veebruaril toimus MustonenFest raames kontsert, kus esinesid Kremerata Baltica, Hortus Musicus ja Dreageerisid ning soleerisid Gidon Kremer ja Andres Mustonen. Kavas olid Corelli Konshlia tüüri teosed ja sellest kontserdist kõneleb lähemalt Maris pajust. Kontserdikava oli tõeliselt eripalgeline ja kirev. Ettekandele tulid paljude heliloojate teosed alates barokist kuni tänapäevani välja, noh see tähendab, olidki paar näidet barokist ja siis tänapäeva heliloojad. Kontsert algas šampantist lüli teosega ja lõpes koralliga. Need barokkteosed raamistasid kontserdi seal vahel olid siis tänapäeva heliloojate muusikat kuid see kõige viimane teos korrellideos tunnis Kaumeni seades, nii et see oli niisugune seos võib-olla siis nende baraki ja tänapäeva muusikaga. Ettekanded olid siis kaks kandscheelideost, eks kontraadio ja helesa ning üks eesti keelele üle, tead, see oli siis Erkki-Sven tüüri teos ning ühe Leedu helilooja Vytautas Barcauskase teos ning Georg speleedžis Lätist. Alguses oli küllaltki aru saada, et see ei ole tegudest akadeemilises mõttes Concertliku kontserdiga. Ma mõtlen tõsise akadeemilise kontserdiga. Nii kui Mustonen lavale astus, ettevalmistust orkestri vajanud Mustonen asus orkestri ette ja nad hakkasid lihtsalt mängima täiesti vabas loomulikus olekus lüli sütt kodanlasest aadlimees oli tõeliselt vaba musitseerimisega lõbus, meeleolukas. Nii nagu siidiosad ikka, kõik olid tempoliselt karaktiivsed väga äärmuslikud, kuid võib-olla vahest isegi liiga äärmuslikud. Rütmiliselt tempoliselt olid kõik tõesti väga kontrastsed, kuid võib-olla mõned tempod olid võetud isegi nii kiired, nii äärmuslikud, et orkestrile ja Andres Mustonenil võib-olla natuke raskusi koos püsida kiigega džauli. Eks kontraario oli siis teos orkestrile kahele solistile soleerisid Gidon Kremer viiulil läkijeedre Dirvanovskaite tšello, dirigeeris Andres Mustonen segi jaganud džauli teosel stilistiliselt mõnusatest kontrastne, see algas meditatiivset meeleolus, seejärel veidike magus, lüüriline, võib-olla isegi natukene kitšilik meeleolumuusika ning sinna sisse oli siis põimitud ka tõeliselt dramaatilisi, võib-olla natuke traagilisi dissonants. Need kolm stilistiliselt elemente oli selles teoses omavahel ühendatud. Kui ja öelda, et selle teose üldmeeleolu oli pigem rahulik ja meditatiivne nagu ei oska, algas selle vahel oli siis pikitud niukseid dramaatilisemalt Isonantlikemaid. Kui ma iseloomustaks siin soliste, siis Gidon kreemeri hämmastav. Väga sügav õrn puudutus riiulil hakkas kõrva kohe esimestest nootidest. Teos algas krooniga ja selle peal siis viiuli, üksikud nootide tõmbed. Ja loomulikult emmer mängib väga heal viiulil ja selle kõla ongi väga hea ja väga pehme ja kaunis. Aga ainult viiuli, kõlaeide muusikat. Emmeri hämmastav õrn puudutus hakkas mulle kohe esimestest nootidest kõrva. Selle teose teine solist Kiedre Skytte leidis ka väga hea balansi ja head partnerluse Gidon Kremer iga. Kui ma mainisin, et see teos oligi pigem meditatiivne õrn mõtisklev siis solistid leidsid selles teoses ka täiesti ideaalse balansi koos orkestriga, kuid tuleb mainida, et Chaliste pigem võib-olla natuke liiga tagasihoidlikuks ma ei tea, võib-olla oli see tingitud ka halvast asetusest kohe orkestri ees võib-olla natuke liiga tagapool, aga kohati oli teda raske kuuldav ei olnud peaaegu üldse kuulda. Ja selle teosega, kui ma juba mainisin, hämmastavate Gidon Kremer kõlasel keskmine, jääb väheks sellest natuke veel rääkima. Selle teose vältel avastasin ennast pidevalt konstreenmas ainult temale. Mingil hetkel ma sain aru, et ma justkui ma kuulan ainult kid Angreemelites, ta sai lihtsalt nii intensiivne, mida ta seal laval tegi. Mõtlesin, et ma peaks tegelikult üritama saada ikkagi seda üldmuljet kuulama, ka teisi koguma just teda üldisemat plaani. Mõnda aega ma seda õitseng teha ja siis järgmisel hetkel maalsetasin jälle, et ma kuulan ainult need tuleb mainida, et oli tegelikult jah, varastas siis selle teosega. Ütles maris pajust, kes avaldas arvamust kontserdi kohta, mis toimus seitsmendal veebruaril Estonia kontserdisaalis MustonenFest raames maris Pajusti arvamust terviklikult on võimalik kuulata klassikaraadio koduleheküljel. Klassika. Ta salvestas selle kontserdi ning pakub kontserdi kuulamiseks viiendal märtsil kell 19 null viis. Kolmapäeva õhtul toimus metodisti kirikus Tõnu Kõrvitsa autoriõhtu, kus esinesid tšellist Anja lehner, Kadri veerand Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester, dirigeeris Tõnu Kaljuste. Kandreidurit teosed. Tasase maa laul, peegeldused tasasest maast seitsme linnu, seitse und viimane laeva Laburiendid. Ja nüüd on siin klassikaraadio stuudios Marie Kõrvits. Tere marja. Tere. Ole hea, räägi, sa käisid sellel kontserdil, et millise mulje selles kontserdiõhtu jättis? Tegemist oli ühe väga ilusa muusikaga kontserdiga ja mulle endale tundus, et saalis valitses soojusinterpreetide ja publiku poolt. Just domineerivaks mõtteks jäigi sellel kontserdil see ilu. Et kuna seal on nii palju mõelnud selle peale, et see hea kõlalisus ja ilu, et miks võib-olla tänapäeval seda kardetakse ja et ei julgeta nagu sellist kergust tuua muusikasse sisse. Aga et see on muidugi raske, aga Tõnu Kõrvitsa muusika, siis mulle tundub, et see asi on kuidagi tasakaalus, et ta on küll ilus, aga, aga ta mõjub nagu sügavamalt. Ma olen täiesti kindel, et sa oled ka varem Tõnu kõrvitsa loomingut kuulanud aga oli seal nagu mingisuguseid üllatusi või kas tõusis mõne teose ettekanne võrreldes varasemaga kuidagi eriliselt esile? Te harmoonia, et on ikkagi äratuntavad ja see helikeel on äratuntav, aga no sellel kontserdil oli näiteks kaks teost, mis olid töötused Veljo Tormise lugudest. Väga suur osa muusikast oli valdavalt selline vokaaliga seotud. Aga mida sa arvad sellest instrumentaalmuusika poolest selles suhtes? Puhtalt instrumentaalsõna külas ainult üks teos labürindi keelpillidele ja ei, ikkagi seal on see laul vus sees kuidagi. Et helilooja vist ise ütles ka, et seda kontserti ühendab laulus, et ütleme, see instrumentaalteos ei lõhkunud seda kaart või seda tervikut ära. Millise mulje jättis, sulle on lehter väga hea mulje, et seitsme linnu seitse und, mis oli tšellole koorile ja keelpillidele, seal ta soleeris koorile, oli pigem nagu selline kommenteeriv taustaroll ja ta on väga suurepärane tšellist. Mulle tundus ka, et väga nautis seda muusikat. Ja Kadri Voorand isoleeris siis sellises teoses, mille nimi oli tasase maa laul, mis on ka inspireeritud Veljo Tormis Est. Ma arvan, et tema sobist selle teose solistiks hästi, kuna ta on haritud džässmuusik. Kuidas toimis sünergia eestlase oma kammerkoor ja Tallinna kammerorkester Tõnu Kaljuste vahel? See oli väga hea. Ma arvan, need on harjunud koostööd tegema, et see oli tekkinud kuidagi selline just. Ma arvan, et tänuga sellele muusikale, mida oli hea esitada, kas laulvuse kantud kontsert inspireeris sind ikka inspireeris ja mida publik, kes kohal olid olnud, arvestades kontserdist? Publik oli väga vaimustunud. Sest veel viis minutit peale kontserdi algust. Järjekord piletijärjekord ja saal oli peaaegu täis, lõpus seisid kõik püsti, et, et mulle tundubki, et muidu ta on just selle eest väga tänulikud. Kõneles helilooja Maria kõrgiks ja klassikaraadio tegi sellest kontserdist otseülekande ning valikut sellel kontserdil kõlanud teostest on võimalik klassikaraadio eetris veel kuulata. 24. veebruaril kell 19 viis. Muusikauudised maailmast. Muusika, uudised. 21 aastane vene pianist Daniil Trifonov sõlmis hiljuti lepingu Deutsche grammofoniplaadifirmaga. Trifonov on viimastel aastatel äratanud tähelepanu rahvusvahelistes muusikaringkondades. Eelkõige kiidetakse tema suurt tehnilist Virtoossust ja tähelepanuta pole jäänud ka tema oskus klaverist väga erinevaid kõlavärve kuuldavale tuua. Washington ajakirjanik ei pidanud paljuks seda noort muusikut ferenduslisti mantlipärijaks nimetada. Trifonov ei täheldanud. Sai hoo sisse 2011. aastal, mil ta võitis rahvusvahelise Pjotr kovski nimelise konkursi Moskvas. Sellele järgnes koostöö mitmete maailmakuulsate orkestrite ka nagu näiteks vini ja New Yorgi Filharmoonikute Londoni ja Maria teatri sümfooniaorkestrite. Ka varasemalt on Daniil Trifonov salvestanud deka plaadikompaniile Frederick Chopini sooloteoseid. Koos Valeri kergevi juhatatud Maria teatri sümfooniaorkestriga salvestati Pjotr Tšaikovski esimene klaverikontsert, mis jõudis teatrienda plaadimärgi all poelettidele möödunud aastal. Koostöö Deutsche grammofoniga sai alguse viiendal veebruaril, mil Daniil Trifonov andis debüütkontserdi New Yorgis karnegi hoolist. Kontsert salvestati ja see peaks Deutsche grammofoni vahendusel kuulajateni jõudma juba käesoleval aastal. Plaadil kõlavat Frederick šopääni ferenduslisti ja Aleksandr Screabini teosed. Moskvast tulevad taas väga tõsised uudised. Teisipäeval toimus seal järjekordne rünnak muusikute vastu, kus näljast peksmisohvrist kolm olid muusikud nende hulgas ka Ratman suurem Riikliku Tšaikovski konservatooriumi kontsertmeister. Rünnak leidis aset metroojaamas ja ründajad rääkisid väidet valt tšetšeeni keeles. Kuuldavasti seisis rünnaku ajal lähikonnas ka politseinik, kes ei võtnud abistamiseks midagi. Kahtlustatakse, et ka see rünnak võib olla poliitiline, nagu hiljuti toimunud väävelhapperünnak Moskva suure teatrijuhi Sergei Filini vastu. Nüüd aga midagi rõõmsamat. Briti telekanal BBC neli toob veebruarikuus oma vaatajateni uue kolmeosalise muusikadokumentaali mis kannab nime saun nende Fjouri sensori Hoffmann Music. Tõlkes tähendab see siis heliraev kaasaegset muusikat. Tegemist on filmi seeriaga, mis toodi välja paralleelselt Londonis Saudbanki keskuses terve aasta toimuva festivaliga mille nimi on tervestis naisehk. Kõik muu on mürafilmis saavad sõna 20. bändi muusikaeksperdid ja suurkujud näiteks heliloojad, perpulees John Adams, Arvo Pärt, Steve, raisk, Mark Anthony, thernich Söör, Harrison Pötwislu Philipile Söör, John Davener, George Benjamin ja muidugi ka kirjanik ja kuulsa muusikale raamatu tervest Is naisautor Alex Ross. Festival rästis nois Londonis tegelikult alles algas ja erinevaid sündmusi toimub seal tänavu aasta lõpuni. Enne suvepuhkuseperioodi keskendutakse 20. sajandi esimese poole muusikale alates Richard Straussi-ist ja nii-öelda vana maailma lagunemisest kuni mõjudeni, mida avaldasid muusikale Stalin ja Hitler. Peale suvepuhkust võib festivalil vestis naisosa saada aga 20. sajandi teise poole rikast näiteks 60.-te aastate Hollywoodis New Yorgi kesklinnas ning ka siinpool raudset eesriiet töötanud heliloojatest. Mis aga puudutab dokumentaalfilmidest saund nende Fjouri, siis kolmeosalise filmi iga osa keskendub ühele teemale. Esimene neist pühendub kaasaegse muusika juurtele ning selles arutatakse põhjuste üle, miks öeldi lahti seni heliloomingu aluseks olnud vormib meloodia ja rütmistruktuuridest. Teises osas vaadeldakse 20. sajandi kunstilist vabadust kui reaktsiooni totalitaarsete režiimide vastu ja dokumentaalfilmi kolmandas osas jõutakse tagasi tonaalse muusika ja minimalismi juurde. Filmi on võimalik vaadata kanalil BBC neli 12. 19.. 26. veebruaril. Plaadifirma harmoonia mundi annab Carlo Chez valdo 400. sünniaastapäeva mälestuseks välja plaadi millel kõlav teos pole kordagi kuulajateni jõudnud. Tõenäoliselt enam kui 400 aastat. Karla Su Aldamatettide teine kogumik Rakre kantjoones Liiber sekundos ehk tõlgituna teine vaimulike laulude raamat sisaldab kuue seitsmehäälset motet ning kuulajad pole neist osa saanud seetõttu, et teos pole tervikuna säilinud. Helilooja ja dirigent Sheimz muud tegi aga viimase kolme aasta jooksul vaeva nõudvat uurimistööd, mille abil suutis ta teose puuduvad osad taastada. Uuel albumil, mis antakse välja juba saabuval esmaspäeval kõlab tses valda teos üle sajandite taas, nii, nagu seda oleks arvatavasti lauldud 1603. aastal. Albumil esitab nimetatud teost vokaal konsert Berliin, mille juhiks ongi James. Muud. Ja nüüd lühiuudiseid kurtma suuri on tabanud järjekordne kukkumis õnnetus. Kui aasta tagasi kukkus ta Pariisis otseb poodiumilt ja murdis õla, misjärel ma suur ka avalikustas, et ta saab ravi Parkinsoni tõve vastu siis nüüd juhtus õnnetus Tel Avivi hotellis, kus kukkumine tõi kaasa Puusalu murdmise. Praegu on 85 aastane maa suur arstide hoole all ja märgid annavad lootust siiski täielikuks paranemiseks. Chicago lüürilise ooperi Nürnbergi meisterlauljate peaproovi ajal juhtus aga tuleõnnetus. Tuldpurskava karkudel kõndija rollis olnud Wesley Daniel sai tugevalt toda, kui suust tuleb norskamise trikk ebaõnnestus. Kuigi meeskond istub kindlaid rõivaid ja maski ja trikk oli ka Chicago tuletõrjepoolt heaks kiidetud, läks midagi valesti ja mõistli Danieli pea süttis. Artist viidi kriitilises seisus haiglasse ja ta sai teise astme põletusi. Ent kopsud ja hingetoru õnneks suuremat kahju ei saanud. Teisipäeval lahkus meie hulgast 88 aasta vanuselt viljakas norra helilooja Eigil bowlanud. Tema looming oli stiililiselt väga mitmekesine ja tema õpetajate seas oli näiteks selline meister nagu Luitšid alla pikale. Rowland töötas alates 1949.-st aastast kuni surmani Frederick statis organisti ja koorijuhina. Flaami ooperimajja Belgias on aga saanud süüdistuse ooperilavatöölise surmas. 2010. aasta oktoobris skendis toimunud õnnetuses kukkus lavatöölisele peale 400 kilone deklaratsioon. Kohtuotsuse järgi on ooperimaja süü selles. Töölised ei saanud dekoratsioonide liigutamiseks kasutatavate keerukate süsteemide juhtimiseks piisavat treeningut. Flaami ooperimajale määrati 55000 euro suurune trahv. Aga lõpetuseks uudist sellest, et ka kurdid inimesed saavad muusikat nautida. BBC. Walesi Rahvusorkester annab veebruari lõpul Khalifis viis kontserti, mis on suunatud vaegkuuljatele ja kurtidele. Tegemist on järjega 2012. aasta oktoobris toimunud kontserdile, mida saatis väga suur edu. Kontserdid vaeg kuulajatele ja kurtidele pakuvad võimaluse muusikast neil mingilgi moel osa saada. Osal publikust on võimalik istuda orkestrantide vahel, et tunda vibratsiooni, mida muusika tekitab. Samuti kasutatakse nii viipekeelt kui ka subtiitreid, et muusika sisu selgitada. Erinevate teoste varal tutvustatakse mõjusid, mida põhjustavad helikõrguse ja tugevuse ning tempo muudatused muusikas. Liiga ja tänasele saatele tegid kaastööd Pärt Uusberg, Johanna Mängel maris pajust, Maria Kõrvits. Nelevasteiselt saate mängis kokku Helle Paas ja Saadet toimetas. Me teeme, neelas. Imeline vaade nagu muinasjutust välja võetud heliga ja.