Tere, minu nimi on Annika Kuuda. Olen tänase heligaja saate toimetaja. Saates tuleb kõigepealt juttu kolmest kontserdist. Grethe Ellen käis kuulamas Eesti riikliku sümfooniaorkestri ja Olari Eltsi kontserti nimega Mahleri kuues Igor Karsnek Sai osa. Mustonen festivali lõppkontserdist ja Martin Sildoskeritas kõrvu neljapäevasel rahvusmeeskoori kontserdil, mida juhatas šarl Barbie. Tänase saate pikem teema käsitleb Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitaliloomes stipendiumeid. Mis need on, millises suuruses neid jaotatakse millinan stipendiumide taotlemiseks. Ja miks on kulka tähelepanu fookuses varasemast rohkem Eesti loovisikute elu- ja loome kvaliteedi tõstmine? Sellest räägib lähemalt stuudios helikunsti sihtkapitali esimees Marje Lohuaru. Ja oma kogemusi jagavad möödunud aastal loomes stipendiumide saajate hulka kuulunud Aare Tammesalu ja Tanel Ruuben. Möödunud reedel ehk siis kaheksandal veebruaril toimuvas Estonia kontserdisaalis Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsert, et mis kandis nime Mahleri kuues ehk siis kontsert, kus tuli ettekandele nii Gustav Mahleri sümfoonia number kuus kui ka Erkki-Sven Tüürilt klaverikontsert. Seda kontserti juhatas dirigent Olari Elts ja klaverit mängis Mihkel Poll. Kontserdil Pihl käis kuulamas suur muusikahuviline ja tihe kontserdisaalide külastaja, endine Eesti muusika, teatriakadeemia, klaveriosakonna tudeng, Grethe velled, tervist. Millised need mõtted ja muljed sulle sellelt kontserdilt jäid? Mulle väga meeldis see kontsert ja mulle iseäranis meeldis selle kontserdikava, et oli pandud Erkki-Sven Tüüri klaverikontsert ja, ja Gustav Mahleri sümfoonia kokku. Ma kuulsin Erkki-Sven Tüüri klaveri kontserdit esimest korda ja kui ma seda kuulasin, siis minu jaoks see sai nagu väga kiiresti läbi. Et ma elasin sesse kontserti sisse ja ja mõtlesin, et millal ometi tuleb järgmine etapp selles klaverikontserdis. Et kontsert oli minu jaoks nagu väga sündmusterohke. Ja mulle väga meeldis Mihkel Polli ja orkestri kahekõne, kus tuligi välja Mihkel Polli mänglev üleolek ja sinna kontserdisse sisse minek. Sest et ta suutis nii hästi seda mänglevad kahekõne ja neid erinevaid kulminatsiooni ja erinevaid ettevalmistusi ja, ja etappe läbida. Sa ütlesid, et sulle meeldis, et tüüri teos oli kokku pandud just Mahleri kuuenda sümfoonia ka, et kas need kaks kuidagi siis täiendasid sinu meelest teineteist või mida sa selle all nagu silmas pead? Nii Erkki-Sven Tüüri klaverikontsert kus oli kahekõne ja kus tuligi välja see jutustamine orkestrites ühte asja ja pianist vastas talle. Ja ma mõtlesin teose keskel, et millal ometi nad saavad üksmeelele, et kas see jääbki niimoodi tiks, väljendab ühte ja teine vastab teisiti. Ja siis sellist pole mitte konsensusega kompromissi, nagu ei tulegi. Ja peale teost ma sain aru, et see protsess oligi tegelikult üks olemine. Et täpselt samamoodi kui me räägime inimestega juttu, inimesed on erinevad, samamoodi kui me oleme mingites uutes olukordades, mis ei ole meie jaoks võib-olla mugavad. Et meie väljendame seda, mis meis ja meile vastatakse niimoodi nagu neis. Ja isegi kui see hetkel ei tundu 20, siis tegelikult 20 üksolemises tegelikult see on nagu üks olemine ja see oli huvitav, mis minu jaoks sealt välja koorus, et läbi selle kontserti mina nagu jõudsingi sellisele uuele pinnale läbi oma siis suhtluspartneri, muusikapartneri kontserti, kuulaja, partneri või kelle iganes, nagu muutume, ise saamegi selle teineteise tundmaõppimise kogemuse. Ja Mihkel Poll suutis selle nii hästi välja tuua. Ma arvan, et, et sisuliselt on see üks väga tore kontsert mida kindlasti paljud noored pianistid võiksid mängida. Et nad saavad sellest kindlasti toreda kogemuse ja Gustav Mahleri sümfoonia samastus sellega väga hästi, sest et kuna Gustav, Mahleri sümfooniad on väga mastaapsed ja tema on sinna pannud kogu oma elu ja kõik oma läbielamised, et seda on tunda siis Moody, kus ta maaler minu jaoks väljendas väga hästi seda enda mõtlemisviisi ja seda, mis siis tol hetkel oli traagikat. Ja ta esitles ennast kuulajale läbi selle traagika erinevate vormide, mis läbi nelja osa siis kõik kajastasid. Ma usun, et ma õppisin läbi selle nelja osa ja nende erinevate Trace etappidega, kus ta maalerit palju rohkem tundma. Ja see oli jälle selline huvitav kahekõne, mis toimuski siis kontserti esitajate ja publiku vahel ja ma usun, et kindlasti väga paljud kontserdikuulajad võivad tunnistada sellest atmosfäärist. Mahleri puhul tulebki mängu alatise dirigendi oskus seda kõike siis üheks siduda, et kuidas sa seda hindasid või tunnetasid, tere, kontserdid. Dirigent suutis tõesti väga hästi selle orkestri elama panna ja juhatada sisse neid erinevaid rolle ja neid erinevaid. Mis oli siis vaja läbida selleks, et tuua Gustav Mahleri sümfoonia sellel hetkel kuulajateni parimal viisil ja minu arvates Olari Elts-il õnnestus väga hästi ja tekkis selline terviklik üldpilt. Jah, näeks küll. Eesti riiklik sümfooniaorkester on väga tubli ja väga austan neid mängijaid, kes seal on, kui ma oleksingi, noh, tavaline kontserdikülastaja või kui ma oleksin muusikataustaga kontserdikülastaja siis kui ma tulen reede õhtul kontserdile, siis minu jaoks orkester täitis oma eesmärgi väga-väga hästi. Et it's nutsid, et tuua minuni kaks imelist teost ja selle professionaalselt, kui sisuliselt ta väga-väga hästi teostada. Et ma olen uhke Kerdoyle, aitäh Grethe Vellenud nende mõtete eest sisse reedeselt Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdilt nimega Mahleri kuues mida juhatas Olari Elts, Jaagus soleeris Mihkel pall. Üheksandal veebruaril lõppes suure galakontserdiga Mustonen festival. See toimus Estonia kontserdisaalis ja seal esines Klaaspärlimäng sümfonietta loomulikult dirigent Andres Mustoneni juhatusel ja kaastegevad olid siis solistid, Friedemann, Aifhorn, viiulil, moor, pyyron, fagoti, hilja, Teele Jõks. Laulis aariaid ja seda kontserti käis kuulamas Igor Karsnek. Tere tulemast taas klassikaraadio stuudiosse. Minugi poolt. Kes oli selle kontserdi peategelane? Ma ütleksin selle kontsert ei, peategelane oli tegelikult Andres Mustonen, sellepärast et ükskõik, mida Mustamäe ette ka ei võtaks või peaaegu ükskõik mida ta ette ei võtaks on tema ettevõtmisel reeglina elu sees. Ja, ja teiseks peategelaseks oli loomulikult, et selle kontserdil muusika ise galakontsert on mõnes mõttes esitajaile natukene keerulisem kontserdivorm kui tavaline akadeemiline kontserdite stiilis avamäng instrumentaalkontserdil sümfoonia sellepärast et numbrite paljusus, esinejate paljusus, kaks sellist faktorit, mis on natukene pirtsakad kontseptsiooni suhtes ja kui nüüd vaadata kõnealuse kontserdi MustonenFestil kontserdi kontseptsioonilist nagu telge, siis torkas nagu silma kaks põhilist, kas see on ainult üks asi on Concertlikus ja teine asi on barokkmuusika, aga eeskätt just Concertlikus kui selline. Ja selles suhtes on muidugi barokkmuusika. Instrumentaal kontserdite kõrval on kontsert krossaga seonduvaid vorme ja seda tänuväärselt kontsertikku repertuaari on tegelikult päris palju, kuigi Mustonen poleks Mustonen, kui ta nii-öelda enda püstitatud reegleid natuke rikuks, sellepärast et kui vaadata seda kontserdikava modi tähelepanelikult, siis me näeme baroki kõrval oli esindatud ühe numbriga Krison tiimiga Putšiini romantikudes, nagu paganiini siis prantsuse romantik, anri ja edasi juba tõesti baroki hiljevad alates Monteverdist läbi Bachi ja Händeli Fiwaldini välja. Nüüd need kolm solisti on, kes olid sellel kontserdil. Nad said märkamatult ka neljanda solisti juurde, kelleks oli Andres Mustonen ise ja nii mõnestki numbris nagu näiteks paganiini Veneetsia karneval ja seesama Andri tömbi lugu edasi ka Vivaldi motet. Andres Mustonen, nagu vargsi ilmus viiuliga solistide kõrval olles küll ühelt poolt nagu, ütleme orkestri poolt, siis nagu esimene viiul, aga teiselt poolt solistide kommentaator ja no põhimõtteliselt välja kuulutatud solistina oli ta ainult sellesamase kontserdi viimases teoses, milleks on siis saab Vivaldi Kontsert kahele viiulile ja fagotile. Selline solistide hulk, kui ühel kontserdil muidugi üldjuhul eeldab. Me räägime siis ka koos musitseerimisest ja, ja selles suhtes oli selline väga hea võimalus võrrelda Andres Mustoneni ja Friedemann Eigharni duetti mängu Bachi kontserdis. D mulje kahele viiulile, kusjuures kumbki solist oli nii-öelda täiesti omas rollis ja omas ampluaas, mis tähendab, et sellist temperamenti Sist rõhutavad artistliku karakterit. Seda toonitas Andres Mustonen mänge samas kui Friedemann Aifarni tugevaks küljeks või vähemalt selleks küljeks, mida ta tahtis eksponeerida, oli just kantileensus ja selline kõlas süvenemine ja kokku moodustasid nad muidugi sellise haruldase ansambli just mõttelise sünkroonsus suhtele. Samas kui me vaatame kontserdi viimast joosta, seesamane kõnealune Vivaldi Kontsert kahele viiulile ja fagotile. Seal oli tegemist mitte ainult mõttelise sünkromonsusega, vaid tegelikult articulatsioonilise ja fraseerimise ja ühesõnaga detailide täpsuja sünkroonsus, mis on tegelikult täiesti omaette väärtus. Mul on muidugi natuke näed kahju ühest asjast, mul puuduvad andmed, kui tihti näiteks klaaspärlimäng sümfonietta teeb proove ja kui tihe on nende esinemisgraafik. Aga mulle päris mitmes teoses tundus, et kui me räägime solistide sünkroonsusest, solistide täpsusest ja articolatsioonises perfektsusest vot siis see on just selline kvaliteet, kuhupoole tegelikult see klaaspärlimäng sümfonietta võiks. Või tegelikult isegi peaks natukene rohkem süvenema. Sellepärast, et Concerto krosso põhimõttelised võimalused Vivaldi, Kontsert kahele viiulile fagoti ei ole Concerto gross, aga põhimõte on ikkagi sama kontserti peaorkestri balanss, eri Pieno. Et liiga suur oli kohati mängu tehnilise täpsuse kontrast ja ma annan muidugi endale aru, et mitte kunagi ei saagi üks orkester mängida. Täpselt nagu kolm väljasolisti. Ahjaa, ma ju ei maininud seda, et, et viiulda sõidame Aifhorn on ju seda klassi viiulisolist, kes on näiteks teinud koostööd Jurbašmeti, Gidon kreemeri, Yehudi Menuhin ja noh, sellega on kõik öeldud. Ja teiselt poolt, ega siis maksepiir on olnud ju ka grammi võrragi kehvemat atestaatidega, tähendab, kui mees mängib orkestris esifagoti tikkus, dirigendiks loorin Maasel ja jah, ta noh, sellega on ju kõik öeldud, et mis kvaliteediga on tegemist eraldi, ma tahaks toonitada seda Mustoneni printsiip, mida ta on võib-olla endale mitte otseselt isegi sõnastanud, aga mis tema lavalise tegevusega käib alati kaasas ja mis, mis siin pattu salata, madin väga akadeemilistes ringkondades pirtsutatakse nina selle peale. Aga kui Mustonen esineb, siis tema energeetika nõuab ka sellist show'd. Tegelikult, ega see ju mingite ajastu põhimõtetega vastu kei, vastupidi, nii et, et selles suhtes seesamane Nikola paganiini number Veneetsia karneval, mida ütleme minuealised lasteaiast või lapsepõlvest mäletavad, mu müts on kolmenurkne viisi peal. Siis toimus mäng lava ääre peal publiku sees ja kõik oli väga musikaalne ja samas teatraalne, tähendab tänapäeval see minu arust on süvamuusika kontsertide suur pluss, et on midagi vaadata ka, tähendab kui just tingimata üle võlli mind on, võib kodus samad Joosep laadija kuulata ja seda võikski soovitada võibolla Akadeemilisema maitsega inimestele, kes ei taha sellist lavalist liikumist, et no alati võib ju plaati kuulata, aga kult kontserdil peaks ikka elu sees olema, sealt tuleb see aura ja eriline jess prii, mis Andres Mustoneni tavalise tegevusega õnneks alati kaasneb. Sellel kontserdil laulis ka lisaks instrumentalistidele siis solist Teele Jõks, mida ta esitas ja mis mõtteid tema esitus sinus tekitas. Teele Jõksi numbrid olid jaotatud üsna niimoodi ühtlaselt mööda kontserdikava laiali ja ma ütleksin, et tema kõige artistlikum ja ma isegi julgen, öeldakse, hiilgenumber oli Rinoduaaria Händeli ooperist Rinaldo. Ühesõnaga tema artikulatsiooni täpsuskirge. Põhimõtteliselt seal toimus ka väga oluline ansambli musitseerimine koos viiulisolisti ja fagotisolistina kirjas või siis vastavalt Friedemann Haifa ja piirang. Ja see ansamblimäng väga delikaatse, aga väga Täpse orkestri toetusega see oli üks paremaid numbreid. Nüüd mind natukene tegi nõutuks Teele Jõksi esimene Claudio Monte Verdi Ariadne kaada, laulus küsimus ei ole isegi mitte teele Jõksis. Sinu orkester nagu taandus ja siin oli põhimõtteliselt tegemist siukse barokkansambliga. No see oli põhimõtteliselt aariumisson Pasokontiinio printsiibil kõlab. Ja ma ei saanudki siis täpselt aru ja mõista praegu, mis oli see, mis jättis Teele Jõksi kui solisti natukene varju, tähendab siin pole nagu ühtegi ebakõla, mille näpuga näidata. Aaria kõlas perfektselt, oli esitatud täpselt dünaamika, oli paigas stiilset astme dünaamikat ja ikkagi tähendab, ei saanud nagu päris hästi kõlama, tähendab, see on see, et kui TV1 oli muidu niimoodi päikesepaistel, siis kui ta seda numbrit laulis, siis oleks päiksele pilved ette tulnud. Vot vot selline mulje. Minule. Aga tema koostöö Mustoneniga, ma arvan, üldiselt areneb ka edasi ja üks on selge, et teeveeüksile on mida ilmselt väga hingelähedane, aga tähendab rahaliselt väga hästi sobib barokkmuusika ja just barokk, laula sellise suhteliselt redutseeritud vibraator sellise sirgema tooniga ja tema häälematerjal on barokklauluks muidugi väga tänuväärne. Muljeid üheksandal veebruaril Estonia kontserdisaalis toimunud Mustonen festivali lõppkontserdilt jagas Igor Karsnek. EMI kaja. Neljapäeval ehk siis, 14. veebruaril toimus Tallinna Mustpeade majas Eesti rahvusmeeskoori kontsertkülalisdirigent šarl barbie juhatusel ja see oli selline põnev kontsert, kõlasid ka teoseid, mis siin varem ei ole kõlanud ja see koosnes prantsuse muusikast. Kontserti käis kuulamas dirigent Martin sildas. Kontserdi kava oli selline põnev, mis sulle sellest silma jäi? Kõrvu jäi? No esimene asi, mis kava puhul silma jäi, kohe oli see maht näiteks esimene pool kestis juba terve kontserdi jagu, ehk siis tund aega koosnes puhtalt vaimulikust muusikast. Mida oli siis kirjutan Polang, Kerry, maschell, FED Ricklaree ja ka dirigendi enda naine Carolyn Masso kellelt oli siis kolm teost, milles kaks olid Eestis esiettekandeid. Kontserdi teine pool oli siis üles ehitatud rohkem nagu niisugune loodus seal või siis jalgadega maa peal, et enam nagu ei olnud nii vaimulik. See oli selline huvitav kava, et ma ei ole ammu käinud kontserdil kus ma enamusi lugusid ei ole mitte kordagi elus kuulnud. Sellest kavast ma olin ainult kuulnud esimese teose esimest osa, mis seal siis Francis Polanki püha Assisi Franciscuse neli väikest palvet ja ühtegi teist lugu ma ei olnud varem kuulnud, seega ma võin öelda, et ma kuulsin enda jaoks kõige paremat. Esiteks siis nendest lugudest, mis ma üldse kunagi kuulnud oled. Ja mis kõige rohkem ülesehituslikus mõttes kompositsiooni mõttes muljet avaldas, oli näiteks teise poole esimene lugu siuke erilooja nagu Thierry maschell ja tema lugu, kui keegi, see on kirjutatud 2005. Aastal. Opus 36. Ja Eestis oli selle esiettekanne jällegist suhteliselt sihukse huvitava helikeelega. Eriti mulle meeldis selle loo lõpp, mis oli selline Mysteriooso vähekene, müstiline, mõistatuslik siis kindlasti oli väga hea lugu, jällegi loom mõttes seanssi hommik, hobust 129, selle veidi varem kirjutatud 1866. Üsnagi nõudlik lugu koorile, eriti siis, kui sinu emakeel ei ole prantsuse keelt, seal on vaja ja palju teksti öelda ei ole just väga lihtne. Prantsuskeel ei ole sinu emakeel. Oli mõningaid kohti, kuhu panna väikse küsimärgi, isegi võib-olla hüüumärgi. Aga üldiselt lugu oli, oli väga hea, mulle meeldis. Kuidas üldse selle kava nõudlikkuse aste sinu meelest oli? Kava oli tegelikult päris nõudlik, sest balancy lille eriti lihtne laulda. Samamoodi nagu ma enne ütlesin, oli kogu kava prantsuskeelne. Ei antud ühtegi momenti hinge tõmmata, et ega meil just liiga palju ei laulda prantsusekeelset muusikat, ma arvan, sellest lähtusidki kõige suuremat probleemidest. Tekst oli prantsuse keeles palju materjali korraga ära õppida. Lauljal on ju väga tähtis vokaalpositsioon ja kui sa ei tea seda täpselt, kus näiteks selles keeles asub ja võib-olla ei ole varem nii palju selles keeles laulnud ka siis tuleb sealt päris palju probleeme just vokaali ühtlase mõttes ma mõtlen, seda oli natuke hoomata, et võib-olla oleks tahtnud seda kontserti kuulata niimoodi, et oleks olnud teine kontsert, et siis tuleks kindlasti julgemalt ja kindlam, seda juba näitas see, et näiteks frantsiis Polangi kaheksa prantsuse laulu sellest neljas Clicklak tantsivad puukingad, mis läks kordusele, oli siis korrates palju julgem. See on arusaadav ka seepärast, et siis olid pinged juba maas. Veel tooksin esile dirigendi naise kolme heliteost. Mis siis oli Ave Maria Anius ja Benedictus väga nõudlikud teosed. Ja ma ütlen ausalt, et nende kohta ma ei saa öelda selles mõttes, et kas mulle meeldis või nii ma ei saa öelda, enne, kui ma nüüd oleksin vähemalt kaks korda veel kuulnud, et sellest ühest korrast jäi kindlasti väheks. Aga need olid huvitavad. Dirigendi kohta ütleks niipalju, et tundus väga elurõõmus inimene rahuliku käega, sellise käega, mis ei ärrita eriti lauljaid. Võib-olla teisest poolest seal, kus mõni lugu nõudis sellist, nii sisemist kui välist ärkamist, siis siis läks võib-olla natukene dirigent ka rohkem hoogu, mis on loomulik. Aga üldiselt oli ta käsi väga loetav ja selge. Tegemist oli ju laul ka dirigendid ja nii-öelda, kes on väga kõrge ja väga erilise hääleliigi esindaja, ehk siis lausa mees sopraniks. Teda nimetatakse mees, kes võib-olla on ta väga-väga kõrgelt. Kas oli tunda, ta oli kuidagi kujundanud ka rahvusmeeskoori vokaali mingis uues suunas. Ma ei kuulanud sellise kõrvaga otseselt nagu, nagu sellist muljet mulle ei jäänud, ütleme nii, et oli väga huvitavaid kohti. Oli selliseid kohti, kus jäin kuulama, oli naljakaid kohti, aga oli ka kohti, kus kulmud kerkisid väga kõrgele, et kuidas nüüd siis nii juhtisse oli nii mõndagi. Ja lõpptulemus publikule ikkagi vist meeldis. Sest need aplodeerisite lisaloo veel võib-olla üks element, mida oleks võib-olla oodanud veel rohkem, oli see, et Ramon ikkagi prof kollektiiv ja oleks võib-olla tahtnud kuulata rohkem ilusaid lüürilisi penissimaid Benišissimaid sorte kõlab nagunii. Et võib-olla sellest dünaamilisest Kui mõelda üldse maailma koorimuusika ka peale või siis kooride peale, siis tegelikult rahvusmeeskoor on oma olemuselt väga eristuv kollektiiv oma suuruse mõttes ja kui sa mainisid neid penissimaide, neid dünaamilisi skalasid, milles ta nagu tundsid puudust, et kas see võib olla tingitud jutud sellest kavast, mis otseselt ei ole loodud nii suurele meeskoorid No vot see on huvitav küsimus, võib küll olla, et seal eriti näiteks tuli välja üks lugu kus, nagu oli aru saada, et on nagu kirjutatud suurele meeskorioli, föderiklorii messebasse, see oli ka Eestis esiettekanne, see jättis mulje, et mis nüüd eestikeelsuse suurel Melchioril võib-olla tõesti. Et siin mõni teine lugu oleks võib-olla selgemalt kirkamalt võib-olla välja tulnud, kui oleks seal väiksema koosseisuga. Võib-olla üks olulisi momente, mida tuleb kindlasti välja tuua, on see, et terve kava oli ainult prantsuse koorimuusika. Iga päev sellist Eestis ei kuule kahjuks seal ei olnud täiesti publikut täis. Kutsuksin üles publikut rohkem tulema kuulama, sellepärast et kui publik huvi ei tunne, osa ei võta, siis varsti ei saagi midagi teha, sest öeldakse, et publik jäi, järelikult pole vaja. Tegelikult oleks vaja just käia sellistel kontsertidel mis avaksid meie silmaringi ja paitaksid meie meeli. No igal juhul ramm on teinud suured sammud edasi. Tema peadirigent Mikk Üleoja teeb väga head tööd, on minu meelest võtnud väga õige suuna, esitatakse väga nõudlikku materjali, mis igal juhul arendab. Loodan, et lauljad vastu peavad, sellepärast et isegi paigalseis on tagasiminek. Ja ramm on ikkagi mitte ainult siin piirkonnas, vaid ka maailmas suhteliselt ainulaadne nähtus. Et ma loodan, et nad jätkavad samas vaimus. Aitäh Martin sildas, see oli siis järelkaja neljapäevaselt rahvusmeeskoori kontserdilt, mis toimus Mustpeade majas ja kus oli ettekandel prantsuse muusika prantsuse dirigent, šarl barbie. Olukorras, kus Eesti üldsust on hästi ärevusse ajanud igasugune kultuuripoliitika rahastamine on heligaja saatesse tulnud Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali esimees Marje Lohuaru, tere, tere ja olukorras, kus justkui oleks raha jube vähe ja kogu aeg räägitakse alarahastamisest riigi poolt, siis kultuurile on ometi hea meel, et kultuurkapital tal ajab oma joont ja on toonud mitmesuguseid uuendusi seoses siis viimase uue koosseisu tööga ja üheks prioriteediks on saanud loome stipendiumide jaotamine mille taotlemise tähtaeg kukub 20. veebruaril. Ja Me natuke lähemalt juttu teemegi. Ehk siis Marje Lohuaru, mis on need uued suunad ja miks need on tekkinud kultuurkapitalil, et te olete hakanud eraldama uusi stipendiume ja ma ei ütleks, et need on uued suunad, nad on pigem Kultuurkapitali põhieesmärkide täitmine ja nendele fokusseerimine. Nii et kultuurkapital on üks väga hästi toimib kultuuri rahastamise mehhanismi ja ta on piisavalt paindlik just eelkõige oma kvartaalselt taotluste võimalustega. Kultuurkapital tuleb, kui nõukogud tulevad kokku neli korda aastas, vähemalt see tähendab seda, et selle dünaamilisele kultuurivaldkonnale on võimalik ka väga kiiresti ja paindlikult reageerida. Me siiski teame, et kultuuril, mitmeid sündmusi, me ei saa planeerida aastaid, et eriti justkui vaadata seda rahvusvahelist konteksti, inimesed liiguvad, tulevad kontaktid, on kutseid, siis tõesti tahaks neid väga hästi hinnata ja loomulikult võimalusel neid alati toetada, sellepärast et elu on väga kiire. Kõik on väga arenev ja kui seda kontaktis moment ei oska ära kasutada, siis hiljem on, võib olla juba hilja. Nii et kultuurkapital muidugi toetab Eestis muusikat ikkagi väga laiapõhjaliselt. Aga küsimus on võib-olla eelkõige selles, et kui tulevad uued koosseisud, et millele just see uus koosseis fokusseerib ja see ei saa olla ka meie, võib-olla meelevaldne otsus, me ikkagi analüüsime, vaatame seda üldist pilti, mida on eelmised koosseisud teinud, kust võiks nagu praegu hakata natukene seda balanssi muutma ja segus just leidis, et need oleksid just loomeinimeste toel muutused ja loomulikult ka muusikaharidus ja kultuurkapitalil on ju võimalus asutada stipendiume, asutada projektitoetusi sihtotstarbeliselt. Nii et tal on selline väga paindlik ja meeldiv roll just eesti kultuuriga suunamises ainult olemasolevate taotluste rahuldamisest. Kultuurkapitalil on võib-olla kõige selgem, kõige laiahaardelisem ettekujutus, mis yldse toimub eesti kultuuris kuna igaüks saab vabalt taotleja seal ka üksikisik. Nii et me näeme tõesti seda potentsiaali. Me näeme ka neid vajakajäämisi võib-olla nii mõnegi asja professionaalses teostuses eelkõige. Aga me näeme eelkõige ikkagi seda väga suurt entusiasmi ja seda soovi Eesti muusikaelule kaasa aidata kas osalemise teel või ka mingil muul viisil, nii et see on väga sümpaatne. Aga praegu ma tahaksin rääkida just loovisikute toetusest. Et eelmine aasta asutasime siis kuus suurt aastast loomestipendiumi. Need on siis A 8000 eurot, mis on arvestatav rahasumma arvestades meie võimalusi praegu. Kui me räägime, et me toetame loovisikut, siis kuidas loovisiku töö nüüd väljendub, et see on concerts helilooming, see on ka teaduslik uurimus ja nii edasi siis kõik see, mis ma nimetasin, on praegu jäämäe ülemine ots. Tähendab see, mis kõik eelneb, et saavutada kvaliteeti selles lõpptulemuses, see on ikkagi äärmiselt olulise tähendusega ja selleks, et kvaliteeti saavutada ja edasi areneda, on vaja aega. Ja aeg on raha suures osas. Nii et me ju soovime, et igal interpreedi heliloojal loovisikul oleks võimalus ka aeg-ajalt aeg maha võtta ja keskenduda ja mõtiskleda, kuidas me edasi lähen, et kas see on nüüd kõige õigem tee, mida ma praegu käin. Ma peaks midagi uut vaatama hoopis ja ütleksin, et need esimesed taotlused, mis meil tulid, meil tuli need küllaltki palju siis see, kuivõrd professionaalselt ja tõsiselt Eesti muusikud ikkagi töötavad ja kuidas nad endale sihte seavad edaspidiseks ja kuidas nad ka organiseeruvad selles rahvusvahelisel maastikul, et see on minu jaoks muljet, avaldab täiesti milline on olnud see statistika nüüd, kui te olete teinud ja vaadanud, mis on olnud eelnevatel aastatel tehtud ja kuidas seda raha on jaotatud, et kas siis sellest statistikast väljendub, et just loovinimesed ja nende toetus on olnud võib-olla vajaka, seni ma ei saa öelda, et oleks olnud vajaka, sellepärast et stipendiume oleme me kogu aeg välja andnud pigem meie soov oli fokusseerida just seda, et tekitada stipendiumiprogramm ja samuti ka rahaline maht, stipendiumi peaks olema nagu vääriline, et on ka teatud määral inimese loometöö tunnustamine ja väärtustamine. Et Eestis ju vabakutselisi muusikuid on väga vähe, tegelikult lihtsalt see ei ole võimalik, nii et see on just üks selline moodus, võib-olla millega saab kaasa aidata just selle vabakutselise interpreedi või helilooja nagu nagu leiva maitsmisele räägime siin üle, et igaüks saaks aru, et missugused on need kriteeriumid, mis peavad siis sellel lovi inimesel olema. Ma arvan, et see on ka väga oluline poolt, meil on väga huvitav ikkagi saada neid taotlusi ja lugeda, mida meie inimesed kõik ise mõtlevad ja teevad. Aga samaaegselt ma mõtlen, et kui nüüd muusik, et on võimalus stipendiumit taotleda, siis ta peaks ka võib-olla enda loomingulisi eesmärke natukene selgemalt fokusseerima, natuke selgemat läbi mõtlema ja võib-olla ka sihte seadma. Tähendab, muusitab esitama enda aastase loome tööplaani meile loomulikult CV ja kaasnevad materjalid, aga põhiline on ikka see tulevikku vaatav aastane plaan. Ja seal on ikkagi olnud väga selliseid ambitsioonikaid ja ka Eesti muusikaelu jaoks väga vajalikke tegevusi. Tooksin lihtsalt siin ühe näitena praegu Taavi Kerikmäe, kes meie uue ansambli juhina ja aktiivse uue muusika interpretatsiooni arendajana on just leidnud, et sellel aastal tabab just töötama ka live-elektroonikaga, kuidas seda integreerida interpretatsiooni ja just nende küsimustega, samuti kaasata ka enda väliskolleege ja püüda siis selle baasil ka võib-olla festivali või mingeid uut moodust juba välja arendada, nii et see on väga oluline interpretatsioon, on ka väga palju arenenud praegu. Nii et seda ütleksin, niisuguse muu tavatöö kõrvalt teha. Ega ma päris ei kujuta seda ette, see on siiski niivõrd mahukas töö ja ta on seotud ikkagi väga tugeva mõttetööga ja ka arendustööga, et sa pead nagu sellesse praegu olemasolevasse interpretatsiooni maailmas ka midagi omalt poolt suuta lisada või nii et ma arvan, et need kriteeriumid on ikkagi väga kõrged, samuti Henry-David Varema näiteks kammermuusika alal tahab mahukaid programme ette valmistada, samuti ka osaleda rahvusvahelistes üritustel, festivalidel, nii et ka see on väga oluline, et see kõik ei pea olema väga innovatiivne, nii et see on just selline tasakaalustav moment. Heliloojad Märt-Matis Lill on alati väga huvitavate plaanidega välja tulnud ja siis saale kareda sai selle väiksema stipendiumi tema uuringud. Nii et ta võiks olla nagu niisuguse nagu kvaliteedi näitaja. Mitmele stipendiumi kategooriad on siis võimalik taotlusi 20. veebruarini esitada ja meil on olemas kuus stipendiumi A8 1000, nüüd on aastased loomestipendiumid ja aasta peale meil on olemas 10 väiksemat stipendiumi, samuti samasuguste kriteeriumitega, aga kolme tuhandesed ja 20. veebruari taotlusvooru, siis me otsustame, need kaheksatuhandelise stipendiumid, mida on viis ja viis, 3000-st pendiumi. Nii et need 3000 seda mõnevõrra niuksed, võib-olla natuke väiksejaamast abilised, kuigi kui ma nüüd võrdlen neid vahest seega ei vasta päris tõele, aga lihtsalt augustis me anname järgmised viis välja. Ja samaaegselt ei ole ju välistatud üldsegi tuhandeeurosed või sellised väiksemad toetused. Aga noh, mõte on ikkagi tõesti seda väärtustada. Kultuurkapital selles mõttes nagu erineb, kui me nüüd võrdleme Kultuuriministeeriumit ja see dilemma, mis siin on olnud hästi õhus, et teie seas on siiski loovisikud kaasatud kogu selle protsessi otsustamisse, et kuhu see raha siis antakse. Ja see on siiski sisulised otsused, mida, et seal vastu võtate. Ma arvan, et praegu on mingi muutumiste aeg, nii et püütakse nagu igast suguste instantside poolt nagu natukene selgitada, mis on siis Kultuurkapitalifunktsioonid ja mis on siis kultuuriministeerium, mina olen funktsioonid ja minu meelest selles suunas on ka praegu töötatud ja meie praegune Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nõukogu küll väga on arvestanud seda kõike ja, ja see on väga loogiline tee, et kultuuriministeerium toetab siis selliseid suuremaid projekte juba ennast tõestanud ja kultuurkapital, nagu ma eelnevalt ütlesin, oma väga paindlik rahastamisskeemiga, samuti roteeruvate koosseisudega. Meil ju iga kahe aasta tagant meigivad muutuda koosseisud. Nii et annab sellise väga toreda dünaamilise alge võib olla sellesse kultuuri rahastamisse. Kui nüüd rääkida veel sellistest teistest algatustest loovisikute kõrval siis ka MTÜd ja kontserdikorraldajad eraalgatuslikud, kes ju ka põhiliselt kultuurkapitalist elatuvad, et kuidas nende olukord praegu Kultuurkapitali vaatevinklist paistab? No MTÜd töötavad nii väga hästi, tegelikult MTÜd täidavad väga olulist funktsiooni kontserdikorralduses laiemalt ja töötavad just eriti eesti interpreetide heaks. Pean siin silmas Eesti Interpreetide Liidu, samuti Eesti heliloojate liidul on ju mitmeid väga toredaid ettevõtmisi. Nii et ma arvan, et selle üldise pildi niux mosaiigi nagu tasakaalustatus ja see koostöö on ikkagi väga-väga oluline. Aga kui ma veel tooks juurde veel nende loomestipendiumite veel selle hariduse poole, mis on ääretult olulise tähendusega, meil ei oleks sellist muusikaelu, kui meil puudub muusikaharidus ja kui meil puudub muusikaharidus selle algtasemel muusikakoolide võrgustiku näol, mis on ääretult olulise tähendusega, nii et selle tõttu ka asutasime kaheksa muusikaõpetaja stipendiumi, mis on siis mõeldud meie muusikakoolide õpetajatele ja suunaga ka väljaspool Tallinnat, siiski, et me tahaksime tunnustada neid õpetajaid, kes teevad seda tööd igas Eestimaa nurgas. Ja ma pean ütlema, et see oli üks väga meeldejääv üritus, esimesed stipendiumid, Nad on teinud ja mida on üle antud ja see oli ka omamoodi, liigutab üritus. Et need inimesed vajavad rohkem rambivalgust, sellepärast et nende töö on ikkagi määrava tähendusega ja loomulikult meie muusikakeskkool ja muud koolid, mis sinna juurde tulevad. Ma olen tähele pannud, et eriti välismaal on praegu ju seal väga aktuaalne. Küpses ja vanemas eas inimesed soovivad õppida pillimängu. Et see suhe muusikaga ikkagi on emotsionaalselt ja ta on ikkagi niivõrd rikastav inimesele ja selle elukvaliteedi tõstmisel ja nii et siin on ikkagi väga palju mõtteainet, mis on üldse muusika, mis ta maksab, aga mis on tema väärtus tegelikult? Üks nüanss, mida on siin toodud esile näiteks riigikontrolli auditis, et justkui oleks kultuuri rahastamine natukene ebaotstarbekas, sest see tuleb väga erinevatest allikatest. Aga samas on see justkui nagu vastuolus kultuurivaldkonna olemusega, kui te räägite Kultuurkapitali paindlikkusest ja selle vajalikkusest, et kuidas teile näib, et kas neid allikaid pigem peaks olema, siis ikkagi rohkem või siiski mitte? Ma arvan, kindlasti võiks rahaallikaid alati olla rohkem. Ja siin ma näen suurt potentsiaali ka erasektori kaasamises ja see nõuab teatud ka maksupoliitilisi otsuseid. Aga ma arvan, et see on ka võib-olla natukene selline asjaajamise küsimus ka ja see koostöö erasektoriga ja see vastastikku huvide ja see koostööpointi nagu leidmine, mis oleks nii, et siin ma näen küll väga suurt potentsiaali praegu kui rääkida sellest helikunsti sihtkapitali koosseisust veel, siis on meil ka üks ettepanek ja see on leidnud ka vastukaja praegustes kultuuripoliitilise arengukava tööversioonis ja see on nimelt pillifondi asutamine. See on väga oluline ja väga suure tähendusega otsus ja me ei ole veel peaaegu päris kaugele jõudnud sellega, aga kindlasti ta vajaks ka lähiajal lahendust. Tähendab seda, et ta on just suunatud koostööle erakapitaliga võimalik Meie pankadega võimalik suurettevõtetega toetajatega ja see mall või see süsteem, kuidas soetatakse instrumente keelpille, see on mujal maailmas olemas, Soomest ta toimib väga hästi ja ma mõtlen neid itaalia kuldaja Pille sadivaariust, no võib-olla ei vasta, aga on samaväärseid. Ja neid pille jääb maailmas järjest vähemaks ja neid pille pangad käsitlevad kui väga väärtuslikku investeeringut samaaegselt meie keelpillimängijate tase tõuseb kogu aeg ja kuid meie noor viiuldaja või tšellist tahab olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, mis tähendab osalemist rahvusvahelistel konkurssidel siis võib kinnitada, et nende instrumentidega, mis praegu tal käes on, ta seda ei saavuta. Nii et siin on vaja kaasa aidata ka kõige kõrgemal tasemel ja saada selliseid üsna elitaarset sihte. Et ka meie noored keelpillimängijad saaksid võrdväärselt osaleda rahvusvahelises konkurentsis. Suur aitäh Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali esimees Marje Lohuaru siia klassikaraadiosse tulemast ja siis, millest me oma vestlust alustasime, et kuni 20. veebruarini on võimalik Eesti tublidel loovisikutel esitada oma taotlusi, siis Kultuurkapitali stipendiumide aitäh. Kui eelnevalt tegi Marje Lohuaru ülevaate sellest, milliseid loomestipendiume Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital välja annab siis on mul hea meel nüüd rääkida juttu nende inimestega, kes juba on eelmisel aastal taolist loomestipendiumi pälvinud ja tänu sellele võib-olla nii mõnegi unistuse ellu viinud ja teoks saanud. Olen palunud stuudiosse Tanel Rubeni ja telefoni teel on meiega tšellist Aare Tammesalu. Ja teie olete just need kaks, kes eelmisel aastal said kulka loomestipendiumid millega üks loomeinimene peab arvestama, kui ta on vabakutseline. Eks vabakutseline loovisik on selline inimene, kes teeb tööd samamoodi nagu inimene, kes teeb tööd üheksast seitsmeteistkümneni või kauem. Aga arvestama peab vabakutseline sellega, et ta ei saa mitte kuupalka iga kuu kokku lepitud summad töölepingu alusel vaid tema sissetulekut seonduvad selle loomingulise tegevusega, mida loovisik siis ette võtab nende projektidega, mida ta teeb ja tihti on ka nii, et tuleb ise hoolitseda selle eest, et need projektid üldse tekiksid, et nad saaks ellu viia ja siis hiljem ka, et nad nagu korrektselt oleks siis aruanded ja kõik muu vajalik tehtud. Teie olete mõlemad pillimängijad, interpreedid kui kulukas, tegelikult on see tegevus interpreedi na anda kontserte ja hoolitseda oma pillipargi eest. Tanel näiteks, mis on sinu kogemused? Ütleme niimoodi, kui me räägime inventarist, siis ma kindlasti võtaks ajaühikuks ühte aastat või ikkagi pikem ajaperiood. Et need instrumendid, mis mul on kogu nendel on ikkagi viimase 10 aasta jooksul ostetud muretsetud. Need on päris päris kulukad, ausalt öeldes. Aga no mis nüüd puudutab loomestipendiumid kujutamisse, et kas me kulutaksime seda oma instrumentide peale, mina isiklikult seda pole teinud, et ma ikkagi pigem mõtlen, et loomestipendium on seotud otseselt loominguga mida siis mina näiteks ma olen džässmuusik, ma kirjutan muusikat, ava soovilase, tähendaks salvestada siis kõik need kulud, mis stuudios tekivad, on nüüd võimalik tasuda selle stipendiumile näiteks. Või ma tahan sõita näiteks kuskile kaugemale, teha projekti päris artistiga, lennukipiletid, elamised, kõik see on väga kallis, siin tuleb jälle appi stipendium, et mina, kui vaadata seda selle nurga alt mitte nüüd nivea inventari ostmise koha pealt. Kui te ei oleks saanud näiteks seda, see stipendium on siiski ühekordne, et millest siis peab üks loomeinimene hakkama saama. Noh, juba see nimetus loomeinimene ju ütleb, et ta peab olema loov, ta peab mõtlema, ta peab tunnetama, ta peab leidma lahenduse erinevates olukordades ja majanduslik tegevus ja iga inimese enese ülalpidamine nõuab ka teatud mõttes loovust. Aga see Tõndium, mille üle ma olen väga tänulik Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitalile ja ma samas ka tunnen, et see on ka nagu tunnustus, see ei ole mitte lihtsalt niisugune välja antud raha, vaid et ma tunnen, et see on ka tunnustus sellele tööle, mida ma olen teinud ja ja mida komisjon arvab, et ma võiksime edasi teha. Et see aitas muidugi mind väga palju just selliste ideede elluviimisel, milleks muidu oleks olnud küllaltki raske vahendeid leida. Mul oli võimalus tellida uut muusikat eelmisel aastal heliloojatelt ja tänu sellele sain ma siis neid teoseid mitu korda esitada. Uute teoste õppimine on ju väga keeruline ja need teosed osutusid väga raskeks ja mul oli palju lihtsam mängida neid kontsertidel ja neid kontserte korraldada. Lisaks sellele oli Tõnu klassikaraadiol on mul ka võimalus salvestada muusikat küll mitte uut muusikat, aga täiesti tundmatut muusikat. Eesti rahvusringhäälingu arhiivi ja üks pooletunnine sonaat soigus Piia Paemurruga salvestatud ja ausalt öeldes oleks olnud väga raske ette valmistada seda salvestust ilmadele stipendiumite. See on selline ehtne positiivne näide sellest kuidas on projektide ellu tulnud just nimelt tänu sellele stipendiumile. Kas varasemaga võrreldes, kui nüüd, Marje Lohuaru tõi siin välja just, et kultuurkapital on hakanud nagu rohkem fookusesse tõstma just nimelt neid loovisikuid. Et kas varasemaga võrreldes te tunnetate ka, et see ei ole olnud võib-olla alati nii. See, mis mulle eriti sellist tüüpi stipendiumi juures meeldib, on et interpreet on ka tõstetud sellise loovisikuseisusesse, et tavaliselt arvatakse, et helilooja on loomist, mis on ka muidugi loomulikult tõsi, aga ka interpreedi töös on väga palju loomingulisi aspekte ja juba nagu formaalsedki on see siis loominguline stipendium, mis ärgitab inimesi looma uut interpretatsiooni nägema uutmoodi muusika esitamist ja ja siin on selline minu arust väga selgelt tõuge. Ja teiseks muidugi. Me oleme ju mõlemad olnud Taneliga ka ise kui ka komisjonis me teame väga täpselt ja väga hästi, kui raskelt need otsused tulevad, kui suurt, pikkade arutelude ja ka sõbralikus õhkkonnas vaidlemiste läbi need otsused tehakse. Ja päris kaua aega on olnud õhus, et nendest pendiumide hulka lisada ja nüüd siis lõpuks praegune komisjon, kes On suutis selle otsuse ära teha, et, et neid pikemaajalisi stipendium oleks rohkem minu meelest täielik tunnustus praegusele koosseisule, kes on asunud mõtlema minu arvates väga positiivselt, väga hästi, väga toredasti näeb seda olukorda, kuidas ka interpreet, Nobeli loojatest rääkimata, kuidas see tööprotsess ei ole väga lühike, vaid just nimelt kas pool aastat või aasta ette, siis juba valitud inimene teab, et ta saab tõesti täielikult keskenduda loomingule ja oma sellele armastatud tegevusalale. Ja see oli nii ilusti öeldud, et paneme raamatusse kirja. Kas see stipendium annab teile siis pigem sellist turvatunnet või on see ka nagu rahalises mõttes oma suuruse mõttes nagu piisav, et need projektid ja mõtet nagu teoks saaksid? No mina arvan küll, et see on täiesti piisav summa siin aasta jooksul ära kulutada ja oma unistused teoks teha. Mul tuli päris mitu korda selline huvitav olukord, et noh, vahel ikka nii, et tahaks mängida ühte või teist lugu või tahaks mängida ühe või teise intepeediga või esineda ühes või teises kohas, aga noh, kui siis vestelda korraldajate või teiste muusikutega, siis pahatihti koorub välja olukord, et no ei ole selleks vahendeid ja küll on hea, siis öeldi, et teate, ma tulen ja ärge selle pärast muretsege, et ma mängin nii et ei pea nagu minu honorari pärast või transpordikulude pärast muretsema, et mul on see tegelikult olemas. Ma ma lihtsalt tulen ju mänginud ja, ja ma tunnen sellest väga suurt rõõmu. Et ütleme, et kõik see tehniline personal nõuab esimesena raha, et muusika on alati viimane, kes sellega kobiga saab. Et nii see paraku elus on. Interpreedid saavad ikka hakkama, aga see internetitöö on tunduvalt lihtsam, kui ootamatult tuleb selline toetus nagu nüüd meil mõlemal on olnud ja see teeb hästi rahulikuks ja ta ütles, et turvatunne ja niisugune natuke aega sellist elu, kus, kus sa saad väga rahulikult ja süvenenult töötada, see on minu arvates üks kõige toredamaid olukordi, mis interledi elus võib üldse olla. Ja tahaks veel öelda seda, et neid interpreedi kuluartikleid siis inimesi, kes, kes esineb publiku ees laval. Neid on väga palju. Juttu oli ka sellest, et tihti toimuvad esinemised väljaspool Eestit. Et tõepoolest see reisimine, mis on iseenesest, on väga huvitav, aga siiski Eesti muusika, Eesti kultuuri tutvustamine välismaal. Et see on ka üks asi, kus mina sain nagu sellest stipendiumist hindu ja leidsin uusi võimalusi, aga see on ka väga tähtis, sellepärast et me arvame, et meid tuntakse päris hästi maailmas, aga tegelikult päris nii see ei ole, et iga Eesti helilooja teose esitus kuskil välismaal ja eesti interpreedi mängimine kusagil saalis väljaspool Eestit seal iga selline kontsert on tähtis tegelikult ja, ja kõiki neid võimalusi tuleks ära kasutada, mind aitas see täpselt samamoodi, see stipendium väga mitmeprojekti puhul. Mis on positiivsed jooned või põhjused selleks, et üldse olla vabakutseline muusik, miks mitte näiteks noh, olla osa mingisugusest kollektiivist, kus sul tõesti ongi kuupalk ja noh, selge see, et muidugi olete hõivatud väga erinevate tegevustega. Aga miks just vabakutseline muusika, kas annab mingisuguseid eri võimalusi teile? No ma võib-olla vastaksin kohe ära, et kui oled džässmuusika rütmimuusikaga, siis neid majasid nagu väga ei leia, kes sulle seda palka maksaksid, need tuleb ise kogu aeg toimetada, silmad lahti, hoida, suhted soojad ja head hoida. Ja ma olen sellega väga hästi nõus ka tegeledes põlisklassikalise muusikaga nüüdismuusikaga ja ma tahaksin tuua sellise paralleeli, et vaatame siis majandust, et on olemas riiklikud ettevõtted, on olemas ärimehed, kes siis loovad endale ise ettevõtte ja mõnel läheb hästi, mõnel ei lähe nii hästi, et mõnes mõttes on, ma arvan, paralleel olemas. Ja eks selle oma ettevõtte või oma siis loovisiku, sellise tegevuse suund on ikkagi mingisugune kunstiline nägemus, soov midagi väga olulist öelda või midagi väga olulist luua ja tihti suurust kollektiivis mängides või töötaks, seda võimalust ei ole, sellepärast et olen minagi töötanud ligi 10 aastat Rahvusooper Estonia orkestris. Ma olen töötanud ka teistes kollektiivides, aga nendes kollektiivides on kunstiline juht, määrab selle kunstilise suunanet teosed, mida esitatakse töö sisu. Aga vabakutseline muusik saab seda teha ise ja see on muidugi väga suur õnn tegelikult elus, kui kellelgi selline olukord tuleb ja nii kaua, kui vähegi võimalik, siis ma püüan seda säilitada sellist seisundit, et juhtida ise oma oma projekte ja oma ideid ellu viia. Ma täiendaksin, et üks päev just oli juttu siin Jaak Sooäärega koos, et et võrdlesime nagu erinevaid ameteid ja tavaliselt on niimoodi, et inimene tööle, siis iga ta ei saa valida oma töö kolleege, eks ju. Et alati on kollektiivis keegi, kes võib-olla sul ei pruugi sobida ja vastupidi, aga siis, kui sa oled loll inimene, oled vabakutseline, siis sa valid just nimelt need, kellega sa tahad olla, teha projekte. Ma mõtlen, see seostub ka isikuomadustega, et kõigil pillimeestel ei olegi selliseid isikuomadused organiseerida, suhelda ja omadega veel visiooni, mida üldse korraldada, eks selleks on vaja ikkagi kullipilku ja kulli lendu, et vaadata kaugemale kui ainult oma isiklik heaolu ja oma isiklikku pillimänguoskus ja pillimängurõõm. Need alles on need omadused olemas ja ma arvan, et mul on ka suhteliselt toredasti sinna tulemas, ma suudan selle tööga hakkama saada ka. Igal juhul väga tore, et teie olete osutunud nendeks, kes siis on valitud välja nendele stipendiumidena möödunud aastal 20. veebruarini, veel saab esitada uusi taotlusi nendele samadele loomestipendiumite, mille kohta siis saab lähemalt infot juba kultuur Vitali kodulehelt ja millest lähemalt rääkis Marje Lohuaru. Aitäh Aare Tammesalu ja aitäh, Tanel Ruben. Soovin teile jõudu edu edasisteks projektideks, et need siis ikka ellu tuleksid. Te kuulasite heligaja saadet saatele tegid kaastööd kreedeeveeellenud Igor Karsnek ja Martin sildas. Saate mängis kokku operaator Katrin mõõdik ja koostas.