Tervist ja ilusat nädalavahetuse jätku. Olen Karingop algava helikaja saate toimetaja. Tänases saates kuuleme mitmeid arvamusi ja intervjuusid Eesti muusikaelu teemadel. Eesti teatri- ja muusikamuuseumil on uus direktor Tanel veeremaa, kes peab oma esmaülesandeks muuseumi muutmist avatumaks. Me kuuleme intervjuud direktor Tanel Veenre, maaga komment staari annavad ka teatri- ja muusikamuuseumi teatriosakonna juhataja Kirsten Simmo ja muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste. Siis kuuleme, millise kogemuse kandis lauljatar Kädi plaasile ja klavessiin ist Imbi Tarum Tomile tunnustatud baroki laulja Peeter koi meistrikursus mis toimus möödunud nädalal Tallinnas ja mis keskendus Sebastian Bachi loomingu esitamisele. Laulja Annebrummik aga jagab tähelepanekuid Pärdinki ooperi Hans ja Grete ettekandest vokaalsolistide ja ERSO esituses ja Anu Tali juhatusel möödunud nädalal. Nelevasteinfelt teeb kokkuvõtte maailma muusikauudistest, kuid kõigepealt saab sõnasaale kareda. Eesti moonia kammerkoor osales sel nädalal koos Kilit klaasi ansambli ja Põhja-Hollandi sümfooniaorkestriga. Kultus filmiko Janis katsi kontsertlinastusel Groningeni kultuurikeskuses Hollandis. Saale kareda jälgis sündmust koha peal. Tegemist oli äärmiselt värvika, kahtlemata rahvusvahelise mõtlemapaneva projektiga. Mõlemad kontserdid olid välja müüdud, saal oli puupüsti täis ja inimesed võtsid selle tõesti vaimustunult vastu, vaatamata sellele karmile sõnumile kui Aniskatsid, ta on Eestis ka kahel korral näidatud, aga iga ettekande teeb muidugi eriliseks sellel osalevate ka elava muusika dimensioon ja antud juhul oli siis filharmoonia kammerkoor, Philip Glassi ansambel ja Põhja-Hollandis poonia orkester teosest paari sõnaga, see on väga raputav, väga jõuline teos, mis igal vaatamisel kuulamisel avad mingeid uusi tahke. See on väga karm teos, ta vajutab ühiskonna peidetud, aga seda valusamatele, valupunktidele, inimese orjastamisele, nüüdisaja ühiskonna poolt ja Philip Glassi. Muusika on selles mõttes väga geniaalselt tehtud, et see konstruktiivne Testruktiivsus tuleb sealt nii võimsad läbi. Tundlikumatel inimestel hakkab halb mitte ainult energeetiliselt, füüsiliselt teatud kohtades. Ja sellistes kohtades tekib ka küsimus, et kas need vahendid on tingimata õigustatud. Sellise intensiivsusega. Ma kuulasin kolmel kõrval peaproovis ja siis kahel kontserdil ja pean ütlema, et kolmandal, kui oli ka Philip Glass ise kohal ja ka laval teise süntesaatori taga tekkis mingi täiesti teistsugune fluidum ja kogusse lootusetus, milles teos räägib, sai mingisuguse teistsuguse lähenemise ja harmoonia Kammerkoor, kes siis inimhääled kannavad selles teoses niisugust inimlikku poolust oma väga jõulise, särava tämbriga energeetikaga tõstis kogu selle teos karmusest lootusetusest selle inimliku alge nii võimsalt esile et võiks lausuda Öelda, et see oli, oli mingisugune puhastumine selle teose käigus just nimelt selle teise ettekande käigus. Et kõiks ränkraske transformatsioon, et sellel on mõte ja et jah, see teos on väga keeruline, väga mitmekihiline, väga raputav. See oli kammerkoorile esimene kokkupuuteFilipp klaasimuusikaga. Ja esimesel pilgul vaadates partituuri, võiks ja öelda, et no mis seal laulda on, et, et seal on ju suhteliselt vähe nii-öelda materjali. Aga raskeks teeb selle muusika esitamine, instrumentaalne maalikäsitlus väga-väga pikalt. Noored iseloomuga lõigud, lõputuna näivad kordused, mis nõuavad väga tugevat kontsentratsiooni, et nii-öelda masinavärk töötaks laitmatult. Ning muidugi vastupidavus võiks tuua nagu niisuguse võrdluse, et kui kujutada ette, et maailmatasemel filigraanselt oskustega jäätantsija pannakse järsku viitteist kilomeetrit kiir uisutama et pinnas on ju sama, see on sama, aga ülesanne on totaalselt midagi muud. Kui seda muusikalist esitust tervikuna hinnata, siis kammerkoor oli kõige stabiilsem. Mitte nüüd tahta teisi kuidagi alahinnata, aga see lihtsalt tõusis nii jõuliselt esile. Filipla, kas oli ka väga rahul? See oli huvitav, kui teisel ettekandega Filipp Klaas alles esimest korda hakkab bella tuli sisse kammerkoor, siis ta pööras end oma toolil ringi. Täiesti ilmselge. Niisuguse kuulamisnaudinguga jälgis kammerkoorilaulmist. Ja kui kontsert sai läbi, siis tuli klassi ansambli sopran Liisabi maleva ka koori juurde ja ütles, et selle teose ettekandel ei ole kunagi nii head koori esinev, et see on kõige parem koor. Nii et, et selles mõttes kammerkoori jaoks noh, 100 protsenti, õnnestumine esimest korda teost ratas peaproovis tekitas selle teatud destruktiivne dimensioon minus küsimusi, et kas on õigustatud selle teose esitamine praeguses ajas, kus tegelikult väga palju on juba inimesed teadvustanud manipulatsioonimehhanisme ja kus niisugust äratustemaatikat inimkonna kui manipuleeritavad biomassiga ümber käivate süsteemide poolt. Äratust on nagu piisavalt tehtud, et kas on vaja nagu veel niivõrd destruktiivset lajatada ja teise kontserdi lõpuks siiski see kõik õigustas ennast, sest see transformatsioon, mis käis nagu nii sügaval ära ja muusika on, on visuaalse pildiga täiesti võrdväärne, et see on väga võimas sünergia, mis seal tekib. Ja selle sügavikus käimise järel tõusis see inimlik pekt just nimelt selles mõttes esile, et ükskõik millisesse situatsiooni Me oleme pannud, meil on alati võimalik valida, kas me tunneme ennast selles situatsioonis ohvrina, võimel Läheme sellest läbime, transformeerimine selle ja me loome uut reaalsust. Ja selles võtmes oli selle teose ettekanne kahtlemata väga oluline praeguses ajas niisukese, globaalse, inimkonna energeetilise transformatsiooni võtmes. Me kuulsime saale, kareda muljeid Filipp klaasi filmi Janis katsi kontsertlinastuselt, mis toimus Hollandis Groningeni kultuurikeskuses ja millel osales ka Eesti filharmoonia kammerkoor. Ja Eesti teatri- ja muusikamuuseumil on uus juht Tanel veerema, kes järgnevas saatelõigus räägib lähemalt oma plaanidest. Olete nüüd ametis esimesest jaanuarist. Kuidas olete sisse elanud? No kuna jaanuar on kõikides muuseumides kiire aeg eelarvete tegemisega seoses aasta plaanide ja kokkuvõtete tegemisega on käed-jalad tööd täis, et sellist sissesulandumise aega nii väga pikalt ei ole üldse praegu olnud, et kohe esimesest päevast hakkasime nende punktidega pihta. Võib-olla rääkida nendest punktidest lähemalt, et mis need esimesed ülesanded on, mis on nüüd teie töökohustus? See, mis puudutab nüüd 2013. aasta eelarvet, et, et see on meil nüüd esitatud, paika pandud ja aasta kokkuvõte eelmisest aastast see meil hetkel maja peal ringleb, et meil kõik osakonnad saavad siis aasta lõpus Jutada, mida nemad eelmisel aastal teinud on kõik plaanid, kuidas need täitunud on ja aasta plaan siis 2013.-ks aastaks, et selle kokkupanemist Me äsja alustasime ja täpselt samamoodi siis esmalt kirjutavad kõik osakonnad sinna sisse, mida siis nemad konkreetselt plaanivad. Ja lõpuks me vaatame selle üldiselt üle. Nii et siis hoolitsemine finantsilise külje eest on teie peamine ülesanne. No kindlasti see on üks väga oluline ülesanne, aga see pole ka siis peamine ülesanne, et ikkagi sisuliselt tuleb üle vaadata ja tuleb leida siis need optimaalsed kohad, et meie sisu ei kannataks ja et kogu see töö siis toimiks, jätkuks. Kuidas te selle eelarvega rahul olete, mis praegu Eesti teatri muusikamuuseumil on? No see on kindlasti küsimus, et ükskõik missuguselt kultuuriasutuselt seda küsida, ma arvan, et mitte ükski neist ei ütle ka väljaspool Eestit, et neil on kõik tohutult suurepärane ja neil pole üldse mitte mingisuguseid probleeme finantsiliselt. Aga me saame hakkama. Kas aasta 2013 tuleb selles osas parem? Aastal 2012, numbriliselt ma olen seda natukene saanud võrrelda ütleme, et 13 kindlasti vähemalt poole aasta pealt selgub, et kuhu suunas ja kuidas me selles valdkonnas liigume. Kõikvõimalikud elektrihinna tõusud ja, ja muud asjad, mis sellega kaasnevad, et ega ju keegi meist reaalselt päris täpselt ei tea, mis sellega kaasneb. Kas te oskate ka välja tuua, et millised valdkonnad vajaksid rohkem finantse? Kindlasti me proovime minna just nende samade tugevustega edasi, mis sellel muuseumil on olnud. Aga üks valdkond, mida ma väga tahaksin siia juurde rohkem arendada, on just muuseumipedagoogika. Ütleme, et otsast. Me oleme tegelikult sellega juba pihta hakanud ja proovime selle siis omade jõududega ära teha. Et hetkel väljast endale nii-öelda muuseumipedagoogi, nagu suures osas Eesti muuseumidesse olemas on, sellist kohta endale siis praegu lubada ei saa. Aga mida teeks muuseumipedagoog siis? Muuseumipedagoogi ülesanne on tegelikult vastutada kogu muuseumi haridusliku poole eest. Et loomulikult üks väga oluline valdkond on siis lastele suunatud muuseumitunnid või muuseumiprogrammid. Et need on üles ehitatud hoopis teistel meetoditel, kui see on klassikaline ekskursioon. Üldiselt nad on teemakesksed ehk ei hõlma tervet ekspositsiooni, vaid mingisuguseid konkreetseid valdkondi või teemasid. Ja lisaks sellele järjest rohkem on muuseumipedagoogid kaasatud ka muuseumide, näituste ja ka püsiekspositsiooni juures ettepanekute tegemise poole pealt, et et üks asi on see, mismoodi ühe näituse kokkupanemist näeb kunstnik, teine asi on see, mismoodi näeb seda kuraator. Aga kolmas asi on see, mismoodi näeb seda muuseumipedagoog, kes vaatab seda just selle poole pealt, et missugune mõju siis või kuidas see hariduslikult või kuidas mõttega välja tuleb või mida see inimene näitust vaadata tahes või näitusel osaleda siis ka teha saab või kuidas ta võiks kaasatud olla. Kui nüüd rääkida üldisemalt milline on praegu üldse Eesti teatri- ja muusikamuuseumi funktsioon nagu Eesti kultuuripildis või osakaal, olete sellega rahul? Kui nüüd rääkida osakaalust, et, et kindlasti, kui vaadata meie varasemat külastatavust, siis üsna suur hulk on sellest külastatavus, Ast uurijad, ehk tegelikkuses ta ikkagi valdkonna inimeste jaoks sellise pärandi koguja säilitajana täidab oma kohta kindlasti siin on meil arutelukohti ja, ja see, mismoodi tegelikult ka valdkonna inimesed ise näevad, et, et mismoodi muuseum siis võiks neid veel aidata ja ja osa siis sellest valdkonnast olla. Et kindlasti siin on selliseid mõttepunkte. Aga mis puudutab tavakülastajat, et, et see on kindlasti suund, kus me võiksime ja saaksime rohkem areneda, et muuseum muutuks avatumaks ja üks koht tegelikult, kus me nüüd otsaga pihta hakkame, on seesama haridustegevus, et kõik muuseumid läbi sellise haridustegevuse tegelikkuses ju kasvatavad endale ka tulevikku publikut. Minu meelest on massi hulgas levinud muuseumist kuvand kui millestki sellisest kinnisest ja võib-olla natuke kopituse lõhnalisest ja olete te midagi teinud selleks, et seda kuvandit murda või muuta. Eks seda kuvandit murdma peaks kõik muuseumid nii palju kui võimalik ühiselt. Ma arvan, et see kuvand hakkab ikkagi muutuma, et et Eestis on tegelikult, et väga häid näiteid. Eesti Ajaloomuuseum spordimuuseum lennusadam, kes on tõesti eelmisel aastal teinud sellise külastatavusrekordi, et mitte ükski muuseum Eestis pole suutnud siis selliste numbriteni jõuda. Kõik need muuseumid ikkagi uuenevad? Jaa, jaa. Ekspeditsioonide väljapanek on mõeldud natukene laiemale ringkonnale, et see ei ole niivõrd valdkonna keskne või et ta on ikkagi inimesele, ka tänavalt, kes sisse astub, ehk siis miski, mis teda puudutab ja teda köidab, sest eks muuseumid on samamoodi selle konkreetse valdkonna mitte ainult pärandi tutvustajad, vaid ka valdkonna edendajad või inimeste viia, et siis selle valdkonna juurde. Kas te olete saanud ka midagi moderniseerida ka tuua siis võib-olla mingid interaktiivsed eksponaadid? Ütleme, et minu tööloleku aja jooksul me ei ole nii lühikese ajaga loomulikult midagi sellist suutnud, aga iseenesest mis teatri- ja muusikamuuseumis on olemas. Kuna meie püsiekspositsioon koosneb peamiselt pillidest ja pillikogust, siis erinevates ruumides on meil päriselt võimalik tegelikult neid vanu pille kuulata. Et mismoodi nad kõlavad meie majas on olemas ka ekspositsioonis mehaan, kandilised muusikariistad ja terve suur hulk nendest töötab. Eestis ei tohiks olla ühtegi nii suurt mehhaaniliste muusikariistade kogu, kui see on meie juures. Kui sageli uueneb see eksponaatide kogu, kus saab siin mingisuguse süsteemsuse välja tuua? Kogumistegevusega tegeleb muuseum ikka jooksvalt, et see on tema igapäevane töö aga mis puudutab ekspositsiooni, eks see on selline suurem planeerimine. Et mis siis selles ekspositsioonis nüüd muutub ja ja üldiselt võiks olla selline terviklähenemine, aga väikeseid üksikuid muudatusi kindlasti tuleb, et ka eelmisel aastal ületas siin selle muuseumi puhul siis uudisekünnise vanim Eestis valmistatud klaver ja Se klaveri restaureerimine ja see klaver on siis nüüd ka meie püsiekspositsioonis väljas. Aga mis siin jooksvalt muutub meie majas kahjuks sellist eraldi, ütleme vahetuvate näitustesaali ei ole, et me kasutame siis Assauwe torni või meie trepihalli, kus me saame vahelduvaid näituseid teha. Et hetkel on meil üleval balletinäitus ja see on siis ka meie majas praegu ainukene osa, mis puudutab teatrit. Muuseumis on hoiul ka Heino Elleri suur pärand. Kas teil on sellega mingisugune plaan või või mis sellest saab? No Heino Elleri pärandit ka tegelemine tegelikult on jah, tõesti Eesti teatri muusikamuuseumi osa, aga selle pärandiga tegelemine, et siin tulevad väga palju mängu ju igasugused võimalikud koostööd, et ka eile just esitleti Emdas Heino Elleri dokumentaalfilmi oli esilinastus ja eelmisel aastal korraldas Eesti teatri- ja muusikamuuseum koostöös Georg Otsa nimelise muusikakooliga helleri konkurssi, kus siis õpilased esitasid erinevaid Elleri palu et läbi sellise laava ja tegevuse siis hoida seda pärandit ka elusana. Kuidas olete rahul nende külastaja numbritega, mis teil praegu on soodsite neid suurendada? Külastajanumbrid on meil tõesti natukene sellised tagasihoidlikud, eriti kui mõelda, kus siis meie muuseum asub. Et me oleme tõesti vanalinnas? Loomulikult iga muuseum tahab seda, et tema külastajanumbrid ikkagi suureneksid. Kas te olete mõelnud ka, et kuidas seda teha? Need võimalused on loomulikult sedasama üksikkülastaja, kelle kaudu siis on võimalik seda kasvatada. Ja kui meil lähiajal ei ole võimalik püsiekspositsiooni uuendada ja muuta kaasaegsemaks, mis tooks meile külastatavus, siis see tähendab, et me tegelikult saame kasutada siin pigem erinevad üritus tegevust ja, ja esimene asi, mis meil on otsapidi juba käiku lükatud, ongi seesama haridustegevus ja kooligruppide toomine muuseumisse. Kas te olete ka lastelt ja kooliõpilastelt ka mingisugust tagasisidet saanud, et kui nad siin on nüüd grupi kaupa käinud? Hetkel sellisel kujul tõesti ei ole saanud tagasisidet, et mina isiklikult, aga loomulikult, kui vaadata seda, et mida siit muuseumis oodatakse, et et mis on see, mis tekitab huvi, siis üks on seesama mehaanilised muusikariistad, mille pärast siia muuseumisse tullakse. Aga Me kavatseme sellest aastast lükata käima ka sellise tähtpäevade või ürituste sarja. Nüüd on samas veebruaris tulemas meil vastlapäev otsapidi ju seotud rahvapillidega ja, ja meil tulebki muuseumid, on programm, kus me räägimegi rahvapillidest ja räägime seda natukene ka vastlapäeva võtmes. Peale seda on veebruari teises pooles Eesti vabariigi 95. aastapäev. Ja sellele on meil pühendatud üks muuseumi programm, kus me räägime sümbolitest ja üks väga oluline riigi sümbol on hümne. Ehk siis me teeme kõike seda tegevust läbi selle võtme, mis siis on meie muuseumis ehk siis muusika, teater. Need ongi need suuremad tööd nüüd lähiajal või on veel miskit suuremat projekti oodata? Need on nüüd sellised tööd, et elavdada siis tõesti seda igapäevast külastatavust aga sellel aastal on meil oodata ka meie trepihalli ehk siis ajutise näitusepinna remonditöid. Majasiseselt töökorralduse poole pealt on kindlasti see üks hästi suur ettevõtmine. Väliskülastaja jaoks võib see tähendada ainult, et sellel perioodil, kui need tööd käivad, on meie maja siis suletud ja see on, millal nüüd kõik jooksevad plaanipäraselt, siis loodame sellega pihta hakata suve keskel või teises pooles. Kui te direktorina tööle asusite, kas teil oli ka plaane, kuidas nagu muuseumit uuendada või värskendada või, või muuta? Loomulikult üks asi, millest me juba rääkisime, on seesama muuseumi avatumaks muutmine või see, et see muuseum oleks väga erinevatele sihtrühmadele, et kas me räägime valdkonna inimestest või me räägime tõesti sellest samast inimesest tänavalt või me räägime kooligruppidest võime, räägime turistidest, et vastavalt nendele sihtrühmadele oleks meil erinevad tegevused või siis ka meie ekspeditsioon mõni näol erinevad pakkumised, et mis meil nendele anda või näidata või välja käia on. Aga loomulikult, et tulevikus võiks ja peaks toimuma ka siis siin majas ekspositsiooni uuendamine. Aga see kõik ootab nüüd natukene selliste suuremate projektide ja plaanide täitumist. Aitäh, ja palju jõudu teile. Suur tänu minu mikrofoni ees on need Eesti teatri- ja muusikamuuseumi teatriosakonna juhataja Kirsten Simmo. Millised on need suuremad projektid praegu teatriosakonnal, mis on käsil teatriosakonnal, on see ainulaadne võimalus, et meie muuseumil on üks väike filiaal, seda kutsutakse Särevi teatritoaks. Ja meie osakonna tegevus ongi suures osas sinna suunatud. Nimelt on meil seal üks luuleõhtute sari, mis jätkub ka nüüd sellel aastal ja ootame sinna esinema tuntud näitlejaid. Näiteks Peeter Volkonski, Tõnu Oja, Alo Kõrve, Lauri Kaldoja on siis lubanud tulla ja esitavad publiku ees oma luulet, oma loomingut. Need on siis õhtused üritused ja on mõeldud noortele ja täiskasvanutele. Aga teine suur tegevusharu seal Särevi teatritoas on mõeldud lastele ja just väikestele lastele, nii lasteaia- kui algklassilastele. Teeme teatriprogramme, teeme koos nendega lavastusi nukumängu ja, ja igasuguseid erinevaid teatriga seotud tegevusi ja ootame sinna siis klassideks õpilasi ja, ja lasteaialapsi. Kui tean praegu teatriosakonna töö eesti teatritega ja me oleme järjepidevalt ja kogu aeg suhetes teatritega, sest me ju kogume nende materjale. Me kogume järjepidevalt teatrite kavalehti ja lavastusfotosid. Praegu on meil käsil näiteks suurem projekt Vanemuise teatriga, nimelt nad ise soovivad oma pärandit ehk siis oma teatriga seotud materjale digitaliseerida ja koos meiega nad siis alustasid seda suurt ja mahukat projekti. Et loodetavasti siis mõne aasta pärast on näiteks Vanemuise teatriga seonduvad materjalid juba digikujul kõigile kättesaadavad. Muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste, mida uut on nüüd uuel aastal oodata muusikaosakonna poole peal? No muusikaosakond ühelt poolt tegeleb oma tavapärase muuseumitööga, et meil on Artur Vahter, 100 on tulemas Peetri 130 suuremat kogud. Semperite kogun näiteks nendega tegelema. Ja loomulikult tobias 140 kapid. Juubeleid hulganisti Sis Valgre 100 ja Urmas Alender 60. Et on selline tõeline juubelit vastaja kõiki neid tahaks kuidagimoodi vääriliselt ära märkida. Et 30. jaanuaril toimub siin Peeter süda 131 selline tore muuseumi üritus. Ja loomulikult eile oli jällegi üks tore kokkuvõte väga pikast tehtud tööst. Elleri film oli see kvintessents ja selle filmi esilinastus. Ja loomulikult siis ees ootavad kokkuvõtted möödunud Elleri juubeliaastast. Kui nüüd tagasi vaadata, siis loomulikult püsiekspositsiooni arendamine, et saaks veelgi paremini seda, seda meie kogusite tutvustada nii üksikkülastajatele kui ka gruppidele koolilastele. Et haridusprogrammide väljatöötamine käib praegu, et selles osas on kindlasti uusi tulemusi oodata ja koostöö koolidega saamas üha rohkem rohkem tuult tiibadesse. Mida muusikaosakond peab oma kõige suuremaks probleemiks praeguses töös? Probleem on ühtlasi ka rõõm, et meie muuseumikogud on niivõrd suured ja muuseumi enda nagu inimressursi säärased võimalused je jällegi selliste kogude suurusega võrreldes natuke ka piisavad, et nende kogude nii-öelda kättesaadavaks tegemine siis läbi interneti, mis on siis muuseumide osas võib-olla ühiskonna üks kõige suuremaid ootusi võtab väga palju aega, aga see töö toimub pidevalt ja ma ütlesin, et see on nii probleem või mure kui ka, kui ka rõõm, et meil on sellised suured kogud olemas. Oma mõtteid ja plaane jagasid heligaja kuulajatega Eesti teatri- ja muusikamuuseumi direktor Tanel veerema. Teatriosakonna juhataja Kirsten Simmo ja muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste. Heligaja jätkab nelevast seintelt. Muusikauudised maailmast. Eestis elavad ameeriklased, noor helilooja Jean Berman ja ajakirjanik Scott Diel alias Vello Vikerkaar toovad seitsmendal aprillil Tallinnas Mustpeade majas Tallinn Music Weeki raames lavale 16 minuti pikkuse lühiooperi Nostra culpa mis tõlgituna tähendab meie süü. Ooper on inspireeritud Eesti vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja Nobeli preemia laureaadi Paul Krugmani tulisest majandusteemalisest vaidlusest, mis pälvis mullu üleilmse tähelepanu. Ilvese leeri koondusid kasinuse ja kärbete pooldajad ja Crockmanni toetasid laenajate kulutajad. Päri libreto autor ütleb, et oli nõus ooperile libreto tegema naljakas pärast, sest tema sõnul ei ole majanduspelgalt numbrite mäng vaid see sarnaneb pigem loo jutustamisele. Kahe vaatusega lühiooperi Nostra culpa esitab metsosopran Iris Oja, kelle kanda on ooperis ning Raukmannigu ilvesepartiid. Teose alapealkiri saab olema kruukman ande piitš ehk Ruukmann rannas. Münchenis. Monikute uueks peadirigendiks saab alates aastast 2015 maestro Valeri kergija, kes jätkab orkestri ees praeguse peadirigendi Larin Mooseli tööd. Kerge võttis talle tehtud pakkumise väga meeleldi vastu. Viimastel poegadel Anwaleri kergev, sageli Müncheni Filharmoonikute juhatanud järgmised kontserdid on kavas juba tänavu, 31. jaanuaril ja esimesel veebruaril. Sel ajal peaks toimuma ka uue peadirigendi lepingu allkirjastamine. Hetkel tegutseb Valeri Peterburi Maria teatrijuhina. Seda tööd on ta teinud juba viimased 20 aastat ja samuti alates aastast 2007 Londoni sümfooniaorkestri peadirigent. Aga tema leping lõpeb käesoleva aasta lõpul ja dirigent andis teada, et ta seda pikendada ei plaani. Kuna Valeri kergevi leping Münchenis on plaanitud aastani 2020, siis võib oletada, et Berliini Filharmoonikute peadirigent x Valeri kerge aastal 2018 ei kandideeri Mil sellest ametist lahkuks Simon. Müncheni tseremoonia orkester on Saksamaa üks tipporkestreid, mida on varasematel aegadel juhatanud sellised dirigendid nagu ser George libidake, jamslik vain ja Christian diilemann. Tundmatu kurjategija viskas seitsmeteistkümnenda jaanuari õhtul suure teatri balletitrupi kunstilise juhile Sergei Filinile hapet näkku. Filini sugulased, kolleegid ja sõbrad rääkisid, et meest on varemgi korduvalt ähvardatud. Talle on helistatud saadetud ähvardava sisuga e-kirju ja torgatud läbi autorehve. Ähvardused hakkasid saabuma pärast 2011. aasta märtsikuud, mil mees nimetati suure teatri balletitrupi kunstiliseks juhiks. Filinile tehti esimene operatsioon 18. jaanuaril ja nüüdseks on tehtud ka silmaoperatsioon, kuna nägemine sai tugevalt kannatada rünnaku käigus. Rünnak on pannud, mõtlesime ka mitmed teised vene kultuuritegelased. Oma elu pärast on avalikult muret tundnud näiteks vene uuema põlve üks säravamaid lavastajaid Kirill Serebrännikov, kes on Moskvaga Gogoli nimelise draamateatri kunstiline juht. Sirel rannikov ütleb, et ta on saanud ähvardusi juba pikemat aega eriti pärast nimetamist teatri etteotsa. Kes on ähvarduste taga, pole aga teada. Arvatakse, et ähvardaja on pärit teatriringkondadest, kuid ühtegi kahtlusaluse nime pole senini avaldatud. Rahvusvaheline oksjonikorporatsioon Zagrebis teatas, et loobub edaspidi hinnaliste muusikainstrumentide oksjonite korraldamiseks oksjonifirma endiselt kallita instrumentide oksjonipidaja tead, inglus ja pool heideid asutasid nimelt Londonis Vigmari tänaval uue oksjonimaja, mis spetsialiseerub just nimelt hinnaliste muusikainstrumentide oksjonitel. Tänase otsuse ja sõbraliku lahknemise taga on aga satabis korporatsiooni soov keskenduda pigem kunstile ja antiigile. Näiteks möödunud aastal jõudis uudistesse rekordiline hind, kus Edvard Munchi karje müüdi ligemale 120 miljoni dollari eest. Läbis on varemgi enda korporatsioonist osasid lahutanud ja nii on eraldi firmadele läinud näiteks müntide, markide ja spordialaste kollektsioonide oksjonid. Kui sügisel võeti Ameerika Ühendriikides kavasse helilooja Charles Anssi maja lammutamine, mis ajas kohalikud muusikud ja kultuuritegelased tagajalgadele, siis nüüd tundub, et sama saatus ootab ees ka rumeenia helilooja George enescu kunagist suvekodu Rumeenias. Tegemist on majaga, kus elas helilooja, ema ja George enescu veetis seal nii mõnedki suved oma lapsepõlves ja ka hiljem täiskasvanuna. Praegu kasutatakse seda ajaloolist maja sisuliselt kuurina. Teadaolevalt plaanib omanik selle esimesel võimalusel lammutada. Rahvusvahelise George enescu ühingu president on esitanud aga üleskutse, et Rumeenia võimud Bukarestis näitaksid initsiatiivi ja asuksid tegutsema ennescu suvekodu säilitamise ja restaureerimise nimel. Maailma vanim keelpillikvartett andis Ta liikmevahetusest. Nimelt vanimaks peetav leipzigi Kemand Hausi keelpillikvartett on erinevates koosseisudes pidevalt tegutsenud 1808.-st aastast alates ja selles kvartetis mängivad Kewandouss orkestri liikmed. Hiljuti teatati aga kvarteti vioolamängija jätamisest. Kewandouci keelpillikvartetis on mänginud varem näiteks säärased kuulsused nagu Ferdinand David, Julius Glengel ja Karl soske. Praegu kuuluvad koosseisuAga viiuldajad Frank-Michael Errben ja Kondratsuske ja tšellist irn Jacob Timm. Mõlemad viiuldajad ja ka oma koha loovutama aldimängija. Olaf Halman on endiste kvarteti liikmete järeltulijad. Olaf Halmanni kohale asub nüüdsest vioolamängija fant Sandokaant, kes on Kemand House orkestris mänginud alates 2011.-st aastast. Esimene kontsert koosseisuga toimub 14. aprillil Milke wandouci Nendel soni saalis kõlab Joseph Haydni muusika. Ja nüüd lühiuudiseid. Monte Carlo Ronja orkester on leidnud endale peale eelmise peadirigendi Jakov Kreitzbergi surma uue juhi. Selleks on Itaalia päritoluga dirigent Gianluigi sõlmeti. Seal on varasematel aegadel tegutsenud dirigendina Stuttgartis ja Sydneys. Baieri riiklik balletiteater andis aga teada, et lahkunud on balletiteatri rajaja konstanz Vernon, kes suri 70 nelja-aastaselt ja kes oli koos oma abikaasaga Müncheni tantsumaailma üks juhtfiguure. Londonis asuva Kuningliku ooperimaja muusikajuht Antonio Papano pälvis aga maineka preemia milleks on ühinga inkooproidid, Sossajeti ahmida, Sessions auhind, mida antakse välja aastast 1976 ja varem on saanud selle näiteks Pirpulees klindi pree. Saime Ratlya söör Colin Davis. Inglise rahvusooper tegi aga hiljuti ülevaate läinud hooaja finantsseisust ja andis teada, et ooperimaja kahjum oli 2,2 miljonit naela. Sellest varasemal hooajal oli kahjum hulga väiksem, nimelt 55000 naela ja eelmise hooaja suure kahjumi põhjustajaks oli tublisti vähenenud piletimüük ja suured eelarve kärped. Ja lõpetuseks üks Eestiga seotud uudis. Hollandi meeskorde fundo kannab jaanuaris ja veebruaris esmakordselt ette noore Eesti helilooja Evelin seppari meeskooriteose sonett number 43. William Shakespeare'i tekstile loodud kooriteost tahab noor dirigent Lode pik von three. Meeskooriprogrammis on nii renessanss kui nüüdisheliloojate loomingut ja kammermeeskoor on loodud aastal 2009 peamiselt Hollandi õpilaskammerkooris osalenud lauljatest. Kontserdid toimuvad 27. jaanuaril Rotterdamis, teisel veebruaril haagis ja kolmandal veebruaril Amsterdamis. 16.-st 19. jaanuarini oli Eesti lauljatel laulutudengitel suurepärane võimalus saada osa tunnustatud rokilaulja ja Haagi Kuningliku konservatooriumi professori Peter koi juhendatud meistrikursustest. Kursuste teemaks oli Johann Sebastian Bachi loomingu laulmine. Ja mul on nüüd väga hea meel, et klassikaraadio stuudios on kursusel osalenud lauljatar Kädi plaas ja kursusel klavessiini saatjana kaasa teinud ning lõppkontserdil samuti esinenud Imbi Tarum. Kuivõrd erakordseks võiks seda võimalust pidada õpida Bachi loomingut sellise suure vanamuusika asjatundja käe all? No nii nagu sa juba mainisid, et sellist suurt nime satub Eestisse väga-väga harva eriti veel kursusi läbi viima, selles mõttes oli see väga-väga erakordne võimalus. Muusika ja teatriakadeemias on muidugi palju erinevaid meistrikursusi olnud aja jooksul, mis mina seal õppinud olen, aga need on peamiselt suunitletud klassitsismi romantismiajastu perioodile. Imbi Tarum. Te olete väga kogenud vanamuusika esitaja. Mille poolest võib pidada Peeter koid vägagi heaks ana muusika esitajaks. Kuidas avaldub? Mina teda varem ei tundnud üldse ja see kokkupuude oli siis esmakordne. Ütleksin, et kõige suurema sügavama mulje jättis see, kuidas ta oskab teksti ja sõna panna muusikas elama, nii et kogu tekst saab järsku arusaadavaks iga sõnarõhuasetuse värvingu tähenduse jaoks oli ta valmis tegema väga olulisi asju ja niita oskas ka väga kiiresti edasi anda, nii et kursusest osavõtjad said sellest kohe aimu. Võib-olla kõik ei tulnud kohe suurepäraselt välja, aga see õpetamine oli väga konkreetne ja efektiivne ja kujukas, sest ta laulis ise kõik suurepäraselt ette, rääkimata sellest, et täiesti peast tülitel köhikne katkendid, et et ta on ikka tohutu viru tiit selles vallas. Ja lihtsalt muljetavaldav oli, kuidas tal kõik endal ka veel välja tuli kukkuma, ütles nii, nagu juba Imbi nimetas, et just see tekstiosatähtsus, et kuivõrd oluline on ja kuivõrd ta paneb selle muusika elama et mitte lihtsalt ilus vokaliseerimine. Aga see on üks, üks osa sellest, aga minu meelest kõige olulisem on ikkagi see tekstist lähtuv interPerteering. Et see annab naguniivõrd palju juurde. Kõlavärvid, kus sa selle rõhuga näide jah, mida sa aktsepteerib, mida sa välja tood, kui paned vale, rõhus sõna, kui sead näiteks deklameerib, mida ta palus ka öelda, tuleb täiesti mõttetu tekst. Sa rõhutad kõiki silpe kunagi ei räägi niimoodi? Jah, et see pigem on nagu selline jah, luuletekstist lähtuv, et nii nagu sa luuletust esitatud või mingit teksti loed deklameerida täpselt samamoodi peaksid sõjaga interpreteerima seda laulus sõnast lähtuv muusika näiteks ka vokaalide pikkused ja et, et kui on rõhuline silp sisse, vokaal lihtsalt on kohe pikemalt teele, et, et see on hästi pikalt ja, ja, ja vabalt jälle natuke kaetumate lühemalt tähendab igasugune selline väike abi, mis ta andis, muutis selle sõna olemust ja kõla. Konsonandid on ka minu arust väga tähtsad nagu olulised, et mitte neid nagu peita ja mitte karta neid laulda, vaid pigem just et välja kõik välja sellega ta töötas väga palju. Konsonantide läks toodud isegi Evokaalina isegi enne rütmi hinge, et nad oleks tõesti öeldud. Märts ennad kõlaksid ühe hetke, et tõesti oleks hästi kuulda. Aga milliseid teoseid proovisite? Mina ise keskendusin põhiliselt materspessiooni soprina, et see on selline repertuaar, mida ilmselt on võimalus ka hiljem jälle esitada. Aga kui sa nüüd Matteuse passiooni järgmine kord esitad, teed sa midagi kardinaalselt teisiti. Ja ma arvan küll, jah, ma ei tea, kas kardinaalselt, aga just see, ma proovin seda teksti nagu paremini edasi anda lähtuda sellesse kui, kui luuleteksti, kas lisaks tekstile olid tal veel mingid nüansid, millele tähelepanu juhtis ja millele võib-olla te enne ei olnud mõelnud Bachi muusikas tamisel. Jällegi, et ma kindlasti nii mõelnud, aga just see näiteks, et kuidas oluline sõna tuua välja, kas seal kasutada vaatot hääles või mitte vibraatorit kasutada, et dissonants-ide puhul näiteks, et dissonantsi pigem ilma vibraatata ja et siis see toob selle, need sekundi kõlavad nagu väga-väga intensiivselt niimoodi esile. Näiteks hingamiskohad väga täpselt põhjendatud, miks ja see tuli ennast või näiteks oli seal koma ja kui seal, ah Jeesu ja jälle, kui ma siis ikkagi see tuli välja tuua oma laulumaneeriga kas hingamise või sellise katkestusena mitte katkestusena, vaid, vaid just sellise efektina seal oleks tunda, et on koma mõelda laulmise juures niivõrd palju vokaal, Maalile võid kui just et jah, et kui ma ütlen selle ahju, siis muidu vaid ah nagu normaalne inimene, võib-olla see vokaalikäsitlus on ka pigem nagu kõnehäälest lähtuv ei ole niivõrd ooperdik. Imbi Tarum, sina viibisid pea kõikide lauljate juures, kui Peter koi õpetas, milline ta oli vaatajana, oli see ka kuidagi teistmoodi protsess, õpetamine see oli kuidagi hästi lahe. Swifti mõnus, et, et kohe koduselt. Ta asus asja juurde. Ta kunagi midagi maha ei teinud, vaid ära tee nii või oi, kuidas sa tegid nii. Sellist Entavat lauset ei olnud tema sõnavaras. Kõik oli lihtsalt, et ta laulis midagi ette, näitas need neid, kuidas asi dub, vahel näitas ka, kuidas siis vastav õpilane oli laulnud, see oli hästi kujukalt esile ja ja koheda, jagas tunnustavalt kiitust, kui, kui asi hakkas nagu edenema õpilased ja et need on hoopis teine asi, õnn, et kas sa näed, kui suur vahe on ja siis ta käskis muidugi lindistada ka, ütles, et see on teile pärast nagu tõestusmaterjaliks. Vabandust, aga hästi nagu sihuke inimlik, hästi sihuke sõbralik. Ei tekkinud sellist tunnet, et oi, et mina olen see pisikene pisikene lauljakene, tema on see suur suur professor ja guru. Nii et Peterburi meistrikursus oli igati positiivne ja väga kasulik kogemus teile. Minule kindlasti andis väga palju uusi mõtteid ja võib-olla kinnitust mõningatele enda mõtetele ja alati, kui suure meistriga teed midagi koos, siis tunned ka, et ise muutud paremaks ja ja kui saad sealt tunnustust, et see aitab edasi minna. Aitäh tulemast stuudiosse, Imbi Tarum ja Kädi plaas. Seitsmeteistkümnendal ja 18. jaanuaril tuli Estonia kontserdisaalis ettekandele Engel Bert Humperdinki ooper Hans ja Greete. Teose esitasid vokaalsolistid Kädi plaas, Annely Peebo, Pirjo Püvi, juuli Lill ja René Soom, Eesti riiklik sümfooniaorkester ning dirigeeris Anu Tali. Kontserdimuljeid jagab laulja Anne proomik. Alati on tore näha sellist saalitäit, rõõmsaid lapsi, kes kõik väga suure huviga kuulavad, klassikalist muusikat ei nihele, keegi ei virise, isegi lahkudes ei paistnud ükski laps väsinud, nii et peale sellist kogemust kindlasti tahavad lapsed ka teist korda tulla tagasi kuulama klassikalist muusikat. Ja korraldajad olid selle nimel ka vaeva näinud, et tehase ooper lastele võimalikult kergesti vastuvõetavaks. Et ooperit oli märkimisväärselt lühendatud ja sealhulgas isegi üks tegelane, ema oli välja jäetud. Seega on näiteks kodus terve teine stseen millest siis omamoodi oli natuke kahju, aga teisest küljest ma hiljem hakkasin mõtlema, et, et võib-olla lihtsalt ei tahetud lapsi kurja emaga hirmutada. Et praegused kehtivad, kasvatas põhimõtted on ju väga erinevad siis toonastest ja siis nende ära löö last kampaaniate taustal oleks võib-olla veidi keeruline lastele seletada, et miks näiteks ema ajab lapsi luuaga taga ja on väga vihane. Ja siis samuti on algusest jäetud välja isa osa sest originaalis on siis isa selline, kes haarab päris sageli pudeli järele. Mulle meenub, et pea üheksa aastat tagasi, kui nukuteatris oli siis laval operi täisversioon. Toona oli siis muusikaakadeemia ooperistuudio diplomietendus Toomas riide ooperilavastuses. Siis olid mõned vanemad isegi veidi Haased, et mis lasteetendust see niisugune on, kus isa on purjus ja ema peksab lapsi. Et võib-olla siis nüüdses versioonis oli taotlaseks niisugune kaasaegsem perekond ka selle poolest kaasaegsem, et lapsed kasvavad ainult isaga ja et see on vist tänapäeval varasem kui näiteks füüsiline karistamine. Ja sedakorda oli siis selline tubli üksik isamite joodik ikkagi selle nii-öelda kassis ajalises mõttes lühendamise või siis ideoloogilises mõttes oli see lühendamine, aga kokkuvõttes jäi sellest muusikalisest osast alles umbes pool muusikaosadest saigi põhiliselt kuulda siis neid nii-öelda selle ooperihitte mida paljud teavad, et lumi tuli maha ja valgeks läks maa või üks mehikene elutseb männikus ja lastel oli kindlasti äratundmisrõõmuga palju, et, et neid on ju suurem osa lapsi lasteaias laulnud ja seda oli kohe näha, kuidas nii mõnegi lapsed, seljad sirgusid. Kui siis Grethe hakkas laulma, lumi tuli maha ja valgeks läks maa. Et nüüd nad said siis teada, et kust need viisid pärinesid. Aga selle taustal jah, sellest etendusest kujunes välja omamoodi nagu ala selle ooperi kõrghetkede esitust, et noh, ilmselt samuti laste kõrvadega arvestades olid välja jäetud mõned sellised, võib-olla dissonantsi sisaldavad osad. Et mida siis lastele võib olla vähese kogemuse tõttu, oleks raske kuulata. Ja siis sellest tunnistada, päästmisooper kestis, moodustasid veel päris suure osa kõnetekstid mida väga hea diktsiooniga luges Evelin Võigemast. Ja kui veel diktsioonist rääkida, siis lauljatele oli see ka väga hea ja üldjoontes võimaldas väga hästi teksti jälgida. Võib-olla vaid madalamas registris oli balanss orkestriga sageli solistide kahjuks. Ma küll istusin saali tagaosas ja teatavasti Estonia kontserdisaalis ei ole, see võib olla kuuldavus seisukohast parim koht. Aga siiski annab siin ka üht-teist orkestridünaamikaga mängida, et näiteks nõiaosa, keda laulis väga vahvalt temale omase temperamendi ja hooga juuli Lill. Tema otsas tuli see eriti esile, kuna tema karakteri illustreerimiseks on siis kasutatud võib-olla sellist tihedamat orkestrifaktuuri. Et kahjuks kõikidest sõnadest ei õnnestunud aru saada. Aga peaosalisele Hans ja Grete, kes olid siis vastavalt Annely Peebo ja Kädi plaas. Nemad said küll hulga vähem laulda, kui ma oleks oodata osanud, sest proportsionaalselt oli vokaalseid osi nii palju kärbitud, et mõnes mõttes jäigi sellest pigem alles lastekontsert kui joob. Et kontsert, kus esitati laulud, mängis orkester ja loeti muinasjutu. Laste jaoks oli see kindlasti väga hästi sobiv. Aga dramaturgiliselt mõttes võib-olla ei saakski, sinna on päris Peri nimetas kasutada ja minu meelest vist piletimüügikohtades oligi see välja reklaamitud kui lastekontsert. Kui lauljatestele rääkida, siis Kädi plaas laulis väga lihtsalt ja loomulikult, et see väike tüdruk Grete oli temast väga orgaaniliselt olemas. Vokaalselt oli kõik väga ilus. Samuti Annely Peebo oma sellise jõulise hektariga täitis lava väga hästi. Hääle intensiivsus on ka väga suured, nii et see Hans ei olnud kohe üldse mingi selline tasane poiss, vaid ikka selline paras krutskivend. Selline päeval öeldakse, võib-olla hüperaktiivne, aga nad kokku moodustasid väga vahva baari ja lapsed jälgisid neid ka väga huviga. Ja siis originaalis on ooperis niisugune kaksikroll nagu liivamehike ja kastehaldjas. Millest siis käesolevas versioonis oli saanud lihtsalt haldjas keda esitas Pirjo Püvi väga ilusa sillerdava resonantsiga ja noh, muidu oli see ooper oma naistegelastega nagu selline päris feminiinne, et isegi dirigendipuldis oli ju Anu Tali, aga siis ooperi lõpus sai kuulda ka Estonia poistekoori. Et nemad siis laulsid neid nõidusest vabastatud lapsi. Ja samuti väga hea oli Renee soomi esid, kes laulis isa rolli. Palju elevust tekitas ka see, kui peaosalised loopisid laste hulka komme, et ühesõnaga, tehti siis kõik, et laste jaoks kontserdil käimine oleks võimalikult meeldiv ja tore kogemus. Ja kuigi mina nagu täiskasvanud kuulajana, ehk oleksin seda ilusat muusikat tahtnud veel rohkem kuulata. Kui ooper lõppes, siis oli ka selline tunne, et kas need tõesti ongi läbi ja võib-olla isegi mõnele suuremale koolilapsele jäi, see võib olla lühikeseks. Aga seekord oligi ta eeskätt suunatud ikkagi võib-olla koolieelikutele, võib-olla veel esimesele teisele klassile. Ja selge see ju, et kõigil ei saa ühel ajal meeldida ja koolieelikute jaoks oli see kindlasti just sobivasse kompaktsesse. Valatud me kuulsime siin Annebrummiku kontserdimuljeid. Sülgaja. 26. jaanuari helikaja saatele tegid kaastööd saale, kareda anne Brummik ja nelevaste infelt. Operaator oli Helle Paas. Toimetas Karin kopra. Ei juhtu sellest, mis tulemas, kuid ütlemata jäi, et täna