Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna vahelduseks lühib roosast. Tiina Laanem on siis autor, kelle sulest on varem ilmunud romaan, väikesed vanamehed ja sidrunid ja siilid. Tõsi, seda viimast on teinekord ka jutustuseks nimetatud. Ja nüüd on siis kirjastus Pegasus andnud 2012. aasta lõpul välja Tiina Laanemy novellide ja lühijuttude kogumikku. Selles ilusas hõbedases raamatus pealkirjaga õnnelik jää on siis 11 lugu, aga erineva pikkusega julgen väita, et mõnevõrra erineva kvaliteediga osa neist on varem ilmunud ka ajakirjas looming, nii et tegu on osaliselt varem ilmunud materjaliga osaliselt täiesti värske materjaliga. Ja need lood katsuvad siis kõik ühel või teisel viisil jutustada tänapäeva eesti elust, tagakaane tekst ütleb, et lugude tegelased kuuluvad üldjuhul ebamäärase mõiste keskklass alla, olgu selleks siis kesisel järjel ajaloo õpetaja, edukas restorani kokk või tasub tassi ihalev reklaamidirektor millest nende elu siis koosneb. Esitatakse selline küsimus siis raamatu tagakaanel ja põhimõtteliselt võib öelda, et Tiina Laanem katsub siis kirjeldada siin raamatus Eesti elu sellisena, nagu ta meil praegu on. Kusjuures ta teeb seda pigem küll ilma igasuguse kurjuse Jazarkastita, aga pigem skeptiliselt. Ta raamatus avaneb siis pilte sellisele edukultuses vaevlevale ühiskonnale, kus ei anta armu nendele, kes selles edu mängus kaasa ei taha teha, kus puudub kaastunne ligimeste suhtes ja kus ei osata elust rõõmu tunda, puhata, seda nautida või kui, siis otsitakse selleks järjest ekstravagantse maid võimalusi ega osata hinnata seda, mis on endal juba olemas. Selle kirjelduse järgi jääb siit raamatust muidugi väga lohutu pilt, samal ajal päris nii lohutus Tiina Laanem nüüd ei ole. Ta on pigem rahulik registreeriv ja mõnevõrra ka irooniline, aga see iroonia on pigem soe või kui ta läheb selliseks teravaks, siis teenitult. Nii et mingis mõttes on tegu väga klassikaliste vaatate isegi muinasjutulaadi lugudega ja seda tunnet süvendab veelgi asjaolu, et Tiina Laanem armastab aeg-ajalt tuua lugudesse sisse küll väga õrnalt maagilise realismi või tõesti päris muinasjutuelemente. Aga mitte alati, nagu öeldud, on lugusid, kus see tegelikkus ja unenäolisus põimuvad. Aga viisil, et ei, autor ega tegelased, ütle, kas nüüd see unenäolisus maagilisus on tõepoolest mingi üleloomulik jõudmis, sekkub igapäevaellu või on see miski, mida tegelased lihtsalt ette kujutavad, või on see siis miski, mida kirjanik kasutab parema sümboli kasutamiseks ja selle sümboli kaudu siis ühe või teise tunde mõttetegevuse arusaadavaks tegemiseks. Kohe alguses novellis härrahhaa puhkus toimub siis selline asi, et ja kes on tükk aega rabanud tööd teha ja lõpuks ometi otsustab siis koos naisega sõita soojale maale puhkama. Tabavat siis kummalised unenäod, mille tulemusena ta arvab, et tema sisse on pisikesed ämblikud oma munad munenud ja ta läheb üleni paiste ja ootab, et väiksed ämblikud hakkaksid tema seest kooruma. Ja siis, kui lugu lõpeb, tsiteerin hommikul jõudis härra H naine maalt koju, ise suures reisiärevuses. Ta hõikas oma meest juba ukselt, sest majas valitses kummaline vaikus. Isegi telekas ei mänginud. Veider küll. Naine otsis rahad kõikjalt, kuni jõudis lõpuks vannituppa. Just sealt oma mehe leidiski, tuul omas jahtunud veega vannis pea vee alla vajunud. Noh, rääkisime, et selle esimese novelli puändi ära. Aga ma luban, et ma teiste lugude momente ära ei räägi. Antud juhul siis Tiina Laanem oli toonud mängusele maagilise elemendi, kus kujutas ette, et ta sees on väikesed ämblikud, aga lõpuks tuleb välja, et mingit maagiat ei toimunudki, ta jäi vanni magama, buss sinna, nii et selliseid võtteid, kus maagilisus sekkub ellu väga niimoodi õrnalt ja sellisena, et see jääb pigem selliseks fantastiliseks elemendiks. Mõne inimese enda mõtetes on siin veel aga sinuga täiesti realistlikke lugusid. Nagu näiteks medal proua pallile, mis on suurepärase irooniaga kirjutatud ilmselt natukene ka autori enda elukogemusest, mis räägib siis tööst ühes suures kirjastusettevõttes kus toimuvat kirjeldatakse siis ettevõtte üsna küünilise ja ebameeldiva ja empaatiavõimetu turundusdirektori silme läbi, kes näeb kõigis teistes ettevõttele kahju, toovaid, tegelasi, vargaid ja nii edasi, aga ei häbene ise pidevalt pisi nodi töölt pihta panna. Ja alles siis, kui rollid vahetuvad, kui selgub, et teda seal ettevõttes enam ei vajata, saate aru, mis maitse võib teinekord olla tasuta saadud asjal. Nii et selline üsna moraliseeriv lugu, aga väga kenasti lahendatud, sealt ei jää mitte sellist kooli õpikuliku pedagoogilist tunnet, vaid pigem Tiina Laanem on sellest medalist proua pallile suutnud kirjutada väga hea klassikalise novelli, millel on väga ilus point. Seda kummalisem on, et siia kogumikku on siis pikemate lugude vahele pandud mõned päris lühikesed jutukesed nagu uudiõhule ja vahule või Steve Jobsi jälgedes. Mis vorsti ütlegi, suurt mitte midagi jäävad kuidagi poolikuks visandlikuks kirjeldavad jah ka mingeid vägagi elulisi olukordi rajal tegelasi ei ole autor kuigivõrd välja joonistanud ja need olukorrad kipuvad olema veidi triviaalsed. Et mulle tundub, et Tiina Laanemine sobib sellise pikema klassikalisema novelli kirjutamine paremini kui sellised pisikesed laastud, kus tõesti ei tohiks olla ühest küljest ühtki üleliigset sõna. Aga teisest küljest ei tohiks ka midagi puudu olla, isegi kui Laanem endas väga lühikestes lugudes on üsna täpne, siis pigem on sealt midagi puudu. Teinekord aga no tundub, et see kogumik, mis, nagu öeldud, on Tiina Laanemäe esimene lühiproosakogumik on talle ka mõnes mõttes harjutus. Ta alles natukene otsib oma häält oma käekirja. Ja nagu öeldud, enamasti teete seda siiski edukalt ja tegu on ikkagi sellise õnnestunud novellikoguga, sellisega, milles on oma tervik, oma loogiline idee olemas kus on erinevaid lugusid, nii et selle lugemine ei lähe igavaks. Ja kus suudetakse luua üsna veenvaid karaktereid ja olukordi. Et tegu on põneva teosega ja usun, et Tiina Laanem loodetavasti jõuab millalgi järgmise novelli koguni, siis see on juba veelgi terviklikum. Ja on rõõmustav, et ka noorema põlvkonna mootorid jaksavad sedavõrd nõudliku žanriga nagu novell tegeleda ja see neil ka välja tuleb. Eestis ei kirjutanud novelle, õnneks mitte ainult vanad ennast juba tõestanud kirjanikud täitsa žanri ikkagi elab, on väga meeldiv ja annab tõestust siis sellest, et eesti kirjanduses on jätkuvalt väga erinevaid kihistusi erinevaid lähenemisi sellele ja seega on eesti kirjandusel loodetavasti pakkuda midagi ka väga erinevate huvidega lugejatele. Niisiis, Tiina Laanemy, õnnelik jää, novellid ja lühijutud on üks kena väike tore lugemine, mis loodetavasti aitab meil natukene kaasa mõelda, mis meie ümber ja ka meie enda sees võiks paremini olla. Ja ta teeb seda piisava soojuse ja sõbralikkuse ka, et siit ei jää muljet mingisugusest kibestumisest ega tekiga sellist tunnet, nagu oleks tänapäeva Eestis ehk kõige jubedam koht, kus olla vaatamata sellele, et ühiskonnakriitikat leiab siit raamatust küllaga head lugemist.