Tere head klassikaraadio kuulajad algab teise veebruari helikaja saates tagasivaated möödunud nädala muusikasündmustele. Martiroide jagab muljeid Mozarti sünnipäevakontserdilt, kus esinesid Kalle Randalu ja Tallinna kammerorkester, dirigent Juha kangas. Kristel Pappel räägib ERSO ooperi kaalast, kus Eri Klasi dirigeerimisel oli ettekandel Wagneri ja Verdi ooperilooming. Maarjakindel ning kümneaastased Emma ja Liisi jagavad muljeid Priit Pajusaare noorte oopereid prints ja kerjus esietenduselt rahvusooperis Estonia muusikauudiseid maailmast vahendab nelejevastentselt Pille Lille, muusikute fondi looja ja loominguline juht Pille Lill ja tegevjuht leelo lehtla räägivad fondi 10 aasta tegevusest, arengutest ja eesmärkidest. Mina olen toimetaja Kersti Inno, head kuulamist. Pühapäeval, 27. jaanuaril oli Tallinna Mustpeade majja kogunenud hulk rahvast Mozarti sünnipäeva pidama. Seal esinesid pianist Kalle Randalu ja Tallinna kammerorkester ning juhatas juha kangast. Ja seda kontserti käis kuulamas ka Mart tee. Raide samuti pianist, kes on meil täna stuudios, tere marti töö. Räägime siis, kuidas õnnestus see Mozarti sünnipäeva kontsert. Hästi õnnestus, et ma arvan, et see kontsert oli yks natukene teistmoodi kontsert kui lihtsalt üks väga hea kontsert, et võib-olla see, et see sünnipäeva tähistamise hõng oli sealjuures ja et oli väga palju rahvast tulnud ja, ja see lisas nihukest intensiivsust ja meeleolu, ülevust sellele ettevõttet, mis ei ole, aga see kõik ei päästaks seda olukorda, kui interpreedid kuidagi ei oleks nii siukses teatud erilises vaimsuses, selle õhtuga seoses ja minu meelest seda niisugust väga innustavad musitseerimist kostus lavalt ja seda kohe algusest päris lõpuni, millest oli nagu väga hea meel. Et seepärast see kontsert ei olnud lihtsalt niukene, professionaalne, akadeemilise kontsert, elu üks selline õhtu meil vaid vaid ma siinkohal isegi nagu heidaks justkui pisut tumedamat varju sellele akadeemilisele professiona glismile. Taliban väga professionaalne, aga, aga seal oli jah, sellise teatud sündmuse teatud ainukordsuse atmosfääri oli selles ja see oli väga-väga tore selles mõttes kuulajate reaktsioonist ja ma arvan, sellest vaimustushüüetest ja, ja püsti seismisest kõigest võis seda nagu välja lugeda, et et iseenesest väga ilus mõte suure klassiku sünnipäeva siis tähistada, võiks ju öelda, et mis teda ikkagi Mozart ju meeli kõlab kontserdilavadel küll, aga aga ometigi see on nagu ka põhjus, võib olla tuua lagedale mõned niisugused teosed, mis ei kõla iga päev ja ja ma küll kutsuks üles kõiki kontserdikorraldajad ja muusikuid, kes neid kavu genereerivad, et sellist asja võiks rohkem teha. Nii euroop, paaklassikute kui me oma klassikute puhul just et see on nagu põhjus tulla välja millegi sellisega, mis ei ole võib-olla selles nii-öelda kuldklassika Liibanonis nii-öelda esimesel kohal, et on seal tagumistes ridades, aga see on väga põnev ja teosed ju mida väga tihti ei kuule, noh, kui nüüd rauda vara on hoopiski uus muusika, aga mõlemad Mozarti kontserdid, Haydni sümfooniana, ei ole meie kontserdilavadel tihe külaline, nii et selles suhtes oli väga-väga tore see kontserdiga. Ta pidi tegelikult jah, suurem osa selle kontserdikavast oli, võib öelda ettekandel Eestis nii Mozarti kontsertid kui ka rauda, vara teos mis oli pühendatud kontserti dirigendile, Juha kangasele alustamegi raudora teoses. See oli selles mõttes väga huvitav teosertit, ütleme nii-öelda moodsa helikeele öelda kontekstist ta justkui oli väljaspool seda praegust süsteemi vigaanonit ka või kui ka üldse niimoodi ütelda, et aga ikkagi, mis on nagu praegu maailmas nagu uues muusikas nagu kõla saab, et ta justkui käib nagu sõltumatult oma rada ja see on üks, üks väga sümpaatne niisugune joon, et helilooja või looja tingimata ei püüa siis selle valitseva mingi vooluga nõukogude suhtestuda ja, ja sinna ennast istutada tingimata vaid jääb nagu iseendale kindlaks ja ja kõik need rauda, et mis olid ka kavalehel toodud, üldse tahaks kiita väga selle kava, materiaalset kandjat või seda, mis paberi pealt kätte saime, et see oli väga ja just see, mis minu meelest peab kava peal olema, et niisugune isiklik ja konkreetne suhe nendesse teostesse väga palju mõtteid ja tsitaate, heliloojat noortelt endilt ja konkreetselt nende lugude niisuguse sünni kohta ja see loogiliseks, väga toreda, elava sideme selle muusikaga, et ei olnud sellist nii-öelda ametliku või sellist pidulikku sissejuhatust nendele autoritele, vaid see, nagu väga hästi avas, häälestas, ma arvan, ei kuulama seda, nii et see umbes 20 minutiline rauda avaras, kuidas ta siis peakski tõlkima seda intrehhaato flaid nagu valguse südamesse kanto number viis et see oli tõesti selline nagu üks pidev ja intensiivne tumm selle valguse suunas. Isegi minule tekkis vahepeal tunne, et, et kas see valgus siis ongi nüüd selline või see oli väga intensiivne, kõike, isegi nagu võiks öelda, mõnes mõttes jõuline, aga ilmselt, et me peame aru saama, et ega see püüd valguse poole ei tule ega ilma takistusi ületamata mitte nii et, et see, mis oli nagu loojal silme ees ja mis selle teose lõpus nagu meile avanes, et nagu pingutust sinnapoole, nii et tegelikult see on ju üks loomingulise mõtlemise üks, võib olla selliseid fundamentaalseid põhipunkte ikkagi selline püüd mingi selginemise ja valguse poole ja raskustele töötamine, mis sinna tee peale ette jäävad, et, et see on lääne muusikaloos ju ühel või teisel moel ikkagi pidevalt esindatud olnud, nii et selles suhtes ta suhtestusi väga tähtsaks traditsiooniga igatepidi ja, ja rauda, vaar Anistoni isikupärane lähenemine, et väga ealiste kuulata. Ta, ja, ja ma vaatasin naljaviluks kella pealt, et kaua see kestis ja tõesti 20 minutit ja see ei jätnud pikale muljet. Nii et see oli haarav teos ja vahepeal olid küll mõtted, kui peaks olema võib-olla veel natukene veel rahulikum või nii nagu selline kirgastumise poole püüdlev, aga tegelikult kui see lugu läbi sai, siis see esitus leidis väga hästi minu meelest nii-öelda nagu õigustuse või põhjendusi, miks ta just sellisena oli tehtud, nii et see oli väga tore. Pianisti ilmselt tunnevad ka neid Mozarti klaverikontserte, mis sellel kontserdil oli ettekandel kuues ja kaheksas kontsert. Aga mis mulje nad jätsid sellel õhtul? Peab vist tegema väikse paranduse, siin oli juttu esmaettekannetest Eestis, aga see kaheksas Tseedur klaverikontsert, selle esimest osa on küll korduvalt mängitud, et see on paljude noorte konkursite nii-öelda orkestri vur, kavastasin, on ikkagi varem kuulda olnud ja nii selles mõttes see muusika nagu tuttav, aga tervikuna küll mitte jah, teist kolmandat osa ei tea, et oleks ja, ja siis kuues Peedurne kontsert, see oli muidugi kõik kuus materjal. Need on 20 aastase Mozarti loodud ja kui vaadata nüüd tema terveid kontserdi loomingu konteksti, siis justkui seal nagu noorepõlve või alguse aasta teoste hulgas, aga eks siin ikkagi oli Mozart oma täies auhiilguses, ma arvan, kohal ainus asi, mis on võrreldes hilisematega, on see mastaap või siis ütleme see kestus, et nad on tõesti nagu lühemad ja ja võib-olla natuke kammerlikumaid, aga sellise muusikalise materjali ereduse suhtes ja ka ütleme selle raskuse suhtes või selle nõudlikkuse suhtes, mis ta esitajate ette asetab, siin ei ole mingit hinnaalandust, et pigemini võib-olla isegi mulle jäi vähemalt mulje või oli see saali akustikast nagu põhjustatud, et see küllaltki nii sihukse, tiheda faktuuriga orkestrile kirjutatud ja, ja võib aimata, et kui moodsad nad tegijaid siis esitajaid oli vähem. Et selles mõttes sellel oli natukene oht nagu minna võib-olla paksuks. Ja seal tekkis ka minu jaoks kuulates balansiküsimus, kuna Mustpeade maja valge saali klaver on ikkagi väga problemaatilise kvaliteediga ja see kõla Ma ei kanna seal ja orkester seest kandis väga hästi ja et seal teatud registrites või teatud faktuuri puhul nagu oli selline katmise moment, võisid Sul on nagu küsimus, kuigi klaverit oli kogu aeg kuulda, aga, aga siiski võib-olla võiks olla läbipaistvam see või need vahekorrad võiksid olla natukene nagu selgemad ja paremini eristatavad, et ei pea nagu neid kõrvaga nii-öelda nagu otsima neid soolopillihelisid sealt üldisest sellest helikangast. Tõesti, mis klaverisse puutub, siis kuulates oli pianistiks Kahju no see oli ausalt öeldes isegi nagu karistus, nagu oleks pandud peale, eks ju, et kui sa pead sellise pilliga mängima ja seal on niisugune nagu geniaalne, oleme muusika kätte, et kuidas sellega toime tulla, et noh, au ja kiitus Kalle Randalu-le, kes ikkagi selles olukorras võttis nagu maksimumi peab ütlema, aga aga me võime ainult ju ainult aimata või oletada, et kuidas kõik oleks võinud veel kõlada ühe väga hea pilli peal ja võib-olla ka siis arvestades seda publiku hulka, et see kontsert oleks ka mõnes suuremas saalis isegi toimuda. Et tõesti, see, et selli viimse pilgeni täis, lõi seal loomulikult sellise puupüsti täismaja meeleolu, mis omakorda muidugi nagu toetab väga või siukest energeetikat, laeb selle saali ühesõnaga viimse kui nurgani, kui, kui seina praoni ära, et see on omamoodi nagu eriline, kahtlemata õhkkond, aga ka jah, eks ta natukene nagu kokkulitsutud, kõik oli ses mõttes ja ja sellest on nagu kahju, sest seda On ju ammu on, on räägitud, et see on kunagine, see Olavi saali Estonia, mis nüüd siis on valges saalis ja aastakümneid olnud see klaver seal ja noh, häälestajat käivad seal praktiliselt iga loo vahepeal seda jällegi korrigeerimise natuke paremaks tegemas, aga ega noh, üle selle varju. Aga selline mees oli, niisugune reaalsus on praegu, kui nüüd lõppevad need ebameeldivad vaidlused selle maja tuleviku ja saatuse suhtes, et võib-olla siis oleks võimalik ka ja ma loodan, et Tallinna filharmoonia jääb sinna peremeheks, et võta nagu plaanidesse ühe korraliku pilli soetamine, sest et see ei pea võib-olla isegi Steinway olema, on ka teisi häid firmasid ja võiski olla ka selles mõttes mingit vaheldust Eestimaa peal rohkem, kuigi mul ei ole midagi Steineri vastu, aga et siin annab nagu mõelda, aga kahtlemata see instrument nüüd jah, seab nagu omad piirid. Ja arvestades, et seal toimub nii palju kammerkontserte, on klaveriosatähtsus seal erakordne. Absoluutselt, ja kuna selle valge saali akustikaga On ju, ütleme eriti kammermuusika klaveriga miskine, problemaatiline seal kipub ikkagi seejärelkaja on seal suur ja siis see pill peaks olema ikkagi võimalikult kvaliteetne, et ütleme nagu sellest muusikalisest faktuurist. Detailid tuleksid esile ja neid oleks võimalik paremini nagu eristada, et seda me pikisilmi ootame. Aga seekord sai Mozarti sünnipäev selle klaveri peal ära tähistatud. Küll tehtud ja, ja ühel hetkel sa nagu unustad isegi selle sellepärast, et ikkagi see vaim võidab selle materiaalse poole ja ja ma ütleksin, et selles mängus oli väga palju niisugust aristokraatlik ilu ja, ja teenust ja nõtkust ja, ja mis seal salata, ma arvan, et siin eestimaalastest on ikkagi Kalle Randalu selle Mozarti ka üks selline tundub lausa nagu veresugulus olevat või hingesugulus kindlasti, aga väga lähedaselt on nad kuidagi seotud läbi mingite vaimsete kanalite, nii et see mõistmine tuleb nagu kõigile kätte ära ja pakub palju rõõmu, nii et selles mõttes väga inspireeriv ja loovast elavast musitseerimisest kantud õhkkond valitses nende kontserdite ette kanda, nii et see oli väga-väga rõõmustav. Aga kontsert lõppes seal ühe Haydni, Londoni sümfooniasümfoonia number 95. Ääretult tore muusika, ääretult vaimukas muusika ja, ja mõtled jällegi, et miks varem ei ole kuulnud, juba, seal on niivõrd kompaktselt kirjutatud ja niisukene meisterlikult ja peenelt välja töötatud, nii helilooja poolt ja ka muidugi ettekanne oli minu meelest suurepärane, lihtsalt et see, kuidas Juha kangas seda mõistis, seda muusikaliste kujundite keelt, kuigi ma ei tea, võib-olla sellist väljendit peaks katsuma vältida, et mis see muusikaline kujundus siis nagu on, aga aga need karakterid ja neid meeleolusid ja need niisugusi leide oli seal väga palju ja orkestrile tuli sellega kuidagi väga orgaaniliselt kaasa ja ja see teose tõesti nagu haaras kuulates ja jättis mingisuguse helina sisse, et kohe tekkis tahtmine tegelikult Haydni sümfooniat lausa süstemaatiliselt ette võtta, et seal on nii palju väärt muusikat peidus ja ja meil nagu ei mängita, ütleme niimoodi, et võib-olla need, mis on seal üleval ja viimane sümfoonia on nagu kuidagi rohkem kõrvas lahkumissümfooniast siin ka mingites kontekstides on seda rohkem nagu ette kantud, aga 104 ikkagi. Et seal on väga palju kvaliteetset materjali, just et tema seene vaimu, kus ja kuidas ta nagu selle oma aja moevooludega tegelikult mängib ja me teame tema seda lugu see Timpani löögiga, kuidas ta natuke nagu nii-öelda publikut seal üritab ja neid alul magama uinutab ja siis pauguga üles ehmatab. Etti vaat sedasama selliste otsivad ja pisut ka krutskid vaimuaeg-ajalt ikkagi siit kostis ja ääretult elegantselt oli see kõik kuidagi tervikusse ühendatud ja lugu, mis ei ole liiga pikk ja samas on nagu nagunii rikas oma sisuliste sihukeste kvaliteetse tõepoolest, et see oli väga hea, oli see väga hea töö dirigendile tõesti, Juha kangasele kiitus ja au selle ettekande eest ja kogu selle kontserdi muidugi nii-öelda läbiviimise eest. Nii et oli muusikasündmus Oli muusikasündmus just nimelt ja ma arvan, et selles suunas ideaalis võiks iga kontsert püüelda, et sellest kujuneks kordumatut eduelamus nagu noh, saalisolijatele ja kahtlemata ka mängijatele endile rea kontsert teeme kas me vaenlane Sülgaja sel aastal tähistab muusikamaailm kahe geniaalse ooperilooja, Wagneri ja Verdi 200-ni sünniaastapäeva. Ka ERSO traditsiooniline ooperikala oli seekord pühendatud neile kahele ooperi Hidki kandile. Solistid olid heli Veskus rahvusooperis Estonia, Annely Peebo Viini folkooperist, Jürgi tila, Soome rahvusooperist ja Krisjanis normeelis Läti rahvusooperist. Dirigeeris Eri Klas. Publiku hulgas oli sel õhtul muusikateadlane Kristel. Paljud, kes on nüüd stuudios tere. Tere. Milliseid mõtteid ja emotsioone tekitas see kontsert? Kõigepealt oli mul väga meenete, ERSO võttis ette ja jaanuaris juba niisuguse toreda žesti Wagneri ja Verdi suunas tegi ja kava oli ju kenasti kokku pandud, solistid olid hästi valitud, tuletage meelde, et alguses oli ette nähtud massina Koit suaalset ja paljud tundsid huvi, kuidas tema siis niisugustes oludes laulab ja rasket repertuaari. Paraku ta haigestus ja siis Läti pass Krišjānis Norwelis aitas välja. Ja mul oli väga hea, nii et huvilisi oli palju saalis Saloy tegelikult täis või isegi välja müüdud ja igast generatsioonist oli ka lapsi, kes hoolega kuulasid ja pärast plaksutasid ja ühesõnaga nagu tänapäeval öeldakse, see formaat töötas väga hästi. Ja alati on ju väga selline karismaatiline dirigent Eri Klas, kes oma emotsionaalsusega orkestrit ja publikut kaasa haarab. Nii et selles suhtes oli mulje positiivne. Aga teiselt poolt peab muidugi ütlema, et orkestrile ilmselt ei ole kerge niisugusi ooperinumbreid mängida iga numbriga nagu astuda erinevasse kõlamaailma ja erineva loo juurde, sest iga ooperi katkenud on ju omaette lugu omaette karakteriga, eriti kui me mõtleme siin näiteks Valgneri peale, siis antud kontsert tõestas, et meie Wagner, orkester on loomulikult Rahvusooper Estonia orkester, ERSO jäi talle väga alla. See oli niisugune klišeelik, lärmakas ja monotoonne vaagner, nii nagu kunagi 30 40 aastat tagasi, meie arvamus võib olla vaagna, rist oli, aga mis vahepeal on kindlasti muutunud ja suuresti ka tänu väga õnnestunud Kristjanile jäi soldele ning Parcifalile rahvusooperis Arvo Volmeri dirigeerimisel ja nii et niisugust peenust ja lainetavat fraseerimis, mis ka hingab. Kahjuks me ei kuulnud igale kontserdile. Ja ma arvan, et see eriti Wagneri osas just millest praegu jutt ju teatud mõttes takistas või häiris ka lauljaid. Tuli tunne, et ei saa hingata, vaid kogu aeg hoitakse nagu hinge kinni, aga see ei ole niisugune vaagnerlik vahelduvpinge, vaid monotoonseks kippuv, musitseerimine. Verti selles suhtes oli parem, aga niisuguse täpse ja karakteerse ja numbriliselt väga paika pandud. Verdi puhul nii nagu see on näiteks Philippe aaria, Don Carlo, sest ka seal jäänodokistega rahule. Nüüd lauljatest on meeldiv ütelda, et kõik olid tegelikult väga head ja väga heal professionaalsel tasemel. Ja iga laulja esindas muidugi iseennast ja andis oma portree. Kuidas nad siis laulavad Wagneri diaverdit. Annely Peebo puhul oli väga tore kuulda, kuidas ta on vinni liikuvate juhuliste partiide juurest nüüd jõudnud hoopis Verdini ja näiteks Eboli aaria Don Carlost oli väga veenev aga samuti ka Wagneri veetsendongi laulude valik. Eriti võib-olla kolmas, esitab neetud unelmad. Ja see andis väga palju lootusi jälle tema edasiseks arenguks niisuguse dramaatilise metsosoprani suunas. Yves, kus on alati võlunud oma avara kantileeniga ja ilusa pika kaarelise fraseerimisega ja nii ka seekord kaunis lüüriline laulmine ja külalistest, siis oli Jürgi Anttila dramaatiline särav tenor keda varem olin kuulnud küll ainult Riias Valküürist mondi rollis, üht katkendit ta laulis ka galakontserdi, sealt oma jättis ta mulle tegelikul huvitavama mulje, aga galakontserdiolukord on muidugi galakontserdiolukord. Ja lõpuks siis Krišjānis Norwelis bass, kes esitas kaks väga erineva karakteriga nii-öelda tegelast. Galakontserdil üks oli Alan Wagneri lendavast hollandlasest, mis on tegelikult rohkem selline kerge prantsuse koomilise ooperijuurtega roll ja mis valesti on natuke raskepäraseks ja selles suhtes sujuvam, oli Philipi aaria Don Carlusest Verdi ooperist. Aga seal on tal ka palju arenguruumi. Ent lõpp hea, kõik hea. Lõpus kõlas Joogilaul loomulikult Verdi Travjaatas, mis tuli korraldusele meeleolu ülev, meenutades uus aasta kontserte, mis eriti sel aastal ka kippusid lõppema. Verdi joogilauluga näiteks nagu lahveniitse kontsert ja number ei jäänudki nii palju, lasen iidsel ajal. Aitäh, Kristel Pappel nende mõtete ja muljete eest ja loodame koos, et peagi siiski õnnestub eesti publikul Koit soosepa samuti kuulata kontserdilaval, aga ka võib-olla kandvas rollis ooperis. Eelmisel laupäeval jõudis rahvusooperis Estonia lavale noorte ooper prints ja kerjus, mille muusika autor on Priit Pajusaar. Teksti on kirjutanud Aapo Ilves ja lavastaja Andres Puustusmaa. Stuudios on muusikateadlane Maria, tere tulemast. Tere. Mis mulje jäi sellest ooperist? No see oli väga positiivne ja elamusterikas kogemus ja elamus. Kuna tegemist on ortoooperiga, siis nii lavastaja ja kui ka helilooja ja ka näitlejad on sellega arvestanud ja tõesti selle teose niiviisi loonud eriti vahv Toad olid väike rollid, mida oli rohkelt, kuna tegelasi on palju ja Estonia trupp tõesti väga vaimukalt ja lahedalt neid esitasid. Huvitavad olid kostüümid, lavakujundus tõesti väga selline naasia, rikkalise mitmekülgne oli see visuaalne külg, ka lava valguskujundus oli huvitav ja, ja muidugi muusikamuusik ka, mis on samuti dünaamiline, kiiresti vahelduv, kujundite, rikas, hoogne, energiline, vot kõik sellised omadused tegid sellest energilise, positiivse laenguga teose minu jaoks. Peaosades olid seal näitlejaharidusega kaksikud, kellel varem olnud muusikateatri kogemust, kuidas nemad said hakkama oma osadega. Mul õnnestus vaadata kahte etendust, samal päeval laupäeval, siis kell 12 ja sama päeva õhtul kell seitse. Etendused olid kaunis erinevad. Niisiis peaosaliste esituses kui ka orkestri esitus. Võiks öelda, et see suund on paranev väga tugeval, paranev, et õhtune etendus oli palju küpsem. Võiks öelda muusikalises mõttes ja mul on selline tunne. Vennad Piusid arenevad väga kiiresti lavastaja ja on märkinud selle ooperi sihtgrupiks, vanus alates 10.-st eluaastast. No ma arvan, et see soovituslik vanuse alampiir on mõistlik, kuna seal on tõesti mõned stseenid, mis on väga realistlikkus võtmes lahendatud. Näiteks lavakujunduses on seal timuka puki peal, selline verine lina ja seal sellist realistlikkust on küll. Aga ma arvan, et ka alla aastased lapsed ilmselt saavad sellega hakkama, kui neil on kaasas vanemat, kes neile seletavad, kes neile toeks ja et tegemist noorte ooperiga. See on muidugi selge, et see väljendub tõesti siis kõikides nendes element, nautides lavakujunduses koreograafia, s, mis on väga-väga noortepärane ja üldse vaadata lavakujunduses muusikas kõiges. Nii et tervikuna on see siiski köitev etendus väga köites. Kui kellelgil on sellises vanuses lapsi või noori siis kindlasti võiks seda perega vaatama minna. Aitäh, Marje. Kindel. Meil on stuudios ja kaks kümneaastast tüdrukut. Ja nemad on samuti kaksikud nagu tegelased lava peal. Emma ja Liisi. Tere. Tere. Teie õpite mõlemad muusikakeskkoolis viiulit, olete muusikaga hästi kursis, kuidas teile meeldis see ooper? Mulle mingi väga mingi ka siis see oli lahe, et läks nagu hingeksidel ilusaks, singliks ilusaks muusika ja teine korda mõõda kah. Te enne selle muinasjutuga selle looga tuttavad prints ja kerjus. Meie emme ütles, et Singe aga ma tahtsin seda minna veel vaatama, et tahaksid veelgi minna seda vaatama. Teie ise olete kaksikud ja lava peal olid kaksikud. Kas te tegite nendel vahet seal lava peal ei teinud. Et nad olid väga sarnased läga. Aga kuidas nad teie arvates said oma rolliga hakkama? Nii laulmise kui näitlemisega? Laulmine oli enam-vähem ja vahepeal läks nagu mustaks, vahepeal ei läinud eriti hästi, aga tegelikult oli päris hea. Aga kuidas nad näitlejatena teile meeldisid? Mulle meeldis väga väga usutava See ooper oli eesti keeles, kas te saite näitlejate tekstist aru või pidite lugema sealt ülevalt? Ma tegelikult helid ei lugenud, ma kuulasin rohkem, aga sõnadest aru ei saanud. Aga mis teile selle ooperi juures võib-olla kõige rohkem meeldis, kas see oli muusika või, või tantsud või kostüümid või lavakujundus? Päris hea olid seal laulud siis näitlejad, kostüümid ja veised ja muusikaliga. Igav ei olnud üldse. Ja mullu jõudis ka kõige rohkem muusika ja laulusõnad. Nii et oli teejaks tore ja köitev lugu. Aitäh. Lisan veel, et osades on Märt Pius ja Priit Pius, Tallinna linnateatrist Renee soomi, Jassi Zahharov, Rauno help, Aare Saal, Rosanna Lints, Janne Ševtšenko ja ooperit terrigeerivad Mihhail Kerts või Risto Joost. Järgmised printsi ja kerjuse etendused on viiendal ja seitsmeteistkümnendal veebruaril. Noortelt tagasiside saamiseks kuulutas Rahvusooper välja kirjandi konkursi prahi hoovist kuningakotta õnn või õnnetus, mille raames oodatakse Mark Twaini raamatu Priit Pajusaare ooperi põhjal arvamusi avaldama 10 kuni 20 aastaseid noori. Konkursitööde esitamise tähtaeg on 25. veebruar ja võitjad kuulutatakse välja teatrikuu alguses, seitsmendal märtsil. Infot selle kohta leiate Rahvusooper Estonia kodulehelt. Kaja. Muusika, uudised maailmast, muusikauudised. Moskva suure teatriga seotud inimestele ja artistidele on viimasel ajal olnud palju probleeme. Lähiajal Kanadasse põgenenud Moskva suure teatri priimabaleriin Svetlana lonkina andis hiljuti intervjuu ajalehele Izvestija ja ta selgitas seal põhjusi, miks ta käesoleva hooaja suures teatris katkestas. Nimelt on nii tema kui tema abikaasa saanud mitmeid ähvardusi. Ja kui Svetlana lunudkina Facebooki lehele hiljuti sisse häkiti, otsis ta kaitset teatri kunstiliselt juhilt Sergei Filinile, aga seekord tema palvetele reageeritud lonkina väljendas muidugi oma õudu Filini vastu toimunud rünnaku suhtes, mis toimus jaanuari keskel, kui teda visati väävelhapet taga. Sergei Filini ise andis mõni aeg tagasi intervjuu, kus tunnistas, et hoolimata kõigest on ta enda ründajatele andestanud ja püüab minevikus elamise asemel tulevikule mõelda. Moskvas pater lükkas edasi ka Igor Stravinski balleti Kevadpühitsus ettekande, mis oli mõeldud märtsikuuks, mil teose lavale jõudmisest möödub 100 aastat ja edasilükkamise põhjuseks on samuti kõik need segased ähvardused ja ka Filinile osaks saanud rünnak. Ja kuna põhjused ei ole siiani selgunud, siis pole välismaalt tulnud külalisesinejatel suures teatris viibimine ohutu. Nimetatud Stravinski balletiõhtut, mis ebakindlate olude tõttu edasi lükati, oleks maailmas üle kandnud sajad kinosaali. Jaanuari lõpus jõudis trükipressi alt maailma raamatupoodide lettidele uus elulooraamat Benjamin Brittenist. Tänavu novembris möödub Britteni sünnist 100 aastat ja poolkilde ja poolt koostatud raamat on suurepärane algus niinimetatud Benjamin Britteni aastale. Uus raamat on äratanud aga tähelepanu ühe uue faktiga. Nimelt oletab autor, et Benjamin krit Rotten kannatas süüfilise all ja see haigus oli üheks tema surma soodustavaks asjaoluks. Tema sõnul olevat nii surma põhjuseks arvatud südamepuudulikkus olnud siiski ravitav, kui organism poleks olnud süüfilise poolt nõrgestatud. Kuna Brittenit surmajärgselt ei lahatud ning tõenäoliselt ei soovinud ka keegi helilooja lähikondlastest Britteni süüfilise põdemist avalikkuse ette tuua luua, siis ei saa olla kunagi kindel, kas raamatu autori pool kilda loodud seosed vastavad siiski tõele või mitte. Selge on aga see, et säärane avaldus on toonud uue raamatu Benjamin Britteni elukäigust paljude inimeste huviorbiiti. Viiel järjestikusel aastal onud populaarsust hakanud koguma vahepeal unustatud vana ehk moodi on tulnud taas vinüülplaadid. Nilsson Sounskänni kohaselt oli aasta 2012 vinüülplaadimüügi seisukohast väga edukas. Võrreldes aastaga 2011 kasvas vinüülplaatide müük ligemale 18 protsendi võrra ehk siis vinüülplaate müüdi aastal 2012 4,6 miljonit, eksam plari, võrreldes 2011. aasta 3,9 miljoni eksemplariga. 2012. aastal müüdud vinüülplaatide arv oli Nilsson Sounskänni andmetel viimati nii kõrge enne 1900 üheksakümnendaid aastaid. Vinüülplaat mittemüük moodustab kogu füüsilisel kujul helikandjate seas aga 2,3 protsenti ja seda siis kokku 193 miljoni helikandja seas. Need müüginumbrid sisaldavad muidugi ka popmuusikat. Ja nüüd lühiuudiseid tunnustatud muusikakollektiiv Eindhoven bioosik tähistab tänavu oma neljakümnendat sünnipäeva ja kuulutas välja 40. hooajakava. Ansambel vaatab sügisel algaval hooajal tagasi möödunud aastatele ja pakub publikule palju kontserte. Kontserdiseeria leiab aset esmakordselt ka Londonis ja loomulikult oma kodulinnas Cambridge'is. 40 tegutsemisaasta puhul antakse palju kontserte ka Euroopas, pas ja ootamas on ringreis Austraalias. Itaalia päritoluga noor tippviiuldaja Nicola tiblaanib aga 22.-st 24. märtsini viia läbi Glasgow linnas Šotimaal ettevõtmise, mis kannab nime koosviibimised Bened etiga. Tegemist on huvitava projektiga, kus viiuldaja korraldab koostöös Glasgow linnaga kontserte ja meistriklasse, mille eesmärgiks on noorte keelpillimängijate inspireerimine ja nende oskuste arendamine. Glasgow linn kannab aga 2008.-st aastast alates Unesco muusika linna tiitlit. Nicola Benedati projektis löövad kaasa Šoti rahvuslik noorteorkester ja Šoti Kuninglik konservatoorium. Nädala alguses jõudis laiema avalikkuseni taas kord kahe orkestri mure ja seekord Hispaaniast, kus kohalik valitsus soovib ühendada kahte baskide orkestrit. Ohvriteks on siinkohal Euskadi sümfooniaorkester, mis on loodud aastal 1982 ja Bilbao sümfooniaorkester, mis tegutseb juba 1920.-st aastast alates kahe orkestri peale. Kokku puudutab see ühendus plaan ligemale kahtesadat muusikut kellest mõnigi peab hakkama endale uut tööd otsima. Marta argereci tütar Stefani ärge risk on valmis saanud dokumentaalfilmiga oma emast mis võitis Paf festivalil peaauhinna esituskunstide alaste filmide valdkonnas. Tegemist on küllaltki intiimse filmiga Martargerisi elust, kus võime näha nii keerulisi aegu, aga ka näiteks tütre hooldusõiguse tamist ning muusiku igapäevast keerulist elu. Film annab aimu, milline on interpreedi elu tegelikult ja kuidas õnnestub sellisel kuulsal muusikul jagada end pere ja karjääri vahel. Ja lõpetuseks uudiseid Eestist. Reedel, esimesel veebruaril algas Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis festival MustonenFest, mille kunstiliseks juhiks on Andres Mustonen. Tänavu esimesest üheksanda veebruarini toimuva festivali aukülaline on Poola kõige kuulsam elav helilooja Krzysztof Penderetski kes helilooja ja Eesti muusika ja teatriakadeemia audoktori no on Eesti muusikasõpradele hästi tuntud ja ka toimus avalik kohtumine tund aega enne festivali avakontserti. Esimesel veebruaril. Avakontserdil Estonia kontserdisaalis kõlas Eestis esmakordselt helilooja suurteos kreedo, mille kandsid ette Eesti riiklik sümfoonia, kester, tütarlastekoor, Ellerhein segakoorile ja, ja vokaalsolistid ja lisaks kõlas avakontserdil ka Mozarti respiegija Tšaikovski looming ja soleeris maailmanimega tšellist Miša Maiski. Tegemist on väga ekstressiivse mängustiiliga solistiga, kes on oodatud külaline kõikjal maailmas kuulsamatel kontserdilavadel, mis maski annab koos Lili maskiga Estonia kontserdisaalis ka kammerkontserdi. Kolmandal veebruaril kell 17. Mittetulundusühing Pille Lille muusikute fond tähistab tänavu kümnendat sünnipäeva. Peri laulja Pille Lille poolt ellu kutsutud fond on 10 aasta jooksul leidnud andekatele eesti interBrettidele järjepidevalt esinemisvõimalusi nii Eestis kui kaugemalt võimaldanud osalemist erinevatel meistrikursustel, korraldanud konkursse, andnud välja preemiaid ja stipendiume, otsinud võimalusi kvaliteetse instrumentide soetamiseks. Korraldanud Tallinna talve, Tallinna kammermuusika, Rapla kirikumuusika ja Väike-Maarja muusikafestivale ja kontserte üle Eesti sarjades meistrite ja noortemeistrit, akadeemia ning hingemuusika. Aastas kokku ligi 120 kontserti. Stuudios on Pille Lille, muusikute fondi looja ja loominguline juht Pille Lill ja tegevjuht leelo lehtla. Räägime fondi arengutest läbi nende aastate ja edaspidistest eesmärkidest. Tuletaksime kõigepealt oma kuulajatele meelde, mis eesmärgil see fond loodi ja, ja mis on selle fondi missioon olnud algusest peale ja ilmselt on ka põhimissiooniga praegu. 10 aastat tagasi sai ta loodud ikkagi selleks, et, et anda meie muusikakultuuri valdkonda, siis üks pisikene lisaväärtus läbi selle tegeleda sellel muusikavaldkonna väga kitsagrupiga, ehk siis solistidega. Ja alustasime kohe pihta nendele kontsert tegevuse korraldamisega. Sest seal on kahtlemata muusika jaoks kõige tähtsam on lisaks sellele, et ta peab nagunii olema kogu aeg väga heas vormis ja harjutama, aga ilma lavata ükski solist elada ei saa. Areneda ei saa. Ja proovisaalis. Me võime olla väga tugevad tegijad, aga ikkagi kokkupuude publikuga annab meile kogu selle tegevuse mõte, et ja alustasime pihta mitmeid kontserdisarjadega mitmete festivalidega ja nii ta on 10 aastat kogu aeg keerelnud siin läinud järjest suuremaks ja võib öelda fokusseeritumaks ehk mõte on tulnud tugevamini ligi asjadele ja saanud ära teha võib-olla rohkem kui yldse ühelt väikselt organisatsioonilt nõuda võiks. Millised on olnud võib-olla kõige suuremad probleemid. Ja ma usun, et siin on kindlasti kõikidel kasvavatel organisatsioonidel sarnased, et alustades loomulikult finantsprobleemidega, et kust see rahastus peaks üldse tulema, sest meie Sand alustas nulleelarvega, et me saime toetust, et teha siin avaüritus ja, ja ta luua, pinnale tuua, aga tegevusteks raha ei olnud, et ta hakata sealt nuputama, kuidas see projekt projekti kaupa saab edasi minna. See oli kahtlemata kõige suurem katsumus, sest kaks inimest ikkagi ka jõuavad ainult teatud määral teha iga päev. Ja kui juurde pole võimalik inimesi võtta, siis on selge, et see oli see kõige raskem moment, et saada ikkagi kuidagi jalad alla ja organisatsioon saavutaks mingisuguse professionaalse taseme asjaajamises. Minu jaoks kindlasti oli selle energia leidmine lihtsalt kõikide teiste tegevuste kõrvalt siis nii-öelda sellele veel aega panustada ja täpselt sama oli ka leelo lehtla puhul muidugi, kes ju samamoodi samal ajal pidi veel bakalaureuse kraadi omandama ja lapsed sünnitamata, et kogu see tegevus jäi nagu tegelikult siis nii-öelda selle elu üheks väga tähtsaks osaks, aga ega siis teised ei jäänud kuskilt, meil kõrvale tuli ikka kõike muud ka edasi teha ja, ja võib-olla selle tõttu olemegi läinud niimoodi. Ma takkajärgi mõtlen, et hästi rahulikult sest võib-olla kui meil oleks olnud rohkem aega ja oleks hakanud, võib olla väga kiiresti mingeid tulemusi ootama või? Me tasakesti tegime kogu aeg nii palju, kui me jaksasime ja peab ütlema pärast viite aastat jaksamist, sellises viis aastat tagasi olime me ikkagi juba nii järk-järgult läinud, et oli võimalik ka rahvusvahelisele laiendamisele mõtlema ja, ja vot sealt me tegelikult saime tuule tiibadesse, sest tõesti see suhtlus läbi kõikide nende organisatsioonidega, kes meil tänasel päeval on nii-öelda sõbrad sest meil ei ole nagu sellist muud üldse mõtetki, kui, kui leida sõpru. Sest ikkagi see usaldusväärsus ja see, et me saame suhelda oma koostööpartneritega või kuidas me neid nimetame täiesti sõpruse tasandil, see on väga, väga oluline ja muidugi, et leelo avas kõik selle sõprade leidmise väljaspool Eestit, sest loomulikult minul oli ju Eestis suhteliselt palju tuttavaid selles valdkonnas ja ma tundsin ennast suhteliselt vabalt suheldes muusikaringkondadega. Aga rahvusvaheliste ettekujutust mul ei olnud ja, ja viis aastat tagasi siis leelo läks esimest korda rahvusvahelisele tippkonverentsile ja sealt hakkas nüüd see nii-öelda tänapäeva suur uhke sõna network hing. Jah, et see on tõesti kindlasti see põhjus, et miks me ikkagi suutsime selle teise viis aastat ka tugevalt kasvada. Et eks see esimene viis oli meid juba siiski päris ära väsitanud, see kogu ühestamine, sest selge see maastik on ju meil miniatuurne, pole teist ollagi ja kõik tahavad seda ühte väikest raha, et erasponsorlus on ju ka neil nii nagu ta on veel lapsekingades, vähemalt klassikalise muusika poole pealt. Et see, et me leidsime tuge väljastpoolt, see ei olnud muidugi majanduslik, ei ole olnud ka siiamaani, et ta on ikkagi kõik koostööpinnal. See andis kogu aeg mõtet ja inspiratsiooni, et mida veel on võimalik teha ja kuidas teha, et siin olles seda igapäevaselt jah, on, on raske ammutada, kuna tööd on palju. Kas need oskused on tulnud peamiselt praktikast või olete taga kusagil koolitustel käinud? Mina käisin väga palju ja Pille käis ka ikka ikka omajagu, kuna me suhteliselt algusest kohe liitusime mittetulundussihtasutuste liiduga, kes võimaldas ikkagi väga palju tasuta koolitusi, nii projektijuhtimist, tegemist, planeerimist, kõiksugust erinevat, väga vajalikku teavet, et neid me käisime ikka jah, on nüüd viimased kaks aastat oleme vähem käinud, et sinnamaani ikka nii palju kui jaksas ja nii palju, kui pakuti, me ikka kõike eri asjad, käisime läbi. Aga noh, muusika valdkonnas. Mina küll läbisin ka selle Emaki muusikamänedžeride väikse programmiga, aga üldiselt jah, sellist haridust meil kummalgi ei ole, kuidas nüüd seda muusikut finantseerida või festivali korraldada. Nii et see on olnud ikkagi pidev õppimine selle oma, oma praktilise tegevuse ka koos praktilise tegevuse kaudu ja ma usun, et seegi ja kultuurivaldkonnas on kindlasti kõige parem viis õppida, et kultuurimanagement, mida saab õppida ju erinevalt pool maailmas annab kindlasti see strateegilist teavet, aga kui sa reaalselt ikkagi hakkad nende kavade ja ma ei tea millega tegema, ega sind keegi ikka väga aidata ei saa, et ikka pead pusima vaikselt enda süsteemi. Pillasin rõhutas koostööpartnereid ja sõpru, aga siiski see majanduslik tugi sellele fondile on ju väga tähtis, et üldse midagi saaks toimuda. Kas selles suhtes on läinud nüüd nagu rohkem lahtise asi, kuna te olete juba niimoodi pikalt tegutsenud ja, ja kontakt ilmselt palju peab ütlema, et ikkagi kõik sai alguse sellest, et meid ju hakkasid riiklikud süsteemid, mis on võimelised üldse toetama koheselt ka aitama. Et kohe tuli meile appi Kulka, sest ma ei kujuta ette, ilma Kultuurkapitalilt ta tõenäoliselt neid ei oleks olemas. Ministeerium on meid kogu aeg Kultuuriministeeriumi minu arust ikkagi aidanud, sest ükskõik, kui suur see toetus on, see toetuse ütleme suurus ju teatud etappidel ei olegi nii tähtis, kui on just see, et sind usaldatakse, jätsin nagu arvestatakse. Päris algaastatel oli ju väga tugev toetus meil ikkagi noh, jälle vaimselt tugev, et ta oli võimalik linnapeadega kohtuda ja nad andsid jälle võimalused, nende linnades saaks midagi toimuma. Et need on nagu niisugused põhialused algusest peale olnud. See sponsorite nime oleme jõudnud alles viimastele saartel ja tegelikult kogu see süsteemi ülesehitamine. No ma usun, niisugune tugevus, tunne tekkis kuskil, võib-olla kaks kolm aastat tagasi, kus saime aru, et me oleme võimelised, et ellu jääma tõenäoliselt pikemateks aegadeks läheks jah, just see kindlustunne ka, et tõesti meil on midagi Kuda, et kogu aeg ikkagi tegeleda selle toetamisega ja nagu nii palju ei jõua sellele väärtust anda, mida on tehtud teda ka maht on ju tegelikult väga suur, et kontserte on üle 120 igal aastal neli festivali, mille eest me vastutame, et et ka juba sponsori jaoks on see kindlasti pakett. Mida saab pakkuda, et seda nagu varem nii tugevalt ei tundnud rahastuse poole pealt, muidugi meil oli selles mõttes raske, kuna oli see majanduslangus siin vahel, et enne seda meil olid ka juba mõned sponsorid olid omavalitsused väga tugevalt juures, aga siis langes kõiku. Ja sel hetkel tegelikult meid tõesti päästis välja integratsioonivaldkondade läbi integratsiooni migratsiooni sihtasutuse Meie inimesed, me saime teha mitmeid projekte, kus kogu aeg muusikud olid kaasatud, aga samas ka toetada seda siis lõimumisprotsessi Eesti venekeelse ühiskonnagruppide vahel. Aga sel aastal nüüd tõesti oma juubeli puhul meil õnnestus kaasata Ta mõned väga toredad ettevõtted, kes tõesti tulid meile ligi ja loodetavasti jäävad mitmeteks aastateks, et Tallinna vesi on meil peasponsoriks ja loodetavasti see jätkub samuti. Silmet Grupp on meil nüüd kolmeks aastaks kindlasti juures ja loodetavasti ka 100 olin, kes põhiliselt muidugi bla festivali juures toimetama, aga, aga igatahes meil on väga hea meel, et nad meiega nüüd on. Aga ma pean ütlema, et see masu tegelikult, mis tuli, oli meie jaoks üks väga suur õnnistus kuskilt maalt, sest ma arvan, et kui tol hetkel oleks kõik see majanduslik, kui asi ka tohutus tõusujoones läinud. Me ei oleks olnud ilmselt selleks valmis. Me oleme praegu valmis selleks, et tõesti ka rahavood nii-öelda, me räägime ärisõnadega, et nende paigutus ja see kogu see idee nii-öelda ellu viia, et me oleme praegu selleks tõepoolest kasvanud sinnani ja, ja tundub, et kuidagi nii, ta on ka meile mängitud kätte, et nüüd sel aastal algab meil ka esimene suurem Otto projekt, mis on juba ka muidugi teistest summadest jutt, kui siin meil siiamaani, et isegi kui me ei ole valmis ja siis me peame olema valmis Mida te ise peate selle 10 aasta jooksul oma suurimateks võitudeks saavutusteks? Eelisjärjekorras kindlasti see, kui ikkagi neid muusikuid vaadata laval. Et nad on seal täna ja on sellises vormis. See on kõige erilisem, see on ikka hea, ainukene, see on see, mida võib tegelikult ilmselt nimetada, ikkagi see oleks südamerahuks. Sest kõik need festivalid, mis sai loodud ju kohe algusest, hakkas pihta üks suurfestivalide loomine ja ja kui päris tava kontserditel ju igal pool, ma ise ei ole kaasas nende muusikutega festivali kontserdid, küll sai istutud kõik kogu aeg seal saalis ja ja oldud pisarates kogu aeg praktiliselt, sest kuidagi näed neid seal ja tunnetad seda nende anne. Ja kui sa näed selle noore inimese andekust, kus on siis ühildatud ka tööd, kus, sest need kõiki asju meie fondiga on koostöös, on ääretult töökad inimesed, nad on äärmiselt mõistlikud. Nad on omas maailmas, aga nad peavadki seal maailmas olema, sest vastasel korral nad ei suudaks luua. Ja see, et me oleme natukenegi suutnud nende omas maailmas neile anda kindlust ja julgust minna edasi unistada ja olla nii-öelda valmis iga päev väga kõrgel tasemel mõtlema. See on suurim saavutus. Muusikute ring, kes on teie fondiga seotud, on pidevalt laienenud. Kui suur see hulk võib-olla praegu tuumikgrupp on tegelikult ikka kuskil seal 10 interpreedi ringis, aga noori siit kogu aeg ju me ka jälgime ja püüame juurde tuua niipalju kui võimalust on, et nad saaksid koostöös ütleme, nende juba kogenum Natega ja ka ütleme välistused samamoodi me püüame anda võimalust muusikutel ikkagi koostöös olla oma kolleegidega mujalt. Noh, kurb on suur, sest meil on ju see suvekuul, eks, mis on tegelikult minu üks. Noh, kui rääkida edasistest, siis tegelikult kogus edasine visioon, mis siis loovjuhina mul peab peas olema ja ja samamoodi leelol on see täiesti olemas, on ikka see täiendkoolituse järjest arendamine kolm aastat tagasi või neli juba sai see päris suvekooli näol siis tekitatud, sealt käib läbi meil palju palju noori, nii õppejõudude kui lauljate suvekool nüüd olemas veel ja see ring on tegelikult väga suur. Need, kes julgevad või kes saavad nagu meie tegevusest aru ja kes siis ka ma loodan, et väärtustavad seda, mida me teeme, see grupp on tegelikult väike. Aga see kasvab siin, eks järgmine 10 aastat ju paneb selle asja ikka muusikutele pähe, et on olemas üks toetav struktuur, mis neile võib päris palju vale sõna kasu, eks ole, tuua, aga noh, päris palju võimalusi luua. Millest te unistate, mis on teie edasised püüdlused, perspektiivid, unistused on ikka niikaua, kui me tiksume. Tegelikult on mul see visioon ikka väga kõrgele seatud, aga räägime siis väikesest ajas, siis ma arvan, et lähema viie aasta jooksul kas me oleme võimelised rahvusvaheliselt saavutama usaldusväärse koha? Ma arvan, et juba 15.-ks fondi aastaks on see fond tuntud-teatud maailma klassikalise muusika piires. Nendes ringkondades, et meil ei ole vaja enam öelda, kust see fond tuleb, et me oleme nii väiksed või suured, aga me oleme vaid vaid, me oleme kaardil. Seda ma tunnetan, et see juhtub kõik, mis toimub siin siseringis, oli, ma just nimetasin, on see täiendkoolituse ja üldse koolituse tegevus igas mõttes ooper, koolitus, mis on päris uus rida, mis tõenäoliselt läheb kohe-kohe käima päris suurelt ja laialt. Aga siis kõikide teiste instrumentide koolitus, mis hetkel on suvekool. Aga ma arvan, et ka kusagil viie kuni 10 aasta piires me kindlasti jõuame välja läbiaastaseks koolitusprogrammiks, täiendkoolitusprogrammiks, sest veel kord ikkagi Muusikaakadeemia ajale on muusikud hoitud, meil on väga tugevaid pedagooge, kes vähegi üliõpilastest ikkagi on andekas ja tahab ja oskab valida, need saavad korraliku hariduse, nii et meil ei ole selle üle küll midagi kurta. Aga noh, igas valdkonnas võiks olla loomulikult teatud asju paremini, aga et see muusikest sealt akadeemiast väljub. Ta peab saama edasi õppida ja, ja vot need võimalused tuleb luua jah, ja siin nagu mina näen vähemalt väga reaalseid variante, et kuidas võiks lihtsamini toimuda, et et ei ole ju ainult meie, kes korraldavad kontserte ja kutsuvad ka õigemini meie ei kutsu väliskülalisi, vaid meil on nad kõik ikkagi vahetus koostööprojektide näol, siin aga keda ütleme, toob Eestisse ka Eesti kontsert või teised erakorraldajad, et nende muusikute rentsiaal õpetamise poole pealt on kindlasti praegu rakendamata, et väga loodan, et me suudame selle luua, et ikkagi nii kui nad siia tulevad, siis me saame nad ka kolmeks-neljaks päevakski siia jätta, et nad on väikse märgi endast rohkem maha jätnud. Ja minu üks võib-olla selline lähedase unistus on kindlasti kummiosas, et me suudaks võtta rohkem kokku, et piisavalt palju oleme me dialoogis, aga tulemused on väiksed. Aitäh. Pille Lill ja leelo lehtla soovin Pille Lille muusikute fondile edaspidiseks palju edu ning suur juubeliskaala ootab muusikasõpru 14 10. veebruaril, sõbrapäeval ja sealt ühtlasi algab fondi talvefestival. Klassikaraadio teeb ülekande Pille Lille muusikute fondi juubelikalalt 14. veebruaril. Kaja. Tänasele helgajale tegid kaastööd nelevastenfelt kümneaastased Emma ja Liisi Maarja, kindel Kristel Pappel ja Martti roide. Saate toimetas Kersti Inno. Montaaži tegi Katrin maadik aitäh kuulamast.