No nii selge, siin pole enam midagi, siis teeme ühe perepildi. Tulge. Linnale, mida kuulata, teine kuulamist. Labori less palun kogunev kus ema on ema. Selge tähelepanu, köit, nardoderne supp, modell ei mõjuta, jah, no nii, tema tähelepanu. Tere, tere hommikust. Kuulate perepilti. Saatejuhid on Tiina Vilu, Toomas Tross, Andres Noormets. Me ootame kogu aeg midagi. Tegelikult sünnib kõik siin ja praegu. Perepilti pidite ootama terve nädala ja siin ta on. Seekord jäi perepildile kaks peret, kel on käsil suur ootamine. Üks pere ootab juba mitmendat korda teine pere seest oma esimest. Mina olen täna külas Marvel ja kodus on veel kas ja ja peaaegu pooleteistaastane Marie. Ja tegelikult on üks inimene veel kodus, aga see inimene on Marvega kaasas ja kogu aeg Marvega koos mitmendat kuud. See inimene sinuga kaasas on? Kuuendat kas sa juba tead ka, kas ta on poiss või tüdruk? Jah, ma tean, tan tüdruk, kas see on üldse oluline last oodates teada, keda oodatakse? Meie peres on sellepärast, et mees tahtis väga poega, aga nüüd on üliõnnelik, et tal neljas tütarsesse. Erakordne. Sinul on niimoodi, et sina oled neljandat korda sellises sellises toredas ootamise seisundis, kuidas sa tunned ennast hästi. Üllas tunne. Kui vanad sinu vanemad lapsed on minu vanem poeg, saab 20, järgmine nädal ja tütar on 18 ja kolmas laps, siis on nüüd natuke üle pooleteistkümne. Ja siis tuleb üks väike tibu v õige peatselt niimoodi, et ühest küljest on sul nagu ühed lapsed juba päris suureks kasvatatud ja sa oled nüüd uuesti noor ema, kas sa tunned ka sellist teistmoodi olemist kui, kui, siis, kui sa esimest korda last ootasid? Kindlasti teistsugune on see vastutuse tunne kuidagi, kui oled olla 20 ja on need lapsed, siis nad nagu lihtsalt on, see kõik tuleb, aga nüüd on niimoodi, et Silid kõhtu räägid ja mõtled ja ja teistsugused hirmud ja mis seal kõige esimesel korral olid, sa olid ju väga-väga noorema tegelikult 16 sain 17, kui poeg sündis ja see oli väga noor mismoodi siis ootamine käis, noh, ütleme, et tegelikult siis ega see ühiskonna niukene pilk oli tegelikult julm ja, ja ja, ja sellega tuli toime tulla ja sellest tuli üle olla ja ja jumal tänatud, et lapse isa oli, oli, oli väga-väga-väga nagu toeks. Aga kõige suurem hirm oli siis see, et, et ikkagi suudan nii noorena anda oma lapsele need oskused, et ta suudab koolis hakkama saada, et ta suudab elus hakkama saada, et kas ma suudan olla niisugune vanem. Nüüdseks ma võin öelda, et jah, ma suutsin Mariet ootama jäid kaks last ka sellised, et ise saavad endaga hakkama. Mis mõtete ja ootustega sa siis teda ootasid, kuna uus mees on ja kuna oli plaanis nagu uus kodu, siis pigem see, et, et see kodu ei jääks nagu tühjaks ja ja me mõtlesime, et mida me siin teeme, nüüd kahekesi jalutame ringi, võtame, et niisugune tühi tunne oli, see tühi tunne oli vaja täita. Ja, ja see, et, et jälle tuleb üks laps ja noh, me ikka mitu aastat ootasime teda, see tunne, see on äge. Poodide vägev on, mis selle tunde sisse mahub? Rõõm, õnn, nüüd on ootamine veel teistmoodi, sellepärast et. Me oleme nagu otsustanud, et, et see on kõik. Ja nüüd nagu ma võtan seal igalt raseduse kuult veel viimast, et ma mõtlen, et et ma panen kirja kõik, kuidas mul on nüüd, kuidas mul on nüüd ja ja ma käin erinevatele uuringutele, et näha, kuidas on näiteks tasulises, kuidas mittetasulises, kuidas noh, et nagu võtan nagu viimast sellelt etet. Et mu elus seda enam ei koge, et siis vähemalt pean lihtsalt õnnistun. Kas Mariega näiteks ei olnud nii või teise lapsega? Ei päris vot nende esimeste kahega ei olnud niimoodi sellepärast, et siis lihtsalt kuidagi oli kiire, nii palju on tegemist rassimist, on nüüd ma olen võtnud endale aja ja Mariega, ma käisin tööl ja sellepärast noh, võib-olla need esimesed seitse kuud läksid niivõrd kiiresti, et, et sul on nagu tegemist. Nüüd ma siin istun kodus ja vaatan pilvi päike. Et noh, see on Peime kõik ja ma ei tahagi tööle minna üldise Püpit naudin nagu seda kodu ja sa ütlesid, et hirmud on teistmoodi ka? Jah, et ütleme, kui nende kahe vanema puhul oli, oli nagu see hakkamasaamise hirm, et, et praegu on nüüd nii Marie kui, kui selle pisikese puhul hirm nagu igasuguste haiguste geneetiliste haiguste ees ja, ja teiseks on see esteetiline hirm, et et ma ei taha jääda nii suureks, ei taha tagasi teadma, naiseks mitte. Aga ehk, aga lootus on ikka ja kuna tänapäeval meditsiin võimaldab neid geneetilisi hirme ju tegelikult hajutada ja nii me olemegi püüdnud need ärajutada. On niisugune kena sügisene ja oleme maabunud Marja Kaupoga siia Viljandi järve lähistele korvpalliplatsile, kust nagu korvpalli praegu ei mängita, aga kõrvalstaadioni ehitus siiski käib, sellepärast et Viljandi on ju meil sportlik linn ja agar oleme nüüd jutu juurde, ma tahaksin seda. On teada, et kuidas on siis oodata midagi, mis on tulemas moodi ilusast ja paratamatult nagu kevad. Nüüd on juba parem oodata sellepärast et, et ma reaalselt tunnen teda. Aga esimesed neli kuud oli küll hästi abstraktne, alguses veel oli süda paha ja vilets olla, siis oli natuke aru saada, et midagi on muutunud. Aga Elmine kuuma tabasin ennast mitmel korral päeval mõttelt, et täiesti ära unustanud, et ma ootan last. Et kuidas saab selline asi meelest ära minna, aga saab küll. Marylandi juba nagu pikemat aega olnud niisugune tunne, et nagu miskit on, siis mul alles eile välgatas, et tegelikult päriselt on küll, et kui ma hoidsin natukene aega kätt mari kõhu peal, et siis oli niimoodi füüsiline kontakt, esimene füüsiline kontakt, mis tegelikult hakkas alateadvuses mängima mingisugusest oma rolli ja siis eilsest päevast peale on mul natukene siuke tunne tulebki. Et juba jõge niimoodi, et tore, hea, kõhe tunne vaikselt, et sealt see, mis me tahtnud oleme, et see hakkab juba kuju võtma ja liigutab ka juba. Ma tahtsin kangesti alguses, et arst teeks mulle ultraheli, et ta muudkui ütles, et olge rahulik, ei ole tarvis kogu aeg seda ultraheli teha, et noh, mis te, mis te muretsete, teil ei ole midagi viga ja mina ei julgenud öeldagi talle teate, et mul on juba kahtlusi, kas sul on ikka lapsed, ma tahaks pilti näha, me eelmine nädal käisime ultrahelis ja see oli küll hästi tore kogemus, et et tõesti see laps on seal ekraanil ja liigutab ja seal sügab nina ja siputab jalgu. Hästi. Lahe. Ma ei kujuta. Kui ei oleks ultrahelivõimalust, et kuidas ma oleksin siis lapseootel näiteks 30 aastat tagasi. Et võib-olla oleks siis see kogemus just palju parem, et ma nagu tunnetan teda kuidagi ürgselt mitte vaata pildilt, nagu me oleme harjunud, et telekas plingib. Ultraheli jättis mulle tõelise kustumatu mulje. Nojah, me oleme need meediainimesed, et ükskõik mida ekraanilt näidatakse, siis me arvame, et see on tõde ja siis on, tunneks asi klapib. Eriti kui tunne seestpoolt ka ütleb, et siis ilmselt peab see pildiga kokku minema. Aga rääkige seda, noh, nüüd ei oota, mida on ikkagi kuskil nagu ekvaatoril. Aga kui see asi oli alles päris alguses, kui palju te siis plaane tegite või kuidas see tunne oli? Neli kuud tagasi? Mul on natuke mingi sihuke ebausk küll olnud, et, et ei taha väga palju valmistuda. Äkki läheb midagi halvasti, et siis oleks, või noh, et kuidagi nagu ära sõnamisega samamoodi ära tegutsemine või mingi selline ma ei ostnud endale isegi riideid, kuhu mu kõht sisse mahuks, kui mul suvel oli aega ja siis avastasin nädal enne esimest septembrit, et appi mul pole midagi selga panna, kui ma pean tööle minema, ruttu, kihutasime siis Tartusse. Et ega ausalt öeldes ei oskagi midagi ette plaanida. Ma olen täheldanud, et välgatused tulevad, et A rõdu ära koristama, et ma tahan ju lapse vahepeal panna vankriga sinna magama, aga et mul on nii palju kola ja potte ja asju seal, et mul ei mahugi sinna vanker või noh, sellised praktilised asjad tulevad nagu järk-järgult pähe, et kas tegema või noh, mingi selline, et peaks ju toa ka ümber tõstma, sest et lapsel on ka mingi hetk mingit voodit vaja või noh, sellised aga need tuled pähe täiesti suvalisel hetkel tegelikult ka töö juures. Annan tundi seal, kõnni ringi ja järsku turgatas pähe mingi oma elu mõte. Oh niimoodi ma teen. Jah, et isana on see, et kui sa tead, et laps on tulemas, siis on üllas tunne on, et mina olin oma firma, kus ma töötan, ma spordi päevalises mari eristused olemas muidugi reeglid arvu eriti ei saanud, et mis mul nüüd viga hakkas. Aga kah oli selline, et ei ega ei tahtnud väga niimoodi kohe kõigile kisa-kära vaata kui hakata selgitama ka, et niisugune lugu on, et ka natuke nagu sihuke ära sõnamise tunne tekib vahepeal, aga aga nüüd ma olen väga uhke selle asja üle ja ma juba patran sellest päris palju kõigist asjadest üldiselt ka sellest, et ta mind puudutas. Minul praegult viimasel ajal tegelikult põhiliselt need teemad ongi, mida ma räägin teiste inimestega. Aga muidugi. Väga suur osa minu mõtetest üldse, kui ma õhtuti voodi suren või pikuten või kõik käivad ikka lapse ümber, et ja ma püüan reaalselt ette kujutada, kui ta mul on, kuidas ma tegelen, aga ma arvan, loomulik, et noh, psüühikaga harjutab ennast sellega, mõtleb läbi igasuguseid stsenaariumeid. Ja nendes igasugustes raamatutes, mis noortele emadele on ikka öeldud, et kui lapsele mõtled, siis laps tunneb seda ja see on tõesti niimoodi, et hakkab kuidagi solidaarselt puksima kaasa, et kui temast käib jutt või noh, minu peaski mõte on temast, siis ta kuidagi aktiviseerub ja annab märku, et jajah, väga hea, õige mõte, tehke nii. Üks. Boy laagriks seda osta apteek. Sa rääkisid raamatutest, kas meil on siin piisavalt? Niisuguseid raamatuid või niisugust tarkust mida saab kuskilt välja võtta, lugeda või kuulata, kui tekivad küsimused, kui palju neid küsimusi üldse tekib, kui palju on neid asju, mida ei tea ja mida mida tuleb teada saada? Minu arvates kirjandust on isegi rohkem kui küll ma olen väga vähe lugenud, see on niisugune kohustuslik paketike, mis antakse naistearsti juures kohe, kui lähed ennast rasedusega arvele võtma, siis niimoodi, et ühel lehel on nende laste ja rasedate toodete reklaam, teisel lehel on teksti lehe saad lugeda ja siis vahepeal on pilt. Aga minul ei olnud midagi halvasti, midagi hullu, et mul ei saanud eriti mingeid küsimusi tekkida ja nendele, mis, mis olid nendele ma sain küll hästi vastuse, võib-olla, kui on mingeid keerulisemad terviseprobleemid ja siis ei saax nendest raamatutest. Aga nii internetist ja igalt poolt nii palju neid foorumeid ma ei olegi käinud väga, sest ma ma alguses paaril käisin ja ma sain juba ülevaate, mis stiil seal on ja ja ma ei vajanud seda. Hästi tore asi on, raamatus on kirjas nädala kaupa, kuidas laps areneb, seda oli küll alguses väga huvitav lugeda, just nimelt alguses toimub kõige rohkem neid asju, nüüd areneb välja süda, nüüd areneb välja vot see ja see teine asi, et praeguseks on laps tegelikult füüsiliselt nagu välja arenenud, tähendab lihtsalt veel paisuma. Aga, aga alguses oli hästi põnev ja siis ma mõtlesin, et ma kindlasti raseduse lõpuni jälgin seda, aga tegelikult pole juba kuu aega üldse vaadanud ja ausalt öeldes mulle vahepeal juba meelest ära mitmes rasedusnädal mul on enne arstile minekut korralikult kontrollida, sest ma juba ükskord ütlesin talle valesti, et olla kursis ikka enda asjaga. Ma ei vaja enam nii palju infot kuskilt mujalt see nii loomulik, et ma olen rase. Jah, infoga oli nii, et vist ma vahepeal lugesin rohkem ette kui sina siis ma oskasin nagu õpetaja rollis olla, et ahaa, see on sellest, ma lugesin seda sealt see on normaalne, ära muretse, et jah, seda infot sai alguses kõvasti pumbatud ja enda sisse ja siis ma sain nii mõnegi iga asja, mis me põhikoolis ikkagi vist puudu jäi uuesti, nüüd selgeks täiesti selleks, et ikka see praktiline kogemus on ikka minuga töötanud tagasi, et päris hästi bioloogia põhitõed näiteks mingid siuksed pisidetailid, mida ma tõesti võib-olla teadnud kõike popilise selles tunnis, kus räägiti. Eetiliselt, no te olete kindlustatud, aga aga tehnilise poole pealt, et kas need arstitädid ja arstionud ja, ja õed ja muud tegelased kas nemad suudavad ka piisavalt niisugust tuge pakkuda, kas nende peale võib kindel olla, kuidas see tunne? Õnneks saab valida endale arsti ja mina käin näiteks erakohas ja see ongi, ma olen teadlikult selle valinud, sest et seal seal ja see vastuvõtu tädi käest kõigepealt sõimata mu siniseid sussi ei pannud jalga, vaid seal on niimoodi ikka nimepidi kutsutakse ja ja ma võin küsida, palju, ma tahan julgelt kartmatult arst mind niimoodi kella salaja. Nad juba, ma alati küsin nende arstide käest Mariorstigmanaati Marika arsti juures kaasas, siis arstil läheb muidugi tükk aega ennem minu vastustele vastased objektiivsust. Siis mul on ka küsimusi, mida te küsite? Ja igasuguseid asju, näiteks kui võetakse vereproov, et ma olen küll lugenud, aga kõik ei seisa meeles ka ja siis ikka, et mis, mida täpselt sealt verest vaadatakse või mida täpselt sealt uriinist või noh, sellised küsimused. Või et miks laps liigutama nüüd hakkas, ehk siis ultraheli tegelikult mõjutab seda titat või imikut loodet tunnetab seda, neid kiiri sealt. Et see on päris huvitav lugeda. Tegelikult lugesin pärast seda nüüd ühe inglise keelse materjaliga läbi sellel teemal. Tegelikult nad kuulevad ka seda, mitte ainult füüsiliselt ei tunne temperatuuri. Ja sellepärast tegelikult tahetakse täna vähem teha, et mõjutakse üldse mingisugune väliskeskkond. Et isa käsi võib seal kõhu peal olla, aga et ei oleks mingi aparatuur. Mida vähem seda teha, seda paranda laat. Siiski kehtib ka, et kui muidu arstile nagu naljalt mobiilile ei helista, siis rasedale on kõik lubatud ja minul oli küll vahepeal mingi paanika ja siis ma helistasin hommiku kaheksa, 10 mad kaheksastele helistama, ootasin 10 minutit, mõtlesin äkiga aega arstile ka ärgata, siis kaheksa 10 helistasin ja kohe küsisin oma küsimused, 15 minutit rääkis, seletas mulle kõik ära, et see on hästi mugav ja mulle tundub, et rasedatel suhtutakse nii, et kui neil midagi on, siis eelisjärjekorras igale poole ja kõik. Lapsega. Kõik korras oleks ase püha lehm. Aga kas seda eelisjärjekorda või pühaduse tunnetamist on ka mujal kui arstide juures poes, tänaval? Kuskil mujal veel, ma käin praegu jopega ja mul ei ole kõht nii suur, et tänaval keegi ei tea seda. Aga nende lähedasemad tuttavate ja, ja perega ma küll, ma olen ikka kasu lõiganud selle pealt näiteks Mai tassi midagi, ma tulen, tippin peenelt, kaupleb kolme kotiga ees või siis ämm alati toob head-paremat kohe rohkem, et sina pead seda sööma ja teist sööma ja ikka kasu tuleb ikka kõvasti ja kuna meil on see minu poolt suguvõsad, on see esimene lapselaps, siis me loodame ka lapse pealt kõvasti. Igasugu lõigata, kas on mingisuguseid taolisi teadmisi, mida on teile edasi andnud, nüüd kui see ootamine peale on hakanud, teie vanemad? Ja hästi palju lapsest peale on ema rääkinud mulle ja õele üldse, kuidas ta meid ootas ja aga paljud asjad mulle tundub, mida vanasti räägiti, usuti, on tegelikult müüdid. Ma ei oskagi mingeid näiteid tuua, see on minu peas kõik segunenud, niimoodi. Üks on näiteks, oli üks jäse käte ülestõstmine, on üks asi. Aga ma noh, ma ei dramatiseeriks seda nii üle, kui nemad, et sa ei tohi üldse käsi üles tõsta. Et loomulikult, et mingid raskused ja raskuste venitamine, võib-olla kui tunned ennast ebamugavalt mingis asendis, siis ma saan sellest aru. Aga kui ma tunnen ennast hästi, siis noh. Aga ema muidugi näeb, et mul, et siis kohe asub tegutsema. Jalgrattaga sõitmine, eks ole, samamoodi, viimati nüüd tuli jutuks sõprusringkonnas ka kohe ikka marile öeldi, et sa ikka vaata ette, vaata ette. Aga noh, tegelikult on see seotud ikka rohkem selle, kuidas sa ennast tunned või ei pea ju minema kuskile munakivi tee peale ennast vibreerima on siledamad väga suurt hoogu sisse võtma, et mingit kukkumisoht oleks see, et neid müüte me siin oleme natukene vaikselt lõhkunud, kuigi õuna oled sa ikkagi alati vist mingi Royce puu otsast alla löönud. Jah, aga sina hajulatakski käega ja muidugi mingi toitumisega seoses ka on hästi palju räägitud, et et noh, mida peaks sööma ja aga kui ma kõrvutanud neid sellega, mis praegu kirjanduses on, siis juba vahepeal on uurimusi tehtud ja leitud, teeks paljud asjad ei kehti. Ema rääkis, et temal soovitati süüa maksa nüüd loen, et maksta ei tohiks üldse süüa, et A-vitamiini liiga suur kogus, võib väärarenguid põhjustada loodete. No mingid sellised. Näited jah, ja meie oleme ju pärit sellest ajast, kui laps sündis, siis pidi vist täpselt nii kella pealt andma süüa siis minu ema oli mures sellega, et nutnud kogu aeg, nagu oleks tulnud, haige läks siis arsti juurde, siis arstile öeldakse last lapsele süüa kannate, annan küll. Nii nagu siin raamatus on kirjutatud siis seal mingi vahe, eks, aga nüüd on ju kohe kui nagunii, kui laps viriseb, siis tibu suhu kahe ja mul on niisugune tunne, olles ise ka nende asjadega kuidagi kokku puutunud. Et naise organismis või, või tema ütleme, psüühikas toimuvad niisugused muutused, ta saab ise aru, mida ta nagu tahtma hakkab. Meie lastega on olnud erinevad asjad, mis on siis last ootavale emale väga hästi maitsenud, sellel ajal näiteks värske kurk oli näiteks niisugune teema, et kolm-neli kuud värske kurgidieet enam-vähem, sest see oli just see asi ilmselt, kust seest tulid need asjad, mis tal vaja oli, ilma selleta, et keegi oleks öelnud, et see seda vaid ise tundi säravat, ma tahan seda asja süüa. Ilmselt see vist õige asi ongi, et tuleb ise ära tunda ja kuulata, mida mul see sisiga siis ütleb, mida ta mul seal sees ütlevad, mida ta tahab just parajasti. Tiina jätkame jutuajamist Marvega. Kas siis, kui sa oled lapse? Tal on sinus mingi selline teistmoodi ja ürgne tarkus, kas mõnikord räägitakse nii, et need last ootavad emad nagu teavad iseenesest nii mõndagi, mida võib-olla muidu ei tea? Vot selle neljanda lapsega mul praegu niimoodi ei oska öelda, aga kui ma Mariet ootasin, siis mul oli väga palju ideid, täitsa kummalisi ideid ja kuna me ehitasime maja, siis meest oli kogu aeg minu käest küsima asju ja ja mul lihtsalt nagu varrukast tuli igasuguseid, ei tea ja asju, kuhu teha sein, kuhu teha, mis asju ja nagu pakatasin sellest energiast ja iseennast, üllatasin ka, kuidas ma jälle seda tean ja kuidas ma seda tean ja ja mida ma pold nagu noh, elus kuulnudki äkivat vot jah, aga nüüd. Ma ei tea, see on nagu hästi rahulik rasedus, hästi, hästi rahulik. Et nüüd pigem, mis on täitsa jälle esmakordne, on see, et et ma nagu tunnen, et see tita elab minuga nagu ühte rütmi, et kõik minu tunded, minu mõtted ja just nagu kui ma noh, ütleme tegelenud tööga ja siis küsin, et kuidas on siis ta nagu patsutab vastu kõhtu, et kõik on hästi nagu oleme koos. Et see on täitsa jälle mingi uus tundmine, nii nagu iga lapse puhul on midagi uut. Sa ütlesid, et kui sa verinoorena ootasid oma esimest last, oli sulle hästi oluline, see mehe toetas, see on ilmselt oluline iga lapse puhul ju emale kõrvalt toetatakse ka, et lapse isa on rõõmus ja teised lähikondsed, ka konsulaadid, oluline see tähelepanu praegu ka ja kindlasti väga väga ja, ja kuna meie kodus on seda tähelepanu hästi palju. Võib-olla on ka see, et, et nüüd ma olen nagu ise vanem ja nüüd mul on see turvatunne nagu kõik olemas, ma sellepärast ei ole mul hirmu, samuti ei ole mul hirmu sellepärast et ma saan hakkama, sest ma näen oma vanematelt lastelt, et et nemad on saanud hakkama, kiusavad järgmised hakkama. Et turvatunne on kindlasti oluline, aga mul lihtsalt, ma ei mõtle enam selle peale, sest meil on see kodus olemas. Aga mismoodi see on, missugust tähelepanu sa vajad, kui sa lasteaed, siilitused, kallistused, et ma ei ütle, et ega mees nüüd iga päev niimoodi kõhtu ei sülita, kõik õhtul läbi, aga, aga, ja tööd ütleb ta alati titale ja, ja, ja hommikul ei minda meie perest ära, nii et ei tehta musi ja kalli ei soovita ja päeva ja ikka päeval helistatakse ja, ja me jagame arvamust, et me ei võta kunagi ühtegi otsust, ei võetud vastu nagu niimoodi, vaid küsitakse. Mida sina arvad ja mida sina arvad, et meil me oleme nagu koos, kuidas õed ja vennad suhtusid sellesse, et ootame veel perre ühte sest mehel on ju ka veel vanemaid laps ja mehel on 11 aastane ja kolmeteistaastane tütar, kes käivad ka suvel natuke rohkem koolivaheaegadel nädalavahetustel. Algul ma kartsin kõige rohkem oma vanemale pojale öelda, sest ma mõtlesin, tegelikult on ju tema selles eas, et võiks juba ise lapsi saada, peret luua. Aga kui ma ütlesin, et ootan, et ole hea laps, varastate ühe õesad veel ja siis ta ütles appi, appi, kui palju mulle. Et nii see on ja ei, nende suhtes nagu halba küll midagi ei ole, pigem on nendel nagu hea meel ja nad toetavad, mindi ja käivad abiks ja kas sa tunned, et ühiskond hindab ja soosib seda, et on lapsi ootavaid naisnii ja naa? Kui suur vahe on näiteks ütleme, et kuna mina ei käi tasulise arsti juures, ei ole käinud mitte ühegi raseduse ajal. Aga nüüd käisin küll tasulises ultrahelis, et näha seda kontrasti ja siis ehmatasin ära ausalt öeldes, et milline konveierisüsteem tegelikult on sellest nõukogude ajast jäänud. Meie süsteemi. Et kuna mul on nagu endale näkku kogemused ja, ja lapse ootab kogemused, aga et kes ootab ikkagi oma esimest last ja on selles konveiersüsteemis, kuulge, kas ta ikka skid saab nii palju tuge, nagu tal on vaja? Sellepärast, et kõik need ultrahelid ja et aparaat tuur ja see suhtumine, arstide suhtumine, et kindlasti on arste seinast seina, on nii ja naa, et mul on niisugune täiesti neutraalne arst praegu, aga kuna ma ise nagu reguleerin ennast, sest mul on ikkagi neljas kortse ja ma ei vajagi neid niukseid õpetussõnu ja asju ja et ma käin lihtsalt kontrollis, et teada saada, kas analüüsid korras ja kõik, et ma minu jaoks ei ole see nagu selline elu küsimus. Aga et ma just mõtlen nende noorte peale, et kas nemad ikkagi noh, et nendel kindlasti on raskem, et kindlasti noorena raskem nagu kõik see just nimelt, et sa, et sa saaks nagu seda õiget informatsiooni õigel ajal. Õigupoolest on teil kahepeale kokku siis juba kuues laps, et kuidas, nagu lähikondsed suhtlesid, et kas natuke niimoodi hulludena ja vaadata, et kuulge, no nii palju lapsi. Nüüd selle viimase puhul, keda me ootame, et selle puhul tuli, Meib imestunud silmi igalt poolt issakene, kas teil tõesti veel puudus bet ka, ma arvan, et on ka neid, kes tegelikult mõistavad ja saavad aru, et kas sellel pisikesel on vaja mängukaaslast siin kodus ütleme, igapäevaelu on ikkagi ainult kolmeliikmeline praegu. Et minu tütar küll käib kodus jah, öösiti, aga kuna ta on ka tööl ja, ja koolis ja, ja ta on niivõrd hõivatud, et siis noh, tegelikult on sellel väikesel ikkagi vaja, sest õde ja vend on meeletult suur väärtus. Väikse tüdrukuna teadsid juba siis, et sa tahaksid, et seal oleks palju lapsi. Jah, ma nagu selles mõttes küll ei mõelnud, et mul üks laps on kindlasti rohkem kui üks, aga, et neid kohe neli nüüd saab olema. Elu on lihtsalt läinud nii õnnelikult. Ma arvan küll, mis on õnn? Et aga kui on turvaline kodu, terved lapsed see ongi õnn. Mis te arvate, kuivõrd mõjutab see, kuidas ema lapse ootamise ajal on selle lapse elu ja iseloom, ma tegelikult arvan, et selles on seos. Ja arvan ma näiteks seda, et, et kui ema õpib ja teeb nagu vaimset tööd lapse ootamise ajal, et siis sellel lapsel on paremad väljavaated elus koolis edasi saamisele. Võib-olla see on mu täiesti mingi isiklik ebausk, aga, aga, aga nii ma arvan ja poja ajal ma ju lõpetasin keskkooli järgmise tüdruku ajal lihtsalt kodus tegime igasuguseid õppetöid, aga küll vähem. Ja ausalt öeldes on näiteks vanemal tüdrukul raskem koolis kui, kui poisil. Ja nüüd Maria lõpetasin maaülikooli, praegu ma olen lihtsalt, et natukenegi ennast vormis hoida ja mitte neljandad lahti jätnud, nagu sellest vaimust ilm on, siis ma lihtsalt loen ja lahendan ristsõnu ja harin ennast niimoodi. Ma arvan, et tegelikult selles on seos. Et kui ikkagi tema elab niisugust rahulikku elu ja, ja äkki on see laps rahulikum, mida on selleks vaja, et emadel oleks hea lapsi oodata? See peab tulema seest, inimesel seest. Sellepärast, et tihtilugu on ju niimoodi, et, et sul on nagu kõik kõik, kõik justkui näiliselt olemas, sul on näiliselt kodu, sul on mees, sul on kõik, aga tegelikult inimene iseenda sees on rahutu. Et Ma arvan, et see ongi see sisemine rahu, et kui inimene selle üles leiab, siis tal ongi hea olla. Ja see sisemine rahu, minul on seal neid, mida see lapseootamise juures kõige rohkem naudid seda tunnet, seda üllast tunnet, et ma saan kellegile anda elu. Andres jätkab juttu Maria Kaupoga. Ida pool räägitakse, et laps sünnib siis, kui ta ema kehasse tekib, et see pole mitte et see, et kui ta on seal üheksa kuud juba rahulikult nagu olemas olnud, et ei ole mitte see, see õige sünnipäev, noh olgu see kirjutatakse üles, et ta tuleb siia päikese ja tuule kätte, aga tegelik sünniaeg on see, kui ta tekkinud on. Mis te sellest arvate, minu arust see on see täiesti loogiline, ma mõtlen ka niimoodi. Sest et oleks imelik, kui ma praegu ei kujutaks ette, et mul ei ole teda või et ta on ju olemas. Ma ei näegi mingit teist mõtlemisvõimalust minu arust nagu kasvatamatu. Me ju otsustame ja alles eile toimus meil koosolek. Ja me juba vaidleme, kasvatas ilmadel tohutult tuliselt. Ma arvan küll, et ammu see protsess on meil käimas, et esimesest päevast peale oli meil asjad kus mingi asi hakkab, neid vaidlusi meil tuleb, siin, ma arvan veel ikka suguseid, tekivad uued seadused teatavasti ja, ja meil on see, et nüüd koosolekutel hakkab kolmas isik olema. Aga praegu jälle ma lõikan kasulapse pealt, kuna meie pere koosolekutel on nüüd kolm häält ja kaks on minul alati sõidan või jah. Aga eks me peame jah, et praegu me täiesti võtame mitmeid kordi arutanud, et kuidas ja tegelikult me juba kujutame lauset ette, mina olen unesid, kolm-neli korda näinud, aga ei saa seda nägu, nägu jääb alati udusse. Kelle nägu ta siis lõpuks, kelle silmad tal üks põhivaidlusi on ka see, et kumma moodi tuleb? Üritan küll kaupal jälle rääkida Domina kuldsetest tunnustest, aga tal jäi see tund ka vahele põhikoolis ja siis ma ei ole eriti suutnud teda veenda, et kindlasti laps tuleb ikka minu moodi rohkem, et pane niuke, tõmmu London dominantsem sinna äkki oskab keelt panna näiteks torru sa oskad panna, mina ei oska siis arvatavasti see jääb talle head head asjad lähevad edasi. Muidugi see tarkus, Kaupo kardab natuke seda ka, et noh, tuleb hästi minu iseloomuga, et siis ta läheb veel raskemaks. Veel hullemaks läheb Kadarik kodus. Tegelikult läks jube, kui kaupa iseloomuga tuleks, poleks sama seis, kaks kaupat. Kuigi meil tõenäoliselt tuleb tütar ultrahelis paistis niimoodi, et siis ma väga seda kahte Kaupot ei pea kartma veel praegu. Ja nüüd ma olen mari ema juttudest ka kuulanud, milline see mari väiksena on, et siis ma nüüd ka valmistan, et arvatavasti tuleb tohutult raamatut läbi lugeda. Nendele küsimustele, mis hakatakse mulle esitama, tuleb hakata vastama ja targalt kohe kaubategigi eile sihukese, kui te kujutate ette, et laps on juba niuke kolme aastane hoiatele kätest kinni ja siis ise esitas lapse eest küsimuses ühise, oli niimoodi hädas, et kuidas neile vastata. Üritas koogid, mine küsi ema käest ja siis tema mängulaps vastas siis, et ema juba saatis mind sinu juurde. Seda rolli tegelikult vaikselt Kovõrkatsetamentidele. Isegi tegelikult täitsa ootus on päris suur, siis hakkabki nii olema. Tegelikult on see ju ju suurepärane, ütleme, et on teil olemas, aga midagi on veel saladuses. Tükk aega nagu varjul, ei tea täpselt te saategi nii-öelda ette kujutada, ette valmistada ennast selle mõttega mängida. Kusjuures Ma tean ise jälle omast käest. Et tegelikult see, mis tuleb, on alati vastupidi sellele, mida sa oled arvanud. Tegelesime samamoodi kodus dominant tunnuste väljaarvestamisega ja. Tulevad siis, kui seda kõige vähem ootad, tõid need tunnused, mida ei tohtinud tulla või nad kõik tohivad tulla, nendel kõigil on õigus ja kõik on väga hästi. Aga noh, kui me ootasime teist last, siis sellel ajal oli nagu kuidagi neid asju vähem saada ja, ja millegipärast oli minul tunnet, poeg on tulemas ja siis tegime siniseid linasid ja ma ei tea, mis asja loomulikult tuli, tüdruk oligi tore kogu selle asja juures, et loodus teeb nagu tema tahab ja see ongi kõige õigem ja toredam, ilma et sa peaksid talle mingisuguseid oma, et peale pressima. Kui sa seda hakkad väga tegema, siis ta ütlebki sulle, et kuule, aga mul on hoopis teistmoodi säsi mõeldud. Igav oleks ka muidugi krutskeid ei oleks ju, tegelikult krutskid ette ei tuleks. Noh, täna tegelikult on ju ka see, et arstid ütlevad ka, et ma ei näinud poisslapse genitaale. Jah, aga jätavad ikka lahti selle võimaluse, me ise ka noh, teeme nalja, et võib ikka poiss tulla, et ei ole nagu 100 protsenti. Aga see on jah, tore, et midagi on oodata, et ma tunnen juba endas kärsitust kasvamas, tule juba välja ja näita ennast rasedusega, jah, ongi see, et need igasugused tahtmised lähevad jube nagu suureks, et kui tuleb ikkagi söögiisu või nälg, siis tuleb 10 korda tugevam kui muidu ja siis peab kohe süüa saama. Ja vot mingi kindla asja isu veel tuleb, ega siis iga toit käi, kõlba samamoodi millestki tegemistega kohe saama. Jube kärsitus, kärsitus on mulle muidu ka omane, aga. Aga nüüd on siin veel tohutult suurenenud, aga kaupa ei saa igal päeval su juures olla. Kas on ka niimoodi teinekord, et helistad ja ütled, et oled kohe siin ja kõik? Vot sellist asja pole küll olnud, aga aga oma ülikoolis viimane kord käisin, siis ma panin endale kinni hostelis toa, ostsin juba toiduga valmis, seisin keset poodi ja sain aru, et ei, ma ei lähe sinna üksinda. Sisetunne ütleb praegu kohe koju sõita, sõitsingi koju Tartust. No vot niisuguseid asju juhtub küll üldse jah, natuke kui vähem üksindust tahan ja niimoodi siuksed muutused on, tahan rohkem olla, kellegagi koos suhelda, muidu mulle meeldis väga üksinda käia, uidata ringi. Viimasel ajal tapsid hästi palju poputama küll see on küll tulnud, aga öeldakse seda ka, et see lapse ootamise ajal on naine justkui ära seletatud olekus ja tekivad niisugused võimed, mida muidu ei ole, et ta näeb ja tunneb nagu asju selgemalt ja täpsemalt on midagi säärast ka olnud, kaupa nagu ette ei tule. Marju muidugi sihuke suhteliselt selge, ettenägelik olnud kogu aeg, aga ma olen vahest koju tulnud, siis ta on kodus, niimoodi seisab keset tuba äraseletatud näoga. Täpselt ei saa aru, kohe nagu ei tohi ka, ei ole mõtet küsida, tuleb natukene uurida, mis seal toimub. Selliseid hetki on tulnud ette küll. Ainult kui, siis seesama, mis on lapsega seotud, et näiteks, et nüüd tahaks puhata või nüüd tahaks mingit asja süüa, mingid ained ilmselt siis keha tunneb mida vaja. Aga selliseid kid selgeltnägemise hetkesid küll pole olnud. Ilmselt need ilmuvad siis, kui laps on sündinud, et siis saad aru, et saad aru oma lapsest jube hästi. Selleks, et tasinid pidulikult lõpetada, mida te nendele inimestele soovitaksite, kes on samasuguses õnnistatud olukorras? Nautige, sest et lõpuks ta tuleb kõhust välja ja siis algab argipäev, unetud. Töödega hoidke 11, siis, kui ta välja tuleb, hoidki jällegi 11 sest kogu aeg peab hoidma, et oleks hea olla. Oma luulet läbi. See on nii lihtne. Mehi vede. Siine seinamaaga ja mullad. Luuletan üksinda läbi. See on nii lihtne, see polegi ta lihtsalt luuletav. See, mida me näeme, on vaid vaatamist väärt. See, mida me tunneme, on elamist väärt. Kuidas õppida, rohkem tunnetama ja vähem vaatama. Tänase saate jutud olid täis soojust ja kindlast. Loodame, et seda tunnet jagub palju kauemaks kui üheksaks kuuks. Perepilt ootab teie kirju ja lugusid adressile perepilt ät r poee või posti teel aadressile perepilt vikerraadio Gonsiori 27 15, null 29. Tallinn. Saate tegid Tiina Vilu, Andres Noormets ja Toomas Trass. Helipildi seadis ritta Maristambaht. Järgmisel laupäeval tuleme teile külla. Kuulmiseni. Poole ükskõik see. Unustan.