Nonii selge, siin pole enam midagi, siis teeme ühe perepildi. Tulge. Pere filmida, kuulata teine kuulamiseks. Laborandi less palun kogunev kus ema on oma selge tähelepanu köita. Nardoderne SUP modell ei mõjuta jah, no nii, tema tähelepanu. Tere, head perepildi, sõbrad, mina olen Tiina Vilu. Täna räägime täiskasvanuks saamisest ja iseseisvaks eluks valmistumisest. Perepildis on kaks õde. Johanna Maria on gümnaasiumi lõpuklassis ja on mitmekülgne ja kohusetundlik noor, kellel vaatamata tihedale päevakavale jätkub osavõtlikkust ja tahet teistele mõelda ja nende heaks midagi ära teha. Kärt on Johanna vanem õde, kes oma pere ja laste kõrval hoiab ja toetab Mu õde ja nooremat venda. Gümnaasiumi lõpp on teadagi põnev ja erakordne aeg, kui üks etapp hakkab lõppema ja ees on justkui lõputud võimalused. Samas kummitab kuklas vastutus. Kas oskad ikka õigeid valikuid teha? Kes on need inimesed, kelle arvamus meile tähtsate otsuste tegemisel loeb, kes ja mis meie kasvamist ja arenemist mõjutab? Milline roll on koolil, sõpradel ja kodult? Kõrvalt vaadates tundub, et mõned õpilased on nii hulga kohustuste ja nii tiheda eluga, et see ületab täiskasvanudki normilt. Samas ei pruugi hea õppeedukus tagada elus hakkama saamist. Üks küpsuse näitajaid on kindlasti, kuidas märkame ja hoolime teistest inimestest. Millal on inimene küps iseseisvat elu alustama ja mis meid selleks ette valmistab, sellest kõigest täna juttu tulebki. On selline hämardu pärast lõunat ja mina olen tulnud juttu ajama Johanna Mariaga ja et Johanna Marie on parasjagu oma õel Kärdil, siis on kärtsin ka meie juures. Ja lisaks on veel siin kaks väga väikest tüdrukut. Tasakesi vaatab telekat, Sofia, kes on kolmeni ja Maria, kes on kaheksakuune äsja ärkas ja istub oma ema Kärdi süles. Ja ma tean, et Johanna Maria veetis täna toreda päeva väikese Sofiiaga Loomaaiast saite käidud, sest et on koolivaheaeg ja Johanna-Maria oled gümnasist ka, vaheaeg on ju sinul ka, et sa tegid siis toreda päeva tädina kuju, oluline see tädi roll sinu jaoks on, Tassasin oma õe Kärdi juures oled selline sage külaline, et kas väike Maria ja Sofia näevad sind sageli. Nii sageli, kui mu töökoht lubab, sellepärast et mude käib Vormsil tööl. Nii et niimoodi kuus umbes korra nädalaks ajaks tulevad või, või nädalavahetuseks praegu vedas, praegu nad on mitu nädalat. Nii et siis ma saan kohe-kohe päevade viisi siin siin olla, kas see on sinu jaoks oluline olla tädi ja alguses ma olin mingi tädi nagu kipaks, eks ole. Aga siis, kui Sophia tuli, siis hakkas kohe väga meeldima, et kui koolis on mingisugused augud või midagi ja õde on siin, siis ma kohe torman siia ja siia nagu lähedal tulla koolist. Ma saan aru, et Märdiga siis sõltuvalt sellest, et Kärt on pidevalt saarel, ärade palju tegelikult ei näegi. Kärt ei, me väga palju ei näe, tegelikult me elamegi Vormsi saarele nüüd juba aasta ja Tallinnas käime nagu puhkusel ja kuigi me tihti ei näe, siis me räägime tihti. Ma usun, et Me tegelikult rohkem kui mõned sugulased, kes elavadki ühes linnas ka lihtsalt aega ju kunagi ei ole, siis meil on see aeg võib-olla erilisem või võtate ise teadlikult aega, et koos olla ja suhelda? Jah, kindlasti. Ja kui me teame, et me selle aja võtame, siis aeg on ka tähtsam. Ja Sophia praegu piiksub. Meil siin ka uudishimulikult saab viia, kas sa tahad ka midagi ütelda? Ma käin kogu aeg ja mai. Täna käisid. Kas sa käisid koos oma tädi, Johanna Maria ka, või? Mis te nägite seal, Carlo, mis seal veel oli, selliseid keegli, näkid, kitsekesi, isadetädi Johannaga, tädi annaga, ütled sa, ja mis te tädi annaga koos teete? Leogime tädiga on tore koos olla. Ja kas ta on sinu sõber ja vaata kui tore, uurime nüüd, kas ema mõtles oma mõtte lõpuni, me rääkisime sellest, et võtate aega, et koos olla, muidugi, siin ei olegi rohkem midagi öelda, see, kui me oleme koos, siis meil on tore koos küll, jah, kvaliteet aeg koos. Kui Johannal väiksem, kuna ta minust seitse aastat noorem, siis siis ma väga ei kujutanud ette, et me niimoodi lihtsalt koos aega veedame, sellepärast et mina olin suur ja tema oli väike. Aga nüüd on see aeg aina tähtsamaks muutunud ja ma leian, et tegelikult me veedame päris tihti aega koos, kui nii võib öelda, kui kärtssaare peal on, siis ega see ei tähenda, et me ei suhtle või midagi, et siis on ikkagi tundidepikkused, mõni kõne, miks see teile oluline on suhelda nii tihedalt ja tundide pikkuselt vestelda, nii palju vaja öelda. Rääkida niipalju et alates sellest, et et subjale ostetud uusi riideid kuni selleni, et ma ei tea, et Erik tegi seda ja teist. Eerik on nüüd, kes Erican, meie vend, kes on 12 aastane, teil on omavahel väga tihedad sidemed ja jah, nii võib öelda küll. No Johanna Maria, sinuga on niimoodi, et sa oled praegu väga põnevas elujärgus, sa oled gümnasisti ja sul on käsil viimane aasta. Mulle tundub see selline hästi huvitav aeg, et ühest küljest selline turvaline kooliaeg hakkab läbi saama ja teisest küljest on nagu kõik võimalused, et sinu ees lahti, et kogu maailm on nagu sinu ees valla, et selline täiskasvanu elluastumise aeg. Kas sa ise ka selle ajajärgu peale mõtled ja mis see sinule tähendab, et kuidas sina seda ajajärku üldse tajuda? Ei möödu päevagi, mil ma ei mõtleks sellele, et mis saab edasi. Need mõtted muidugi vahelduvad väga korda, olen ma väga kindel selles, mida ma tahan, siis tahan järsku midagi muud, siis vaagin erinevate erialade vahel ja siis kuni lõpuks jälle niimoodi midagi kindlat. See on hästi põnev, aga see on ka hästi kohutav. Nagu et ehmatav, mis siin ehmatab, on ka see, et selline turvaline ja väga kindlaks kujunenud raam kaob nagu ümbert ära või, või mis sind ehmatab, just, just tekivad just sellised mõtted, et appi, et mis ma siis edasi teen, kui kooli ei ole, et noh, et ühest küljest on hästi tüütu juba see koolisüsteem, et tahaks juba ülikooli minna natukenegi teistmoodi, et noh, et edasi liikuda, et praegu on natuke selline ühel kohal, no mis see tunne, aga kas see mõte, et ma olen peatselt nii-öelda täiskasvanu ja ma olen nagu iseenda elu peremees, kas see on ka hirmutav või, või on see sinu jaoks nagu peibutab, ootad sa seda? Ma olen alati olnud oma kui selles suhtes, et ma ei mõtle nüüd sellele niimoodi, et appi appi, et mis ma siis nüüd tegema hakkan või et, et ma ei saa nüüd hakkama või noh, tegelikult seda on ka, et ma ei saa võib-olla hakkama sellised kartused sisimas, aga üldiselt küll nagu see täiskasvanu iga nagu see 18 tuli siis nojah, nüüd olen nagu seaduse silmis, ma olen iseseisev nüüd. Et tegelikult paljud sõbrannad ütlevad, et ma olen palju täiskasvanulikum kui, kui minuvanused tegelikult see on tavaliselt mis on, milleni inimene on täiskasvanu ja valmis iseseisvaks eluks. Kärt, sina näed oma väiksemat tõde kõrvalt. Kuidas sulle tundub, kas Johanna on valmis ja minu arvates Johanna on küll iseseisvaks eluks valmis ja kuna ma olen näinud ka teisi samavanuseid, noori ja isegi endavanuseid, kes oma mõtlemisel ei ole nii kaugele jõudnud, et siis ma leian tõesti, et Johanna on valmis, sina kuulad iganädalaselt, Neid õe jutte ja mõtteid, mis liiguvad siia ja sinnapoole, et kui suureks toeks sa saad talle olla oma elukogemuse pinnalt, et sa oled seitse aastat kogenum, mis sulle tundub, millist tuge ta vajab, lihtsalt ära kuulmist või no ärakuulamist kindlasti, aga pigem ma olen selline kiusav osapool, et kui Hanna on oma mõtetes väga kinni, näiteks ma ütlen talle, et näed Johannesele kinnisidee, et sa pead seda tegema, et aga miks sa pead seda tegema ja siis mõnikord vihastan teda ja siis ta saab minu peale pahaseks, kui ma räägin natuke teistsuguseid mõtteid ja siis panen teda võib-olla mõtlema, rohkem, mitte ei toeta teda selles mõttes ei kiida takka, mis, mis ta juba niigi mõtleb, just ei kiida ka lehte vahva päka ja, ja ei, ma võib-olla mõjutan, meil on selline natuur juba, et me üritame 11, et väga tugevalt mõjutada ja siis enda arvamust peale suruda, siis vaidleme ja siis pärast lõpuks lepime kokku, aga ütleme, need on väga põnevad vaidlused, ma väga naudin neid. Noh, eks see koolis käimine on jõgi, üks pikk ettevalmistus ühe inimese arenemiseks täis kasvamiseks, isiksuse arenemiseks. Mis need olulised mõjutajad siin on, kui, kui oluline roll on kodul, kui oluline roll on koolil? Kõige suurem roll ongi kodul ja koolil, sellepärast et tegelikult on inimest väga kerge mõjutada väga kerge on oma sõnadega teha haiget, väga kerge. On inimesi panna kahtlema, samas kui natukene raskem on seda enesekindlust tekitada. Ja kodu ja kool ja sõbrad, eks on need, kus need erinevad väärtused, mis inimesel on, tulevad rohkem tähtsamaid asju ei olegi. Mis sind rohkem mõjutanud on, Johanna neist kolmest kodu, kool, sõbrad, kas saab midagi välja tuua, mida sa rohkem oled järginud või tõsisemalt võtnud? Ma lisaksin veel muusika, mis on minu jaoks hästi tähtis, oluline, aga perekond. Ja kui on muidugi nad on kõige tähtsamad, sest et need on ühiskonnad, kus sa kõige rohkem aega viidad ja sõbrad, Nad, kõik toetavad ja arendavad sind, kui sa tahad areneda, kas sa oled selleks valmis? Ma tean, et sina oled ühiskondlikult väga aktiivne. Sa oled selline osavõtlik ja korraldada heategevuslikke üritusi, et teisi aidata, ühele kontserdil olen mina isegi sattunud. Miks sa seda teed? Ma nüüd ei korralda heategevuslikke üritusi niimoodi mastaap ses mõttes, et ma nüüd hästi palju ja ainult tegelengi sellega vaid ma lihtsalt olen märganud kahte asja, milles mul oleks võimalik kaasa aidata kuidagi nagu paremaks midagi muuta. Kasvõi natukenegi. Et siis ma lihtsalt mõistsin esimest korda lihtsalt mõistsin, et oo, et aga ma saangi seda teha. Ja teist korda oli juba selles mõttes kergem. No mul oli see juba teadmine olemas, et modest isangi saangi teha midagi. Kuidas selline mõtlemine sinus arenenud on? Kärg, kas ta on alati selline osavõtlik olnud ja selline, kes tahab ise kätt külge panna ja teisi aidata ja kindlasti on olnud Kert on see, kes ütleb, et ära võta endale nii palju kohustusi, ütlen, ütlen sellepärast, et Johanna Ta on selline lugu, et tihtipeale tahab inimesi aidata ja siis unustab ära iseenda, et tal on oma kohustused, mida vaja võimalikult hästi teha ja näiteks koolitöö. Et sellepärast ma olen tõesti kõrval hurjutanud, et võtaksin releega midagi halvasti, oleks et võtaks endale nii palju kohustusi, kui ta kanda jaksab, et pärast ei tekiks võib-olla üleküllastus, et pärast ei tahagi midagi teha, sellepärast et neid asju, mida teha, on lihtsalt liiga palju. Aga kuidas sa sellesse suhtusid, kui ta võttis ette ja korraldas kontserdi selleks, et toetada suhkruhaigeid lapsi, et need saaksid insuliinipumpasid ja see oli nii, et ta korraldas kontserdi oma sõbra heaks, kellel oli tarvis seda insuliinipump ja sellesse ma suhtusin loomulikult väga hästi. Mis sellise mõtteviisi nii viib. Paljud näeme, et keegi vajaks abi aga paljud meist ei võta seda ette, et mina võiksin olla see, kes siin midagi ära teeb, eks see sõltub sellest keskkonnast, kust sa tuled. Kui selles keskkonnas on normaalne, et et sind julgustatakse midagi ette võtma, siis sa ise ka hakkadki niimoodi mõtlema. No Johanna, kui sina nüüd püüad kuidagi analüüsida, et mis sind sellise mõtteviisiga viinud on või mis sellele kaasa aidanud? Võib-olla ma siis märkan lihtsalt ja, ja noh, paljudel võivad ju kõik need mõtted tulla, tuleb lihtsalt end kätte võtta ja seda teha, et kui on soovi seda stressi endale kahmata, mis tekib kontserti pöördumisel tegelikult et siis siis miks mitte, mis see sulle endale andis? Ma nägin, et ma saan tõesti midagi ära teha, siis kui esimene kontsert lõppes, siis ma tundsin lihtsalt, et, et lõpuks on tehtud ja tundsin end hästi väsinult, sellepärast et see võtab hästi meeletult palju energiat. Aga kui ma sain teada, et ta selle insuliinipumba lõpuks sai, siis ma tundsin, et minu töö on seal tehtud või et noh, et ma sain tehtud, mis vaja, et olgugi, et ma ei saanud kogu raha kokku. Aga ma nagu tegin sellele stardi, millise kogemuse sa selles mõttes said? Kui sa vaatasid neid inimesi, keda sa püüdsid kaasa haarata, siis siis kaasa tulema ja toetama, et, et kuidas see ümbritsev maailm seda vastu võttis? Väga hästi esimesel kontsert, ma kutsusingi kõiki nagu koolikeskkonnast, keda Ma nägin, et võiks tulla ja kõik oligi nõus, keegi ei keeldunud, võib-olla mõni ei saanud mingil põhjusel tulla ikkagi. Aga nagu väga-väga vastutulelikud. Ja teiseks kontserdiks ka lihtsalt saatsin kirjad asutustele laiali ja siis sain mõned sellised toredad asjad ka. No teine kontsert oli sul ühe paljulapselise pere toeks, sa lihtsalt läksid juurde ühele naisele, kes laulab Tallinna tunnelites oma laule ja pakkusid, et äkki teeks talle kontserti. Kuidas seda vastu võeti ja mis kogemus sulle seal tuli, seda võeti vastu viisakalt. Ei, selles suhtes, et läksin juurde ja nägin välja nagu õpetaja ja siis kusagilt vihiku lehelt võtab välja paber. Ja et kui ma ütlesin, et nagu koolis ja et lapsed loevad luuletusi ka, et siis see tundus talle arvatavasti lihtsalt kui selline väike kooliüritus, eks ole. Nad olid hästi sõbralikud ja, ja hästi tänulikud. Tähelepanu pöörasid, nad olid hästi üllatunud sellest, et eestlane ka võiks nagu venelase vastu huvi tunda, kuidagi nagu heategevus, kui selline inimesed hakkavad mõtlema ja selle peale, et see heategevus on natuke halvamaiguline sõna või et nii palju on seda nii-öelda heategevust ja ja tundub nagu inimesed peaksid millestki enda heaolust loobuma ja andma teistele. Aga kui sa mõtled niipidi, et kui sa saad teha midagi, mille loobumisest sul ei ole kahju või kui sa kedagi lähed aitama sai, ju ei pea tervest oma varandusest loobuma, sa teed, ainult. Kui sul on mingi mõte, siis lihtsalt, et teed niipalju kui sa saad, rohkem ei peagi tegema ja sellest tegelikult piisab, kui me kõik teeksime niipalju kui saaksime, siis oleks Eestis olukord võib-olla hoopis teine, aga inimesed kardavad seda esimest sammu astuda, sest nad kardavad, et võib-olla neilt võetakse liiga palju või oodatakse liiga palju. Tegelikult ei ole ju vaja liiga palju teha, tuleb teha natukene igalühel. Tänase saatemuusika valis Johanna ja esimese palana kõlas Arvo Pärdi. Aliinale esitas Mihkel point. Johanna õpib lisaks löödile ka heliloomingut ja nüüd kuulame tema loodud pala ajalik ja ajatu. Vahepeal Sophia joonistab ja joonistab, joonistab ja toob mulle siin ühe pildi teise järel, kes siin piltide peal on, Sophia? No portreed on need siin üks naeratav ja teine on mitte nii väga naeratav, no igal juhul väga toredad pildid. Tahaks jutuga sinna tagasi tulla natukene sealt, kust me alustasime sellest küpsemisest ja iseseisvumisest. Mulle tundub, et kui inimene oskab märgata teisi ja oskab mõelda, et ta saab midagi teha teiste heaks ja julgeb seda teha. Et see on juba märk väga küpsest inimesest, mis teie arvate? Võib tõesti niimoodi olla, aga võib-olla inimesed jõuavad sinnamaani oma mõtlemisega nii kaugele siis, kui nad suudavad mõelda rohkemale kui ainult endale. See aeg pärast teismeliseiga, kus mina ja maailm, mina, mina, mina, võib-olla see tähistabki seda iseseisvaks või seda täiskasvanuks saamist, et kui sa märkad enda kõrval ka teisi, siis sa oledki täiskasvanuks saanud, et Eerik hamburger Eriksson on paika pannud kaheksa kriisi inimese elus, mis ta peab siis läbi tegema, et jõuda järgmisele tasandile ja läbi kriisi läbi mingisuguste läbielamisega, sa jõuadki edasi. Igal inimesel tuleb see läbi, teha, seda läbi ei tee, siis sa lihtsalt järgmisele tasandile ei jõuagi ja selliseid inimesi on küllalt. Johanna, sina oskaksid oma elust välja tuua need mõned olulised kriisid või hetked, mis on sind aidanud edasi areneda, mis sinu kasvamisest sellised olulised arusaamised on olnud, nüüd ma sain sellest asjast aru. Väiksemaid arusaamisi on küllalt olnud, mõistan näiteks üks, mitte nii hiline, aga on see enda vea tunnistamine on näiteks hästi-hästi, see on jube keeruline. Aga mida rohkem sa nagu tunnistada endale, et jah, ma tegin vea ja mitte endale, vaid muidugi tunnistada, et just nagu teistele sisse läheb kergemaks. Et enam ei ole nagu nii jube, et, et sina võisid milleski eksida. Üks suurimaid kriis oli arvatavasti minu jaoks kuller kodust ära läks sest et siis noh, siis hakkaski see iseseisev elu, sest et siis pidin minema koduperenaise rolli üle võtma ja selliseid suuri vast ei olegi rohkem olnud, nii mastaapseid nagu see oli. Aga rohkem on just selliseid mõistmisi olnud, et, et jah, et, et ma ei peagi olema nii armastan väga distsipliini ja täius, jah, ma olen idealist. Ma pürgin selle poole ja seeläbi ootan ka teistelt seda ja, ja noh, et selle kõige mõistmine, et ja tolerantsus selles mõttes mitte mitte liigne tolerantsus, see ei ole ka hea aga et mingi tolerantsus selles suhtes ja just nagu enesemõistmisele nagu lähemale jõudmine, et siis läbi selle on mitmeid väga paljusid asju just läbi perekonna on need tulnud ja läbi selle, et kui keegi teine ei tee, siis peab ise tegema ja ise aru saama asjadest kõige rohkem ongi aidanud mind muusikasõbrad ja pere selles suhtes. Missugune see muusika roll siin sinu arenemise juures on. Üks on see, et me mängime pilli ja õpime seda, et me võib-olla perfektselt tegema, aga oluline on ju see, mis muusikainimese ja tema mõttemaailma ja hingega teeb. Minu jaoks on muusika väga oluline. Ma olen selleni ise jõudnud, noh, läbi selle, et mind on pandud õppima ja, ja suunatud onu ütles, et näed, flööt on tore pill ja siis hakkasin seda õppima. Ja kaitse on saanud selliseks. Ma ei tea, kas ma võin öelda, et nagu aineks, noh, ma olen sõltlaseks muutunud selles suhtes, et sellega tegelema, milline on mul väga hinges, kas sa kuidagi oskab natukene lahti seletada, et mis sealjuures on, see on üsna tavaline, et muusikaalsed lapsed hakkavad mingit pilli õppima ja sageli ei mõeldagi, et noh, et mis tegelikult võiks nagu anda inimesele see, et ta saab mingi kogemuse muusikaga koosolemisest siis ta sinu jaoks andnud. Kuna mina otsin ennast praegu, siis hetkel, kui ma tegelen muusikaga, siis ma olen täiesti omas mullis ja teises maailmas, kui ma seda täiesti hingega teen ja sinna ma tahan jõuda niimoodi, et ma suudaks iga päev olla selles maailmas, et see on nagu see annab kõike, see on lihtsalt täiesti teine paik, kui ma sinna jõuan ja kui keegi midagi niisugust, ma olen meeletult pahane ja siis ma jällegi mõistan seda, et ma ei tohiks tegelikult pahane olla ja seeläbi ma nagu üritan vähem pahane olla ja siis ja siis noh, läheb nagu väiksemaks, et ehk siis ma nagu üritan kogu aeg ennast ka parandada ja leida, kuidas olla parem, parem inimene, kärtsin ütles kõrvalt, et see muusika on see, mis annab rahu, mis sulle tundub, kui oluline tema arengus on see muusikaga koosolemine. Ma arvan, et see ongi väga oluline tema jaoks, et see muusika on tema jaoks võib-olla pausi võtmine, et ta on selline tõesti kogu aeg nagu orav rattas, tegeleb nii paljude asjadega ja see muusika lihtsalt selline võimalus ja kohustus ennast kõigest eraldada. Ja tänu sellele ennast ka nii-öelda laadida või või vastupidi taandada ja samal ajal laadida, et ta tuleb, et see on selline puhkeaeg, võib-olla talle sellest rattast, mis asjad need kõik on, millega sa tegeled, kirjeldan natuke üks gümnasist siin praeguses ajas, muusika mahub sinu ellu, kool mahub sinu ellu ühiskondlik aktiivsus, mis veel ühiskondlik aktiivsus ei ole selles mõttes mida ma niimoodi pidevalt ja igapäevaselt teen, need on nagu sellised, väiksemad ma ei tea, projektid või noh, ma ei võta neid kui projekte, aga kooli ülesanded, kui tahad need õigeks ajaks tehtud saada ja kõike sellist, siis see võtab tohutu aja. Pluss veel see koolis käimine võtab tohutu aja ja siis ole kahes kooris nii koolikooris kui ka Huygis. Ja siis on üks ansambel, mille me tegime kolliikmetega ja kodu. Et see kõik võtabki nii, nii palju aega ja siis ma külastan kontserte päris tihedalt juba ainuüksi nende kooli ja muusikaga tegelemise kõrvalt, minu meelest siin enam magamiseks, söömiseks ja kodu jaoks üldse ei tohiks aega jääda. Lihtne on öelda, et on kool ja kodu, aga mis sinna kooli kuulub, olgu Johanna käib koolis, ta teeb koduseid ülesandeid, aga lihtne näide med. Johanna käib kahes kooris ja ühes koristan ka koorivanem, ehk siis annab kohe kohustusi juurde. Et see kool tegelikult hõlmab endas palju rohkem kui lihtsalt koolis käimine ja kodutööde tegemine. Seda kõike on väga-väga palju. Kas sind kodu jaoks üldse olemas on, vahel on, vahel? Ei ole selles suhtes, et vahel on see, kus ma lähen, lihtsalt Koju riided kogunevad tuppa ja asjad, mis ma ei lihtsalt ei jõua ära panna ja ei jõua koristada, siis ma tunnen ennast hästi vastikult kodus ja siis sest ma ei suuda sassis toas midagi teha ja siis ma lihtsalt magan kodus ja siis lähen hommikul jälle kooli ja siis on jälle pikad päevad ja nädala vahetustati. Vahel on ka niimoodi just nagu kooriasjad ja niimoodi. Aga siis, kui ei ole nii palju tegemist, siis ma ikka olen õhtuti kodus ja teen kodus asju, aga samas, kui ma kodus asju teen, siis see ei tähenda seda, et ma nagu päris kodus olen, sest et siis ma teen teisi asju ja kooliaeg ongi selline, kus kus väga ei ole, aga nüüd ma ei ole flöödi eriala peal, kus ma esimesed gümnaasiumiaastat, ma ainult harjutasin, muud ma ei mäletagi. Kooliaastast kui natuke kooli ja siis harjutasin. Et siis see on nagu hoopis teine asi nüüd nüüd mu vend tunneb ennast paremini. Mina tunnen ennast paremini ja kõik, noh, et ma olen rohkem rohkem kodus ja tegelen nende asjadega paremini. Kuidas sõltud henna hea olemine või enda paremini tundmine sinu flöödi harjutamisest. No ma ei saa temaga tegeleda, rääkida ja tegeleda ja neid ja kontrollida. Et et noh, et tal on vaja tähelepanu ja, ja ma tahan seda kanda talle võib-olla see naljakas, et meie, Johannaga suhtleme omavahel väga tihedalt, aga samamoodi tahab ju Eerik tihedalt suhelda, aga seda aega võib-olla jätku, et võib-olla meiega suhtlemegi tegelikult, et rohkem kui Johanna Eerikuga mõnikord Ginima elavad ühes kodus ühel pinnal just Johanna esituses kõlab nüüd tema pala grotesk. Salvestus on tehtud Johanna autorikontserdil, mis toimus augustis Vormsi saare rannikul. Kas see on õige ja hea, et kool kõigi oma nende lisanditega pilli õppimistega ja kooridega võtab nagunii suure osa sinu ajast ära, et vaat, et leida aega vennaga suhtlemiseks jääb nagu vähe, et kas see vahekord on sinu jaoks õige hea? No see on minu valik olnud ja olgugi et ma ei ole alati teadnud, mis endaga kaasa toob, aga mulle on öeldud, et, et tule siis seal tütarlastekoorist ära või et mis sa siis oled seal Huygis, aga ma tunnen, et ma vajan seda, ma lähen kooritundi, mul on halb tuju, mul on halb olla, ma saan laulda ja mulle meeldib see, ma saan ennast arendada ja, ja ma tunnen, et ma vajan seda paiguti mulle jääb kõrvalt vaadates selline tunne, et praegusel ajal on koolilapsed nii väga hõivatud, vähemalt siin Tallinnas ja Tallinna ümbruses. Et neil nagu elu kogemiseks aega ei jäägi, võib-olla suvevaheajal ja, ja siis ma vahel mõtlen, et kas see on ikka õige, et, et kas me tahame tõepoolest sealt koolist kõik vajaliku selleks, et ennast arendada ja, või võiks olla rohkem aega elus olemiseks. Mina arvan, et kui teismelisele lapsele anda selles eas elamiseks mingit, et ruumi, siis ta kasutab seda arvuti taga või pidudel käies või, või kus iganes, aga kui kui sa oled kooliga nii hõivatud, siis sa teed asju, mida sa pead tegema neid asju, mis sa oled endale kohustuseks võtnud ja see on minu meelest just hea, et nüüd võtavad selle aja, sest et see on, see on ka kvaliteetaegse, tegeleb ka sinu endaga ja enda areneda stamisega. Kool ongi ju õpilasele elu, koolis on sõbrad, koolis õpib väga palju. Miks kool peaks halb olema? Ma leian, et kes rohkem teeb, see rohkem jõuab. Ja pärast tulevases elus on see pigem kasulik kui kahjulik ja Johannal ju kevadel. Vot see kool ära siis hakkabki päris elu. Nonii, Johanna. Millised ootused sinul selle päriseluga on, sealt ma seda juttu natukene alustasime, et siin on omad kartused ja omad ootused. Kuidas sa ette kujutad, hakkabki päris elu? No ma jätkuvalt arendan ennast edasi, arvatavasti seda ma teen elu lõpuni. Ma tahan tegutseda nii, et ma tunneks end selles hästi, mitte selles mõttes hästi, et ma peaksin kogu aeg olema õnnelik ja mingisuguses õnnemullis ei selle õnnega käivad kaasa kõik intriigid, igasugused tülid ja, ja, ja kõike seda, aga põhimõtteliselt praegu tuleb välja nagu, et kui tülitseda, siis. Ei ma ei tahtnud seda öelda, aga ma tahangi, et oleks minul hästi, oleks ka teistele hästi, noh, üldiselt on nagu, et oleks teistel hästi ja siis teisejärguliste üldse. Et minul võib kassis hästi olla. Aga Ma tahan, et minust saaks hea ema ja tahan olla õnnelik ja ja ma tahan olla vaba igasugustest peale surumistest ja, ja enesetõestamistest ennast tuleb muidugi kogu aeg. Tuleb eesmärke püstitada, neid täita, aga mitte liiga suuri, mitte neid, mida saavutada ei saa. Et viimasel ajal olen mina liikunud selles suunas, et tirid endast välja rohkem kui võimalik. Kuivõrd sa seod oma tuleviku Eestiga, milline suhe sul Eestis on? Väga paljud noored mõtlevad nii, et pärast gümnaasiumi kohe mõneks aastaks kusagile väljaspool Eestit rändama, kogemusi kogema ja siis otsustan, mida ma tahaksin õppida ja kus ja kuidas ma tahaksin õppida. Mina olen hoopis teist latti, sellepärast et. Mul on väga harva tulnud mõte, et minna välismaale, võib-olla ma tõesti lähen õppima, välismaale reisida on ju tore ja uued tutvused ka, aga Eesti loodus on see, mis mind tõmbab ja mäed on ilusad, aga mul ei ole sidet nende mägedega. Minu jaoks on Eesti loodus see see, mis on minu jaoks. Tänu sellele mõistan näiteks Mart Saart palju, palju paremini kui ma Vormsil saan olla ja vaatan, kuidas männid kiiguvad tuule käes ja tunnetan seda. Lähengi ja kallistan mändi ja, ja kuulan seda lainte kohinat ja, ja tuulte juttu, et see, see on hoopis teine ikkagi. Mind huvitab ka, mis igal pool mujal on, ei saaks öelda, et ma nüüd ainult Eestis tahaks olla, et ma tahan muidugi maailma näha. Aga lihtsalt ma tunnen, et elada tahan ikkagi Eestis läheb sulle laiemalt kordad, kuidas Eestil läheb, kuidas Eestis elu on? Muidugi läheb, ma elan siin selleks päris väiklane, kui juhitakse, mis siin, mis siin toimub, ainult et ma väga ei süvene näiteks poliitikasse või nendesse igasugustesse tsehkendamistesse, mis toimub. Aga, aga ma hoian ikkagi silma peal. Kas on midagi, mille koha pealt sa tunned, et vot seal sa tahaksid ise midagi ära teha, kuidagi aidata, osavõtlik olla on, aga ma jätan enda teada, selge, ma jään huviga selle koha pealt ootama, et kuidas sulle tundub, kas meie praegune koolisüsteem ja ühiskond ja see riik aitab noori hästi iseseisvaks kasvamisel on see hästi korraldatud? Minu meelest on hästi naljakas, et nüüd sellest aastast üliõpilane pendiumi peab tema pere teenima võimalikult vähe, ehk siis ta takse oma perega kuni 24. või 26. eluaastani, aga kuidas üliõpilane saab üldse või noor inimene saab iseseisvaks, kui ta näiteks üksi ei ela, et seaduse silmis ta ongi laps? Põhimõtet suhteliselt selline suhtumine on minu meelest kummaline. Ei soodustatagi seda, et inimene elaks üksi, saaks iseendaga hakkama. Vaideta sõltuks kellestki, kellel ei peaks väga hästi minema, et siis saaks, üliõpilane toetas just just, et et tulemused ei tähendagi enam midagi. Ma hästi ei mõista seda toetuste süsteemi, tõesti, ma leian, et üliõpilane peaks saama tõesti toetust, aga samamoodi ta võiks elada üksi. Ta võikski oma elu alustada, ta võikski saada iseseisvaks inimeseks. Aga et seda teha, siis tal peavad olema jõukad vanemad, kes siis talle saavad muretseda korteri või ta peab minema teise linna, et siis ta saab elada ühikas, aga need, kes on siis vaesed, need, kelle perekonnal ei ole sissetulekut, see oli alla 300 euro inimese kohta. Et siis nemad saavad toetust, natukene, nad saavad siis, mis oli 130 eurot või nad saavad siis oma pere toetada või milleks see raha täpselt on, kas üliõpilase jaoks või tema perekonna jaoks mõista nii, et selle koha pealt nagu lonkab. Aga kui sa mõtled selle süsteemi peale, kus sa praegu oled 12 aastat oled sa siin koolis käinud, et kas see, kuidas meie kool on üles ehitatud, et kas kas see on on piisav, kas ta annab selle eluks vajalikku noh, üldiselt kui koolidest rääkida Eestis, siis see on ikkagi väga tuupimises kinni. Häid hindeid saavad need, kes tuubivad kõige paremini ja kellel jääb see meelde, mis sest, et pärast viskavad peast välja ja jäigi enam meelde. Me saame seal faktiteadmisi ja me saame seal loogikat arendada. Aga nüüd väärtuseid ja, ja elumõistmist seda nagu väga ei ole, peaks natuke rohkem mõtlema ka selle inimese peale. Siin on üks näide lihtsalt, et Saksamaal on keemia, füüsika ja loodusõpetus võetud üheks aineks aga Eestis on kolm ained, et Saksamaa lõpetataks siis neid seoste loomise erinevad harude vahel, aga Eestis õpetatakse fakte ja kui mina lõpetasin gümnaasiumi, siis ma tundsin küll, et mul on midagi puudu. Ma alles ülikooli lõppedes sain aru, millest mul puudu oli. Noh, seal on niimoodi, et meie erialal, et sa võtad teatud aine ja siis aine on aluseks järgmise aine, mis selle, et sa pead enne midagi teadma, eks see on koolis ka niimoodi. Aga pärast ma hakkasin mõistma kõiki neid seoseid, mis nende ainete vahel olid ka, aga gümnaasiumis või põhikoolis, mulle jäi puudu, et ma õppisin need asjad ära. Ahah, Karl, 12. käis seal. Aga näiteks, mis samal ajal toimus Ameerikas, see sellega mul üldse kokkupuudet ei olnud, ma ei mõistnud, mis toimub maailmas üldiselt ma teadsin, et Karl, 12. sellel aastal tegi seda ja sellel aastal tegi toda. Aga mis üldiselt maailmas toimus, selle kohta mul puudub. Puudub igasugune arusaam, näiteks oli mingisugune multifilm eelmine aasta, mida lastele näidata, tee, kus räägiti igasugustest seostest, oli ajaloo teemaline, multifilm võib olla lastele liiga keeruline, mina vaatasin seda ja mul oli ikkagi veel raske seda mõista, et kui ma nägin, et Kolumbus käis seal Ameerikasse, samal ajal Aasias toimusid teised asjad, siis mul oli raske neid nagu kokku viia. Sa ütlesid väga toredasti, et elu mõistmist nagu kuidagi väärtustest arusaamist, et see on see, mis õpetusest sa nagu tunned puudust, aga kui ma küsin niimoodi, et mis on kõige väärtuslikumad õppetunnid, mida sa oled koolist saanud, Need asjad, mis sa oled selgeks saanud, millest sa tunned praegu, et jah, mul on seda väga olnud vaja, olgu ta siis lausa aineti, et sa tajud, et jah, see matemaatika on, aga jäänud või olgu ta siis kuidagi mingite tundmuste põhjal. Kõik, mis me koolis õpime, on tegelikult vajalik, ega nad ei anna meile mingisuguseid mõttetuid tunde, et täiesti absurdne, rumalam väita seda, et matemaatika on täiesti mõttetu, ma ei saa aru üldse, miks ma pean seda tegema. Aga samas ma ei ole ka selle poolt, et peaks matemaatika eksam kohustuslik olema. Ma arvan, et mul on raske tuua välja, mis on need kõige suuremad asjad, mis mongolist saanud, kuna kõik see keskkond on nii üks tervikuna ikkagi, sest et päeva sisse mahub mitmeid neid keskkondi, kus ma viibin, kindlasti kooliga on tulnud suhtlemine, eks ole, ja, ja tähelepanelikkus ja distsipliin aga nüüd midagi niimoodi suuremate välja tuua, seda ma küll ei oska praegu öelda, et ainult koolist, aga oskate välja tuua, mis sinu isiklikku arengut on kõige rohkem mõjutanud. See on kõik koos, kõik kool, pere, sõbrad, muusika, need loovad omavahel seoseid ja siis sa mõistad, näed ja parandad end millist tuge või abi praegu noored kõige rohkem vajaksid, et areneda, et täis kasvada. Ma jälle ei saaks niimoodi üldiselt öelda, sest et kõik vajavad erinevaid asju olenevalt sellele, mis neil juba on, eks ole. Kindlasti, ma arvan seda, et vanemad ei tohiks nagu maha laita kuidagi laste arvamusi või niimoodi, et pigem mõelda ikkagi sellele, et nad on nende juhendajad, et nad juhivad neid, inimesed ikkagi, mitte ükski juhendaja ei vii inimest mõistmisele, kui nüüd mitte rääkida matemaatika tunnist. Et seal pead ikka mõistma ja saad selle tänu tänu õpetajale. Aga just Sa pead selle ise läbi elama selleks et täielikult aduda seda, et mida see tähendab, et teised võivad rääkida ükskõik kui palju kordi. Ja siis ükskord juhtub midagi siis ahhaa just vot nüüd juhtus ja siis teised on, ma sulle rääkisin, aga see Nii Johanna, Maria, aga kui nüüd on ikkagi juuni lõpp käes ja juuli keskpaik, kuidas sa kujutad ette, et sinu elu võiks edasi minna, eks ma lähen ülikooli ja võtan arvatasti Ta viimast suve, kas siis tegelen lastega üldiselt lastega, kes muidu ei saa lubada mingisuguseid laagrid või midagi või siis ma ei usu väga, et kuhugi tööle läheks, aga võib-olla tõesti, aga tegeleks sellega, millega ma tunnen. Mulle meeldib tegeleda ja loen kindlasti hästi palju. Sest et kooliajal ei ole lapsed, need on, kellega sa tegeleda tahaksid, aga see on uitmõte, mis on tekkinud ühe peretuttavaga, kes ostis ühe maja ja mõtles, et seal saaksid lapsed suvel olla need, kes ei saa endale lubada selliseid laagrid või midagi ja siis neile mingeid tegevusi välja mõelda ja nendega lõbutseda. Kas sa juba julgeksid öelda, et millises ülikoolis ja siis sügisel võiksid olla või kas sa söandaksid välja öelda, millises ülikoolis sügisel tahaksid olla Tallinna Ülikoolis ja kindlasti võtan Eesti muusika- ja teatriakadeemiast mingeid loenguid. Kui sina oled inimene, kes mõtleb teistele, et nende olukord terve elu mingite konkreetsete tegudega kuidagi paremaks teha, kuidas sulle tundub, kas maailm vastab sulle samaga, sa tajud seda, et keegi mõtleb samamoodi sinu peale. Kusagilt tuleb see nagu sulle tagasi muidugi tuleb, sellepärast et ma olen sellises keskkonnas, mis mulle meeldib, ehk siis mu sõbrad. Ja siis, eks mu sõbrataadikama lähed, Kärk, kuidas sina kõrvalt vaatate seda, Johanna ellu astumist, milliste mõtete, soovide ja tunnetega sa oma väiksemale õele kaasa elada? Ma olen väga rahulik ja ma olen, olete kindel, et ta on selleks valmis? Mina olen alati oma õe ja venna puhul oodanud, kasvaksid nad ometi kiiremini, et siis läheb elu lihtsamaks ja nüüd on see aeg käes ja ma olen sellega väga rahul. Ja ma sain aru, et sa suure õena hoiad nii oma õel kui vennal niimoodi emalikult pilku peal oled olemas, kui vajab ja kindlasti igapäevaselt, mis sa arvad, mis ühe noore kasvava inimese jaoks on kõige olulisem, et milline see kodutugi või see kodu võiks tema kõrval olla, et tal oleks hea areneda armastav ja hooliv. Kõige tähtsam on see, et oleks inimesed, kes hoolivad, et oleks inimesed, kes tunnevad tema vastu huvi. Muu ei olegi oluline, aitäh, ja ma soovin kõike head. Ta tegi Tiina Vilu, ema Risto NBA kõike head ja kuulmiseni. Järgmisel laupäeval.