Kuigi hea selleks, et et see loodus mitmekesine oleks, aga Vormsi on, Vormsi on selline koht, et siin ei tohiks selle mitmekesisusega mitte mitte puudust olla. Sest 50 aastat on ikka seda mitmekesisus siin aina saanud tekkida ja ja, ja see 300 inimest, kes siin täna elab, ei ole sellele mitte ohtlikud, aga aga muidugi need tuhanded ja tuhanded, kes suvel nüüd siia tulevad. Ja nende nendes võib küll väikest ohtu sellele mitmekesisusele näha ja kui ja kui Vormsi rahvas mõtleb, et et noh, mida siis ikka müüa müüme siis seda Vormsid neile. No nüüd me jõudsime siia kogudusemaja juurde, see on nüüd üks nende Antsude kõrvalt võib ütelda, mis, mis siin on kolm tükki ja küla vahel veel seitse tükki siis nende tantsude kõrvalt on see siis üks, üks väheseid maju, mis siin viimase viimase paarikümne aasta jooksul ehitatud on. Kahjuks koguduse rahad on ka nii nagu nad on otsakorral ja aga Martna kandist ilme ilme mõisana Martna rahvas seda tunneb, sealt sai sellest majast üks osa nagu siia toodud ja ja noh, see akende suurus võib-olla on siis selle ilme mõisaaknad ja ülejäänud on siis kõik juurde tehtud. No loodame, et kirik saab nii palju järje peale, et siit ikkagi kogudusemaja sünnib ja, ja pastor siin ühel päeval elama hakkab, vana pastoraadi varemed on siinsamas, kui me kiriku juurde läheme, paremat kätt, vana vundamendi peale ei tahtnud mitte uut uut maja ehitama hakata, sest ei tea, mis sealt alt võib välja tulla veel nüüd mõeldud siis vastuolu, eluruumid, seal on mõeldud nii koguduse ruumideks kui vasturuumiks, jah, aga no täna täna vaevalt Vormsi kiriku kogudus jõuab pastorile palka maksta, see pastor, kes siia tuleb seda kõva majandusmees olema. Ja noh, nüüd on ju aeg niimoodi, et pastorid, koguduse kirik, vaid kogudus ja kirik on ainult selle püramiidi tipp ja tegelikult on ju maa see, mille peal see on, see püramiidi alus võib ütelda ja nüüd on kirikul oma maad tagasi ja ja ehk siis ehk siis tehakse kirik nüüd selle maa peal püsti seisma. Metsa on üle 30 hektari, mis tahab, tahab kasutamist ja põllumaad on kuskil 10 hektari ringis. Nii ja nüüd ma näitaksin teile seda. Vormsi või räägiksin lugu Vormsi ärkamisest Ajast. Kui kui Eestimaal oli 60 möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel ärkamise aeg, siis samal ajal toimus sega ikkagi eestirootslaste hulgas ja, ja seda niisugust ärkamise tungimis inimestes tol ajal siiski oli. Seda kasutasid ära siis rootsi Missioonikeskused ja 1807 kolmandal aastal tuli siis siia Lars ester Bloom, kes siis nüüd siis kellele siis Vormsilased on 1936. aastal pannud selle mälestuskivi ja see on siis tema 100. sünniaastapäeval ja tema missioneeris siis 73.-st 87. aastani siin. Ja, ja tema, noh, niisuguse usulise missiooni tulemus oli see, et need Vormsi mehed, kes olevat tema ütlemise järgi joodikud, vargad ja pätid olnud ja liiderlikud pealekauba. Olevat siis kõik ära pööranud ja ja unustanud oma kogu selle patuteod ja, ja asunud õige elamise järje peale ja no kui nii seda kirjatähte lugeda, siis see ka niimoodi on olnud, sest et juba sajandi algul olid juba peaaegu kõikidel majadel korstnad peal, aknad tehti suuremaks, ühes igas külas olevat olnud kõrts, nüüd oli igasse külasse rajatud palvemajarahvas pidas oma pulmapidusid suure joomingu ja Brassimisega. Need olid pulmapeod, niisugused rahulikud toimetamised, rahvast tuli ainult palju kokku ja mõõdeti seda pulmapeo vägevus selle järgi, kui pikk see hobuserong hobuste voor oli. Ja kui sajandi algul tuli siia niisugused mehed nagu kuul Rotalia ja Konstantin Kreek, kes on selle helilooja Cyrillus Kreegi isa siis tema hakkas seda uurima natuke seda Vormsi etnograafiat ja rahvamuusika rahvalaulu siis kahjuks ei olnud enam mitte midagi säilinud selle mõnekümne aastaga, mis jah, oli nüüd see missioon siin toiminud, ei olnud enam ühtegi ühtegi meest praktiliselt saarel, kes oleks osanud seda Hiiu kannelt või tall Harbadki mängida, need resterblunud tassis kui lõhkus ära, ütles, et need on üks kuradi pill ja sellega teie siin ei mängi ja niimoodi need. Ja samamoodi võib ütelda need arhailised rahvariided, mis siin olid säilinud võib-olla noh, kindlasti keskajast veel tänase päevani nendest ei olnud suurt enam midagi järgi jäänud, need nüüd juba sümboliseerisid seda sellist, et vagadust ja kuidas seda siis veel nimetada. Hästi palju nööpe ja olid nad väga tagasihoidlikud ja, ja no nii, Haapsalu turul. Kui Vormsi tüdrukud käisid, siis räägitakse, et nad olid väga häbelikud olnud, et nad pole haapsalu poistega üldse rääkinud. Ja lõpuks ei tema tema ei, tema ei söödud ära, aga tema tähendab oli üks Vormsi pastor Klaassen ja selle poeg olevat Lapimaal, kui tema sinna miljonäriks läks olevat ära söödud, tähendab hundid olid ära söönud, mitte mitte laplased. Niimoodi, aga selle mehega juhtus niimoodi, et tsaaririik oli, see emissioon oli nüüd sellesama ortodoksi kiriku missioonile just nagu vastureaktsioon. Samal ajal 1887 suri Vormsi parun, viimane parun Stackelberg. Stackelberg peaks ütlema rootsipäraselt siis ja siis need mõisamaad pärast seda tema leskmees riigile ja, ja nüüd oli niimoodi, et lubati ju nendele, kes on ortodoksid, nendele lubati rohkem maad, kui nad tulevad ortodoksi usku ja see kogudus oli küllalt suur, see räägitakse üle 300 inimese, olevat olnud ortodoksi koguduses juba ja, ja selle ortodoksi koguduse asutajad ja ütleme, misjonärid olid just need, ütleme meie Kuulotaalia ja Konstantin Kreek, kellest me räägime kui meie kultuuriloos tähtsatest meestest. Ja nüüd samal ajal nüüd see suur Rotalia olevat olnud siis ka vallastoimetaja mees ja niimoodi see riigiametnikele ettekandes, et resterblum teeb siin väga valet õhutustööd, saadi niisugune korraldus kätte, millega esterbul saadeti tapi korras riigist välja, pandi Tallinnas laeva peale ja sunniti hoopis eestimaalt lahkuma. Ja Ta sai alles siia tagasi kuskil 1911. aastal ja tuli oma seda misjoni paika uuesti vaatama ja siis on ta kirjutanud, et ta on väga rahul oma tööga, mis ta siin teinud on. Sest noh, Vormsi rahvas oli täiesti noh, sellessamas koos edasi läinud, mis tema siin käima oli pannud. Ja noh, 36. aastal käisid siis tema tütred teda kivi avamas ja sellest on nüüd muidugi Rootsis säilinud üks väga hea dokfilm film sellest noh, tolleaegsest Vormsi pulmast ja haruldased kaadrid on nende tütarde Vormsis käimise tõttu säilinud. Ma vist jäi nüüd väga pikalt siia joru jama kaasa, kuidas on? Nii nüüd me jõudsime Hans tõeli mälestust kivi juurde, mis on siia pandud nüüd, sellesama suve, 29. juulil, kui Vormsi laseb järjekordselt, nagu võib ütelda, Vormsi päevi pidasid ja seda aga. Millele alguse sai pandud siis 90. aastal, 29. juunil seal Püha Olavi päeval ja Hans tööl, kes näete, on siis elanud 1000 876930 Pakri poiss, kes kellest sai siis Eesti esimese riigikogu saadik ja noh, nagu teda võib, on kutsutud ka rootslaste nagu rahvusminister Riigikogus ja no tema algatatud on Svenska Uudliga vener, selline selline rood, eestirootslaste kultuuriühing, mis kõlab muidugi Uudliga Venne, see tähendab noh, niuke noh, rohkem nii kui riigirootslaste sellest, seda nime üteldes nende arvudega kartulikasvatajate sõpruskond tol ajal tsaaririigi ajal ei tohtinud teha mingit kultuuriorganisatsiooni, aga, aga kartuli kasvatamise vennaskonda võiks küll teha ja sealt juba hakkab tema, see tarkus, selle mehe tarkus pihta, kuidas ta seda organisatsiooni omal ajal nimetas. Ja oli ta siis ka selle nende häälekandja sele, kust vun, esimene toimetaja. Ja nüüd siis selles Eesti esimeses riigikogus oli, tema võib ütelda selle noh, nii palju eesti poliitikutele kuulsust toonud kultuurautonoomia seaduse. Noh, võib ütelda, isa ja autor ka suuresti on see tema töö sõime oma kultuurautonoomia aga sinna, kuhu Euroopas jõuti pärast sõda alles meie jõudsime ju enne sõda sellise sellise, selliste seadusteni. Ja, ja huvitav on see, et ta võttis naiseks omale Vormsi tüdruku tööli siit Vormsi tüdruku kooli koolmeistri tütre, kui ma nüüd ei eksi ja ja siis, kui ta ühel päeval anginasse on niuke haigusest olemas ja kui ta sellesse suri Tallinnas, siis siis ta noh, tema soov olevat olnud, et teda maetakse Vormsile. Ja no ma ei tea täpselt, miks on see, mis on see põhjus, aga tõenäoliselt nägi tema juba kolmekümnendatel aastatel, et Vormsi on üks eestirootslaste põhilisi põhilisi paiku, kus eestirootsis võib-olla kõige kauem säilib ja kus ta võib-olla kõige ehedamalt on ka, oli ka selleks, et säilinud, ütleme, Ruhnu kõrvalt. Ja, ja me algul oli meil mõte, et teha temale see mälestuskivi sinna tema hauale, mis on siinsamas surnuaial, aga siis Rootsi-poolne kultuuriühing arvas, et ta võiks ikka siin kirikuaias olla, kus on teised kuulsad eestirootslased koole. Ja On teil mõni küsimus tema peale? Me oleme küllalt rääkinud ja selja taga, siin on parun Stackelberg, Ki Sackelberi hauaplats. Tema oli siis Vormsi viimane parun, kes suri 80 möödunud sajandi 87. aastal. Ma juba ester ploomikivi juures seda mainisin. No eks teda ole siit hauast kraami otsitud ja niimoodi ta siin põõsaste sees kunagi oli, aga nüüd on ta väljas ja, ja Stackelberg ise on käinud seda hauakohta siin vaatamas, see oli veel 90 89. aastal oli Stackelberg üks suurem kogunemine Eestimaal ja siis üks grupp tuli või tema kõige lähedasemaid sugulasi tuli siia ja nad olid väga vaimustatud sellest, et ikkagi see, et nende suguvõsas on nende suguvõsa loos on see vorm Stackelberg palju ilma teinud ja et see ikkagi siinse kivigi alles sellest on natukenegi sellest nende esivanemast siin ma räägin pärast, kui me jõuame parunikivi juurde, siis ma räägin Stackelberg pikemalt. See on üsna huvitav. Huvitav lugu, kuidas. Aadlikud oma oma sugu selle suguseltsi, niisugust puhast aadliverd hoiavad ja, ja kuidas nad väga mures on kõigi niisuguste ja kõrvalhüpete pärast ja nende kalduvuste pärast ka poliitilisel maastikul valele valele rajale. Nii et Hitleri ajal on sellest Vormsist päri, poeg olnud sunnitud noh, Prantsusmaale emigreerunud kui anarhist. Nii et Stackelberg lugu on üsna huvitav Vormsi jaoks, kuigi kuigi Vormsi rootslastel on temaga võib ütelda, nüüd on viies põlv sellest sellest Sackelberist, kes on siis siin maetud. Võib ütelda, et veel täna kana kitkuda, nii et see vaen vabade rootsi talupoegade ja ja balti vabahärra Stackelberg vahel ei ole veel lõppenud. Ja nüüd me võime siis minna, vaatame kõigepealt ikka seda pikihoone, teebki sisseminekuga, nüüd on niimoodi, et see pikihoone on ehitatud 1630, kas nii, et Eestimaal on Eestimaal on nii mõnigi suur asi 1632 paika pandud, nii et Tartu ülikool ja Vormsi kiriku pikihoone on ühe aja ehitised või ühe alal siis paika saanud ja? Tartu Ülikooli professor Sten Karling on üsna põhjalikult kolmekümnendatel aastatel seda Vormsi kiriku ajalugu uurinud ja kirjutanud ka selle kohta brošüüri ja tema muidugi siin sellest joonearhitektuuris midagi erilist ei näe, vaid noh, võrreldes seda keskaegse arhitektuuriga ütleb, et siin on nüüd tüüpilised näited sellest, kuidas ehituskunst on alla käinud. Nii et. Ja, ja tõesti see niimoodi niimoodi on, kui me võrdleme seda kooriruum, aga mis on, kuhu me nüüd varsti sisse lähme. Aga lugu siin selle üks niisugune mereröövlite lugu on seotud selle torni vundamendiga siin, mis on kunagi kogudus ehitas, tänud selle jutu peale, et ühte meest, keda nad on süüdistanud mere röövis ja et ta ei ole sellest mere röövimise saagist kogudusele midagi andnud. Siis see mees on öelnud, et ehitage teie kirikutornile vundament, mina ehitan. Noh, enda puhastamisega selleks et näidata, et ma ei ole mingi röövel, ma ehitan kirikule torni. Aga siis, kui kogudus oli selle vundamendi valmis saanud, siis seisab niimoodi kirjas, et tema jättis selle torniga ehitamata, nii et tõenäoliselt oli ikka see mees valelik ja, ja oli selle selle laeva ikka tema röövinud ja ja pole teistega noosi jaganud. Et vanades vanades ürikutes on niimoodi või laevaraamatutes on tihtipeale hoiatatud Vormsi randadest. Noh, rannale väga lähedale minemast, et no et siin siinkandis on Vormsi mehed olevat kuulsad vandiraiuja olnud. Jah. Et see, see vandi raiumine saate aru, kuidas see oli, kui mast kukkus, siis juba siis juba läks see last pooleks päästjatega jagamiseks ja kui ühtegi meest ei jäänud, siis oli kõik päästjate päästepäästjate kraam, nii et ei tea, kuidas ja asi andis sättida. Nii, vandiraiuja olid nad kõvad olnud, nii ja üleval ukse kohal näete te Püha Olavi koju ja see on nüüd üsna uus asi, see on 91.-st aastast, aga me mõtlesime, et noh, keskajal kuna ta oli Püha Olavi kirik oli siin kindlasti Püha Olavi kuju aga kuna me ei ole seda ei ole võimalik seda taastada, siis, siis on see nüüd üks nägemus 20. sajandi lõpu püha Olaviste, mis on ühe niisuguse asjaarmastaja keraamika kunstniku tehtud, kes ise siin selle kiriku taastamise juures oli üks juhte, töölisi, põhilisi tegijaid, poisse, Jaanissis oli kivi, mille peale on raiutud numbrid 1000 219632 ja 1000 2929 219 on niimoodi, Sten Darling on ka sellest kirjutanud ja, aga ta ütleb, et see on üks vale number, mis on kunagi üürikutest hakanud korduma, et siis kui Taani kuningas Valdemar olevat Tallinna all käinud, et siis ta olevat enne seda Vormsile kiriku asutanud. Aga ajalugu seda kuidagi nii ei, ei näe. Ja tõenäoliselt 1219 oli ikka Vormsi üsna raskesti ligipääsetav, ei olnud siin mingisugust asustust, sest arvatakse, et Vormsi asustati ikkagi alles selle 13. sajandi teisel poolel. Nii nagu kogu see läänerannik siin rootslastega, sest et ja arheoloogia Vormsil ei ole näidanud varasemaid elamise jälgi, mitte mitte kuskil ei olnud. Ja ta ja seda nüüd kindlasti, tähendab see kirik on rajatud ikkagi mere kaldale, tol ajal ei tehtud metsakirikut, see oli üsna ohtlik. Kui praegu vaatate ringi, siis oleme ju metsas. Ja üks näide sellest, et see mere kaldale tehti, on üks Vormsi kiriku laki pitsat, mis on säilinud, seal on näha, et laev on ka kiriku juures mere ääres ja ja kõik, mis muu õnneks vajalik, metstähed ja päike ja kui palju maatsid nüüd mere äärde tuleb? No praegu tuleb siit ikka oma kaks kilomeetrit ära, aga siin selle põllu taga on lepik ja lepiku taga on prestrigi järv. Aga nimigi ütleb, et ta on omaaegne viik. Ja, ja see preestri järvest läheb vaeoja Hullo viiki niimoodi ja see oli kindlasti üks, siis on hästi tore sadamapaik siin ja kui neid samakõrgusjooni jälgida, siis on näha ka, et kõik on täiesti selle viie meetri joone ääre peal siin ja ja, ja kunagi räägitakse ka, et olevat siit sellest põllult kündmisega olevatki mingi laevavraki jäänuseid välja välja kündma. Nii et see on see on üsna tõenäoline, et kirik on üsna vana ja, ja on vee äärde rajatud. Praegu. Olge hea Ühesõnaga, ma ta ikka ei, ei, ma mõtlen nüüd meil tähendab, et ma nüüd küsin, et kas ma liiga pikalt ei olnud minu jaoks, et võib-olla meie aeg on piiratud, bussi pole ma arvan, selle poole tunniga kollane seal, aga ma arvan, et teeme siis mujal natuke kiiremini. Ja kirikulugu on noh, nagu võib-olla külalistele jälle rohkem ei maksa loodusest. Nüüd me oleme siis selles pikijoones, mida, mida Sten Darling siis oma kirjutises nii ehituskunsti poolest üsna kritiseerib, niimoodi on, niimoodi on kirjutatud, et et Vormsilased ehitasid oma kiriku Noarootsi kiriku eeskujul ja kes Noarootsi kirikus on käinud, siis Noarootsi kirik on samamoodi ütleme, kolme lööviline ja sellise talalaega. Ainult sambad on seal kivist ja ta on palju madalam. Ja no näete nüüd täna, kui elab siin saarel 350 inimest ja koguduse liikmete arv on kuskil siin alla 100, siis võite ütelda, milleks nii suurt kirikut, aga, aga kui me nüüd jälle turiste vaatame, kes siin käivad, siis tihtipeale on külalisi kirik nii täis, et võiks veel suurem olla. Ei ta ole täna nii väike midagi ja kasvamise ruumi. Meil on jälle. Ja kui seda kirikut ei ole, siis neid kasutatud 44.-st aastast saadik 45. aastal pidasid need uusasukad, kes siia Vormsile tulid, pidasid ühe koguduse koosoleku ja tahtsid nagu kogudust uuesti registreerida, aga selles viimases koguduse nisuses Proto koosoleku protokollis seisab sees, et juhatus jäi valimata rootsi esinduse puudumise tõttu. Nii et rootslased olid läinud 44. aastal ära võtnud Kaasa kantsli ja muud kirikutarbed, see tähendab seal altaritarbed ja ja siis puuskulptuuri lamav omad on aga madonna lapsega ja need olid nad võtnud kaasa ja kirik oli nagu niimoodi trööstitus olukorras. Ja nüüd räägitakse, et see mees, kes tol ajal siin olevat ametis olnud või seda koguduse koosolekud korraldanud hiljem olevat ta nagu usus pööranud ja tõenäoliselt see juhtuski niimoodi, et see rahvas aeti kokku ja lõpetati vaikselt, see koguduse loomine siin ära nendel inimestel oli muidugi kogemus sellest, et 37. aastal oli Stalin juba nendel Venemaa eestlastel, nagu me ütleme, oli ta nende kogudused laiali saatnud ja kirikud hävitanud nii et nad teist korda nagu võtsid seda juba kergemini kui kirikust jälle hobusetall või, või heinaküüni. Ja niimoodi selle Vormsi kiriku samuti sündis, olen ise ühe Lennuväe Tallinna lennuväljal töötava lenduriga rääkinud, tema ütles, et käisime siin Vormsis Scheffiks ja ja vajasime Einusid aknast sisse, kirikuaknast, aga väga paha oli Anguga ajada, ei läind Sangudes hästi läbi, noh isegi nii laisad mehed nagu nemad ei viitsinud nii väikest angudeid võtta ja siis raiuti need impostid läbi, siis sõidaks auk suuremaks, kust sai heina sisse ajada. Niimoodi oli siis selle kiriku lugu omal ajal, kui see kolhoosi elu siin õitses ja hiljem hiljem oli ta selliseks noh, Vene sõduritele selliseks graffiti tegemise kohaks, kuhu nad siis jäädvustasid oma nimesid, kust nad pärit on ja, ja mõnda muudki siia seina peale kratsides. Aga siis kaheksakümnendatel aastatel hakkasid Tallinnas täna tuntud linnamuusikud hakkasid siin käima ja ütlesid, et me tahame siin kirikus mängida vanamuusikat, kui sellest selle kiriku kohal ka ainult varemed on jäänud. Ja 88.-ks aastatel proovisid mitmed mehed natukene teda remontida, aga ei, see õnnestunud eriti. Ott Sandraku oli üks mees, kes üritas siin katust parandada ja puhastas seda rõduosa siin. Ja, ja siis 88. aastal, kui Eestirootslaste kultuuriselts loodi, siis läksid korra meil-Läänemaal rahad lahti ja, ja me saime siia teha uue katuse kirikule. Ja siis juba sellest innustatuna, et me oleme siin hakanud kirikut taastama siis arhitekt Parmakson aitas meil koostada juba taastamise projekti ja saime veel rahasid peale, mis Haapsalu lossi lossi juures taastamisel üle jäid ja niimoodi siis 90.-ks ostaks, oli see kirik taaspühitsetud ja no selleks üks suur pidu siin paika pandud, kui niisugune laev nagu Baltic staar, mis tihti Tallinnas käinud on, seisis siin vorm seal ankrus ankru peal ja ja rahvas, sõit siis suurte Ikarus bussidega. Vormsi selle keskuse. Jaa jaa, saakski sadama vahet, nii, aga taastamise looga on siis nüüd niimoodi, et. Huvitavaid asju tuli välja hoopis sellest kooriruumist, mis võib olla selle kiriku niisugust ajaloolist ja kunstiväärtust rohkem veel tõstavad. Siin hakkab nüüd hästi kõlama see akustika, et see on nüüd keskaegne ehituskunst ja nüüd vaadake neid kahte, siin on tõesti midagi, et minu meelest on siin ikka vahet. Jaa, tulitsid laemaalingud välja, mida, mida meil Eestimaa kirikutes ülearu palju küll näidata ei ole, on siin, Muhumaal ja, ja Ridalas ja, ja veel mõnes mõnes teises kirikus Saaremaal ja Villem raam, kes on meil kirikuarhitektuuriajalooga tõsiselt tegelenud, tema jaoks olid, need olid tõeline haruldus ja nüüd vaadates neid maalinguid ta arvaski, et see kirik on palju vanem kui siiani nad on arvanud ja, ja kasutades neid maalinguid, võrreldes neid gotlandi kirikute maalingutega. Vaata et see kirik on aastast ehitatud kuskil 1000 330340, selles vahemikus, et need ehitajad on tulnud Gotlandile, seesama käekiri on siin äratuntav ja seal on nende kirikute vanused üsna täpselt määratud. Nii et see on üks 13 13. sajandi lõpp, ütlesin ma, siis ma eksisin, ma ütlesin, 13. sajandi lõpp oli asustus ja ja, ja tähendab, kirik on siis 1340 30 sellest vahest täpselt seda paika panna ei ole võimalik. Nii, ja siinse originaal Algne põrand on muidugi pool meetrit allpool, aga me tõime siit pikihoone all, kasutad kasutatud need paeplaadid olid kasutatud puupõrandad talade alustena. Aga need me tõime nüüd siia tagasi, et et nad saaksid oma kohale jälle jälle tagasi. Ja tundub, et see kivipõrand siin kooriruumis üsna hästi sobiv. Ja kooriruumis ei ole enam vana altarit või altarimaali, nagu me seda tunneme. Nüüd on lihtne lihtne altari altar ja Villem raam jälle ütleb, et see on üks väheseid keskaegseid altareid, mis meil säilinud on. Seal sees on need missid ja niisugune tunne, kus siis tõenäoliselt katoliku ajal hoiti siis reliikviaid ja muid kiriku väga tähtsaid asju. Kui me siin seina peal vaatame, mõned huvitavad tahvlid. 35. aastal käisid Rootsi sõjalaevad Vormsi reidil. Need oli neli tükki, viidar Ragnar, jää, Karen ja kappareid. Ja siis nad pidasid siin ühe jumalateenistuse Vormsi kirikus ja ja samal ajal siis jälle Rootsi riigiabide abiga tehti vorm siis haigla ja selle retke raames, siis kingiti haiglale uus uus sisustus, nii et sellest on jäänud üks hõbetahvel konsi kirikule alles ja selle me saime tagasi viimase köstripoegadel ja noh, kuna siis 90. aastal oneedinline firma tegi oma Baltic staari reisi Vormsi reidile, siis nemad kinkisid analoogse analoogse mälestustahvli pansi kirikule. Müüri müüri küljes ja müüri sees, aga ja kaardi peale, mis meile siis anti, sinna ei olnud ka seda kiriku aluski joonistatud. Nii et see oli ikkagi tõsiselt juba planeeritud, et siia saab ja mitte mingi kirikuõu. Aga Jana elu elu pööras ennast natuke teistmoodi. Sellest, no nüüd on ju näha siit, kuidas need männid on ära Laasunud selle järgi, kuidas siinse metsis Nende põliste kirikuaia puude ümber oli. Ja praegu noh, on ta ikkagi, võib ütelda, et nii suur plats kogudusele jälle niita ja korras hoida, see on üks üsna tõsine töö, millega siiamaani õnneks ikkagi hakkama saadud, jätsin jutu, rääkimata kirikukellast. Kell on ka Rootsimaal see, see, kel, mis enne sõda siin kella lõi, aga tõenäoliselt vist alla võtmisega on ta viga saanud, nii et sellel mõra sees ja seda ei saanud siia tagasi tuua. Ja siis Vormsi kiriku fond tellis siis Sigtuna kellatööstusest. Vaid kellavalukojast uue kella ja, ja nüüd ta seal siis selles kella nišis on ja on rahvale kella lööb. Kirikuaias on vanad männid ja lehised, aga kui vanad nad võiksid olla? No ma arvan, need on ikka niisugused. Noh, päris üks lehis peaks juba ligi sajaaastane olema see, mis on seal kooriruumi taga, aga need on selle selle lehise järeltulijad, nii et võib arvata, et kuskil siin 70 aasta ringis rohkem jah, kõik siin sai tehtud, oleks võinud kartuleid vahepeal panna niimoodi teist võimalust ei olnud selle, selle juurestiku siit välja saamiseks, nii et korra käis ikka sahk peal ja kultivaator ja ja randaal ja kõik on siin peal käinud selleks, et seda selliseks saada. Siin oli täies niuke. Lumemarjaaiast sireli ja kõikvõimalikud kõikvõimalikud põõsad ja põõsad, puud ja põõsad siin kasvasid. Ja nüüd me jõudsime siis nõndanimetatud seda vabadussõjaalleed mööda, mida nüüd olemaski enam ei ole, tulles kiriku lääne ukse juures siia vabadussõja mälestuskivi juurde ja siia on siis Vormsilaseid peale raiunud Ööburnarestest enne ool niit on see, kui nii, vaat Minnetav Frichez Champarna. Ja see on siis nii arusaadav meile, kui ta on, et saareelanikud püstitasid 29. aastal Selle vabaduse ütluse mälestuseks siis kivi ja kes on seal siis langenud nüüd Lilia Timmermann Strand, üteldakse, et ainult kolm meest läks siis vabaduse. Ma arvan, et mehed olid nii head võitlejad, et lihtsalt ei, ei läinud neid rohkem selleks selleks lahinguks vaja. Ja see on minu teada üks kolmest, mis on säilinud kogu aja. Mina arvan, et tema või minu teada on ta ainukene, mis on säilinud täiesti puutumatult väljapool kirikuaeda ja väljapool surnuaeda. On olemas surnuaias ja on ka kirikus säilinud, aga mõlemast väljapool ei ole minu teada küll aga küll need mehed, kes tunnevad olevat nende mälestussammaste ajalugu, võib-olla panevad selle minu ütlemise nüüd paremini paika. Ja, ja, ja tema kurlingu kolm kokku ja me ei ole. Me ei ole rohkem temaga teinud, kui need natukene pronksiga üle värvinud, nüüd need tähed, et oleks nad paremini näha. Nemad ei näinud, nemad ei näinud selles mingit ohtu, sellepärast et saare peal elas nii lojaalne rahvas. Need olid Venemaalt tulnud eestlased ja, ja suur osa lihtsalt raudteejaamas kuulutuse peale Vormsil elama tulnud Venemaainimesed. Suur osa ma olen küsinud, et kuidas sa siia oskasid tulla, aga meil seal Krasnojarski krais või kus nad olid, seal oli raudteejaamas kuulutused Vormsi peal on vabad majad, kuhu saab elama minna. Noh, ja, ja selle kuulutuse peale nad olid siia tulnud ja nende jaoks nüüd üks rootsikeelse tekstiga kivi, mis oli kasvanud sirelite sisse, see ei olnud nende jaoks midagi ja kui, siis, et aga tol ajal olid ka need valla õdav külanõukogu ametnikud olid ikke kohapealsed mehed ja kui nad ei võtnud seda asja üles ega siis ei leidunud seda toimetajat kada kallal olevat vist kollakorra probleem olnud, aga siis keegi oli öelnud, et need on need, need, kes meres uppusid ja, ja sellega siis lõppes ka jälle jutt selle kivi ümber.