60 aastat tagasi veebruaris 1927, kui ringhäälingusaateid Tallinna laineil oli jõutud anda 50 päeva hakkas nendes kõlama uus hääl. Eriliselt selge diktsiooniga kandvalt kõlav mikrofoni ette oli astunud Felix Moor. Ta oli 1924. aastal lõpetanud Tallinna draamastuudio teatrikooli Paul Sepa stuudio ja töötanud lühemat aega näitlejana. Siis rakendas noormees kogu energia neil päevil üldist huvi köitvas hoopis uudses valdkonnas. Felix morist sai üldtunnustatud ja kõigist armastatud raadioonu peaaegu aastakümneks. Selleks esimeseks aastakümneks, kui ringhääling häälitsus alles hällis. Kui veel keegi õieti ei teadnud, mida ja kuidas peab üldse niisuguste saadete korraldamisel tegema. Felix moorist sai põhiline halloomees teadustaja ja lugemistundides esineja siis omalaadse stiili ja vormitunnetusega reporter, kelle käsi on küljes olnud rohkem kui kahel 1000-l reportaažil. Kusagil on märgitud, et kuuldemängudes, mis peatselt ülipopulaarseks said jõudis ta mängida üle 2300 osa samuti lavastada ja raadiole seada umbes 800 teost. Lisaks sellele oli just tema see, kes pani aluse lastesaadetele. Hiljem tunti Felix moori kui autoriteetset kõnetehnika, pedagoogi ja selle ala praktilist viljelejad. Sügavam huvi eesti keele ja kõnekunsti probleemide vastu oli tal tärganud juba teatrikoolis. Tundides pidandsid Mart Laarmann ja Nigol Andresen. Kuid laval oli talle suureks eeskujuks omaaegne kuulus draamanäitleja Hilda kleezer. Koolis omandatud ja argiseid tähelepanekuid summeerides hakkaski raadioonu moor uurima eesti keele hääldamise ja ilmeka väljendamise probleeme otsima võimalusi tollase kõnepruugi ja kirjakeelevaheliste erinevuste kõrvaldamiseks. Ta pürgis maksimaalpuhtale diktsioonile ja häälenüansside oskuslikule kasutamisele. Ühesõnaga mõtte eriliselt selgele edastamisele. Kui ringhääling oli saanud kümneaastaseks, avaldas Felix Moor ajakirjas raadio tagasivaatelise mõtte mõlgutusi nendest aegadest, kui ta esmakordselt stuudio mikrofoni ette astus. Selleski kirjutises on tunda Felix Moore'i omaaegsete raadiovestluste reportaažid ja kõnede hõngu. Märkame tema huvitavalt liigendatud lausestiku, mis jättis autorile ettekandmisele avara tagama isikupäraste intonatsiooninüansside rütmi ja rõhuasetuste süsteemi loomiseks. Kahjuks ei langenud mulle osaks õnne, et oleksime võinud kaasa valutada meie ringhäälingusaamisvalusid. Kuid tema hälli juurde jõudsin siiski kaunis varakult. Nimelt siis, kui ta oli ainult 50 päeva vana saanud kutse külastada noorukit. Kuidas ja millistel asjaoludel see sündis, sellest vahest ehk mõni teine kord. Sammusin ühel veebruarikuu õhtupoolikul 1927 mööda pikka tänavat sadama suunas. Jõudnud vaimu tänava nurgale ühe igivana maja ette. Peatusime Mu kaaslase nimetades, et oleme jõudnud kohale. Hoiatas veel, et asutus, kuhu varsti sisse astume, on nagu pühapaik, kus kõrvalistel isikutelt nõutakse täielist vaikust ja nii edasi. Köhatasin siis hääle hästi puhtaks, et ei tuleks häirima köhamis talvist ilmastikku arvesse võttes oli väga nobe tülitama oma ootamata prahvatustega. Olin pisut pahane oma veidi Kreuksuvatele kingadele. Orderiga olid nad küll ostetud, kuid juba tasutud. Imelik, mispärast nad ikka veel kri juuksusid. Ja peaaegu hinge kinni pidades sammusin koos kaaslasega halvasti valgustatud treppi mööda teisele korrale. Ukse taga seistes kuuldus seestpoolt muusikahelisid. Kaaslane vajutas ukse kõrval olevale nupule ja nüüd kostis muusika helide hulka mingi hoopis määritlemata heli. Õigemini küll müra, midagi parmu põristamise taolist, kuid palju valjem. Mõni hetk hiljem avas meile ukse keedi prillides vanahärra. Astusime hariliku suurema korteri esikusse, kus mu kaaslane tahtis mind vanahärrale ristiinimese kombel esitlema hakata. Paotas juba suu, kuid samal hetkel vanahärra pani sõrme suule märgiks, et vaikust. Naeratasin endamisi mõnusalt. Mete esimeseks sisekorra vastu eksijaks oli mitte mina uustulnuk, vaid mind äsja noominu, kes varem siin olnud mitu korda. Vabanenud siinsemas esikus üliriietest astusime vanahärra juhituna hiirvaikselt seestpoolt eesriidega kaetud ukse kaudu saali taolist ruumi, mille seinad olid trapeeritud sinise riidega ja põrand kaetud vaibaga. Ruum oli ruudu taolise põrandapinnaga umbes kuus korda kuus sammu. Ühes nurgas oli klaver sellest vähe eemal, teise seina ääres harmoonium ning põranda keskel kaks viiulite tšello. See oli kogu orkester. Ettekanne tundus kaunis tugevasti sumbutatud. Vaevalt olin jõudnud tsipake ringi vaadata kui muusikapala lõpes. Vanahärra astus kärmesti keelpillide ette seina äärde asetatud statiivi juurde, mille tipus oli metallrõngas keskel asetseva marmorplokiga. Ah, taipasin mikrofon samasse marmorplokki, hüüatas vanahärra kaunis energilise häälega. Üks minut vaheaega. Astus siis tagumistesse tubadesse viiva ukse juurde, vajutas seal ühele nupule, mille järel kustus piidal olev punane elektrilampi. Süttis roheline. Nüüd pääsesid keelepaelad valla. Tutvusin vanahärraga ja puhusime mõne sõna head juttu, kuni vestleja leilised. Üks minut vaheaega on juba kestnud küllaltki kaua ning sammus jällegi ukse juurde, vajutades nupule. Roheline lamp kustus ja punane süttis. Punane tuli osutas, et mikrofon on avatud. Samal hetkel hakkas esikus põrisema parmu lennuheli meenutav ese. Vanahärra ehitis esiku poole õige kurja pilgu. Parmu põrisemine pidi tingimata kostma mikrofoni, nimetas kiiresti järgmisena ettekantava orkestripala ja sammus esikusse tülite sisse laskma. Nii viibisin selles primitiivse stuudios, kui võrrelda seda praegustega umbes tund aega, kui vana härramu juhtis ettekanderuumi kõrval olevasse tuppa, mis oli ühtlasi büroo ja ooteruumiks meeles pidada, et sinna pääses ainult stuudio kaudu. Mõne viivu pärast ulatas ta mulle kimbu masinal kirjutatud teadaandeid, mis järelevaatusel osutusid eta telegrammideks. Pidin need varsti mikrofoni ees ette lugema. Olin varem juba kaheksa aasta kestel esinenud publiku ees näitlejana ja deklemaatorina. Mulle üteldi olevat selge kõlav hääl ja puhas diktsioon. Niisiis nõuetavad eeltingimused ringhäälingus esinemiseks. Nõustusin. Hea küll, katsume, loen. Telegrammide ettelugemiseni oli aega umbes 30 minutit. Mäletan, et mida lähemale saabus mikrofoni ette astumise moment, seda suuremaks läks ärevus hoopis erinev senisest esinemispalavikust. Ja enne mikrofoni avamist õetasini üleni. Pulss võis olla vist üle 120 löögi minutis. Süda oli nagu kurgus. Olin endale päris pahane, et nii hõlpsasti andsin oma nõusoleku. Väga imelik. Niipea kui olin lausunud esimesed sõnad, saavutasin rahu ja enda valitsemisehäälse tagasi oma tavalise kindluse. Ning lugemine läks ladusalt. Ettekande lõpul sain stuudios viibijailt väikese aplausi. Tolleaegse osaühisuse Raadio Ringhääling juhatuse esimees, tegi mulle ettepaneku hakata Eesti ringhäälingu esimeseks palgaliseks konfereerijaks. Seni olid konfereerija kohuseid vaheldumisi täitnud juhatuse esimees ja asjaajaja. Direktor. Mul polnud põhjust vastu vaielda. Ja nii sai minust kuuendal veebruaril 1927 halloo-mees. Äsja kirjeldatud pisioludes töötasime kuni esimese novembrini 1927 siis kolisime üle Estonia teatrimajja, kus töötama praegugi. Alul oli meil Estonias vaid üks stuudio. Praegu on nende arv kasvanud viieni. Suurenev töö ja moodsad tehnilised nõuded üha dikteerivad ruumide laiendamist. Ja pole vist kaugel aeg, kus meie vanasse pealinna kerkib kõikidele nõuetele vastav ringhäälingu hoone. Aeg tuli ja Tallinn sai tervelt kaks ringhäälinguhoonet, lisaks veel telemaja mitu programmi ja palju-palju saatjaid. Felix Moor, kes meie raadio alguspäevadel saateid tegi, jõudis rohkesti esineda ka uutes stuudiotes. Tema kõnekunstinäidisena saamegi pakkuda Eduard Vilde pala nimekiri, mis on salvestatud 1954. aastal ja jäi maineka sõna- kunstniku üheks viimaseks tööks Eesti raadios. Ja. Parun pöörab oma väikese terava lõualise kulupea, mis sarnaneb jääkaru omale aeglaselt valitseja poolega. Tema pilk on selge, rahulik päriline. Hämmastades ajata, suu lahti. Jah, aga mis teil siis viga on? Päriselt ju kõigest kehast nagu külm, tõbine. Paks mees seisab tema ees pundunud nägu, roostetanud vasekarvaline, jäme kael, sinakaspunane, selle määratu nuum kaela, tagumise jao sisse lõikub kohutav sügav vagu. Väikesed pungist silmad näivad otsekui verises rasvavedelikus ujuvad. Ta püüab varjata oma põlvede nõtkumist oma kätevarisemist. Ja kuna ta oma hiigelkeret kirjutuslaua kõrval olevasse korvtuuri hakkab majutama levita külma higiga kaetud näol Isevärki totter mulje. Olen tõesti natuke mures, tekitab paks argpüks, mispärast siis? Olen mures tuleviku pärast, paruni harrak, oma alusmüür, päss, milleks on meil siis sõjavägi ja sõjaseadus. Valitsust võime täiesti usaldada, eks autod, mässavate talupoegade karistamine mõisniku juhatus alla, eks eeldab püüda sinna tehtud nimekirjade andmist, tegi argieks ole ihunuhtlust, mida neid ja ikka oleme soovitanud jalgu tarvitada. Sellest võime enestele tuleviku kohta kõige paremat järeldada. Paruniproua on vaheajal õhu hakkamat, kes haavanud, sest et valitseja veesaapad määrdehaisuga ta nina pahandavad. Avatud aknast tungivat sisse karedoktrallitavad laulu helid. Mida toob tuul Altteenijate majast üle mõisa õue härrastemajja. Parun naeratav haa, Steffi faja pidutsevad ja alia. Ega nad baltisakste võõrustamist nii p aunust. Kuulge, pääs, kui palju andsite neile piiritust? Kolm vedu poole sellest, mis oli kogemata veel hävitamata jäänud. Kas sellest saab? Ei, vist, nad joovad teda ju peaaegu ilma veeta. Siis andke neile veel, nad on ju raskelt õlut. Seda on neile küllalt. Dinamo kallim ega Peremmanselt toitudega kitsi joone. Ma andsin talle tarvilikud käsud, neil ei pea millestki puudus olema. Ja aga tuura, kuidas sina siit tahad? Miks sa külalised üksinda jätsid? Väga kõhetu ja punaka peaga küpsemas eas preili, ulastunud parunid kirjutuskambrisse. Ta teeb, nagu oleks ta noore tütarlapse kombel väga kartlik. Joovad papa seda annat haavadki. Ega sa unustanud lahket sundimist? Nad on juba teise konjakipudeli kallal. Benedicti liköör näis neile liiga jaa olevat. Paruni jääkaru Kärs avaneb hea südamiliseks naeratamiseks. Ei, sa ei pea nii arg olema, pull, alla vene sõduri pea tahab midagi kanda. Ja meil on nässu aeg. Me peame oma külaliste suhtes, kelle abi me vajame, teisE silma kinni pigistama. Tehine koguneb pöörust küll, Kaukaasia tatari tõugu lisab mammad julgustades nihaga nende juurde tagasi. Vabanda meid mõlemat ei pea, neid ju nimigi via kohustavad tappa ja mina lunastame Subarstibama. Aga need kõik mässumeelse tassitajad ja kihutajad, kõike need vastased lõual ja mina, mehed, kellega meil alati pahandust küllalt on olnud vallast hävit, tama kuju, rahu ja julgeolekut soovime. Mahalastu ja surnuks pekstud lon, Onagsed, parunihärra, ahhaa täie, kardate neilt siis verist kättemaksu, sihukest Eestit, vend Etaženti liitsejat. Ma tahaksin ametil näha saada, kas nad veel pea julgemad tõsta, kui meie pitsmespon üle käinud. Ja kui seda oriks karta, äkiline vihahoog värvib paruni pea punaseks, niiet nahk karvade all hõõgub nagu palavikus. Ja kui ma oma perekonnaga panin jalu, peaksin põgenema. Ma ei kuula sellest ja ma kingin neile talupojakoertele, mis nad on ära teeninud. Nullustele, kellele kurjad, kangeks kasvanud, meie viletsad kepita ajadatu. Seejuures on ta laual Silava Browning kramplikult nagu küünistades pihku tõmmanud ja ta kiiskavad pilk riivab mõlemat, tuli uut kuulipüssi, veripunase paberiga kaetud seinad. Ja nüüd surnute nimekiri käsile müülbas. Kõik kolm nihkuvad lauale ligemale. Parun lükkab valitsejale paberipoogna ette ja tuksuvate näppudega asub viimane sulepeast kinni. Suured higipiisad Siretavat Taksu isanda laubal. Ta rasvane elu on talle liiga armas. Pandavalt Parun naerab lühidalt laginal, kõneleb siis ärritoonil edasi. Soolakandidaatidel tehke kaks jämedat Bristjatel raske ihunuhtluse saajatele üksrist. Näid, kellele anname 100 ja vähem huupi ei maksa vist üles, kirjutadagi. Võtame huupi käsile. Lõpuks tähendab üles nii väheseid, kellesse soldatid sugugi ei tohi puutuda. Algame mõisa inimestega. Siin on ainult eks kellele kaks risti tuleb? Toapoisina muidugi kellegi juurest leidsin revolvri, kes luges salaja mässulist testilehti. Kas ta keldrist välja ei pääse? Ta on seotud parunihärra. Tunnista süüd üles. Ei, kinnitab, et ta olevat süütu. Aga miks ta endale salaja revolvri oli muretsenud? Revolver olnud tal juba ammu enne rahutusi vahetanud teise kellegi käes, kord taskukella vastu. Aga kui tal meie vastu kurja nõu ei olnud, miks ei tarvitanud, tab viis oma tuleriistu röövlite vastu. Ringiga hirmunud keelatud ajaleht, vitaksi olnud tsensuurist läbi käinud leht nagu kõik teisedki. Kirjutage Takrants üles, kahtlane on ta minu meelest juba ammugi olnud. Aga Jaan armas iimalt paneb paruniproua Etti see pehmata moonamis, kes kõigi inimeste puudus on öelnud, kes tuult külvab, lõikab tormi. Ta on tubli töömees, armas aga su ässitaja uduninud palli kardetavam poisike oma revolvriga. Pange takk, Jürka müüb äss. Sull, valitseja tantsis, lihas käes, roomab ragises üle barjeri, jättes maha vigaseid, jalgseid, tantsivaid, tähti, söögitoast vastavate autid, joogilaua vallatud lõbutoolid, hüppavad korkide paukumine, kokku löödud klaaside helin ja valjud terviseid hüüded mille hulka segunevad ladisev naer ning kallusti mõõkade kõlin. Väljas hiljuti majas aga on Venetrallitamine paisunud suureks müraks, mis koguneb Carredast läbisegi karjumisest, huvilgamises, vilistamisesti, mürtsu, uste viskamisest. Parun vaatab muheledes surnute nimekirjast üle. Dvliis ja vägi lõbutseb valla inimestest. Paneme kõigepealt Baderisse eesti mässuliste lugejat ja kirjasaatjat, kõneleb ta habet silitades edasi. Nende nimed on mul teada. Nad on kõik läbi ja läbi anarhistid ja sotsiaaldemokraadid, nende peamees, allakirjutaja käsk, kirjutage esimeseks. See häbematu inimene. Möldad paneb kardetava roimarid Kiur Meister Talv kirjutage teiseks. See pole põrmugi parem. Heliseb paruniproua Harekas kannataja hääl. Hiljuti lasksin ta koolimajas oma tõlla juurde välja kutsuda. Kas arvateetatuuri. Ta nurjatud laseb nii-öelda tema ai võivat jätta koolitundi pooleli. Pidavat teema toas nii kaua ootama, kuni tund otsas. Müülberg tähendab ka selle mässaja üles. Punajuukseline parunipreili pistab pea ukse vahelt sisse, ta nägu on vihane. Mamma härrad on juba väga kaugel, vürst püüab toatüdrukuga sõbrustada ja teine ohvitser tahab mulle tädisi kasakatants õpetada. Siis kao nende juures tähelepanematult, hetkel armas laps. Nüüd viske üles, Käbi salu, Mart, armas, müüb, äss, räägib mõisahärra edasi, kui tütar ukse vahelt olnud taganenud seen ilus, kes löömise pärast minu peale kaebas. Juba ammu tahtsin talle natuke õpetust anda. Siis lisan juba kohe juurde kulbi Jüri ja matsid õlu jaagu, kellega käime praegu ilma võidulootuseta koht, tähendab valitseja, kes juba jaksamaks on toimumas. Siis oleks vististi kõige lühem asja lahendus. Üsna õige müülbers võtsite mul sõnad suust. Aga seal on ju veel üks sihuke vastupanija põõsa all tiku toomas, kes mõne aasta eest meid kohtust kohtusse pintsutas. Need 300 rubla, mis ma sellele põlva näole pidin maksma, pole mul veel meelest läinud. Ja jälle krõbiseb paber paksu mehe priimustavad ennast sulal. Sel silmapilgul koputatakse ukse vastu. Vana halli peaga teener astub sisse. Kubjas seisab väljas ja laseb parunihärrale öelda et kasakad on mõisameestega riidu läinud. Mispärast? Kasakad kõikunud tüdrukuil peale? Meie poisid hakanud tüdrukut ees seisma. Nüüd peksvat kasakad neid nootidega, noh, ja siis Puusepp ja tallipoiss olla juba veriselt lumi maas. Kasakad, kõik purjus. Ettekupja talale sääraste tühiste sõnumitega ei pea ta minut aega raiskama, kärgatab palun paremat palka selle eest. Oot, et mõisa inimesed oleksid sõjaväe vastu alandlikud ja aupaklikult nagu näha ei suuda, nad arvavad ära oodata, kuni järge nende kätte tuleb, naeratab ta silma pilgutades nimekirja tegija poole. Aga lähme edasi, müülbaš, ärge unustage muru, Kaarlid, koolitatud poega, seda atakk nina, kes tahaks, paneb, et mina temale, sina ütlen, Jackelma kurt vuntsi maha lõi, kui ta kaetud pea klimuis seisis. See poisinolk talud ühes mässu kõnes hiljuti talupoegadel ei olla saksa mõisnikelt, mille, kes talu võlgu. Ma usun, Aleksandar Oldolontro sõnnid. See on põgenenud mees ta kelnenud. Siis pange ta isa noorem vend nimekirja, andku poiss elukoht vàlja, vastutagu oma nahka. Seepeale järgneb keegi talupoeg, kellud häbematu julgus nuriseda kohalike rentide liialise kõrguse üle ja kiip Sepleb kellest arvatakse ta paruni lööma protsessi kohta mõne aasta eest vallas pilkelaulu käima pannud ja kes peale vallakirjutaja ning kooliõpetaja kirjutavat eesti lehtedele sõnumeid valla, viletsate agraarolude üle valitsejale. Hülward paneb omalt poolt kirja ühe moonamehe naise, kes sõimas seda kord pulga Juhkrup ning tähendab ühe ristiga üles noore tüdruku, kelle süüta lähemalt teiseleta. Jumalakartlik paruniproua soovitab siis veel kõlbelistel põhjustel väga soojalt Ühe ristimiste sekka rabalauka peremehe tütart, kes on gümnaasiumi läbi käinud, sest kõik niisuguse kooli kasvandikud elavat meistriga, häbi, elu, nuka, Harlame, möldri poega, noort üliõpilast, kes kooli ajal Peterburis muidugi mõned purssiskaga vahekorda pidavat. Nurgas kirjutage nende mõlema isad üles ja parun usinalt aeg on ammugi käes meie jõukamate küla oludes seis sekuse korrad padja ajada, kes neile nõu annab, oma lapsi nii kõrgesti koolitada? Ta tahab. Nimekiri pikeneb, kolm pead otsivad, uurivad murega, et mitte mõni kõlvatu, teiste seas kogemata välja jääks. Korraga vuhiseb parunipreili sisse. Vahtisin ukse vahelt salaja ohvitserid söögitoas tihibud vürst vehkleja palja mõõgaga, mis hirmus, et näidata, kuidas tema üksi taljonid jaapanlasi maha oleks raiunud. Kui ta sõjas oleks olnud. Teine job vahetpidamata konjakit ja deklameerib kuuleedusse silmi pööritades. Oo tähendab parun, pead rõõmsasti tütre poole loovutades, siis peame nimekirjaga rutta. Mõne minuti pärast ilmub kubjas kooputamata luba küsimata astub ta uksest sisse. Talud kahvatu nagu surnu. Ta huuled värisevad. Üksik pisar veereb tal üle põseparunihärra. Ja Loore karjatüdruku kallal. Rinnapõhjas tõusev nuuksumine paneb tugeva mehe vabisema. Karjatüdruku kallal, tarvitavad. Parun tõuseb istmelt. Seda nad kaitsesid, parem külas, toimetab. Kuid aeg on käes, et ma vinnatesse ülbas, andke nimi tiritsiga.