Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, kas te kuulate kunstiministeeriumi, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Viimasena paari aasta jooksul on Eesti kunstiväljal esile tõusnud kontseptualism ideedele ja minimalismi esteetikale toetuv kunsti paradigma. Sele värskeimaks märkimisväärseks manifesti aktsiooniks on Tene Sparkase arhitektuurne projekt Veneetsia biennaali Eesti paviljoni varasemate nii-öelda tendentsi sissejuhatavate näitustena võib esile tuua Anders Härmi kureeritud Next To Nothing, Eesti kaasaegse kunsti Muuseumis 2010. aastal Maria Arusoo kureeritud näituse kontiinu Depertseptsionzoun Tallinna kunstihoones 2011. aastal. Eraldi tasub mainida ilmselt ka Jevgeni Zolotko teost üks päev riigiarhiivitöötaja elus, mis pälvis 2011. aastal Eesti kaasaegse kunstimuuseumi poolt välja antava preemia Köler, Price ja näiteks Neeme külma isikunäitusepinnavirvendus 2012. aastal hobusepea galeriis. Kontsertturismi ideeline foon on oluliselt erinev Eesti kuristi välja peavoolu null nullindatel esimesel kümnendil domineerinud sotsiaal On see ja poliitilise angaseeritusega kunstipraktikast mis püüdis publikuni tuua võimalikult vahetu tegelikkuse, samas kui kontseptualism ammutab oma tähenduslikku potentsiaali kunstiajaloost. Kunstiministeerium toob teieni alljärgnevalt kaks intervjuud. Esimesena näituse kontiinum debertseptšenzoun kuraatori Maria Arusooga ja teiseks Eesti kaasaegse kunstimuuseumi juhatuse liikme Anders Härmiga, kes oli töötades Tallinna kunstihoone kuraatorina otseselt seotud sotsiaalselt Ankaseeritud kunstipraktikate juurde tamisega. Eesti kunstiväljale aga on näituse Next To Nothing kuraatorina samavõrd oluline ka kontseptualism legitimiseerijana peavoolukunstis. Tere, Maria arusoo, et sul oli tsirka poolteist aastat tagasi kunstihoones suur kuraatoriprojekt, kontiin, retsept seal seal ja selle raames ilmus umbes pool aastat tagasi siin läinud aasta suvel, pakun ka väga ilus kataloog, mille kirjastus lugemika kujundas. Ja ma olen pikka aega võtnud hoogu, et ma tahaksin sellest kataloogist rääkida ja lõpuks ometi on saade on suvehooajad tagasi ja kõik muud pakilised teemadel ära käsitletud ja ma olen suutnud olla piisavalt järjepidev, et hoida nagu seda teevad kogu aeg üleval. Ja nüüd mul tekkis nagu lõpuks ometi võimalus sellest kataloogist sinuga natuke rääkida. Mind on hakanud huvitama sinu kuraatoripositsioon selle näituse suhtes, sest eriti nüüd nagu tagantjärele vaadates ja vaatas ka neid näitusi, mis sinu näitusele järgnesid ja mis siis ka nagu sinu näitus ja sellele järgneva täitsa hakkasid ka eelnevat ajalugu natuke ümber mõtestama. Mul tekkis kohe nagu küsimus seoses sellise minimalismipõhise kontseptualism nagu tulekuga kunstiväljale kuidas enese jaoks nagu mõtestada, sest ma lihtsalt näen siin nagu sellist tugevat nihet, et üsna pikka aega meil oli väga tugev nagu sellise, ütleme sotsiaalse närviga kunst näiteks on väga populaarne, eks ole, lihtsalt läbi Anders Härmi kugi ja kunstihoone ühe kuraatori seda oli hästi tugevalt nagu meie kunstipildi peal, siis sinu nagu projekt oli selles mõttes nagu ta tuleb nagu natuke teisest ooperist või et kuidas iseenese jaoks nagu ütleme kunstnikuna, aga kas siis kuraatorina ja nüüd institutsionaalselt kunstiväljal tegeva ametniku inimesteks ei kõla halvasti, aga ka ikkagi ka mingeid institutsionaalseid otseseid tegijana, kuidas selles jaoks nagu seda ütleme sisuliselt seletad seda mõtestate või kas oleks kuidagi väga loomulikult see sellise kontsertturismiga tegelemine. Ma arvan, et positsioonide erinevused sinu jaoks on see, et kui sinu jaoks materjali laine avab, mida kauem aegamööda häbist sa mõtled selle peale sinagi, kunste Loone mulle tundub siis mina kui selles mõttes selle näituse puhul loojana või kunstnikupositsioonist kunstiks Läskulaator positsioonist minu jaoks nagu mida rohkem aega mööda läheb, see tegelikult see näituse analüüsitud ja edasi, vaid vastupidi, me natuke kaugenenud seletus ardesse, see positsioon, millest ma praegu räägin, on natukene rohkem tagasivaatav ja võib-olla mitte nii täpne, kui ma oleks teinud selle intervjuu pool aastat tagasi, et lihtsalt nagu sissejuhatuseks öelda. Aga sisu mõttes minu jaoks tuli ta väga loomulikult, sest et tegelikult ju kasvas välja ühtepidi sellest, et hooaeg, ma elan, et Eestis on Eestist ära ehk siis nagu ma olin väga väga. Meil on sellesse, mis mu enda huvi või nagu see uurimisvaldkond oli, ta hakkas sealt välja kasvama ja samas ma nii-öelda ei teadnud, kuidas järgides on seda Eestis olevat koodi või noh, ma ei teadnud nii-öelda, mis on siin lubatud või kuidas siin peaks asju tegema. Mis ühtepidi tegelikult oli, väga hea, kui me tagasi vaatame, see tähendab, et andis mulle selle vabaduse. Et ma ei olnud sellest nii kammitsetud, nüüd kui ma olen olnud praeguse seisuga kaks aastat Eestis, ma tegelikult tunnen, kuidas me igas otsuses ja eriti neid institutsioonis töötades, kuidas me iga otsuse taga on tegelikult natuke see, et üks asi on kohaliku kontekstiga arvestamine. Aga teine asi on see, et kui sa nagu sõidad üle su loomingulisest ideest tegelikult et selles mõttes, kui inimene puhul oli väga hea positsioon, see, et ma mõtlesin väga täpselt, et tegelikult, kuhu näitas teine, mida siin oleks vaja ja kuidas ta siia konteksti asetab, et see ei olnud nagu selles mõttes mingi egoistlik loomeprojekt, et nüüd ma tahan teha seda näitust ja vaatab, kes vaatab seda ka samast oli ikkagi väga tugevalt kunstnikupositsioonist kantud näitus. Ma hakkasin seda näitust tegema põhimõtteliselt taga, minimaalselt kureerimis, kogemusena Emai nimetada kunagi näiteks algfaasis kuraatoriks vaid lihtsalt kogu nagu see asi hakkas kokku tulema. Kindlasti ma ei küsinud väga palju küsimuse enda käest, tuli nagu natukene kõlab nüüd nii võitšetega natuke nagu intuitiivselt kokku. Ja see tervikpilt niimoodi väljend moodustus, mul oli algusest peale see nii-öelda see tunne, mida ma teadsin, et ma tahan saavutada, see oli väga selgelt paigas ja kõik need muud elemendid tulid sinna ümber. Ja selles mõttes ei olnud nagu see, et ma panin paika eesmärgi, mida ma tahan, et kuhu teoreetilis nagu Freinvördki või sinna raamistikus asetub või kuidas seda, nagu kohalikes kantakse, hakatakse tõlgendama või kogu need nagu vastandused, et mina kui kuraator, minaga kunstnik või mis ma enda positsioon seal on ja nii edasi, et arvates need asjad ma mõtlesin, et enda jaoks läbi, analüüsisin läbi, mõtlesin plussid-miinused ja nii edasi, aga tegelikult seal ikkagi nagu üks tervikloome protsessi ühtepidi kollaaž, mis tuli kokku nagu siis mingitest teoreetilistest tekstidest, mingitest autoritest, too hetk, keda ma lugesin, aga pigem nagu mingid küsimused, mis mind paelus. See oli hästi primitiivne küsimus, et nagu kogu see kunsti vastuvõtuväli ja see, see tegelikult nagu suhestumine kunstiga ja mitte läbi objekti, vaid see subjekt kasutatakse lihtsalt 100-ks, mis tuleb siis minimalismist, see objekt on lihtsalt nii-öelda see mediaator tõlgendada mingit ideed publikuni, aga see, et publik saaks kunstist osa, aga samas, et see ei ole interaktiivne kunst, et sa oled tõmmatud olukorda, sest et seal jälle mu isiklikus plaanis ma tunnen tegelikult ebamugavust või kas sellega tõmmatud mingisse protsessi, aga kui ma iseennast võimsalt leida ja ma ühel hetkel sain aru, et ma olen seal sees, siis minu jaoks nagu märksa huvitav avamad kogusega, kontiiniumi projekt tegelikult algas väga kunstniku positsioonilt tehtuna tegelikult kuni lõpuni ma seda tegin, nüüd hiljem on sinna juurde liita veel igasuguseid muid asju. Lõpuks, kui see valmis oli, siis ma avastasin, et oi, näed kuraatoripositsioon ja kogu see, et kui sa hakkad seda lahti selgitama tegelikult siis siis kogu see kataloogi tegemine seal juba omaette, sest ma ei tahtnud näituse kataloogi. Kui algul oli mu idee loomulikult, et oh, ma tahan teha ideaalselt niimoodi, et näituse avamisel kataloog valmis ja nende nagu reeglid, et alusel, et selles mõttes ongi näituse kataloog, siis ma suht ruttu sain sellest aru, et näiteks üks põhimõte ongi see, et seal ei ole mõtet kahedimensionaalseks sinna paberit peale üle kanda, et see tuleb hoopis teine formaat, mõelda, et seesama idee või teemakäsitlus jätta ja needsamad küsimused võib-olla aga käsitleda nii, nagu ma seda näitust käsitlesin kunstihoone ruumides kolmedimensionaalses enam isegi nagu rohkemale tajupõhiselt siis see, et see raamat ei ole selle dokumentatsioon, vaid see raamat on nendele samadele küsimustele arutlev. Aga teise formaadiga töötav, et selles mõttes meil on hästi hea meel tütrekas Indrek sirkliga, kes tegelikult võttiski minu, selle algidee, mida ma tahtsin näite seda saavutada ja tõstis selle oma erialasse. Mis on siis raamatukujundus ja raamatud ja minu ülesanne oli lihtsalt siis nagu nii-öelda kureerida ära need kirjutajad visuaal ja see oli alguses oli minu jaoks tegelikult hästi šokk, kui ta tuli raamatuna, siis ma esialgne reaktsioon oli nagu peaaegu et nutt hakkab, kuidas, mingi idee on transformeerunud nagu põhimõttelist nagu lamedale pinnale ja kuidas, see ei ole üldse see. Aga noh, sel hetkel, kui maksja süvenema, saingi aru sellest. Okei, see ei peagi olema see, et see ei olnud näituse kataloogi mõeldud ja ma ei tahtnud. Tegelikult seal on see tekst läbi teksti siis nagu peaks kõnelema see läbi raamatuid, raamat kui ruumi. No sa ütlesid, et algselt ei positsioneerinud ennast üldse kuraatoriks astusid ennekõike nagu kunstniku positsioonilt ja samas nagu viited ka sellele, kuidas seal oli ka ikkagi nagu mingi hulk mingeid teoreetilisi tekste, mis nagu mõjutasid mind nagu huvitab ka natuke nagu nende teoreetiliste tekstide ja selle kunstniku positsiooni nagu suhe ühelt poolt see näitus on väga tugevalt visteetiline, tähendab, need tööd olid minimalismi nagu vaimust kantud, eks ole, seal oli soodsas mõttes klassikuid NAGU kriid A kustuvate süttivate tuledega see viitaks nagu pigem kuraatoripositsioonile noh, nii-öelda klassikuid nagu esindatud, eks ole, et siis, et see viitab just sellisele ajaloolist ele maiguga selline, et noh, et anname teemakäsitlusest nii-öelda ülevaadet ja mind nagu selle tõttu nagu huvitabki just see kunstniku, mingitest eetiliste valikute ja teoreetilise fooni suhe seal muidugi kaetamise kataloogi tekst on nagu tagantjärgi sõnastatud, aga ikkagi, et noh, et kui sa seal ütled umbes näituse kataloogi kuraatori tekstis, et noh, et näitus tegeleb taju probleemiga näituse kontekstis kas ise, muide, tagantjärele või selle protsessi käigus ja kui palju sa nagu mõtestasid enese jaoks seda, kui oluline koht nendele öelda Trieutilistel tekstidele. Ja see on selles mõttes kataloogi tekst, mis on kuratadeks, see on tegelikult, näitas algtekst, kui ma ei eksi, siis oli seesama tekst, mis oli tegelikult kunstihoones, käis näitusega koos, et sa ees sõnalisem selle kataloogi nagu eraldi. Aga selles mõttes nagu positsioneerimine, et see ei ole see, et ma tahan ennast puhtaks pesta veel ei, ei ma jant, kuraator positsiooni loomulikult kui sa hakkad näiteks kureerima või ükstapuha mingit konverentsi kureerima, siis sa tegelikult võtad kuraator positsiooni, ükstapuha, kas su haridus, täiend seal. Ma ei tea, maalikunst või autoremondilukksepp, selles mõttes sa võtad kuraator positsioonis järjekord sellega koos, sa pead võtma mingi vastutuse ja mingid rollid, mida sa pead välja kandma. Alati natuke vastumeelne olnud selles mõttes selline siltide panemine või kastidesse panemine, et sina, kunstnik, sina, maalikunstnik, sinna videokunstiks, sina, installatsioonikunstnik kuraator, selles mõttes minu jaoks on kõige huvitavam need üleminekukohad, kus ongi, et ma ei tea, ühe inimese peas kohtusse kuraator, kunstnik, ma tea, kuraator füüsi, füüsik-teoreetik, mida iganes, et selles mõttes selle näituse kriitika juures oli ka välja toodud see, et umbes nagu positsioonide konflikt, et kas see on õige olla umbes kunstnikuna kureeritud näitusel ehk siis nagu minu jaoks tegelikult need küsimused ei anta probleemide samamoodi minu jaoks ei olnud ka probleem või mingit väga suurt vastandust, vaid pigem nagu koosta selle teoreetilise teksti. Selles mõttes selline kuuma nimetatakse võib-olla seda mõjusfääriks siis või mingid küsimused, mis painavad mingid asjad, millele sa otsid vastust, et algul nad on väga sõnastamata. Sa hakkad käima näitustel, sa näed mingit ühte teostanics, noh, see oli, mis juhtus Ulafereliasseni teosega, mida ma nägin Berliinis ja ta väheke kõnetab sind lihtsalt mingi kaks eri asja jõuad ühel ajal kokku, seal on mingid tekstid toovad, ma lugesin hästi paljudele Katariid, kes tegelikult ei jõudnud näitusele absoluutselt või noh, selles mõttes nagunii otseselt, aga nad saavad nagu mingiks hüppelavaks või nad ei ole niivõrd mingid inspiratsiooniallikad või need algmaterjali, mida sa kasutad, vaid minu jaoks, vaid pigem nagu nii-öelda siuksed vaikivad või mitte vaikivat dialoogipartnerid, mille abil ma sain nagu mingeid asju paremini sõnastada või isend tahaks läbi mõelda, kuna see näitus ma hakkasin tegema ajal, mil ma õppisin knows meetis, mis tähendas seda, et loomulikult enamus päevad seisnes sellest, et ma hommikust õhtuni lugesin ja analüüsisin tekste. Ja võib-olla sellepärast, miks mu näituse nad üksi teised oli ka see, et ma ei tahtnud, et seal oleks selline tohutu kuraatoritekst, mis raamistaks näituse ja näitas instreeriks. Ehk siis ma tegelikult kontiinime raames. Ma ei tahtnud teha seda nagunii-öelda. Ma ei saa kahe kunstipraktikaga, et sul on tohutu raskekaaluline kuraator tekst ja siis on näitus ja enamustel juhtudel nad ei ole minu jaoks kokku läinud. Et näiteks kui ma Londonis elasin ja ma käisin seal galeriinäitustel, siis mind tohutult häirisid need saatetekstid, kuna need olid justkui näituse kirjeldus pimedatele või umbes selle näitusele näha rohekates toonides maale, mida ennem on kunstnik, ma olen sinised toonid, ehk siis nagu täiesti sisutühi tekst. Eestis ma puutusin kokku väga palju väga heade kuraator tekstidega, kui sa enne viitasid siin Andersarmile, kes kirjutasid nagu väga head tekstid ja siis Kont, inimene puhul, ma tahtsin teha seda, et nad ei domineeriks või nad ei konkureeriks omavahel. Et loomulikult see tekst peab olema, mis nagu avaks seda siis nii-öelda kuraatori positsiooni seal. Aga selle nagu näituse idee oli see, et sa saad seda näitust kogeda ilma selle tekstita ja tegelikult eelistasin, kui tiimi puhul seda, et inimene käib ära näitusele, siis ta loeb teksti. Et see oleks niipidine see ja kui sellele ette pandud Hanna soonsin saatvad tekstid näitusele siis tegelikult nendel ikka selleks, et see oli natuke selline kunstihariduslik, see, et ma sain aru, et ma tegelikult jätsin selle inimese tühja ruumi ja et kui tal on huvi minna natuke kaugemale, et mis tühja ruumi ma ei tea, ajalooline taust on või mida on see kunstnik muutanud ehk siis nagu nii-öelda nagu saatetekste, ehk siis on ühtepidi käsitlesime tekstiformaati ja näitas täiesti eraldiseisva oma meediumis töötava formaadina oma diskursus töötava formaaline. Teisalt ma ei tahtnud, et näitus muutuks minu kuraatori teksti illustratsiooniks või vastupidi. Et nagu selles mõttes ma tahtsin nagu täisrespektiga suhtuda näitusesse, et ma ei kirjelda seda oma kuraatori tekstis lahti, vaid pigem kuraator tekstis, ma lihtsalt avan seda oma mingit uurimusvaldkonda või mis, min viis selleni, et selles mõttes see oli nagu natuke minu jaoks ka konfliktisituatsioon, kuna nagu ma ennem ütlesin, ma tulin kunstniku taustaga ja selle võrra mainega hästi palju jälginud näitusepraktikat ja nagu ära kaardistanud, mis mind ennast on häirinud või siis nagu mis mõtted on tekitanud mingi kaasa kunstinäitused minus ja tekstiga on mul alati olnud selles mõttes, et mulle meeldivad väga näituseruumis, kui on saatvad tekstid, kui on kuraatori tekstid, kataloogid, aga ma alati ise oma näituseruumis liigun, vaatan ennem ära näituse ja saan sellest seal oma kogemuse ja siis võtan juurde antud juurde kirjutatud materjali, sest kui ma loen selle ennem läbi, siis ma olen sellest juhitud kogu aeg. Aga noh, see on inimese enda valik, et kumbat pidi sa lähed. Ja tekstiga oli näiteks ka see, et kuna ma enamjaolt töötasin teostega, mis olid valmis ehk siis sained komponeerida seal ruumis täis kindlus, aga ma tean, kuidas nad töötavad ja ma aineid teosed valdavalt ise kogenud, ruumis eksis, tantsida, läbi mängida mitu korda enne peas siis tekstiga oli see, et kõik kirjutajad, keda ma kutsusin kataloogi jaoks kirjutama või siis kirjutasin näituse jaoks seal paar korda, oli mul see moment, kus ma kutsusin selle kirjutaja, kuna ma umbes teadsin, et tal võib olla huvitavaid ideid sellel teemal, aga samas selle selles mõttes kontrollimatu moment, et kui mul tuli Boriss Craisi ess meilboks, sest mu nagu see mul esimene kohtumine sellega ja seal nagu ongi see, siis ma panin enda puhul lähedasele konflikte, kuidas ta suhestub näitusega, sest ilmselgelt oli mul mingi oma visioon selle näituse tõlgendamisest. Ja ka see, et mis raamistiku paneb sulle tegelikult mingi teoreetik sinna peale, eks melarbaltiga, kes tõi nagu hästi palju mingeid nimesid sisse, sest mul oli algul nagu väga seal konflikt enda jaoks, et ei, ma ei taha, et umbes läbi selle, sellest räägib, et see on liiga ilmne nagu suhe, aga samas teistpidi see on täpselt see respect, kus ta ütleb, et see on tema nägemus sellest. Mina olen teinud selle vastutuse või selle sammu, et ma olen kutsunud teda järelikult noh, siin sa enam nagu ei sekku vahele selles mõttes tsenseeri sama lugu ka sellega, et nii-öelda see valitsus, selle inimese või kirjutan, eks selle näituse saatetekstide puhul, et mul oli peas mingi kujutelm, et ma ei oleks võinud teksti, mis avavad nii-öelda seal on kunstniku umbes teisi töid ja nii edasi, vaid mind huvitas just selle teose suhestumine kohaliku kontekstiga ja selle teose eraldi suhestume seal näituses. Ja see, antud moment huvitas mind hästi tegelikult alguses saatetekstid ise tegema, mis räägiksid igast teosest eraldi sellest antud tehasest, mille inimene koges, aga noh, aja ja kõige muu mõttes, aga teiseks ka selleks, et ma ei teeks kõiki neid asju ise, ma palusin, Hanno, saan seal teha, need saatoriksid, Johanna võitis hoopis teise formaadi, kus ta rääkis nagu kunstniku taustast eelnevatest töödest. Ehk siis see oli nii-öelda tema kui professionaali temaga kirjutaja otsus oli minu koht, kus öelda, et olgu, see oli tema valik sellele ja noh, minu vallik lõppes seal, kus ma valisin selle inimese kirjutama. Ja see oli nagu südamesse suhe kirjutajatega, et seal oli ka natuke selline, et sa pead natuke andma käest ära, et sai komponeeri kõike lõpuni. Selle teksti ja suhete kuraatori positsiooni tähendab miks see mind nagu huvitab ja miks see kataloog ka minu jaoks järjekordselt niimoodi hästi aktiivselt aktualiseerus. Riias Krimmis oli Maia Rudowska kureeritud näitus intsaidanud out mille keskmes oli siis nii-öelda tööd Speys kolmas ruum, postkolonialismi pärinev mõiste, mis on siis nagu see vahepealne seal oli ka töid, mis tegelesid erinevalt just sellise ütleme, toopase põhisemaid, vahepealsuse küsimusega. Ma arvan, et oskan kunstiteadlane poolilt ja see oli tema näitusel nagu väga tugevasti tunda. Aga miks mulle see näitus nagu hakkas silma, miks see mind väga köitis, oli see, et mulle tundus ka temaga vesteldes ja seda näitust vaadates. Et ta oli üritanud nagu, vaat kui meil on selle kuraatori positsiooniga on hästi tugevalt nagu seotud niisugune kriitika, mis on kuraatori positsioonile nagu tihtipeale osaliseks saanud, on see kuraatori juskui, käsitleks kunstnikke kui nagu oma balleti või et sul on mingi valiti, siis sa nendest komponeerid midagi ja näiteks ajalooliste näituste puhul tihtipeale paratamatult juhtub niimoodi. Et ma kujutan ette, et kui ma ei oleks teinud taolise teemaga näitused muuseumi kontekstis siis ei oleks ka väga konkreetselt niimoodi hakanud nagu töötama. Aga mulle tundub, et kõigepealt see ruumivalik ja sealt edasi tulevad ka tema nagu sisulised otsused väga rõhusid, nagu selle peale ta üritas sellest võimalikult nagu taandada Jüri Lotmani määratlusi kasvatada. Sa oled siis, et, et kui, kui teadlane seal on kõigeks hüpotees, et tal on mingi idee, et asjad on nii ja siis ta tegeleb selle tõestamisega, siis mulle tundus, et Maya üritas näitust kasutada kui metodoloogiliselt võtet, mis vastandub teaduslikule võttele väidet, loob nagu selle näitusega justkui mingisuguse maailma või tegelikkuse, mis peaks aitama nagu oma probleemile, nagu ka sellist vastust anda ja kuraatori positsiooni kohta küsisin ka sellepärast, et et selline, et need on loominguline uurimus väga tugeval positsioonil meie kunstiväljal on tegelikult endiselt vähemalt ütleme, kunsti kirjutise retoorikas on see endiselt väga tugevalt sees ja ütleme, sinu sellest kuraatoritekstist on, et noh, et näitus tegeleb nagu mingisuguse küsimusega, aga sellest, kuidas sa praegu räägid, et ma ise kasutan seda ka hästi, palju seda Maya Rudolph näitust vaadates. Mul tekkis järsku sihuke tunne, et ma näen seal nagu mingit nihet, kus ta üritab nagu selle asemel kunst tegeleks mingisuguse küsimusega, et on üritanud nagu seda natukene nihestada, seda enesepositsiooni ja sinu kunstniku foon seitsega osalesid näituse kunstnikuna ja nii edasi, et sinu näitus nagu tegi seda kuidagi enesestmõistetavalt käinud seal seda uurimuslikust või mulle tundus pigem nagu sellise ka jälle üks selle retoorilise kuvand on selles mõttes huvitav, mis seal praegu nende Hanno soodsi tekstide kohta rääkisid, sest selle kohta ma tahtsin ka kohe küsida, et ka majja näitus saatsid, need tekstid on hakanud nagu nende tekstide iseloom, huvid tema, et ühelt poolt need on nagu suunatud vaatajale, nad peaksid nagu vaatama jaoks seda näitust avama, aga just see, et Hanno valis selle viisi et avada need tekstid just ka sellise ajaloolise konteksti, tekitas sellise väikse nagu musiaalsuse tunda või et mul on mingisugune selline sõnastamata konflikt sellega et näitusel on nagu mingis mõttes kaks sellist veidrat kihistust või mul on nagu see meeldiski seal nüüd ka püksid nagu selle teksti taandada natukesest näitusest, esitada seda teksti näituse suhtes sellise paralleelse või sõltumatu nagu dimensiooniline, samas kui tihtipeale nagu rääkisid niimoodi üldistavalt ja avatult, üldistavalt aga ikkagi tihtipeale kipub just selliselt nii-öelda kunstiteadlase ja ega tugevalt kuraatori positsioonilt lähtudes ja seal ongi just see hüpotees on ees, kuidas teadlane töötab, et ka mina kunstiteadlasena püstitan omale hüpoteesi näiteks, et kuidas sa seda näitas kureeriside, kuidas Maia oma Näitust kureeris ja siis ma hakkan nendest näitustelt otsima selleks nagu tõestust. Et see ongi lihtsalt see, kuidas kunstiteadus töötab, samas kui mulle tundub, et sina töötasid nagu mingisuguses vastupidiselt. Ja kindlasti ma ütlen, et ma arvan, Niibidel, selles mõttes, nagu ma ütlesin, see on arvatavasti hiljem talgu mulle ka konflikt siis täpselt sellega ma tegin kataloogi ja ma nägin esimest korda, kui Indrek andis mulle kätte selle kataloogi esimesed nagu seal väljaprindi ja siis nagu see konflikt, mis minu peas tekkis, kuidas ma lähen omandanud selle kõik need paberile kahedimensionaalses, kuidas kõik see, mida ma nii-öelda ennem komponeerisime, tegin kuidas hästi nagu teisenenud ja miks ma seda tegin ja nii edasi, aga siis see tegelikult saad aru, et on kaks paralleelasi. Et ma üks asi, mida ma ei tahtnud teha, et panna teksti näituseteenistusse või selles mõttes, et nad ongi nagu kaks eraldiseisvat, siis need kaks täiesti eri meediume ütlevad täiesti eri nagu struktuuri eri alustel. Ja teine asi ka see, et, et valdavalt need, kes kirjutasid, olidki kunstiteadlased, kunstiajaloo taustaga. Mida mina ei ole selles mõttes, et ühtepidi ma andsin nagu nii-öelda selle ohja käest ära, et las nüüd nemad tõlgendavad seda ka teistpidi, see oli ka minu jaoks nii-öelda c5 nagu edasi, mingit nagu teises paralleelsalongides on paralleelne see ja me räägime kuraatori positsioonist siis minu jaoks kõige huvitavam tundub sellegipoolest, nagu selles on nii-öelda, nagu loob kuraatori tüpaaži. Üks asi, mida ma üritasin hästi silmas pidades näitust tehes, et ma ei võtaks seda positsiooni loomulikult, kui ma räägin siin komponeerimisest, kollaaži moodustamisest. Et ma kasutan neid 809, mida iganes, need asjad, millega ma algul mängisin, oma mõtetes, et ma ehitan nendest mingit pilte või nii-öelda oma pilt ja siis tegelikult mida ma kogu aeg silmas pidasin. Just see, et ma ei võtaks seda kuraatori positsiooni, kes võtab kunstnikud illustreerima mingit oma suurt ideed või plaani, mida ta tahab teha või tõestada vaid, et see oleks dialoogis, oleks dialoog, mitte minu ja selle kunstnikuga ainult vaid erinevaid kunstnikke, omavaheline dialoog. Et lihtsalt nii-öelda sa kutsud kokku teatud seltskonna, kes omavahel 11 ei tunne. Ja siis vaatad, et umbes nagu keemialaboreid, mis seal sündima hakkab. Selles mõttes, kui ma räägin kuraatori tugevas positsioonis, siis minu jaoks tegelikult on hästi huvitamisse, positsioon on nii nagu minu jaoks huvitav, mis on selle kunstniku opositsioon ja ma arvan, peaks nagu selles suhtes mingit valehäbi olema seni kuni sa ei kasuta Ta seda kunstniku nii-öelda respektitult selles mõttes sa pead alati väga austama selle kunstniku teost konteksti vabana ka, et sai tõsta seda teost vägivaldset, muusse konteksti lihtsalt enda eesmärgi nimel. Ja see oli minu jaoks väga huvitav, inspireeriv balanss. Kuidas need teosed omavahel panna dialoogi ja see ühtepidi tegelikult oli natuke nagu noh, ma ei tea, nagu Anders Härm nimetas seda näitustetraalseksis algu, mul oli see tapp õieti atraalne, et umbes ei, ei. Aga tegelikult see on nagu ühtepidi, et see oli justkui mingi akt või Befoomens, et sa tuled sinna näitusele sisse, sa oled väga selgelt juhitud ja ideaalis ma noh, võib-olla oleks isegi soovinud, et sellel näitusel oleks nagu nii-öelda alguse lõpuaeg ja seal saab olla vaid üks või kaks inimest korraga. Mis Eestis on üks, ei olegi nii suur probleem, et seal ongi kaks või kolm inimest korraga saalis, aga see on selle inimese isiklik kogemus selle kogu protsessiga, mitte nende järeltulevate teostega. Seal kõrval oli siis paralleelselt tekstiosa ja kogu see teooria pool sellepärast et ta töötab nagu lihtsalt teisel taju tasandil põhimõtteliselt. Et mina olen täitsa siin, hästi palju just selle taju ja ruumi ja selle füüsilise kogemusega tekst oli siis tegelikult see ja need Hanno tekstid, mis tõid sinna sisse selle kolmanda ajaloolise kunstiajal seda osta, mida mina sinna sisse nii-öelda teadlikult kirjutanud. Loomulikult ma olen sellest kõigest teadliki, loomulikult ma tean, mis tehased ma valisin, põhjused, miks ma valisin just need, mitte teised, aga minu rõhuasetus ei olnud seal, kuna ma ei hakanud seda kureerima nii-öelda kunstiajaloolisest perspektiivist lähtudes või sellest, et olgu see lükkaksin täita, kas see oligi just see, Hanna osa seal nii-öelda avas sellesama näituse raames seda sektorit siis ongi nagu koostöö. Aitäh, Maria arusoo. Aitäh, Indrek. Tere, Anders Härm, tere. Sina oled üks nendest autoritest, kes siis kirjutas Maria Arusoo kontiinium näitusega kaasnenud raamatusse artikli ja seal ka sinu nagu kuraatoripositsioon Eesti kunstiväljal on nagu. Ja kui marja selle näitusega poolteist aastat tagasi välja tuli, siis, siis haakus minu jaoks kohe väga konkreetselt ühe sinu näitusega milleks oli siis next nahwing Eesti kaasaegse kunstimuuseumis, see oli vist nagu aasta või midagi taolist ennem Maria näitust, sellele järgneks ka tark mees, taak, et nagu sa ise ütlesid, et tegid valge näituse ja tegid mustanäituse. Ja need selles mõttes nagu olid üllatavad, et sa olid ennast positsioneerinud Eesti bussi peale, kust väga tugevalt sellise nagu sotsiaalse närviga ja väga tugevasti poliitiliste näituste kuraatorina. Aga need kaks näitust on selgelt sellised otseselt nagu esteetilised, suisa. Ja marja näitus on ka väga-väga esteetiline minimalismist eetika keskne ja mulle tundub, et just esteetika nagu prevolveeribki kogu selles näituses mingis mõttes täitsa tuumaks mulle kohati on nagu näid kui võtame nagu sellise kaasaegse kunsti konteksti ja ütleme nii-öelda kaasaegse kunsti peavoolu konteksti. Et mul ka siin seoses mõne teise näitusega, nagu tundub selline Kontsert turismi taastuleke turismiga väga laias mõttes luksuse ja kogu see sellega kaasnenud liikumiste taastulek, kas see lihtsalt on nii nagu lihtsalt ise näen seda? Kõigepealt rääkida nagu mõistetest, siis tegelikult pidame, mõistame näiteks neokontseptualism jal, pigem nad kui neokontseptualism mõistet kasutada, siis siis pigem võiks pidada neid 2006 kuni 2012 ütleme siis kunsti samas minu poolt kureeritud näitusi nagu neokontsetalistlikeks. Ja, ja noh, see mõiste tuli kasutusele kuskil 90.-te alguses ilmselges nagu sellises mõiste kriisis olukorras, kus tegelikult nii-öelda selle uue ütleme siis võib-olla 80.-te lõpus alguse saanud nagu poliitilisele konkreetsele kunstile, mis tegelikult tahtis olla ülimalt kommunikatiivne, läheb vältida nagu müra tähistaja ja tähistatava vahel ja siis ka kommunikatsiooni aktis tähendab jõuda kohale nagu otse justkui ilmasele interpretatsiooni ja müra kihita, kus eesmärgiks oli siis mingit sorti nagu analüütilisust mingit sorti tee, mütologiseeriv praktika, eks ole, kuidas noh, ajalugu, nii-öelda siis tõelist kursustel ja nii edasi väga selgelt ka Fuko filosoofiast inspireerituna ja ütleme siis sellisest Vastruktoralistlikust filosoofiast kantuna ühesõnaga, jõuda mingis mõttes kohale ja see oli siis selline kunst, kus nagu kunstnik ise muutus sideose kraatilisest loojast selliseks nagu metakunstnikuks või, või kes ise tõlgendas protsesse ja vahendas siis vaatajale ütleme siis neid tõlgendusi või neid seoseid, mis tal tekkisid, vaadates siis ühte või teist, ühiskondlik protsess. No ma ei oska seda kuidagi nii sõnastada, et seal on kindlasti mingit sorti ühisosa nii-öelda siis selle suhte esteetika Likolooburiooga aga et miks nimetati just nimelt seda uut, nii-öelda poliitilist, sotsiaalset kunsti, mis ütleme kaheksate lõpus üheksa alguses, nagu esile kerkis neokonseturistlikuks kas see on minu subjektiivne tõlgendus selle kohta tõlkides ümber sedasama nagu vanakooli nii-öelda kontseptolismi iha nii-öelda piltide asendamisest sõnadega, eks ole, vahetata ümber tõlget järele, ilma et midagi kaduma läheks, eks ole, klassikaline nagu kosutigi positsioon konsultalismi ajalooliseks tõlkida see ümber siis nagu positsioneerida ka kaasaegne kunstnik ümber just nimelt aga ühiskonnaväljale. Et kunstnik ei ole mitte videosi kraatiline looja, eks ole, kes on kaitsetu avalikkuse ees ja kes siis sõltub, toitub nii-öelda avalikkuse ütleme siis kunstikriitiku või kunstimaailmatõlgendustest vaid vastupidi, kes on kriitiline, teoreetilise teadlik eneseteadlik eelkõige teeb täpselt seda, mida ta teeb ja on juba oma peas kõikvõimalikud tõlgendusvõimalused nagu läbi kaalseks, kes on väga teadlik sellest, kuidas tema töid vaadatakse, millises kontekstis nähakse ja nii edasi, et kes siis põhimõtteliselt tahtis ära võtta selle nii-öelda vaataja rõõmud tõlgendada kes tahtis vaatajale esitada informatsioon, nii, mina, kunstlik see ja teine olen avastanud või leidnud selliseid selliseid asju, näinud selliseid ja selliseid protsesse ja ma tahan teile jagada, sellega on kohta infot, mis oli ka mingis mõttes selle klassikalise kontsultalismi nii-öelda idee ümber tõlgendamiseks. Aga mis puudutab just neid eelnimetatud näitusi nagu ekstra ühtegi taotlust tahaks, siis, siis pigem ma pean tunnistama, et kui rääkida nagu isiklikust saalis nende näituste puhul ma näen suguiha nii-öelda poeetilise järele ma ise nagu tõlgendan neid pigem nagu sellises poeetilises kontekstis isegi võib-olla mitte nagu fenomen on loogilises kontekstis Maria näitust kontiinumitma jällegi näeksid phenomena loogilises kontekstis on hästi sellised puhtad avamäng, ruum, valgus, millega ta seal tegeleb, eks ole, samuti, millel on siis ajaloolised eeskujud, siis ütleme, kunstiajaloos. Mul on natuke, tundub, et selle, sinu Mekstrahvingute, selle poeetilisust ja seda arusoonäitust mingis mõttes ühendab ja kus ma näen nagu seda erinevust sellise sinu poolt kirjeldatud mõttes neokontseptolistliku lähenemisega on võib-olla sellest, kuhu on paigutatud nii-öelda see tähenduse küsimuse. Kui Neuer püüab nagu väga otse anda nagu edasi seda, mis oli noh, võtame kõik meediumid nagu vahelt ära siis nagu sa selles kataloogis kirjutad, mingis mõttes arusaadav, näiteks näitlikustakse modernismi paradoksi kusse, näituseruum ise muutub mingis mõttes nagu näituse sisuks ja ütleme, et kui sa räägid Nextrahvingu puhul nagu poeetilisusest, siis see on ka nagu seal kunstilise teksti eneseküllase nähtus. Ma arvan, et nagu ideaalses neokontseptualism tlikus teoses ütleme, see Po eetilisuse mõõde oli taandatud nagu suhteliselt tahaplaanile või esikaanel on ikkagi see nii-öelda info edastamine ja ma arvan, et noh, loomulikult kunst on muutunud ja muutunud see paradigma, milles nii-öelda siis noh, kuidas neokontseptualism, kes elab välja oma poliitilistes, sotsiaalsetes vält isegi ja kindlasti see poeetilise mõõde on selles hästi palju tugevnenud. Ütleme, kui me vaatame, kas või noh, võrreldes 2002. aasta dokument ütlema, mis oli neokontseptolistliku kunsti nagu manifest, statsioon võttis kokku kõik need 90.-te läbi toimunud protsessi kunstis ja võrreldes näiteks viimazdokumentaat, kus see poliitiline mõõde oli absoluutselt nagu olemas, aga see poliitiline mõõde väljenduda äärmiselt poeetilises keeles Next To Nothing räitusega, mul ei olnud nagu mingisuguseid poliitilisi ambitsioone, ma pean tunnistama peale mingisuguste jah, võib-olla tõesti mingit sorti minimaalse väljenduskeelega nii-öelda kunstiteosed artikuleerida neid näiteks vormis ja ma nägin, et mingit sorti plejaad eesti kunstis kunstnikke, keda just nimelt noh, puhtalt nagu sellise nagu tunnetuse tasandil on võimalik, nagu võrrelda, eks ole, või või nagu näitusele kokku kanda on nii-öelda esile kerkinud. Samas kui rääkida nagu isiklikust ambitsioonist, siis kahtlemata ajalise nagu iseenda kuraatori positsiooni uus, nagu lahtimängimine. Et ma olin viimase kuue aasta jooksul kunsti manas, töötades konkreetselt 2006, ütleme ma nagu loen selle alguseks, 2006. aasta kaheksandal jaanuaril avatud näitust kapitalilt failsus Nov kuraatoriks oli tegelikult Simon sheik. Seal ma sain aru, et mida ma pean seal kunstavanskureerima, mis koht on kunstihoone ja nii edasi, kuidas seda tegema peab ja kuidas seda nii-öelda kodanliku avalikud koroomi krestomaatilised maalikestatsiooniline Eesti vabariigis tuleb hakata muutma just nimelt selliseks sotsiaalse poliitilise diskussiooni nii-öelda väljundiks. Ja samas nagu EKKM-i puhul EKKM on ise nagu selline oma ajaloopooles arhetüüpne anarhistlik ruum on ja et mulle seal ei olnud mitte mingisugust vajadust ruumi nagu hakata veel kuidagi üle politiseerima, seda esiteks tegelikult juba see tema toimimismehhanism oma toimimismehhanismi kaudu, eks ole, nii-öelda mingit sorti Muuseum, kui perfomance on ja kui aastaid kestev muuseumi mängimine kuskil tehase taga on ja, ja kogu selle muuseumi museaal retoorika nagu kaaperdamine on juba iseenesest piisavalt nagu nahaalne käik, et seal ei olnud nagu vaja midagi väga-väga nihestunud ja ühtlasi see võimaldas ka päästa EKKM-i minu isikus Tallinna või selle isikuga seotud stampidest ettekujutustes. Ehk siis mina olen selline mees, kes teeb selliseid selliseid näituseid kuvandit lahti mängida uuesti sellest august, mis muidugi ei tähenda, et need teemad ei oleks mulle jätkuvalt nagu olulised küsimuse tuumaks. Ikka nagu nihe, ütleme selles, mis toodab näitusel nagu tähendust või et mulle tundub, et turismitähendused olid nagu hästi nagu kunsti väljavälised, eks ole, samas kui ka sellest aru saama kirjutades sa viitad ka sellele, kuidas tegelikult nagu tugev tugev kunstiajalooline tsitaat, et mingis mõttes selle näituse sisu ongi kunstiajaloolise tsitaadi või teosed kõik elavad või nad nagu Prifitseeruvad läbi selle, et nad nagu tsiteerivad oma omaenese minevikku et võrreldes nagu selle neokonsultalismiga tundub, et toimub jälle nagu selline mingis mõttes selle kunstijänese nagu sisse pöördumine või modernistlik jälle selline iseenese naba uurimine Nojah, võib-olla tõesti, et noh, tegelikult ta Mariereituse eriti on nagu näitus, mis läheb tagasi nii-öelda mingit sorti kaasmõistete juurde või noh, ütleme selle nii-öelda kaasaegse kunsti ümbertõlgendamise algusesse seal vist öelda kuuekümnendatel aastatel hakati modernismi vahendit ümber tõlgendama, eks ole, minimalismi kontseptolismi keeltes, et selle koha pealt sul võib olla täiesti õigus ja see näitus on tõepoolest nagu noh, traditsioonist väga teadlik, sellepärast et kaasaegne kunstnik peabki olema, ta ongi informeeritud kunstnik, ta ei ole nagu mees metsast või, või looduslaps on ja ta on väga sopistikeeritud haritud, eks ole ta läbinud mitmeid koole Pole, nii Eestis kui ka välismaal. Arusoo puhul see kehtib eriti hästi, eks ju, kes on õppinud nii kunsti kui ka kureerimist ja kas noh, on on ta elanud mitme kaasaegse kunstniku juures ja nende ateljeedes, eks ole, teab väga hästi seda loomeprotsessi siis noh, selge on, see traditsioon on iseendast väga hästi informeeritud ja muidugi see teema, eks ole, minnes tagasi nagu nende algelementide juurde, mis Ortikuleerusid ehk nii-öelda noh, üks üks on see samal ajal see kunstiteose olemise olematuse dihhotoomia, eks ole, arktikuleerus seal näitusel siis valguse küsimusele nii-öelda ruumi ja vaataja suhte küsimus ja nii edasi, noh need kõik on, on mingis mõttes jah täpselt need küsimused, mida siis küsin siit kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel ütleme siis Winimalistid kontsetalistid. Aga kui me nüüd tänapäeval teeme tõesti sellise näituse, mis selliseid küsimusi ja ta esitab siis kunstimaailma seisukohalt magnet küsimustele justkui ei ole enam tähtsust iseenesest neil peaks olema siis mingisugune nii-öelda muu mõõde juures või mingit sorti ümber tõlgendab mõõde juures mis nagu nende olemasolu kuidagi õigustada. Aga samas on tegemist noh, nii-öelda keelestunud revolutsioon või noh, et revolutsioon, mis võib-olla mingil hetkel nagu kuuekümnendatel lõi tühimikku, sellest on moodustanud nii-öelda kõnekeel juba, eks ole, ta lihtsalt räägitakse ja see ongi üks kunstitegemise nii-öelda geeni siis ja kunstnikud lihtsalt räägivad seda keelt. Seal ei puudu nii-öelda kunstiteoseks, klassifitseerumise mõõtmed on ja et see ei ole ju puhas minimalismi paroodia. Et kui me võtame näiteks Spencer Page'i Atkee fotode ümber tõlgenduse tank läänelikus vormis, eks ole siis see mister Spencer printsi erinevaks plävini. Sest ta on just nimelt see, et Spencer prints tegeleb mingit sorti välise reaalsuse ümbertõlgendamisega, samas kui nagu tantsule, aga siin on, on ikkagi veel selline klassikaline modernistlik kunsti geenius, eks ole, kes loob moodsast matsio materjalist nagu, mida siis valgustoru endast kehastab, eks ole, sellist nagu jõulist maskuliinsus kunsti, seal on nagu suur vahe, noh samas muidugi see mäng, mida ta mängib, ei oleks võimalik ilma sel ajal, ta tähendab sellega, et, et on tegelikult vaata ja kes on, ütleme, selles minimalismi kontseptolismi klassikalises kontekstis üles kasvanud, eks. Kes tunneb neid teoseid ja mis on praeguse kaasaegse kunstikeele, ütleme, algelement? Vaata, mulle tundub ka. Et, et see minimalism on mingis mõttes saavutanud nagu selle keelestaatuseks, ootan suisa tableerunud tegelikult, et see probleem nagu, millega algselt tegelikult ära kaduda, et sellest on saanud lihtsalt selline esteetiline nagu vorm. Et, et selles mõttes mulle tundub, et Maria näituse sisuks on ka mingis mõttes poeetika Margus heal näengi paralleeli või seda, selle kokkupuutepunkti. Ja noh, üks probleeme, mida ma seoses näitusekataloogiga õieti siis juba tegelikult näituse toimumise ajal nagu Hanno Soans ehitasin, oligi nagu see, et millega ma nagu aga natuke rääkisin, et ma saan nagu aru, miks ta seda tegema pidi, on need nii-öelda kunstnike teoseid tutvustavad tekstid millel on selline selgelt nagu pedagoogiline funktsioon, et noh, et ma saan aru, miks nad seal on, aga, aga mul neid lugedes nagu kergelt kihvatas, et meil on 50 aastat kontseptualism ajalugu ja ja samas on seal turismile seotud mingi teatud retoorika või. Mis tekitas natuke irriteerida situatsiooni, et noh, et on nüüd juba etableerunud, et oleks tahtnud kuidagi teisiti rääkida, sellest tead 50 aastat kontseptualism küll, aga kus kohas ma ei tea, kas meil on, mina arvan, et meil ei ole ikka kui me vaatame nagu oma kontsertturismi Palole siis otsa ausalt siis. Meil on üks valge leht, Leonard Lapini, mille pealkirjaks on ka Homaas viljaga Pakovi läks, see ongi Eesti Kontsert, turismiajalugu on põhimõtteliselt võetav kohta ühte tühja panelia, eks. Ma arvan, et see, see ei ole nagu väga muljetavaldav ajalugu keisel liialdusena, võib-olla meil on veel nagu Jüri Okas midagi, mida me saame kaudselt sellega seotud seostada, aga noh, ütleme Eesti kunsti ajalugu on ikkagi suuresti sellise metafüüsilise kunstiajalugu ja Ekspressiivse kunstiajalugu. Kontseptualism pole meil ju tegelikult kollektiivses kunstiteadvuses kunagi päriselt nagu omaks võetud, et võib-olla tõesti, et selle koha pealt on sul õigused, kontseptualism on, on lääne kunstialaste poolest selline etableerunud keel aga meil selgelt läbitunnetatud ütlemises kunstliku praktikaalusena on ta tõepoolest selle põlvkonna käsitluses, eks ole, kes on seal tulnud nii-öelda nullindatel peale või ütleme siis noh, ma ei tea, alustades nagu teenes Farqašist neeme külmast ja lõpetades siis seal Triin Tammega, eks ole, et tõepoolest, et kus see nagu kontsert, turismi minimalismi kogemus on tõepoolest nagu isikliku loomingu tasandil ja isiklikuna kunstitaju tasandil läbitunnetatud aru samamoodi, eks ole, ise kunstnikuna näiteks või mõned siin veel, et tõepoolest, et, et noh, see oli üks next, Nothing näituse tegemise tegelik põhjus ei ka, et ma nägin, et mingisugune põlvkond on olemas, kes seda keelt nagu iseenda omaks peab. Et varem oli see alati niisugune nagu impordiga seotud teemal vähendab Eesti kunstnik tahtis ikka ennast õudselt väljendada kogu aeg ja et nullindatel põlvkond tõepoolest son selle nagu internaliseerinud selle keele ja tegelikult isegi õpetama, eks ole, kunstiakadeemias mul on selline paradigma nagu kaasaegse kunstiküsimused on ja mis läbib siis tervet nagu EKA õppekava bakalaureuse-magistri- lõpuni. See algab tegelikult sellega, et me omandame üliõpilastega nagu nelja sellist nagu baaskeelt oma nimetakski, seda keeleõppeks. Et selleks, et nagu hakata kaasaegse kunstnikult kõnelemas, pead kõigepealt selle keele selgeks õppima. Et sa saaksid sellest ise oma ettelauseid moodustada. Et siis me õpime kontseptualism, minimalismi, popkunsti ja keha kunsti, need on siis nagu sellised 60.-te revolutsiooni pärandiga teeme tutvustaja siis mingis mõttes noh ja noh, ma arvan, et sellest on nagu kunstnikel päris palju kasu, et orienteeruda selles selle kaasaegse kunstiväljal. Et tegelikult ilma seda 60.-te 70.-te kunstiajalugu tundmata on võib-olla tõepoolest nagu raske aru saada nendest keeltest, milles räägib nagu kaasaegne kunst. Aga samas on kui sa, noh, ma ei tea, lähete mõnesse hästi formeeritud kaasaegse kunstimuuseumisse noh, minu jaoks üks selline näiteks hamburger kunsthalle, mis on tegelikult siis kunstimuuseum suuresteks. Üks on nagu hiilgavalt komplekteeritud minimalismi kontseptolismi kollektsioon, näiteks et siis sa saad aru, et kuivõrd nagu fundamentaal Reaalse tähtsusega see see periood, mis Eestis ei ole kunagi olnud nagu niivõrd ekstensiivse esil kui ütleme, Lääne-Euroopas on täielikult nagu mõjutanud seda, millist kunsti ja kuidas seda kunsti tehaks. Okei, teine oht on muidugi see enesekolonisatsiooni oht on ju, et võetakse omaks mingit sorti kriitikavabalt mingisugused nagu keeled, aga ma nagu väga suurt ohtu selle koha pealt enesega organisatsiooni teemal nagu ei näe. Aitäh, Andres Härm. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium, Eesti kaasaegse kunsti keskuses töötava, ent ka vabakutselise kuraatori, kunstnikuna tegeva Maria Arusooga ning Eesti kaasaegse kunstimuuseumi juhatuse liikme ja kuraatori Anders sarmiga vestles saatejuht Indrek Grigor kuulmiseni. Kuule kordusena laupäeval kell 14. Null viis.