Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Pre. Te kuulute kunstiministeeriumi, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kunstiministeeriumi staažikamad kuulajad vast mäletavad, et varasematel aastatel oli saate kohustuslikuks osaks kolumn Tartu möliseb mis aga peamiselt saate formaadi muutustega seoses ei ole viimastel aegadel enam eristuvat välja toodud. Tänase kunstiministeeriumi keskmesse paigutatud raamatu lugemise käigus tekkinud mõtted aga lausa nõuavad enesepaigutamist rubriiki Tartu möliseb. Niisiis andke andeks, kallid kolleegid, aga pean korrektsuse huvides saadet uuesti alustama. Te kuulate saadet Tartu möliseb, mina olen Indrek Grigor. Tänase saate keskmes on hiljuti kirjastuse lugemik ja teatri NO99 koostöös publitseeritud raamatu formaadis teos pealkirjaga konspekteeritud ruum Tõnis Saadoja laemaal teater NO 99. Eesti monumentaalmaal aastatel 1879 kuni 2012 ning selle auto Reina on loetletud Tõnis Saadoja kui teose ilmumise ajendatud laemaali autor Paul Kuimet kui laemaali valmimisprotsessi, dokumenteerija ja raamatus ära mainitavate monumentaalmaalide üles pildistaja Gregor Taul kui teose teoreetilise sissejuhatuse ja kõigi maalide kommentaaride autor Alina astrova kui Tõnis Saadoja, intervjueerija ning järelsõna autorina Eero Epner. Eelkasvatatud määratlus raamatu formaadis teos ei olnud juhuslik sest algusest ehk kujundusest ja küljendusest peale vaevab seda trükist identiteedikriis. Kilesse pakitud raamatuseljal oli lisatud riba teose pealkirja ja autoritega ent see pudenes ära koos ümbris kilega, nii et raamat jäi täiesti nimetuks. Kilejärel koorus raamatu ümbert ilus poster mis kujutab üks-ühele fragment teater NO99 laemaali alus joonistuseks kasutatud kontaktkoopiast. Nii et raamat jäi täiesti valgete kaantega. Ja ka esikaane avamine ei rakuteose tuvastamiseni, sest pealkiri ei ole mitte esimesel, vaid viimasel lehel. Identiteedid tõus jätkub aga ka raamatu sisu vaatama ja lugema asudes. Raamatus ning ka autorite mujal kõlanud sõnavõttudes on ilusti öeldud, ma tsiteerin. Käesolev raamat on välja antud seoses Tõnis Saadoja laemaali valmimisega. Teater no 99-st tsitaadi lõpp. Nii oli võrdlemisi ootuspärane raamatu avamisel esimese asjana leida sealt Paul Kuimet fotosari mis ei ole mitte dokumentatsioon, vaid pigem kontseptuaalne ning ennekõike visuaalne jutustus laemaali sünnist. Sellele järgneb Gregor Tauli sissejuhatav SE ja siis juba monumentaalmaalide valik, kus paralleelselt Kuimeti fotod ja Tauli tekst. Ent enne lugemise juurde asumist tahaksin veel korra visuaalile tähelepanu pöörata, sest seal raamatu sõltumatu ja näib, et suisa kõike muud määrab osa. Nii lõpetab Gregor Taul oma essee järgmise lõiguga. Ma tsiteerin lõpetuseks Sissejuhatuseks entsüklopeedias uurimisgrupp kogus andmeid paarisaja monumentaalmaali kohta, mis oma repesentatiivsuse astmelt oleksid sobinud käesolevasse raamatusse. Raamatusse läksid neist pooled, sest ülejäänud teoseid polnud erinevatel põhjustel võimalik pildistada hävinud, kadunud objekti eraomanduses ja seetõttu ligipääsmatu või muud sellist. Tsitaadi lõpp. Nagu fotodelt selgub, ei olnud monumentaalmaali pildistatavus siiski ainus valituks osutumise kriteerium. Teise niidi otsa valiku koostajate printsiipidele võib leida Eero Epner järelsõnast. Ma tsiteerin. Mitmed nimekirjas olnud tööd osutusid, olgem ausad, täiesti mõttetuks tsitaadi lõpp. Kuivati fotot tunduva domineerivat raamatu tekstilise osa üle esmalt seetõttu, et nagu Tauli selgitustest ilmneb, oli arhiivifotode kasutamine välistatud ning teiseks fotode teostamiseks valitud tehniline lahendus. Nimelt pildistas Kuimet mustvalgele keskformaat filmile ehk raamat ei ole mustvalge mitte ainult trükikulude kokkuhoidmiseks, ilmselt ka seda, ent sisulised valikud on tehtud, võib olla mustvalget trükisilmas pidades, ent siiski ka sellest sõltumatu. Kui asi oleks rahas, oleks digifoto olnud oluliselt odavam ja keskformaadi kvaliteet ei mängi raamatu suht kehval paberil mingit rolli. Ehk on selge, et kui me ei pildistanud mitte umbmäärast kunstiloolist dokumentaalmaterjali vaid tema fotod on selgelt projekti spetsiifilised kuivati eneseteadlikule autori positsioonile viitab raamatusse lisatud intervjuus Alina astro, pole ka Tõnis Saadoja. Ma tsiteerin. Mul on tunne, et Paul hakkaski üsna ruttu otsima väljapääsu maali dokumenteerimisest ja pildistama kuidagi abstraktselt. Mina arvasin, et tuleb pildistada protsessi, aga Paul tahtis pildistada pigem kompositsioone. Tulemus on seega rõhutatult valikuline. Tsitaadi lõpp. Enne kui asuda konkreetsemalt raamatu kirjaliku sisu juurde, nõuab ka raamatu kujundus veel eraldi tähelepanu. Väljaandjaks on kirjastus lugemik ja kujundajaks Indrek sirkel, kes esindab nii-öelda Amsterdami või ütleme laiemalt Madalmaade disaini koolkonda mis vohab Tallinnas sellisel määral, et on muutunud sama sisutühjaks visuaal müraks kui kommertsreklaam. Madalmaade disain hakkab meenutama valgete majade buumi. Ma olen oma hingelt modernist, ent vaikselt hakkab tekkima hea maitse pohmakas. Võimalikult puhta kujundi kõrval. Iseloomus ostab Madalmaade disainiga tekstikesksus, mis aga millegipärast tähendab pahatihti selle teksti lugematust. Ning sattusin ma sõna otseses mõttes ahastusse, kui avastasin, et monumentaalmaali konspekt oli trükitud mustaga hallile paberile. Praegusel valguse vaesel ajal pidin ma saadet ette valmistades oma kirjutuslauale lisalambi tekitama, sest muidu lihtsalt ei näinud lugeda. Meeldetuletuseks tänane saade räägib raamatust konspekteeritud ruum Tõnis Saadoja monumentaalmaal Pärnu 99. Eesti monumentaalmaal 1879 kuni 2012 ning keskseks teemaks on selle raamatu identiteedikriis. Olles raamatu kiirelt läbi lapanud, tuleb ettevõtte tänamatu töö ja seda lugema asuda. Esimeseks artikliks on Gregor Tauli sissejuhatav tekst, mille žanrimääratluseks peaks ilmselt olema akadeemiline essee. Bibliograafia ja selle kasutusviise viitavad teksti Akadeemilisusele. Ent autori arutluskäikudesse tungiv subjektiivsus ja kommentaaride kohatine päevakajalisus annavad tekstile nauditava vahetuse, mis on pigem omane essee vormile. Tauli tekst on jaotatud seitsmeteistkümneks alapunktiks mis ei tähista mitte konkreetsete teemade hulka, vaid on pigem autori püüd oma mõttekäike teeside kirjutamist meenutava võttega struktureerida. Sisuplaanis jaotub tekst kaheks osaks. Esiteks arutlused küsimusele, mis on avalik ruum. Ja teiseks väike ülevaade Eesti monumentaalmaali ajaloost. Nende kahe teema omavaheline seos artikli või raamatu raames jääb paraku arusaamatuks. Mis on ilmselt tingitud asjaolust, et kumbki teemaplokk ka üksi ei näi justkui omavat ajendit ei ole võimalik tuvastada, mis on see küsimus, millele autor vastust otsib. Artikli avab tsitaate Eero Epnerile sirbis ilmunud artiklist. Kunst loob avalikkust, kus postuleeritakse, et avalik ruum on ma tsiteerin mitte ainult lihtsalt ruum, vaid ka poliitiline seisukohavõtt, kus püütakse rakendada reegleid, mis saavadki kehtida ainult seal. Ja edasi me soovime selle laemaaliga kõnetada avaliku ruumi ideoloogiat kippuda veel ühe avalduse kaudu sinna, kus majanduslikud või populistlikud huvid ei ole kõike üle võtnud. Tsitaadi lõpp. Järgneb läbi artikli esimese üheksa punkti vältav teoreetiline ülevaade avaliku ruumi ajaloolisest kujunemisest nii üldisemalt läänemaailma kui Eesti ajaloo kontekstis. Kuid nende arutluste sisu jääb teostamata. Raamatu keskmes seisva teemaga. Eesti monumentaalmaali ajalooga. Üleminek ühelt teemalt teisele toimub üheksanda punkti lõpus sinnani tegelast aul avaliku ja privaatse ruumi ideoloogilise lõhe ajalooliste muutuste kirjeldamisega. Edasi astub ootamatult mängu avaliku ruumi kujundamise kunstilise väärtuse küsimus, millele on pühendatud artikli teine pool. Taul tõdeb, et kohaliku monumentaalmaali ajalugu pole ma tsiteerin koherentne maalikunstiväli, otse vastupidi, tegemist on tabamatu laialivalguva seltskonnaga, peamiselt kuulub skeene teisejärguliste kunstnikest haltuurameistritele tsitaadi lõpp. Sellele tõdemusele järgneb väike ülevaade 1970.-te küll mitte eriti aktiivselt, aga siiski aset leidnud mõttevahetusest. Milline monumentaalkunsti arhitektuurisuhe, kusjuures Taul näeb välja joonistumas kaht vastandlikku seisukohta. Modernistliku ideoloogia ideaalist lähtuv monumentaalkunst kui arhitektuuri loomulik osa ning sellele vastanduv monumentaalmaali sõltumatule väärtusele rõhuv autorkond. Ent nagu Taul tõdeb, on mõlema lähenemise aluseks rahulolematus 60.-te näotu massiarhitektuuriga. Ma tsiteerin. Lähemal lugemisel selgub, et Lapin Põldroos kõnelevad ühest asjast kritiseerides ametliku kunstide sünteesi diskursust. Lapin soovis välistada Põldroosilikud monumentaalmaalid. Viimane proovis selgitada, et tema monumentaalmaalidel pole midagi pistmist arhitektuuri ega sünteesiga. Tsitaadi lõpp. Kusjuures see ideoloogiline vastuolu, mis kordus lisaks kunstnike vahelisele vaidlusele ka teadlaste artiklites on vähemalt siinkirjutajale senini tähelepanuta jäänud aspekt nõukogude aegses modernismi diskursuses, mis vääriks eraldi uurimist. Tauli liku montaaži esteetika suurepärase näitena järgneb kunstide sünteesi probleemi käsitlusele katkestus uue punkti näol mis asub tegelema monumentaalmaali ajalooga. Samas on tunda Tauli, kas väsimust või huvi nihkumist. Kui artikli esimesel poolel moodustanud avaliku ruumikäsitluse bibliograafias on ridamisi teemade kohast rahvusvahelist Kristomaatiat siis monumentaalmaali ajalugu toetub peaasjalikult kolmele neljale Eesti monumentaalkunstiajalugu tutvustaval artiklile mis dateeruvad 1980.-tesse. Tundub, et selle on tinginud püüd keskenduda just eesti kontekstile ent väga põhjalikku avalikku ruumi mõiste käsitluse järel ei näi monumentaalmaali, ajaloo ja žanri tänapäevasest käsitlusest loobumine põhjendatud ning mõjutab äraspidiselt kogu artikli teemaarendust. Nii keskendub Taul tänapäevast, rääkides protsendi seadusele, mis, nagu ta ise juba varem tõdes, on sümboolne reaalselt kunstipilti, mitte mõjutavakt. Samas, kui tänavapildis lokkab grafiti, millega Taul ka ise varasemalt tegelenud on, millele ta oma artikli lõpus aga vaid põgusalt viitab. Silma torkab aga asjaolu, et kui sõjaeelsest ajast loetletakse konkreetseid meistreid näiteks Peet Aren ja Roman müüman siis kuuekümnendaid käsitledes räägib Taul anonüümsest kunstnikkonnast. Esmapilgul võiks taolist sisulist nihestus põhjendada SEE-le järgnevate konkreetsete tööde reprade juurde lisatud tutvustavate tekstidega. Nimelt on seal esimese vabariigi aegsest monumentaalmaalist vaid üks näide Boriss Korolevi 19 laemaali kodanlikust elust Tallinnas Harju tänav 13 kortermaja trepikojas ehk kuivõrd enamus materjali on hävinud ja seda ei saanud reprona kajastada püüdistaul vähemalt autorid ja nende olulisemad tööd ära mainida. Samas kui 60.-te ministrid on pildi valikus esindatud mitmete maalidega. See tunduks võimalik seletus, kui nende meistrite tööde kommentaaride juures oleks nende monumentalisti taust kuidagigi üldisemalt avatud. Valli Lember, Bogatkina ja Elmar Kits on raamatusse arvatud tööde arvult Ühed olulisimad autorid. Aga nende loominguline biograafia jääb täiesti mainimata. Eriti hakkab see silma Elmar kitse puhul, kes on seotud nii Eesti vaieldamatult kuulsaima monumentaalmaali Estonia teatril aega. Kuid on raamatus rohkearvuliselt esindatud kauba 60.-te modernistlikus laadis figuraal opositsioonidega tinglikult võib ju loominguliste bibliograafiate kõrvalejätmist pidada teadlikuks. Tegemist on kuulsate meistritega ja nende loometeed võib tõepoolest käsitleda kui midagi kõigile enesestmõistetavalt teadaolevat. Ent millegipärast monumentaalmaali kolmanda suurkuju Enn Põldroosiloome teile seostele ja rollile monumentaalmaalis pühendatud terve lõik. Taolised valikud ei näi lähtuvat mingist ühtsest sisulisest otsusest. Jääb üle vaid oletada, et tegemist on juhusega. Viimaseks suletuseks annab alust Tauli ees seisnud ülesanne ise kirjutada circa 100 lühikirjeldust. Taoline töö eeldab üleminemiseks strateegilisi valikuid. Esimene valik tehti, kui otsustati mitte kirjutada formaalseid kirjeldusi. Iga töö kommentaar sündis vabas vormis tekstina, mis seletab tekstide sisulise eklektika. Samas hakkavad mõtted, kuidas ja millest kirjutada nii suure mahu juures paratamatult korduma. Laskumata detailidesse, tooksin esile paar suuremat üldistust formaalsest võtteist, mida tekstide koostamisel nii paralleelselt kui individuaalselt on kasutatud. Esimese asjana hakkab silma, et kirjelduse keskmes on tihti hoopis hoone, mitte maal. Nii näiteks on pikalt juttu Kääriku suusabaasi hoonetekompleksi, arhitekti testija, nende ideelisest foonist iseloomustatakse ka söögisaali interjööri kuid seal paiknevad keraamilised figuurid jäävad hinnangulise kommentaarita. Samas kui teine silma torkab mõte on just subjektiivne hinnang uisus maalile nii algses kontekstis kui tänapäevases kohati muutunud ruumis. Fraasid, nagu ma tsiteerin, väljast vaadatuna mõjuvad need nii, nagu oleks mõni hea sõber oma põsele kogemata pastakaga jooned tõmmanud. Loomulikult me ütleme sõbrale pühi ära või positiivne hüüatus kuivale krohvi maalitud šedööver tsitaadi lõpp. Kusjuures äsja kõlanud tsitaadid on juhuslikud, mittu otsitud. Kolmanda korduva meetmena haarab Paul ennekõike poliitilistel, mitte sisulistel kaalutlustel erinevate tekstide järele. Nii on Teaduste Akadeemia raamatukogu ukseesist seinamaali iseloomustades tsiteeritud Mehis heinsaart. Ilmar Malini seinamaali Moostes meenutab Ain Kaalep, kes on väga paljude Malini tööde pealkirjade autor. Aga ma rõhutaksin, et tegemist on just poeetiliste, mitte teoreetiliste lähtepunktidega. Nii iseloomustab kõiki kirjeldusi, eristab neid tekstina sissejuhatavat esseest asjaolu, et neis ei ole ühtegi konkreetset viidet. Neljas ja siinkohal viimasena välja toodav teemaarendus on maalikontekst Kalevi spordihalli kaunistades. Grafiito käsitlus algab, ma tsiteerin. Stalinismijärgne moderniseerimine nägi kohustusliku kujundusvõttena ette kunstide sünteesi, mis pidi tagama ehitise ideoloogilise laengu säilimisega ilma lokkava dekoorita. Tsitaadi lõpp. See võiks olla loogiline teema alustus, kui tegemist oleks esimese monumentaalmaali näitega pärast stalinismi lõpu, mis raamatusse sattus. Aga nii ole, ehk kõigi teoste käsitlused on küll jutustavad, aga ei moodusta kokku läbivat jutustust monumentaalmaali ajaloost. Ka sellest ei oleks midagi, kui see oleks raamatu tervikus läbiv võte. Aga kunstide sünteesi puhul on tegemist korduva teemaga. Seda käsitledes Taul ka juba oma sissejuhatavas essees, kus see teema oli aga avatud puht ideelise vaidlusena kunstnike ja kunstiteadlaste vahel ilma Taul oleks küsimuse politiseeritusele kuidagigi viidanud. Nüüd aga käsitleb ta ühe üksiku teose kommenteeriva kirjelduse kontekstis kunstide sünteesi kui kunstipoliitilist küsimust ja annab probleemile omapoolse hinnangu. Ma tsiteerin tüüphoonete mähkimise ideoloogilise kaadervärki väljendusjutustus tulevasest kommunismist, mis aga vähemasti stagnaajal tähendas majade valedesse mässimist. Tsitaadi lõpp. Raamatu lõpetab või õigesti, viimase kihistuse lisab Marja astrova intervjuu teater NO99 tellimusel nende majja laemaali teostanud Tõnis Saadojaga. Astrova intervjuud lugedes tabasin end kohe esimese küsimuse järel mõttelt et ma Juleenes mäletamist mööda kunagi intervjuud formaati üritanud analüüsida. Olen kindlasti retsenseerinud mõnd väljaannet, kust ka intervjuu sees, aga ei mäleta, et oleksin selle formaadi sisuliste probleemidega iialgi tegelenud. Mis on seda kahetsusväärsem, et nagu ministeeriumi sagedasemad kuulajad teavad, tegelenud süsteemselt kunstikriitika metodoloogia küsimustega ja intervjuu žanri näol on kahtlemata tegemist potentsiaalse meetodiga. Paraku ei ole siinkohal ei eetriaega ega siinkõnelejal jõudu see teema käsile võtta, luban aga selle lähimal ajal päevakorda tõsta raamatu päris lõppu ehk kihistuse, mis justkui ei puutu otseselt teose sisusse moodustavad Eero Epner. Järelsõna, mis oma iseloomult on pigem sõna. Ent kuivõrd füüsiliselt järgneb sellele raamatu tiitelleht, siis on tegemist juba mainitud formaalsete nihestustega mis rõhutab raamatu sisu teose väärtust. Ka kunstisaalis on etikett teosest eraldi ja mingis mõttes järgneb sellele. Kokkuvõttes peab tunnistama, et tegemist on suurepärase teosega. Suurem osa tänases saates kõlanud kriitikast on tõrjutab väitega, et tegemist on kunstilise tekstiga. Minu kimbatusse tingis raamatu pealkiri ja selle tutvustusi saatev retoorika, kus räägiti ajaloost, uurimisest, dokumenteerimisest, entsüklopeediast, mida kõike võtsin pigem teaduslikus tähenduses, selle asemel, et ära tabada, et tegemist on järjekordse teosega sarjast koostame kultuurilooliselt oluliste objektide tüpoloogia mille varasemad tähtteosed on olnud näiteks piimapukk idega seotud lugude korjamine ja Eve Kase ning Signe Kivi üles pildistatud bussiooteputkad. Te kuulasite kunstiministeeriumi järjekordse linnukese oma lugemispäevikusse tegi Indrek Grigor kuulmiseni. Kunstiministeerium kuula, kordus on, elan päeval kell 14.