Tere, mina olen Peeter Helme ja soovitan täna jälle üht luuleraamatut. Sedapuhku on tegu tõlkeluulega. Raamat on siis kooranz imidži teos, kui sured nagu kass, enne kui ma autorist räägin, sest natukene raamatust ega meil ju tõlkeluulet väga palju ei ilmu. Oranz imidži, kui sured, nagu kas on siis Kätlin Kaldma tõlgitud inglise keelest tõlgitud teos mis on ühtlasi avateoseks Eesti PEN-klubi raamatusarjale Penny raamatukogu. Selle raamatusarja eesmärk on siis mitte lihtsalt rikastada eesti tõlkeluulepilti kuivõrd juhtida ühtlasi ka tähelepanu PEN-klubi põhimõtetele. Sellele PEN-klubi tegutseb sõnavabaduse eest võitlemise nimel. PEN-klubi toetab eksiilis elavaid kirjanikke ja see viib meid siis otseselt autori juurde. Korantsiinidžhon siis, 1952. aastal Bosnias toonases Jugoslaavias sündinud poeet. Tema sulest on ilmunud 11 luulekogu, lisaks on ta kirjutanud näidendeid, oopereid, esseesid, arvustusi, novelle, koostanud ja tõlkinud raamatuid. Tegu on ühesõnaga väga viljaka kirjanikuga kes 1996.-st aastast elab Kanadas Torontos. Koranz imidži alustas siis oma tekstide kirjutamist, Bosnia keeles on aga nüüd, 21. sajandil hakanud kirjutama oma kodumaaemakeeles milleks on siis inglise keel ja imidži luulekogu ongi üks. Võib-olla vale oleks öelda kummardus tagasipilk väga segase elusaatusega mehele. Nii-öelda mingis mõttes võib tõesti öelda kummardus saatusele, mis lõppude lõpuks on ju tema vastu lahke olnud, sest et see mees pääses koos oma perega siis 1995. aastal toona piiramisrõngas olnud Sarajevost eluga. Siin raamatus on mõnedki tekstid, kust lähtub seda, et kuigi ta mõistab seda, kui kole on tema elusaatus olnud, on ta tänulik siiski oma vaata selle, mis on talle võimaldanud elada ja kirjutada ja ei ole siis kohelnud teda nii julmalt nagu paljusid teisi saatusekaaslasi. Ühtlasi on see raamatu muidugi ka keelest, sest et luuletaja, kes kirjutab teises keeles kui oma emakeeles on väga teadlik enda keelest tajub seda teravalt, mõtleb selle üle, tegeleb sellega. Ja Kätlin Kaldmaa on piisavalt hea tõlkija, ta on suutnud selle keeleproblemaatikaga eesti keeles edasi anda teatav vihestatus luuletaja, tema keele ja muidugi lõpuks ka siis tõlgitud keele eesti keele vahel on olemas, nii et selline teadlik rabedus, raskus õhkub selle raamatu lehekülgedelt. Ja kahtlemata teeb see kindlasti nii mõnelegi eriti vähem luulet lugevale inimesele korraldus imidži kui sured nagu kas raamatu lugemise raskeks. Kuid ma arvan, et seal raskus on just see raskus, mis aitab meil luuletaja maailma sisse elada ja sellest liigelda ja mõista neid probleeme, millega ta silmitsi seisab. Luuletused on reeglina üsna pikad, ka read on üsna pikad, nii et tegu on väga mahuka sellise tummise kogumikuga. Lehekülgi on sellel 78, mis ühe luuleraamatu kohta võib-olla polegi nii vähe. Usun, et sobiv ongi tsiteerida Korantsi imidži kogumikku. Nagu kas avaluuletust, mis ongi kest keelega tegelev luuletus? Tervenisti seda pikka teksti ette ei loe, aga natukene tsiteerin luuletuse minu aktsent, algust küll. Minu aktsent, armastan oma aktsenti, armastan seda metsikut merd, mis ründab mu jõuetud keelt. Seda ei leia hommikustes raadiouudistest, vaid laternapostidele naelutatud krabisematelt Töökuulutus Dustelt. Minu aktsendis on varjul mu minevik, teine mina, kes ikka veel räägib väljamõeldud kaladega veeklaasis. Nii et autor siis mõtleb keelest, mõtleb keeles, mis ei ole tema emakeel, kuid mõtleb oma koduse aktsendiga selles ja teeb siis selle inglise keele, mis oma rahvusvahelise tõttu on ju tõesti muutunud ühest küljest nii üleüldiseks, kuid teisest küljest tekitanud ilmselt ka küsimus, et kellele see keel siis kuulub. Koranziimidž teeb sellest siis enda keele. Ja ilmselt see ongi selliste suurte rahvusvaheliste keelte saatus. Et ühel hetkel kuuluvad nad kõigile, ühel hetkel võib igaüks nendega mängida ja keegi ei saa enam öelda, et seda tehakse valesti. Jah, seda keelt ei vallata õigesti. Ja muidugi huvitav on tõesti seda protsessi siis kõrvalt just tõlkeluule vahendusel jälgida ja mõelda, et kuidas siis küll autor neid asju tegelikult tajub. Ja loomulikult kutsub see ka lugema teda originaalis. Kuid nagu öeldud, need tekstid on tõlgituna veenvad, sest need on muidugi ka sellised rasked ja väga sisutihedad, narratiivsed tekstid. Tegu on siis vaba värsiga ja tõesti see vabavärsi kaudu võib-olla tuleb selle keele rabedus. Ja selline kodus ühtlasi eriti esile. Tsiteerin veel üht sellist üsna sünget luuletust milleks on jõulukuusekaunistused. Vahest ongi see just selline luuletus, midagi jõulude ajal oli väga lugeda ei maksa, mida ongi hea lugeda pärast jõule. Jõulukuusekaunistused. Mu lapsed ja mina kaunistasime jõulupuud õues näljase koera silmades ulub kuu, tõin pööningult alla kasti perekonna ehetega. Nende peegeldustes tunneme ära omaenda möödunud aastate rõõmsad näod. See läikiv mehe kõige peal on mu vanaisa. Vene sõjas tõi ta koju kõigest kuuli oma õlas vajaduse jääda vait, niipea kui jutt läks sõjale. Miks ta suri, naeratus huultel. See teine ehe on mu onu oma sõjakangelase oma, kes haigla aknast välja hüppas. Arstide sõnul nägi ta sageli unes, et tema palatisse visati pomm. Kui ta suri, oli ta nii kokku tõmbunud, et matsime ta lapse kirstus, mis oli liiga väike, et kõik medalid välja panna. Ja nii edasi. Niimoodi võtab siis Korantsiimidž kogu oma sünge perekonnaloo kokku ja ühtlasi võtab kokku ka oma rahva, Bosnia laste ja oma maa Bosnia ajaloo. Nii et tegu on siis, mis siin salata, suhteliselt depressiivse luulekoguga, kuid nagu öeldud, sellest depressiivsust kõlab siiski läbi elutahe tänulikkus sellele saatusele, mis seal luuletajale kinkinud võimaluse neid lugusid jutustada, jutustada neid lugusid siis kogu maailmale. Ja selles mõttes on tegu jällegi äraspidises mõttes helge teosega. Väga see on ka see, et tõlkija on raamatule lisanud saatesõna, mis siis räägib Koranz imidži elust ja annab väikese ülevaate tausta nendele tekstidele, mis võib-olla vastasel juhul mõjuksid eestlasele veidi võõralt. Kuigi nagu tõlkija saatesõnas ütleb, et eesti lugeja tunneb kindlasti ära omaaegsest suruma, olgu see pinge, mis ikka siit ja sealt läbi kumab natuke teistsuguses vormis ometi ilmeksimatult kohal. Nii et selle neile justkui kauge maa, luuletaja, kes elab meist veel kaugemal, teisel pool ookeani Kanadas. Luuletused võiksid eestlasi kõnetada küll meenutada Meie enda nõukogude aegseid kogemusi ja võrrelda siis kahe erinema, kuid mingis mõttes siiski sarnase rahva ja maasaatusi. Ja kahtlemata on lihtsalt ka väga tore, et Eesti üsna kasinad tõlkeluulepilti tuleb siis rikastama penni raamatukogu, mille must veidi sellise punase siiluga ehitud kaanega raamat, orantsiimidži, kui sured nagu kas on siis selle peniraamatukogu esimene teos ja jääme ootama, mis sellel raamatukogul tulevikus veel varuks on ning seni siis loeme oranz imidžit, loodetavasti siis tema süngusest, mitte liigselt nakatudes. Selles mõttes on jah, tegu kogumikuga, mida võib-olla kohe ühe hooga kaanest kaaneni läbi lugeda ei jaksa, kehmida tuleb jupikaupa doseeritult lugeda, aga mida kindlasti tuleb lugeda. Sest tegu on ühe, mitte lihtsalt viljaka, vaid ka põnev ja huvitava mõttemaailmaga autoriga. Head lugemist.