Aasta teenindavad imeruttu. Ainult päevad on aeglased, vahel pikka järgnevat muinasjutud jäävad ööd. Piss on päevade vahel. Selges und mõistab öösel näha, aga päeval on virge ja kraps väga kerge öösel teha. Olgu suur ta või olgu laps väga kerge olnud, öösel teha. Tehtud töö on, kui Lillida peos kosub öösel ta vaim ja keha ära, paraneb, viilida peos. Maailm voolab nii ruttavana. Kes on laps, on ju suur õige pea. Kes on suur? Õige, varsti on vana. Ja küllap see nõnda on hea. Kuid, et aastad kaovad nii ruttu, on üks mõte mind vaevanud vahel. Kui mõtled jääda siis meelespea ära arvesta salvedevilja. Kui jääda, mõtled, siis Te tea. Kevad saabub siin raskelt ja hilja. Kui jääda tahad, siis jää, siis jää talveaegade kitsikust, trotsi. Sula päevil, kui korraks. Iga kodu on jääv onumatu, kui ta üldse on olnud kodu. Üks Haagruce võrk taas punumatu. Ummissõlmede lõputu rodu. Tere hetk. Sind võib kanda su olemisse. Majatunagi oled majas. Iga hetk saad saastuda kotta sisse mis on alles su südame ajas. Alati ei ole ragisevad riius, roostes longi põlv ja roheline priius pole pooltki sammu vahel minna vaja. Juba oled ammu-ammu üle ära ja astud korra läbi mõttelise ava juba au ja häbi kohta vahetavad hetkeks vaid ei hooma kuldset trelli rauda. Juba satud jooma võõraluu. Kas lauda? Naer on olla löödud, et mis nüüd systeemi? Kui on juba söödud, uut kelledzi leemiaid? Kõrge kuusk mu läve ees on mu kodumaa. Juuripidi minu sees on mu kodumaa. Kasevarirohu peal on mu kodumaa salamärgid, tohu peal on mu kodumaa pihlamarjad. Pihlapuus on mu kodumaa mõrkjas, maitse neist mu suus on mu kodumaa. Jooksja ma jooksen ümber järve igal hommikul koidu ajal, Magarast on nii oma närve, elu ahtel, jää konaral rajab. Kottpime on veel, siin rannal, teisi pole, ei taga, ees, juuksin nii, kuidas koib, vähe kannab võidu endaga enda sees selg jäänakul siin enam ammu ei tõuse mul kurku hing. Kui ma nüüd suudan lisada sammu, on mul edumaad terve ring. Üks poiss tuli Rakvere linna, et Viru vannet anda. Kuhu veel oleks võinud minna, et Viru vannet anda? Ta mõtles vale ja vargus, ta mõtles viinaving, Muuga või ükskõiksus, hale argus. Ja tal valutas, valutas hing. Ta silmitses Vallimäenõlva rahn ränk koli südada, siis Viru vannet andma ei kõlba. Vallimäel üksainuke mees on vähemalt kolme vaja. Kelle meil on nii vaeval, et veel kord üle halli aja seista, hallika taeva all ja vanduda. Mina suudan ja lausuda, mina pean ja tõot, seda mina muudan ja peasy aidata. Talveöö oli pilkane, pime taevas, pea kohal, süsimust tühja õhku. Me kordasime üht valusat küsimust. Kas olete alles veel juured, on teil elu, kus õhku, seal jääs? Kui te enam latvu ei kuule, kus on siis väljapääs? Tuisu vilin on jäine ja kiime maailm lobiseb tuule käes ja kui ei sünni ime, kus on siis väljapääs? Talveöö oli pilkane, pime taevas, pea kohal, süsimust, tee tutteed käies kordasime üksi äri. Üht küsimust. Mida teate teie õieti hunt August sellest unisevast saarest, mu vanaisa põllumäes. Mida te teate sellest sinirohevast? Sume salusest saarest, sellest Taaraliste Tammis maast, hunt, august pühast puies agarast, keskmu, vana vaaride välju, keskmu esiemade Nurmikuid, hunt, august, muu karjalapse aegade kodugangastusest, puude pärjast, kes kõrre karedad. Või üldse meist kõigist Memaast, meie tööst, medist. Kas te olete ealeski näinud puuvõlvialuste Üülile vahajat, valgust? Nallernaatide lillakaid, lõhk, geid ö, ühtite, hele Dust Buy virdavas varjus huntaugu hinge. Mida te teate piibelehtedest, Piibelehekellade tilinast, lõokese häälega, seegi üle mu onu oraste läbi mu lembe lapsepõlve. Kas on teist mõni istunud seal? Muru metal, Külvi meeste pea, padjal, õitsiliste õli, puuse alus, karjalast külje alusel, kasukal maid marjamaal, kuradi käppade kaisus, jumala lehmake juustes istunud kevade seletus südames. Maa kamargi on pööratud ära kummuli näoli ja mu kasvukaaslaste näod. Lapsenäod on libisenud minema koos suvepilvedega, mida me vahtisime selili huntaugu rohus. Uusi ilmeid kasvatab Elume näole. Kas me tunneme üldse veel 11 ära? Kasvukaaslased, ammugi suured, ammugi vanad poolid, kodutud, linnade asukad. Mida teavad meie hingemaist meie eneste lapsed, mida teavad nad hunt, august, mille nimigi varsti on pühitud maa pealt. Kes oskab neist minna läbi südame sööderma, läbi aegade ahistuse mööda unustus aastate ummistanumaid. Võõras vahib meid kõiki mõistmatul pilgul arusaamise välgatus silmis. Aitab aimata omasid siin, kes kivilinna keskrahvaste rändu. Tere, mu mu vend. Tere mu sõsarmõõde väävlisuitsus ja asfaldiaurus, kordame, kordame vande, Seltslased, igaüks omi, igaüks kõigi ununema kippuvaid nimesid, huntaugu, hunt, tõugu kuld, Saru keigalam õhku vooru ja mäe, Maarjamäe, maarjamaa, maarjamaa, paradiisiaeda. Me sõnu, mis ei tohi ulude ära. Salaliitlaste Ühisüüminat, mis on põgus ja seeläbi tabamatu nagu väriseinte värin. Mäletajate meeltes. Aina kasvatab okaskrooni meie maast, meile kibuvits valu, peidetud roosasse tooni kaid, varjamas lehe, pits, heleda ilu haprust. Siiski oleme kõrvu ja kuus. Sa õpeta meile vaprust tahta puu, meie ainumas roos. Päev ruttab ja päikesemälul ei ole meil viibida mahti. Padriku varime mälul veab meid maasika Mätestelt laht Tiit rõskvari haub kivikangru ränkade pangas. Me valusal mälul kisub südant, vään kasvu käega iga poolunes rändrahn siin välul seob meid päästmatult jääaja jääga. Rändrahnude ehmatav jahe riivab südant, kui kogemata. Kui pikk. Tingimata puus linna võimukas foon. Taevast varjavad hallid kastid. Tummalt varitseb Hagrukest elu betoon. Nad, kõik mered ja mastid pea vastu ja kesta jumala luu sees kungi, su viimne pea, tus, kasu südamevärinat seirab, toon ta jäikus, jäite teatus. Veel su mõtteis on maa, see Tuuksatav luumeri sirutab temasse lahti ja metsaga arune poolsaare koon tükke, pudu seest kaugusi lahti. Ingliks pühajärv, selle sinine Joom hingab veel, siin torn tubade taga pole lõppenud kraanist veel värskendav joon. Kes ei maga? Vaata, Tuksatab elu punane suunda betoonitundetu sisus. Kastoa jäikus kumastab leebem joon uksel lapse näo mureli mahe tuul, Raatma rägas, soe, homse võtuudistav kuu. Ja kohe. Must punasest muinasjututõest on minu eluajal saanud pöörane igapäevatõde et kaevudes vesi põleb mitte Babülonis ega Palestiinas mitte. Urar tusega uuris, et kaevudes põleb vesi siinsamas, Eestis minu kodus ja Eqweri võib muutuda, viiks, et allika silmadele võib kasvada kae ning silmitu maa. Pimedaks jäänud maa ei tunne enam omi lapsi. Kui mitu inimpõlve peab sündima ja surema. Et neist saaks sündida uus taevas ja uusmaa. Et kitsendav tõde põlevatest kaevudest vaibuks uuesti muinasloo üks saagaks legendiks igi aegade ohu iminaks. Ja et koera, Koonlased kõik koera Koonlased taganeksitaas unustuse piirile unustuse piirile, andestuse piirile, ähmasteks varjudeks. Meeste painaja sun.