Küllap mõtte Šotimaast jõuab meieni ka meelte kaudu haistmismeele kaudu, lavendlina maitsmismeele kaudu, viskina nägemismeele kaudu, triibulise ruudulise riidemustriga kuulmismeele kaudu Torupillimuusikana. Šotimaa taevas on õige muutlik isegi kahe kiire pilgu vahel jõuab ta teist nägu teha. Vaatamata sellele meeste igalühel võib-olla oma ühtne kujutlus Šotimaast on see maa rännumehe jaoks õige muutliku iseloomuga. Oma kõrgmaa ja oma madalmaa on oma kaljune saarestik. Ebriidid maa läänerannikul kõige kuulsam ja lauludeski kõige eelistatum. Valdkond on muidugi kõrgmaad Haylenud. Kuid nagu šotlased ise arvavad. Üks üldistusi kõrgmaade kohta on see, et kõrgmaade kohta ei saa üldistusi teha. Ranniku ja läänepoolsete kõrgmaadevahe on suurem kui vahe mõnede omaette rahvaste vahel. Kohalikud tingimused muutuvad asulast asulasse minemisel niisugustes tingimustes, et on säilinud ka õige palju erinevaid keelepruuki, aga ühise keele puudumine otseses mõttes tähendas ühise keele puudumist ka kaudses mõttes. Varasematel aegadel elasid šotlased vere sugulaslikes hõlvkondades nõndanimetatud klemmidel mis olid pidevalt omavahelises riius. Tänapäeval niukene ütelda, et nad elasid liitlased ja vähenõudliku elu olid terved ja energilised. Aga selle energia ülejäägid kulusid tihtipeale arvete õiendusteks naabritega. Iga lapski teab lugu Len kõu veresaunast, mis toimus 13. veebruaril 1692. aastal. Glenkovs elavam, McDonald hõlvkonna pealegi. Oli kirjutanud alla koostöövandele inglise kuninga oranži Wilhelmega. Aga ei teadnud teine kõrgmaalaste hõimkond kämpellid, kes olid Wilhelmi agarad poolehoidjad. Arvatased McDonald, keeldub koostööst Wilhelmi, ka tulid nad rahu eilsete külaliste maski all, McDonald vete juurde jäid korterisse. Ühesõnaga, kordasid nad Trooja hobusest välja roninud löömameeste tegu tapsid une pealt maha neile külalislahkust osutanud mägede analdid. Ent selline reetlik veresool ei võinud muidugi üldiste nähtuste hulka kuuluda. Muidu ei oleks seda selliselt mäletatud. See oli vaid lahus elavate hõlvkondade vahelised vimma, ainulaadselt verine puhang. Kui oli tegemist üldiste huvide kaitsmisega või võitlusvajadusega välisvaenlaste vastu siis tuli pisi vaenu tunnustada ja ühiselt sõdida. Šoti ajaloole ei ole ise loomulikult niivõrd lepingu vahekorrad inglastega, kuivõrd võitlus nende vastu. Siis marssisid erinevate Klänni tähtliikmed lahingusse torupillimängija julgustuseks õhutuseks kõige ees kus lahingutes langenute hauad on veel säilinud. Seal viivad väikesed tüdrukud metsalilli. Nii nagu väikesed leedu tüdrukud ehivad lilledega balangas asuvad legendide kangelanna virude hauda. Meie ajaarvamise alguses oli tema asustatud erinevaid keelepruuki kasutavate keltide ja Anglo germaanlaste idas kelle keel oli inglise keele eelkäijaks. 80. aastal jõudsid siia roomlased, kes said hakkama madal maa vallutamisega, kuid kõrgmaania Nende jõud ei küündinud. Kui Rooma riik hakkas lagunema, tõmbusid muidugi Rooma sõjamehed tagasi. Umbes aastal 500 hakkasid Iirimaalt, mida roomlased nimetasid Scotti ja tulema ristitud šotlased asudes kõigepealt Iirimaale kõige lähemale 12 miili kaugusel asuvale Asutades sill Tarja, Ada kuningriigi, šotlaste ja keltide vahelised võitlused lõppesid 843. aastal, kui Kenneth mäkke alpin. Pooleldi šotlane ja pooleldi kelt ühendas nad omaniku all. Vaatamata ammugi vastu võetud kristlusele on veel 1678. aastal läbi viidud muistseid paganlik kui talitusi koos härgadega ohverdamisega. Need andmed pärinevad ühelt saarekeselt looderanniku lähedal asuvalt lokk riik järvest mis on oma nime saanud ühelt ristiusu pühakut. Veelgi hiljem usus. Ühes sellisel saarel asuva Kaev ravivasse imejõudu. Kui aga keegi püüdnud kaevuveega ravida marutaudi jäänud koera siis KS solvunud ja polnud siitpeale enam kedagi ravinud. Suure malli saare kõrval on õige pisike Aljona saar kus Iirimaalt tulnud pühako lamba ehitanud esimese kiriku ja kloostri. Šotimaal kõigepealt aga hakanud ka lamba ja tema mungad ehitama väikest kabelit. Selle seinad ei tahtnud kuidagi püsti seista. Ja siis üks vennaskonna munki, keda hiljem nimetati pühaks oranžiks lasknud end elusalt alusmüüri juurde matta. Kolamba lasknud teda siiski kolme päeva möödudes välja kaevata, teda viimast korda näha. Orand elustunud ja teatanud, et ei taevas ega põrgu vasta kaugeltki ristiusu vaimulike kirjeldustele. Selle ketserlus eest maetud sedamaid uuesti. Selle saarekese kabel ja surnuaiad olid ometi Šotimaal erilise austuse objektiks enne 1000 kahesajandat aastat, kui Rooma kirik, tõrjudes välja senise keeldi kiriku. Siia on maetud Dancani mähkmed, Shakespeari poolt taas kuulsaks tehtud nimed koos 46 muu soti kuningaga. Lisaks on veel siin neli iiri ja kaheksa. Norra kuningat siin on ka väelikute haudu. Trummimäng on šotlaste vaja läinud sõjaväes. Kui me võtame Šotimaa ajaloo meie ajaarvamise teisel aastatuhandel siis on siin olnud sõjalisi kokkupõrkeid inglastega. 1286. aastal suruti maha šotlaste liikumine iseseisvuse eest. 1314. aastal pühitseti võitu inglaste üle 1000. 654. aastal alistas krambuel Šotimaa uuesti muidugi Torupilli kõrval olnud trumme vaja läinud tantsuks õigemini tantsu, saateks kontantse, mida tänapäeval tantsivad küll lapsed, kuid mis oma iseloomult on sõjakad. Näiteks pannakse maha ristatud mõõgad. Lapsed tantsivad nende vahel Marvastantslasitesse tahtma keksukastis. Lõbusam variant lahingust on muidugi see, kui kaks meest klammerduvad mõne jala kõrgusel asuva Paldi külge ja püüavad teineteist ülekottidega globides maha. Ega rasked ajad rahva elus olnud seotud ainult lahingutega vaenuväljadel. 19. sajandi algupoolel aastatel 1811 kuni 1820 leidsid suur maaomanikud. Lammastest, võib neil suurem kasu olla, kui inimestest eriti agarad ja brutaalselt olid, saad arudendid, hertsogi teenistuses, murravad ülevaataja, kes ajasid inimesi välja taludest. Millemann olid nende esivanemad mitme põlve jooksul harinud. Nende maad võeti karjamaadeks lammastele. Üks selle ajastu kibedaid anekdoote kõlas selliselt. Väiketalunik, keda ülevaataja ähvardas väljatõstmisega, läks vaimuliku juurde nõu küsima. Viimane soovitas palvetada. Paari nädala pärast tuleb maamees tagasi. Kiida. Issand, on ikka täitsa poiss. Miks sa sedasi käisid, vaimulik ülevaataja on ära surnud. Raskusi on kandnud oma õlgadel Šotimaa mehed kui ka naised. Kui palju on olnud naiste kaevusi peale lahinguid, nende viise lauldakse, mängitakse vilepillidele. Kui me aga kuulame šoti naiste töölaule, siis tunduvad nad meile omamoodi tuttavad, eriti aga eeslaulja ja nii-öelda koori vaheldumine. Eriti tubaste ja aeganõudvate tööde juures on ikka olnud vajadus lauda. See tõstab tuju, tekitab vajaduse Kaie lubjuda. Huumori järgi inglased šotlaste kohta levitanud õige palju anekdoote, mille peateemaks on lausa kosmiliste mastaapideni. Küüni koonerdamine, jahisnsus, sellised. Lood nagu lugu surevast vürtspoodnik, kust kes näeb enda ümber kogunenud omakseid ja küsib viimse hingetõmbega. Kas keegi ikka poel leti taga ka on? Need on rohkem eksportartikliks sisemiseks tarbimiseks šotlastel palju suurem nalja. Sortiment. Naljadega koos käisid ka lugude jutustamised. Oli nii osavaid jutustajaid, et nende lood olid romaani pikkused üks tuntumaid šoti rahvalugusid, mida hoolega jutustavad Ameerika šotlased, on lugu kuningast ja narrist George pakanalist. Oli kord kuningas ja oli ka George pagana Vanarr, kellele näe, meeldinud see, kui ta kuningas seadusi tegi oli näituseks niisugune seadus, et iga mees, kes pahandust teinud, tuli kuninga ette, palun andeks ja siis pidi taga andeks saama. George'ile see seadus ei meeldinud tunteine kuninga ette. Palun andeks, et näe, löönud teise mütsisilla pealt jõkke, kuningas muidugi kohe andeks andma selle peale George lisanud juurde, et selle mehe pea olnud ka mütsi sees, aga andeks oli juba. Siis aga kuningas lubanud Tootsi peast ilma jätta, kui ta ei tule tema ette, järgmisel hommikul. Aga riides ja paljalt ratsa ja jala. George tantsis jalga ühe püksisääre teise jalajätt paljaks ja panka pool särki sedasi selga. Siis panto maid Jäärale sadula selga pandi ühe jala sadula teise käega hüpanud maad mööda, kui ta nõndaviisi kuningate saand võtnudki viimane ta omale narriks. Kuningale olnud selline seadus, et iga mees, kes aga tahtis, võis olla ja iga kell maha põleta Sisvatsioosi ehitanud omale maja kuninga maja kõrvale ja täitsa mööblilaastudega kuningas küsima. Kuller, George, no mis sa seal teed, George vastajaid hakkan oma maja põletama, kuningas jälle, et, et nii ei saa, siis hakkab minu maja jokk põlema. Soosiaga ajab oma joru, seadus on seadus. Kas nüüd paluma teosjaga, õpetad? Olgu seadust nii et kui tahad maja põletada, siis kisu seemnest maha ja laopalgid niita sel kuningal, muud ylejäänud, ordialegist, kuningas lubanud täita igava George'i soovi tood kohe ütlema, et, et olgu nüüd tema kuningas, aga kuningas ise temana trooni tagasi andma nõustunud ainult sellel tingimusel, et kui kuningas lubab, et ei anna ühtegi seadust välja enne kui tõsiselt järele mõtleb. Kord jälle, kui kuningas olnud kole vihane. Niimoodi, et kasi siit minema, George, ja ära sa enam ennast näitas Šotimaa maa peal. George, käinud Inglismaal ära panud oma saabastesse Inglismaa maad ja ka oma mütsi, siis Inglismaa ja tuld rahumeeli tagasi. Kuningas teda näinud üldta kurjalt. Müüd vennike, jääd sa peast ilma käsust üleastumise eest. Sa ei tohtinud ju Šotimaa peale enam astuda, George, vastad. George'iga jäänud tema juurde ei edasi ega lasknud tal ka edaspidi rumalaid seadusi teha. Torupillilugu aga, mis praegu kõlab, jutustab hommikusest lõokest ja päeva algust kuulutamast kukli diremisest. Lindudest lauldakse ja mängitakse eriti meelsasti näiteks vile, luge hoovidest. Laul linavästrikust pärit Hybriididelt. Laulõkkesest tori mai hommikumeeleolu. Kõik see linnuseltskond muusikas on osake šoti looduse teemast mida leiame ka torupillilugudes. Kuuleme torupillilugu nimetusega, kas tuled minuga üle mägede? Üks sellise muusikaga seostub pilt mitte ainult lume tipulistest kõrgmägedest vaid ka soo ja rabamaastikest inimestest, kes oma kodude soojendamiseks rabast turvast kaevavad ja pärast seda ilusatesse riitadesse koduõuele kuivama panevad. Siis jälle võid tilk tabada laiuvaid nõmmesid kanarbiku Hana kumenski. Ainult karistus, mis karjamaal rohtu, see konteis sugune meie omast hoopis pikakarvalise mere äärt pidi on palju kõrgeid kaljusid kaldaid. Šotimaal on palju piltlikke järvi, mis mere lähikonnas teinekord merega väinadena ühenduses on. Neid nimetatakse lokkideks. Kõige kuulsam nendest on kahtlemata Lokness. Selle kallastel on nii-öelda fotovalve, sest järves teatakse olevat ilussi või meremadu. Paljud kinnitavad, et nad on seda näinud. Portreefotod aga pole messist, nagu seda elukat hellitavalt kutsutakse eel õnnestunud teha. Suupillimäng Šotimaal võibki ainult looduse kasseerida. Torupill puhutakse alati väljas vahest kas seina või müüri ääres, et kõla. Heili kaugemale kannaks. Toas mängitakse ainult vihmase ilma puhul. Ja ega need vihmased ilmus Šotimaal, nii vähe olegi. Selle loo nimi on aegus. Szani nimi oli Šotimaal kõvasti levinud, üks kuni 1700. aastani elanud Mcasse geimi nimeks oli kõva viiulimees. Ainult et tema kõrvaltegevus ei olnud just kiita. See oli lambargus. Mees saadi kätte, pandi nöör kaela. Jamie mängis siis oma viimase loo, murdis selle peale viiuli üle põlve katki. Mitte keegi ei hakka mängima Chain aktorasseni viiuli, hüüdnud ta ja hüpanud surnud. Seda muidugi ei tea, kas see kaebus on just Chavjuma, aga Mcheli omandagi? Laul haldjakuningast. Üks asi on muidugi laulda haldja kuningatest, teine asi praktiliselt igasuguseid võlutoiminguid sooritada. Üks väiksemakaliibrilise õnneotsinguid puudubedesse Benniste rahade tagumine. Nii mõnigi puu on vasemürgitusse hukkunud, asendades sellega kunagisi härgadega ohverdamise. Pragmaal usutakse ka igasugu haldjarahvasse tee mõnedesse hobustesse noomidesse, kuradi koerdasse. Kellel on selleks silmi, võib neid näha keerlev asuudus. Saarerahvas aga usub, et teatavad hülged ja luiged võivad oma karvkate või sulestiku mõneks ajaks kõrvale heita ning tavaliste surelike hulgas elada nägusate naistena. Eks rahvapärimused leia omale teed ka šoti ballaadidesse. Muidugi need jutustavad laulud võivad olla igasuguse sündmustiku ja sisuga. Üks jutustavaid laule kannab nimetust jõukas maaisand vaja. Tegelikult on see lugu tema drest vaesest noormehest, kes tüdrukule silma heita. Ja muidugi ta ei saanud tüdrukut ja hakkas nukralt ringi hulkuma. On pikk ja liigutav luu lord Toomasest ja ausast annist kõige tõemeelsemast naisest, keda päikesepaiste eal nägi. Nii see lugu algab. Kui jälgida neid laule puht muusikalisest küljest, siis tunnetame, kui tähtis osa on šoti lugudes olnud penta toonikal. See on viie helisel ilma pool toonideta. Heliredelil peab ütlema olnud, sest Tertsi suure sekundi käikude eelistamine annab šoti lauludeletu Eesti energia iseloomuliku gara bakteri. Kui aga mõni pehmendav pooltoon vahele tuleb, siis see üldpilti nii-öelda Eeriku rütmiliselt võime leida siin ka palju punkteeritud rütme. Näiteks. Teiselt poolt aga nagu Ungari muusikaski Tsükuubilise käike. Nüüd algosa laulust tüdruk läheb veskile. Kui kuuleme šoti hällilaulu siis need sünkovid mahenevad rütmiks. Mida meil tuntakse kiigetooni nimetuse all ja milleta näiteks pole mõeldav Kihnu saare laulud? Ainult meie tempodon, riidi, parajamad? Liigad Dali, Chen. Missenn Bela miljon. Nüüd veidi armastus, lüürikat, armastasin tüdrukud Aelav tõllas. Peamiseks lauldakse. Šoti külalaulude soositud teisiti tema kaaslaseks saatepartii esitajaks tekkis siiga, kelle vanemad olid Ameerika rahvamuusikauurijad. Nende esituses kuuleme ka ühte lustakamaid tantsulist lugu. Äikan, tramm. Jaanus Ranenuri tenoriEi Kendra Kendra oranina Rüütel Kender. Lõbusamaid lugusid, sealhulgas Torupilli imitatsiooni kuuleme ka rahva laulikutelt. Šoti rahvatantsudest on üks tuntumaid riiul tõlkes pööris. Riilon Trinud mängutants, mida tuntakse Šoti ja Iirimaal, aga šoti laulude kõrval kasutasid šoti tantsega Kesk-Euroopast ülimat klassikut, nende hulgas ka Beethoven. Meenutagem nimekatest Ecossees. Selline muusika võib kõlada šotlaste omavahelistel meeldivatel olenditel, mida nimetatakse Keilindiks. Need uuringud võivad toimuda kellelegi kodus, kus veidi lauldakse veidi mängitakse Pill. Veidi rohkem tõstetakse klaasi. Turistide liikumise hooajal võidakse Celiisid muutega väikesteks rahvakunsti suundaks. Räägitakse, et šotlane oli sellisel lill eriti tugevasti klaase kummutada. Tanud sees hakkas ta koju sõitma, ise täiest kõrist lauldes. Temalt küsiti. Oled sa kindel, et saad sõiduga hakkama täis nagu sa oled kindla peale vastanud? Nii kaua, kui ma olen võimeline laulma, olen võimeline ka koduteed leidma. Seekord olevat ta leidnudki. Nali naljaks, aga eks ka nendel Celidel on omajagu rahvusliku traditsiooni küljes. Oma keele ja kummetes säilitamise pärast ongi šotlased eriti mures. Üx kurdab, et inglise keelt tõrjuvat nende keelt välja kardinistlik kirikaga nende kultuurpult. Taanlased tahtnud ju keelata laulmist ja lugude rääkimist üldse. Teine lisab, et nende kiirend kadukas keeraga hoiab elavana rahvajutt rahvajuttudes talletatud vanarahva tarkused. Kolmas loodab turismile, see aitab ehk säilitada vanu kombeid ja eluviise. Mujalt siia elama asunud inimesed meid muudab, ladise muutuvad, nende samm aeglustub, nad saavad aru, et pole mingit vajadust kiirustamiseks. See on siit rahva elufilosoofia. Küllap selle tõttu ei saagi tööstus siin jalgu alla. Ingliseasi on muidugi siiski tegemine. Üks kas mujalt tulnu, kes tahtis šoti saarel oma rahadega ara teha, Kyotos tasuta siia tulin, juhtusin ühelt mehelt küsima. Ei tea, mis aeg peaks juba olema. Augustikuu härna, vastas mees. Kui jumal juba aja lõi, siis lõimida seda külluses arvuseks. Eriti palju on šoti folkloori heaks ära teinud suur luuletaja Robert Burns kes elas 1759 kuni 96. Börsil oli lisaks luuleandmetele ka muusikaaniat, ta mängisin viiulit ja mis veel tähtsam, korjas rahvaviise viisidele, kirjutas ta. Uusi tekste, mis vastasid muusika vaimule valmistas ette šoti rahvalaulude trikki. Sabades toome vabas tõlkes rea näiteid tema laulutekstidest. Ja kuulame nende viise. Kõigepealt läbi rukkivälja. Vahest läbi rukkivälja oma teed, Marutan, kui mind mõni seal ka suudleb, kas siis maksab nutta? Teiste arust? Mul ei ole õiget peiut veel. Ent iga poiss mul naeratab seal rukkivälja teel. Teinekord jälle ruttan tulles koju linnast, kui siis mõni ütleb. Tere Celse pinnuks silmas. Teiste arust. Mul ei ole õiget paljut veel. Kuid olen õige kõvas hinnas seal rukkiväljade eel. Siiski hulga seas on keegi, kellest tasub mõelda, kes ta on või mis ta on, ei saa välja öelda teiste arust. Mul ei ole õiget leiut veel, kuid olen õige kõvas hinnas seal rukkiväljad teel. Nüüd kuuleme Laue Robert pöörduses sõnade naevandmilari esituses. Naer on, millal on ooperi kammerlaulja, kuid meil Estonia kontserdisaalis 1972. aasta algul laulis ta šoti rahvalaule. Kuuleme neid tema esituses praegugi. Kõigepealt jällegi laul pöördsõnadele on minu arm, kui purpurroos. On minu arm, kui purpurroos, mis puhkeb juunikuus on minu arm, kui ilus viis, mis armunute suus. Nii kaunis on mu kullake, et silm mul muud ei näe ka siis veel sind ma armastan, kui meri tühjaks jääb. Kui meri üks kord tühjaks jääb ja sulab kaljusein veel liivakellas, jookseb aeg, eimiski, sega meid seal hästi, minu arm. Sind leiaksin ka siis, kui kõigi otsimiste tee või ilma otsa viiks. Küll ideel on. Raadlaga. Müür. Maid üür? O siis Andorra. Mail ootas soft inimesse. Rahvusvaheliselt kuulsaid šoti laulude esitajaid ei ole vähe. Muidugi professionaali esitus erineb rahvalauliku omast tugevasti. Ent kui kutseline kunstnik ise šotlane, siis jääb ka tema poolt lauldud lauludesse äratuntavalt palju šoti vaimu. Vaatamata sellele, et instrumentaalsaade on tavaliselt kantud õige rahvusvahelisest iseloomust. Üks esimesi rahvusvaheliselt tuntud nimesid oli varietee laulja Harri looda sündinud 1870 Harrelloderi esituses. Kuuleme laulu. Laulus Loklaamandest on juttu valu tegelevatest mälestustest. Ühest kohtumisest Loklamandi Päikesepaistelisel kaldal esitab genes Mäkele. Ma. Ma ka. Veel. On ebao. Šotlaste traditsiooniline lahkumislaul koos vana unustamatu sõpruse kinnitamisega. Selle meloodia levikule aitas kaasa ka omal ajal populaarne film Waterloo sild. Laulusõnad on algselt Robert pööransil, kuid sellel laulul on nüüd omad sõnad väga paljudes maailma keeltes. Olgu siis lõpu lauslaeval miljardilt mehelt, kes meie põlvkonnale Tallinnas esimesena tutvustas šoti laulu.